Kas laps peab vanemate sõna kuulama?

Posted on 10. apr 2012

Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, siis aktiveerub tema närvisüsteemi see osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta, kirjutab Maie Tuulik DSc, TPS dotsent.

Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps” nõuanded on lihtsad:

Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.
Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.
Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda. Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).
Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.
Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.

Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent/teatoimeta.ee

Kuidas toime tulla kamandajast lapsega?

Posted on 9. märts 2012

Paljudel lastel on ealine faas, kus nad tahavad olla juhid, kamandades oma vanemaid, sõpru, lasteaia- või koolikaaslasi. Kamandajast lapsele on iseloomulik agressiivne enesekindlus kuid see võib osutuda ka heaks omaduseks tema arengus kui seda õigesti suunata.
Lapsed, kes omavad sõpru ja head suhtluskeskkonda on vähem depressiivsed ja üksildased. Nad on enesekindlad ning rahulolevad. Lapsed, kellel on head sõprussuhted eakaalsastega saavad paremini hakkama koolis ning täiskasvanuna on nad kohanemisvõimelised ja edukad oma plaanide elluviimisel. Seepärast on oluline, et vanemad õpetaksid sõprussidemete hoidmist ja leidmist. Aita lihvida tema sotsiaalseid oskusi, olles toetav ja julgustav lapsevanem.

Milline laps on kamandaja ?

Ta naudib juhipositsiooni.
Ta tunneb end teisi kamandades mõjuvõimsana.
Talle meeldib, kui kõike tehakse tema tahtmise järgi.
Ta on kindel, et tema lahendused on parimad.
Ta kardab, et teised lapsed langetavad selles olukorras vale otsuse.
Tal pole piisavalt enesekindlust, et taluda kellegi teise juhtimist.

Lapse kamandamine võib viidata probleemidele, sest ta :

Ei tunnista teiste inimeste häid omadusi ning tahab olla ise tähelepanu keskpunktis.
Arvestab vaid iseenda mõtete ja soovidega.
Võib jääda oma eakaaslaste poolt sotsiaalselt tõrjutuks, sest nad hakkavad temast eemale hoidma. Tihtipeale ei ole nad eakaaslaste seas ka populaarsed.
Ärritab teisi, sest tal puudub enesekriitika.
Ta pole tore kaaslane, kuna ta kamandab kõiki.
Õpib harva oma vigadest, sest on veendunud, et tal on õigus.
Avaldab pidevalt om arvamust , isegi kui seda pole küsitud.

Kuidas sellega toime tulla?

Püüdke talle selgeks teha, milline on tema käitumise mõju teistele inimestele.
Paluge tal enne tegutsemist kuulata ka teiste arvamust.
Selgitage, et ta laseks ka teistel oma mõtteid avaldada ega suruks neid maha.
Küsige, mis tunne oleks temal kui teda keegi niimoodi käsutaks.
Mängige koos mängu, kus juhtroll on teil ning ta peab teie soovitusi järgima. Samuti kaasake teda seltskonnamängudesse.
Selgitage, kuidas tema kamandamine mõjub perele ja sõpradele.
Ärge tehke oma lapse korduvatest nõudmistest välja. Lihtsalt ignoreerige teda sellel hetkel kui ta käitub teiega üleolevalt.
Ärge naerge tema ega tema käitumise üle. Säilitage rahu ja paluge tal oma soov öelda viisakalt, mitte ülbitsedes ega käsutavalt.
Kui ta käitub teistega arvestades ja viisakalt, jagab oma mänguasju ning võtab arvesse mängukaaslaste soove siis kiitke teda tubli käitumise üle.
Rääkige võimalikult tihti lapsega, arutlege erinevate probleemide. Oskus probleemidele lahendusi leida tuleb kasuks kogu eluks.
Ärge unustage jälgida ka enda käitumist ja suhtlemist seltskonnas.
Pöörake talle piisavalt tähelepanu ning õpetage talle viisakat ja rahulikku suhtlemist.

Hästiarenenud sotsiaalsete oskustega laps/nooruk:

oskab luua, kujundada ja säilitada sõprussuhteid eakaaslastega
oskab öelda ja vastu võtta komplimente
oskab teiste emotsioone märgata ning mõista, on eakaaslaste suhtes
heasoovlik
on initsiatiivikas – osaleb ühistes tegevustes ning algatab tegevusi
oskab toime tulla tugevate emotsioonidega
oskab kirjeldada enda positiivseid omadusi
on enesekindel
oskab end esitleda
aktsepteerib kriitikat, reageerib kohaselt
aktsepteerib reegleid ja piiranguid, järgib instruktsioone
oskab seista oma õiguste eest, reageerib ülekohtule
oskab vaidlustada ebaõigeid reegleid ja tegevusi, ignoreerida eakaaslaste
negatiivseid mõjutusi
oskab toime tulla konfliktses olukorras
oskab töötada iseseisvalt, väikestes gruppides ja meeskondades
täidab ülesandeid oma individuaalsete võimete tasemel
käitumine on hästi organiseeritud (ei hiline)
oskab vaba aega mõistlikult kasutada
oskab abi küsida
teeb koostööd täiskasvanutega
oskab nii alluda kui ka juhtida.

Allikad: Sotsiaalne kompetentsus,Helve Saat & Hele Kanter/http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw; “Miks lapsed nii käituvad”,Dr. Richard C. Woolfson; http://www.supernanny.com; http://missourifamilies.org/

Mida sinu laps ei oska … veel

Posted on 26. jaan 2012

Ole kursis asjadega, mida sinu väikelaps veel teha ei oska ega peagi veel oskama, enne kui ta on selleks arenguliselt valmis. Ole mõistev ning toetav oma lapse erinevatel arenguetappidel.

Ma ei oska jagada

Lapsed on väga omanditundlikud. Nagu beebi arengus tuleb lalisemine enne kui rääkimine, tuleb ka omanditunne enne kui oskus jagada oma asju teistega. Et ta õpiks jagama, peab ta aru saama, mis üldse on omanditunne.

Ma ei saa öelda “vabandust”, nii et ma seda ka mõtlen

“Palun vabandust” ei tähenda väikelapse jaoks suurt midagi. Et öelda mõttega “palun vabandust”, pead sa ka teadma, mida teine inimene tunneb. Alati põhjenda lapsele, miks ta seda ütlema peab.

Ma ei mäleta enam, mida sa ütlesid

Tuleb tuttav ette? Enamik lapsi jätavad meelde asju, mis on nende jaoks olulised. Laps ei pruugi enam meeles pidada, mida sa äsja talle ütlesid. Täiskasvanud tihtipeale unustavad, et neil on raskusi veel öeldu meeldejätmisega.

Ma ei saa süveneda mitmesse asja korraga

“Korista oma mänguasjad, pane sussid jalga ja pese nägu, siis lähme õue mängima!” Selles lauses on juba kolm nõudmist, mida meelde jätta. Tõenäoliselt jääb lapsele meelde vaid see viimane ja kõige olulisem.

Ma ei mõista negatiivse tooniga nõudmisi

Kui laps lükkab oma sõrmed pistikusse, mille peale sina karjud: “Ära tee!” laps ehmub ja satub segadusse ega tea, kuidas peaks käituma. Õigem oleks öelda: “Võta oma käsi sealt ära, see on ohtlik ja sa saad haiget”. See annab lapsele positiivse tõuke sinu nõudmine täita.

Ma ei oska arvestada

Eeldada, et su laps suudab piima või mahla kallata, ilma et ta seda lauale või maha ajaks, on ilmselgelt naiivne. Väikesed lapsed ei mõista veel asjaolu, et tass saab enne täis, kui piim pakist otsa lõpeb. Seega, ole lapsele toeks ja ära pahanda temaga.

Ma ei suuda kohapeal istuda

Lastele tihtipeale öeldakse, et ole rahulikult ja istu paigal. Paraku on lapsed üsna rahulolematud ning seda enam, kui nende kehad seda teha ei taha. Eelkooliealised lapsed kasvavad tavapäraselt suure kiirusega, et nende kehad lausa karjuvad pideva liikumise järele.

Kui sa minu käest aru pärid, siis ma valetan

Kui tabad lapse pahateolt või tegemas midagi ebasobilikku ja sa küsid temalt, kas tema on selle eest vastutav, siis ta tõenäoliselt eitab seda. Ära küsi, kui sa tead, et tema seda tegi. See tekitab veelgi enam lapses trotsi. Püüa välja selgitada ning uurida tema teguviisi põhjuseid.

Ma ei saa mängida teiste lastega, kui ma ei ole veel selleks valmis

Lastel on erinevad kasvufaasid ning seda eriti just sotsiaalses käitumises. Kui lubada neil kasvada just nii, nagu nende areng ette näeb, siis nad tabavad ise selle hetke, kui nad soovivad hakata suhtlema teiste lastega.

Ma ei tee vahet reaalsusel ja fantaasial

Kui laps näeb halba unenägu, on see tema jaoks vägagi reaalne. Kui sa ütled lapsele: “Ära ole tita”- ei aita see teda. Fantaasiamängud- ja maailm on väga vajalik etapp lapse arengus. Lase tal olla laps.

Ma ei suuda end sõnades veel korralikult väljendada

Väikelapsed eelistavad oma emotsioone näidata pigem kehakeele kui sõnade abil. Seda põhjusel, et nende verbaalne sõnavara ei ole piisav. Sa võid õpetada lapsele kirjeldama oma tundeid, et ta õpiks oma emotsioone sõnadesse panema.

Ma ei suuda oodata

Proovi vältida olukordi, kus laps peab pikalt ootama. Tema jaoks on see väga raske katsumus.

Ma ei tee vahet õigel ja valel

Väikesed lapsed ei saa aru veel põhjuse ja tagajärje suhtest. Samuti ei tee nad täielikult veel vahet heal ja halval. Nad ei tee vahet tahtlikul ega tahtmatul käitumisel. Nad näevad asju vaid enda vaatenurgast ning vaatavad olukordi musta või valgena.

Ma olen valmis siis, kui ma olen

Lapsed kasvavad ja arenevad erineva kiirusega. Ära võrdle oma lapsi teistega ning ära sunni neid tegema asju, mida nad ei ole veel valmis tegema.

Allikas : earlychildhoodnews.com

Jo Frosti nipid väikelapse vanemale

Posted on 11. jaan 2012

“Väikelapse arengufaas on vanematele lausa võitlus,” räägib Jo Frost, kes on paljudele tuntud saatest ”Superlapsehoidja tuleb appi”.

“Nad on enamasti jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased. Nautige seda aega, kuni saate,” sõnab Jo Frost.

Jo aitab leida vastused tihti esinevatele küsimustele seoses 2- ja 3-aastaste laste arengufaasidega.

Meie kaheaastane hakkab alati röökima ja karjuma, kui ma jätan ta lapsehoidjaga. Mida ma saaksin teha?

Jo soovitus:

On mitu asja, mida saaksite teha. Esiteks, ärge paluge kunagi võõrast oma last hoidma. Kutsuge hoidja, kes on lapsele tuttav ja meeldiv. Paluge hoidjal tulla varem kohale, et laps saaks olukorraga harjuda ning saaks hoidjaga mängu sisse elada. Selgitage rahulikult, et lähete välja ja tulete varsti tagasi. Seejärel andke lapsele musi ja kallistage teda ning öelge: “Näeme varsti”. Lahkuge kohe ning ärge jääge pisaraid ootama. See on raske, kuid pidage meeles, et nutt ununeb kiiresti.

Ma pelgan oma kolmeaastast poodi kaasa võtta . Ta huilgab ja viriseb niikaua, kuni ma tõstan ta kärust maha, seejärel hakkab ta asju riiulitelt maha kiskuma ja jooksma mööda poodi. Mida teha?

Jo soovitus:

Lapsed hakkavad toidupoes ülemeelikult käituma, kuna neil on igav, ema on hõivatud sisseostude sooritamisega ning see annab hea võimaluse halvasti käitumiseks.

2-3-aastased on enamasti jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased.

Lahendus, mis toimiks, oleks laste kaasamine protsessi. Poes käimine tuleks huvitavaks teha. Jaga talle ülesandeid, mida teha. Näiteks, kirjuta talle tema enda ostunimekiri. Joonista juurde pildid ja muuda see tema jaoks mänguks, kus ta peab õiged asjad üles otsima. See töötab väga hästi.

Mu tütar sai äsja 2-aastaseks. Kas ta on valmis potitreeninguks?

Jo soovitab:

Tõenäoliselt ei ole veel valmis. Lapsed hakkavad oma põit ja soolestikku kontrollima alles 18. elukuuks. Aga tegelikkuses võtab see aega natuke kauem, enne kui ta tunneb survet, et minna iseseisvalt potile. Raskemaks teeb asjaolu veel see, kui laps ei oska sõnadega märku anda oma soovist potile minna.

Minu kolmeaastane ärkab öösiti üles ega taha enam magama jääda. Mida peaksin tegema?

Jo soovitab:

Kasutage minu “jää voodisse” tehnikat. Esimest korda, kui laps ärkab, siis tõstke ta tagasi voodisse ja selgitage, et on uneaeg ning ta peab voodis olema. Kallistage last ning lahkuge toast. Kui ta uuesti ärkab, siis pange ta uuesti tagasi voodisse ning öelge: “On uneaeg, kallis.” Kallistage uuesti ning lahkuge.
Kolmandal ja ka järgnevatel kordadel tõstke ta tagasi voodisse ning nüüd ärge öelge enam midagi. Lihtsalt lahkuge toast, kui olete teki lapsele peale pannud.
Võite kasutada ka premeerimist. Igal ööl, kui ta kenasti voodisse läheb ja magama jääb, teenib ta omale väikese tähekese, naerumärgi vms. Kui ta kogub teatud hulga preemiapunkte, saab autasu.

Kuidas selgeks teha väikelapsele, et oleks aeg ise sööma hakata?

Jo soovitab:

Niipea kui ta hakkab hoidma käes lusikat ja tassi ja suudab ka natuke liigutusi kontrollida. Söötmised võivad olla pikemad ja tekitada rohkem segadust. Kuid seesugune iseseisvus peaks olema julgustav. Võid anda lapsele tükilist toitu, mida ta saaks süüa sõrmedega. Nagu näiteks väikesed võileivatükid, keedetud porgandid, kartulid jne. Lastele meeldib, kui nad saavad sõrmedega ise midagi maitsvat suhu pista.

Minu kaheaastane tütar kardab pimedat. Kuidas ma saan teda aidata?

Jo soovitab:

Öölambid magamistoas võivad olla sellisel juhul lohutavad ja mugavust tekitavad. Samuti võib julgestuseks jätta lapse toa ukse lahti ja koridori tule põlema, et pehmed valguskiired saaksid tuppa paista. Kindlasti ei tasu lubada täiesti valges toas magamist. Pakkuda võib veel kaisulooma kaissu võtta.

Päeva tip: Juhi lapse tähelepanu mujale

Posted on 10. jaan 2012

Jonni põhjustanud asi võib ununeda ja kinnikiilunud plaat hakkab uuesti ringi käima, kui suudad meelitustega lapse tähelepanu pettumuselt eemale juhtida.

Issile ei jõudnudki me täna aknast lehvitada, aga seal läheb naabrionu, lehvitame siis talle, või hoopis õuel müriseva tänavapuhastusmasina juhile.

Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Päeva tip: Arvesta lapse iseloomu erisustega

Posted on 8. jaan 2012

Mõni laps jonnib rohkem ja tihedamalt kui teine. Temperamentsema väikese inimesega tegelemine nõuab suuremat kannatust.

Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Päeva tip: Unusta lapse psühhologiseerimine

Posted on 6. jaan 2012

Kindel viis lisada jonnile tuure, on väsinud lapsele öelda, et sa oled ju lihtsalt väsinud. Täiskasvanutki ärritab, kui teine analüüsib tema käitumist.

Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Kui laps hammustab

Posted on 30. dets 2011

Hammustamine kuulub peaaegu iga väikelapse ellu. Kord on ta ise hammustaja, siis jälle see, keda hammustatakse. Lastepsühholoog Reet Montonen sõnab, et hammustamine pole tõend lapse agressiivsusest. Kuni pooleteise-kaheaastase lapse puhul on see loomulik arenguetapp.

Miks lapsed hammustavad?

Beebi:
Põhjus, miks nad hammustavad, võib olla selles, et nende hambad kasvavad ning see paneb igemed sügelema. Samuti on beebidel harjumus asju närida, nii nad katsetavad uusi asju, tekstuure ja õpivad maailma tundma.
9-kuused beebid saavad aru, kui sa neid keelad. Loo hammustajaga silmside. Kasuta kindlat hääletooni ning ütle:” Ei. Me ei hammusta üksteist.”

Kindlasti ei tohi reageerida naermisega, järgmine kord võib ta hammustada üksnes sinu reaktsiooni nägemiseks.

Väikelaps

Väikelapsed ampsavad täiskasvanuid või eakaaslasi, kui nad on masenduses ja vihased. Nad lihtsalt ei oska oma tundeid väljendada. Kindlasti on väga oluline, et vanem õpetaks last oma viha teistmoodi väljendama ja seda mujale suunama.

Kui 3-aastane laps ikka veel hammustab, vajab see probleem juba kiiresti lahendamist ja sellega tegelemist. Korduvalt peaks selgitama, et see on valus ja teisi ei hammustata. Vajadusel peaks ka spetsialistiga nõu pidama.

Samuti võib suuremate laste puhul kasutada “aeg maha” tooli. Kohe eemalda hammustaja “aeg maha” kohta. Väiksema lapsega võiks see aeg olla minimaalne, kuni 1 minut. Enamikule väikelastest tundub tegelikult juba 30-sekundiline paigal püsimine lausa igavikuna.

Kui laps on rahunenud, palu tal vabandada oma käitumise pärast. Mõte on õpetada lapsele empaatiat ja oskust andeks paluda.

Kui väikelaps endiselt üritab hammustada, siis kasuta võimalust teda kiita iga kord, kui ta samas situatsioonis on tubli ja suudab asju ajada hambaid kaaslasele sisse löömata. Näiteks nii: “Toomas, ma olen väga uhke sinu üle, sest sa küsisid Kreete käest mänguasja väga kenasti.”
Kui see probleem jätkub ka peale 2. eluaastat, siis peaks kindlasti pöörduma pediaatri poole.

Mida kindlasti mitte teha:

Ära hammusta last vastu, et näidata, mis tunne on. Ta ei tee seda tahtlikult valu tekitamiseks. Ta lihtsalt ei saa aru, mida ta valesti teeb. Vastuhammustamine saadab talle hoopis vale signaali ning võib anda mõista, et nii võib teha.
Ära karju lapse peale. See võib teda hoopis hirmutada ega õpeta teda eksimusest aru saama.
Ära eelda, et su laps tahtlikult halvasti käitub. Erinevas eas lapsele tuleks selle probleemi puhul ka erinevalt läheneda.

Kui sinu last hammustatakse

Kuigi lapse hammustus ei ole üldiselt ohtlik ning vigastused on enamasti olematud, võiksid siiski teada, kuidas nahaärritusega toime tulla.

Rahusta hammustada saanud last ning pööra temale tähelepanu.
Pese enda käed enne marrastuse puutumist puhtaks, et vältida infektsiooni.
Loputa hammustuskoht puhta vee ja seebiga isegi juhul, kui nahk pole katki. Kui nahk on marraskil, puhasta seda antiseptilise vahendiga, vajadusel pane peale plaaster või side.
Hoia hammustatud kohal silma peal. Kui tekib lisaärritus, võta ühendust pediaatriga.
Vajadusel pea nõu lasteaiakasvatajaga või hammustaja vanemaga. Võib juhtuda, et hammustaja lapse vanemad ei teagi probleemist.

Allikad: www.http://pediatrics.about.com/; www.parenting.com; www.naistemaailm.ee

Päeva tip: Kehtesta selged piirid

Posted on 27. dets 2011

Mõtle sellele, missugust käitumist sa ei talu. Halbadest kommetest tuleks vabaneda juba alates lapse esimestest sammudest. Hiljem on nendest lahtisaamine mitu krda keerulisem. Vägivaldset käitumist pole tarvis taluda. Teisele kallale minev laps tuleb sülle haarata ja takistada niimoodi rünnakut. Asjade lõhkumise suhtes ei tohi olla salliv. Sõimamine ja halb keelekasutus tuleb lõpetada kohe eos. Ei tohi lubada oma lapsel teisi terroriseerida. Sihikindlalt tuleb hpida oma joont, kui tunned end olevat õigel teel.

Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Kolmanda eluaasta kriis. “Mina” läbimurre

Posted on 23. dets 2011

Juudi päritolu psühholoog ja eripedagoog Lev Võgotski uuris kultuuripsühholoogiat, inimestevahelist kommunikatsiooni ning arendas välja laste ja noorte kriisiteooria. Juhtus nii, et tema teooriad saavutasid kuulsuse alles pärast tema surma ja temast sai prohvet, kes polnud kuulus omal maal. Võgotski teeoriad on jõudnud Euroopasse tagasi läbi Ameerika, sest mis Ameerikast tulnud, tundub paljudele kuidagi autoriteetsem olevat kui näiteks Venemaalt pärinev.

Võgotski esitas oma siiani aktsepteeritud kriisiteooria, mis väitis, et lapse ja noore elus on murrangulised perioodid ja selles teoorias olid laste ja noorte elus järgmised etapid:

0-2 kuud – Sünnikriis
2 kuud – 1. aasta – Stabiliseerumine
1. eluaasta – Kriis seoses käima hakkamisega
1-3 Varajane lapsepõlv. Stabiilne
3. eluaasta – Eneseteadvuse (mina) läbimurre
3-6 (7) – Stabiliseerumine
6 (7). aasta – Kooliea alguse kriis
7-12 – Noorem kooliiga. Stabiilne
9-13 – Murdeea kriis
13 -17- Stabiliseerumine
17. eluaasta – Noorukiea kriis

Mis toimub lapsega enne tema 3-aastaseks saamist?

Vanuses 1,5 kuni 2,5 läbib laps meeletu arengutee. 2,5 – 3-aastaseks saanuna on ta arenenud isiksuseks: ainsaks ja omalaadseks siin maailmas ning see kolmeaastane isiksus hakkab endast päev-päevalt üha selgemini märku andma. Ja sellest hetkest hakkavad ajaloolised sündmused sinu perekonnakroonikas väga kiiresti vahelduma.

Ühel heal päeval leiad oma kaunil punasest puust kapil kondi, mis on kapi pinda jäädavalt kahjustanud. Järgmisel päeval avastad peolauale ostetud punase lõhekala tüki kassi kausist. Seejärel võib lapsukesele pähe tulla, et isa mobiiltelefon on koledaid näpujälgi täis ja see tuleb seebiga korralikult puhtaks pesta. Isa pass on tühi ja igav ning sinna võiks joonistada väikese kena jõulupuukese. Karistatud lapse võid juba poole tunni pärast avastada kastekannust tapeedil ilutsevaid lilli kastmas või kiisut pesumasinasse toppimas, et see puhtaks pesta. Vanematel tekib pähe kohutav mõtteidu: meie pisike lihtsalt kiusab meid.

Iga vaikne hetk, kus sa oma võsukest silmapiiril ei näe, hakkab tunduma ülikahtlasena. Sul tekib paratamatult tunne, et oled sattunud lahingu eesliinile ja sinu vastu on sõjakäigule asunud seesama kolmeaastane.

Kolmanda eluaasta kriis. “Mina” läbimurre

2,5-aastase lapse kõneoskus on juba piisavalt arenenud. Isegi need lapsed, kes siiani pole kuigi agarad olnud end väljendama, suudavad kolmeaastaselt juba igas sobivas ja mittesobivas kohas korrata seda sõnapaari: „Mina ise“. Eriti tundub see ilmnevat kõikvõimalikel juhtudel, kui sul on kiire või kui sa pead kuskile õigeks ajaks jõudma.

Üldiselt tundub väike pereliige sinuga lakkamatult opositsioonis olevat. Ta teeb kõike pidevalt öeldule vastupidiselt ning sulle tundub, et ta püüab alailma täiskasvanuid (s.t sind) provotseerida. Teda on võimatu ilma vastuhakuta magama panna, jalutuskäigule viia, toita. Kõige sagedamini toimuvad „kontserdid“ tänaval ja poes.

See väike, kuid väga taiplik olend teab, et täiskasvanul on lihtsam järele anda kui temaga vastasleeris paikneda.

Tema emotsionaalse ja intellektuaalse arengu tase lubab isegi juba täiskasvanuid šantažeerida.

Eriti teravalt ilmneb see lasteaiaga kohanemise perioodil. Sina, vaeseke, ei leia asu pärast hüsteeriat lastehoiu riietusruumis. Töö juures pudeneb sul kõik käest, sa ei suuda keskenduda, sest oled kindel, et sinu lapsel on lasteaias väga halb, pole ime, et ta nuttis. Kuid samas ei tule sulle pähegi mõte, et vahetult pärast seda, kui sa värisevate kätega lasteaia uksest välja astusid, pühkis tema pisarad silmist ja küsis, mis lasteaias hommikusöögiks on. Mis toimub? Sa kasvatad lapsukest nagu alati: parajal jaol rangust, parasjagu demokraatlikkust. Tema aga on millegipärast lakanud sinuga arvestamast. Miks kõigutamatud autoriteedid ootamatult kokku varisevad? Aga seda sellepärast, et oled just kokku puutunud selle kurikuulsa jäämäe, 3. eluaasta psühholoogilise kriisi veepealse osaga.

Mis lapsega toimub?

See on periood, kui laps hakkab sinust tasapisi eemalduma ning tema isiksus areneb märgatavalt. Sinu jaoks on see raske aeg. Sellest aga, kuidas sa end sel perioodil ülal pead, sõltub paljuski, milliseks sinu laps kasvab: aktiivseks või passiivseks, araks või algatusvõimeliseks, enesekindlaks ja sõltumatuks või äärmiselt ebakindlaks.

Kolmanda eluaasta kriis on diagnoos. Nii nagu haigele on iseloomulikud mitmed haigustunnused, saavad laste arengu ealisi iseärasusi uurivad psühholoogid välja tuua selle perioodi psühholoogilised iseärasused.

Sel perioodil iseloomustavad laste käitumist järgmised jooned:

1. Negativism. See on eitav reaktsioon inimestevahelistes suhetes. Laps keeldub allumast sinu nõudmistele. Negativismi ei tasu segi ajada sõnakuulmatusega.

2. Kangekaelsus. Kangekaelsus ja sihikindlus on erinevad omadused ning neid ei tasu segi ajada. Kangekaelsus seisneb selles, et laps jääb oma otsusele kindlaks. Isiksus on esile tõstnud oma nõudmise ja soovib, et sellega arvestataks.

3. Omavoliline tegutsemine. Laps tahab ise midagi teha. Osaliselt meenutab tema käitumine esimese eluaasta kriisi, aga selle erinevusega, et üheaastane laps tungles füüsilise iseseisvuse poole. Praegusel juhul aga on juttu hoopiski millestki palju sügavamast ja tähenduslikumast – nimelt laps ajab taga sõltumatust oma plaanide ja kavatsuste teostamisel.

4. Vastuhakkamine, kiuslikkus. Üsna lähedane kangekaelsusele ja negativismile, kuid omalaadse erinevusega. See on vastuhakk kodus kehtivatele reeglitele.

5. Protest, mäss. Avaldub vaidlustes täiskasvanutega. Kogu lapse käitumine võtab protesti kuju, laps on sinuga pidevas konfliktis.

6. Lapsevanemate rolli ümberhindamine. Paljud emad on võib-olla ahastuses, kui oma kolmeaastase suust esmakordselt enda kohta käivat sõna „Loll“ kuulevad. Väikelaps valib sobivad epiteedid oma vanemate hindamiseks sõltuvalt sellest, millised on peresisesed omavahelised suhted.

7. Kalduvus despootlikkusele. Eriti võib see juhtuda ühe lapsega peredes, kus kolmeaastane haarab ohjad oma kätte ning kontrollib kogu ümbritsevat. Ta leiab oma despootlikule käitumisele pidevalt uusi väljundeid.

8. Uhkus oma saavutuste üle. Pisike on üsna tundlik oma tegude ja edusammude suhtes, elab läbi oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

9. Hulk kujutlusvõimega seotud omadusi. Kujutlusvõime areng avaldub vähemalt kahel erineval moel. Ühest küljest toetub see areng lapse tegevustele – tal tekib võime hakata ennustama ette oma tegevuse tulemust. Peale selle hakkab laps sel perioodil iseseisvalt mängima, sealhulgas välja mõtlema lugusid, mis temaga reaalselt pole juhtunud, või siis hakkab suhtlema väljamõeldud kaaslasega.

Teisest küljest võib kujutlusvõime mängida teatud kaitse ülesannet. Äkitselt võib laps hakata uhkustama mingite oma väljamõeldud saavutustega, kroonilist ebaedu kogev laps mõtleb aga välja üha uusi ja uusi saavutusi.

Uuestisünd

Lapse käeline tegevus areneb elementaarsetest manipulatsioonidest spetsiifiliste oskuste täieliku valdamiseni. Ta õpib sööma lusikaga, harjaga põrandat pühkima. Pikapeale hakkab laps mõistma, et mitte asjad ei juhi teda, nagu talle varem võis tunduda, vaid tema omab hoopis võimu asjade üle. Ta hakkab mõistma seost eduka ning ebaeduka tegevuse vahel ja nägema täiskasvanute reaktsiooni sellele. Lapsevanemate, sugulaste ja ümbruskonna hinnangute alusel kujuneb väikelapsel eneseteadvus ja enesehinnang. Tekibki „Mina“-fenomen. Nüüd ta enam ei räägi, et „Martin on hea laps“, vaid ta ütleb: „Mina olen hea laps“. Laps tunnustab ennast isiksusena. Sellepärast räägitaksegi lapse arengu psühholoogias 3. eluaasta kriisist kui lapse teistkordsest sünnist ehk uuestisünnist.

Lapse kõnegi areneb sel ajal tugevasti. Tunnetuslikul tasandil mõistab laps, et üks endast lugupidav isiksus peab endast täiel häälel ka teada andma. Seda ta oma võimaluste piires saavutada püüabki.

Kuna enamasti väikelaps ei taju, mida ta nimelt tahab ja kuidas ta saaks oma ebatäiuslikke oskusi realiseerida, et tunnustust ja heakskiitu pälvida, siis hakkab ta närveerima ja elab seda oma sisimas üle. Väliselt sarnaneb see protestiga. Sinu kui lapsevanema jaoks on ju laps endist viisi laps ja väike veel, aga ise ta tunneb, et on juba suureks kasvanud. Ja see, et teda äärmiselt ebaõiglaselt siiamaani koheldakse kui „pisikest“, panebki teda mässama ja protesteerima.

Mida peaks lapsevanem tegema?

See on igavene küsimus.

Eelkõige tuleb vanemal muuta oma suhtumist lapsesse. Tulebki endale aru anda sellest, et laps on nüüd juba „suur“ ja õppida elama tema kui isiksusega koos. Tuleb anda talle võimalusi oma iseseisvuspüüdeid realiseerida seal, kus see vähegi võimalik on. Keeruline? Isegi väga. Kuid siin tuleb uuelaadsete vastastikuste suhete sisseseadmisel abiks „süžeeline rollimäng“. Selles mängus võib laps olla see, kes ta tahab olla, ja teha, mida iganes soovib: keeta suppi, pesta pesu, saagida puid, ravida, õmmelda, kamandada, kasvatada, autot juhtida.

Sel perioodil on mõttekas üle vaadata lapse toa disain. Sinna peaksid ilmuma rollimängudeks sobilikud mängunurgad: köök, nukukodu, töökoda, kauplus. Need ei peaks sinna mitte ootamatul ja iseeneslikult tekkima, vaid need tuleks sinul sinna „mängida“ koos lapsega. Väikelaps peab nägema, et tema mäng on sinu, täiskasvanu jaoks sama tõsine asi kui tema jaoks. Sellistes mängudes õpib laps suhtlema ja ennast realiseerima, mida ta paraku täiskasvanute maailmas veel täiel määral teha ei saa.

Ümbritsev keskkond on uue sündiva ja areneva isiksuse jaoks hädavajalik tingimus. Selles hakkab täiskasvanud inimese juhtimisel toimuma süžeeline mäng kui eelkooliealise lapse tavapärane tegevus. Mängu käigus kujuneb adekvaatne enesehinnang ning väikese inimese võime ühiskonnas iseseisvalt vastastikuseid suhteid luua.

Lõpetuseks tahaks sulle kui lapsevanemale öelda, et kolmanda eluaasta kriis on täiesti loomulik faas lapse psüühika ümberkujunemises. Väikelaps püüdleb eneseteostuse poole ja muutub eriti tundlikuks selle suhtes, kuidas hindavad tema tulemusi ümbritsevad inimesed. Lapses küpseb eneseväärikus.

Kui täiskasvanud seda ei märka ja endiselt temasse kui titasse ja väikesesse rumalasse olendisse suhtuvad, teevad haiget tema enesearmastusele, piiravad tema initsiatiivi ja reguleerivad tema aktiivsust, ei pane tähele tema huvisid, siis on oodata kriisi teravnemist. Laps muutub siis kriisi tagajärjel tõepoolest juhitamatuks ning temaga on võimatu kokkuleppele jõuda ja need tema iseloomuomadused võivad juurduda temasse pikaks ajaks. Kui täiskasvanu vaatab oma suhted lapsega üle ja ehitab need ümber teistele alustele, siis on need ajutised raskused lapsega kergesti ületatavad. Niisugusel juhul süveneb lapses eneseaustus, mis peegeldab selgesti teda ümbritsevate inimeste austust tema tegude suhtes.

Täiskasvanu, kes on oma suhtumist korrigeerinud, peaks nüüd lapsel laskma võimalikult palju iseseisvalt tegutseda, samal ajal kontrollides tegevuse käiku. Kusjuures olulisem kui väikelapse kontrollimine on sel perioodil tema ümbruse kontrollimine ja ohutuks muutmine. Kui ta tahab sooritada sisseoste, las teeb seda, kontrolli, et ta ostaks vajaliku kauba; tahab lauda katta, las võtab taldriku, mis pole tuline. Selline käitumine lapse suhtes lubab tal ennast enesekindlalt tunda.

Sageli muudavad lapse iseseisvuspüüded sind närviliseks, sest palju lihtsam ja kiirem oleks seda kõike ise teha. Kuid arvesta, et kui sa ei luba neid asju lapsel just praegu iseseisvalt teha, riskeerid sellega, et saad tulevikus laisa ja iseseisvusetu lapse. Las laps teeb nii, nagu ta oskab ja suudab, ja ära unusta teda selle eest kiita. Lubamatud on naljad ja iroonia selles vanuses lapse iseseisvuspüüde suunas.

Täiskasvanute tegutsemises võib täheldada ka teistsugust suundumust: rõõmustades, et laps on muutunud iseseisvamaks, lubad talle palju rohkem vabadust, kui väike inimene kanda suudab. Hoolimata väikese inimese püüetest saada iseseisvaks on täiskasvanu kohalolek siiski pidevalt hädavajalik. Loomulikult ei tasu ka lakkamatult teda parandada ja tema tehtud toimetusi ümber teha – see kutsub esile kas protesti või ta keeldub edaspidi neid tegevusi sooritamast. Varu kannatust ning oota oma ümbertegemise sooviga seni, kuni laps sooritab oma tegevusi tunduvalt kindlamalt. Ainult niisugusel juhul vormub väikelapses õige arusaam vanema ja lapse suhetest.

Lapsel endal pole kah selles vanuses lihtne. Kuigi ta püüdleb iseseisvuse poole, tahab ta tunda end ka turvaliselt ja mugavalt. Seepärast on lapsevanema heasoovlik kohalolu ning tavapärane ja harjunud atmosfäär lapsele suureks abiks ja laseb tal end mugavalt tunda.

Jõudu ja jaksu kolmeaastastega!

Allikad: Detstvo.ru, eFamily.ru, Õpetajate Leht, Vikipeedia

Päeva tip: Anna lapsele võimalus jonnimiseks

Posted on 18. dets 2011

Igaüks meist on mõnikord pahas tujus ja siis võivad väiksemadki ebakõlad vindi üle keerata.Täiskasvanu jaoks võib kiirel hommikul olla elu suurimaks tragöödiaks see, kui jalga tõmmatud sukkpükstel hakkab sukasilm jooksma. Miks siis väikest ei või pahandada see, kui tema lemmikpüksid on just täna hommikul pesus?

Päeva tip on leitud Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

5 nippi juhuks, kui sinu lapsel on hüsteeriahoog

Posted on 1. dets 2011

Kui mitte mujal, siis ostukeskustes ikka vahel kohtab lapsi, kes on viskunud põrandale ja röögivad seal. Mõned neist pöörlevad veel jalgade abil osavalt vurrkannina. Niisugune põngerjas tundub kaaluvat vähemalt 100 kilo, kui teda maast lahti hakata kangutama. Lapse jonnile lisanduvad loomulikult kõrvalseisjate õpetused, kõverpilgud, naer või pahane porin. Kehaline karistamine ei tule kõne allagi, lapsevanemal jääb üle vaid kogu oma emotsionaalne ja füüsiline jõud kokku võtta ning kuidagimoodi olukord klaarida. Ikka meeles pidades, kes on täiskasvanu.

Mõned võtted hüsteeria taltsutamiseks.

1. Emba last!

Kui sinu laps hakkab hüsteeritsema, emba teda tugevasti, ära ainult üle pinguta! Pea meeles, et see on sinu laps ja teie jõud pole võrdsed. Kallistamine töötab peaaegu iga kord – kui suudad vaid enda isiksuse ja emotsioonid maha suruda ja mõistad, et see pole karistus, vaid kallistus. Oletatakse, et embamine hüsteeriahoo ajal annab lapsele kaitstusetunde ja meenutab talle seda, et sa teda armastad. Tavaliselt peatub hüsteeria pärast tugevat ja küllalt pikka kallistust. Seejärel võib lapsega rääkida juba mõistlikult ning pärida temalt jonni põhjuse järele.

2. Tee paus!

Mõnikord on mänguhoogu sattunud last võimatu peatada ükskõik milliste
vahendite või keelituste abil. Siis võid proovida järgmist trikki. Tõsta laps tugitooli või mõnesse muusse piisavalt mugavasse kohta istuma, aseta oma käsi talle kõhule. Ära lase tal vabaks rabeleda, aga proovi ka haiget mitte teha. Kui väikelaps kaotab kontrolli enda üle, pole tal sageli aimugi sellest, kuidas end käsile võtta. Kui sa nüüd
oled saanud lapse tugitooli istuma ning ta on juba paigal sinu tugeva! käe haardes, õpeta talle, kuidas sügavalt sisse ja välja hingata. Näita talle ette, kuidas seda teha. Jäta laps istuma, kuni ta on
täiesti maha rahunenud. Seejärel räägi temaga toimunust.

3. Ära pööra tähelepanu!

Kerge öelda, raske teha! Kui laps nõuab sinult midagi, mida sa talle teatud põhjustel lubada ei taha, satub hüsteeriasse ning viskub põrandale, on mõnikord kõige õigem sellisele korralagedusele tähelepanu mitte pöörata. Kapriisid lõppevad, kui laps mõistab, et ei põrandal aelemine ega muud meetodid ei too talle sinu tähelepanu ega täida tema alusetuid nõudmisi. Väikelapsele võib rahulikult selgitada, et kui vanematelt paluda midagi ilma hüsteeriasse sattumata, võib saavutada hoopis paremaid tulemusi ning võib-olla ka kiiremini.

4. Aseta laps valiku ette!

Kui laps jonnib, tuleta talle meelde mõnda meelelahutust, mille olete ühiselt planeerinud – jalutusretk parki, tsirkuse- või kinokülastus (või mõni muu üritus, sest igas peres on niisuguseid väikesi meelelahutuslikke ettevõtmisi, või midagi, mis on seotud lapse lemmikhobiga). Seejärel paluge lapsel tema käitumise üle järele mõelda ning seadke ta valiku ette – öelge talle, et kui ta ei suuda end väärikalt üleval pidada, jääb meelelahutus ära, sest selline käitumine pole vastuvõetav. Kui laps seada niisuguse valiku ette, rahuneb ta tavaliselt üsna kiiresti. Ta ei hakkagi mõtlema, et talle sunniti midagi peale, eriti kui ta on ise osalenud selle otsuse vastuvõtmises, kuhu pere läheb või mida talle endale teha meeldib.

5. Jäta ta oma mõtetega üksi!

Proovi seda teha nii, et lapsel ei tekiks muljet, nagu oleks teda karistatud, sest muidu võid saavutada soovitule vastupidise efekti. Laps on isiksus, osake perekonnast ja ühiskonnast, ära unusta seda hetkekski. Ja nii nagu täiskasvanud, vajab ka tema mõnikord üksiolemist. Kui sa tõstsid oma lapse peale põhjusega häält ja ta selle peale hüsteerias oma tuppa jooksis, ära kiirusta talle sinna järele tema karistamiseks, vaid oota, kuni ta ise välja sinu juurde tuleb. Nii tekib perekonda taas rahu. Loomulikult selgita välja, millest niisugune konfliktsituatsioon alguse sai.

Allikas: parents-online

Ehk on kellelgi veel mõtteid, kuidas väikese raevu peatada suurema ja targema seisukohalt lähtudes? Olete oodatud siin kommentaarides neid jagama.

Alla kaheaastased lapsed ei tohiks televiisorit vaadata

Posted on 20. okt 2011

Kõige paremini õpivad lapsed inimestega suheldes. Foto:Internet

Ameerika lastearstid uuendasid eile Bostonis toimunud konverentsil oma ametlikku poliitikat taunida alla kaheaastaste laste elektroonilise meedia tarbimist, muutes oma seisukohta veelgi radikaalsemaks. AAP (American Academy of Pediatrics) soovitab alla kaheaastaste laste vanemail tunnistada, et televiisor avaldab nende lapsele halba mõju ja loobuda teleri kasutamisest mugava lapsehoidjana.

AAP avaldas esmakordselt oma ametliku seisukoha alla kaheaastaste laste meedia tarbimise kohta aastal 1999. See oli ajal, mil vastaval teemal tehtud uuringuid oli vähe, kuid AAP seisukoht oli juba tollal tauniv, osutades võimalike negatiivsete mõjude rohkusele ja positiivsete kasutegurite vähesusele.
Uued uurimistööd toetavad AAP soovitust näidata lastele arvuti- ja teleriekraani nii vähe kui võimalik ja võimaluse korral üldse mitte.

Tänaseks on rohked uurimistööd aidanud mõista, kuidas lapse aju areneb ning millised on parimad meetodid lapse õppimise ja arengu toetamisel. Kuna teleri vaatamine on selles vanuses laste puhul USAs niivõrd laialdaselt levinud, otsustas AAP teemale rohkem tähelepanu osutada ja avaldada ametlik juhend, mida kuni kaheaastaste laste vanemad peaksid järgima.

Artiklis avaldatud olulisemad seisukohad vastasid neile küsimustele nii:

Paljudele müüdavatele videoprogrammidele on toote parema turustamise nimel kleebitud silt “õpetlik” või “arendav”, kuid teaduslikud tõendid nende toodete harivuse kohta puuduvad.
Mängimisele pühendatud aeg on lapse arenevale ajule märksa väärtuslikum kui elektroonilise meelelahutaja pakutav. Mängimine arendab laste motoorikat, nad õpivad loominguliselt mõtlema, probleeme lahendama ja arutlema. Ise mänge leiutades õpivad nad ka end ise lõbustama.
Kõige paremini õpivad lapsed inimestega suheldes. Suhtlemine inimeste, mitte ekraanidega, on arenguks väga vajalik.
Vanemad, kes vaatavad televiisorit või videoid lapsega koos võivad suurendada lapse võimet mõista programmi sisu, kuid elavas esituses nähtu ergutab laste mõistust rohkem kui televiisorist vaatamine.
Vanemate televisiooni tarbimine mõjutab keskkonda, milles nende laps viibib. See hajutab vanemate tähelepanu ning vähendab lapse ja vanema vahelist suhtlust. Mängiv televiisor võib ka last mängimisel ja tegutsemisel segada.
Teleri vaatamine enne magama minemist kahjustab laste uneharjumusi, mis omakorda mõjutab nende meeleolu, käitumist ja õppimist.
Palju aega elektroonilise meelelahutuse seltsis veetvad väikesed lapsed riskivad hilisema kõnearenguga.

Refereeritud: www.err.ee

1 2 3 Järgnev lehekülg »