Tag

Tervis

Browsing

Üha enam Eesti lapsi haigestub suhkruhaigusesse

Haigestuvad järjest väiksemad lapsed, geneetilist eelsoodumust pole enam vajagi, kirjutab Tarbija24.

Esimese tüübi dia­beeti haigestunute arv on ilmselt üks väheseid tervisenäitajaid, milles Eesti Soomest maha jääb, kuid teadlased leiavad juba praegu ohumärke, mis viitavad, et aastate pärast võib diabeetikute arv Euroopas ühtlustuda. Saladuslikult kasvab see eelkõige nende arvelt, kellel geneetilist eelsoodumust ei ole.

Esimese tüübi diabeet ehk laste suhkruhaigus on tänaseni üks suur saladus. Teatakse küll, kuidas see organismis areneb, aga mis protsessi vallandab, on mõistatus, mille lahendaja vääriks Nobeli preemiat. Ka Eesti teadlased on aastaid selle mõistatusega tegelenud, kuna haigusjuhtude arv suureneb hirmuäratava kiirusega.

“Oleme registreerinud kõik haigusjuhud alates 1983. aastast. Haigestunute arv püsis pikka aega kümne juhu juures 100 000 lapse kohta aastas. Sajandivahetusel hakkas haigestumine plahvatuslikult suurenema. Praegu haigestub aastas üle 30 lapse 100 000 lapse kohta,” räägib laste endokrinoloog Ülle Einberg. Paarkümmend aastat tagasi oli harukordne, kui haigestus alla viieaastane laps, praegu ei üllata see enam kedagi.

Meie naaberriik Soome on suhkruhaigusesse haigestunud laste arvult maailma tipus.

“Kui õnnestuks vastata küsimusele, mis teeb riigid üksteisest nii erinevaks, siis tõenäoliselt oskaks vastata ka küsimusele, miks mõnel inimesel tekib esimese tüübi diabeet ja mõnel mitte,” tunnistab endokrinoloog Aleksandr Peet, kes on uuringu DiabImmune Eesti meeskonna liige.

Praeguseks on teada geenivariandid, mis suurendavad dia­beeti haigestumise riski, kuid geneetilisest eelsoodumusest on vähe, et haigeks jääda. “Selleks on vaja veel midagi, mingeid keskkonnafaktoreid, mida me praegu ei tea,” täpsustab Peet.

DiabImmune uuringust on selgunud, et Eestis on diabeedi geneetilise eelsoodumusega lapsi vähem kui Soomes. Tartu ja Põlva sünnitusmajas tehti geneetiline uuring umbes 2000 lapsele, kellest suhkruhaigusesse haigestumise eelsoodumus leiti 400 lapsel. Samas oli Soome Espoo 2000 beebist eelsoodumus 700 lapsel.

Diabeedist

Diabeet on krooniline haigus, mis avaldub siis, kui kõhunääre ei tooda enam piisavalt insuliini või kui organism ei suuda enam toodetud insuliini efektiivselt kasutada.

Laste ja noorte haigestumus I-tüüpi diabeeti suureneb maailmas igal aastal keskmiselt 3% võrra, kuid alla 5.aastaste seas alarmeerivalt 5% võrra, Eestis viimasel kolmel aastal väikelaste seas lausa 9,3% võrra. Tänaseks on Eestis diagnoositud I-tüüpi diabeeti ca 500 lapsel ja noorel vanuses 0-15 eluaastat.

Maailmas haigestub igal aastal I-tüübi diabeeti ca 70 000 kuni 15.aasta vanust last ehk 200 last päevas.

Maailmas elab kokku umbes 440 000 I-tüübi diabeediga last ja noort, neist 20% Euroopas. Haigestumine on tõusnud kiiresti just Kesk-ja Ida-Euroopa maades, kus varem oli see näitaja madal.

Allikad: Tarbija24/ Lastediabeet.ee

Nõuanne: Lapsed vajavad päikeseprille

Käes on kevad ja iga päevaga tuleb rohkem ka päikselisi päevi. Väikelapsed vajavad samuti päikeseprille, et kaitsta silmi liigse päikese eest.

Laste silmi tuleb kaitsta, eriti kui väljas on ere päike. Mida korralikumalt silmad on kaitstud, seda ohutum on päikesenautimine lapsele.

Silmaarstide sõnul on laste silmadele eriti ohtlikud päikesekiired, mis kahjustavad nende niigi õhukesi läätsesid, mis katavad nende silmaavasid. See võib tekitada lapsele eriti ohtlikke kahjustusi.

Päikselise või ereda ilma korral, kui kreemitate last päikeskaitsekreemidega, ärge unustage ka lisada kõrge päikesekaitsefaktoriga päikeseprille!

Pidage meeles, et lapse silmad vajavad samuti korraliku kaitset nagu täiskasvanud, ärge lähtuge ainult moest või hinnast, tehke kindlaks kas prillid kvaliteetsed on.

Lastele mõeldud päikeseprillid peavad olema maksimaalse kaitse ja vastupidavusega ning korralikult ees püsima.

Päikeseprillide valikul on olulised klaasi tumedus ja suurus: päikesekiirgus ei tohi prilliklaaside ülaosast ja külgedelt silmadeni jõuda.

Sageli inimene näeb küll läbi päikeseprilliklaasi ümbrust tumedamalt, kuid klaasid on silmadest sedavõrd eemal, et päikesevalgus pääseb nende vahelt läbi.

Silmad on kaitstud siis, kui nad jäävad päikesevalguse suhtes ükskõik mis asendis liikudes alati prillide varju.

Erinevad allikad

Gripist hoidumise põhitõed

  • Pese tihti käsi-just kätele jääb kõige rohkem viiruseid ja sealt satuvad need edasi sinu organismi või teistele inimestele.
  • Aevastades või köhides kata nina ja suu varruka või ühekordse taskurätikuga ning pärast kasutamist viska taskurätik prügikasti. Ära köhi ega aevasta peopessa – nii satuvad viirused kätele ja levivad sealt edasi teistele.
  • Võimalusel hoidu haigetest vähemalt ühe meetri kaugusele – nii ei levi viirused sinuni. Samuti ära kätle, kallista ega musita haige või haiguskahtlusega inimesega.
  • Haigena püsi kodus – nõnda ei nakata sa teisi ja saad ise kiiremini terveks.

Puseriti hambumust saab ennetada

Ortodont Triin Jagomägi

Kuigi enamasti on hambumusanomaaliad päritavad või tulenevad meie näotüübist, siis mõned võivad kujuneda ka väikelapseea halbadest harjumustest, mida saaks ära hoida.

Enamlevinud anomaaliad

Ortodondi ja Tartu Ülikooli õppejõu Triin Jagomägi kinnitusel esineb Eesti lastel kõige sagedamini nn üksiku hamba anomaaliat ehk et teiste hammaste hulgas on üks kõveralt kasvanud. „Enamusel me selles perioodis (enne 7-eluaastat – toim) ravima ei hakka, vaid natukene hiljem, sest muidu läheb ravi väga pikaks,“ ütleb Jagomägi. Ta lisab, et valgenahaliste inimeste üks sagedasemaid hambumusanomaaliaid ongi ruumipuudus, kus üks või mitu hammast ei mahu sirgelt kasvama.

Teiseks sagedasemaks hambumushäireks on prognaatia ehk liiga suur vahe ülemise ja alumise hambakaare vahel. „See tähendab, et kas ülemised hambad on liiga ees või alumine lõug on liiga taga. Reeglina on see probleem põhjustatud alalõua tagumisest asendist,“ räägib ortodont.

Prognaatiaga koos esineb sageli risthambumust – hambakaar on küljelt kitsas. Kui tavaliselt alustatakse laste hammaste ortodontilise raviga 10-13 aastaselt, siis risthambumust võidakse hakata parandama juba 7-aastasel lapsel.

Samuti alustatakse varakult progeenia raviga. „Kui otse vaadata, siis tundub, et alalõug on ees. See võib olla tingitud väikesest ülalõuast, suurest alalõuast ja võib olla kombineeritud,“ selgitab Jagomägi.

Progeenia puhul ei saa ortodont aga kindlalt öelda, et ravi tulemusel anomaalia kaob. „Kui lõualuusse on sisse programmeeritud, et ta peab kasvama suureks, siis ta sinna ka kasvab,“ selgitab Jagomägi ja toob näiteks Habsburgide lõua, mis pärandus põlvest põlve alates 15. sajandist. Tuntuim etteulatuva lõuaga dünastia esindaja oli Hispaania kuningas Carlos II.

Hambumushäirete põhjused

Lisaks päritavusele ning rassipõhisusele võivad hambumust häirida ka väikelapseea halvad harjumused või haigused.

Lahihambumus.

Titaneelamine ehk infantiilne neelamine toob kaasa lahihambumuse. Selline neelamisviis on kõigil vastsündinutel, kui nad suruvad imedes keele igemete vahele. „Lapsed peaksid muutma neelamistüübi titaneelmiselt täiskasvanu neelamiseks enne 6.-7. eluaastat ehk enne kui jäävhambad hakkavad lõikuma,“ räägib Jagomägi. Kui laps jääbki neelates keelt hammaste vahele suruma, tekib esihammaste kokkupuutekohta vahe.

Jagomägi sõnul pannakse lahihambumuse korral suhu spetsiaalne aparaat, mis takistab neelamisel keelega hammaste vahele surumast, kuid õige neelamine tuleb lapsel siiski ise ära õppida. Ortodondi hinnangul tuleks keeleharjutusi teha logopeedi või mõne teise spetsialistiga, sest eeldatavasti ei saa lahihambumusega laps hästi ka teatud häälikuid hääldada.

Hambumust mõjutab toitumine alates imikueast. Nimelt sünnivad lapsed distaalse alalõuaga ehk alalõua tagaasendiga. Jagomägi kinnitusel on see normaalne. Kuna alalõug on peas ainuke liikuv osa, siis tagaasendis ei saa ta sünniteedes traumasid.

„Imemisliigutustega tuleb alalõug esimese eluaasta jooksul hästi palju ettepoole,“ kinnitab Jagomägi. „Kui laps saab normaalselt rinnast süüa, teeb ta palju tööd ja imeb selle alalõua ette.“ Lutipudelilapsed, kes saavad toidu kiiresti kätte, ei tee nii palju tööd ning alalõug võib jääda tagumisse asendisse. Jagomägi rõhutab, et alalõug tuleb beebidel vaid siis ettepoole, kui ta funktsioneerib ehk kui laps teeb selleks ise tööd.

Lõualuud peavad tööd tegema ka siis, kui hambad suus. Jagomägi märgib, et tänapäeval söövad ka täiskasvanud väga pehmet ja peenestatud toitu. „Lõualuud on mõeldud selleks, et süüa ja toitu peenestada. Kui lõualuud ei funktsioneeri, ei funktsioneeri ka lihased piisavalt ning alumine lõualuu ei tule tagant ettepoole,“ selgitab ortodont ja soovitab peeneks hakitud salatitele vahelduseks lastele ka näiteks kaalikaid ja porgandeid närida anda.

Pikalt luti või pöidla imemine põhjustab pikka ja kitsast hambakaart. „Sellistel juhtudel jääb alalõug tagumisse asendisse ja ülemised hambad kalduvad ettepoole,“ ütleb Jagomägi ja lisab, et kui laps jääb pikalt lutti või pöialt imema, tuleks taas abi otsida teistelt spetsialistidelt – psühholoogidelt.

„Mul on patsiente, kes imevad pöialt veel 12-13-aastaselt ja keda ei saa ravida, sest see anomaalia tuleb pöidla imemisega koguaeg tagasi.“ Ortodoni sõnul ei tohiks vanemad valehäbi tunda, sest sageli on ka laps õnnetu. „Nad (lapsed – toim) annavad endale aru, et ei taha seda teha, aga hakkavad seda alati tegema, kui uinuvad,“ selgitab Jagomägi.

Ortodondi kinnitusel võivad ka haigused hambumust mõjutada. „Meil on järjest rohkem allergilise lapsi.“ Kui lapsel on allergiline nohu ja nina kinni, ei saa ta nina kaudu hingata ning hingab läbi suu. Suu on küll hästi natukene avatud, aga keele asend muutub teistsuguseks. Kui suu on normaalselt kinni, on keel suupõhjas ja n-ö toetab hambakaari. Veidi avatud suus liigub keel ülespoole, hambakaared vajuvad sissepoole ning tekib risthambumus. „Hambakaared lähevad pikaks kitsaks ja kolmnurkseks,“ täpsustab Jagomägi.

Samamoodi muutub ka adenoidse lapse hambakaar. „On tüüpiline adenoidse näokujuga patsient, kellel on piklik nägu, kolmnurkne hambakaar ja suust võime leida risthambumuse.“ Suurte adenoididega lapsed suunatakse kõrva-kurgu-ninaarsti juurde ning adenoid eemaldatakse.

Jagomägi soovitab esimese panoraampildi hammastest teha juba 7-8 aastasel lapsel. Panoraampilte teevad ka hambaarstid. Ülesvõttelt on näha ka üks selline anomaalia, mida muidu ei pruugigi tähele panna. Nimelt ligi 8-10 protsendil lastest ühte jäävhammast suhu ei tulegi. „Seda saab diagnoosida ainult röntgenpildilt,“ märgib Jagomägi ja lisab, et mida varem see diagnoosida, seda parema raviplaani saab koostada.

Puuduvad lõikehambad.

Kui on näha, et ühe piimahamba all ei ole jäävhamba alget ning hambakaares on ruumipuudus, saab piimahammas välja tõmmata ning külgnevad jäävhambad täidavad augu ise ära. „Kui lõualuude kasvus on erinevusi, siis osadel puhkudel me tahamegi seda piimahammast säilitada, et sinna hiljem proteesi või implantaati panna.“ Siis tuleb see piimahammas kindlasti suus hoida.

Jagomägi kinnitusel saavad küll raviarstid aru, kas suus on piima- või jäävhammas (piimahammas on kujult ümaram), kuid lapsevanem üldjuhul vahet ei tee.

Põhjus, miks üks jäävhammas otsustab tulemata jääda, pole Jagomägi sõnul selge. „Kindlasti on see pärilik – kui vanemal on mõni jäävhamba alge puudu või on teised hambad esimeste kõrval on anomaalse kujuga, võib järgmistel põlvkondadel see hammas puududa.“ Põhjus võib peituda ka selles, et meil hakkab igast hambagrupist viimane hammas rudimendiks muutuma. „Me kõik teame tarkusehamba probleeme, see on viimane hammas.“

Ravi

Prognaatia, lõualuude normaalne asetus ja progeenia.

Hambumusanomaaliaid ravitakse erinevate ortodontiliste aparaatide (enamlevinud on breketid) kandmisega. Suurema anomaalia puhul võib ravi etapiti kesta ligi 10 aastat ning lisaks võib vaja minna kirurgilist sekkumist. Jagomägi nendib siiski, et laste puhul kasutatakse ära kasvuperioodi ning sunnitakse ortodontiliste aparaatidega hambakaari või hambaid õiges suunas kasvama.

Aparaadid pannakse üldjuhul jäävhammastele, sest piimahammaste ümara kuju tõttu ei taha aparaadid hästi suus püsida. „Piimahammaste külge oleme erandkorras aparaate paigaldanud,“ nendib Jagomägi ja lisab, et tavaliselt piimahambad siiski puseriti ei ole.

Jagomägi hinnangul ei ole ka piimahammastega laps veel emotsionaalselt valmis aparaati kandma. „On mõned väga tublid lapsed, kellele oleme teinud varajast ravi, aga me ei saa nõuda 4-5-aastaselt lapselt ärakäiva aparaadi kandmist,“ ütleb Jagomägi. Ortodontilise raviga alustatakse kõige varem 6-8 aastaselt sõltuvalt hammaste arengustaadiumist. Reeglina aga mõni aasta hiljemgi.

Jagomägi kinnitusel järgivad ortodondid veel üht reeglit, mille kohaselt ei panda kooliminevale lapsele aparaati suhu kohe kooli alguses. Kui laps on kooliga harjunud, pannakse aparaat suhu paari kuu pärast. Mõnikord aga hoopis algava kooliaasta kevadel või suvel.

Piimahammaste pealt saab prognoosida jäävhammaste kasvu. „Piimahammaste puhul on näha lõualuude kasvuerinevus, et kas on väike või suur alalõug,“ selgitab ortodont. Ka risthambumus on näha ning saab ennustada ruumipuudust. „Kui lapsel on piimahammaskonna viimases faasis hammaste vahel vahed, on see väga hea. See tähendab, et jäävhambad on tavaliselt suuremad ja neil on koht, kuhu tulla.“

Miks ravida ja palju maksab?

Olenevalt hambumushäire ulatusest, muudab see näokuju ja välimust. Jagomägi on kokku puutunud ka huule- ja suulaelõhedega lastega, kel tuleb omamoodi välimusega hakkama saada, kuid teada on, et teistsuguse väljanägemisega lapsed langevad kergesti eakaaslaste narrimisobjektideks. Lisaks mõjutavad hambumusanomaaliad söömist ja diktsiooni.

Jagomägi soovitab vanematel ortononditega julgelt nõu pidada ning kuigi pikaajaline ortodontiline ravi on reeglina kulukas, kompenseerib haigekassa osa sellest. Riik maksab kinni esimese konsultatsiooni ning diagnostilised kipsmudelid ja röntgenpildid, mille pealt oskavad ortodondid paremini raviplaani koostada.

Alla 19-aastaste laste ortodontilise ravi maksab haigekassa kinni selliste diagnooside puhul:
1) prognaatne hambumus sagitaalse lahiga 9 mm ja enam
2) progeenne hambumus
3) lahihambumus, kui kontaktis on ainult molaarid
4) peetunud jäävintsisiivid või kaniinid
5) kui puudub intsisiiv, kaniin või rohkem kui 1 hammas lõualuu kummalgi poolel
6) huule-suulaelõhe jt näo-lõualuusüsteemi kaasasündinud väärarengud
(allikas: riigiteataja § 64)

Jagomägi kinnitusel tegutseb Eestis veel nn põrandaaluseid ortodonte, kellel pole haigekassaga lepingut ning kelle patsientidele riiklikud soodustused ei kehti. Seetõttu soovitab ta tervishoiameti registrist järele kontrollida, kas ortodondil ikka on tegevusluba.

Ortodont Triin Jagomägi

Lastel esineb üha enam närvisüsteemi häireid

Anu Sööt soovitab vanematel lastega rohkem aega koos veeta. Foto: Tiina Luht

Lasteneuroloog Anu Sööt kinnitab, et lastel on stressi ja depressiooni üha rohkem esinema hakanud. Kergematel juhtudel saab neist üle vanemate ja sõprade abiga, raskematel kestab ravi aastaid.

Söödi juurde satub aasta-aastalt rohkem lapsi peavalude, ärevushäirete, paanikahoogude ja kontsentratsiooniraskustega. Neuroloog peab üheks põhjuseks ühiskonna kiiret arengut. Täiskasvanutele tähendab see suurenevat infohulka ja kõrgemaid nõudmisi, mistõttu pidevalt on kiire ja lastele jääb vähem aega.

Stressist ja depressioonist rääkides tuleb vahet teha, et esimene on kergem ja teine juba raske haigus. „Stress võib ka positiivne olla, ta soodustab inimese arengut teatud piirini,“ räägib Sööt. Kui aga stress kestab liiga kaua, tekib depressioon. Sööt rõhutab, et depressioon on juba väga raske probleem, sest sellega tekib enesetapuoht.

Kuidas stressi ja depressiooni lapse puhul ära tunda?
Äärmiselt paljudel lastel on peavalud, mida me nimetame pingepeavaludeks. Väga paljudel on koolistress. Ei ole isegi nii palju depressiooni, kuivõrd seda koolistressi. Selle tagajärjel tekivad need peavalud, mida on äärmiselt raske ravida.

Kui lapsel pea valutab, siis ta seda tavaliselt lapsevanemale ütleb. Või kui laps tuleb koolist, istub oma tuppa ja tahab hästi pikalt vaikust ega soovi rääkida. See ei ole alati ohtlik, kui laps on pärast kooli kuskil tund aega omaette.

Mis peaks mõtlema panema, on see, kui laps ei taha koolist üldse rääkida. Lisaks sellele, et lapsel on peavalud, on ta muutunud väga kinniseks. Kõigil ei ole õppimise stressi, on ka kaaslastega läbisaamise probleemid. Järjest rohkem tuleb välja seda, et igas klassis on mõni laps muutunud teiste poolt tagakiusatavaks. Kes on nõrgem ja enda eest seista ei oska või millegagi teistest erineb, siis lapsed kipuvad olema üsna õelad.

Samas on lastel ka koduprobleemid. Vanemate lahutused elatakse väga raskelt üle ja järjest rohkem on vanematel alkoholiprobleeme. Lapsed väga häbenevad seda.

Kuidas need probleemid välja tulevad?
Need tulevad välja koostöös psühholoogiga. Hea psühholoog oskab lapsega väga hästi kontakti saada ja teda küsitleda. Raskemas depressioonis lapsed satuvad psühhiaatrite vaatevälja.

Kui vanadel lastel stressi ja depressiooni sagedamini esineb?

Kõige sagedamini esineb puberteediperioodis, siis kui koolis läheb raskemaks. Aga on täheldatud, et aastatega peavalud järjest noorenevad. Ei ole mingi ime kui lapsel on pingepeavalud juba lasteaias.

Millest lasteaialastel hingelised probleemid võivad tekkida?

Näiteks sellest, kui laps läheb küllalt varakult lasteaeda. Kõik lapsed ei ole ühesugused, mõni on õrnem, mõni tugevam ja kõigile ei sobi suur lasteaiarühm. Lasteaias on ka tõrjutuse küsimused, võib juhtuda, et see nõrgem, jääb üksinda. Ja üksinda jäämist talub laps halvasti.

Kuidas lasteaialastel stress avaldub?

Näiteks kui kolme-aastane laps läheb lasteaeda, siis tihti vanemad pöörduvad sellise probleemiga, et laps on hakanud püksi pissima. See on sümptom, et tema jaoks on seda, mis seal toimub, liiga palju. Kõik see vähesem tähelepanu, pluss see, et vanemad on tööga hõivatud, avaldub ka lapsel.

Avaldub ka selles, kui hommikul on väga kõva nutuga lasteaeda minek. Pooled lastest ei lähe lasteaeda väga rõõmsa meelega, aga nad harjuvad. Nii et kui paari-kolme nädala pärast on kõik korras, näitab see, et lapsel ei ole mingit depressiooni, oli väike lasteaia stress.

Aga mõni laps on juba pool aastat käinud, läheb hommikul nutuga, ei suhtle teiste lastega, istub nurgas, ei võta mängudest osa jne. Kui on väga tublid kasvatajad, kes suudavad talle eraldi tähelepanu pöörata, siis ka see on võimalik üle elada. Kui seda ei ole, siis järgmine etapp on püksipissimised, siis hakatakse kurtma peavalu ja väsimust.

Mind hämmastab, et tihtipeale vanemad ei tea, mis laps lasteaias teeb, nad ei küsi. Muidugi osa vanemaid ka väidavad, et kui nad küsivad, siis neile ei osata vastata.

Kas väikelaps võib neist probleemidest välja tulla ka vanemate abiga, kui laps näiteks lasteaiast ära võtta?

Kindlasti. Alati ei olegi vaja lasteaiast ära võtta. Võib-olla tuleb kasuks pikem harjutamise periood, et pooleks päevaks viia. Väga oluline on ka see, et õhtuti midagi koos teha, et laps näeb, et ta on vanematele tähtis ja tema jaoks on aega.

Vanemad saavad selle põhilise ära teha. Muidugi peaks olema koostöö lasteaiaga ja kooliga, eriti algklassides. Esimestes klassides peaks vanemad teadma, mis koolis toimub. Need rasked asjad tulevad vanematele vahel väga suure üllatusena. Hiljem tuleb välja, et lapsel on koolis need probleemid juba mitu aastat olnud, aga kui asi läheb alles väga hulluks, siis hakatakse vaatama, mis toimub.

Kuidas depressiooni ravitakse?

Ka lastel asutatakse antidepressante, kuigi alla 12-aastastel me neid väga kasutada ei tahaks. Peamine on psühholoogiline konsultatsioon ja psühhoteraapia, mis peab käima koos vanematega. See nõuab korduvaid visiite ja usalduse kujunemist lapse perekonna ja psühholoogi vahel, et nad hakkaksid rääkima. Vajaduse korral aitab ka keskkonnavahetus, elurežiimi muutus, vahel on väga otstarbekas arvutimängud ära koristada.

Depressiooni ravimine on väga raske. Kui laps läheb samasse keskkonda tagasi ja juba näiteks kaks aastat on seal temaga midagi negatiivset toimunud, siis sellest kipub eluks ajaks jälg jääma.

Osadel juhtudel ollakse Rate.ee-s lapse vastu väga julmad. Tean mõnda suitsiidijuhtu, kus noor inimene ei talu seda, mis tema kohta sinna (rate.ee-sse – toim) kirjutatud on ja mida kõik lugeda saavad.

On ennast isegi ära tapetud selle pärast?

On küll.

Kui pikalt ravi kestab?

Sõltub sellest, kui raske depressiooniga on tegemist ja kui pikalt see eelnevalt on kestnud. Depressiooni ravi on suhteliselt pikk ja alla poole aasta efekti tavaliselt ei ole. Ravi võib kesta aastaid, ka teismeliste puhul. Alati on muidugi see, et kui põhjus saab kõrvaldatud, siis võib ravi kesta ka kuu-kaks. Kui aga põhjus jääb, siis võib olla ravi väga pikk ja alati ei pruugi sel efekti olla.

Kas alla 12-aastastele ei tohi antidepressante anda sellepärast, et need on liiga tugevatoimelised?

Ei saaks öelda, et nad on niivõrd tugevad, kuivõrd esimestel ravinädalatel on suitsiidioht. Antidepressant hakkab oma õiget ravitoimet avaldama kuskil kolme nädala pärast. Algselt ta ehk isegi süvendab mõnel hirmu- ja ängistustunnet ja sellega seoses on esimestel ravinädalatel suitsiidioht. Millegipärast just teismelise perioodis on neid suitsiide olnud rohkem, kui laps hakkab ravi saama.

Alati tuleb meeles hoida, et me teame küll neid ravimitoimeid, aga me ei tea kõike. Antidepressant muudab ikkagi ajus biokeemilisi protsesse ja lapse aju on veel välja kujunemata ning närvisüsteem on hästi õrn. Nii et sellepärast me väga ei taha neid lastel kasutada, aga aasta-aastalt kasutatakse järjest rohkem.

Kuidas antidepressant üldse toimib?

Kuidas kellelegi. Ta mõjutab hormonaalset tasakaalu. Oleneb muidugi depressiooni väljendusest. Depressioon väljendub inimestel erinevalt: mõni on väga rahutu, ei suuda kontsentreeruda, teine on täiesti tuim, midagi ei huvita, kolmas valutab hommikust õhtuni pead ja lamab voodis.

Antidepressant laseb seda probleemi kaugemalt vaadata, ta võtab probleemi teravust maha. Üks suur probleem, mis depressiooni korral tekib, on unehäired.

Ka lastel?

Jah. Kui uni on häiritud, siis läheb asi järjest hullemaks. Antidepressant mõjub unetsüklile. Kui laps saab ennast öösel välja puhata, siis on tema nägemus järgmisest päevast hoopis teine.

Mõnda muudab antidepressant rahulikumaks, võtab ärevust ära, tekitab heaolu tunnet ja sellega seose ka enesehinnang muutub. Depressiooniga inimestel segab ka madal enesehinnang elamast.

Mida soovitaksite vanematele, et lastel juba negatiivse stressi tekkimist ennetada?

Pärast tööd peaks võtma aja maha ja oma lapsega suhtlema. Koolilaste vanemad küsivad tihti ainult seda, et kuidas sul koolis läheb. Tänapäeva vastus on, et normaalselt või siis vastatakse, et vaata e-koolist hindeid.

Õhtuti peaks kuskil tund aega lastega suhtlema ja mitte nii, et see telekas koguaeg taustal mängib. Kui lapsel on juba probleemid tekkinud ja kui vanemad sellest aru saavad ja teda toetama hakkavad, siis enamasti lõppeb kõik positiivselt. Aga kui vanemad jäävad oma märkamisega hiljapeale või ei pööra pärast erilist tähelepanu, et ta ju käis seal psühholoogi juures, siis need asjad positiivselt ei lahene.

Kodul ja perel on kõige suurem tähtsus. Muidugi on tähtis, et lapsel sõbrad oleks, aga ainult sõpradest on ka vähe.

Anu Sööti intervjueeris Sigrid Sõerunurk