Toitumisspetsialist ning raamatu “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” kaasautor Madleen Simson jagab lapsevanemale soovitusi tervislikust toitumisest.
Millised tervise- ja toitumisalased raamatud võiksid olla lapsevanema öökapil kohustuslikuks kirjanduseks?
Ühest vastust või konkreetset nimekirja on raske anda. Käsitlusi laste toitumisest, kasvatusest ja psühholoogiast on väga erinevaid. Kindlasti sobivad raamatud, mis räägivad nn puhtast toitumisest, sest see peaks olema iga lapsevanema prioriteet (näiteks “Puhta toidu raamat”, autorid Ülle Hõbemägi ja Kaarina Nauri).
Arvestades igapäevast suhkruküllust meie (ja eriti laste) menüüs, tasub kindlasti lugeda raamatut “Suhkur – magus enesetapp”. Silmiavav lugemine on ka “Toidu demagoogia”, milles paljastatakse kaasaegse toidutehnoloogia varjukülgi, mis on ohuks meie tervisele. Kindlasti leiab sellest raamatust ka häid argumente teismelistega tervisliku toitumise teemal väitlemiseks.
Ka meie raamat “Toidu mõju lapse…” on kirjutatud universaalsust silmas pidades, et see aitaks erinevaid valest toidust tingitud tervisehädasid ära tunda või lihtsalt tõsta teadlikkust ohtudest, mis võivad tuleneda tänapäevasest keskkonnast või ületöödeldud toidust.
Igihaljas teema – beebi ja lehmapiim. Paljud noored emad foorumis leiavad: “Lehmapiima peal oleme me kõik kasvanud ja meiega on kõik korras. Miks ei või siis ma oma neljakuusele lehmapiima anda? Ja kui mul ei ole hetkel raha, et rpa-d osta, kas ma pean jätma siis lapse nälga?”
Beebile on parim rinnapiim ja emad, kellel on probleeme imetamisega, peaksid kindlasti konsulteerima imetamisnõustajaga. Praktiliselt kõik naised on võimelised imetama ja iga ema suudab toota oma lapse või laste (kaksikute, mitmikute) jaoks piisavas koguses rinnapiima. Kuna ema rinnapiim on lapse jaoks ainuõige koostisega ja selle toitainete sisaldus vastab ideaalselt lapse vajadustele, peaks rinnaga toitmine olema siiski prioriteet.
Kui see siiski ei ole võimalik, siis järgmine parim alternatiiv oleks doonorpiim (mis kahjuks Eestis kuigi levinud ei ole). Edasi on kolm valikut: rinnapiimaasendaja, lehmapiim või taimsed piimad. Kõigil on omad vead. RPA pulbrid on kunstlikult töödeldud, „rikastatud“ erinevate komponentidega, need on vähendatud valgusisaldusega, lisaks ka suur kogus vett lapse ebaküpsete neerude jaoks, pluss vee saastatus jne. Mahe lehmapiim on jälle liiga rasvane, valede kasvuhormoonidega, liiga kõrge valgusisaldusega, mis koormab neere jne.
Taimsed piimad on üldjuhul eelnevatest kallimad. Soja või jaanikauna baasil valmistatud asendajad on kohati veelgi ebaloomulikumad kui lehmapiima baasil tehtud variandid. Riisi- ja mandlipiimal puudub vajalike toitainete sisaldus. Taimsete piimade kasutamine tuleb kindlasti täiendada ja tasakaalustada vanusele sobivate teiste toitudega, et ei tekiks toitainete vaegust (nt aed- ja puuviljatummid ja püreed, sobivad mahlad jms).
Alla aastasele lapsele lehmapiima andmise osas ollakse meditsiini- ja toitumisteadlaste ringkondades aga üsna ühte meelt – tegemist on raskesti seeditava toiduga, mis koormab imiku neere, seedeorganeid, immuunsüsteemi jne. (Siinkohal soovitan huvilistel tutvuda legendaarse dr. Spocki viimaste uuringutega.)
Tõsi on ka see, et tänapäevane lehmapiim ei ole koostiselt võrreldav sellega, mil „meie kõik selle peal kasvasime“. Tollal oli loomade kasvukeskkond oluliselt puhtam, neile tehti vähem vaktsiine, puudusid kunstlikud toidulisandid jne. Antibiootikumide kasutamine udarapõletike korral on täna tavaline ja sagedane. Lehmade üldised söötmis- ja pidamistingimused erinevad samuti kardinaalselt – suurfarmides kasutatakse sageli tööstuslikku toitu, karjamaad on üleväetatud jne.
Seejuures oli ka inimese enda organism tugevam, immuunsust ei survestanud sellisel määral keskkonnatoksiinid ja seedesüsteem sai paremini hakkama lehmapiima lõhustamisega. Juba tänaste emade raseduseaegne toitumine võib olla kehvem (pean siin silmas just toitainete vaegust igapäevases ületöödeldud toidus), mis tähendab, et ka lapse organism ei arene piisavalt tugevaks ja hästi toimivaks (seedeensüümide nõrkus, soolestiku düsbioos, raskemetallide jäägid organismis jne).
Ka kuumtöötlemine ehk pastöriseerimine mõjutab piima koostisosade struktuuri ja muudab selle raskemini omastatavaks. Kui piima edaspidi tarbida, siis on soovitav osta kuumtöötlemata toorpiima ja teha sellest ise hapupiima – hapendamisprotsess viib piima omamoodi eelseeditud kujule.
Lehmapiima sobimatuse osas on mõtlemapanevad ka ametlikud laktoositalumatuse näitajad – statistika järgi vaevab see probleem igat neljandat eestlast! Teoreetiliselt tähendab see ühte inimest neljaliikmelises peres ehk pea iga pere toidulaual peaks leiduma ka laktoosivabu piimatooteid!
Milline on aga olukord tegelikkuses – kui paljud meist teavad täna elementaarseid laktoositalumatuse tunnuseid (kõhuvalud, gaasid, kõhulahtisus, puhitus, kaalulangus jms) ja oskavad neid ka piimatoodete tarbimisega seostada?
Üsna levinud on olukord, kus loetletud sümptomid painavad inimest aastaid, enne kui leitakse, et põhjus peitub traditsioonilises ja süütuks peetud lehmapiimas. Rahvatervise seisukohast on selles valguses tehtav piimapropaganda (ilma vastavate lisaselgitusteta) äärmiselt vastutustundetu.
Mitu kommi päevas/ nädalas võib anda tervele lapsele, kellel ei ole mingisugust toidutalumatust? Milline komm, šokolaad või maiustus see võiks olla?
Kas peabki laps saama iga päev või iga nädal kommi? Kommid võiksid jääda nn pidupäeva maiustuseks (sünnipäevad, pühad, preemia). Pealegi on neile ju hulga tervislikumaid alternatiive (müsli- või seemnebatoonid, kuivatatud puuviljad jms).
Kogus sõltub kindlasti ka muu magusa tarbimisest. Suhkrut saab laps väga mitmetest allikatest (lasteaias/koolis joodud morss või magus tee, saiakesed, hommikupudrule lisatud moos, kissell või kohuke jne).
Kommid/šokolaad võiksid olla E-ainete-, trans- ja hüdrogeenitud rasvade vabad. Ideaalis võiks kakao pärineda mahepõllumajandusest, sest sel juhul ei sisalda see pestitsiidide jääke ja raskemetalle. Ja pigem harjutada laps sööma mõru šokolaadi kui väga magusat ja väikese kakaosisaldusega piimašokolaadi.
Kui laps on väga energiline või lausa hüperaktiivne, tasub magusat, eriti suhkrul põhinevaid tooteid, kindlasti vältida. Üks tilluke magus šokolaadibatoonike on väikese kehamassiga tegelase jaoks üsna suur energiakogus, mille mahalaadimine võib väljenduda rahmeldamises, keskendumis- ja tähelepanuraskustes, jonnakuses, seletamatutes tundepuhangutes jne.
Milline mõju võib olla meie laste ebatervislikul toitumisel 30-40 aasta pärast? Millised haigused või tervisehädad neid siis kimbutavad?
Juba praegu on näha 1950ndatel alguse saanud tööstuslikult toodetud toidu tarbimise tagajärjed. Seda kinnitab kõikvõimalik tervisealane statistika – ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, diabeet, vähk, sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, Alzheimer, erinevad psüühikahäired.
Kõiki neid haigusi on suuremal või vähemal määral seostatud elustiiliga, sh ebatervisliku toitumisega ning täna esineb neid haigus aina noorematel inimestel.
Näiteks väikelaste kasvajatesse haigestumise arvnäitajad on pidevalt tõusnud. Tööstusliku toidu tootmise esirinnas on heaoluriik Ameerika, kus statistika järgi pea üks laps 100st autismispektri häirega.
On teadlasi, kes püstitanud uuringutele ja statistikale toetudes mõtlemapanevaid hüpoteese – näiteks, et tänapäeva laste põlvkond sureb varem, kui nende vanemad (just tänu valedele toitumisharjumustele maast madalast).
