Pahas tujus väikelaps. Foto: Dreamstime / Rayna Canedy

Oleme abikaasaga nõutud, kuidas kõige paremini oma 18-kuust tütart distsiplineerida. Me ei taha olla liiga karmid vanemad, aga ometi on vaja talle piire seada.

Selles vanuses on õigem piire seada, mitte distsiplineerida. 18-kuused on liiga noored, et distsipliinist aru saada, see nõuab neilt enesekontrolli. Piiride seadmine eelneb distsiplineerimisele ja toob endaga kaasa otsesed tagajärjed, mille tõttu laps väldibki sellist tegevust, mille eest teda hoitakse.

Piire seatakse passiivselt (ilma provokatsioonita), kui lukustad näiteks mürgised majapidamisvahendid lastekindlalt kappidesse. Aktiivne piiride seadmine tähendab väikelapse ebakohasele ja sageli valu tekitavale käitumisele reageerimist. Selliseks käitumiseks võib olla teiste löömine raskete asjadega (metallist või puust leludega) või purunevate asjade loopimine.

Selles vanuses lapsed loobivad sageli asju ja naeravad, kui keegi pihta saab. Nad ei käitu nii haiget tegemise eesmärgil, vaid katsetavad nii, kuivõrd saavad nemad ise maailma mõjutada. Oluline on, et lapsevanem sel juhul lapse käest selle asja ära võtab ja selgesõnaliselt „ei“ ütleb. See on kõige lihtsam piiride seadmise viis, mis aitab lapsel kohast käitumist õppida mitte enese sisemise kontrolli, vaid tagajärje kaudu.

Lapse käest tuleb viskevalmis asju mitu korda ära võtta. Mõnikord võib tunduda, et laps on asjade pildumisest üle saanud, kuid siis hakkab seda paari nädala pärast uuesti tegema. Varem või hiljem jõuab piiride seadmise mõte lastele kohale ning nad asuvad söögi ajal toidu loopimise ja lillepottide tagurpidi pööramise asemel neile seatud reegleid järgima.

Ohutute piiride seadmisel lähtu enda sisetundest. Ülal kirjeldatud lapsevanemate puhul on ebatõenäoline, et nad seaksid piire liiga karmilt, kuna nad ka ise tundsid selle pärast muret.

Allikas: iVillage.com

Autor

Maria on hariduselt alushariduse pedagoog (lõpetanud TÜ Cum laude). Elab Tallinnas ning kasvatab abikaasa Kaarliga kolme last. Maria on üks Nupsu.ee asutajatest.

1 kommentaar

  1. Löömine ja vägivaldsus on lastele mingis vanuses omane ja tundub, et osa vanemaid ei pea seda vajalikuks piirata ja vabandavad ennast välja sellega et see ongi selles vanuses normaalne. Võib ju olla, aga samas tuleb lapsele selgeks teha, et see ei ole normaalne käitumine. Jälle see Juku-Juhani põhimõte, ehk et kui lapsele ei tehta selgeks, et selline käitumine on keelatud, jääb selline käitumine talle omaseks ja ei kao ka vanemas eas…

Lisa oma kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.