Mida arvavad laste hobidega tegelemisest meie põhjanaabrid?

Vantaa Tantsukooli rektor Isto Turpeinen räägib nii:

Hobidega võib alustada võimalikult vara, sest meie maailm põhineb sotsiaalsel suhtlusel. Tütarlapsed on selleks valmis 3-4 – aastaselt, poisid aasta või paar hiljem. See, kui regulaarne on hobiga tegelemine, sõltub lapsest. Eelkooliealistele piisab 1-2 korrast nädalast, algkooliealistele 1-3 korrast nädalas. Kolm korda nädalas hobiga tegelemist on juba sellel piiril, et last tuleks jälgida.

Last ei tohiks surve alla asetada, sest

• esiteks, laps ei vaja õnnelik olemiseks mitte hobisid, vaid põhivajaduste rahuldamist, täiskasvanute olemasolu oma elus, nende armastust ja lähedust.
• teiseks, kui lapsel on tugev kalduvus omaette nokitsemiseks, ei tasu talle survet avaldada ja teda tassida teistega koos midagi tegema.
• kolmandaks, harrastust ei peaks võtma liiga tõsiselt. Sellega peab alati kaasnema mängulisus ning tähelepanu tuleb pöörata lapse füüsilisele arengule tervikuna. Lapsevanem ei tohiks oma nägemust hobi või lapse tuleviku kohta seada tähtsamaks lapse vajadustest. Täiskasvanud peavad siinkohal jääma täiskasvanuiks, oskama oma last ära kuulata ja teda toetada.

Jari Sinkkonen: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Kui tegevus on lapsele meelepärane, siis selgub tavaliselt aja jooksul ise see aeg, mida laps hobi peale kulutab. Näiteks kui laps valmistub tantsuetenduseks, võib ta proovide lõppjärgus harjutada iga päev. Kogu oma jõudu pingutades saab laps aru töö väärtusest ning kogeb rahulolu, kui tulemused paranevad. Koos teistega tegutsedes intensiivistuvad lapse jõupingutused, adrenaliinisisaldus tema veres kasvab. Lapsele jääb kauneid mälestusi ühistegemistest ning teadmine, et ta oli tähtis osake milleski suures ja võimsas.

Hoopiski teine jutt on äärmuslik olukord, kus laps hakkab otsima täiskasvanute tunnustust ning püüab igas asjas olla igal juhul parim. Selline laps võib kogeda kiusamist või olla ise kiusaja. Ta võib muutuda tundekülmaks või passiivseks. Vanemad peaksid mõistma, et igal harrastustegevusel on pikaajaline mõju, nii heal kui halval kogemusel selles vallas.

Jari Sinkkonen - Soome psühhiaater

Ei ole olemas mingit rusikareeglit selles suhtes, millal lapse hobitegevus võiks alata. Pigem võiks see toimuda hiljem, aga kui harrastustega alustatakse varakult, siis peab see toimuma võimalikult mänguliselt.

Põhimõtteliselt võib muidugi alustada väga varakult. Aga samas, kui laps näiteks alustab pillimänguga, siis hiljem alustades õpib ta juba paari korraga ära selle, mille peale tal varasemas eas kulub pool aastat. Miks siis lapselt enne õiget aega võtta ära tema mänguaeg?

Harrastused on iseenesest hea asi. Laps õpib valitsema oma keha või häälte maailma ning seega kogeb tõsist rahuldust. Harrastus on loomulik ja vahva ning sellega on tore tegeleda, kui seda tehakse ainult iseenda heaks. Hobiga tegeleda on mõnus, kui suhe treeneriga on korras: kui ta on lapsele heaks täiskasvanu eeskujuks, ei pressi peale oma tahtmist, ei eelista üht last teisele ega ürita lapse kaudu ennast teostada ega sea oma isiklikke vajadusi esiplaanile.

Halvemal juhul rügab laps teiste tarbeks ja üritab rahuldada nende vajadusi. Niisugusel juhul võib laps tunda, et teda ahistatakse hingeliselt.  See võib kaasa tuua ärrituvuse, soovi tegevus lõpetada või siis tõsised psüühikahäirete sümptomid. Lapsevanem peab jälgima oma last, selgeks tegema, millises tujus ta on ning vajadusel asjasse sekkuma.

Mitu korda nädalas on sobiv?

Siingi puudub Jari Sinkkoneni arvates rusikareegel. Lapsevanem peab jälgima lihtsalt oma last ja tema meeleolu. Sinkkonen peab kohtlaseks neid lapsevanemaid, kes tassivad oma lapsi ühest ringist ja trennist teise, et need saaksid inspiratsiooni ja jumala pärast ei igavleks ega tolgendaks kuskil tänaval vanamemmedelt kotte röövides. Igavlemine kuulub elu juurde ja annab kujutlusvõimele põhjust tööle hakata. Vägivalla põhjused on siiski kusagil mujal kui hobide puudumises.

Eraldi peatükk on Sinkkoneni arvates vanemad, kes kahetsevad, et on oma lastele mitu erinevat harrastust “muretsenud” ja on siis hädas nende ühest trennist teise toimetamisega. See peavalu on nende enda tekitatud ning igal täiskasvanul on õigus ka ümber mõelda, öelda ühel hetkel, et nüüd aitab, meie lapsele piisab vaid ühest hobist korraga.

Jari Sinkkonen lõpetab humoorikalt: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Allikas: Kaksplus.fi