“Kui malli pole, siis mille alusel oma lapsi kasvatada?” küsib kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav retooriliselt ja selgitab ajakirjale Universitas Tartuensis, miks on Eesti lapsevanemad lapsevanemaks olemises näiteks põhjanaabritest ebakindlamad.
Praegune aeg on Kraavi sõnutsi esmakordne aastatuhandete jooksul, kus lapsi hakkavad kasvatama inimesed olukorras, mida nad ei tunne, seaduste ja reeglite järgi, mida nad ei tea, sest nad ise ei ole kunagi sellistes tingimustes elanud. Kraavi hinnangul vajaksid teadmisi perekasvatusest peale lastevanemate ka õpetajad ja hoidjad.
Vanasti said inimesed lapsekasvatamiseks vajalikud teadmised juba oma lapsepõlves, kui nägid kõrvalt, kuidas ema-isa kasvatasid nooremaid õdesid-vendi. Pere vanemad lapsed osalesid juba ise kasvatusprotsessis.
Ühiskondlikud väärtused ja hoiakud toetasid toona kehtinud kasvatusmalli. Sajandeid valitses kasvatuses kristlik diskursus (märksõnadeks armastus ja kindel kord). 20. sajandi algul astus selle asemele meditsiiniline diskursus. See tõi kodudesse varasemast enam hügieeni ja režiimi, taunis aga hellitamist ja isegi hellust. Meditsiiniline diskursus taganes sajandi keskel paljudes riikides psühholoogilise eest, jäi aga au sisse Nõukogude Liidus. Eestiski oli peaaegu sajandi lõpuni niigi vähene kasvatusalane kirjandus peamiselt meditsiinilise tagapõhjaga.
1990. aastate algus tähendas suuri muutusi Eesti perede kodukasvatuses, kadus senine selge piir lubatu ja keelatu vahel. Lapsevanematel ei olnud oma lapsepõlvest sobivat kasvatusmalli võtta, sest ümbrus muutus sedavõrd palju – elutempo kiirenes, laste kasvatamist hakati reguleerima enam seadustega, eesti keelde tõlgiti lugematu arv mitmesuguseid lastekasvatusraamatuid. Kiiresti püüti vabaneda senistest kasvatustraditsioonidest ja üle minna uuele diskursusele.
Privaatsuse kadu
Raamatupoodides leiduvasse kirjandusse suhtub Kraav kriitiliselt. “Veel 1990. aastate alguses kaeblesime, et ei ole raamatuid, ja nõukogude perioodil oli neid eriti vähe.” Varsti pärast taasiseseisvumist aga toimus läbimurre – raamatuid hakati hoogsalt tõlkima ja tõlgitakse praegugi. “Mõned neist on väga head ja mõned ei ole üldse head, aga reklaamivad end kõik.”
Lapsevanemal on keeruline teha vahet heal ja kehval raamatul, kõike ka osta ei jõua ning
“Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega,” kinnitab Kraav.
seetõttu võib juba poodides leiduv kirjanduse valik segadusse ajada.
Kraav tunneb endiselt puudust Eesti lastekasvatusalasest kirjandusest. Tõlgitud raamatud ei arvesta ju Eesti kontekstiga. “Eesti last ei saa kasvatada nii nagu Ameerikas, isegi mitte nii nagu Soomes. Meil on oma traditsioonid ja ajalooline areng,” selgitab ta ja toob näiteks Eesti lastekasvatuse tugevuse – nn lastetoa. “Heade kommete ja viisaka käitumise õpetamist on ka praegu Eestis rohkem ja ma loodan, et see ei kao ära.”
Kasvatustegelikkuse muutumises on suur roll infoühiskonnal. Esiteks on senisest tihedamalt põimunud kodu ja töö – töine kõne või vajadus e-kirjadele vastata võib katkestada lapsega ühise pusle kokkupaneku, klotside ladumise ja usaldusliku kõneluse.
Teiseks on inimesed kaotanud infoühiskonna mõjul märgatavalt privaatsust. “Oli aeg, kus läksid koju ja panid ukse enda järel kinni, keegi ei tulnud järele. Nüüd vastad kodus telefonile ja e-kirjadele.” Inimestel on vähem võimalusi end välismaailma eest sulgeda.
Võimetus piltlikult öeldes koduuks enda järel sulgeda on Kraavi sõnutsi ka üks põhjendusi, miks lastekasvatusse puutuvad seadused on pälvinud avalikkuses nii tormilist tagasisidet.
Ometi on Kraavi hinnangul seadusi lastekasvatuse vallas tarvis, ent need peaksid käima käsikäes lapsevanemate koolitustega. Kuigi seadusi tehakse ja muudetakse usinalt, siis enese harimise võimalusi lastevanematel Eestis napib.
Kui lapsevanematel endil malli ei ole ja koolitusvõimalusi napib, mille järgi nad siis lapsi kasvatavad?
Kraavi sõnul on väidetud, et vanemad ei tahagi koolitusi, et kiires ja pingelises elutempos nad ei hooli ega jõua lapsi kasvatada. Tänapäeva lapsed olevat ka teistsugused ja raskemini kasvatatavad kui vanasti.
“Lapsed ei ole raskemini kasvatatavad kui paar põlvkonda tagasi,” vaidleb Kraav. “Ilmselt ei ole väga palju inimesi, kellel oleks õnnestunud oma lapsed kasvatada niimoodi, et üldse raskusi ei teki.” Raskusi ikka tekib, see käib lapse kasvamise juurde.
Asi ei ole ka selles, et lapsevanemad oma lastest ei hooliks. “Tegelikult hoolivad vägagi ja annavad lapse kasvatamisel oma parima ning tahavad saada abi ja toetust,” räägib Kraav. Oleks tarvis ainult natukene rohkem teadmisi, et uuenenud situatsioonides paremini toime tulla.
Vanemad väheinformeeritud
Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega, kinnitab Kraav. “Meie väikeste laste vanematel tuli sagedamini üllatusena, et lapsed ongi sellised. «Miks mulle keegi varem ei öelnud, et lastega on nii raske?” piltlikustab ta ühe väheinformeeritud lapsevanema hüüatust.
Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada.
Esimest korda seisab vanem silmitsi oma lapsega ega tea, mida teha, kui ilmneb nähtus nimega jonn. Siis oleks esimest korda teadmistest kasu, kui eeskuju pole võtta. Kui koolitusel räägitakse laste jonnist, on saal väikeste laste vanematest puupüsti täis. Vanemaid huvitab seegi, kuidas tulla toime lastevahelise armukadedusega.
Seega ei saa Kraavi sõnul väita, justkui vanemaid ei huvitaks iseenda harimine. Huvitab, aga võimalusi on vähe ja ainuüksi seadusloomega, näiteks nn vitsaseadusega, Eesti oma diskursust ei kujunda. Seadusloome ja koolitusvõimalused peaksid peaks kujunema seadusloome ja koolitusvõimalustega käsikäes, on Kraav kindel.
Praegu aga toimuvad koolitused kaootiliselt, napib ka pädevaid koolitajaid. Kraavi sõnutsi vajaksid koolitust ka õpetajad, kel tuleb sagedamini koostöös lapsevanematega lapsed kasvuraskustest üle aidata. Lapsevanemaid koolitab ja nõustab teiste hulgas perekasvatuse instituut, mis ühendab organisatsioone, liite ja üksikisikuid, kes soovivad tegeleda lastevanemate koolituse ja nõustamisega. Lapsevanematele on tõhusalt teavet jaganud ja koolitusi korraldanud ka Lastekaitse Liit ning paljud lapsevanemad organiseerivad ka ise väikeseid hubaseid kokkusaamisi, kus vahetavad kogemusi.
Ent Kraav on veendunud, et ka sellistel kohtumistel võiks osaleda mõni kasvatusteaduslike põhimõtetega enam kursis olev inimene, kes oskaks anda vanemate küsimustele põhjendatud vastuseid. Olgu selleks jonn, armukadedus õdede-vendade vahel, laste mälu, fantaasia, hirmud, sotsiaalne areng, agressiivsus vms.
Lapsed magavad liiga vähe
Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada. “See, et lastel on keskendumisraskused ja et nad ei kuula sõna, on sageli seotud unevaegusega,” selgitab Kraav.
Soomes uurisid kasvatusteadlased ning psühholoogid uneaja pikkuse mõju kooliealiste laste käitumisele ja õppeedukusele ning leidsid, et kui uneaega pikendada juba poole tunni võrra, on lapsel raskusi vähem.
“Meie lapsed on nii magamata, kuna magamiseks mõeldud aeg on pea ainuke aeg, mil laps saab vanematega koos olla,” ütleb Kraav.
Autor: Sigrid Sõerunurk/Universitas Tartuensis
Allikas: www.ajakiri.ut.ee
