Vestlesin verivärske dokumentaalfilmi autori ja peaosalise Margit Lillakuga filmist “40+2 nädalat“, mida on võimalik juba 10. maist alates minna kinno vaatama. Film peaks pakkuma huvi kõikidele, kel sünnituskogemus ees kui ka selja taga. Kindlasti on filmis palju põnevat ka meesterahvastele. Vaata intervjuud videost.
Allikas: Baby & Pregnacy
Raseduse ajal soovitatakse naisel tarvitada foolhapet, sest foolhappe vaeguse tõttu võib esineda raseduskomplikatsioone ning laps võib suurema tõenäosusega sündida suulaelõhe või seljaajusongaga.
Samas võib foolhappepuudus olla üheks põhjuseks, miks naine ei jää rasedaks, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö ühe osana uuris Signe Altmäe foolhappe ainevahetuses osalevate geenivariantide mõju sellele, kas ja kui hästi õnnestub viljatul naisel kehavälisel viljastamisel rasestuda.
Raseduse ajal võib emal foolhappe ehk vitamiin B-9 puudus kaasa tuua selle, et sünnib väärarenguga laps.
Foolhapet leidub rohkem rohelistes köögiviljades, eeskätt petersellis, spinatis ja lehtsalatis, aga ka teraviljatoodetes, näiteks leivas. Kõige kiiremini saab foolhappepuudust leevendada pärmi söömisega.
Foolhape mängib organismis olulist rolli nukleiinhapete ja valkude sünteesis. Kui foolhapet on puudu, siis tõuseb omakorda aminohappe homotsüsteiini tase. Viimane omakorda on seotud paljude terviseprobleemidega, eeskätt kõrgenenud südamehaiguste riskiga.
Allikas: Postimees
Tšehhi Vabariigi sünnitushaiglas toimiv BabyBox
Elame jõhkras maailmas, kus pisikese elu polegi kaitstud
Eesti pole erand julmas maailmas, kus varjatakse oma rasedust, kus beebisid visatakse prügikastidesse või tapetakse kohe pärast sündimist. Eestiski on nii tänavalt kui trepikodadest leitud hüljatud beebisid, avastatud on ka õnnetu otsa leidnud vastsündinuid.
Näiteid Eestimaalt:
Mis sunnib ema oma last hülgama või tapma?
See on jõhker tegu ning õigustust raske leida. Samas on ilmne, et need emad, kes jätavad oma lapse kuskile koridori, pole päris paadunud jõhkardid. Muidu viskaksid nad beebid ju prügikasti või toimiksid nii nagu Indias, kus vastsündinud tüdrukute surmamisest on kujunenud omaette teadus. On uuritud ka oma lapsi tapnud emade psühholoogilist tausta, kuid tulemused näitavad, et nad pole psüühiliselt haiged, vaid lihtsalt meeleheitel.
„Lapse hülgamiseni ei vii tänapäeval üldjuhul siiski mitte konkreetsete vanemate, vaid ühiskonna üldine hoolimatus, mis tõukab mõne ema väljapääsutu perspektiivini. Lapse hülgaja ei kaalutle funktsionaalselt oma teo plusse ja miinuseid. Oma lapse hülgamine on tänapäeval nii tohutu häbi, et selle taga on enamasti inimelu kõigekülgne ummik, mitte kaalutletud alatud motiivid. (“Ülearused beebid“, Valle-Sten Maiste31.10.2008 Sirp)“
Kui inimene on omadega ummikus, kas poleks siis õigem last mitte eostada?
Kahtlemata oleks see kõige õigem teguviis, seda teab iga vähegi sotsiaalselt teadlik ning eetiliselt toimiv täiskasvanu. Arvatavasti hoidub tänapäeval enamasti lapsesaamisest selline inimene, kes teab, et ei suuda last üles kasvatada. Siin võib leida mitmeid aga-sid. Vähene seksuaalharidus koolides, rasedusvastaste vahendite halb kättesaadavus, üheöösuhted, äpardused olemasolevate vahenditega (katkenud kummid, välja tulnud spiraalid jne), mõtlematus ja teadmatus, ka ärakasutamine. Põhjusi soovimatuks raseduseks on sama palju kui erinevaid inimesi.
Soovimatut sündi ennetab abort?
Pilt on illustratiivne Foto: Istock.com
Üks võimalus soovimata või uuringute järgi haigeks osutunud lapsest vabaneda on aborti teha. Näiteks sooritatakse Inglismaal Daily Maili andmetel aastas ligemale 1,2 miljonit aborti. 22% aborditegijaist moodustavad alla 20-aastased naised. 2008. aastal ei olnud Naine24 teatel numbrid ilusad ka Eestis — 24% abordi teinud naistest olid nooremad kui 20-aastased.
2010. aastal tehti Eestis Tervise Arengu Instituudi andmetel 9114 aborti. Aastatel 1992-2010 sooritati samade andmete kohaselt Eestimaal kokku ühtekokku 303438 aborti, mis moodustab kena viiendiku meie oletatavast rahvaarvust. Spetsialistide sõnul on abort muutunud justkui “lihtsaks väljapääsuks”, mitte millekski, mida tuleks kaaluda vaid viimase võimalusena. Kui inimestele jagataks rohkem infot rasedusest hoidumise ja õigeaegse pereplaneerimise kohta, oleksid numbrid palju kordi väiksemad. Uurimused on näidanudki, et kui jagada rasestumisvastaseid vahendeid tasuta, väheneb ka abortide arv.
Viljatud emad on samal ajal meeleheitel
Loomulikult leiab eelpool nimetatu aset samal ajal, kui paljud naised püüavad meeleheitlikult rasedaks jääda ning mitmedki pered tahavad lapsi saada või siis vähemalt lapsendadagi. Arutatakse, kas kasutada surrogaatemasid, spermadoonorlust või võtta ette lapsendamise keerukas kadalipp; käiakse viljatusravi protseduuridel. On teada emasid, kes Eestist lahkunud, et kasutada pere juurdekasvuks surrogaatema abi.
Kui leidub nii arvukalt neid, kes ei soovi last, aga ka rohkesti neid, kes lapse saamise nimel teeksid kõik, kas siis poleks arukas ka Eestimaal võtta kasutusele BabyBoxid? Ehk leevendaks see lastetute perede muresid?
Mis on Babybox?
BabyBox on nn hüljatud beebide kast (spetsiaalne tuba), mis saab alguse erilisest avast haigla seinas. Sealtkaudu saab lapse asetada vastsündinu jaoks turvalisse ruumi spetsiaalsele lauale. Beebikasti luuk ei avane väljastpoolt enam pärast seda, kui laps on sinna asetatud. Kui beebikasti luuk on sulgunud, saavad haiglatöötajad häire tänu kastis (spetsiaalses väikeses toakeses) asetsevatele liikumisanduritele. Hüljatud lapse tervist kontrollitakse ning enamasti saavad selle beebi lapsendada inimesed, kes on avaldanud lapsendamissoovi.
BabyBoxid on maailmas väga mitmel pool olemas
Juba 12. sajandil lasi paavst Innocentius III Vatikanis eraldada nurgakese, kuhu emad võisid panna oma soovimatud lapsed. Ka kirikutrepid ja nunnakloostrite läved olid varasemal ajal need kohad, kuhu pandi korvike hüljatud vastsündinuga. Nad võeti kuskile peresse kasvatada ning nii ei läinud nende elukesed kohe pärast sündi Looja karja. Praegu on hüljatud laste kaste juba Itaalias, Ungaris, Lõuna-Aafrikas, Saksamaal, Belgias, Tšehhis, Austrias, Šveitsis, Slovakkias, Lätis ja Jaapanis.
Kuna Indias on siiani kombeks vastsündinud tüdrukuid majanduslikel põhjustel surmata, töötati ka seal välja “hälliprojekt”, millega kutsuti vanemaid üles soovimatuid lapsi mitte tapma, vaid jätma tervisekeskustes selleks spetsiaalselt välja pandud hällidesse. Paraku ei ole see meetod tütarlaste tapmisele Indias lõppu teinud.
Saksamaal on alates 2000. a loodud ligemale 75 sellist BabyBoxi, et anda vastu tahtmist emaks saanutele võimalus oma beebi hüljata. 5 aasta jooksul paigaldati nendesse kastidesse 25 imikut.
Kuna Tšehhis leiti enne BabyBoxi programmiga alustamist igal aastal kümmekond hüljatud või surmatud vastsündinut, otsustati sealgi luua emadele legaalne võimalus oma laps hüljata teadmisega, et keegi kindlasti kuskil tema eest hoolitseb. Tšehhis kavatsetakse hüljatud laste kastid rajada kõigisse suurematesse keskustesse, nii et neid saaks kokku 70.
Ameerikas on mitmetes osariikides vastu võetud otsus, et vastsündinu vanemad võivad jätta soovimatu lapse igasse meditsiinipunkti ning ka tuletõrjesse, ilma et neile esitataks mingeidki lisaküsimusi.
Lätis on BabyBoxid olemas juba Liepajas, Daugavpilsis ja Riias. 23. dets 2009. a pandi Riias BabyBoxi esimene vastsündinu. 2011. a jooksul jäeti Lätis heitlaste kasti 12 last, neist 7 tüdrukut ja 5 poissi. Kõik need lapsed on leidnud oma kodud, nad on lapsendatud.
Allikad: Naine24, internet
Mis Sa arvad, kas võtaksid endale lapsendamiseks ühe väikese tibukese BabyBoxist, kui sul endal ei õnnestu lapsi kuidagi saada?
Raseduseaegse toitumise olulisust on raske ülehinnata. Sellest sõltub järglase tervis nii lapsena kui ka juba vanemas eas. Suurbritannia teadlased on avastanud, et kesine toitumine raseduse jooksul võib suurendada koguni järelkasvu riski haigestuda II tüüpi diabeeti ja teistesse vanusega seotud haigustesse hilisemas elus.
Cambridge’i ja Leicesteri ülikooli teadlased leidsid testides nii rottide kui inimestega, et indiviididel, kes kannatavad üsas olles ebapiisava toitumise käes, on hilisemas elus rohkem probleeme varurasvade õigesti talletamisega.
Rasvade säilitamine õigetes kehapiirkondades on oluline, kuna vastasel juhul võivad lipiidid ladestuda näiteks maksas või lihastes, mis toob suure tõenäosusega kaasa terviseprobleemi.
Üks viise, kuidas meie keha tuleb toime arenenud riikide rikkaliku toidulauaga, on rohkemate kalorite talletamine rasvarakkudes. Kui need rakud ei suuda vastu võtta ülejääki, koguneb rasv teistesse piirkondadesse, nagu maks. Seal on nad palju ohtlikumad, põhjustades näiteks II tüüpi diabeeti.
Teadlased leidsid, et seda protsessi kontrollib molekul nimega miR-483-3p. Ilmnes, et molekuli toodeti rohkem nende isikute organismis, kes emaüsas olid kannatanud kesise toitumise käes.
Kui tiinetele rottidele söödeti madala proteiinisisaldusega toitu, oli nende järglaste miR-483-3p tase kõrgem. Nii arenesid neil välja väiksemad rasvarakud, mistõttu varurasvade talletamine täiskasvanuna oli raskendatud. Sellised rotid läksid kõrge kalorsusega dieedi korral väiksema tõenäosusega paksuks, kuid olid suuremas ohus suhkurhaiguse kujunemisel. Molekuli tase oli kõrgem ka madala sünnikaaluga inimeste organismis.
Allikas: err.ee
Eriti oluline on loote aju ja närvirakkude areng – selleks kulub umbes viiendik ema toidust saadud energiast, kirjutab ajakirjas Pere ja Kodu Mai Maser ning annab nõu, kuidas raseduse ajal toituda.
Kahele inimesele, emale ja arenevale lootele suunatud jõud ja energia tuleb täisväärtuslikust toidust, liikumisest ning rõõmsast meeleolust.
Loode vajab täiendavaid toitaineid ja selleks peab tulevane ema sööma mitmekülgselt. Samas ei maksa toiduga liialdada. Raseduse esimesel trimestril ehk alguskuul piisab tavalisest toidust, pigem suurendada vitamiinide- ja mineraaliderikast toitu ehk puu- ja köögivilju.
Alates 4. kuust on lisaenergiat vaja päevas umbes 300 kcal (see on võrdne näiteks ühe jogurtitopsi, 100 g forelli või ühe banaaniga).
Kolmandal trimestril ehk 6.-9. kuul tuleks süüa sagedamini ja vähem korraga. Toiduenergia vajadus suureneb imetamise ajal ning siis on lisaks vaja 500-600 kcal. Ühtegi dieeti raseduse ajal pidada ei tohi.
Teraviljatoodetest on head täisterapuder- ja leib. Põhilised toitained on raud, B-rühma vitamiinid, taimsed valgud ja mineraalained. Loobuda tasub valgest saiast ja koogikestest ning süüa tumedast jahust tooteid, pruuni riisi ja tumedaid makarone.
Köögi- ja puuviljad on head vitamiinide ja mineraalide allikad. Nendes on palju C-vitamiini, mis tugevdab veresoonte seinu ja hoiab hambad-igemed terved.
Foolhape ja folaatide vajadus suureneb raseduse alguses. Parimaks folaatide allikaks on roheline köögivili, näiteks spinat, kõik kapsad, oad ja kartul. Naine peaks saama iga päev 0,5 mg foolhapet vähemalt kolm kuud enne rasestumist kuni raseduse esimese trimestri lõpuni. Foolhape aitab ära hoida loote võimalikke väärarenguid: seljaaju songa, huulelõhet ja südamerikkeid, mis võivad tekkida 28 päeva peale viljastumist.
Liha, kala ja muna on olulised valgu allikad. Valguvajadus suureneb eriti raseduse teisel poolel. Valgust ehitatakse loote lihased, ensüümid ja hormoonid.
Rauavajadus kahekordistub raseduse ajal, kuna loode vajab seda vere punaliblede
Puuviljad on head vitamiini allikad
loomiseks. Raud imendub lihast ja kalast 15-30%, taimsetst toiduainetest aga vaid 5-8%. Rauarikkamad on seemned ja täisteratooted, aprikoosid, spinat, kõrvits, kartulid ja oad.
Samas on oluline teada, et raua liigtarbimine on tervisele kahjulikum, kui kerge rauavaegus ehk aneemia. Maksa ei tasuks raseduse ajal süüa rohkem kui 100 g päevas, sest maksas leiduvat A-vitamiini kogust on lihtne üle doseerida ning see omakorda võib põhjustada loote väärarenguid.
Oomega 3-rasvhapped, eriti DHA on vajalikud loote närvisüsteemi normaalseks arenguks ning asendamatuks komponendiks ajus ning silma võrkkesta fosfolipiidides. Oomega 3-rasvahapped on eriti olulised alates raseduse kolmandast trimestrist ja lapse elu esimese poolaasta jooksul.
Kõige rohkem sisaldavad DHA-d kalad, näiteks heeringas, sardiin ja lõhe – 300-2100 mg 100 g kohta. Vähem on seda linnulihas ja kanamunades – 40 mg 100 g kohta.
Kahjuks leidub kalades ka raskemetalle ning sel põhjusel ei ole soovitav kala üle kahe korra nädalas süüa, kuna siis on elavhõbedast tingitud riskid väiksemad. Elavhõbe on eriti ohtlik loote ajurakkudele.
Piimatooted on oluline kaltsiumiallikas nii emale kui lootele, mõjutades lapse luustiku ja hammaste arenemist. Rase ja imetav ema vajab päevas 900 mg kaltsiumi, mida saab kõige paremini just piimast ja piimatoodetest. Last ootav ema peab iga päev jooma piima ja sööma kodujuustu, juustu, hapukoort ja muid piimatooteid, sest need sisaldavad loote arenguks vajalikke A-, B-, ja D-vitamiine ning mineraalaineid.
D-vitamiin tekib organismis ka päikesevalguse toimel. Seetõttu peaks iga päev viibima värskes õhus vähemalt poolt tundi. D-vitamiini allikateks on kala, juust, piimasaadused ja munad. Vajadusel võib võtta ka kalamaksaõli.
Taani teadlased hoiatavad, et koormav trenn raseduse alguses võib kolmekordistada nurisünnituse riski, briti teadlased aga usuvad, et jooksmine ei ole siiski kahjulik.
Taanlaste hinnangul kujutavad endast ohtu sörkjooks ning palli- ja reketimängud, samuti treenimine üle seitsme tunni nädalas. Kuna nurisünnituse oht väheneb märgatavalt pärast 18. rasedusnädalat, ei leidnud ka siis teadlased enam seost trenni ja raseduse katkemise vahel. Mõned spordialad, sh ka ujumine, rasedusele ohtu ei kujutanud, kirjutab BBC.
Suurbritannia teadlased on aga väljendanud kahtlust jooksmise kahjulikkuse suhtes. Nende sõnul pole selles midagi halba ja eelkõige tuleks vältida spordialasid, milles suur koormus langeb kõhule või milles kõht võib kannatada saada.
Üldiselt soovitatakse naistel jätkata sportimist kogu raseduse vältel, kui enesetunne seda lubab. Naised, kes enne rasedust trenni pole teinud, peaksid hoiduma suurt pingutust nõudvast trennist ja piirduma kerge füüsilise koormusega.
Treenimine raseduse ajal tugevdab südameveresoonkonda ja parandab lihaste vastupidavust.
Lõuna-Taani ülikooli teadlaste uuringus osales 90 000 naist.
Toimetas: Tiina Luht
Teisel trimestril nurisünnituse läbi elanud naistel on järgnevate raseduste ajal suurem risk enneaegseks sünnituseks ja teistkordseks nurisünnituseks.
Dr Michal A. Elovitz ja kolleegide uuring hõlmas naisi, kelle rasedus oli jõudnud üle 14. rasedusnädala. Naised jaotati kolme rühma: 30 naist, kellel esines teisel trimestril nurisünnitus; 76 naist, kes sünnitasid enneaegselt ja 76 naist, kes kandsid raseduse täis, vahendab Reuters.
Järgneva raseduse puhul oli teisel trimestril toimuva nurisünnituse oht kõrgeim (27 protsenti) naiste hulgas, kelle eelmine rasedus oli teisel trimestril katkenud. Enneaegselt ja õigeaegselt sünnitanute hulgas esines teise trimestri nurisünnitust vastavalt kolmel ja ühel protsendil rasedatest.
„Suureks probleemiks on see, et nurisünnitanud naistel on järgmise rasedusega suurem tõenäosus enneaegselt sünnitada,“ rääkisid teadlased. Nende hulgast esines enneaegset sünnitust enne 28. rasedusnädalat 10 protsendil, teistest rühmadest vaid 1,3 protsendil.
Teadlased arvavad, et teise trimestri nurisünnituse bioloogiline mehhanism võib sarnaneda enneaegsele sünnitusele, olles mõlemal puhul seotud peamiselt emakakaela küpsusega. Sellisel juhul võiks nurisünnitanud naistele töötada välja ravi, mis järgmiste raseduste puhul vähendaks enneaegse sünnituse ohtu.
Teadlased soovitavad lapseootel naistel kohvijoomist vältida, kuna ameeriklaste uuringust selgus, et ka väga mõõdukas kohvijoomine suurendab raseduse alguses nurisünnituse ohtu.
Seni on Suurbritannia toidustandardite agentuur soovitanud raseduse ajal kofeiini mitte üle 300 mg päevas tarvitada, mis on umbkaudu neli tassitäit, vahendab BBC.
Kuid Ameerikas läbiviivud uuringust selgus, et juba 200 milligrammist kofeiinist päevas piisab, et nurisünnituse risk kahekordistuks.
Käesoleva uuringu jaoks küsitlesid teadlased eesotsas Dr De-Kun Liga 1063 naist, kellel paluti 20. rasedusnädalani pidada oma kohvijoomise kohta täpset päevikut.
Kui eksperdid kõrvutasid päevikuid ja naisi, kel esines nurisünnitus (172) avastasidki nad ühendava lüli. Nende naiste nurisünnituse oht, kes tarvitasid päevas üle 200 mg kofeiini, tõusis 25 protsendini. Kohvi mitte joonud naistel oli lapsekaotuse risk 12 protsenti.
Suurbritannia kuningliku sünnitusabi ja günekoloogia kolledži nõustaja Pat O´Brien soovitab neile uuringutulemustele tuginedes naistel kuni 12. rasedusnädalani kohvijoomisest hoiduda. „Esimese 12 nädala jooksul on beebi väga haavatav, sel ajal toimub suurem osa nurisünnitustest,“ lisas ta.
O`Brieni kinnitusel loobub enamik rasedatest esimeste kuude jooksul kohvist nagunii, kuna lõhn või maitse on muutunud vastumeelseks. Seetõttu ei tohiks kofeiinist hoidumine keeruline olla.
Nurisünnituse ohtu suurendavad mitmed tegurid: ema kõrgem vanus, varasemad nurisünnitused ja viljakusprobleemid. Siiski jääb suurem osa nurisünnituste põhjustest teadmata.
Kohvijoomise ja nurisünnituste vahelist seost on ennegi uuritud. Teada on, et kofeiin võib läbi platsenta looteni jõuda, kuid pole teada, kuidas see kasvavat last mõjutab. Seega ei oska eksperdid soovitada, kui palju kohvi on ohutu pärast 12. rasedusnädalat juua.
300 mg kofeiini on sama, mis:
Toimetas: Sigrid Sõerunurk
Rasedus võib katkeda väga mitmel põhjusel, alustades kromosoomiveast ja lõpetades kofeiini ületarbimisega, nagu võis välja lugeda eelmisel nädalal ilmunud uudisest.
Teadlaste väide, et päevas üle 200mg kofeiini tarvitavad naised kahekordistavad nurisünnituse tõenäosust, on külvanud paanikat ja tekitanud lapseootel naiste hulgas hirmu, kirjutab Newsweek.
Kohv pole loomulikult ainus paharet. Nurisünnitust põhjustavate tegurite nimekiri on pikk ja mitte sugugi kõiki neist pole võimalik vältida või muuta. Või mõista. Rohkem kui pooltel juhtudel on nurisünnituse põhjuseks kromosoomiviga.
„See on looduse viis mõista anda, et asi ei toimi ja õige oleks sellele lõpp teha,“ väidab Duke‘i ülikooli günekoloog Susann Clifford. Juhuslik kromosoomiprobleem on nurisünnituse põhjuseks 70 protsendil juhtudest enne kuuendat rasedusnädalat, 50 protsendil juhtudes kuuendal kuni kümnendal nädalal ja vaid viiel protsendil rasedustest, mis katkevad pärast 10. rasedusnädalat.
Võimalik ohtu vähendada
Mõningaid riskitegureid nagu eelnevad nurisünnitused ja naise vanus pole võimalik kontrollida. Kromosoomivea kujunemine on vanematel naistel lihtsalt tõenäolisem. Kui üldiselt on nurisünnituse oht pärast kuuendat rasedusnädalat umbes 15 protsenti, siis 35-aastasel naisel on see 25 ja 40-aastasel naisel 42 protsenti.
Õnneks on mitmeid võimalusi nurisünnituse riski juba enne rasestumist vähendada (11. rasedusnädalal haiglasse minnes on seda ilmselgelt liiga hilja tegema hakata). Enne ja pärast viljastumist tuleks lisaks võtta foolhapet sisaldavaid vitamiine, mitte suitsetada, vältida passiivset suitsetamist ja kokkupuudet mürgiste kemikaalidega ning säilitada tervislik kehakaal. Ülekaalulisus suurendab nurisünnituse (ja sünnidefektide) tõenäosust ja on üha enam ka lapse surnult sündimise põhjuseks.
Toore liha söömisel võib nakatuda näiteks E. coli viirusesse või haigestuda toksoplasmoosi. Toksoplasmoosi ohtu suurendab ka õues käiva kassi liivakasti puhastamine, kui loom on juhtumisi söönud ära mõne nakatunud linnu või närilise.
Nurisünnituse vältimise eesmärgil on oluline säilitada ka meelerahu: eelmisel aastal tehtud Briti uuring näitab, et üha enam nurisünnitusi on põhjustatud stressist.
Vältida tuleks alkoholi ja narkootikume, paratsetamooli tuleks eelistada ibuprofeenile, mis võib suurendada lootevee kogust. Kindluse mõttes peaks vältima sushit ja kõrge elavhõbedasisaldusega kala, näiteks konservtuunikala söömist.
Vereklompide teke
Listeria bakteri vältimiseks tuleks hoiduda pehmetest juustudest nagu brie ja gorgonzola. Samuti peaks vältima kokkupuudet kemikaalidega, mille hulka kuuluvad ka putukatõrjevahendid, elavhõbe ja bensiin, mis muidugi ei tähenda, et lapseootel naine ei tohiks autoga tankimas käia.
Kindlasti peaks enne viljastumist olema vaktsineeritud tuulerõugete ja punetiste vastu, sest kõik haigused, mis põhjustavad sünnidefekte, põhjustavad ka nurisünnitust. Ja tuginedes viimasele uuringule ei tohiks ka kofeiiniga üle pingutada. Kofeiin läbib platsenta ja tõstab nii vererõhku kui ka pulssi.
Kõik ülejäänud võimalikud riskitegurid vajavad rohkem uurimist. Näiteks kuuma vanni ja mikrolaineahju kahjulikkust pole tõestatud, kuid kofeiini-uuringu autori dr De-Kun Li sõnul on tema neid uurinud ja soovitab kuuma vanni vältida ning hoiduda mikrolaineahjust vähemalt 1,5 meetri kaugusele. Nimelt tõstavad need kehatemperatuuri ja kuumas vannis pole võimalik seda higistamisega alandada.
Kui naisel on esinenud vähemalt kaks nurisünnitust, saab uuringute abil tuvastada võimalikke kromosoomiprobleeme ja emakapõletikku. Vereproov võimaldab diagnoosida diabeeti, autoimmuunsust ja hormonaalseid probleeme.
Umbes igal viiendal nurisünnitanud naisel takistavad tekkinud vereklombid embrüo pesastumist. See probleem on kergesti ravitav verd vedelamaks muutvate preparaatidega. Lehekülje PreventPregnancyLoss.org asutaja Darci Kleini sõnul peitub siin väga oluline tähelepanek. Kleinil avastati pärast kahte nurisünnitust just nimelt see probleem ja olles saanud ravi, tõi ta ilmale täiesti terve poisslapse.
Mitmikel suurem risk
Kleini arvates on kassiliivast tingitud nurisünnituste osa väga marginaalne ja ta rõhutas, et eelkõige peaks nurisünnitanud naisel kontrollima võimalikke haigusi. Et seda ei tehta, elab naine üle mitu nurisünnitust ja annab lõpuks alla, olgugi, et tegemist ei pruugi olla üldsegi ravimatu probleemiga.
Nurisünnituse tõenäosus on suurem ka mitmikke ootavatel naistel ja neil, kes rasestuvad kunstliku viljastamise abil. Folliikulite stimuleerimiseks kasutatavad ravimid ergutavad mitme munaraku valmimist korraga ja on täiesti võimalik, et mõned neist ei ole täispikaks raseduseks lihtsalt valmis.
Ühtlasi põhjustavad nurisünnitust ka rasedusaegsed kromosoomuuringud: looteveeuuringu tõttu katkeb üks rasedus 300-st, koorioni biopsia puhul üks rasedus 100-st.
Õnneks on tervisliku raseduse tagamiseks rohkem lubatud kui keelatud. Uuringud on näidanud, et raseduse katkemist ei mõjuta kuidagi trenn ega seks, seega võib neid kahte julgelt nautida.
Parim soovitus korra nurisünnitanud naisele on jätkata proovimist. Kindlasti ei tohiks süüdistada ennast ega ka kedagi teist. Arstid soovitavad mõelda nii, et üks nurisünnitus viljaka eluetapi jooksul on igati normaalne.
Loe ka:
„Kohvi joomine suurendab nurisünnituse ohtu“
„Nurisünnitus mõjutab ka järgnevaid rasedusi“
„Trenn suurendab nurisünnituse ohtu“
Munaraku annetamine teisele naisele on keeruline emotsionaalne ja seaduslik protsess, mille võtavad ette vähesed, kuid need, kes seda teevad, mõtlevad üldjuhul üllamatele eesmärkidele.
Munarakudoonorlus on ebameeldiv protseduur. Lühidalt öeldes pannakse naise munarakud suure hormoonikogusega kasvama. Kui nad on valmis, korjatakse üldnarkoosi all süstlanõelaga ära.
Protseduuriga kaasnevad tursed ja vastakad tunded, vahel võib munarakkude ülestimuleerimine põhjustada vaagnapõletikku. Ent selle läbiteinud naised keskenduvad tulemustele ja leiavad, et kokkuvõttes tasub see end ära.
Munarakudoonorid on erilised inimesed. Kui Eestis saab doonor kompensatsiooniks 10 000 krooni, siis näiteks Austraalias ei maksta talle midagi. Seaduse järgi on doonorrakust sündinud lapse ema tema sünnitanud naine. Doonor loovutab munaraku annetamisega igasugusest õigusest lapse üle.
Austraalia seaduste kohaselt peab doonor olema alla 35-aastane, läbima põhjaliku tervisekontrolli ja soovitavalt ise enam rohkem mitte sünnitama. Eestis saab munarakudoonoriks alla 30-aastane terve naine, kellel on vähemalt keskharidus ning kes on sünnitanud terve lapse.
Miks seda tehakse?
„Minu kogemused ütlevad, et on kaks peamist põhjust: esimesel juhul tahetakse aidata kedagi, kes abi vajab, teisel juhul hinnatakse emaks olemise väärtust nii kõrgelt, et tahetakse lasta seda ka teistel kogeda,“ rääkis Austraalia viljakusnõustaja ja psühholoog Cherie Borosh. Tema sõnul annetatakse rakk enamasti konkreetsele inimesele: tuttavale või tuttava tuttavale.
35-aastane õpetajaametit pidav Debbie* on munarakudoonorlusega kokku puutunud kahel korral. Praegu teeb ta ettevalmistusi kolmandaks. Naise sõnul käis esimene kord eriti kähku. Nad olid tolleaegse abikaasaga läbinud viljakusravi lootuses ise lapsi saada, kuid mehe seemnerakud ei sobinud.
„Olin näinud munarakudoonorluse kuulutusi ja otsustasin, et lasen igaks juhuks endalt munaraku võtta. Leidsin, et on mõttetu neid hävitada, kui keegi teine on murest murtud ja lapsi ei saa. Sain nende olukorda muuta.“ Lapse vanematega Debbie ühendust ei pidanud. Ta teab vaid seda, et ilmavalgust nägi tüdruk.
Kaks aastat hiljem jäi Debbie ise spermadoonori abil rasedaks. Kümme nädalat pärast väikese Nicky sündis naise abielu purunes – mees ei suutnud leppida faktiga, et laps on sündinud teise mehe abil. Nüüd, viis aastat hiljem, ollakse siiski head sõbrad ja käiakse koos puhkamas.
„Minu jaoks oli Nicky kingitus kelleltki teiselt – samamoodi, nagu ma ise kunagi kingituse olin teinud,“ rääkis Debbie.
Naine peab olema kindel
Aasta hiljem pöördus sõber naise poole palvega annetada ühele teisele sõbrale munarakk. Ajastus polnud parim, ent naine nõustus.
„Kogu vestlust vahendas minu sõber,“ märkis Debbie ja kinnitas, et otsustamine oli lihtne. „Kuna olin varem annetanud, teadsin, et saan seda teha ja rohkem ma sellele ei mõelnud. Tasusin universumile oma võla Nicky eest,“ selgitas ta.
Annetatud munarakust sündis tüdruk. „Ühise sõbraga oleme tänini heades suhetes, aga lapse ema soovil me nendega ei lävi.“
Kolmandal korral valis ta kliiniku omal soovil. „Esimene kord oli minu enda jaoks. Teine kord tuttava jaoks. Kolmas kord on üllal eesmärgil. Ma tean, mis tunne on saada endale midagi, mida sa kunagi ei lootnud saada.“
Professor David Healy usub, et naine ei pea ainuüksi olema kindel oma soovis, vaid mõistma doonorluse ideed kui sellist. „Mõned annetavad sõbrale või pereliikmele, teised mitte. Inimene peab oma soovides täiesti selgusele jõudma, vastasel juhul ei soovita ma seda teha.“ Ta nõustus, et protseduuriga võivad kaasned komplikatsioonid, ükski operatsioon pole riskivaba. Kuid tema sõnul ei tohiks neid nii väga karta.
Osa informeerimise protsessist on munarakudoonorluse pikaajaliste tagajärgede mõistmine. Raske võib olla anda elule lapsele, kes on geneetiliselt sinu, kuid kellega sul pole sellegipoolest mingit soest. See on põhjuseks, miks nõustamine on doonorlusportsessi nii tähtis. Elukaaslane ei pea mitte ainult nõustamisel käima, vaid andma ka kirjaliku nõusoleku.
Mõjus tervisele halvasti
30-aastane Sandy* ei rääkinud abikaasale oma doonori plaanidest enne, kui oli munaraku saajaga kokkuleppele jõudnud. „15-aastaselt langesin vägistamise ohvriks ja neljandal kuul tehti mulle abort. See ei jõudnud mulle päris hästi kohale enne, kui ma oma tütart ootasin ja 18. rasedusnädalal teda ultrahelis nägin.“
Kuigi enda sõnutsi ei ole naine väga usklik, tundis ta tol hetkel kohustust selle abordi eest tagasi teha. „Olin kindel, et Jumal võtab tehtu pärast minult lapse ära,“ ütles ta.
Esmalt kaalus Sandy surrogaatlust, kuid leidis, et Austraalias on seadused selleks liiga keerulised. Esimest korda nägi ta doonorluse kuulutust ajakirjas raseduse ajal. Tõsiselt hakkas ta mõtlema siis, kui tütar sai neljaseks. Pärast sobiliku kliiniku leidmist valis ta välja naise, kes oli kõige kauem püüdnud lapseootele jääda.
Pärast pikka ja emotsionaalset telefonikõnet abistatavaga otsustas Sandy, et nüüd on õige aeg rääkida abikaasaga. „Tema reaktsioon üllatas mind. Mees leidis, et see oli midagi, mida ma pidin tegema ja ta oli valmis mind toetama.“
Sandy kahetseb selle kogemuse puhul vaid kahte asja. Esiteks mõjus see tema tervisele nii halvasti, et rohkem ta seda läbi ei teeks. Teiseks otsustas ta juba varakult munaraku saajaga igasuguse kontakti lõpetada.
Sõbrad mõistsid hukka
„Tean vaid seda, et eelmise aasta detsembris pidanuks laps aastaseks saama. Ma ei tahaks teda näha, küll aga tahaksin teada tema sugu ja sünnikuupäeva,“ rääkis Sandy. Sellest hoolimata mõistab ta oma rolli täielikult. „Andsin ära munaraku, mitte lapse. Kehast väljudes kuuluvad need rakud saajale.“
Selline suhtumine on võimalike doonorite puhul hädavajalik. Inimesed mõistavad väga erinevalt isegi munaraku olemust. Mõnede jaoks on tegemist tavalise rakuga, mis teistest omasugustest ei erine. Ilmselt pole paljud neile erinevustele mõelnud. Ometi peaksid seda tegema ka munaraku loovutanud naise pereliikmed. See on igaühe enda otsustada, kui palju ja millal tema lapsed oma geneetiliste sugulaste kohta teada saavad.
Debbie on selles suhtes avatud – ta on arvestanud võimalusega, et doonorluse abil sündinud lapsed tahavad temaga kohtuda. „Mu ema on adopteeritud, mu ämm on adopteeritud, seega olen harjunud mõttega, et pere on see, kelle hulgas sa üles kasvad. Pere ei pea olema bioloogiline,“ leidis ta.
Sandy tahab tütrele enda doonorlusest rääkida siis, kui tüdruk pisut vanemaks saab. Sõbrad on tema otsusesse suhtunud aga negatiivselt. Nad ei suuda uskuda, kuidas naine sai niimoodi omaenda lapse ära anda.
* nimed muudetud
Toimetas: Tiina Luht
Allikas: Austraalia ajaleht The Sydney Morning Herald
Kaks kolmandikku naistest võtab raseduse ajal kaalus juurde rohkem, kui see tavaliselt soovitatav on. Nõnda võibki arsti nõudliku silma alla astumine lapseootel naise jaoks ebameeldivaks kogemuseks kujuneda.
Tohtrite arvates võiks raseduse ajal juurde võtta kokku 9-14 kg ehk siis 300-400 g nädalas. Ent arstid kohtavad oma praktikas ka naisi, kelle kaal kasvab 20-30 kg. Samuti neid, kes satuvad ärevusse juba esimeste kilode lisandudes, sest ei soovi kaotada Barbie-figuuri, vahendab Naistemaailm ajakirja Pere ja Kodu.
Günekoloog Kadri Matt ütleb oma töökogemuse põhjal, et vähemalt pool ülekaalulistest sööb liiga palju või ebatervislikult. Kuni 40 protsenti emakssaajatest on ülekaalus juba enne lapseootele jäämist. Sama paljud on pärast sünnitust mures kehakaalu pärast.
Naiste hulgas levib arvamus, et organism tunneb ise, mida tal on vaja, ja oma keha tuleb kuulata. “Rasedus ja laps ei vaja aga liialdusi,” nendib dr Matt.
Õige pole seisukoht, et last oodates tuleb süüa kahe eest. Ema kõhus arenev väike loode ei vaja palju toitaineid.
Tihti arvatakse, et suuremal naisel tuleb rohkem juurde võtta, kuid tegelikult on vastupidi: tema peaks just vähem lisakilosid koguma. Kes on juba enne rasestumist ülekaaluline, sel tuleb end last oodates eriti jälgida.
Rasedus teeb tütarlapsest naise ka seetõttu, et sellal hakkavad ladestuma rasvad, mis enamasti säilivad pärast sünnitust. Sageli jätkub rasvumisprotsess ka imetades ja pärast on kaalu raske langetada.
Vältida tasub ennekõike liialdamist süsivesikute ja rasvadega. Neid sisaldavad suurel hulgal kommid, koogid, saiakesed, hamburgerid, kartulikrõpsud, mahlad, mahlajoogid, nektarid ja limonaadid. Süües näiteks pool pakki komme, saab korraga palju kaloreid, rasvu ja süsivesikuid.
Liialdada ei tasu kohviga, selle võib asendada viljakohviga. Vältida tuleks alkoholi ja tubaka tarvitamist, mis kahjustab loodet.
Paljusid naisi tabab rasedana suur isu mõne kindla toiduaine järele. Tavaliselt nõuab keha seda, mis on vajalik, ning erilisi isusid esineb rohkem kolmel esimesel raseduskuul. Mõnda aega võib neile ka järele anda, kuid siis tasub liialdamine lõpetada. Loode ei saa ju kasvada šokolaadikommide najal.
Mida ja kui palju peaks sööma tulevane ema, kas kahe eest?
Ameerika günekoloogide ja sünnitusarstide ülikooli andmetel peavad rasedad naised tõstma viie põhilise toidugrupi tarbimist, vahendab Õhtuleht.
Vaja oleks:
Tasakaalustatud dieet on parim moodus toitainete saamiseks, kuid ka toidulisandid võivad olla vajalikud. Rase naine peaks tarbima toidulisandeid vaid arsti soovitusel. Toidulisandid ei asenda tervislikku dieeti, vaid kindlustavad seda, et naine saaks piisavalt päevaseid toitaineid.
Mida vaja, miks ja kust leiab?
A-vitamiin ja beeta-karoteen, aitavad luudel ja hammastel kasvada. Maks, piim, muna, porgand, spinat, rohelised ja kollased köögiviljad, brokoli, kartul, kõrvits, kollased puuviljad.
D-vitamiin, aitab kehal kasutada kaltsiumit ja fosforit, aitab luid ja hambaid tugevdada. Piim, rasvased kalad, päike.
E-vitamiin, aitab kehal moodustada ja kasutada punaseid vereliblesid ja lihaseid. Köögiviljaõli, pähklid, spinat.
C-vitamiin, antioksüdant, mis kaitseb kudesid kahjustuste eest ja aitab raual kehasse imenduda, aitab immuunsust tugevdada. Tsitruselised puuviljad, paprika, rohelised oad, maasikad, papaia, kartul, brokoli, tomat.
Kaltsium, loob tugevad luud ja hambad, aitab ennetada veretrombe, aitab lihaste- ja närvifunktsioonidele kaasa. Jogurt, piim, soja-piim, kaltsiumirikkad mahlad ja leivad.
Raud, aitab hemoglobiini loomisele kaasa, ennetab aneemiat, madalat sünnikaalu ja enneaegset sünnitust. Veiseliha, sealiha, kuivatatud oad, spinat, kuivatatud puuviljad.
Proteiin, aitab aminohappete loomisele kaasa, parandab rakke. Enamikud loomsed toidud, liha, linnuliha, munad, piimatooted, oad, läätsed, pähklid.
Tsink, aitab toota insuliini ja ensüüme. Punased lihad, linnuliha, oad, täisteratooted, austrid, piimatooted.
Allikas: Õhtuleht