Kodussünnitus kui valikuvõimalus

Posted on 27. okt 2011

Sünnitamist kui inimese paljunemise viisi on tuhandeid aastaid kestnud arengu jooksul lihvitud just niisuguseks, nagu see praegu on. Usun, et looduse valitud rada on parim ning seda on üsna raske täiustada.

Läbi aegade on sünnitusega olnud seotud erinevad tabud ja moed. Kuid tsivilisatsiooni katsed sünnitamist kuidagi „parandada” on üksteise järel läbi kukkunud. Need on osutunud kõlbmatuks kui ebatõhusad või isegi ohtlikud kas emale või lapsele.

Sünnitusprotsessi käivitumist ja toimumist juhivad hormoonid, mis tekivad ajus. Selleks, et hormoonid saaksid loomulikult toimida ja sünnitus sujuks, vajab sünnitav naine sobivat keskkonda. Sünnitav naine vajab intiimset ja turvalist paika ning abiks inimest, keda ta usaldab ja tunneb. Pingevabas seisundis ja turvalises ümbruses tuleb naine sünnitusega ise instinktiivselt toime. Kõik see on väga oluline ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.

Ämmaemand on normaalsünnituse ja raseduse spetsialist
Meil ollakse harjunud sünnitusabi just naistearstide-günekoloogidega seostama. Sageli ei teagi last ootav naine, et naistearsti ukse taga pikas järjekorras istumise asemel võiks ta külastada hoopis ämmaemandat, kellelt saaks nõu või abi ning leiaks mõistmist ja tuge. Sünnitusmajaski on just ämmaemand see, kes võtab sünnituse vastu ning toetab ja nõustab ema imetamisel ja muis asjus.

Kui sünnitus ja sünnitusjärgne periood kulgeb ilma tõsiste probleemideta, võib juhtuda, et sünnitusmajas ei kohtutagi naistearstiga. Nendes riikides, kus ämmaemandus on hästi välja arenenud, on reeglina väga head sünnitusabialased näitajad (näiteks Rootsis, Taanis, Madalmaades ja Inglismaal). Kui arvate nüüd, et nimetatud on lihtsalt kõrge elatustasemega riike, siis eksite: USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias on sünnitusabi väga tehnoloogiline ja meditsiiniline, aga samas ei ole tulemused parimate seas.

Kodusünnitus Euroopas, Hollandi näide
Kuni Teise maailmasõjani sünnitati kõikjal maailmas peamiselt kodus. Arenenud Euroopa riikides hakkas haiglas sünnitamine populaarsust koguma 1930-ndatel aastatel. Sellest ajast peale on kodusünnituste osatähtsus pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 0,5 – 2% sünnituste arvust.

Tänapäeval on planeeritud kodusünnitus väheste perede hoolikalt kaalutletud otsus. Paljudes riikides on kodusünnitus elitaarne ja kallis. Aga mitte Hollandis.

Hollandlased ei ole loobunud traditsioonist kodus sünnitada. Praegu tuleb seal ligi 35 protsenti lastest ilmale kodus. Linnades, kus on rohkesti immigrante, on see protsent madalam, maakohtades aga kõrgem, ulatudes paikkonniti pea 70 protsendini. Samal ajal on selle riigi sünnitusabi kvaliteedinäitajad ühed paremate hulgas maailmas.

Taanis ja Inglismaal läbiviidud uuringud näitavad, et kodusünnitus on haiglasünnitusest turvalisem, kui on täidetud teatud tingimused. Hollandis on väga tugev ja pikkade traditsioonidega ämmaemandus ning kodus sünnitamine on tähtis osa sellest unikaalsest ja hästi toimivast süsteemist.

Ämmaemand jälgib naist raseduse ajal. Kui raseduse jooksul avastatakse normist kõrvalekalle, mille tõttu beebiootaja vajab põhjalikumaid uuringuid või ravi, suunatakse ta arsti juurde ja vajadusel ka haiglasse. Kui kõik on korras, võib naine kodus sünnitada. Ta võib ka valida haiglasünnituse, ainult et siis tuleb kinni maksta see osa arstiabist, mille võrra haiglasünnitus on kodusünnitusest kallim. Ka sünnitusjärgselt külastab ämmaemand koos õde-koduabilisega ema ja beebit nii sageli ja nii kaua, kui see on vajalik.

Sünnitusabi areng Eestis
Eestis on ämmaemandaid koolitatud alates 19. sajandi algusest. Loomulikult sündisid ka Eestis tited kodus. Tavaliselt kutsuti appi ravitseja või ämmaemand. Kui tekkisid probleemid, kutsuti kohale arst. Enamik lapsi sündis kodus kuni 1940-ndate keskpaigani, nõnda on haiglas sünnitamise traditsioon Eestis alles 60-aastane.

Nõukogude aja algul Eesti sünnitusabi reorganiseeriti – et iga lapseootel kodanik algusest peale arvele võtta, tuli kõigil naistel haiglasse sünnitama minna. 1950-ndatel loodi tihe väikehaiglate võrk, neist peaaegu igaühes olid kohad ka sünnitajatele.

60-ndatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80-ndatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõikidesse rajoonikeskustesse. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud.

Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja umbisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand. Uue iseseisvuse ajaga on meie sünnitusmajad ja sünnitusabi teinud läbi suure muutuse paremuse suunas.

Euroopas valitseb valikuvabadus
Euroopas sünnitatakse ka kodus. Vajadus kodusünnituste legaliseerimise järele on olemas meilgi. See tekkis juba 1990-ndate alguses koos aktiivsünnituse idee levikuga Eestis. On küllalt naisi, kes tahaksid kodus sünnitada ja kindlasti leidub ka ämmaemandaid, kes oskavad ja tahavad neid aidata.

Et kodusünnitus oleks võimalik ja turvaline, on vajalik väga tihe koostöö kodusünnitusi vastuvõtvate ämmaemandate ja sünnitusmajade vahel, et esimesel vajadusel tagada sünnitajale abi saamine haiglas. Põhimõtteliselt ei tohiks sellise süsteemi loomiseks Eestis takistusi olla.

Miks peaks sünnitama kodus?
Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline toiming, vaid eelkõige pereelu suursündmus. Juba aastaid teeme jõupingutusi, et muuta sünnitusmaju kodusemaks. Samal ajal on see turvaline paik kogu aeg olemas olnud – naise enda kodus. Rahulik, tuttav ja turvaline keskkond peaks olema sünnituseks ideaalne.

Uuringud on näidanud, et kodusünnitusel esineb vähem häireid ja kõrvalekaldeid kui haiglasünnitusel, mistõttu vajatakse vähem meditsiinilist sekkumist. Kuna jäävad ära haiglasseminekust tingitud stress ja hirmud, on sünnitaja enesekindlam ja otsustusvõimelisem. Samuti ei puutu ema ja beebi kokku ohtlike haiglabakteritega.

Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodusünnitust.

Kodus on sünnitaja perenaise ja võõrustaja rollis. Ämmaemand on külaline. Haiglas on rollid vastupidised. Samas tuleb arvestada, et kodus sünnitamise kasuks otsustades võtab pere vastutuse endale. Haiglasünnituse puhul aga jääb vastutus meditsiinipersonalile.

Kodusünnitust planeeriva pere argumendid võiks lühidalt kokku võtta nii :
•   kodus on tuttav ja turvaline keskkond, kus naine tunneb end vabalt
•   kontakt abistajatega on lähedasem
•   naine pole passiivselt juhitav, vaid oma sünnituse juures aktiivne osaline
•   naist ei eraldata hetkekski lapsest ega mehest
•   kodusünnitus on peresündmus, mis mõjutab emotsionaalselt kogu edaspidist pereelu

Tuleks aktsepteerida järgnevaid naiste õigusi, mis tulenevad otseselt üldistest inimõigustest:
•   igal naisel on õigus sünnitada enda polt valitud tingimustel (valida sünnitamise kohta ja asendit) WHO`s Summary of Research on Place of Birth.
•   kuna õigus valida sünnitamise kohta on naise õigus, ei pea selleks taotlema eraldi luba arstilt
•   kõigil sünnitavatel naistel, sõltumata sünnitamise kohast, on õigus kvalifitseeritud ämmaemanda abile
•   naisel on alati (kodu) sünnituse käigus õigus pöörduda haiglasse
•   vastsündinul on õigus saada arstiabi sõltumata sündimise kohast
•   vastsündinul on õigus saada sünnitunnistus ja sünnitoetusi sõltumata sünnikohast

Eestis on naisi, kes tahavad sünnitada kodus. Meist, ämmaemandatest ja tervishoiusüsteemist sõltub, kas nad saavad võimaluse oma valiku elluviimiseks ning kas neile osutatakse professionaalset abi. Alati on olnud inimesi, kelle jaoks see on sama tähtis küsimus kui ellujäämine, vabadus elada elu omal viisil ja sooritada iseenese ja ühiskonna väärtushinnangute järgi oma valik.

Autor: Ingrid Kaoküla, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Tugiisikutest võiks sünnitusel rohkem tolku olla

Posted on 26. okt 2011

Ämmaemand Liis Pall Foto : Tiina Luht

TÜ kliinikumi naistekliinikus töötav Liis Pall kirjeldab uue elu algust ämmaemanda pilgu läbi ning kinnitab, et Eesti naised on tublid sünnitajad. Tugiisikute ettevalmistus seevastu lonkab.

Palli hinnangul sünnib suurem osa lastest loomulikult ehk ilma igasuguste abivahenditeta. „Selle all ma mõtlen vaakumsünnitust ja keisrilõiget,“ täpsustas ta. „Valuvaigisti kasutamine ei näita seda, et sünnitus ei oleks normaalne,“ kinnitas Pall ja lisas, et naised on läinud nii tubliks, et ei tahagi valuvaigisteid. „Tahavad ise hakkama saada.“

Milliseid valuvaigisteid enim kasutatakse?
Naerugaasi, veeprotseduure (dušši või vanni), steriilse vee süstimist naha alla ristluu piirkonda. Siis tuleb emakakaela lõõgastav süst ja viimane on alles epiduraal. Kõik oleneb naisest, millise ettevalmistusega ta on, kui sünnitama tuleb. Kas ta ei taha üldse valu tunda või tahab hästi loomulikult sünnitada.

Lääneriikides sünnib üha rohkem lapsi keisrilõikega, erinevate valuvaigistite või muude vahendite abil. Kuidas eesti naised ilma hakkama saavad?
Mitte et meie naised hästi tugevad oleksid, vaid tundub, et seal ollakse hädisemad. Kui naine tuleb Ameerikas sünnitama, siis on täiesti normaalne, et talle tehakse epiduraal. Kohe. Ei küsitagi nõusolekut. See tundub normaalsünnituse juurde käiv asi. Nemad seletavad seda sellega, et naine ei peagi sünnitusvalu tundma, kui on olemas sellised abivahendid.

Ühtpidi jälle mõtled, et ma peaks selle valu läbi elama. Mõned ütlevad, et see on nii valus, et roniks mööda seinu üles või hüppaks aknast alla. Kui laps kõhu peal on, siis need valud kaovad momentaalselt. See tundub hästi sürrealistlik ja utoopiline, aga on nii.

Küsitakse sageli, et millega saaks seda valu võrrelda: kas see on nagu hästi tugev kõhuvalu, migreenihoog või põletikulise hamba valu. Aga ei ole. See valu on, siis ta läheb ära, siis tuleb uuesti ja läheb jälle ära. Migreenihoog ja hambavalu on närivad valud.

Kas saab end kuidagi ise sünnituseks ette valmistada?
Kui raseduse ajal oled hullumiseni magusat söönud, siis on füüsiliselt hästi raske sünnitada.
See tundub muinasjutu moodi, aga saab ennast koos lapsega psühholoogiliselt ette valmistada: iga etapp enda jaoks läbi mõelda, kasvõi lapsega kokku rääkida, et ära siis mulle väga haiget tee, mina püüan hästi hingata, sulle hapnikku anda ja lõõgastuda.

Seal on vahe sees. Kui naine mõtleb ainult, kui valus see kõik on ja kui ma räägin talle, et proovi just hingata, tee see enda jaoks hästi tähtsaks, lapsel on vaja korralikult hapnikku saada. Kui ta mõned korrad ära hingab ja ma küsin, kuidas nüüd on, siis vastab, et ei olegi hull, ma täitsa suudan olla. Oluline on see, kuidas ma ise oma kehaga toime tulen. Kas ma hingan valu ära või hoian hambad ristis ja see on kolm korda valusam.

Peamine on siis õige hingamine?
Jah. Ka asendite vahetamine. Kui ei jõua püsti seista, kükitada või toolil istuda, ei peagi, aga võiks vahetada, et nüüd olla selili, nüüd külili ja siis neljakäpuli. Neid asendeid on palju. Kui ise ei oska või ei julge asendit võtta, siis me ämmaemandad abistame ja soovitame. Või ütleme mehele, et proovige, et ta tuleks nii, masseerige teda, aidake istuma.

Milline asend on sünnituseks kõige kergem?
See on nii individuaalne. Kes tahab olla poolistukil, kes istuda, kes käpuli, kes püsti.

Kas enamikel sünnitajatel on tugiisik kaasas?
On. Aga tugiisikute valmidus ei ole üldse hea. Algusaastatel (nii viis aastat tagasi) kui tugiisikud hakkasid tulema, siis oli minestamist rohkem.

Millest tugiisikutel vajaka jääb?
Valmidusest. Nad ei saa aru, mis see sünnitus õigupoolest on. Kui tugiisikute käest küsida, et kas te ise saate aru, mis on teie ülesanne sünnituse juures ja miks te sinna kaasa lähete, siis vastus on, et naine tahab või huvitav on. Me ei eeldagi, et nad peaksid sünnitusest kõike teadma, aga mees peaks olema vahendaja naise ja ämmaemanda vahel. Kui tuleb peresünnitus, siis ega ämmaemand ei passi koguaeg juures, lastakse naisel ja mehel koos olla, see on nende ühine sündmus.

Kui mees kuuleb, et naine teeb teistsugust häält või tahab midagi. Kui naine ütleb, et tahaks nüüd pressida või et mul on hirmus pissihäda, aga ma ei tea kas ma võin pissile minna. Või et mul on valud nii suureks läinud, et tahaks mingit valuvaigistit või et mul on süda paha ja tahaks oksendada. Kui naine tuleb sünnitama, siis ei saa kõike pauguga ära rääkida, kust mida saab, sest see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Kuidas tugiisik sünnitusel veel abiks saab olla?
Kui naine hoiab hinge kinni, siis mehed ütlevad, et hinga koos minuga. Kui tugiisik naise kõrval entusiastlikult hingab, siis hakkab naine ka hingama.
Saab abistada asendite vahetamisel. Pressimise ajal näed, kuidas mehel läheb nägu punaseks, sest ta pressib kaasa. (naerab) Siis on näha, et asjal on mõte sees ja inimene on natukene ette valmistunud.

Näha on ka, kui naine on mehel käskinud tulla.
Muidugi on mehi, kes lepivad naisega kokku, et ma tulen sinuga kaasa, aitan sul valutada, aga kui läheb sünnituseks, lähen ma hetkeks välja. Mõni mees ei kannata verd või verelõhna. Meie oleme sellega harjunud ja naine ei pane tähelegi. Nad on ilusti ukse taga, nutavad, kui kuulevad lapse häält ja kui naine on korda tehtud, siis võib sisse tagasi tulla.

Kui paljud tulevad sünnitusplaaniga?
Ma ei mäleta, mis aastal hakati sünnitusplaaniga tulema, aga nüüd on seda harvemaks jäänud.

Kuidas see plaan välja nägi?
Alguses oli käsikirjaline nimekiri, et ei taha seda, ei taha seda, ei taha seda. Veepõie avamised, lahklihalõiked, vaakumi panekud ja lapse vaktsineerimised – mitte midagi ei tahetud. Ei tohtinud topogrammi panna, et näha, kuidas tita ennast tunneb, kuidas emakas kokku tõmbab; ei tohtinud arst läbivaatust teha. Kui sa haiglasse tuled, siis kõik see paraku käib sinna juurde. Siis tekkis küsimus, et miks sa tulid haiglasse, sünnita kodus.

Kuidas naised oma lastega vahetult pärast sünnitust hakkama saavad?
Oleneb naisest. Kes on valmis saama emaks ja kes ei ole. Psühholoogiliselt tuleb ennast ette valmistada ka emaks saamiseks. Ematunded tulevad hiljem. See ei ole nii, et laps tuli ära ja mul on kohe ematunne peal. See, et sa oled õnnelik, sest sul on terve laps, on üks asi, ematunne on teine asi.

Kas ämmaemandad saavad ema ja lapse suhte loomisel kuidagi abiks olla?
Eestis ei ole n-ö sünnitusjärgset ämmaemandat, kes käiks kodus vaatamas, kuidas emadel läheb.

Kas peaks olema?
Võiks. Võiks olla nii, et nädal pärast sünnitust läheb ämmaemand naist vaatama, et näha, kuidas kodune olustik on. Haiglas on nad nagu vanajumala selja taga, keegi tuleb appi nagunii. Kodus peab ise hakkama saama. Kontingent, kes seda võimalust kasutaks, oleks väga suur. Ma arvan, et siis on ka rohkem imetavaid emasid.

Kas praegu on neid vähe?
Paljud pigistavad haiglas hambad kokku ja näitavad arstidele-ämmaemandatele, et saavad hakkama, aga kodus enam ei viitsita. Mõni laps tahab rinnaga toitmise juures rohkem mängimist. Mõni naine loobub sellepärast, et piim ei tule nii ruttu rinda.

Autor: Sigrid Sõerunurk

Plaaniline ja erakorraline keisrilõige

Posted on 17. okt 2011

On olemas kahte sorti keisrilõiget, plaaniline ja erakorraline.

On olemas kahte sorti keisrilõiget. Plaaniline keiser tähendab, et keisrilõige tehakse enne kui sünnitustegevus jõuab alata, erakorraline keiser tehakse tavaliselt siis, kui sünnitustegevus on alanud ning selle jooksul ilmnevad teatud komplikatsioonid. Keisrilõike vajalikkust arutatakse alati patsiendiga.

Arst võib soovitada plaanilist keisrit kui:

• Sul on raskekujuline preeklampsia, mis ohustab nii sinu kui beebi tervist
• Põed haigust, nõuab suure pingutuse ja stressi vältimist
• Sa ootad kolmikuid või isegi nelikuid
• Platsenta asub emakaelas ja muudab vaginaalse sünnitamise võimatuks
• Beebi on kõhus risti ja tema asendit ei saa muuta
• Beebi on sünnitusteede läbimiseks liiga suur
• Beebi on tuharseisus. Kas kõik tuharseisus beebid peaksid sündima keisri teel, on vaieldav. Mõned arstid eelistavad beebi raseduse lõpus õigesse asendisse pöörata või anda emale võimalus proovida ise sünnitada. Kui su beebi on tuharseisus, räägi oma arsti või ämmaemandaga, kuidas sa sünnitada sooviksid. Kumb variant beebi jaoks kõige ohutum on, pole seni veel teaduslikku kinnitust saanud.

Erakorraline keiser võib muutuda möödapääsmatuks pärast sünnitutegevuse algust kui:

• Beebi südamelöögid aeglustuvad, sest ta ei tule tuhudega toime
• Emakakael ei avane või avaneb nii aeglaselt, et nii ema kui laps on juba kurnatud
• Platsenta hakkab emakaseinalt irduma ja tekib verejooksu oht
• Laps ei liigu sünnitusteedesse, sest vaagen on liiga väike ja laps ei pääse läbi
Kui arst teeb sulle ettepaneku plaanilise või erakorralise keisri tegemiseks, küsi kindlasti, mis põhjusel seda soovitatakse. Isegi hädaolukorras on peaaegu alati aega emale või tema tugiisikule lühidalt seletada, miks keisrilõiget antud olukorras vajalikuks peetakse.
Pärast lapse sündi on oluline oma arstilt või ämmaemandalt täpselt küsida, miks keisri kasuks otsustati, et teaksid järgnevate raseduste puhul arvestada, kas keiser võib osutuda vajalikuks või mitte.

Mis juhtub keisrilõike ajal?

Keisrilõige Foto:Internet

Erakorralise keisri ajal toimub väga palju väga lühikese aja jooksul. Plaanilise keisrilõike puhul on sind ümbritsev atmosfäär märksa rahulikum.

Operatsioonile eelnevad sündmused toimumise järjekorras:

• Sinult palutakse allkirja kinnitamaks, et oled operatsiooniga nõus (kui su tervislik seisund seda ei võimalda, kirjutab alla su tugiisik)
• Sinu käeseljale paigaldatakse kanüül
• Su häbemekarvad aetakse ära (kui aega on piisavalt, palutakse seda võibolla sul endal teha)
• Sulle antakse juua rohtu, mis tasakaalustab mao happelisust
• Sul palutakse eemaldada kõik ehted. Kui sul on mõni eriline sõrmus, mida tahad kanda, teibib õde selle kinni
• Anestesioloog teeb sulle epiduraali, seljatuimestuse või üldnarkoosi
• Sulle paigaldatakase põie tühjendamiseks siiber

Milline narkoos?

Tänapäeval tehakse enamikes haiglates keisrilõiked pigem kohaliku tuimestuse kui üldnarkoosi all. See tähendab, et sa oled lapse sündides ärkvel. Kohaliku tuimestuse puhul on ka verekaotus väiksem ning operatsioonist toibumine võtab vähem aega.

Kohalik tuimestus
See tähendab kas epiduraali või seljatuimestust. Kui keisri tegemine otsustakse sünnitustegevuse käigus, võib epiduraal olla sulle juba eelnevalt tehtud. Sellisel juhul on tihti võimalik tuimesti kogust operatsiooni jaoks lihtsalt suurendada.
Teine võimalus on seljatuimestus, mis tehakse ühe süstlatorkega alaselga. See mõjub kiiresti, annab tugeva tuimestuse ning kaob umbes 5-6 tunniga, vaigistades valu ka pärast operatsiooni.

Üldnarkoos
Kui sind kohutab mõte sellest, et sa operatsiooni ajal ärkvel oled, eelistad ilmselt üldnarkoosi. Sel puhul palutakse sul hingata veidi läbi hapnikumaski, enne kui tuimesti läbi kanüüli verre süstitakse.
Kui oled unne suikunud, vajutab anestesioloog sinu kaelale, et seeditud toit ei satuks hingamisteedesse ja kopsudesse. Enda ümber toimuvat hakkad sa taluma alles umbes tund aega pärast operatsiooni lõppu, kui narkoosi mõju kaduma hakkab ja sa üles ärkad.
Tõenäoliselt vaevab sind nõrkus ja võimalik, et sa ei tunne lapse vastu esialgu üldse huvi. Kui sul oli plaanis last rinnaga toita, anna sellest ämmaemandale teada enne operatsiooni, et ta saaks lapse su rinnale panna kui sina veel alles toibud. Keha toidab rinnapiima hoolimata sellest, kas sa oled ärkvel või ei.

Operatsioon

Sisselõike tegemisest beebi sündimiseni kulub kokku umbes 10 minutit.
Ärkvel olles näed, kuidas operatsioonisaal inimestega täitub. Seal on:
• sinu tugiiisik
• anestsioloog
• kirurg
• abikirurg
• ämmaemand (iga lapse kohta üks)
• arst (samuti iga lapse kohta üks)

Sa kuuled:
• Operatsioonil kasutatavate instrumentide kõlksumist
• Südametööd mõõtva monitori piiksumist
• Imemishääli, mida tekitab vete puhkemine
• Sind ümbritsevate inimeste pominat

Sa tunned:

Imelikku tunnet, justkui keegi jookseks sul kõhus ringi! See pole valus, kuid on imelik ja võib olla hirmutav, kui arvasid, et sa ei tunne mitte kui midagi.

Kui beebi on sündinud, näidatakse teda korraks ning viiakse siis palati teise otsa, kus arst ta üle vaatab ja kontrollib, kas beebi ikka korralikult hingab. Kui lapsega on kõik korras, tuuakse ta operatsiooni lõpuni sinu juurde.
Kirurg eemaldab platsenta ja seejärel kulub umbes 40 minutit lihaste, rasvkoe ja naha kinniõmblemiseks, mis on beebi kättesaamiseks lahti lõigatud. Pindmise naha sulgemiseks võidakse kasutada klambreid, ühte pikka õmblust või üksikuid õmblusi.

Milline on keisrilõike arm?

Tavaliselt tehakse horisontaalne sisselõike häbemekarvade piirist veidi allapoole. Kui karvad tagasi kasvavad ja haav hõbedaseks muutub, on seda vaevu näha. Vahest tehakse aga kõhu keskele vertikaalne sisselõige, mis on küll harv, kuid teinekord ainus võimalust lapse või laste ilmaletoomiseks. Ka see arm muutub ajapikku vähem nähtavaks, kuid jääb siiski paremini märgatavamaks kui horisontaalne arm.

Pärast keisrit

Mõned päevad pärast keisrilõiget on oluline tarvitada head valuvaigistit, milleks võib olla:
Topeltkogus epiduraali, mida kasutati operatsioonil
Tugevate ravimite nagu petidiini, omnopooni või diamorfiini süstimine
Ära kannata vaikides. Kui kõht teeb valu, räägi sellest oma arstile. Parem on hoida valu kontrolli all ja kasutada valuvaigisit kui langeda depressiooni.

Sind võivad vallata täiesti erinevad tunded:

• Õnn, et laps sündis turvaliselt
• Kergendus, et elasid operatsiooni kenasti üle
• Kergendus, et sa ei pidanud sünnitusel kannatama või et sünnitus lõppes keisriga
• Pettumus või süütunne, kuna sa polnud võimeline loomulikul teel sünnitama
• Hirm, et sinu sisemus on kuidagi kahjustatud
• Kurbus, et kõhul on nüüd eluks ajaks arm
Kõik need tunded on täiesti normaalsed. Suurte operatsioonidega on alati raske toime tulla ja kui operatsioon ja sünnitus leivad aset üheaegselt, vajad sa paratamatult aega, et toimunuga harjuda.

Taastumine

Sind võidakse paigaldada intensiivravi osakonda või siis tavalisse sünnitusjärgsesse palatisse koos loomulikul teel sünnitanud naistega. Sinu eest hoolitsevad ämmaemandad, sind külastavad ka anestesioloog ja kirgug, et kontrollida, kas paraned korralikult. Palu neil toimunut selgitada ning uuri keisrilõike põhjuseid.

Mõned praktilised näpunäited, kuidas keisrilõikest edukalt toibuda:

• Et tulla toime kõhuoperatsiooni järgsete gaasidega, joo piparmündivett
• Kanna suuremaid aluspükse, mis ei rõhu armile.
• Muretse paar susse, mille kannaosa on lahti. Nii ei pea sa nende jalgapanemiseks kummardama
• Esimestel päevadel võid beebi tõstmisel abi vajada

Allikas: http://www.babyworld.com

Vettesünnitus

Posted on 17. okt 2011

Vettesünnituse pooldajad väidavad, et see võimaldab beebil tulla soojast märjast emakast teistsugusesse sooja, märga keskkonda, leevendades sündimisega kaasnevat stressi. Kuna beebi hakkab hingama alles õhuga kokkupuutel, on riskid minimaalsed.

Paljud naised on avastanud, et sünnituse ajal sügavas soojas vees istumine aitab neil lõdvestuda ja kergendab tuhudest tingitud valu ja ebamugavust.

On neid, kes otsustavad sünnituse teiseks etapiks vannist välja tulla, kuid on ka neid, kes sünnitavadki otse vette, nii et beebi väljub emakast otse veekeskkonda.

Vettesünnituse eelised
Vettesünnitus loob tavaliselt erilise atmosfääri ja võib tavasünnitusega võrreldes olla täiesti teistmoodi kogemus. Vettesünnituse idee seisneb selles, et kui üheksa kuud lootevees kasvanud beebi sünnib sarnasesse keskkonda, on see tema jaoks vähem šokeeriv ning ema jaoks vähem pingeline.

• Soe vesi pakub valu vastu suurt leevendust. Mõned naised tunnevad kergendust kohe pärast vanni istumist, teistel kulub täielikuks kohanemiseks 10-15 minutit.
• Enamike naiste jaoks on vees olemine privaatne kogemus, mis tekitab turvalise tunde.
• Vee sügavus pakub tuge ja võimaldab paremini erinevaid asendeid proovida, ilma et peaksid oma keha hoidmiseks ülemäära energiat kulutama.
• Soe vesi on looduslik lõõgastusvahend, mis vabastab pingetest ning laseb sul tuhudega lihtsalt kaasa minna.
• Vettesünnitusega käivad sageli kaasas hämar valgus ja aroomiõlid, mis samuti lõdvestuda aitavad.
• Lõdvestunud keha toodab vähem stressihormoone (adrenaliini ja noradrenaliini), võimaldades toota rohkem endorfiine (kehaomast valuvaigistit), mis omakorda loovad heaolutunde.
• Uuringud on näidanud, et ema vererõhk võib 10-15 minutit pärast vette minekut langeda.
• Ka vannis saad kasutada naerugaasi, mida mõned naised eelistavad sünnituse esimese etapi lõpus esinevate tugevate tuhude leevendamiseks kasutada.
• Vettesünnituse atmosfäär on vähem närviline. Selle sünnitusmeetodi puhul võib sünnituse teine faas kesta tavasünnitusest veidi kauem, sest ema ei sunnita nii kõvasti pressima.
• Kuigi kindel ajapiirang puudub, on uuringud näidanud, et vettesünnituse korral on esimene etapp keskmisest lühem.
• Sünnitusel ei kasutata nii palju aparaate ja seega ka sekkutakse vähem. Sellegipoolest on last võimalik jägida stetoskoopi ja veekindla Doppleri mõõdikuga.
• Vettesünnitus on beebi valutuks ilmaletulekuks kõige parem võimalus.

Vettesünnituse riskid

Vettesünnituse ajalugu ulatub aastasse 1970 ja kuigi paljud ämmaemandad ja naised on selle omaks võtnud, tuntakse siiski muret, et selle meetodiga kaasnevaid võimalikke riske pole piisavalt uuritud. Paljud sünnitusosakonnad on vettesünnitamise ohtuks muutmiseks koostanud oma juhised ja nõuanded, mille aluseks on senine praktika ja kogemused.

• Veetemperatuur – seda peaks jälgima ja kohandama ema tunde järgi. Sünnitustegevuse ajal peaks veetemperatuur jääma 32°C ja 36°C vahele, lapse sündides 36°C ja 37°C kraadi vahele.
• Vee sügavus – seda saab kõige paremini mõõta, kui ema põlvitab ja toetub kandadele. Sellises asendis peaks vesi katma kõhu ja ulatuma täpselt rindade alla.
• Ema kehatemperatuur – seda peaks pidevalt jälgima ja ülekuumenemise vältimiseks peaks tihti jooma.
• Beebi südamelöögid – beebi turvalisuse tagamiseks ja võimalike probleemide varajaseks avastamiseks jälgitakse loodet veekindla südamemonitoriga. Sünnituse esimeses etapis soovitatakse seda teha 30-minutiliste intervallidega, sünnituse teises faasis võimaluse korral iga tuhu järel.
• Vee-emboolia – vettesünnituse algusaegadel tundsid mõned arstid muret, et vesi võib sattuda emakasse ja läbi platsenta ema vereringesse. Nüüdseks on tõestatud, et sellist ohtu pole.
• Beebi esimene hingetõmme – Nüüd mõistetakse, et vettesündivatel beebidel on füsioloogiline refleks, mis ei lase neil sündimise ajal vett sisse hingata. Kuid on väga oluline, et selle refleksi jaoks loodaks õiged tingimused. Selle hulka kuulub ka beebi rahulik vee peale toomine, mis peaks kestma 7-10 sekundit. Oluline on säilitada veega sarnane temperatuur ja vältida beebi pea ja näo puudutamist.

Kui vettesünnitus ei sobi

Erinevate haiglate kogemused varieeruvad, kuid sünnitust raskendavate tegurite ilmnemisel soovitavad ämmaemandad üldiselt vettesünnitust vältida. Teatud tingimustes võivad nad naise vanni lubada valude leevendamiseks, kuid sünnitamise hetkeks aitavad ta sealt välja.

Nii võib juhtuda kui:

• Sa ootad rohkem kui ühte last
• Su beebi on tuharseisus
• Sa põed kergekujulist preeklampsiat
• Loote seisund halveneb
• Su beebi sünnib 37.-38. või 42.-43. rasedusnädalal
• Teine etapp venib pikale või sünnitustegevus on aeglane
• On oht, et beebi on ema vaagna jaoks liiga suur
• Vesi on erakordselt must
• Sulle on varem tehtud keisrilõige

Kui on oht, et sina või su beebi peaksite vajama vees raskesti teostavat ravi, on vann täielikult vastunäidistatud.

Vees viibimine võib olla ohtlik kui:

• Loote seisund halveneb
• Looteveed on rohelised
• Laps on oma vanuse kohta liiga väike või vähe arenenud
• Sünnitustegevusele eelneb veritsus
• Eelmise sünnitusega kaasnesid hemorroidid
• Sulle on veeni ravimit süstitud
• Sa põed raskekujulist preeklampsiat või su vererõhk on kõrgenenud
• Sul on mõni tõsine haigus, näiteks epilepsia, hepatiit, HIV vms
• Sulle on antud rahustit
• Sünnitus kulgeb aeglaselt
• Beebi on tuharseisus

Allikas: http://www.babyworld.co.uk

Kuidas tunda ära õige sünnituse algus

Posted on 17. okt 2011

Kui pabistad, et su laps võib sündida teel haiglasse või teeb pisemgi valehäire sind ärevaks, peaksid tundma algava sünnituse märke. Alustuseks unusta ära telekas nähtud sünnitused, kus rase äkki ehmub, kõhust haarab ja teatab, et hakkab sünnitama.

Olukorra analüüsimiseks on sul aega küll. Sünnitus kestab esmasünnitajatel keskmiselt üheksa, teistkordsel sünnitajal umbes kuus ja pool tundi, ja seda alates regulaarselt 3-5 minuti tagant esinevatest valulikest tuhudest. Enamikel naistel läheb esimestest emaka kokkutõmmetest sünnituseni veel mitu tundi aega.

Kuidas eristada päristuhusid valedest:

1. Tuhude iseloom. Sünnitustuhud on tuntavad madalal vaagnas või alaseljas, liikudes eest taha, tagant ette või mööda jalgu alla. Kui mitmeid kuid esinenud sünnituseelsete krampide korral lööb valu kõhu keskossa, siis sünnitustuhud meenutavad pigem päevade või gaaside korral tuntavat tuima valu.

2. Tuhude tugevus. Korralikud ja tõsiseltvõetavad tuhud on piisavalt tugevad, et nende ajal on raske ringi kõndida või rääkida.

3. Tuhude sagedus. Tuhudevahelist intervalli arvestatakse ühe tuhu algusest teise alguseni. Tähelepanu tuleb pöörata tuhudele, mis korduvad regulaarselt kolme kuni viie minutiliste vahedega. Esimest last oodates peaksid haigla poole hakkama liikuma siis, kui regulaarsed tuhud on käinud juba paar tundi, teise lapse puhul umbes tund aega. Aga jälgi ka seda, kui kiiresti muutuvad regulaarsete tuhude vahed lühemaks.

4. Tuhude kestvus. Tuhud peaks algusest lõpuni kestma kuskil minut aega, kuigi sünnituse varajases staadiumis võib see aeg tunduda palju pikem. Põhjus seisneb selles, et kergete tuhude algust ja lõppu on raske täpselt määratleda.

5. Muutused tuhude regulaarsuses. Sünnitustuhud muutuvad ajapikku pikemaks, tugevamaks ja sagedasemaks. Tihti on nad pikka aega ühe tugevusega ning seejärel muutuvad umbes tunni või kahe jooksul märkimisväärselt intensiivsemaks. See märgib sünnituse varajase faasi kujunemist aktiivse sünnituse faasiks. Sünnituseelsed tuhud võivad vahel käia regulaarselt mitu tundi järjest ilma et oleks märkigi sünnitustegevuse intensiivsemaks muutumisest.

6. Sinu tegevuse mõju tuhudele. Valetuhud kaovad siis, kui end liigutad, näiteks kõnnid ringi või lähed vanni. Ka päristuhusid aitab liikumine mõneti leevendada, ent kokkuvõttes kaovad nad ära ikkagi vaid lapse ilmale tulles.

7. Lootevee puhkemine. Kui looteveed puhkesid plaksatusega või suure survega, arenevad tekkinud tuhud üsna kindlalt sünnituseks. Vee kerge lekkimise korral ei pruugi aga niipea veel midagi juhtuda.

Loomulikult tuleb arvestada olukorraga. Kui tegemist on sinu teise rasedusega ja sind äratavad tugevad, iga kolme minuti tagant esinevad ja 30 sekundit kestvad tuhud, ei maksa ootama jääda, et need minuti pikkuseks veniksid. Samas kui sul on tuhud kestnud kolmeminutiliste vahedega juba kolm tundi ja sa suudad oma igapäevatoimetusi jätkata, ei ole põhjust veel haiglasse tormata.

Kui on päevane aeg ja sa pole toimuvas päris kindel, võid oma ämmaemanda või arsti juurest läbi astuda. Öisel ajal või nädalavahetusel võid arstile või ämmaemandale või oma kodulinna haiglasse valves olevale ämmaemandale helistada, olukord ära rääkida ja nõu küsida.

Allikas: www.ivillage.com

Mis on aktiivsünnitus

Posted on 17. okt 2011

Ingrid Kaoküla, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus Foto: Kaarel Veike

Viimastel aastakümnetel on meditsiinilises sünnitusabis kasutusele võetud rida uusi tehnikaid ja ravimeid, kuid sageli on sünnitusabi osutamisest saanud eesmärk omaette.

Ikka on kahtlejaid, kes ütlevad: jaa, hästi kõlab, aga sünnitusabis on eelkõige vaja tagada turvalisus ja alles teises järjekorras on vaja olla inimlik. Võin vastata sellele: sünnitus on turvaline ainult siis, kui see on inimllik.
Fil. magister, ämmaemand Susanne Kühnel.

Uue tehnika kasutuselevõtt on päästnud lugematute emade ja laste elusid, kuid neid algselt patoloogiliste kõrvalekallete ravimiseks mõeldud vahendeid on järjest enam kasutama hakatud ka ise edenevate ehk hästi kulgevate sünnituste juures. Näiteks valutustamine ja stimulatsioon, mida kasutatake väitega, et tänapäeva naine ei ole enam võimeline ise sünnitama.

Sünnitamisega seotud tavad ja kombed kõnelevad selle maa kultuurist, suhtumisest naisesse ja lapsesse ning nende positsioonist ühiskonnas. Ka tänapäevased haiglaprotseduurid on paljuski rituaalsed – s.t. neid sooritatakse, sest nii on kombeks, kuigi nende kasutamine hästi edeneva sünnituse puhul pigem häirib sünnitajat ja sünnituse kulgu, kui aitab sünnituse arenemisele kaasa. Meditsiinitehniline sünnitusabi võtab endale vastutuse ja otsustusõiguse, jättes naised ja pered otsuste langetamisel kõrvale.

Aktiivsünnitus liikumisena ongi tekkinud protestiks niisuguse suhtumise vastu.

Loomulik sünnitus on niisugune sünnitus ja selline käitumine, nagu oleks siis, kui naine järgiks oma instinkte ja kuulaks oma keha. Ämmaemanda roll sellisel sünnitusel on rahustada ja julgustada sünnitajat. Mitte sekkuda, vaid olla naisele toeks sünnituse ajal ning esimestel sünnitusjärgsetel tundidel ja päevadel.

Loomulik sünnitus on iseedenev ja komplikatsioonideta. Loomuliku sünnituse põhimõtetele saab truuks jääda, kuni ei teki sünnituse kulus häireid. Loomulik sünnitus ei eelda ettevalmistust, vaid pigem turvalist ja loomulikku keskkonda, oskust (julgust) oma keha kuulata ja instinktidega kaasa minna. Seda nimetatakse ka sünnituse regressiooniks.

Tänapäeva inimestena oleme sageli kaotnud oskuse oma keha märguandeid tähele panna ja koguni õppinud neid ignoreeima: me ei puhka, kui oleme väsinud ja sööme, kui pole näljased, ei hooli sellest, et kitsad riided häirivad vereringet, ei süvene oma peavalu põhjusesse, vaid võtame tabletti. Niisugune tüüpiline tänapäevainimene vajab aktiivsünnituse õpetust, et õppida tundma oma keha vajadusi raseduse ja sünnituse ajal ja neile õigesti reageerima.

Aktiivsünnitus konkretiseerub sünnitusasendites ja abivahendites ning baseerub joogavõimlemisel, õpetades läbi iidse kunsti meile oma keha kuulama ja õigesti hingama. Harjutused aitavad muuta lihaseid sõnakuulelikumaks ja elastsemaks.

Aktiivsünnituse puhul ei ole sünnitaja abitu kannataja, vaid mõistab olukorda ja käitub vastavalt. Aktiivsünnituse üks peamisi eeldusi on meditsiinipersonali lugupidav ja aksepteeriv suhtumine sünnitajasse/perekonda, kui võrdsesse koostööpartnerisse.

Et sünnitusel toimuvat paremini mõista, soovitatakse mõlemal partneril läbida perekooli loengutsükkel. Kindlasti on abi ka vastavasisulise kirjanduse lugemisest. Perekoolis räägitakse raseduse ja sünnituse ajal toimuvatest muutustest ning õpetatakse, kuidas end erinevates olukordades aidata, milliseid asendeid kasutada ja kuidas liikuda.

Aktiivsünnitus ei ole midagi, milles sa võid õnnestuda või ebaõnnestuda. Iga sünnitus, ka keiserlõikega lõppev võib olla aktiivsünnitus, sest aktiivsus põhineb suhtumisel. Kui sünnitusel on tõsiseid probleeme, tuleb appi modernne sünnitusabi, kusjuures naisele/perele peab jääma võimalus valida ja langetada ise oma otsus pärast igakülgse info ärakuulamist. Nii jääb ka pärast rasket sünnitust või keiserlõiget rahulolutunne ja teadmine, et andsid endast parima.

Sheila Kitzinger on võrdlevalt uurinud traumaatilise sünnituse läbi elanud ja vägistatud naiste kogemusi ja leidnud, et neil on sarnased kogemued: neilt ei küsitud, nendega ei räägitud, ainult käsutati, pilk ja tegutsemine suunatud suguelunditele.

Meie kultuuripilt abitust ja selili sünnitavast (haige inimese asend) naisest on muutunud. Sünnitav naine on tõusnud jalgadele ja kutsub oma last sündima.

Kõigepealt hakkas muutuma suhtumine lapsesse. Frederic Leboyer näitas oma töödes, mida tunneb laps. Nimelt ei põhjusta sünnitraumat mitte liikumine läbi kitsaste sünnitusteede, vaid olukord, millesse laps satub pärast sündi. Tema võttiski kasutusele termini pehme sünd.

Veel mõnikümmend aastat tagasi usuti, et vastsündinu on pime, kurt ja tundetu ning temaga ka käituti vastavalt sellele. Leboyer kirjeldas lapse jaoks ideaalseid sünnitingimusi ja selle õpetuse kohaselt hakasid toimuma muutused sünnitamistingimused: hämarus, soojus, vaikus ja vanemate lähedus kuulusid sellesse pilti. Neile lisandus ka soe vesi – lapse jaoks tuttav ja turvaline keskkond. Alles hiljem hakati huvi tundma sünnitaja vajaduste ja tundmuste vastu, kui mõisteti, et ema ja lapse seisundid sõltuvad üksteisest.

Aktiivsünnituse puhul kasutatakse sageli alternatiivmeditsiini võmalusi ja vahendeid. Reeglina on neil vähem soovimatuid kõrvalmõjusid kui ravimitel või puuduvad need hoopis. Peaaegu kõigi aktiivsünnituste juures kasutatakse silitusmassaaži või vesimassaaži lõõgastavat mõju valude leevendamiseks.

Sageli leiavad kasutamist ka tsooniteraapia valuvaigistavad punktid kannal, ristluul ja otsmikul. Mõnikord kasutatakse ka aroomiteraapiat ja homöopaatiat, harvem ka nõelravi võimalusi. Paljud emad on terveks saanud tänu ravimtaimedele või tarvitanud sünnitusel nõmmliivateed, et kiirendada ja kergendada emakakaela avanemist.

Eesti aktiivsünnituse liikumine on 19-aastane. Hetkel tegutseb Eestis neli ühingut, mis populariseerivad aktiivsünnituse põhimõtteid ja võitlevad suuremal või vähemal määral nende rakendamise eest meie tervishoiusüsteemis. Need on: Eesti Sünni ja Imetamise Tugiühing, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Kodussünnituse Toetusühing ja Eesti Sünnitoetajate Ühendus.

Eesti esimest Aktiivsünnituse Ühingut ei ole uuesti registreeritud. Eesti ainus aktiivsünnituskeskus asub Tallinnas, Viimsis. Lõuna-Eestis on Põlva haigla sünnitusosakond tuntud kui kõige aktiivsünnituse lembesem. Rohkem infot aktiiv-ja loomuliku sünnituse kohta saab ülalnimetetud ühingutest, perekoolidest üle Eesti ja Ülle Liivamägi raamatust „Uue elu algus”.

„Me teame, et loomulik sünnitus, kui see on võimalik, on parim tervituskink, mida võid oma lapsele anda,” on öelnud Janet Balaskas, Rahvusvahelise Aktiivse Sünnituse Keskuse juhataja Londonis.

Autor: Ingrid Kaoküla

Kuidas ennast ise sünnitusel aidata

Posted on 17. okt 2011

Oluline on leida toetav tugiisik.

Kindlasti on sul kogemusi, kuidas vihaga toime tulla. Et üldse täiskasvanuks saada, ongi vaja teatud määral valusaid hetki üle elada. Meenuta, mida sa intuitiivselt valu leevendamiseks teed ja tea, et kõigest sellest võib ka sünnitusel abi olla.

Kas sa:
• Võtad kaissu soojaveekoti
• Kasutad jääkotti
• Pikutad pimedas toas
• Masseerid valutavat kohta
• Kuulad muusikat
• Liigud rahutult ringi
• Puhkad
• Lased lähedastel enese eest hoolitseda

Kodus sünnitades saad tuhusid leevendada just sellisel viisil, nagu sulle mugav on. Haiglas pead jääkoti või tulede kustutamiseks pöörduma oma sooviga personali poole. Tee seda!
Räägi oma ämmaemanda ja tugiisikuga nii raseduse jooksul kui sünnituse ajal ning anna neile teada, kuidas nad saavad sind aidata.

Lõdvestumine

Paljud naised tunnevad sünnitusega kaasneva valu ees suurt hirmu. Sünnituse ajal võib see hirm sinus pinget tekitada ja seega ka valuaistingut suurendada. Õppides lõdvestuma vähendad pingeid ja teed sünnituse kergemaks nii endale kui oma beebile.

Lõdvestumine on hea sulle, sest:
• Olles lõdvestunud, säästad sa energiat
• See tagab emakas piisava verevarsutuse. Kui oled pinges ja hirmul, arvab keha, et ta peab millegi ohtliku eest põgenema ning suunab vere käe- ja jalalihastesse, et sul oleks jõudu ära joosta
• Rahulikuks jäädes saad paremini suhelda oma ämmaemanda ja tugiisikuga

Lõdvestumine on hea beebile, sest:
• Lõdvestununa hingad sa rahulikult ja beebi saab piisavalt hapnikku
• Sinu emakas töötab efektiivsemalt, aidates seega ka beebil kiiremini sündida
• Oled pigem ergas kui väsinud ning seega ka võimeline kogu oma tähelepanu sündinud beebile suunama
Lõõgastumise kohta saad rohkem teada emade koolist, kuid ka seal käimata võid proovida alljärgnevaid soovitusi, mille järgimine aitab sünnitusvalusid leevendada.

Tugiisik

Ole tugiisiku valimisel hoolikas: vajad kedagi, kes verest välja ei lööks ning oleks võimeline sind julgustama, turgutama, toetama ja olema sinuga nii füüsiliselt kui vaimselt kuni lapse sündimiseni. Selleks inimeseks võib olla sinu partner, ema, õde, või sõber.
Võid kaaluda ka mitme tugiisiku kaasavõtmist, kuid sellisel juhul pead arvestama sünnituspalati suurusega. Anna oma tugiisikule mõista, mida sa temal sünnitamise ajal eeldad ja ootad. Veendu, et tal oleks aimu, mis sünnitusel juhtuma hakkab, milline on haigla ja mis tingimustel oled sa valmis varem arstiga kokkulepitud otsuseid muutma.

Asendid
Sünnituse alates püsi liikuvana, sa ei pea voodise heitma. Küllaltki kindlalt on sul liikudes ja asendeid vahetades mugavam.

Proovi:
• Seista ja toetuda tooliseljale, lauale või voodile (haiglavoodid on tavaliselt hüdraulilised ning neid saab üles-alla liigutada)
• Põlvitada ja tooliseljale või tugiisiku põlvede toetada (põlvitamise võib mugavamaks muuta padi; hoia ühte patja ka istumise all, et saaksid puhata)
• Põlvitamine või sünnituspallile toetamine (küsi ämmaemandalt, kas neil on see olemas)
• Tualettpotil istuda – oled asendis, mis avab vaagna ja teeb lapsele ruumi
• Neljakäpukile laskuda (väga hea asend seljavalude leevendamiseks)
• Vasakul küljel lamada
Kui asend enam tuhusid ei leevenda, proovi asendit muuta. Kui oled liigutamiseks liiga väsinud, palu ämmaemanda või oma tugiisiku abi.

Hingamine

Enamik hingamistehnikaid keskendub hingamise kontrollimisele, mille edu võti peitub korralikult väljahingamises.
Kui oled pinges ja hirmunud, muutub hingamine õhu ahmimiseks; see on pealiskaudne ja välja hingates jääb õhk sul kurku kinni. See muudab sind uimaseks ja sa ei suuda enam valu kontrollida.

Proovi hingata ühtlaselt ka tuhude ajal. Sisse hinga nina ja välja suu kaudu. Välja hingates lase õlad alla ja lõdvesta keha. Proovi säilitada rütmilist hingamist ning pea meeles, et iga tuhu läheb mööda ja enne järgmist on sul võimalus puhata.

Massaaž

Võid avastada, et teatud kohtade masseerimisest on valu leevendamisel abi. Enamik naisi tunneb tuhusid selja alaosas.

Palu oma tugiisikul:
• Kasutada oma peopesi ja pressida tugevalt vastu selgroogu selja alaosas, tehes väikesi ringjaid liigutusi
• Kasutada pöidlaid ja masseerida kummaltki poolt selgroogu
• Masseerida sinu õlgu aeglaste ja tugevate liigutustega. See aitab kergemalt hingata.
• Masseerida piki selgroogu, esmalt ühe käega ja siis teisega, et aidata sul lõdvestuda
Tuhusid võib leevendada ka see, kui kujutad ette, kuidas emakakael avaneb ning laps allapoole liigub. Samas võid mõtted sünnituselt üldse eemale viia ja rännata mõtetes mõnda erilisse paika, mis on turvaline ja rahustav – võibolla mere äärde, aeda või oma magamistuppa.

Vesi

Vesi on suurepärane valuleevendaja. Mõtle, kui tihti käid sa vannis või dushi all pelgalt lõõgastumise eesmärgil; vannisolek lubab sul viibida omaenda maailmas, kuhugi keegi teine ei pääse. Dushi võid kasutada tuhudele vastupidise survena.

Kui haiglas on olemas sünnitusvann, võid kasutada seda valuleevendaja ja sealt sünnitamiseks välja tulla, aga võid ka vette jäädagi ja lapse vannis sünnitada.
Kui haiglas on sünnitusvann, võid kasutada seda valuvaigistina ja sealt sünnitamiseks välja tulla, või võid vanni jääda kuni laps on sündinud.

Valu vaigistamine süstlatorketa

Posted on 17. okt 2011

Naise valuaistinguid ja valuvaigisteid puudutavaid otsuseid mõjutavad nii teda ümbritsev keskkond, kui ka keha ja vaimu tasakaal. Järgnevalt toome ära soovitused, kuidas neid tegureid endas kasuks pöörata, et sünnitus valutumalt kulgeks. Proovi midagi igast kategooriast ja aruta erinevaid võimalusi oma ämmaemandaga.

Paki oma haiglakott seda nimekirja silmas pidades ja vajadusel riputa see sünnituse ajal nähtavasse kohta. Jaga oma mõtteid tugiisiku või arstiga, et nad saaksid sulle võimaluse korral vastu tulla.

Sünnitamise koht
• Tutvu kohaga, kus sa sünnitama hakkad. Uuri pakutavaid võimalusi.
• Koosta sünnitusplaan ja aruta seda oma tugiisiku ja arstiga.
• Osale aktiivselt otsustamises.
• Proovi veeteraapiat – dušši või vanni ja voodis olles märga rätikut või jalavanni.
• Privaatsus – eriolukorrast hoolimata võimaluste piires.
• Muusika – sünnituse esimeseks faasiks vali midagi rahulikku ja lõõgastavat, teiseks faasiks midagi ergutavat.
• Kohanda valgustust ja temperaatuuri vastavalt oma soovile

Valuga toimetulek
• Lõdvesta, eriti neid kehaosi, mis on rohkem pinges.
• Hästi aitab lõdvestuda rütmiline hingamine.
• Puudutused – massaaž, kuum/külm surve
• Proovi erinevaid asendeid, mille puhul aitab gravitatsioon beebil sünnitusteedesse laskuda.
• Kiigu, õõtsu või tantsi, et emakat töös hoida.
• Urineeri regulaarselt
• Energia saamiseks söö ja joo võimalikult tihti.
• Leonda, ümise, oiga – tee rahustavaid, valu leevendavaid hääli

Emotsionaalne heaolu
• Toetu tugiisikule. Anna ümbritsevatele inimestele teada oma soovidest ja vajadustest.
• Harjuta lõõgastumist keskendudes ja hingates koos partneriga. See loob teie vahele usalduse ja turvatunde.
• Usalda oma keha võimet sünnituse ja sünnitamisega hakkama saada.
• Mõtle oma lapsele.
• Jõua selgusele oma vajadustes ja anna neist teada.
• Keskendu millelegi positiivsele, mida sa näed, kuuled, tunned, haistad, maitsed või ette kujutad.
• Palveta või mediteeri.
• Arvesta ootamatuga.
• Keskendu hetkele ja konkreetsele tuhudele.

Võta sünnitusvalu sellisena nagu see on – normaalne, tervislik, tulemuslik, hooti käiv valu – mis kulmineerub sinu lapse ilmaletulekuga.

Allikas: http://www.childbirth.org

Vee omaduste ärakasutamine sünnitusel

Posted on 17. okt 2011

Vette sünnitamine on tõenäoliselt väga pika ajalooga. Tänasel päeval võime rääkida teaduslikult tõestatud vee positiivsest mõjust sünnitusele. Vesi ei ole imevahend, oluline on see, kuidas vett kasutada.

Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik elusorganismid. Vesi katab ligikaudu 70 protsenti Maa pinnast. Vesiravi kasutamine on tuntud läbi ajaloo. Antiikajal olid kuulsad ülikute termid, kus veel oli väga suur roll lõõgastumises ja tervendamisel.

Eesti ämmaemanduse ajaloost on tead-tuntud fakt, kus kasutati sünnituse ajal kuuma vee toobri kohal istumist, mis tammi (lahkliha) pehmendaks.

Tänapäeval võib vesisünnituse taasavastajaks pidada Igor Tsharkovskit Venemaalt, kes uskus vee tervendavasse ja abistavasse jõusse sünnituse ajal juba 1960ndatel aastatel. Esimesed vettesünnitused toimusid Venemaal Musta mere ääres, kus elas hipikommuun.

Vesi muudab rasked sünnitused kergemaks. Sünnitavat naist aitab vesi avanemisperioodis lõdvestada, võttes maha pingeid ja vähendades hirme. Nii avanevad sünnitusteed ja sünnitused kulgevad kiiremini.

Vette sünnitav naine ei vaja meditsiinilisi valuvaigisteid. On uuringuid, kus selgub, et naised, kes kasutavad sünnituse valutustamiseks vett, vajavad harvemini epiduraalanalgeesiat. Vesi ise toimib valuvaigistavalt. Avanemise ajal on hea kasutada sooja vett, mis mõjutab inimest tunnete tasandil.

Vees olemine ja vette hingamine soodustab kehaomaste valuvaigistite endorfiinide vabanemist. Mida sügavamal vees ja mida kauem seal olla, seda paremini saavad endorfiinid vabaneda. Vees ei soovitata järjest olla üle kolme tunni. Vahepeal peaks veest väljuma, et teha n-ö maapaus.

Sünnituse ajal vett kasutavad naised on tavaliselt palju informeeritumad, soovivad osaleda aktiivselt oma sünnituse juures ning tahavad oma sünnitusest parimat kogemust. Valikute tegemiseks on naistel õigus olla igakülgselt teadlik vesisünnituse eelistest ja puudustest.

Vesisünnituse eelised emale:
•   Lõdvestav toime
•   Privaatsuse suurenemine vees – pinged, hirmud vähenevad
•   Soojas vees toimub valu jaotumine –valuvaigisteid ei ole vaja
•   Hingamine kergeneb tänu tekkinud veeaurule
•   Kiireneb avanemisperioodi aktiivne faas
•   Väheneb vahelesekkumine
•   Kehaline ja silmast-silma kontakt
•   Vähem rebendeid

Eelised lapsele:
•   Paraneb varustatus hapnikuga
•   Rõhkude vahe erinevus lootevee ja vannivee vahel on minimaalne
•   Väiksem gravitatsioonijõud kaitseb veepõie rebenemist või juba puhkenud vete puhul hoiab sünnitusmuhu tekkimise eest
•   Laps sünnib rahulikult – väiksem oht sünnitraumaks
•   Puudub medikamentide kõrvalmõju lapsele
•   Sukeldumisrefleks

Vesisünnituse puudused ehk vastunäidustused vette minekuks on järgmised:
•   Halb enesetunne
•   Pikenenud avanemis- või väljutusperiood
•   Ravimitega stimuleeritud sünnitus
•   Rohelised looteveed
•   Pikk veeta periood
•   Toksikoos, eklampsia
•   Infektsioonid, palavik
•   Äge genitaalherpes
•   AIDS
•   Epilepsia
•   Ülekaalulisus
•   Psüühilised haigused
•   Loote väärasetsus
•   Enneaegsus

Vesissünnituse jaoks ei ole hädavajalik eelnev veetreening raseduse ajal, samas on see hea selleks, et naine teaks, kuidas endorfiine vallandada ja oma sünnitus valuvabamaks muuta.

Väljutusperioodis presside ajal peaks vesi olema jahedam, et vältida sünnitusjärgset verejooksu. Verejooksu takistab veresoonte ahenemine külmema vee toimel. On teada, et vee toime mõjub veest väljudes veel 90 minutit. Seda peaks arvestama veetemperatuuri muutmisel jahedamaks enne väljutusperioodi või siis kui sünnitus tuleb lõpetada keisrilõikega või vaakumiga.

Jahedas vees on ka vere hapnikuga varustatus parem, mis on väga oluline väljutusperioodis, kus laps peab läbima kitsa sünnituskanali. Vesi väldib pressimist. Lapse jaoks on see eelis, sest alati kui naine pressib, siis laps parasjagu hapniku ei saa.

Platsenta irdub vesisünnituse puhul tavaliselt 5-10 minuti jooksul peale lapse sündi. Platsenta võib samuti vette sünnitada, kus ta pannakse väikesesse kausikesse vee pinnale ujuma. Peale platsenta sündi tuleks vee temperatuuri taas tõsta ja siis võivad nii ema kui laps veel pikalt vees mõnuleda.

Vette sünnitamine võimaldab emal teadlikult hoida oma lapsega katkematut kehalist ja silmast- silma kontakti. Vesi aitab saada palju positiivseid emotsioone oma sünnitusest. Kõik toimub rahulikus, intiimses õhkkonnas, ilma suuremate meditsiiniliste vahelesegamisteta.

Varajane beebide ujutamine käib kaasas vette sünnitamisega. Põhimõte on vesitreeningul hästi lihtne – aktiveerida lapse lihaseid, pannes ta ise liigutusi tegema. Lastel on kaasasündinud refleksid, mille kordamine aitab neid kinnistada, parandades nii füüsilist vormi. Vette sündinud lapsed on aktiivsemad, selgema silmavaatega ja kiirema arenguga kui kuival maal sündinud lapsed.

Allikas: Elina Piirimäe, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Tugiisikuna sünnitusel abiks

Posted on 17. okt 2011

Jalutamine kiirendab sünnituse kulgu umbes 30 protsendi võrra.

Tulevase isana saad sa sünnituse ajal rohkem ära teha kui lihtsalt istuda ja tuhude vahesid arvutada, samas kui sinu partner kogu raske töö ära teeb. Siin on mõned aegumatud soovitused, mida järgides aitad oma partnerit.

1. Kontrolli, kas ta on lõdvestunud. Kõige parem viis sünnitust väga valulikuks muuta, on tuhude ajal pingesse tõmbuda. Aita tal täielikult lõdvestuda – mitte lihtsalt paigal lesida, vaid kõik oma lihased pingetest vabastada. Lase tal keskenduda jalgade lõdevstamisele, samal ajal kui sina neid masseerid. Liigu mööda keha ülespoole – jalad, puusad, kõht, selg, õlad, kael, käed ja nägu. Kui seda raseduse ajal harjutad, saad ka sünnituse ajal paremini hakkama.

2. Jaluta temaga ringi. Jalutamine kiirendab sünnituse kulgu umbes 30 protsendi võrra. Ära lase tal liiga vara voodisse jääda, vaid aita tal jalgel püsida ja võimalikult kaua ringi liikuda.

3. Aita tal asendeid vahetada. Sünnitusteedesse liikudes keerab beebi ennast ringi. Ema peaks samuti liikuma. Väga tugevate tuhude puhul ei ole liigutamine enam mugav, seega peaksid aitama tal tuhude vahel asendit muuta. Abi võib olla sirgelt istumisest, seismisest, neljakäpukil olemisest (suurepärane seljavalu vastu), põlvitamisest või seinale toetumisest. Jäta voodi selleks puhuks, kui ta ära peaks väsima.

4. Masseeri tema õlgu, käsi ja jalgu.

5. Suru. Kui partneri selg teeb valu, ootab sind ees kõva trenn. Valu võib kaduda, kui surud oma rusika tugevalt vastu tema alaselga. Õige koha leidmiseks pead võibolla natuke aega katsetama. Pead väga kõvasti vajutama ja alustama enne kui tuhud algavad. Kui oled õige koha leidnud, tee sinna markeriga täpp, et selle vajadusel kohe üles leiaksid.

6. Mudi teda. Mudimine on kergem kui masseerimine, kuigi mitte nii kerge, et muutuks häirivaks. Mudi tema käsi, jalgu, selga, nägu ja pead. Kerge valu vähendava stimuleerimise alla käib ka juuste kammimine ja selja kratsimine.

7. Tee talle sooja vanni. Vett on nimatatud „Emakese Looduse epiduraaliks“. See aitab sünnitaval naisel lõdvestuda ja tuhudest tingitud valu vähendada. Vannivesi peaks olema soe, kuid mitte kuum. Kui looteveed on juba puhkenud, vii ta dushi alla. Tihti on haiglate duššikabiinid varustatud istekohaga. Võta igaks juhuks oma ujumispüksid kaasa, võibolla tahab ta sind ka dušši alla!

8. Proovi kuuma ja külma kompressi. Leota räktikut soojas vees ja suru see tuhude ajal tema valutavale seljale. Presside ja sünnitamise ajaks võid asetada tema laubale külma rätiku.

9. Kontrolli, et ta piisavalt jooks. Dehüdratsioon vaid vähendab tema keha võimekust. Kui haiglas ei lubata tal vett juua, anna jääkuubikuid. Alternatiiviks on ka jääpulgad või lusikatäis mett, mis annab lisaenergiat.

10. Kontrolli, et ta nälja korral sööks. Sünnituse ajal on söök viimane asi, millele ta mõtleb, kuid kuni sünnitus pole veel alanud, toida teda energiarikka toidu, nt leiva ja maisihelvestega. Lase tal süüa vahetult enne haiglasse minekut, kuna seal ei anta süüa enne kui beebi on sündinud.

11. Tegele telefonikõnedega. Kui ämm helistab ja uurib olukorra kohta, on sinu asi temaga suhelda.

12. Sõida ettevaatlikult. Naist haiglasse sõidutades allu kõigile kiirusepiirangutele. Sul on piisavalt aega … loodetavasti.

13. Hoia üleval head tuju. Haigla pole nagu kodu. See on kohandatud hädaolukorraks ja ebatavaliste situatsioonidega tegelemiseks – seda on märgata igal sammul. Mõned sünnitavad emad tõmbuvad pingesse juba ainuüksi haigla enese pärast. Aita tal juglus tagasi saada, kinnitades, et tema keha töötab hästi ja et ta teab täpselt, kuidas laps probleemideta ilmale tuua.

14. Rahustavad, korduvad tegevused. Samad sõnad ja samad tegevused, mida iga tuhuga korrata, võivad naisele väga palju jõudu anda.

15. Taga rahulik keskkond. Kas tuled on liiga eredad? Kas müra on liiga palju? Kas uue vahetuse medõde on liiga kamandav või on tema konktreetsus just see, mida sinu partner vajab?

16. Pane mängima telekas või muusika. Üks minu sõber pani sünnituse ajal teleka mängima ning naist see aitas. Ainus häda oli selles, et see hakkas liigselt ka ämmaemanda tähelepanu köitma.

17. Lülita telekas või muusika välja. Minu esimene laps sündis NBA meistrivõistluste ajal ja nagu tellitud, mängis minu abikaasa kodumeeskond finaalis. Rääkisime selgeks, mida sünnituse ajal telekast vaadata võib ja mida mitte.

18. Sega vahele. Mõningad haiglas praktiseeritavad rutiinsed tegevused võivad sünnitust segada. Näiteks võib ülevaatuse aeg langeda täpselt sellele ajale, mil sinu partneril on uued tuhud algamas. Et sinu prioriteediks on su sünnitav naine, küsi õe käes, kas oleks võimalik see protseduur järgmiste tuhude vaheajani edasi lükata.

19. Rakenda tema kujutlusvõimet. Lase tal ette kujutada, et ta hõljub kaaluta olekus pilve peal või et tuhu on laine, millel ta sõidab. Või kirjelda talle mõnd ühist kallist mälestust või kohta. Võibolla tahad sellest temaga enne sünnitust rääkida, et teaksid ega näiteks mereteemaline jutuke temas hoopis iiveldust ei tekita.

20. Küsi õdedelt ideid. Sünnitusõdedel on palju kogemusi ja võibolla on see just mõni hea idee, millega nad sind aidata saavad.

21. Tuleta talle last meelde. Su naine võib olla unustanud, miks ta kõik seda läbi peab elama!

22. Ära katkesta oma tegemini, kui õde sisse astub. Sinu partnerit ei huvita, kas teda vaatab terve medõdede assotsiatsoon või mitte, tal on lihtsalt vaja, et sina tema kõrval oleksid.

23. Uuri, mis toimib. Vahel julgustavad õed oma patsiente kasutama kindlaid hingamismustreid või pressimeetodeid. Küsi oma partnerilt, kas see konktreetne asi töötab. Kui ei, pöördu viisakalt õe poole ja uuri, äkki oskab ta midagi muud soovitada.

24. Kuula naist. Kas ta kardab midagi? Kas miski segab teda? Adrenaliin võib tuhusid aeglustada või nendega kaasnevat valu suurendada.

25. Kiida tema tublidust. Sünnitus on väga raske ülesanne. Sulle võib kiitmine veider tunduda, aga võibolla on see naise jaoks ainus asi, mida ta kuulda soovib.

26. Naudi seda! Sünnitus on raske töö, kuid oma beebi ilmaletuleku hetk ei lähe sul kunagi meelest. Naudi selle hetke maagilisust.

Allikas: www.pregnancytoday.com

6 strateegiat sünnitusjärgse depressiooni vältimiseks

Posted on 17. okt 2011

Terve lapseooteaeg – kaasaarvatud rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood – on suurte nii psühholoogiliste kui füüsiliste muutuste aeg, mil naised vajad rohkem toetust.

Raseduse ajal võivad sind tabada suuremad tujukõikumised, mis ei tulene vaid hormoonidest ja füüsilistest, vaid ka psühholoogilistest muutustest. Sageneda võivad depressioonihood.

Palju sõltub sellest, milline on sinu jaoks raseduse emotsionaalne tähtsus, kuidas sa suhtud oma füüsilisse minapilti, kes sulle toeks on, ning loomulikult sellest, kui hästi sa terve raseduse jooksul oma füüsilise ja vaimse poole eest hoolt kannad. Et viimast võimalikult hästi teha, pea meeles järgnevat kuut nõuanne.

1. Vaata enda sisse. Rasedusega kaasneb sinul kui emal ja kui naisel psühholoogiline kohustus sünnitada siia ilm uus isiksus. Et see õnnestuks, pead muuhulgas oskama toime tulla raseduseaegse depressiooniga. See oskus tagab ka õnnelikuma emaduspõlve. Küsi endalt: Kas oled emaduseks valmis? Mis sa arvad, milline ema sinust saab? Mida sa enim ootad?

2. Uuri oma perekonna ajalugu. Ema-tütre suhted, suhted õdede-vendadega ning sinu partnerlus-abielusuhe mängivad sinu psühholoogilises ettevalmistuses suurt rolli. Mõnikord nimetatakse sünnitusjärgse depressiooni ravimist “lastetoast kollide väljaajamiseks”. See termin viitab lapsepõlveaegsele valule, mida tuleb endale teavustada, et see ei kanduks üle sinu ja su lapse vahelistele suhetele. Sünnitusjärgsele depressioonile eelneb sageli raseduseaegne depressioon, mille põhjuseks on tihti hirm eessesivate muutuste ees. Küsi endalt: Milline on/oli sinu suhe oma emaga? Kuidas sa tahad oma last kasvatada? Kas see erineb või on sarnane sinu enda kasvatusele? Mis on sinu peamised hirmud?

3. Suhtu oma vajadustesse tõsiselt. See aitab sul emaduse ajal oma vajadusi mõista. Hoolitse enda eest, otsides abi ning püüdes ette näha, mil määral peaksid pärast lapse sündi abi vajama, ükskõik kas siis majapidamistöödes või peresuhetega seonduvates asjades. Küsi endalt: mida sa laps eest hoolitsemiseks vajad? Millest pead sa lapse sündides loobuma?

4. Hoidke kokku. On kaks sünnitusjärgset depressiooni soodustavat tegurit, mis mõjutavad ka rasedust — abieluga seotud ebakõlad ning soovimatu rasedus. Kui paarid ei hoia kokku, võib tulemuseks olla sünnitusjärgne kriis, mis süvendab depressiooni. Küsi endalt: Kas sul on oma partneri täielik toetus? Mis sa arvad, millised lapsevanemad teist saavad?

5. Ära häbene professionaalse abi otsimist. Ära looda, et rasedusega kaasnevad hormoonid leevendavad juba eelnevat, pikka aega kestnud depressiooni. Emaks saamine on liiga alahinnatud eluline muutus ning seega on emotsionaalne toetus sageli ebapiisav. Nõustamine võib depressioonist jagu saamisel saada äärmiselt oluliseks.

6. Ära viivita! Vaata enese sisse ning aruta eesseisvaid muutusi oma partneriga. Ära unusta, et sellega võib kaasneda tõsine eneseanalüüs ja oma lapsepõlveaegsete traumade avastamine. Looge endi ettekujutustele vastav perekond üheskoos.

Allikas: www.ivillage.com

Hemorroidid

Posted on 17. okt 2011

Sünnitusel võib tekkida pressimistega ebamugavust tekitavad hemorroidid.

Tuntud kui pärakuveenikomud,Haemorrhoides (ld.k)Hemorrhoids (ingl.k).Hemorroidid ehk päraku veenikomud on pärasoole lõpposa ja päraku piirkonna veenilaiendid.

Hemorroidid on sageli esinev probleem. Pärasoole lõpposa limaskesta all asuvaid veenilaiendeid nimetatatakse sisemisteks- ja päraku ümbruse naha all olevaid välimisteks hemorroidideks.
Päraku veenikomud põhjustavad ebamugavustunnet ning põletiku lisandumisel ka valu ning veritsust. Tihti paraneb haigus iseenesest.

Tekkepõhjused – ja mehhanismid

Hemorroidide tekkimist põhjustab rõhu tõus pärakupiirkonna veenides. Sageli on põhjuseks kõhukinnisus ja sellega kaasnev pressimine, raskuste tõstmine, pikaaegne istumine või seismine, rasvumine, rasedus ja sünnitus.
Eelnevalt kirjeldatud põhjustel jääb veeniveri soontesse seisma ning venitab sooneseina välja ehk tekib veenikomu.

Sümptomid ehk avaldumine

Paljudele inimestele ei põhjusta hemorroidid mingisuguseid vaevusi.
Hemorroidide puhul esineb sageli ebamugavustunne, kipitus või valu pärakupiirkonnas ja veritsus roojamisel.
Sisemised hemorroidid põhjustavad alguses vähe vaevusi, iseloomulikuks on hele veri väljaheites või tualetipotis, mis tekib veeni vigastamise korral. Valu tekib siis, kui sisemine veenikomu liigub pressimisel läbi pärakuava välja.
Välimised veenikomud põhjustavad rohkem valu ning kui nendes tekib vere hüübimine ehk tromboseerumine, siis muutub valu väga tugevaks ja veenikomu tihkeks sõlmetaoliseks

Diagnoosimine

Välimised hemorroidid on nähtavad päraku ümber olevate veenilaienditena.
Sisemiste hemorroidide uurimiseks ja samal ajal teiste, samasugusi vaevusi põhjustavate haiguste väljalülitamiseks katsutakse pärasoolt sõrmega ja vaadatakse pärasoolepeegliga või ka jämesoole sondiga ehk kolonoskoobiga.

Ravivõimalused

Enamasti piisab hemorroidide puhul vaevuste leevendamiseks lihtsatest abinõudest (kõhukinnisuse vältimine, istevann leige veega kord või paar päevas, põletikulise veenikomu jahutamine jääga turse vähendamiseks, pärakupiirkonna hoidmine puhta ja kuivana vältides seepi ja hõõrumist) ning vajadusel apteekides retseptita saada olevate valuvaigistava ja põletikuvastase toimega kreemide või pärakuküünalde kasutamisest.

Kirurgilist ravi kasutatakse, kui välimised veenikomud on tromboseerunud (veenikomule tehakse väike lõige ja hüübunud veremass eemaldatakse) või suurte veenikomude eemaldamiseks.

Prognoos

Hemorroidide puhul on prognoos hea. Sageli, eriti raseduse ja sünnitusega seotud hemorroidide korral, on vaevused ajutised.

Ennetamine

Hemorroidide tekkimist aitab ära hoida kõhukinnisuse vältimine, seetõttu on soovitav kiudainerikka toidu (puuviljad, juurviljad) ja rohke vedeliku tarbimine. Füüsiline koormus aitab lisaks vähendada rõhku veenides ning vähendada kehakaalu.
Vältida pikaajalist istumist ja seismist. Tualettiminekut mitte edasi lükata ja soole tühjendamisel vältida tugevat pressimist.

Võimlemisharjutused pärast sünnitust

Posted on 17. okt 2011

Neid harjutused sobivad nii keisrilõikega kui ka loomulikul teel sünnitanud naistele. Peamine, mida peate jälgima on TEIE enesetunne.

Harjutuste juures olevad ajamääratlused on orienteeruvad, mitte kohustuslikud. Alltoodud tempos võtaks taastumine aega 1,5 – 2 kuud. Kuid ajagraafik ei ole oluline.

Määrav on teie enda seisund. Kõiki neid tuleb teha ettevaatlikult ning väikseimagi ebamugavustunde puhul puhkama. Ja enesetunne ütleb, mitu kordust teha.

Kui mõni neist harjutustest tundub lugedes imelihtne, siis sünnitusjärgselt tasuks meeles pidada, et ka väga treenitud organism vajab taastumiseks aega ja alustada tuleb ettevaatlikult.

1. nädal – vaagnapõhja tugevdamine

1. Selili asendis tõmmata vaagnapõhja sisemised lihased ettevaatlikult sisse, seejärel lõdvestada aeglaselt. Teha 10 kordust.

2. Heita selili, põlved kõverdatud, käed piki keha välja sirutatud. Sissehingamisel lükata kõht ette, väljahingamisel – tõmmata sisse. Korduste arv 6-8.

3. Lähteasend – sama. Tõsta puusad, seejärel laskuda aeglaselt põrandale. Teha 3 kordust.

4. Lähteasend – sama. Tõstes puusad maast lahti, pöörata neid kord paremale, kord vasakule. Teha 3 kordust.

5. Heita vasakule küljele, jalad põlvist kõverdatud, vasak käsi pea all. Välja hingates, lükata puusad ette, sissehingamisel tulla tagasi lähteasendisse. Teha 6-8 kordust.

2. nädal – harjutused muutuvad raskemaks sedamööda, kuidas tugevneb vaagnapõhi

1. Heita selili, jalad põlvist kõverdatud, käed kõhul. Sisse hingates lükata kõht ette, välja hingamisel – öeldes “H-a-a-a!” – tõmmata sisse. Teha 10-20 kordust.

2. Heita küljele, jalad põlvist kõverdatud. Sissehingamisel tõmmata kõht sisse, kumerdades seejuures selga. Välja hingates lõdvestuda ja minna tagasi lähteasendisse. Kujutleda, et kõht tõmbub kokku otsekui käsn.
3. Lähteasend: püsti, põlved kergelt kõverdatud. Kiigutada puusi ette, taha, paremale, vasakule. Harjutust saab raskemaks muuta, jäädes igasse asendisse viieks sekundiks. 6-12 kordust.

4. Püsti seistes ja kõhulihaseid pingutades, teha puusadega ringe. 10-15 kordust.

5. Vaagnapõhjalihased meenutavad number “kaheksat”. Ülemine osa teeb kaare ümber tupe ja kusiti, alumine aga ümber päraku. Heites põrandale pikali pingutada vaheldumisi kord ülemist, korda alumist “kaheksa” osa. Harjutust tuleb sooritada ettevaatlikult, jälgides enesetunnet. 10-15 kordust.

6. Teha 5. harjutus põrandal istudes. Vajalik arv kordusi – 10-15

3.-4. nädal – Rühi taastamine

1. Istuda toolile, jalad õlgade laiuselt harkis. Selg sirge, õlad taha lükatud. 30 sekundi pärast kummardada sügavale varvasteni ning lõdvestuda. 6-12 kordust.

2. Jätkata harjutusi, mis tugevdavad vaagnapõhja lihaseid.

3. Laskuda neljakäpakile. Sissehingamisel pingutada kõhulihaseid, lükata puusad ettepoole, väljahingamisel asuda tagasi lähteasendisse. 10-15 kordust.

4. Suruda selg vastu seina, sirutada end. Püsida asendis kolm minutit. Seejärel astuda kaks sammu ette ning kehahoiakut muutmata, seista ilma toeta üks minut. Korrata 3 korda.

5. Heita kõhu alapoolega padjale. Liigutada vaagnat ette ja taha, pingutades seejuures kõhu-, tuhara- ja vaagnapõhjalihaseid.

4.-6. nädal- jätkata eelmise kompleksi 3. ja 4. harjutust ning vaagnapõhjalihaste harjutusi. Nendele lisada uued:

1. Jalad õlgadest laiemalt harkis, veidi kõverdatud. Kummardada ette, käed puusas. Sirutada selg. Teha kolm seeriat 30 kordusega.

2. Laskuda neljakäpakile. Sirutada vasak käsi ja parem jalg, tõstes ja langetades neid üheaegselt. Sama teha parema käe ja vasaku jalaga. Kordade arv 10-12.

3. Lähteasend: neljakäpakil. Sirutada vaheldumisi jalgu, pingutades tuharaid ning kõverdades jalga 90º nurga all. Korduste arv 20.

7.-8. nädal -vajadusel jätkata rühi korrigeerimisega (4 harjutus) ja eelmise seeria 3 harjutust, neile lisada uued :

1. Pöörduda näoga seina poole, jalad harkis ning põlvist veidi kõverdatud. Toetada käed vastu seina – küünarnukist kuni näpuotsteni. Hoides käsi vastu seina, tõmmata parem küünarnukk vasaku põlve juurde, vasak aga parema juurde.

2. Laskuda ühele põlvele. Kummardudes sirutada käed enda ette, seejärel kõrvale ja taha. Tagasi lähteasendisse. Korduste arv 12-16.

3. Heita selili, jalad põlvist kõverdatud, käed pea all. Tõmmata õlad põrandalt lahti – seejärel tagasi lähteasendisse. Korduste arv 12-16.

4. Laskuda neljakäpakile, pöiad vastu põrandat. Selga painutamata, püüda põlved maksimaalselt välja sirutada, jagades koormuse ühtlaselt käte ja pöidade vahel. Tagasi lähteasendisse. Kaks seeriat 10 kordusega.

1 2 Järgnev lehekülg »