Nõuanne: Lapsed vajavad päikeseprille

Posted on 25. apr 2012

Käes on kevad ja iga päevaga tuleb rohkem ka päikselisi päevi. Väikelapsed vajavad samuti päikeseprille, et kaitsta silmi liigse päikese eest.

Laste silmi tuleb kaitsta, eriti kui väljas on ere päike. Mida korralikumalt silmad on kaitstud, seda ohutum on päikesenautimine lapsele.

Silmaarstide sõnul on laste silmadele eriti ohtlikud päikesekiired, mis kahjustavad nende niigi õhukesi läätsesid, mis katavad nende silmaavasid. See võib tekitada lapsele eriti ohtlikke kahjustusi.

Päikselise või ereda ilma korral, kui kreemitate last päikeskaitsekreemidega, ärge unustage ka lisada kõrge päikesekaitsefaktoriga päikeseprille!

Pidage meeles, et lapse silmad vajavad samuti korraliku kaitset nagu täiskasvanud, ärge lähtuge ainult moest või hinnast, tehke kindlaks kas prillid kvaliteetsed on.

Lastele mõeldud päikeseprillid peavad olema maksimaalse kaitse ja vastupidavusega ning korralikult ees püsima.

Päikeseprillide valikul on olulised klaasi tumedus ja suurus: päikesekiirgus ei tohi prilliklaaside ülaosast ja külgedelt silmadeni jõuda.

Sageli inimene näeb küll läbi päikeseprilliklaasi ümbrust tumedamalt, kuid klaasid on silmadest sedavõrd eemal, et päikesevalgus pääseb nende vahelt läbi.

Silmad on kaitstud siis, kui nad jäävad päikesevalguse suhtes ükskõik mis asendis liikudes alati prillide varju.

Erinevad allikad

Gripist hoidumise põhitõed

Posted on 27. okt 2011

Pese tihti käsi-just kätele jääb kõige rohkem viiruseid ja sealt satuvad need edasi sinu organismi või teistele inimestele.
Aevastades või köhides kata nina ja suu varruka või ühekordse taskurätikuga ning pärast kasutamist viska taskurätik prügikasti. Ära köhi ega aevasta peopessa – nii satuvad viirused kätele ja levivad sealt edasi teistele.
Võimalusel hoidu haigetest vähemalt ühe meetri kaugusele – nii ei levi viirused sinuni. Samuti ära kätle, kallista ega musita haige või haiguskahtlusega inimesega.
Haigena püsi kodus – nõnda ei nakata sa teisi ja saad ise kiiremini terveks.

Nupsu video – Lapsed trenni

Posted on 23. okt 2011

Nupsu külastas Tallinnas, Solarise keskuses, Tantsuakadeemias toimunud IEMV (Individuaalsed Eesti meistrivõistlused tänavatantsudes) üritust ning uuris korraldajatelt ning tantsijatelt, kui noorelt ja kes võiksid tulla breiktantsu trenni. Vaata videot.

Väikesed poisid käisid suurte pealt trikke õppimas. Varsti saavad ka ise pealaval mõõtu võtta.

Kas Sinu laps tantsib breiki? Või on Su lapsel mõni muu huvitav hobi, mida tahaksid teistega jagada? Jäta siis siia komentaariumisse jälg.

Puseriti hambumust saab ennetada

Posted on 13. okt 2011

Ortodont Triin Jagomägi

Kuigi enamasti on hambumusanomaaliad päritavad või tulenevad meie näotüübist, siis mõned võivad kujuneda ka väikelapseea halbadest harjumustest, mida saaks ära hoida.

Enamlevinud anomaaliad

Ortodondi ja Tartu Ülikooli õppejõu Triin Jagomägi kinnitusel esineb Eesti lastel kõige sagedamini nn üksiku hamba anomaaliat ehk et teiste hammaste hulgas on üks kõveralt kasvanud. „Enamusel me selles perioodis (enne 7-eluaastat – toim) ravima ei hakka, vaid natukene hiljem, sest muidu läheb ravi väga pikaks,“ ütleb Jagomägi. Ta lisab, et valgenahaliste inimeste üks sagedasemaid hambumusanomaaliaid ongi ruumipuudus, kus üks või mitu hammast ei mahu sirgelt kasvama.

Teiseks sagedasemaks hambumushäireks on prognaatia ehk liiga suur vahe ülemise ja alumise hambakaare vahel. „See tähendab, et kas ülemised hambad on liiga ees või alumine lõug on liiga taga. Reeglina on see probleem põhjustatud alalõua tagumisest asendist,“ räägib ortodont.

Prognaatiaga koos esineb sageli risthambumust – hambakaar on küljelt kitsas. Kui tavaliselt alustatakse laste hammaste ortodontilise raviga 10-13 aastaselt, siis risthambumust võidakse hakata parandama juba 7-aastasel lapsel.

Samuti alustatakse varakult progeenia raviga. „Kui otse vaadata, siis tundub, et alalõug on ees. See võib olla tingitud väikesest ülalõuast, suurest alalõuast ja võib olla kombineeritud,“ selgitab Jagomägi.

Progeenia puhul ei saa ortodont aga kindlalt öelda, et ravi tulemusel anomaalia kaob. „Kui lõualuusse on sisse programmeeritud, et ta peab kasvama suureks, siis ta sinna ka kasvab,“ selgitab Jagomägi ja toob näiteks Habsburgide lõua, mis pärandus põlvest põlve alates 15. sajandist. Tuntuim etteulatuva lõuaga dünastia esindaja oli Hispaania kuningas Carlos II.

Hambumushäirete põhjused

Lisaks päritavusele ning rassipõhisusele võivad hambumust häirida ka väikelapseea halvad harjumused või haigused.

Lahihambumus.

Titaneelamine ehk infantiilne neelamine toob kaasa lahihambumuse. Selline neelamisviis on kõigil vastsündinutel, kui nad suruvad imedes keele igemete vahele. „Lapsed peaksid muutma neelamistüübi titaneelmiselt täiskasvanu neelamiseks enne 6.-7. eluaastat ehk enne kui jäävhambad hakkavad lõikuma,“ räägib Jagomägi. Kui laps jääbki neelates keelt hammaste vahele suruma, tekib esihammaste kokkupuutekohta vahe.

Jagomägi sõnul pannakse lahihambumuse korral suhu spetsiaalne aparaat, mis takistab neelamisel keelega hammaste vahele surumast, kuid õige neelamine tuleb lapsel siiski ise ära õppida. Ortodondi hinnangul tuleks keeleharjutusi teha logopeedi või mõne teise spetsialistiga, sest eeldatavasti ei saa lahihambumusega laps hästi ka teatud häälikuid hääldada.

Hambumust mõjutab toitumine alates imikueast. Nimelt sünnivad lapsed distaalse alalõuaga ehk alalõua tagaasendiga. Jagomägi kinnitusel on see normaalne. Kuna alalõug on peas ainuke liikuv osa, siis tagaasendis ei saa ta sünniteedes traumasid.

„Imemisliigutustega tuleb alalõug esimese eluaasta jooksul hästi palju ettepoole,“ kinnitab Jagomägi. „Kui laps saab normaalselt rinnast süüa, teeb ta palju tööd ja imeb selle alalõua ette.“ Lutipudelilapsed, kes saavad toidu kiiresti kätte, ei tee nii palju tööd ning alalõug võib jääda tagumisse asendisse. Jagomägi rõhutab, et alalõug tuleb beebidel vaid siis ettepoole, kui ta funktsioneerib ehk kui laps teeb selleks ise tööd.

Lõualuud peavad tööd tegema ka siis, kui hambad suus. Jagomägi märgib, et tänapäeval söövad ka täiskasvanud väga pehmet ja peenestatud toitu. „Lõualuud on mõeldud selleks, et süüa ja toitu peenestada. Kui lõualuud ei funktsioneeri, ei funktsioneeri ka lihased piisavalt ning alumine lõualuu ei tule tagant ettepoole,“ selgitab ortodont ja soovitab peeneks hakitud salatitele vahelduseks lastele ka näiteks kaalikaid ja porgandeid närida anda.

Pikalt luti või pöidla imemine põhjustab pikka ja kitsast hambakaart. „Sellistel juhtudel jääb alalõug tagumisse asendisse ja ülemised hambad kalduvad ettepoole,“ ütleb Jagomägi ja lisab, et kui laps jääb pikalt lutti või pöialt imema, tuleks taas abi otsida teistelt spetsialistidelt – psühholoogidelt.

„Mul on patsiente, kes imevad pöialt veel 12-13-aastaselt ja keda ei saa ravida, sest see anomaalia tuleb pöidla imemisega koguaeg tagasi.“ Ortodoni sõnul ei tohiks vanemad valehäbi tunda, sest sageli on ka laps õnnetu. „Nad (lapsed – toim) annavad endale aru, et ei taha seda teha, aga hakkavad seda alati tegema, kui uinuvad,“ selgitab Jagomägi.

Ortodondi kinnitusel võivad ka haigused hambumust mõjutada. „Meil on järjest rohkem allergilise lapsi.“ Kui lapsel on allergiline nohu ja nina kinni, ei saa ta nina kaudu hingata ning hingab läbi suu. Suu on küll hästi natukene avatud, aga keele asend muutub teistsuguseks. Kui suu on normaalselt kinni, on keel suupõhjas ja n-ö toetab hambakaari. Veidi avatud suus liigub keel ülespoole, hambakaared vajuvad sissepoole ning tekib risthambumus. „Hambakaared lähevad pikaks kitsaks ja kolmnurkseks,“ täpsustab Jagomägi.

Samamoodi muutub ka adenoidse lapse hambakaar. „On tüüpiline adenoidse näokujuga patsient, kellel on piklik nägu, kolmnurkne hambakaar ja suust võime leida risthambumuse.“ Suurte adenoididega lapsed suunatakse kõrva-kurgu-ninaarsti juurde ning adenoid eemaldatakse.

Jagomägi soovitab esimese panoraampildi hammastest teha juba 7-8 aastasel lapsel. Panoraampilte teevad ka hambaarstid. Ülesvõttelt on näha ka üks selline anomaalia, mida muidu ei pruugigi tähele panna. Nimelt ligi 8-10 protsendil lastest ühte jäävhammast suhu ei tulegi. „Seda saab diagnoosida ainult röntgenpildilt,“ märgib Jagomägi ja lisab, et mida varem see diagnoosida, seda parema raviplaani saab koostada.

Puuduvad lõikehambad.

Kui on näha, et ühe piimahamba all ei ole jäävhamba alget ning hambakaares on ruumipuudus, saab piimahammas välja tõmmata ning külgnevad jäävhambad täidavad augu ise ära. „Kui lõualuude kasvus on erinevusi, siis osadel puhkudel me tahamegi seda piimahammast säilitada, et sinna hiljem proteesi või implantaati panna.“ Siis tuleb see piimahammas kindlasti suus hoida.

Jagomägi kinnitusel saavad küll raviarstid aru, kas suus on piima- või jäävhammas (piimahammas on kujult ümaram), kuid lapsevanem üldjuhul vahet ei tee.

Põhjus, miks üks jäävhammas otsustab tulemata jääda, pole Jagomägi sõnul selge. „Kindlasti on see pärilik – kui vanemal on mõni jäävhamba alge puudu või on teised hambad esimeste kõrval on anomaalse kujuga, võib järgmistel põlvkondadel see hammas puududa.“ Põhjus võib peituda ka selles, et meil hakkab igast hambagrupist viimane hammas rudimendiks muutuma. „Me kõik teame tarkusehamba probleeme, see on viimane hammas.“

Ravi

Prognaatia, lõualuude normaalne asetus ja progeenia.

Hambumusanomaaliaid ravitakse erinevate ortodontiliste aparaatide (enamlevinud on breketid) kandmisega. Suurema anomaalia puhul võib ravi etapiti kesta ligi 10 aastat ning lisaks võib vaja minna kirurgilist sekkumist. Jagomägi nendib siiski, et laste puhul kasutatakse ära kasvuperioodi ning sunnitakse ortodontiliste aparaatidega hambakaari või hambaid õiges suunas kasvama.

Aparaadid pannakse üldjuhul jäävhammastele, sest piimahammaste ümara kuju tõttu ei taha aparaadid hästi suus püsida. „Piimahammaste külge oleme erandkorras aparaate paigaldanud,“ nendib Jagomägi ja lisab, et tavaliselt piimahambad siiski puseriti ei ole.

Jagomägi hinnangul ei ole ka piimahammastega laps veel emotsionaalselt valmis aparaati kandma. „On mõned väga tublid lapsed, kellele oleme teinud varajast ravi, aga me ei saa nõuda 4-5-aastaselt lapselt ärakäiva aparaadi kandmist,“ ütleb Jagomägi. Ortodontilise raviga alustatakse kõige varem 6-8 aastaselt sõltuvalt hammaste arengustaadiumist. Reeglina aga mõni aasta hiljemgi.

Jagomägi kinnitusel järgivad ortodondid veel üht reeglit, mille kohaselt ei panda kooliminevale lapsele aparaati suhu kohe kooli alguses. Kui laps on kooliga harjunud, pannakse aparaat suhu paari kuu pärast. Mõnikord aga hoopis algava kooliaasta kevadel või suvel.

Piimahammaste pealt saab prognoosida jäävhammaste kasvu. „Piimahammaste puhul on näha lõualuude kasvuerinevus, et kas on väike või suur alalõug,“ selgitab ortodont. Ka risthambumus on näha ning saab ennustada ruumipuudust. „Kui lapsel on piimahammaskonna viimases faasis hammaste vahel vahed, on see väga hea. See tähendab, et jäävhambad on tavaliselt suuremad ja neil on koht, kuhu tulla.“

Miks ravida ja palju maksab?

Olenevalt hambumushäire ulatusest, muudab see näokuju ja välimust. Jagomägi on kokku puutunud ka huule- ja suulaelõhedega lastega, kel tuleb omamoodi välimusega hakkama saada, kuid teada on, et teistsuguse väljanägemisega lapsed langevad kergesti eakaaslaste narrimisobjektideks. Lisaks mõjutavad hambumusanomaaliad söömist ja diktsiooni.

Jagomägi soovitab vanematel ortononditega julgelt nõu pidada ning kuigi pikaajaline ortodontiline ravi on reeglina kulukas, kompenseerib haigekassa osa sellest. Riik maksab kinni esimese konsultatsiooni ning diagnostilised kipsmudelid ja röntgenpildid, mille pealt oskavad ortodondid paremini raviplaani koostada.

Alla 19-aastaste laste ortodontilise ravi maksab haigekassa kinni selliste diagnooside puhul:
1) prognaatne hambumus sagitaalse lahiga 9 mm ja enam
2) progeenne hambumus
3) lahihambumus, kui kontaktis on ainult molaarid
4) peetunud jäävintsisiivid või kaniinid
5) kui puudub intsisiiv, kaniin või rohkem kui 1 hammas lõualuu kummalgi poolel
6) huule-suulaelõhe jt näo-lõualuusüsteemi kaasasündinud väärarengud
(allikas: riigiteataja § 64)

Jagomägi kinnitusel tegutseb Eestis veel nn põrandaaluseid ortodonte, kellel pole haigekassaga lepingut ning kelle patsientidele riiklikud soodustused ei kehti. Seetõttu soovitab ta tervishoiameti registrist järele kontrollida, kas ortodondil ikka on tegevusluba.

Ortodont Triin Jagomägi

Lastel esineb üha enam närvisüsteemi häireid

Posted on 13. okt 2011

Anu Sööt soovitab vanematel lastega rohkem aega koos veeta. Foto: Tiina Luht

Lasteneuroloog Anu Sööt kinnitab, et lastel on stressi ja depressiooni üha rohkem esinema hakanud. Kergematel juhtudel saab neist üle vanemate ja sõprade abiga, raskematel kestab ravi aastaid.

Söödi juurde satub aasta-aastalt rohkem lapsi peavalude, ärevushäirete, paanikahoogude ja kontsentratsiooniraskustega. Neuroloog peab üheks põhjuseks ühiskonna kiiret arengut. Täiskasvanutele tähendab see suurenevat infohulka ja kõrgemaid nõudmisi, mistõttu pidevalt on kiire ja lastele jääb vähem aega.

Stressist ja depressioonist rääkides tuleb vahet teha, et esimene on kergem ja teine juba raske haigus. „Stress võib ka positiivne olla, ta soodustab inimese arengut teatud piirini,“ räägib Sööt. Kui aga stress kestab liiga kaua, tekib depressioon. Sööt rõhutab, et depressioon on juba väga raske probleem, sest sellega tekib enesetapuoht.

Kuidas stressi ja depressiooni lapse puhul ära tunda?
Äärmiselt paljudel lastel on peavalud, mida me nimetame pingepeavaludeks. Väga paljudel on koolistress. Ei ole isegi nii palju depressiooni, kuivõrd seda koolistressi. Selle tagajärjel tekivad need peavalud, mida on äärmiselt raske ravida.

Kui lapsel pea valutab, siis ta seda tavaliselt lapsevanemale ütleb. Või kui laps tuleb koolist, istub oma tuppa ja tahab hästi pikalt vaikust ega soovi rääkida. See ei ole alati ohtlik, kui laps on pärast kooli kuskil tund aega omaette.

Mis peaks mõtlema panema, on see, kui laps ei taha koolist üldse rääkida. Lisaks sellele, et lapsel on peavalud, on ta muutunud väga kinniseks. Kõigil ei ole õppimise stressi, on ka kaaslastega läbisaamise probleemid. Järjest rohkem tuleb välja seda, et igas klassis on mõni laps muutunud teiste poolt tagakiusatavaks. Kes on nõrgem ja enda eest seista ei oska või millegagi teistest erineb, siis lapsed kipuvad olema üsna õelad.

Samas on lastel ka koduprobleemid. Vanemate lahutused elatakse väga raskelt üle ja järjest rohkem on vanematel alkoholiprobleeme. Lapsed väga häbenevad seda.

Kuidas need probleemid välja tulevad?
Need tulevad välja koostöös psühholoogiga. Hea psühholoog oskab lapsega väga hästi kontakti saada ja teda küsitleda. Raskemas depressioonis lapsed satuvad psühhiaatrite vaatevälja.

Kui vanadel lastel stressi ja depressiooni sagedamini esineb?

Kõige sagedamini esineb puberteediperioodis, siis kui koolis läheb raskemaks. Aga on täheldatud, et aastatega peavalud järjest noorenevad. Ei ole mingi ime kui lapsel on pingepeavalud juba lasteaias.

Millest lasteaialastel hingelised probleemid võivad tekkida?

Näiteks sellest, kui laps läheb küllalt varakult lasteaeda. Kõik lapsed ei ole ühesugused, mõni on õrnem, mõni tugevam ja kõigile ei sobi suur lasteaiarühm. Lasteaias on ka tõrjutuse küsimused, võib juhtuda, et see nõrgem, jääb üksinda. Ja üksinda jäämist talub laps halvasti.

Kuidas lasteaialastel stress avaldub?

Näiteks kui kolme-aastane laps läheb lasteaeda, siis tihti vanemad pöörduvad sellise probleemiga, et laps on hakanud püksi pissima. See on sümptom, et tema jaoks on seda, mis seal toimub, liiga palju. Kõik see vähesem tähelepanu, pluss see, et vanemad on tööga hõivatud, avaldub ka lapsel.

Avaldub ka selles, kui hommikul on väga kõva nutuga lasteaeda minek. Pooled lastest ei lähe lasteaeda väga rõõmsa meelega, aga nad harjuvad. Nii et kui paari-kolme nädala pärast on kõik korras, näitab see, et lapsel ei ole mingit depressiooni, oli väike lasteaia stress.

Aga mõni laps on juba pool aastat käinud, läheb hommikul nutuga, ei suhtle teiste lastega, istub nurgas, ei võta mängudest osa jne. Kui on väga tublid kasvatajad, kes suudavad talle eraldi tähelepanu pöörata, siis ka see on võimalik üle elada. Kui seda ei ole, siis järgmine etapp on püksipissimised, siis hakatakse kurtma peavalu ja väsimust.

Mind hämmastab, et tihtipeale vanemad ei tea, mis laps lasteaias teeb, nad ei küsi. Muidugi osa vanemaid ka väidavad, et kui nad küsivad, siis neile ei osata vastata.

Kas väikelaps võib neist probleemidest välja tulla ka vanemate abiga, kui laps näiteks lasteaiast ära võtta?

Kindlasti. Alati ei olegi vaja lasteaiast ära võtta. Võib-olla tuleb kasuks pikem harjutamise periood, et pooleks päevaks viia. Väga oluline on ka see, et õhtuti midagi koos teha, et laps näeb, et ta on vanematele tähtis ja tema jaoks on aega.

Vanemad saavad selle põhilise ära teha. Muidugi peaks olema koostöö lasteaiaga ja kooliga, eriti algklassides. Esimestes klassides peaks vanemad teadma, mis koolis toimub. Need rasked asjad tulevad vanematele vahel väga suure üllatusena. Hiljem tuleb välja, et lapsel on koolis need probleemid juba mitu aastat olnud, aga kui asi läheb alles väga hulluks, siis hakatakse vaatama, mis toimub.

Kuidas depressiooni ravitakse?

Ka lastel asutatakse antidepressante, kuigi alla 12-aastastel me neid väga kasutada ei tahaks. Peamine on psühholoogiline konsultatsioon ja psühhoteraapia, mis peab käima koos vanematega. See nõuab korduvaid visiite ja usalduse kujunemist lapse perekonna ja psühholoogi vahel, et nad hakkaksid rääkima. Vajaduse korral aitab ka keskkonnavahetus, elurežiimi muutus, vahel on väga otstarbekas arvutimängud ära koristada.

Depressiooni ravimine on väga raske. Kui laps läheb samasse keskkonda tagasi ja juba näiteks kaks aastat on seal temaga midagi negatiivset toimunud, siis sellest kipub eluks ajaks jälg jääma.

Osadel juhtudel ollakse Rate.ee-s lapse vastu väga julmad. Tean mõnda suitsiidijuhtu, kus noor inimene ei talu seda, mis tema kohta sinna (rate.ee-sse – toim) kirjutatud on ja mida kõik lugeda saavad.

On ennast isegi ära tapetud selle pärast?

On küll.

Kui pikalt ravi kestab?

Sõltub sellest, kui raske depressiooniga on tegemist ja kui pikalt see eelnevalt on kestnud. Depressiooni ravi on suhteliselt pikk ja alla poole aasta efekti tavaliselt ei ole. Ravi võib kesta aastaid, ka teismeliste puhul. Alati on muidugi see, et kui põhjus saab kõrvaldatud, siis võib ravi kesta ka kuu-kaks. Kui aga põhjus jääb, siis võib olla ravi väga pikk ja alati ei pruugi sel efekti olla.

Kas alla 12-aastastele ei tohi antidepressante anda sellepärast, et need on liiga tugevatoimelised?

Ei saaks öelda, et nad on niivõrd tugevad, kuivõrd esimestel ravinädalatel on suitsiidioht. Antidepressant hakkab oma õiget ravitoimet avaldama kuskil kolme nädala pärast. Algselt ta ehk isegi süvendab mõnel hirmu- ja ängistustunnet ja sellega seoses on esimestel ravinädalatel suitsiidioht. Millegipärast just teismelise perioodis on neid suitsiide olnud rohkem, kui laps hakkab ravi saama.

Alati tuleb meeles hoida, et me teame küll neid ravimitoimeid, aga me ei tea kõike. Antidepressant muudab ikkagi ajus biokeemilisi protsesse ja lapse aju on veel välja kujunemata ning närvisüsteem on hästi õrn. Nii et sellepärast me väga ei taha neid lastel kasutada, aga aasta-aastalt kasutatakse järjest rohkem.

Kuidas antidepressant üldse toimib?

Kuidas kellelegi. Ta mõjutab hormonaalset tasakaalu. Oleneb muidugi depressiooni väljendusest. Depressioon väljendub inimestel erinevalt: mõni on väga rahutu, ei suuda kontsentreeruda, teine on täiesti tuim, midagi ei huvita, kolmas valutab hommikust õhtuni pead ja lamab voodis.

Antidepressant laseb seda probleemi kaugemalt vaadata, ta võtab probleemi teravust maha. Üks suur probleem, mis depressiooni korral tekib, on unehäired.

Ka lastel?

Jah. Kui uni on häiritud, siis läheb asi järjest hullemaks. Antidepressant mõjub unetsüklile. Kui laps saab ennast öösel välja puhata, siis on tema nägemus järgmisest päevast hoopis teine.

Mõnda muudab antidepressant rahulikumaks, võtab ärevust ära, tekitab heaolu tunnet ja sellega seose ka enesehinnang muutub. Depressiooniga inimestel segab ka madal enesehinnang elamast.

Mida soovitaksite vanematele, et lastel juba negatiivse stressi tekkimist ennetada?

Pärast tööd peaks võtma aja maha ja oma lapsega suhtlema. Koolilaste vanemad küsivad tihti ainult seda, et kuidas sul koolis läheb. Tänapäeva vastus on, et normaalselt või siis vastatakse, et vaata e-koolist hindeid.

Õhtuti peaks kuskil tund aega lastega suhtlema ja mitte nii, et see telekas koguaeg taustal mängib. Kui lapsel on juba probleemid tekkinud ja kui vanemad sellest aru saavad ja teda toetama hakkavad, siis enamasti lõppeb kõik positiivselt. Aga kui vanemad jäävad oma märkamisega hiljapeale või ei pööra pärast erilist tähelepanu, et ta ju käis seal psühholoogi juures, siis need asjad positiivselt ei lahene.

Kodul ja perel on kõige suurem tähtsus. Muidugi on tähtis, et lapsel sõbrad oleks, aga ainult sõpradest on ka vähe.

Anu Sööti intervjueeris Sigrid Sõerunurk

See hirmutav nutukramp

Posted on 13. okt 2011

Nutukramp võib tulla millal iganes. Foto: Dreamstime / Rayna Canedy

Laps tõmbab kopsud õhku täis, et täiel kõril nutma hakata, kuid järgneb hoopis vaikus. Lapse hingamine seiskub, ta kaotab teadvuse ning väike keha tõmbub kas krampi või vajub hoopis lõdvalt kokku.

Lapsevanemale on see kahtlemata hirmutav kogemus. Kahe lapse ema Mari-Liis Tikerperi meenutab hetke, kui tema nooremal pojal 11-kuusena esimest korda nutukrambi hoog peale tuli. Laps õppis just kõndima, upitas end parasjagu püsti, kuid libises pikali ja sai väikese muhu.

Poiss tõmbas hädakisaks kopsud õhku täis, kuid mida ei järgnenud, oli oodatud kisa.

„Ootasin, et ta hingama hakkaks, jooksin mööda tuba ringi, midagi teha ei osanud, koputasin õrnalt, silitasin,“ meenutab ta. Peas sähvisid hirmsaimad mõtted ning teadvuseta last vaadates tekkis jõuetuse tunne, peast oli pühitud ka kõik esmaabikursustel õpitu.

Kui aga tundus, et laps hingama ei hakka ning tema huuledki tõmbusid juba sinakaks, ajas Tikerperi pojale näpud kurku. Laps hakkas hingama.

Pärast seda juhtumit said Tikerperid Tartu Ülikooli lastekliinikus teada, milles asi ja kuidas edaspidi käituda. Nüüd oskab Mari-Liis juba oodata, mil pojal uus krambihoog peale võib tulla: see juhtub tavaliselt siis kui laps on väsinud. Samuti teab ta, et kui laps nutma hakkamiseks sügavalt sisse hingab, puhub ta pojale õrnalt näkku ning lapsel ei jää hing kinni.

25-aastase lasteneuroloogi staažiga Anu Sööt kinnitab, et nutukramp ei ole ohtlik ning reeglina tuleb laps sellest ise välja ehk hakkab ise uuesti hingama. „Tegemist on n-ö healoomuliste krampidega.“

Sööt mõistab, et teadvuseta ja hingamast lakanud laps hirmutab vanemaid, kuid seetõttu soovitabki ta selle olukorra kohta rohkem uurida ning arstidega konsulteerida. Reeglina piisab, kui nutukrambis laps keerata külili, kuna teadvuseta olekus on oht, et toit satub hingamisteedesse.

Nutukrambid võivad alata 4.-5. elukuust ja esineda 4. eluaastani. Nutukrambi tekkepõhjus ei ole teada, kuid uuringutega on kindlaks tehtud, et see on ohutu ning ajukahjustust ei tekita. Ka teadvuse kadu on lühiajaline, Söödi kinnitusel poolest minutist minutini.

Kõik nutukrampe kogenud lapsed on terved ja hästi arenenud ning kummalisel kombel kimbutavadki need krambid Söödi kinnitusel pigem vaimselt väga hästi arenenud lapsi.

Nutukrampe kogeb ligikaudu viis protsenti lastest. Mõned neist vaid korra elus, mõned korra iga kuu, kuni sellest välja kasvavad.

Kõige tavalisemalt väljendub nutukramp atoonilise krambina. „See tähendab, et laps kaotab teadvuse ja vajub lõdvaks,“ selgitab Sööt. Võib aga esineda ka toonilis-kloonilisi krampe. „See tähendab, et laps kaotab teadvuse, tõmbub kangeks ja pärast seda järgneb klooniline faas, kus kätes ja jalgades tekivad tõmblused.“

Kuigi nutukramp on ohutu, soovitab Sööt siiski igaks petteks spetsialisti poole pöörduda. „Eriti juhul, kui lapse areng ei ole päris eakohane, siis peaks kindlasti ka neuroloogi juurde saatma.“ Söödi sõnul on alati võimalus, et nutukramp on hoopis epileptiline hoog, epilepsia on aga tõsine haigus, mis nõuab pikaajalist ravi.

Sigrid Sõerunurk

7 küsimust lapse hammaste kohta

Posted on 13. okt 2011

Hambapesu tuleb juba varakult juurutada. Foto: Dreamstime / Hallgerd

Sa kontrollid, et laps peseks kaariese vältimiseks kaks korda päevas hambaid. Siiski muretsed, et ei tee kõike endast olenevat lapse särava naeratuse kindlustamiseks. Sul võibki õigus olla.

Kuigi ennetav hammaste eest hoolitsemine on sinu lapsepõlvega võrreldes edasi arenenud, on hammaste väljakukkumise peamiseks süüdlaseks praegugi hambakaaries.

Millal peaks hakkama lapse hambaid puhastama?
Esimesed piimahambad ei ilmu tavaliselt enne, kui laps on kuuekuune. Lõpuks on neid tal aga suus kokku 20.
Ameerika laste hambaravi akadeemia esindaja David Bresleri sõnul peaksid sa alates imiku sünnist iga päev tema igemeid sooja vee all märjaks tehtud riidetükiga õrnalt puhastama. Kui juurutad hammaste puhastamist varajases vanuses, on laps sellega esimeste hammaste tulekuks juba harjunud ja nii saad tema kikusid vaevata puhastada siis, kui seda juba tõesti vaja on. Ideaalne aeg puhastamiseks on vahetult enne öist und, kui süljevoolus väheneb.

Millised toidud põhjustavad hambaauke?
Kõik süsivesikuterohked toidud sisaldavad suhkrut, mis lagundab hambaemaili. Tegelikult sisaldub hambaauke tekitav suhkur või tärklis 90 protsendis meie igapäevases toidus, sh teraviljatoodetes ja puuviljades, mis on iseenesest tervislikud toidud.

„Oluline ei ole mitte toidus sisalduva suhkru hulk, vaid see, kui kaua suhkur hammastel püsib,“ selgitas Dr Bresler. Kõige enam teevad kahju need toiduosakesed, mis jäävad tagumiste purihammaste pinnal olevatesse konarustesse ega lahustu suus kiiresti. Suurimateks paharettideks on nätsukommid, krõpsud ja vahvlid. Pulgakommid, mahl ja limonaad on samuti kahjulikud, sest need leotavad hambaid korraga mitu minutit suhkruses keskkonnas.

Üllatuslikult on vähem kahjulikud suupisted maapähklivõi ja šokolaad, kuna mõlemad lahustuvad suus kiiresti. Šokolaad võib kahjutuks teha ka hambaauke põhjustava bakteri. Tegelikult hambaarstid nüüd isegi soovitavad lastele šokolaadipiima anda, sest põngerjad joovad seda meelsasti ning samas omandab nende organism hammaste tugevnemiseks vajalikku kaltsiumi. Teine hambaauke vältida aitav toiduaine on kaltsiumirikas juust, mis stimuleerib ka süljevoolust ja neutraliseerib happelise taseme suus.

Kuidas aru saada, et lapse hambad ka tegelikult puhtaks saavad?
„See on alati armas vaatepilt kui väike laps ise oma hambaid peseb, kuid kohe kindlasti ei tee ta seda korralikult,“ ütles Chicago hambaarst Mary Hayes. Kuni 6 või 7 aasta vanuseks saamiseni puudub lapsel vajalik käteosavus hammaste efektiivseks puhastamiseks ning sul tuleb tema töö üle teha.

Nii saavad hambad hästi puhtaks:
Ulata abikäsi. Austa lapse iseseisvust, kuid räägi talle, et hammaste pesemine on kahe inimese töö. Lase tal endal umbes minutijagu harjata ning siis sekku. Ära lase lapsel arvata, et ta on kehva tööd teinud. Selle asemel ütle: „Sa pesid hästi, las nüüd mina teen lõpuni.“ Või seleta, et lihtsalt kontrollid tema tööd.

Kontrolli. Ka siis kui laps on piisavalt vana, et iseseisvalt hambaid pesta, kontrolli tema töö üle. „Hambaharja kraani alt läbilaskmine ja tagasi topsi panemine ilma hambaid pesemata on tavaline laste trikk,“ märkis David Bresler. Võid kasutada ka spetsiaalseid indikaatortablette, mis toovad hambakatu suus nähtavamale.

Muuda hambaniidiga puhastamine kergemaks. Kuigi vähesed vanemad puhastavad lapse hambaid hambaniidiga, tuleb seda iga päev teha. Üks võimalus puhastamist lihtsustada on unustada tavaline hambaniit (mis tuleb mõlemast otsast sõrmede vahele keerutada) ja uurida, kas apteegis on saadaval spetsiaalne Y-kujuline hambaniidi hoidja.

Millal peaks lapsega esimest korda hambaarsti juurde minema?
Ideaalis peaks hambaarsti juures käidud olema lapse esimeseks sünnipäevaks, kuid üldjuhul võib oodata ka, kuni laps on kahe- või kolmeaastane, kinnitas Harvardi hambaravi kooli kliinilise professori assistent Barton Tayer. „Kui arstilkäiku kauem edasi lükkate, riskite võimalusega, et juba esimesel korral peab hakkama hambaauke parandama.“

Mõned vanemad arvavad, et piimahambaid ei ole mõtet kontrollida, kuna need langevad nagunii välja. See on väga vale arusaam. „Kuigi jäävhambaid ei ole veel näha, arenevad need piimahammaste all ning oluline on kontrollida, et hambad saaks kasvada viperusteta,“ rääkis Mary J. Hayes, laste hambaarsti Chicagos.

Võiksid valida lapse hambaarstiks tohtri, kes on end viimaste aastat jooksul hoolsalt täiendanud. Selliste arstide kabinetid on sageli lastesõbralikud. „Meil on mänguasju, videomänge, neoonvalgustusi ning lapsed näevad seda lõbusa kohana,“ selgitas Dr. Bresler.

Kas lapse hammastele peaks paigaldama silandid?

Kuna viiest hambaaugust neli tekivad tavaliselt purihammastesse, on kasulik need tugeva ja kaitsva kihiga katta. Purihambad puutuvad toiduga kõige sagedamini kokku ning lisaks on nende pind ka konarlik, nii et kõiki sinna kogunenud toiduosakesi on keeruline ise eemaldada. Silandid muudavad purihamba pealispinna siledamaks ning täidavad konarused. Uuringute kohaselt esineb juba ühele hambale paigaldatud silandiga lastel poole vähem hambaauke kui neile, kelle hammastel pole ühtegi silanti.

Konsulteeri hambaarstiga, millal võiks lapse hammastele silandid paigaldada. Sageli pannakse silandid kuuendal eluaasta paiku suhu tulevatele purihammastele, sest need on hambaaukudele kõige vastuvõtlikumad. Kui sinu lapse purihammaste pealispind on tavapärasest siledam, ei pruugi tal silante vaja minna.

Mida teha lapse halva hambumusega?

Teatud ortodontilised probleemid, eriti need, mis puudutavad lisaks hammastele ka luustikku, vajavad ravi. Üks taoline probleem on risthambumus, kus ülemine hambakaar on alumisest kitsam. Risthambumuse tulemusel kasvavad külgmised hambad puseriti.

„Alati on parem luustikku puudutavaid moonutusi võimalikult varajases eas parandada,“ kinnitas Dr Tayer. Ilma korrigeerimiseta kasvavad hambad lõualuu ebaloomuliku asendi tõttu puseriti. See omakorda toob kaasa terve hulga probleeme lapse edasises arengus. Lapse luustik on täiskasvanu omaga võrreldes paindlikum ning kohandub paremini.

Risthambumust ravitakse nii breketitega kui spetsiaalse ortodontilise aparaadiga (reteineriga), mis laiendab hambakaart või lükkab risthambumuses olevaid hambaid õigesse asendisse. Konsulteeri hambaarstiga, kes oskab soovitada just sinu lapsele vajalikku ravi.

Laps kukkus ja lõi eesmise hamba välja. Mida teha?

Kui see oli piimahammas, pole vaja kohe hambaarsti juurde tormata. Kuna piimahambad ei ole nii sügavalt igemes kinni kui jäävhambad, ongi neil suurem tõenäosus välja kukkuda. Jäävhammastelt tuleb pigem kild küljest.

Ära muretse, kui väljalöödud hammast üles ei leia, sest hambaarst seda tagasi ei pane. Teine asi on siis, kui tahad seda endale mälestuseks jätta. Lase lapsel suud veega loputada ning aseta äratulnud hamba kohale külm kompress paistetuse leevendamiseks.

Teavita juhtunust oma hambaarsti. Kui jäävhammas juba mõnda aega asemele ei taha kasvada, võib hambaproteesi vaja minna. Protees takistab naaberhammastel tühjaks jäänud kohale trügimast ning kui jäävhammas kunagi ilmub, saab ta normaalselt kasvada. „Igasugusest hambatraumast tuleb arsti teavitada, sest kukkumine võis areneva jäävhamba emaili kahjustada ning hamba hilisematele hambaaukudele vastuvõtlikumaks muuta,“ sõnas Dr Hayes.

Kui laps kukub välja jäävhamba, on tegu hädaolukorraga. Suure tõenäosusega saab selle tagasi kinnitada, kui kohe hambaarsti juurde minna. Pese hammas õrnalt vee all puhtaks, kuid ära nühi hambajuurepoolset otsa ega ära kasuta seepi. Kui laps on piisavalt vana, lase tal seda hoida suus kohapeal, kust hammas ära tuli või pane hammas piima sisse (mis on süljega sarnase pH tasemega).

Allikas: Parents Magazine, www.hambaarst.ee

Eesti vaktsineerimiskava

Posted on 12. okt 2011

Vaktsineerimisega alustatakse juba sünnitusmajas. Foto: Dreamstime / James Steidl

Vaktsiine süstitakse või manustatakse tilkadena kindla ajavahemiku tagant eesmärgiga tekitada immuunsus teatud haiguste vastu. Kuigi lapse vaktsineerimise otsus jääb iga vanema otsustada on arstid kindlalt vaktsineerimise poolt.

Lapse vanus	Vaktsiin
12 tundi (sünnitusmajas)	HepB 1
1-5 päeva	BCG
1 kuu	HepB 2
3 kuud	DTP 1, OPV 1, Hib 1
4,5 kuud	DTP 2, OPV 2, Hib 2
6 kuud	DTP 3, OPV 3, HepB 3, Hib 3
1 aasta	MMR 1
2 aastat	DTP 4, OPV 4, Hib 4
7 aastat	dT 5, OPV 5
12 aastat	dT 6
13 aastat	MMR 2, HepB 1,2,3*
17 aastat	dT 7

* 1991–2003 sündinud ja seni B-viirushepatiidi vastu vaktsineerimata lapsed immuniseeritakse intervalliga 1 kuu esimese ja teise doosi ning intervalliga 6 kuud teise ja kolmanda vaktsiinidoosi vahel

Vaktsiin	Haigus
HepB 1	hepatiit B
BCG	tuberkuloos
OPV	lastehalvatus
DTP	difteeria, teetanus ja läkaköha
Hib	Haemophilus influenzae
MMR	mumps, leetrid ja punetised
dT	difteeria ja teetanus

B-hepatiit

Vaktsiin – HepB
Nakatumine: B-hepatiit ehk kollatõbi on viirushaigus, millesse nakatutakse sarnaselt HI-viirusega süstalde jagamisel, kaitsmata sugulisel kontaktil ja vereülekandel. Lisaks võib nakkuse saada ka tavaliste olmekontaktide kaudu (nt süljepiiskadega). Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele. Viirus põhjustab maksapõletikku, mis võib areneda krooniliseks ja põhjustada maksa kahjustusi ja maksavähki.
Peiteperiood: Kuni pool aastat
Sümptomid: Haiguse varajases staadiumis tekivad külmetushaigusele iseloomulikud kaebused nagu isutus, iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges- ja lihasvalud. Nahk ja silmavalged muutuvad kollakaks, uriin tumedaks ja väljaheide heledaks. Üle terve keha võib tekkida sügelus.
Ravi: Haiguse vastu ravimit ei tunta, kuid B-hepatiidi vaktsiin on üks ohutumaid, sest ühtegi tõsist kõrvalnähtu ei ole.

Tuberkuloos

Vaktsiin – BCG
Nakatumine: Tuberkuloosipisikud levivad piisknakkusena (rögaga, kõnelemisel, köhimisel, aevastamisel). Eriti suur oht on nakatuda siis, kui haige pole oma haigusest ise teadlik. Tuberkuloos põhjustab süvenevat ja kudesid lagundavat põletikku kopsudes, ka eritus- ja suguelundites, luudes, liigestes, lümfisõlmedes, närvisüsteemis ja nahas.

Tuberkuloosipisikud on eluvõimelised:

piiskadena õhus kuni 5 tundi. Pisikud hõljuvad 5 meetri kaugusele kuivanud eritistes pimedas ruumis kuni 1 aasta jooksul
raamatulehtedel 3 kuud
tänavatolmus 10 päeva
lahtistes veekogudes 150 päeva
haigustekitajaid sisaldavast piimast valmistatud toodetes (või, juust) nende säilitamisel külmas 260 päeva
tuberkuloosi surnute maetud laipades 3 aastat

Peiteperiood: 2-12 nädalat
Sümptomid: Tavalisteks haigusnähtudeks on pikka aega kestev madal palavik, väsimus, töövõime langus, isutus, öine higistamine ja suurenenud erutuvus. Pooltel juhtudel ka köha ja rögaeritus. Nähud võivad püsida mitu kuud, võivad ravita ka taandareneda, kuid aastate pärast uuesti ilmuda.
Ravi: Tuberkuloos on ravitav, ravi on pikaajaline (mitmele ravimile allumatu tuberkuloosi ravi kestab 1,5-2 aastat, standardravi 6 kuud) ning peamiseks ravimeetodiks on tuberkuloosivastased preparaadid. Standardne ravikuur kestab 6 kuud. Kasutada tuleb kuni kolme ravimit korraga, et vältida haigustekitajate muutumist ravimite suhtes tundetuks.
Tuberkuloosi avastamine lastel juba väljakujunenud haigusena on hilinenud avastamine. Õigeaegseks avastamiseks tuleb korrapäraselt teha tuberkuliiniproove. Tuberkuloosi puhul ravitakse sellega kaasnevaid haigusi (nt köha), samuti rakendub alkoholi ja suitsetamise keeld. Kirurgilist ravi kasutatakse harva.

Difteeria

Vaktsiin – DTP ja dT
Nakatumine: Difteeria levib piisknakkusena sissehingatava õhu kaudu. Tegu on ägeda nakkushaigusega, mis kahjustab peamiselt hingamisteid.
Difteeriasse nakatudes tekib hingamisteedes põletik. Kohas, kus bakter organismi tungis, tekib turse ja punetus. Tavaliselt on selleks kõri, kurgumandlid, neelu ja hingetoru piirkond. Haiguse arenedes võib kujuneda eluohtlik kõriturse. Sellega võivad kaasneda südame ja närvisüsteemi kahjustused. Lastel võivad hingamisteed sulguda, mis kiire abi puudumisel võib lõppeda surmaga. Tüsistustena võib tekkida kopsupõletik, harvemini neerupuudulikkus, ajupõletik või ajuinfarkt. Kõige suurem suremus on vanurite ja laste seas.
Peiteperiood: 2-5 päeva
Sümptomid: Haigus algab palavikuga (38-40C) ja katulise mandlipõletikuga. Esineb kurguvalu, lümfisõlmede turse ja valulikkus. Hääl muutub kähedaks ja hingata on raske.
Ravi: Kuna tegu on väga raske haigusega, toimub ravi haigla intensiivosakonnas. Antitoksiiniga muudetakse kahjutuks veres leiduv difteeriatoksiin. Lisaks kasutatakse antibiootikume. Kõige kindlam viis haiguse vältimiseks on aga vaktsiin.

Läkaköha

Vaktsiin – DTP
Nakatumine: Läkaköha levib õhu kaudu piisknakkusena ja on väga nakkav, eriti lastekollektiivides. Väikelastele on haigus eluohtlik. Seega on parim ravi haiguse ennetus vaktsineerimise näol. Vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel möödub läkaköha gripilaatsete nähtudega. Köha võib kesta 1-3 kuud, tavalised on öised köhahood. Haiguse läbipõdemisel saab eluaegse immuunsuse. Läkaköhaga võib kaasneda palju tüsistusi, muu hulgas keskkõrvapõletik, kopsupõletik ja tõmblused.
Peiteperiood: 7-10 päeva, harva üle kahe nädala
Sümptomid: Haigus algab köha, nohu, väikese palaviku ning nõrkustundega. Kuni kahe nädala pärast köha tugevneb ning esinevad köhahood. Köhahoogude ajal võib lapse nägu sinakaks muutuda, laps võib oksendada ning hapnikupuuduse tõttu võivad esineda krambid. Imikutel võib köhahoogude ajal hingamine vilistavaks (raskeks) muutuda.
Ravi: Ravitakse antibiootikumiga. Tavalistest köharavimitest pole läkaköha ravimisel kasu. Alla pooleaastaseid beebisid ravitakse haiglas, kuna neile on läkaköha eluohtlik (võib lõppeda surmaga).

Teetanus ehk kangestuskramptõbi

Vaktsiin – DTP ja dT
Nakatumine: Teetanus on lihaskangestusega kulgev äge nakkushaigus. Pisik satub organismi haava kaudu või ebapuhta süstlatorkega ning hakkab tootma mürkainet. Mürkaine kahjustab närvisüsteemi, mõjudes teatud närviosadele ja takistades närviimpulsi levikut lihastele. Tagajärjeks on kangestus ehk kramp. Tüsistusteks võivad olla lihaskrampidest tingitud luumurrud, lihasrebendid, kopsupõletik, mädapaised, südame ebanormaalselt kiire töö, vereklombid kopsudes. Teetanusehaige teistele nakkusohtlik ei ole.
Peiteperiood: 3 päeva kuni 3 nädalat, keskmiselt 8 päeva
Sümptomid: Esimesena ilmneb näolihaste jäikus, seejärel neelamishäired. Lihasjäikus levib
mööda keha järjest allapoole. Võib esineda hootisi ja kogu keha haaravaid valusaid lihaskrampe, mis võivad häirida hingamist. Krambid võivad tekkida ükskõik millise kerge ärrituse (valgus, müra, puudutus) peale. Raskematel juhtudel võib tõusta palavik ja vererõhk, esineda tugev higistamine.
Ravi: Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb surmaga. Surmav on teetanus kuni pooltel nakatunutest. Eriti ohustatud on lapsed ja vanurid. Ravina kasutatakse antibiootikume, teetanuse antitoksiini ja lihaseid lõõgastavaid ravimeid. Ravi eesmärgiks on hävitada teetanusebakterid, organismi sattunud toksiin, leevendada lihaskrampe ja toetada hingamist.Ravi toimub haiglas.

Lastehalvatus ehk poliomüeliit

Vaktsiin – OPV
Nakatumine: Pisikud satuvad organismi sissehingamisel ning mustade kätega suu kaudu.
Peiteperiood: 10-20 päeva
Sümptomid: Haigusnähud on palavik ning meningiidi- ja halvatussümptomid.
Ravi: Spetsiifilist ravi ei ole, haigestumist välditakse vaktsineerimisega. Vaktsineerimine on kunagise kardetud haiguse USA-st peaaegu hävitanud.

Leetrid
Vaktsiin – MMR

Nakatumine: Leetrid levivad viirusnakkusena ning on väga nakkavad. Sageli haigestutakse leetritesse lapseeas. Haigus avaldub kurgu ja silmade põletikuna ning iseloomuliku lööbena.Harva võivad tüsistusteks olla kopsupõletik, keskkõrvapõletik või peaajupõletik.Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.
Peiteperiood: 10-15 (maksimaalselt 21) päeva
Sümptomid: Tõuseb palavik, mis kestab 3-4 päeva, võib kaasneda köha, vedel nohu ja silmapõletik. Seejärel ilmub lööve, mis algab kõrvade tagant, levib näole, järgmisel päeval kätele ja kehale. Kolmandal päeval on ka peopesades ja jalataldadel lööve. Põskede sisepinnale ilmuvad pruunikad laigud. Lööve on alguses roosa, hiljem punane, kestab 5 päeva ning taandub samas järjekorras nagu tekkis.
Ravi: Haigusele spetsiifilist ravi ei ole, ravitakse haigusnähte, sest haigus on enamasti healoomuline. Haiguse vältimiseks on oluline selle vastu vaktsineerimine.

Mumps ehk kõrvasüljenäärmete põletik

Vaktsiin – MMR
Nakatumine: Mumps on kergesti nakkav viirushaigus, mis levib piisknakkusena (süljepiiskadega). Enamasti põevad seda lapsed ja noorukid. Mumps on ohtlik haigus poisslastele, sest kui haigestutakse peale puberteediiga, võib tekkida munandi põletik (avaldub valu ja punatusena) ning võib põhjustada sigimatuse.
Tüsistusena võib tekkida ka peaaju kestade põletik, mis avaldub halva enesetunde, peavalu ja oksendamisena. Raskemaks tüsistuseks on peaaju põletik, millest võib jääda püsiv kahjustus. Võib kaasneda ka kõhunäärme, kilpnäärme või rinnanäärme põletik. Nakatumine raseduse esimesel kolmandikul võib päädida abordi või lootekahjustusega.
Peiteperiood: 16-18 päeva (kuni 3 nädalat).
Sümptomid: Tõuseb palavik, süljenääre muutub valulikuks ja paistetab. Neelamine muutub valulikuks (eriti hapude jookide joomisel). Umbes 30 protsendil juhtudest puuduvad sümptomid üldse.
Ravi: Ravitakse sümptomeid. Enamasti kulgeb haigus healoomuliselt.

Punetised

Vaktsiin – MMR
Nakatumine: Levib piisknakkusena (süljega). Punetised on vähenakkavad ning esinevad puhangutena enamasti kevadeti 7-12 aasta järel. Üldiselt põetakse punetisi koolieas. Tüsistuseks võib olla peaaju kestade põletik. Raskemaks tüsistuseks on peaaju põletik, millest võib jääda püsiv kahjustus. Võib kaasuda kõhunäärme, kilpnäärme või rinnanäärme põletik.
Raseduse ajal haigust põdedes on oht iseeneslikule abordile, enneaegsele sünnitusele või loote väärarengule. Väärarengu oht 1. raseduskuul on 90%, 2. kuul 60%, 3. kuul 30-35%, 4. kuul 10%. Kaasasündinud punetiste korral võib laps olla alakaaluline, vaimse arengu peetusega, südamerikkega, kurt, võib esineda maksa suurenemist ja silmahaigusi.
Peiteperiood: 11-24 (keskmiselt 18) päeva
Sümptomid: Kaela ja kukla lümfisõlmed suurenevad, tekib kurguvalu, tõuseb kuni 38-kraadine palavik. Lisanduvad halb enesetunne, nõrkus ja peavalu. Teisel või kolmandal päeval tekib roosakas lööve, mis algab peanahalt ning levib samal päeval üle terve keha. Lööve kaob samuti paari-kolme päevaga.
Ravi: Punetised on healoomulised ning haigus tavalise kulgemise puhul ravi ei vaja. Kui, siis leevendatakse sümptomeid. Rasedatele on siiski ohtlik lootekahjustuste tõttu.

Haemophilus influenzae tüüp B

Vaktsiin – Hib
Nakatumine: Levib piisknakkusena (köhimisel, kõnelemisel) või olme teel. Haigus on kuni 5-aastaste laste peamine ajukelmepõletiku tekitaja. Hib meningiit on väga raske haigus, mis vajab kohest haiglaravi. Ligi 20 protsendil lastest võivad jääda püsivad neuroloogilised tüsistused – kuulmislangus, vaimne arengupeetus, kõne arengu häired, motoorikahäired, nägemisteravuse langus ja krambid.
Kuni 5 protsendil juhtudest võib haigus lõppeda surmaga. Hib on ka kõripõletiku, väikelaste sepsise (veremürgitus), tselluliidi (naha- ja sidekoehaigus), osteomüeliidi (luupõletik) ja perikardiidi (südamepaunapõletik) peamine põhjustaja.
Peiteperiood: 2-4 päeva
Sümptomid: Nakatunud lastel võivad esineda rasked haigusnähud, mis võivad avalduda meningiidina, kopsupõletikuna, epiglotiidina ja keskkõrvapõletikuna.
Ravi: Toimub haiglas.

Sigrid Sõerunurk

Lutipudelisuu – mis see on?

Posted on 12. okt 2011

Lutipudelist võib kujuneda hammaste vaenlane.

Lutipudelisuu on hambakaariese vorm, mille puhul lapsel tekivad hambaaugud väga varajases eas ning enamikel juhtudel põhjustab seda sage magusate jookide joomine lutipudelist.
Lapsed sünnivad imemisinstinktiga, mistõttu neil on kalduvus lutipudelit liiga kaua imeda.

Kuid kaaries ähvardab neidki lapsi, kes joovad magusaid jooke tassist ning söövad suhkrurikkaid toite. Lutipudelisuu tähendab peamiselt hambaemaili kahjustumist. Magusates jookides (sh lehmapiim, piimasegu, rinnapiim, puuviljamahl) sisalduv suhkur jääb hammastele väga pikaks ajaks, luues bakteritele kasvuks hea pinnase.

Kuigi kõige sagedamini saavad kahjustada ülemised eesmised hambad, võib kaaries pureda ka teisi hambaid. Ameerika haiguste ennetus- ja kontrollikeskuse kinnitusel kahjustab lutipudelikaaries 17 protsendi 2-4 aastaste laste hambaid.

Umbes kuuekuuselt hakkavad lastel piimahambad suhu tulema, mis aegamisi asenduvad jäävhammastega. Kuigi piimahambad on ajutised, võivad viimased neist suus püsida teismeeani.

Piimahammastega õpib laps toitu mäluma ning nad on vajalikud kuni jäävhammaste tulekuni. Kui laps kaotab hambad juba beebieas, võivad tühjale kohale trügida külgnevad hambad. See võib segada jäävhammaste normaalset kasvu või takistada nende kasvamahakkamist üldse.

Kui kaaries ilmneb juba ühel hambal, levib ta kiiresti teistelegi. Ulatusliku hambakaariesega lapsed on infektsiooniriskis, nad kannatavad hambavalu all ning on neil hammastega probleeme kogu ülejäänud elu. Puseriti kasvavad hambad võivad avaldada lapsele psühholoogilist mõju või põhjustada kõnedefekte. Lutipudelisuud on raske ravida. Seetõttu on oluline seda ennetada.

Võimalikud põhjustajad

Nagu öeldud, tähendab lutipudelisuu hambaemaili kahjustust, mida põhjustab hammaste liiga kauaaegne kokkupuude magusate jookidega. Bakterid ründavad hambaid vähemalt 20 minuti jooksul peale sööki. Kui lapsed joovad sageli lutipudelust või lonksutassist, on nende hambad pideva bakterite rünnaku all.

Sülg aitab suhkrurikast keskkonda neutraliseerida ning puhastab hambaid, kuid süljeeritus aeglustub magamise ajal märgatavalt. Kui lapsel lastakse lutipudelit imedes magama jääda, ei kaitse sülg bakteririkast keskkonda suus enam samal tasemel. Seetõttu ongi lutipudeliga magama jäämine laiaulatusliku kaariese peamine tekkepõhjus.

Ka öine sage imetamine võib varajast hambakaariest põhjustada. Kui laps saab rinnapiimale lisaks suhkrut sisaldavaid toite ja jooke, siis kaarieserisk suureneb. Veelgi enam, kombinatsioon rinnapiimast või pudelisegust ja suhkrut sisaldavast toidust loob kaariese levikule parema pinnase kui magus jook üksi.

Suus elutsevaid baktereid on võimalik ka edasi kanda. See juhtub näiteks siis, kui täiskasvanu mälub toitu enne lapsele andmist enda suus või tõmbab luti, lusika või lutipudeli luti enne lapsele andmist enda suust läbi. Hambakaaries võib tuleneda ka perekondlikust eelsoodumusest. Kui perekonnas on enne esinenud ulatuslikku hambakaariest, on suur tõenäosus, et see avaldus ka lastel.

Sümptomid

Suus levima hakkavast laiaulatuslikust kaariesest võib juba varakult märku anda hammaste tundlikkus kuumale, külmale ja magusale. Hamba pinnale ilmuvad igemete lähedal valged triibud ja täpid. Ajapikku muutuvad need kohad pruuni-plekilisteks või hakkavad hambad kildhaaval lagunema.

Sageli lagunevad esimestena ülemised eesmised hambad, kuna need ilmuvad suhu esimeste hulgas ning puutuvad seega bakteririkka keskkonnaga kõige enam kokku. Alumisi eesmisi hambaid kaitseb tavaliselt lapse keel, kui ta lutipudelit või rinda imeb. Siiski levib kaaries kiiresti ning ohus on kõik piimahambad.

Kaariese raskusastmed

Diagnoos ja ravi

Lutipudelikaariest diagnoosib hambaarst. Kui kaaries on juba palja silmaga vaatlusel diagnoositav, võib hammaste päästmiseks olla liiga hilja. Siis on vajalik hammaste taastamine ja ravi. Oma ala spetsialistid otsivad pidevalt uusi võimalusi lutipudeli kaariese varajaseks avastamiseks. Kõige tõsisematel juhtudel tuleb kahjustunud hambad välja tõmmata. Tavaliselt on seda vaja teha enne lapse kolmandat sünnipäeva. Protseduur viiakse läbi haiglas üldnarkoosi all.

Ennetamine

Lapsele ei tohi päeva jooksul liiga sageli lutipudelist juua anda. Kui lutipudelis ei ole just vesi, ei tohiks laps lõuna- ega ööunne jääda lutipudelit imedes. Lastele ei tohiks anda enne magamaminekut suhkrut sisaldavaid jooke, sest magamise ajal süleeritus väheneb. Seetõttu aga püsib suhkur suus ja hammastel pikema aja jooksul.

Pärast iga söötmist tuleb lapse igemeid puhta marlilapiga puhastada. Seda võib harjutada alates sünnist kuni esimeste hammaste tulekuni. Kui suhu ilmub esimene hammas, tuleb hakata seda harjama ning ülejäänud igemepiirkonda õrnalt masseerima. Hambaniiti tuleks hakata kasutama siis, kui juba kaks hammast on kõrvuti või kõik hambad on suus.
Tavaliselt on lapsel teiseks sünnipäevaks kõik hambad suus. Hambaarst võib kaarieseohu vähendamiseks ja hammaste tugevdamiseks soovitada neid fluoriidiga töödelda. Regulaarne hammaste eest hoolitsemine hoiab lapse suu tervena.

Veel nõuandeid lutipudelisuu vältimiseks:

Harjuta last tassist jooma enne kui ta saab üheaastaseks.
Ära kunagi kasta lutti enne lapsele andmist otsapidi magusasse jooki.
Ära kasuta lutipudelit luti asemel.
Ära pane lutipudelisse suhkrut sisaldavaid jooke.
Ära pane midagi enne lapsele andmist enda suhu (sööki, lutti ega muud objekti). Muidu levivad kaariest tekitavad bakterid täiskasvanult lapsele.
Uuri, kas sinu kodukoha vesi sisaldab fluoriidi. Kui ei, konsulteeri hambaarstiga, kas peaks vähemalt kuuekuusele imikule fluoriidi lisaks andma.
Väldi öist imetamist. Teadlased ei ole küll kindlad, kuivõrd tekitab rinnapiim kaariest ning rinnapiima peetakse imikutele üldiselt kasulikuks. Siiski ladestub ka rinnapiimas sisalduv suhkur lapse hammastele.
Külasta vähemalt üheaastase lapsega regulaarselt hambaarsti.

Küsimused arstile

Enne arsti juurde minekut valmista sind huvitavad küsimused ette ning kirjuta üle. Nii võib kindel olla, et midagi ei lähe meelest ning arsti ja patsiendi vahel saavad areneda lapse tervise seisukohalt kasulikud ja sisukad arutelud.

Lutipudelisuud puudutavad küsimused:
1. Kuidas kõige paremini lutipudelisuu teket ennetada?
2. Ma imetan last. Kuidas vältida niisama rinna andmist (näiteks öösiti), mis võib kaariest põhjustada?
3. Kuidas ära tunda esimesi lutipudelisuu sümptomeid?
4. Kuidas te lutipudelisuud diagnoosite?
5. Millised on ravivõimalused?
6. Millised on ravi kõrvalmõjud?
7. Kas laps peaks vältima teatud kindlaid sööke või jooke?
8. Kas lapsel on nüüd kogu ülejäänud elu hammastega probleeme? Kuidas neid probleeme vähendada?
9. Kas peaksin lutipudelisuu tõttu lapsega sagedamini hambaarsti juures käima?
10. Kuidas ma teada saan, kas minu kodukohas sisaldab vesi fluoriidi?

Allikas: iVillage.com

Toidu tagasiheide või oksetlemine

Posted on 11. okt 2011

Imikud erinevad üksteisest söömisharjumuste erinevuste poolest. Kindlat reeglit, kuidas toitmist korraldada, ei ole. Mõni laps vajab süüa sageli ja väikeses hulgas. Teine laps sööb suuremaid kogused, kuid harva. Leidub lapsi, kel alates sünnist kujuneb regulaarne päevare¾iim koos kindlatel kellaaegadel toimuvate söögikordadega.

Oksetlemine on sageli esinev probleem imikuil, eriti neil, kes söövad väga aplalt. Mõnikord tundub, et laps oksendab välja kogu söögikorral imetud toidu, kuid enamasti nii hull asi ei ole. Märg laik voodilinal või lapse riietel on suurem, kui tegelikult väljaheidetud toidukogus.

Kui toidu tagasiheide esineb vahetult pärast imemist, on väljatulev piim seedumata. Kui toit on jõudnud makku, on väljaoksendatud massid hapuka lõhnaga, meenutades välimuselt kohupiima. Kui imik võtab kaalus hästi juurde, ei tohiks toidu tagasiheide muret põhjustada. Vastsündinueas on söögitoru ja mao vaheline lihas suhteliselt nõrk ning toidul pääs välja kerge. Mõni laps tunnetab, et on imenud liialt palju ja kergendab enesetunnet liigse toidu väljaheitmisega.

Kui laps neelab süües väga palju õhku, võib ta oksendada küllalt rohkelt. Selline laps võib toidukorra järel jääda rahutuks. Aplalt söövat last aitaksid imetamisse tehtavad pausid, mil saab maost õhku välja lasta. Mõne lapse puhul on parem toetada rinda nii, et piima väljavool oleks aeglasem. Laps saab rahulikumalt neelatada ning toidu tagasiheidet on vähem. Pärast toitmist võiks laps lamada tõstetud peaalusega voodis. Laps, kes oksetleb toidukorra järel rohkelt, võiks lamada küljel, et võimalikud oksemassid ei ohustaks lapse hingamisteid.

Ülesöömisest põhjustatud oksetlemine lõpeb tavaliselt kuuendaks elukuuks, mil laps hakkab sööma istudes. Samal ajal lisatakse menüüsse tahke toit. Piimatoidu eel antav tahke toit võib vähendada toidu tagasiheidet. Rohkelt oksetleva lapse menüü koostamisel võiks mõelda veidi varasemale lusikalt antava toidu andmisele, näiteks 4.- 5. elukuust.

Kui lapsel kujuneb rohke, igale toidukorrale järgnev kõrge kaarega oksendamine 1. 3. elukuul, on tavaliselt põhjuseks maolukuti kitsenemus, mis vajab kirurgi abi. Sellise haiguse puhul kaotab laps kiiresti kehakaalu, vanemad märkavad urineerimise sageduse ja hulga olulist vähenemist. Kui eelnevalt mitteoksendanud laps hakkab seda järsku tegema, tuleks ühendust võtta oma arstiga või lastehaigla valvetoaga pärast paari tõsisemat purskkaevuna esinenud oksendamist.

Oksendamine võib suureneda tavalise viirusinfektsiooni ajal, mil lapse hingamisteedest pääseb rohkelt lima seedetrakti. Allergia esimeseks avalduseks võib olla oksendamine. Kui rinnapiimatoidul oleva lapse oksemassides on pruunikaid kiude, tõenäoliselt allaneelatud verest, peaks ema kontrollima oma rinnanibusid. Isegi väikeste lõhede olemasolul on tõenäoline, et laps on neelanud imemisel ema verd, mis omakorda kutsub esile oksendamise. Kui rinnal puuduvad nähtavad lõhed, tuleks juhul, kui oksemassides esineb verd, näidata last arstile.

Kui muidu puhtalt sööv imik hakkab korraga oksendama, võib kahtlustada nakkust seedesüsteemis või mõnda muud ägedat soolehaigust. Sellist beebit tuleks võimalikult ruttu näidata arstile, et hoida ära tema seisundi halvenemine vedelikukaotuse tõttu.

Kui toitu tagasi heitev imik võtab kaalus halvasti juurde, tuleb koos last jälgiva arstiga otsida selle põhjust.

Lapse kasvades võib juhtuda, et oksendamine on sümptomiks hoopis tõsisemale haigusele. Võta ühendust oma arstiga kui märkad alljärgnevaid ohumärke lapse juures:

dehüdratsioon ( vedelikupuudus), see hõlmab suu kuivust, pisarate puudumist, auku vajunud pealõge
palavikku, temperatuuriga 38 C’ kui on noorem kui 3-kuud ja 39 C’kui on vanem kui 3-kuud
kui laps keeldub rinna,-või asenduspiimast.
oksendab rohkem kui 12 tundi või suurtes kogustes.
lööve kehal, mis ei haju kui peale vajutad.
kui last vaevab unetus või rahutus
punnitav pealõge
paistes kõht
verine või sapivedelikune okse
vastsündinu pidev toidu välja oksendamine peale sööki, suures koguses.

Allikas: Reet Raukas/lastearst, babycentre.co.uk

Värske ema 16 tähtsaimat küsimust

Posted on 23. sept 2011

Rinnalaps on saanud kõhu täis, kui ta on pärast toitmist rahulik

Ajakirja Pere ja Kodu numbris vastavad Ida-Tallinna Keskhaigla lastearstid Annika Tiit ja Pille Andresson sagedasematele küsimustele, mis uue ilmakodanikuga haiglast naasnud värskel emal võivad tekkida.

1. Kui tihti peaks laps sööma?

Esimestel elupäevadel soovib laps rinda sageli ja saab sealt väärtuslikku ternespiima. Tihe imetamine ergutab piima teket. Laps ei söö igal toidukorral ühepalju ja -kaua ning määrab oma söögiajad ise. Mõni tita on algul rinnal pikalt, 30-40 minutit, ning puhkab siis tunnikese. Mõni tahab imeda lühemalt, kuid tihemini. Osa lapsi sööb kiiremini ning on rahul kolmetunniste vahedega.

Kui vastsündinu end pikalt magama unustab, võiks ta vähemalt iga kolme tunni tagant äratada ja rinnale panna, vältimaks liigset kaalulangust.

Rinnalaps on saanud kõhu täis, kui ta on pärast toitmist rahulik, kehakaal suureneb ja ta pissib vähemalt 6-8 korda ööpäevas. Kui emale tundub, et piima on vähe, tuleb pakkuda lapsele rinda tavapärasest sagedamini. Kindlasti on vaja jälgida algul kaalukasvu. Esimesel poolaastal võtavad imikud tavaliselt juurde 150-200 g nädalas, s.t 600-800 g kuus. Rinnapiimatoidul olev laps ei vaja esimesel 4-6 elukuul lisasööki ega jooki. Alates seitsmendast elupäevast tuleb hakata andma D-vitamiini.

2. Kui palju laps peaks magama?

Vastsündinute unevajadus erineb suuremate laste omast. Sagedasti ärkavad nad bioloogilise vajaduse tõttu. Vastsündinu magab keskmiselt 16 tundi ööpäevas, lühikesed ülevaloleku ja söömisajad vahelduvad unega. Beebide une-ärkveloleku tsüklid on lühemad kui suurematel lastel ning jaotuvad kogu ööpäevale.

Imiku kasvades areneb ka tema bioloogiline kell (4.-9. elukuuks). Et looduslik rütm on uneaegade peamine reguleerija, on arusaadav, miks titad ei maga terve öö.

Lapse rahutusel ja sagedastel öistel ärkamistel on teisigi põhjusi. Osa vastsündinuid ärkab lähedusvajaduse, osa nälja tõttu. Ajapikku suudavad vanemad eristada ka lihtsaid unehääli ning näljanuttu. Hea oleks õppida neid märke tundma, kui laps on väsinud, ja panna ta õigel ajal magama. Üleväsinud laps ei suuda hästi uinuda ja uni võib olla häiritud. Heale unele aitavad kaasa hubane magamiskeskkond ning turvatunne.

3. Milline peaks olema lapse nahk?

Vastsündinu nahk on väga õrn. See võib punetada ning labakäed ja -jalad võivad olla lillakad. Ülekantud laste nahk on kuiv ja ketendav ning koorub tavaliselt esimesel elunädalal maha. Kohanemisperioodil võivad vastsündinu nahale tekkida punased laigud, mille keskel on heledad sõlmekesed. Tegu on toksilise erüteemiga, mida seostatakse lapse naha tundlikkusega kuiva toaõhu suhtes. Lööve kaob iseenesest paari-kolme päevaga. Samuti on kohanemisajale iseloomulikud valkjad täpid ehk miiliad lapse ninal ja põskedel. Needki kaovad ise.

Liiga kuiva või ketendava naha korral võib kasutada vanniõli või beebidele mõeldud niisutavaid kehakreeme.

Kui nahal on mädapeadega täppe või mädaville, on põhjust pöörduda arsti poole. Tegu on stafülokokkidest põhjustatud nakkusliku nahalööbega. Samuti peaks arstilt nõu küsima, kui lapsel on nahalööve ja võib eeldada allergilist nahapõletikku.

4. Kui tihti peaks beebi kakama?

Esimestel elupäevadel võib rinnapiima saav vastsündinu kakada peaaegu iga toidukorra järel. Sitket, venivat, mustjat väljaheidet nimetatakse mekooniumiks. Esimese elunädala jooksul muutuvad järk-järgult kaka värv ja koostis. Vastsündinu väljaheide on kollakas ning sinepitaolise konsistentsiga (normaalsed on ka värvivariatsioonid rohekast pruunini).

Tuleb meeles pidada, et vastsündinud võivad kakada erineva tihedusega. Mõni rinnalaps kakab iga toidukorra järel, mõni korra 4-7 päeva jooksul. Kui lapse mähe on regulaarselt märg, laps imeb rinnast hästi, on energiline ja rõõmsameelne ning kasvab korralikult, pole põhjust muretseda. Kunsttoitu saava vastsündinu väljaheide on tahkem, ent kakamise sagedus on samuti lapseti erinev.

Kõhukinnisusest saab rääkida juhul, kui väljaheide on kõva ja kuiv ning kakamine on valulik. Seda esimestel elupäevadel tavaliselt ette ei tule.
Arsti poole tuleks pöörduda, kui:

beebi ei võta kaalus juurde;
tema mähkmed pole regulaarselt niisked (võib kahtlustada vedelikupuudust);
beebi on loid;
ta nutab kakades lohutamatult;
kaka on vesivedel või limane, verelibledega;
kõht on kõva või tugevalt puhitunud.

5. Kuidas hoolitseda naba eest?

Nabakönti tuleb hoida puhta ja kuivana, et sinna ei pääseks haigustekitajad, mis põhjustavad põletikku. Könt kuivab ja irdub 3-45 elupäeva jooksul, kõige sagedamini 8.-14. päeval. Seda tuleb puhastada keedetud leige vee või saialilletinktuuriga ning kindlasti kuivatada puhta vatitiku või vatiga. Ühekordseid mähkmeid kasutades peaks nabakönt mähkmest välja jääma.

Köndi irdumise eel võib tulla veidi verd. Kuni haavandi lõpliku paranemiseni (toimub nädala jooksul) tuleb nabakohta puhastada 3-4 korda päevas saialilletinktuuriga. Nabahaavast võib tulla paar tilka verd, kui tekkinud koorik rebitakse näiteks rõivaid vahetades maha.

Naba ja selle ümbruse punetuse ning turse teke tähendab seda, et haava on sattunud nakkus. Sellisel juhul tuleb pöörduda arsti poole.

6. Kas titat peaks kohe vannitama?

Vannitada võib last juba kojujõudmise päeval. Ei pea ootama, et nabakönt kuivaks ja ära kukuks.

7. Kas kohe tuleks lõigata küüsi?

Pole sugugi ebatavaline, et laps sünnib pikkade küüntega. Kuna vastsündinu ei kontrolli käte-jalgade liigutusi, võib ta oma nahka küüneotstega kriimustada. Seetõttu tuleks imiku küüsi lõigata nii sageli kui vaja (tihtipeale ka mitu korda nädalas).

Mõned nõuanded:

püüa lõigata lapse küüsi siis, kui ta magab;
kasuta tömbi otsaga kääre või imikutele mõeldud küünetange;
et vältida naha vigastamist, vajuta lõikamise ajal sõrmepadjandit õrnalt tagasi;
lõika küüsi kaarja kujuga.

Küüsi on parem lõigata pärast vanniskäiku, siis on need pehmemad. Neid võib lõigata ka mõni teine pereliige, samal ajal kui ema rinda annab.
Varbaküüned ei kasva nii kiiresti ega põhjusta lapsele nõnda suurt ohtu. Neid tasub lõigata otse, et vältida küünte sissekasvamist.

8. Mida teha, kui vastsündinu suus on hambad?

Tavaliselt sellised hambad liiguvad ning eemaldatakse, vältimaks nende sattumist hingamisteedesse.

9. Mida teha, kui lapsel tõuseb palavik?

Vastsündinute kehatemperatuur on kõikuv ning oleneb mitmest asjaolust, sealhulgas toatemperatuurist ja riiete hulgast. Imikut pole vaja rutiinselt mõõta. Beebi normaalne temperatuur jääb 36-37,9 °C piiresse ning võib muutuda päeva jooksul, olles kõrgem pärastlõunal ja õhtul.

Kehatemperatuuri tuleks mõõta juhul, kui paistab, et imik ei tunne end hästi: nahk on kuum ja põsed õhetavad, ta pissib vähem, ei söö normaalselt, on viril, oksendab või kannatab kõhuhädade käes. Vastsündinul on kõige otstarbekam mõõta palavikku pärasoolest (umbes 1 cm sügavuselt). Kui temperatuur püsib üle 38 °C paar tundi järjest, tuleb last näidata arstile. Kohe on tohtri abi tarvis juhul, kui palavikule lisaks vastsündinu ei söö ega joo ning on loid.

10. Kas tital võib olla nohu?

Suur osa lapsi aevastab esimestel elupäevadel, mispuhul arvatakse lapsel olevat nohu. Suure tõenäosusega nakkusliku nohuga tegu siiski pole. Sel kombel püüab imik vabaneda ninna kogunenud limast, tolmust ja koorikutest.

Kui mõnenädalasel imikul tõesti peaks tekkima nohu, tuleb olla tähelepanelik. Selles vanuses lapsed hingavad enamasti nina kaudu ja nii võivad kergesti tekkida hingamishäired. Eriti hästi on see jälgitav rinnaga toitmise ajal, mil laps püüab piimasõõmude vahele õhku ahmida, lastes nibust lahti. Nutab veidi ja püüab taas süüa. Nohu leevenduseks võib tilgutada mõlemasse ninasõõrmesse füsioloogilist soolalahust (saab osta apteegist). Niiske peaks olema ka toaõhk, et takistada limaskesta kuivamist.

11. Mida teha, kui lapsel tuleb palju pisaraid?

Vastsündinu kõige sagedasemaks silmaprobleemiks on pisarakanali(te) ummistus. Pisarad peaks minema silma sisenurgas olevatesse pisarakanalitesse. Võib aga juhtuda, et üks või mõlemad neist on esialgu anatoomiliselt kitsamad. Sel juhul jooksevad pisarad mööda beebi põski alla ning silma sisenurgas on sitke kollakas lima. Lima kleebib ripsmed kokku, mistõttu on hommikuti raske silmi avada.

Esialgu soovitatakse seda ravida kodus.

Puhasta mõlemat silma eraldi puuvillase vatipadjakesega, mis on niisutatud keedetud sooja veega. Liigu silma välisnurgast nina poole.
Masseeri kolm korda päevas õrnalt silma sisenurka umbes minuti jooksul.
Kui beebil on hommikul ripsmed kokku kleepunud, pane silmale märg kompress ja hoia seni, kuni koorikud on lahti tulnud. Seejärel kuivata puuvillalapikesega.

Enne kõiki neid protseduure puhasta ka oma käed.

Kui pisarakanalid ei avane koduse raviga lapse kuuendaks elukuuks või kui silmapõle––tikud korduvad, võib arst soovitada pisarakanalite sondeerimist.
Pisarakanali ummistuse korral võib kergesti tekkida ka silma sidekesta põletik ehk konjunktiviit, mille korral silmavalged muutuvad punaseks ja silmast hakkab tulema mäda. Sel juhul tuleb pöörduda kindlasti arsti poole, kes määrab ravi.

12. Mida teha, kui toit tuleb tagasi?

Toidu tagasiheidet nimetatakse gastro–ösofageaalseks refluksiks ning seda esineb imikutel sageli. Probleem on seotud lapse ebaküpse seedesüsteemiga. Refluksi leevendamiseks soovitatakse järgmist.

Toida last võimalikult kaua rinnapiimaga, mis on ebaküpsele seedesüsteemile ainuvõimalik toit.
Imeta sagedamini, pakkudes korraga rinda lühemat aega.
Söötmise ajal püüa leida asend, milles laps on püstisemalt (pikali olles aseta tema pea alla oma käsi või padi).
Pärast söötmist hoia last püsti, et allaneelatud õhk saaks välja tulla. Mõnel lapsel eemaldub see kiiresti ja valutult, mõnel vaevalisemalt. Viimasel juhul on omal kohal kandelina või kõhukott.
Kui õhk välja tulla ei taha, võib abi olla sellest, kui laps korraks pikali panna ning siis uuesti püsti tõsta.
Pane beebi magama küliliasendis, siis pole ohtu, et toit satuks hingamisteedesse.
Tõsta beebivoodi peaosa kõrgemale (pane raamat või miski muu voodi jalgade või madratsi alla).
Hoidu riietusest, mis pressib lapse kõhule.
Püüa muuta imetamisaeg rahulikuks ja lõõgastavaks nii endale kui lapsele.

Arsti poole pöördu juhul, kui:

laps ei võta piisavalt kaalus juurde;
beebi oksendab nagu purskkaev;
okse sisaldab verd, on sapisegune või roheka värviga;
oksendamisega kaasneb palavik ja/või vesivedel kõhulahtisus.

13. Kas peab puhastama kõrvu?

Kõrvade puhastamiseks tuleks vatipulgakesega pühkida vaid kõrvalesta ja kuulmekäigu nähtavat osa. Sügavamalt pole vaja puhastada.

14. Mida teha, kui pepu ümbrus punetab?

Kõige sagedamini on punetuse põhjuseks see, et beebi õhuke nahk on pikalt ümbritsetud mähkmega, mis on tihti ka niiske. Sestap tuleks mähe vahetada niipea, kui see märgub. Vahepeal on vaja peput pesta veega ning kuivatada ka nahk, eriti voldivahedest, kus haudumuse oht on suurim.

Last soovitatakse pesta suunaga eest taha, vältimaks soolebakterite sattumist suguelundite piirkonda. Mähkmeid ei tohi kinnitada väga tugevalt – ka nende vahele peaks pääsema õhk. Riidemähkmete pesuvee temperatuur olgu 40°.

Esmane abivahend punetavale pepule on õhuvannid, vajadusel võib kasutada spetsiaalseid salve. Talgiga tupsutada ei soovitata, sest see võib suurendada hõõrdumist naha ja mähkme vahel ning beebi võib talki ka sisse hingata.
Mõnikord on punetuse põhjuseks lapse ülitundlikkus pabermähkmete suhtes. Sel juhul on abi mähkmemargi vahetusest.

Pärast sündi võivad beebide suguorganid (tüdrukutel suured häbememokad ja poistel munandikott) olla turses, mis on tingitud hormonaalsetest muutustest. Turse taandub paari päevaga. Poisslaste puhul on oluline jälgida, et munandid oleksid laskunud munandikotti. Seda kontrollib sünnitusmajas ka lastearst esmase vaatluse ajal.

15. Miks on beebi huulel vill?

Sagedamini on tegu imemisvilliga, mis paraneb paari päeva jooksul.

16. Mida teha, kui tundub, et laps hingab korrapäratult?

Vastsündinu hingab ebakorrapäraselt, mis teeb vanemad tihti tähelepanelikuks. Hingamine võib olla kohati väga kiire ja siis jälle nii nõrk, et vaevu on kuulda. Vastsündinu hingab 40-60 korda minutis, une ajal aeglasemini, ärkvel olles ja nuttes kiiremini. Samamoodi võib ta ka une ajal kiiremaid hingamisliigutusi teha, millest ei tasu ehmuda.

Arsti poole peab pöörduma siis, kui:

laps hingeldab pidevalt (üle 60 hingetõmbe minutis);
hingamisel lähevad ninasõõrmed puhevile ja huuled muutuvad sinakaks;
samal ajal on palavik.

Allikas: Pere ja Kodu

Sagedasemad küsimused hammaste kohta

Posted on 23. sept 2011

Enne kui lapsele hambad tulevad, peaks igemeid marliga puhastama.

Esimest korda üle mitmekümne aasta esineb lastel taas üha enam ja enam probleeme hammastega. Järgnevalt sagedasemad küsimused, mis vanematel seoses lapse ja tema hammastega tekivad.

Kuidas kõige paremini hambaaukudest hoiduda?

Lapsed peaksid hambaid pesema vähemalt kaks korda päevas, tore oleks, kui ka pärast iga näksimist. Lapse hammaste tervis sõltub laias laastus neljast asjast: toitumisest, hügieenist, hammaste koostisest ning sülje kogusest ja kvaliteedist. Kuna viimased kaks sõltuvad peamiselt geenidest ja pole seega kontrollitavad, tuleks tähelepanu pöörata eelkõige söömisharjumustele ja hammaste pesemisele.

Väga oluline on söödava toidu kvaliteet ja söögikordade sagedus. Kui eriti töödeldud toitudes sisalduvad suhkur ja tärklis suus tavaliste bakteritega segunevad, tekib hambastruktuuri lõhkuv hape. Hapete ladestumist ja hambakattu aitavad vältida regulaarsed tervislikud söögikorrad ja vee joomine. Ilmselgelt pole võimalik ilma näksideta hakkama saada, kuid sel juhul tuleks töödeldud toidule eelistada rohkem puu- ja juurvilju.

Pea meeles: lapsed peaksid vähemalt kaks korda päevas ja soovitavalt ka pärast näksimist hambaid pesema. Kõige olulisem hammaste pesemise aeg on enne uinakut või magamaminekut, sest magades süljeeritus aeglustub ja hapetel on hea asuda hambaid lõhkuma.

Kui vanalt peaksin lapsega esimest korda hambaarsti juurde minema ja kui sageli peaks kontrollimas käima?

Beebiga peaks hambaarsti juurest läbi käima kuue kuu jooksul pärast esimese hamba ilmumist ja mitte hiljem kui ühe aasta vanuselt. Hiljutine uuring väidab, et sellest soovitusest kinni pidades on sellisel lapsel vaja vähem auke parandada kui neil, kes alles 2-3 aastaselt esimest korda hambaarstile jõuavad. Suuremate probleemide puudumisel loeb ja vaatab arst lapse hamba(d) üle, harjutab teda kabineti ja inimestega ning räägib hammaste hooldamisest. Peamine eesmärk on pakkuda lapsele toredat ja meeldivat kogemust. Rusikareegel näeb ette arsti regulaarset külastamist umbes iga poole aasta tagant.

Kas elektriline hambahari on lapsele hea?

Sellest võib olla abi lapsele, kelle käeliigutused pole veel nii koordineeritud, et tavalise hambaharjaga hambad põhjalikult pestud saaksid. Elektrilist hambaharja kasutades tuleks kindlasti jälgida, et laps seda liiga tugevasti hammastele ei suruks – hambaharja pea ei saa korralikult ringi käia ja pesemine pole nii tõhus. Hoolimata hambaharjast tuleks jälgida, et puhastatud saaksid ka suu tagaosas asuvad raskesti ligipääsetavad kohad. Kuni 5-6 aastased lapsed võivad nende puhastamisel abi vajada.

Kas lapse hambaid peaks aukude vältimiseks vahaga katma?

Head suuhügieeni neid ei asenda, kuid vaha ehk silant, millega kaetakse tagumiste hammaste lõikepind, võib aidata vältida aukude tekkimist väga sooniliste purihammaste puhul. Bakterid, hambakatt ja toiduosakesed jäävad soontesse ja hambaharjaga on neid väga raske eemaldada. Kuigi mõned soovitavad vaha kasutada, ei ole lapse hambad üldiselt eriti soonilised. Kui lapsel on kõik jäävhambad suus, võiksid vaha kasutamisest rääkida arstiga. Hammastelt see välja ei pasta, samuti pole nende panemine eriti valulik, kuigi esmalt võib hambaid keelega katsudes seda tunda olla.

Poodides müüakse palju looduslikke, ilma fluorita hambapastasid. Kas need lastele ka sobivad?

Kuigi fluoriidi sisaldavad hambapastad kaitsevad hambaemaili, sobib väikelastele, kes veel sülitada ei oska, fluoriidivaba hambapasta. Nimelt võib flouriidi allaneelamine põhjustada fluoroosi, mis tekitab jäävhammaste emailile plekke. Kui lapsi õpib sülitama, konsulteeri oma hambaarstiga: võibolla saab laps piisavalt fluori ka kraaniveest, ravimitest ja toidust. Pea meeles: alla ühe-aastased lapsed fluori ei vaja ja on fluoroosi tekke suhtes eriti tundlikud.

Kas vastab tõele, et ksülitooliga närimiskumm aitab vähendada hambaaukude teket?

Nätsu närimine ergutab süljeeritust, mis omakorda neutraliseerib happelisust ja vähendab aukude teket. Uuringud on näidanud, et ksülitool võib suus pesitsevate bakterite paljunemist vähendada. Alla nelja aastaste laste jaoks on näts ohtlik, sest nad võivad selle kurku tõmmata. Kuid beebid ja väikelapsed saavad ksülitooli siiski tarbida, kui ema raseduse ajal ja lapse esimese kahe eluaasta jooksul regulaarselt ksülitooliga närimiskummi närib – bakterid levivad tihti just musitamise ja ühise toidu kaudu.

Laps kiristab hambaid. Kas peaksin muretsema?

Hambaid kiristavad tavaliselt väikesed lapsed. Kui lapse suu kasvab ja muutub, võib kiristamine aidata tal mugavamalt hambaid lõualuuga kohandada. Kuigi kiristamine võib hambaemaili kahjustada, tulevad hambad tavaliselt enne ära. Jäävhammastele see üldiselt kahju ei tee, sest enne kuuendat eluaastat see komme tavaliselt kaob. Kui tunned siiski muret või kui laps pole kombest loobunud, räägi oma hambaarstiga, kes võib soovitada ööseks paigaldatavat hambakaitset või suunata lapse suulihastega tegeleva terapeudi juurde.

Kas pean tõesti lapse igemeid enne hammaste tulekut marliga pühkima?

See oleks hea, sest siis harjub beebi harjamise tundega ja tihti on enne hamba tulekut igemes olemas väike ava – suurepärane bakterite pesa, mille marli hõlpsasti puhastab. Igemeid tuleks hakata pühkima alates kuuendas elukuust pärast iga söögikorda. Kuna pühkimine masseerib ka igemeid, võib see hammaste tuleku imikule mugavamaks teha.

Milline plomm sobib lapsele kõige paremini?

Komposiittäidise paigaldamine võtab aega kuni 40 minutit ja võib nihverdava lapse jaoks olla tülikas, võrreldes amalgaam- ehk elavhõbeda täidisega, mille paigaldamine võtab umbes 10 minutit. Samas ei ole komposiittäidise puhul nii palju puurimist. Mõned vanemad eelistavad komposiittäidist ka seetõttu, et pelgavad elavhõbeda mõju, kuid uuringud pole selle ohtlikkust tõetanud.

Mille poolest erineb laste hambaarst üldhambaarstist?

Laste hambaarst on tihti saanud lisakoolitust laste suuhügieeni osas. Samuti on laste hambaarsti juures tavaliselt lapsesõbralikum keskkond. Et tegemist on väga spetsiaalse suunaga, ei pruugi neid arste aga eriti palju olla. Arsti valiku peaksid eelkõige vaatama arsti kogemust ja seda, kui hästi ta lapsega läbi saab ja sinu muresid kuulda võtab.

Allikas: CNN

Mis on soor ja kuidas seda ravida?

Posted on 23. sept 2011

[SlideDeck id='1674' width='100%' height='300px']

Soori põhjustab pärmiseen, mille nimi on Candida albicans

Soori põhjustab pärmiseen, mille nimi on Candida albicans. See seen põhjustab ka mähkmelöövet.

Soori infektsiooni võib saada laps sünnitusteid läbides, kui emal on tupeseen.

Kuidas väljendub?

Valged laigud keelel ja suu sisepinnal.
Söömine valmistab probleeme ( nutab ja ei taha rinda võtta).
Äge mähkimislööve.

Kuidas soori ravida?

Soori saab ravida mitmesuguste suukaudsete ravimiteg. Kui te imetate, peate määrima seenevastast kreemi rinnanibudel. Kõik lutid ning pudelid tuleks igal korral, pärast kasutamist steriliseerida.

Ulatusliku soori korral aitab Daktarin-geel.

Soor ja imetav ema

Soor võib tekkida ka imetava ema rinnanibudele, seda just lõhenenud rinnanibude korral.Naised, kellel on kalduvus tupesooriks, kuid kel pole veel probleemi imetamise, võivad saada soori ka rindadele.Ka antibiootikumid võivad soori provotseerida.

Kuidas väljendub?

Sügelev, ärritunud, roosa või punane rinnanibu.
Tillukesed valged täpid nibul.
Valupisted haiges rinnas.

Soor võib kanduda ka emalt lapsele, seepärast peab mõlemaid ravima. Kindlasti peaks jätkama ka imetamist, kuigi võib olla valulik.

Maria Laur

1 2 3 4 Järgnev lehekülg »