Imetamisnõustaja on inimene, kes jagab emadele väärtuslikku toitumisalast teavet seoses vastsündinute ja imikutega.
Noortel emadel tekib vastsündinute toitmisega seoses ikka probleeme ning hea on ju, kui küsimuse saab postitada foorumisse spetsialistile, kes asjakohast nõu anda oskab.
Nupsu.ee foorumis alustab emade nõustamist imetamisalastes küsimustes Kristi Laid.
Kõik, kellel on mõni küsimus või mure seoses imetamisega tekkinud, saavad pöörduda foorumis küsimusega otse Kristi poole.
1. Tee oma “klubi”!
Suhtle foorumis, otsi inimesi oma ümbruses ning proovi leida sarnaste muredega isikuid enda ümber. Võta nendega ühendust ning proovi jagada teadmisi, oskusi ja selgita välja, mis oleks võimalikud lahendused. Käige koos mööda asutusi ja nõudke abi. Koos on teie hääl tugevam!
2. Jaga kulusid!
Eestis on toimetulekutoetus alla igasugust arvestust. Tegelikult seda ei tohikski nimetada toimetulekutoetuseks, sest sellega ei tule tänapäeva Eestis enam toime. Jagades kulusid, võid säästa kõvasti toitude, üüri, kommunaalkulude ja muu arvelt. Tuleb lihtsalt olla ettevaatlik, et ei satuks kulusid jagama ebaausate kodanikega.
3. Täienda oma teadmisi!
Proovi ennast täiendada. Leia raamatuid, loe harivaid artikleid. Kui sul on pisikene laps ja tal on lõunauinak, siis on ehk võimalik hiilida kuskile loengusse ajal, mil keegi last vaataks. NB! Ülikooli uksed on tihti avatud ning kuulates ja kaasa mõeldes arened sa ise edasi. Uuri ka töötukassa koolitustele pääsemise võimalusi ja muid programme, mida pakutakse.
4. Lahenda jõukamate mured!
Jõukad võivad olla jõukad, sest nad hoiavad oma varast kümne küünega kinni, kuid on ka neid, kes annavad hea meelega ära hunnikute viisi lasteriideid, mänguasju, lastetarbeid, kui need enam kasutust ei leia jne. Korja see kraam kokku ja kui sul endal nende esemete järele otsest vajadust pole, siis müü maha. Roheline second-hand mõtteviis on tänapäeval populaarsem kui kunagi varem. Lisa oma kuulutus turg.nupsu.ee lehele või müü see kraam maha kuskil mujal internetis või päris klassikalisel turuplatsil (on ka üritusi, kus saab tavaari müüa)
5. Tee head – saa head!
On hulganisti asutusi, kus vajatakse abikäsi, aga pole võimalik palka maksta. Samas võib see asutus lahendada kas või ajutiselt sinu mured: pakkuda sulle toidu lauale ja anda sinu perele öömaja. Samal ajal saad igal vabal hetkel neil aidata teha seda tööd, mis nad teevad. (Vanadekodud, turvakodud, lastekodud)
6. Suhtle sugulastega!
Tihti on raske olukorra tinginud sassis peresuhted. Mõtle, et kas oleks võimalik suhteid parandada ning seda ühise pingutusega kõik koos teha. Võib-olla vajad kolmandat osapoolt lepitajaks? See on suur samm ja võib mõnel juhul olla vale, kuid kaalu ilma uhkuse ja häbita seda siiski. Jalad kindlalt maas, oled tugevam ja targem.
7. Lahenda mõistatus!
Kas oled jäänud majanduskriisi hammasrataste vahele või on su probleemi tinginud tutvusringkond ja ümbritsev sotsiaalsfäär? Võib-olla puudulik haridus? Valed otsused, suured võlad? Mis iganes on põhjuseks, proovi see lahendada. Tihti on raskuste taga mingi viga, mida regulaarselt kordad. Proovi neid tuleviku tarbeks vältida ja luua oma lastele võimalus elada muretumalt.
8. Seisa oma õiguste eest!
Sul on laps? Kus on lapse isa (või mõnel juhul ema)? Kas ta maksab alimente? Hiilib maksmisest kõrvale? Võitle selle eest, et su õigused oleks kaitstud. On neid, kes uhkelt ütlevad, et ei taha alimentidega tegemist teha, kuid sul on selleks õigus ja lapse heaolu nimel ka tõenäoliselt kohustus teha kõik, mis su võimuses, et pakkuda talle sooja kodu ja täis kõhtu.
9. Ole leitav!
Võib-olla keegi tahab sind aidata, kuid ta ei tea sinu probleemidest ega sinu muredest midagi. Proovi endast märk maha jätta, et leiaksid abi. Võid oma muredest teavitada sotsiaaltöötajaid, MTÜ’sid, anda märku foorumis ja küsida nõu (Võib-olla tekib sellest mõnikord ka kisa ja kära, aga ära karda – tihti on teisel pool ekraani keegi, kel sama mure ja saab sinu julgusest jõudu).
10. Käi valimas!
See viimane võib kohati tobe soovitus tunduda, kuid poliitikud investeerivad maksumaksja (nende hulgas ka sinu) raha suurprojektidesse nagu Saaremaa sillad, Tartu mnt, EL-ga liitumine, NATO, euro jne. Ostavad tagasi raudteed ja topivad kindlasti posu raha ka oma tasku. Kuid meie pered ja lapsed? Meil oleks kõik pered kindlustatud ja soojas, kui inimeste süda oleks õigel kohal. See viha ja frustratsioon, mis raskel ajal tekib, tuleks poliitikutele hirmujudinaks seljal muuta. Nad on rahva teenrid, mitte rahvas nende oma.
Kui mitte mujal, siis ostukeskustes ikka vahel kohtab lapsi, kes on viskunud põrandale ja röögivad seal. Mõned neist pöörlevad veel jalgade abil osavalt vurrkannina. Niisugune põngerjas tundub kaaluvat vähemalt 100 kilo, kui teda maast lahti hakata kangutama. Lapse jonnile lisanduvad loomulikult kõrvalseisjate õpetused, kõverpilgud, naer või pahane porin. Kehaline karistamine ei tule kõne allagi, lapsevanemal jääb üle vaid kogu oma emotsionaalne ja füüsiline jõud kokku võtta ning kuidagimoodi olukord klaarida. Ikka meeles pidades, kes on täiskasvanu.
Mõned võtted hüsteeria taltsutamiseks.
1. Emba last!
Kui sinu laps hakkab hüsteeritsema, emba teda tugevasti, ära ainult üle pinguta! Pea meeles, et see on sinu laps ja teie jõud pole võrdsed. Kallistamine töötab peaaegu iga kord – kui suudad vaid enda isiksuse ja emotsioonid maha suruda ja mõistad, et see pole karistus, vaid kallistus. Oletatakse, et embamine hüsteeriahoo ajal annab lapsele kaitstusetunde ja meenutab talle seda, et sa teda armastad. Tavaliselt peatub hüsteeria pärast tugevat ja küllalt pikka kallistust. Seejärel võib lapsega rääkida juba mõistlikult ning pärida temalt jonni põhjuse järele.
2. Tee paus!
Mõnikord on mänguhoogu sattunud last võimatu peatada ükskõik milliste
vahendite või keelituste abil. Siis võid proovida järgmist trikki. Tõsta laps tugitooli või mõnesse muusse piisavalt mugavasse kohta istuma, aseta oma käsi talle kõhule. Ära lase tal vabaks rabeleda, aga proovi ka haiget mitte teha. Kui väikelaps kaotab kontrolli enda üle, pole tal sageli aimugi sellest, kuidas end käsile võtta. Kui sa nüüd
oled saanud lapse tugitooli istuma ning ta on juba paigal sinu tugeva! käe haardes, õpeta talle, kuidas sügavalt sisse ja välja hingata. Näita talle ette, kuidas seda teha. Jäta laps istuma, kuni ta on
täiesti maha rahunenud. Seejärel räägi temaga toimunust.
3. Ära pööra tähelepanu!
Kerge öelda, raske teha! Kui laps nõuab sinult midagi, mida sa talle teatud
põhjustel lubada ei taha, satub hüsteeriasse ning viskub põrandale, on mõnikord kõige õigem sellisele korralagedusele tähelepanu mitte pöörata. Kapriisid lõppevad, kui laps mõistab, et ei põrandal aelemine ega muud meetodid ei too talle sinu tähelepanu ega täida tema alusetuid nõudmisi. Väikelapsele võib rahulikult selgitada, et kui vanematelt paluda midagi ilma hüsteeriasse sattumata, võib saavutada hoopis paremaid tulemusi ning võib-olla ka kiiremini.
4. Aseta laps valiku ette!
Kui laps jonnib, tuleta talle meelde mõnda meelelahutust, mille olete ühiselt planeerinud – jalutusretk parki, tsirkuse- või kinokülastus (või mõni muu üritus, sest igas peres on niisuguseid väikesi meelelahutuslikke ettevõtmisi, või midagi, mis on seotud lapse lemmikhobiga). Seejärel paluge lapsel tema käitumise üle järele mõelda ning seadke ta valiku ette – öelge talle, et kui ta ei suuda end väärikalt üleval pidada, jääb meelelahutus ära, sest selline käitumine pole vastuvõetav. Kui laps seada niisuguse valiku ette, rahuneb ta tavaliselt üsna kiiresti. Ta ei hakkagi mõtlema, et talle sunniti midagi peale, eriti kui ta on ise osalenud selle otsuse vastuvõtmises, kuhu pere läheb või mida talle endale teha meeldib.
5. Jäta ta oma mõtetega üksi!
Proovi seda teha nii, et lapsel ei tekiks muljet, nagu oleks teda karistatud, sest muidu võid saavutada soovitule vastupidise efekti. Laps on isiksus, osake perekonnast ja ühiskonnast, ära unusta seda hetkekski. Ja nii nagu täiskasvanud, vajab ka tema mõnikord üksiolemist. Kui sa tõstsid oma lapse peale põhjusega häält ja ta selle peale hüsteerias oma tuppa jooksis, ära kiirusta talle sinna järele tema karistamiseks, vaid oota, kuni ta ise välja sinu juurde tuleb. Nii tekib perekonda taas rahu. Loomulikult selgita välja, millest niisugune konfliktsituatsioon alguse sai.
Allikas: parents-online
Ehk on kellelgi veel mõtteid, kuidas väikese raevu peatada suurema ja targema seisukohalt lähtudes? Olete oodatud siin kommentaarides neid jagama.
Sügisega kaasneb lehesadu. Langenud lehtedes on mõnus hullata nii suurtel kui väikestel, koeradki armastavad neis sahistada. Jalutuskäikudelt võtavad lapsed neid ikka kaasa. Sel sügisel on olnud kahesuguseid langenud lehti, mäletate? Esimesed olid erksad ja värvilised, praegu on ülekaalus kollased. Vähemalt vahtralehtedega on nii. Lapsele on hea seletada, miks see nii on. Mida nende lehtedega veel peale hakata?
1. MÄNG „PUUDUTA LEHTE“
Paljud asjad meid ümbritsevas maailmas tunduvad meile sarnased, kuid on tegelikult põhimõtteliselt erinevad. Võtame näiteks puulehed. Kui laps on neist ühte näinud, arvab ta, et teised kõik on samasugused. Aga võta näpust! Kui olete lapsega läbi mänginud mängu „Puuduta lehte“, leiate, et teie maailm on igaveseks muutunud.
MÄNGU JUHEND:
Võtke kaks kilekotti ja minge õue. Otsige koht, kus kasvab erinevaid puid ning koguge 5-6 erineva struktuuri ja kujuga lehte – kumbagi kotti üks. Selle tegevuse käigus avastate isegi uuesti, et on olemas siledad ja karvased lehed, paksud ja õhukesed, mõnedel ulatuvad välja sõrmed, mõned koosnevad paljudest lehtedest, mõned on pikad ja peenikesed ja mõned laiad latakad.
Kui vajalik arv lehti on koos, laske lapsel käsi ühte kotti pista ja mõnda lehte katsuda. Võite selle kotist välja võtta. Seejärel las laps kobab käega teises kotis ning leiab üles samasuguse lehe sealt. Edasi võite arutleda, mille poolest lehed erinevad, mis muudab nende kuju või tekstuuri eriliseks. (Steve ja Ruth Benneth – „365 telerivaba tegevust kogu perele“)
2. LEHEKINDLUSE EHITAMINE
Puudelt langenud lehtede sees hullamine on laste üks sügise mõnusid. Löö ka sina selles pillerkaaris kaasa – lehtedekuhilast võiksite lastega kindluse ehitada. Esialgu rehitsege kõik teie muruplatsil olevad lehed ühte suurde hunnikusse kokku. On olemas kaks põhilist moodust, kuidas kindlust ehitada. Lihtsam võimalus on endale lehehunniku keskele „pesa” ehitada. Selleks tuleb hunniku keskele auk kaevata ning seal olevad lehed äärte poole välja suruda. See lihtsakoeline kindlus on ideaalne väiksemate laste jaoks.
Natuke keerulisema versiooni ehitamiseks otsige mõni suur pappkast (hästi sobivad selleks külmikute kastid), asetage see küljeli ning kuhjake talle lehti peale. Üks külg jätke katmata (see, kuhupoole kast lahti käib), et kerge vaevaga oma lehekindluses sisse-välja käia saaks. Kui teil juhtub kaks suurt kasti olema, rajage kaks kindlust, nii saate mõlemad endale isikliku baaslaagri.
Ent lehtedel võite ka lihtsalt liugu lasta või lehesõja korraldada. Proovi ise või koos pojaga lehtede sisse kaevuda ning vaadake, mis tunne on seal all olla. Päeva lõpetuseks valige kumbki välja viis enda meelest kõige ilusamat lehte ning võrrelge omavahel nende värve ja suurust. (Ed Avis „Hakkame pihta, issi! 75 ühist tegevust isale ja pojale“)
3. LEHTEDE KUIVATAMINE JA NENDE KASUTAMINE KAUNISTUSEKS
Lastele meeldib ikka korjata sügisel värvilisi puulehti. Sageli on emad mures, mida teha nende lehekuhilatega, mis koju toodud. Vähemalt ühe korra võiks sügisel korraldada ekspeditsiooni, mille käigus kogutakse värvilisi lehti. Seekord aga võtke kaasa maalriteibiga või mõne muu teibiga kokku kleebitud pappkaaned ja pange lehed sinna vahele. Koju jõudes asetage lehed kohe ajalehe vahele, nii et nad omavahel kokku ei puutuks, seejärel pappkaante vahele ning asetage raskus peale (mõni paksem raamat). Nädalaga peaksid lehed olema nii kuivad, et neid saab edukalt kasutada. Sobivad ka juba ühe päeva vajutise all olnud lehed.
Mida teha kuivatatud lehtedega?
Kui kasutate laste tööde või oma arvete või millegi muu sarnase kogumiseks papist mappe, võite sinna peale kleepida kaunistuseks värvilisi lehti. Et lehed pudenema ei hakkaks, katke need näiteks raamatukilega. („Suur käsitööraamat lastele“)
Kui koolilaste raamatute katmisest jäävad üle raamatukile ribad, võib need kasutada järjehoidjate meisterdamiseks. Samas võib kilet meisterdamise otstarbel veidi koju osta.Idee on pärit Pille Siilaku raamatust „Meisterdame loodusmaterjalidest“.
Kuivatatud lehed ja lilled järjehoidjaks!
TÖÖ KÄIK: 1. Lõika raamatukilest kaks ühesuurust tükki, mis on soovitud järjehoidja suurusega. 2. Kinnita üks pooltest kleepmassiga lauale (et vältida paigalt nihkumist) ja eemalda kattepaber. 3. Aseta kuivad taimed kleepuvale poolele. Jäta servadesse pisut tühja ruumi. 4. Tõmba teisel raamatukiletükil kattepaber kitsamast servast natuke lahti ja aseta kleepuvad pooled vastakuti. 5. Libista vaikselt paberit alt ära ja silu samal ajal teise käega, et ei tekiks kortse. 6. Kui servad kusagilt kohakuti ei jäänud, lõika need tasaseks, näiteks siksakkääridega.
Kleepsude saamiseks tuleks teine raamatukiletükk panna taimeosadele nii, et kleepuv pool jääb väljapoole. Nii võib kaunistada toaaknaid, kiletatud vihikuid, kaarte või koostada lehe-või lilleraamatuid. Idee on pärit Pille Siilaku raamatust „Meisterdame loodusmaterjalidest“.
VAHENDID:
ehituslik PVA liim (peab kuivades jääma pisut nätskeks, mitte klaasjaks), aluskile (vanad vihikukaaned või muu läbipaistev sile painduv pind), kuivad taimed, pintsel, käärid.
TÖÖ KÄIK:1. Aseta leht või lill kile alla. Kata liimiga kile pealmisel pinnal pisut suurem laik kui leht (väga paksult ei ole vaja liimi panna). 2. Võta leht kile alt
PVA liimi abil valmistatud kleeps
ära ja aseta liimile, ilusam pool peal. 3. Kata leht ka pealt liimiga, mitte väga paksult, aga ikkagi nii, et lehte enam liimi alt näha ei jää. 4. Aseta sooja kohta ja kuivata seni, kuni liim muutub läbipaistvaks, aga on ikka veel elastne (kui liiga kaua väga soojas kohas kuivatada, muutub liim liiga jäigaks ja murduvaks). 5. Eemalda lehekleeps kilelt, lõika servad sobivaks. 6. Aseta kleepsud aknaklaasile, siledale kapile või peeglile (kui mõni tugevam kleeps hästi kinni ei jää, siis võib pinda kergelt niisutada). NB! Väga ilusa tulemuse saab ka, kui kasutada lehtede asemel värvilisi sulgi.
Idee pärineb Pille Siilaku raamatust „Meisterdame loodusmaterjalidest“.
VAHENDID:
raamatukile, vajutuse all kuivatatud lilli, lehti vms, käärid, niit või tamiil, pisut kleepmassi.
TÖÖ KÄIK:
1. Vali kuiv leht ja lõika sellest kaks u 1 cm võrra suuremat ühesuurust raamatukile tükki. Kinnita kleep-massiga üks neist laua külge, paberiga kaetud pool üleval. 2. Eemalda paber ja aseta kile keskele leht. 3.Tõmba teiselt
Kuivatatud lehtedest riputised - sügis tuppa!
kleepsult kattepaber natuke lahti ja aseta see, kleepuvad pooled vastakuti, alumisele kiletükile. Vaikselt paberit ära tõmmates jälgi, et ei jääks õhumulle. 4. Lõika kile servad lehest või õiest pisut kaugemalt soovitud kujuga. 5. Säti valminud lehed ritta: suuremad allapoole, väiksemad üles. 6. Võta niit, mis oleks pikem kui lehtede rivi. Aja lehed nõela abil niidi otsa. 7. Riputa saadud jadad näiteks kardinakonksude külge.
Pille Siilak „Meisterdame loodusmaterjalidest“.
VAHENDID: Soovitatav kasutada pulbervärvi, mida võib paksendada seebihelveste või maisijahuga. Värvi võib ise valmistada: pange supilusikatäis jahu vähese veega pannile, kloppige segu läbi ja kuumutage keemiseni. Lisage toiduvärvi. Paber peaks olema paraja imavusega – liiga läikivale ei jää värv pidama, liiga suure imavusega paber võib rebeneda.
TÖÖ KÄIK:
Mäkerdamisriided selga ja töö võib alata. Eri kujuga ja suuruses lehed võõbata värviga üle ning kujutised jäädvustada paberile. Kõige ilusamatest trükistest võib teha näiteks kaarte või suurema tahtmise korral lapse toa seinale raamistatud maali. Kindlasti tasub mõnda valminud tööd säilitada sellises mapis, kuhu lapse tööd kogute. ( Dr Dorothy Einon „Loov laps“)
Fotod: Pille Siilak “Meisterdame loodusmaterjalidest”
Milliseid sügislehtede kasutusviise sina, lugeja, veel tead? Kirjuta meile oma kogemustest!
Pliitaslamp. Foto: Wikipedia
Kuna lapsed vigastavad end kõige ootamatutel hetkedel, tuleb selleks valmis olla. Järgnevalt loetletud vahendid peaksid kindlasti koduapteeki kuuluma.
Hoia esmaabi karpi, kappi või pakki lukustatuna või muul moel lastele kättesaamatuna, kuna osad vahendid/ravimid on lastele ohtlikud.
Paratsetamool, ibuprofeen alandavad palavikku ja aitavad valude vastu. Hoia ravimite infolehed alles, et teaksid õigeid koguseid anda. Imikutele sobivad paratsetamooli küünlad.
Mõõteriist ravimi suu kaudu andmiseks. Kõige täpsem ja käepärasem on tavaliselt süstal. Leidub ka palju erinevaid mõõtelusikad, pipette, tilgutajaid ja tasse. Muretse endale selline, mis tundub Sulle ja Su lapsele sobivat või kasuta seda, mis on ravimiga kaasas.
Jääkott tursete ja valude leevendamiseks.
Jääkotti saab ise teha, pannes kummist hästi suletavasse kotti jääkuubikud. Mugavam on aga osta apteegist keemilist geeli sisaldav jääkott, mis muutub ise külmaks.
Soe kott/kuumaveepudel kõhu- või lihasvalu leevendamiseks.
Elastiksidemed ja plaastrid. Elastikside aitab väljaväänatud liigeste fikseerimisel või murtud käeluu kaela riputamisel. Erineva suuruse ja kujuga plaastrid kuluvad väikeste haavade ja kriimustuste plaasterdamisel marjaks ära.
Marlilapid ja teip. Suuremate haavade ja sisselõiget tohterdamiseks läheb vaja marlilappe. Et sidemed paigalt ei nihkuks, on nad vaja teibiga kinni tõmmata.
Väikesed ja teravad käärid teibi, marli jms lõikamiseks.
Termomeeter. Kui beebi ei ole veel ühe-aastane, peab koduapteegis olema digitaalne termomeeter, millega saab kehatemperatuuri pärakust mõõta. Saadaval on ka otsmikult, kõrvast ja kaenlaaugust mõõtvaid termomeetreid. Kõige täpsema ja usaldusväärsema tulemuse saab imikute puhul pärakust ja kaenlaaugust mõõtes.
Vaseliin rektaalse temperatuuri (pärasoolest) mõõtmiseks on vaja eelnevalt termomeetri otsikut libestusainega määrida.
Kalamiinilahus putukahammustustele määrimiseks ja sügeluse leevendamiseks. 1-protsendiline hüdrokortisoonsalv – leevendab samuti sügelevat löövet.
Antibiootiline salv on vajalik haavade puhul, kus on infektsioonioht. Kui tundub, et haav on juba põletikuline, konsulteeri enne salvi kasutamist arstiga.
Vesinikülihapend haavade puhastamiseks. See on pihustatav vedelik, mis tuimestab, puhastab, vähendab valu ega aja kipitama.
Rehüdreeriv vedelik, kui arst soovitab seda kõhulahtisuse puhul kasutada.
Päikesekreem. Kasuta imikutele ja väikelastele mõeldud õrna koostisega kreeme
Lahjendatud piiritus, saialille tinktuur vms vastsündinu nabaköndi ümbruse puhastamiseks või pintsettide, kääride, termomeetri vms puhastamiseks
Pintsetid pindude jms eemaldamiseks
Ninapump tatise nina puhastamiseks
Pliiatslamp, et kontrollide pupille ja vaadata kurku. Ära varupatareisid unusta.
Spaatel keele allasurumiseks kurgu vaatamisel.
Nimekiri olulistest telefoninumbritest – muu hulgas lastearsti ja kiirabi numbrid, tuttava või sugulase telefoninumbrid, kellele hädaabi korral helistada
Allikas: ivillage.com; raamat „Mida oodata: esimene eluaasta“
Aseta laps ainult kindlustatud pinnale
Arene koos oma väikelapsega, őpi teda tundma ja ennetama eaga kaasnevaid ohtusid!
Kukkumise vältimiseks:
Ära jäta lapsevankrit:
Autos sőites hoolitse, et täidad kőik nőutud turvaabinőud (imikutool, rihma kinnitamine).
Söömine toimugu rahulikus miljöös, toitu kurku tőmbamata.
Väikesed ja teravad asjad ei sobi lapsele mängimiseks –
ta vőib need tőmmata kurku vői hingamisteedesse.
Mürgistuste ja pőletuste vältimiseks
Hoiatused väikelaste vanematele.
Allikas: Tallinna Lastehaigla
Kuidas hakkama saada vanduva lapsega?
Mu 5-aastane laps alustas lasteaiaga selle aasta jaanuaris. Juba esimese kuuga ilmus ta sõnavarasse palju väljendeid, mida meil kodus ei kasutata. Ropud sõnad ja inetud ütlemised (sel tädil on nii paks tagumik; see onu näeb nii tobe välja) on pidevalt kasutuses. Minupoolne keelamine näib teda ainult lõbustavat. Mul on juba häbi oma lapsega ringi liikuda, sest ta võib oma suud pruukida täiesti sobimatutel aegadel ja sobimatus kohas.
On täiesti loomulik, et vanemad tunnevad lapse vägisõnade üle pahameelt ja häbi. Raskemaks teeb asja ümbritsevate hukkamõist – vaat, kui kasvatamatu laps. Tegelikult täiesti eakohane ja reeglina mööduv nähtus.
Kust need sõnad tulevad?
Kodune laps kuuleb oma vanemate, suhtlusringkonna ja ehk televisioonis või raadios esinevate inimeste väljendusviise. Teda on lihtsam nö kaitsta maailma pahupoole pealetungi eest. Lasteaeda minekuga puutub laps kokku teiste perede tavade ja erinevas vanuses lastega. Nii tekib olukord, kus on kokku saanud hulk erinevaid ja toredaid, kuid kahjuks ka hulk sobimatuid käitmisviise ning väljendeid. Lapsed õpivad kiirelt teistelt lastelt ning nagu ikka on eriti põnevad uued „oskused“, mis vanemates mingi reaktsiooni esile kutsuvad.
Mida teha?
Kõige tõenäolisemalt saab laps riielda või satub küsimusterahe alla: „Kust sa seda sõna kuulsid? Kas sa tead, mis see tähendab? Kas meie räägime nii?“ Ägedad reaktsioonid annavad sõnumi, et need väljendid on kuidagi erilised ja laps soovib sageli keeldudest hoolimata katsetada, millal, kus ja kuidas need mõjuvad. On ju huvitav, mis võim on pealtnäha lihtsal sõnal. Vanema eeskuju on väga oluline. Jälgi enda väljendusviisi ja ole ettevaatlik ka teiste täiskasvanutega suheldes. Ikka juhtub, et viskame kommentaari, mis kõlab irooniliselt või pisut õelaltki. Täiskasvanute seltsis võib see näida lihtsalt naljana, kuid kui laps kuulma juhtub, tekitab öeldu temas segadust. Talle võib näida, et nii ongi õige. Samuti tasub tähele panna, et enda jutu sisse ei eksiks vandumine või ebasündsad väljendid. Olukorra lahenduseks on soovitatav selgitada rahulikult, kuid kindlalt, miks sa ei aktsepteeri neid väljendeid. Räägi, et osa sõnu võib kurvastada või solvata teisi inimesi ning see pole viisakas. Võite ka lapsega koos arutada, miks osa inimesi valib sobimatud sõnad suhtlemiseks. Ära häbista või sildista inimesi, kes sobimatuid sõnu kasutavad.
- Laps testib reaktsiooni, rahulik vanem ei ärata nii suurt huvi katsetamiseks
- Jälgi enda kõne ja palu ka lähedastel kasutada sündsaid väljendeid
- Probleem on üldiselt mööduv, sest peamist eeskuju annavad ikkagi vanemad
Mari-Liis Tikerperi
Kuidas lapsega säilitada rahulik suhtlemine
Kuidas lapsega säilitada rahulik suhtlemine ja teineteise austamine. Kas sina soovid, et ta sind kuulaks ja sinu palved täidaks?
SITUATSIOON:
Sinu laps ei kuula sind. Sa palud pojal magamaminekuks üles seada oma voodi aga tema ei tee sinust väljagi. Palud tütrel koristada põrandalt oma riided ning tema vastab: “Ma teen seda….pärast”. Aga see ei saagi tehtud kui just sina ise seda ära ei korista. Või on aeg juba lahkuda aga sinu väike jõnglane ei taha basseinist välja tulla.
Sõnakuulmatus on pingereas esimesel kohal, mis vanemad täiesti marru ajab.
“Mine oma tuppa ja ära tule enne välja, kui oskad käituda”. “Kui mitu korda olen ma seda sinult palunud?” “Okei, ma lähen nüüd….head aega, ma loen kolmeni ja siis pead sa basseinist välja tulema….või muidu lähen ma üksi”.
On need laused tuttavavad…?
PROBLEEM:
Lapsed on õppinud, et nad ei pea koheselt reageerima. Enamus meist, vanematest alustab küsimist või palumist rahulikul ja sõbralikul toonil. Kui nad kohe ei kuula siis tõstame oma hääletooni ja lõpuks hakkame juba ähvardama: “Kui sa kohe seda ei tee siis saa jääd magustoidust ilma. ”
Kui palumine, äraostmine ja kauplemine ei õnnestu, siis me lõpuks teeme seda mida iga meeleheitel lapsevanem teeb. Me plahvatame. Hakkame karjuma, lärmama, näägutama. ” Sa ei näe telekat kuu aega”. Või, “ma ei vii sind enam kunagi ujuma”
LAHENDUS:
Leia sobilikud võtted ja õpeta last kuulama ilma neid karistamata. Kui nad midagi koheselt ja kuulekalt teevad siis ära unusta neid kiita! Tunnustus on elus väga oluline ja laps on motiveeritud ka edaspidi sõnakuulelik olema.
Soovitused vanematele:
Näiteks, kui palud lapsel seada ennast magama ja tema ei tee sinust välja, ütle: “Kallis, magamiaminekuaeg on käes. Palun, lülita televiisor välja.”
Ära kõnni minema ja ära looda, et laps koheselt sinu palve täidab. Oota temaga koos kuni on sinu soovi täitnud. Võid ka ise televiisori välja lülitada kui väga vaja ning täna siis last kuulamise eest. Ära kunagi karju ja ähvarda last, lihtsalt tee seda siis ise.
Ole loominguline. Vooditegemise võib pöörata ka mänguliseks, või võid motiveerida last koostööle, öeldes ” Sea end valmis ja sa saad valida raamatu, mida sulle lugema hakkan”.
KOKKUVÕTTEKS:
Ole realistlik. See võtab aega, kuid peagi hakkab laps sind tõeliselt kuulama. Samuti võib võtta ka aega, et sina õpiksid säilitama rahu. Vahepeal ole tunnistajaks väikestele arenguetappidele ja kindlasti ära unusta last kiita kui ta sind kuulab!
Allikas: ivillage.com
Ka õdede-vendade vahel esineb tülisid. Foto: Dreamstime
Kui laps lööb oma mängukaaslasi, tuleb sul vanemana aru saada, et see on tema vanuses küll tavaline, kuid taunitav käitumine. Rahu säilitamise, piiride seadmise ja järjepidevusega õpetad lapsele rahumeelset suhtlemist.
Põhjused
Agressiivne käitumine on väikelapse arengu täiesti loomulik osa. Välja arenemata keelelised oskused, tugev soov iseseisvuda ja oskamatus oma impulsse kontrollida muudavad sellises vanuses lapse kergesti vägivaldseks. Siiski ei tohi vägivallast mööda vaadata. Lapsele tuleb mõista anda, et vägivaldne käitumine on lubamatu ja teda tuleb õpetada oma tundeid teisiti väljendama.
Kuidas käituda
Selgita põhjus-tagajärg loogikat. Kui laps satub palliplatsile ja hakkab kohe teisi lapsi pallidega loopima, vii ta sealt eemale. Pane ta istuma ja lase tal vaadata, kuidas teised mängivad, selgitades, et ta võib minna ja edasi mängida, kui ta enam teistele haiget ei tee. Väldi arutlusi, küsides „Kuidas sina tunneksid kui keegi sind viskaks?“ Väikelastel puudub see kognitiivne küpsus, mis võimaldab tal panna ennast teise lapse asemele või muuta oma käitumist verbaalse arutelu tulemusena. Kuid nad on võimelised mõistma tagajärgi.
Säilita rahu
Karjumine, löömine või lapsega pahandamine ei paranda tema käitumist – ajad ta sellega vaid veelgi närvilisemaks ja annad halba eeskuju. Veelgi enam: õpetades lapsele käitumist, tuleb esmalt osata kontrollida enda oma.
Sea kindlad piirid
Püüa reageerida kohe kui laps agressiivseks muutub. Ära oota kolmanda korrani, mil ta oma venda lööb, et siis karjuda „Nüüd aitab!“. Ta peaks kohe mõistma kui ta midagi halba on teinud. Vii ta eemale ja võtke koos hetkeks aeg maha (paarist minutist täiesti piisab). See aitab tal kõige paremini rahuneda ning mõista peagi oma käitumise tagajärgi: kui ta teisi lööb või hammustab, jääb ta mängust välja.
Järjepidev distsipliin
Reageeri igale juhtumile sarnaselt eelmisega nii palju kui võimalik. Sinu etteaimatav reageering („Nii, ühe korra veel Marki lööd, jääd mängust välja“) loob lapse jaoks tuttava käitumismustri, mida ta ette oskab aimata. Isegi kui viibite avalikus kohas ja laps oma käitumisega sind hulluks ajab, ära kasuta füüsilist vägivalda. Kõik vanemad on selle läbi elanud – kui inimesed jäävad vaatama, poeta väike kommentaar, näiteks „Elu kaheaastasega pole sugugi kerge“ ja jätka lapse distsiplineerimist tavapärasel viisil.
Tutvusta alternatiive
Oota, kuni laps rahuneb ning seejärel kirjelda rahulikult ja õrnalt äsja toimunut. Küsi lapselt, kas ta teab ärritumise põhjust. Rõhuta (ainult muuseas!), et viha on normaalne emotsioon, kuid seda ei tohi väljendada löömise, peksmise või hammustamisega. Julgusta teda reageerima teisiti – näiteks tunnete sõnalise väljendamisega („Martin, sa ajad mu närvi!“) või täiskasvanu appikutsumisega.
Õpeta lapsele vabandamise vajalikkust
Esialgu võib tema vabandamine kõlada ebasiiralt, kuid ajapikku see õppetund juurdub. Väikelapse tugevad tundepuhangud võivad tihtilugu tema loomulikku empaatiavõimet varjutada. Ajapikku õpib ta siiski teiste ees vabandama kui on midagi halba teinud.
Premeeri head käitumist
Selle asemel, et pöörata tähelepanu lapsele vaid siis, kui ta on pahandust teinud, kiida teda ka hea käitumise korral – näiteks kui ta kiigu juures küsib luba järgmisena kiikuda, selle asemel, et teine laps sealt lihtsalt maha tõugata. Avalda julgelt kiitust, kui ta oma soove sõnastab („Nii tubli, et sa palusid ka luba kiikuda!“) ning varsti ta mõistab, kui palju võib sõnadega korda saata.
Piira telerivaatamist
Multikad ja teised lastele mõeldud saated võivad sisaldada palju karjumist, ähvardusi, isegi tõuklemist ja löömist. Püüa jälgida, milliseid saateid ta vaatab, eriti kui tal on kalduvus vägivaldsusele. Kui lubadki tal telekat vaadata, vaata seda koos temaga ja räägi esilekerkinud situatsioonidest: „See polnud just kuigi hea viis oma tahtmist saada, või mis sina arvad?“ (Ameerika lastearstide ühendus ei soovita alla kaheaastastel üldse televiisorit vaadata.)
Paku füüsilist tegevust
Võid avastada, et kui laps ei saa oma üleliigset energiat välja elada, muutub ta kodus täiesti pööraseks. Eriti elava loomuga lastele peaks pakkuma vaba aega, soovitavalt õues, et end tühjaks rahmeldada.
Ära karda abi otsida
Vahel nõuab lapse agressiivsus rohkem sekkumist kui vanemad suudavad pakkuda. Kui laps käitub liiga tihti agressiivselt, kui ta hirmutab või paneb teisi lapsi nutma, või kui Sinu pingutused ei avalda tema käitumisele suuremat mõju, räägi oma lastearstiga, kes omakorda võib soovitada nõustajat või psühholoogi. Koos võite välja uurida lapse halva käitumise põhjused ja aidata tal nendest üle saada. Pea meeles, et su laps on veel noor. Olles temaga tegelemisel kannatlik ja loominguline, hakkab tema riiakus üsna tõenäoliselt peagi taanduma.
Allikas: www.babycenter.com
Peamine on endale kindlaks jääda. Foto: Dreamstime / Tomasz Trojanowski
Karm tuleb olla siis, kui pead panema lapse tegema midagi, mida ta teha ei taha. Oled kõvasti edukam, kui suudad jääda rahulikuks, enesele kindlaks ja ennast kontrollida.
Endast väljaminemisega tunnistad kaotust ja tunned seega häbi, et ei suutnud end paremini talitseda. Kuidas peaks siis laps ennast kontrollima, kui sinagi seda ei suuda? Enesekindlust on kergem säilitada kui usud sellesse, mida teed. Võtmeks on teadmine, kuidas probleemile läheneda. Konkreetne plaan juhatab kätte suuna ja annab aimu, mis juhtuma hakkab. Karjumise ja surve avaldamise asemel peaksid proovima pigem erinevaid strateegiaid.
Kuidas lõpetada ülemeelik käitumine
• Väikeste laste puhul, kelle mälu pole suure tahte elluviimiseks veel piisavalt arenenud, töötab väga hästi tähelepanu kõrvalejuhtumine. Nad reageerivad lihtsasti enda ees toimuvale ja suudavad kiirelt unustada, kui pakkuda neile teist huvitavat objekti või tegevust.
• Teinekord võib halba käitumist siluda ka selle ignoreerimine. Kui laps midagi teeb ja samas sulle pingsalt otsa vaatab ja kontrollib, kas sa ikka paned tähele, teeb ta seda tähelepanu saamiseks. Kui otsustad mitte reageerida, pead end kõvasti kontrollima ja mitte reageerima isegi siis kui ta seda korduvalt teeb. Vastasel korral ta mõistab, et sinu häirimiseks peab ta eriti palju vaeva nägema. Tähelepanuta jätmine on väga mõjuvõimas tööriist ja kui laps mõistab, et oled ärritunud, ent ometi talle tähelepanu ei pööra, häirib see teda rohkem kui vihastamine ja tema peale karjumine.
• Ennetus on väikeste laste puhul tihti parim ravim. Kontrolli, et väärtuslikud ja kergesti purunevad esemed oleks haardeulatusest väljas. Kontrolli, et kodune keskkond oleks turvaline. Poodi minnes vali see kassa, mille kõrval pole maiustusteriiulit. Söök ja jook hoia köögis, et need ei satuks elutoa vaibale. Lukusta väärtuslikke või purunevaid asju sisaldavad kapid.
• Käsi lapsel lõpetada, et ta su soove mõistaks. Anna mõista, et teed endast kõik, et tema halb käitumine lõppeks, kui ta seda ise teha ei kavatse. Korduv näägutamine ega üle toa karjumine ei aita. Tõuse ja tõsta ta eemale, võta ese käest või takista teda füüsiliselt. Kui pead ütlema „ei“, siis tee seda, aga jää endale kindlaks.
• Vältimaks edasisi probleeme tee konkreetsele situatsioonile lõpp. Vii ta teise tuppa, et ta ei saaks jätkata. „Aeg maha“ tähendab seda, et viid lapse hetkel toimuva juurest eemale ja paned ta mõneks minutiks teise tuppa istuma, kuni ta maha rahuneb. Teinekord on parim lahendus ise eemale minna, eriti kui tunned, et oled enesekontrolli kaotamas.
• Parim viis panna lasta hästi käituma, on teda hea käitumise korral premeerida ja ergutada.
• Lapse kiitmine halva käitumise eest ja palve tal seda jätkata on paradoksaalne, kuid samas ka küllalt riskantne viis halba käitumist kontrollida.
Propageeri koostööd
Selged, lihtsad juhendid.
Eelkooliealised lapsed ei suuda keerulisi käsklusi ja mitmeid asju korraga meelde jätta. „Too oma kingad, jope ja kindad“ nõuab kolme asja meeldejätmist. Sul veab, kui ta neist kas või ühte teeb, seega esita lihtsaid käske. Kui soovid, et laps aitaks mänguasju koristada, esita talle kindel palve: „Paneme kõik sinu autod siia kasti“, selle asemel, et anda üldine käsk tuba ära koristada – eriti kui ta ei tea, kuhu asju panna.
Selged, positiivsed tagajärjed.
„Paneme sulle pidžaama selga ja siis loeme unejuttu“ annab lapsele väga selge ülevaate eesootavatest sündmustest. Tagajärjeks peab olema miski, mida laps teha soovib, see on nagu stiimul. Lause „Kui sa pidžaamat selga ei pane, siis me unejuttu ei loe“ kõlab pigem ähvarduse kui positiivse tagajärjena. Sellise lähenemise halvaks küljeks on kaks negatiivset väidet, mis annavad lapsele mõista midagi, mida ta teha ei tohiks, ja ähvardab jätta ilma preemiast, mida ta veel saanudki poole. Rõhutades positiivset, tagad enda ja lapse vahel palju koostöövalmima ja soojema suhtluse.
Ole valvel
Jälgi koostööd.
See tähendab kontrollida, kas ta teeb nii nagu sa palusid. Tihtilugu juhtub nii, et esitame mingi palve ja siis kõnnime minema, kuna muud asjad vajavad tegemist. Kümme minutit hiljem avastame, et laps pole palvet täitnud ja ärritume, et meid ignoreeritakse. Õpetades väikestele lastele koostööd, peame kogu protsessi käigus nende kõrval olema, neid juhtima ja aitama neile esitatud palvet täita.
Tunnusta kõiki püüdlusi koostööd teha.
Väikesed lapsed pole tihtipeale piisavalt osavad, et meie palvet ideaalselt täita. Nende tähelepanu hajub, nad unustavad, mida pidid tegema ja kalduvad ülesande juurest kõrvale. Hoides üleval motivatsiooni ja tähelepanu, tuleb kiita iga nende pingutust palve täitmisel.
Füüsilised ja verbaalsed juhised.
Õpetades lapsele koostööd, võib juhtuda, et neile tuleb muuseas meelde tuletada või füüsiliselt ette näidata, mida nad tegema pidid.
Nali, väljakutse ja võistlus. Mõnikord viib naljategemine ja vastupidise väitmine sihile. „Ma kohe üldse ei taha, et sa oma pidžaama selga paneksid,“ võib toas riieteta ringi tormava ja magama sättiva põnniga imet teha. „Võin kihla vedada, et sa ei jõua enne Liisut autosse,“ võib kolmeaastasele poodimineku vastu olevale lapsele järsku tohutuks motivatsioonina osutuda. Sarnaselt aitab last tagant kiirustada ka kolmeni lugemine.
Allikas: iVillage
Lapsele võib kergemaid kodutöid teha anda. Foto: Dreamstime
Lapsele aususe ja vastutuse õpetamine nõuab päris palju aega ja kannatust ega ole võrreldav kingapaelade sidumisega, mille saab paari ettenäitamisega selgeks. Neid õppetunde peab veel pikka aega üha uuesti kordama.
Kas me suudame ausad olla?
Kõige paremini õpetad lapsele ausust, kui julgustad teda tõtt rääkima ja jagama sinuga oma mõtteid. See, kui laps tahab sulle oma mõtetest rääkida, ei tohiks olla hirmutav.
Kui võtad lapselt mänguasja ära, kuna ta loopis seda, tead juba ette, et ta saab selle peale pahaseks. Küsi, kuidas ta end tunneb. Ütle, et ta võib sulle rääkida, kui on vihane ning anna talle teada, et sa ei saa tema peale pahaseks. Seejärel küsi, miks ta vihane on. Selline strateegia õpetab lapsele, et ta saab sinuga ausalt rääkida ilma, et sa ärrituksid või karjuksid. Sinu ülesanne on olla valmis lapse vastusteks.
Teine võimalus on julgustada last aususele, vältides vastandusi, kus lapsel on kergem valetada. Näiteks selle asemel, et küsida: „Simon, kas sa värvisid seina?“, ütle: „Simon, sa tead, et sa ei tohi seina värvida.“ Väldi otsest vastandamist, kui sa tegelikult juba tead vastust.
Kui küsid lapselt, kas ta värvis seina, kuigi sa ise nägid teda seda tegemas, on laps sunnitud valetama. Ära pane last olukorda, kus tal on kergem luisata kui tõtt rääkida. Ka täiskasvanuna mõtled ju närviliselt, et äkki tegid midagi valesti, kui keegi küsib sult otse, kas sa sõid selle viimase šokolaaditüki ära. Harjuta end vastutust võtma ja teata julgelt: „Jah, sõin küll ja kui aus olla, oli see tervest pakist kõige parem tükk.“ Ja kui laps ei värvinudki seina, võib ta vabalt öelda: „Aga emme, mina ei värvinud, issi tegi seda.“ Arvata oli.
Kolmas ja kõige olulisem moodus aususe õpetamiseks on ise aus olla. Ära kunagi valeta lapsele, sa pead talle eeskujuks olema. Kui sa lapsele valetad, hakkab ta arvama, et nii võibki teha. Ja kui ta siis sulle valetab, saad tema peale pahaseks. Loobu topeltstandarditest.
Väga kerge on mõttes otsustada, et sa ei valeta oma lastele mitte kunagi. Siiski pead olema ettevaatlik tahtmatute valedega nagu: „Ma tulen hetke pärast tagasi“, ning oled seejärel tunde kadunud. Selliste hädavalede tõttu võib laps sinu vastu usalduse kaotada.
Kõige tavalisemad pisivaled
„See on ainult arstirohi. See on hea maitsega!“ – Tegelikult maitseb nagu pesuvalgendi.
„See ei tee haiget.“ – Gestaapo-laadne piinamistaktika.
„Ma käin korraks poes ühe asja järel.“ – Kaks tundi hiljem oled terve poe kokku ostnud.
„Me läheme tädi Mildredile külla“ – Te ei veeda seal kunagi kaua aega, vaid tulete kiiresti tulema.
Õige viis nende pisivalede rääkimise asemel on teha nii:
Naljategemine ja kiusamine on lõbus. Kõik teevad seda ning leiavad, et sellest ei ole ju midagi hullu. Kuid ole ettevaatlik ja ära naljategemisega lapse puhul liiga kaugele mine. Tal puuduvad teadmised ja kogemus eristamaks nalja tõsisest asjast ning seetõttu võtab ta kõike sinu öeldut südamesse.
Kui laps jõuab ikka, mil ta iga su lause peale küsib „Tõesti?“, hoia end naljatamisega tagasi, kuni ta hakkab sind ilma üleküsimata uskuma.
Poisid-tüdrukud, olgem vastutustundlikud
Lapsele vastutuse õpetamine algab kergemate ülesannete ja kohustustega. Kui laps on nii suur, et mõistab lihtsamaid käsklusi, anna talle üks-kaks tööd. See muidugi ei tähenda, et saadad oma kaheaastase lehepoisi tööd tegema.
Alusta väikeste ülesannetega. Palu tal raamat vanaemale viia, paber prügikasti ja lusikas kraanikaussi panna. Kui ta on su sõna kuulanud, ütle talle kindlasti, kui tubli ta oli. Tunnusta teda väärikalt ning muidugi tee kalli ja anna musi. Lapse nägu läheb särama, kui ta saab aru, et tegi midagi, mis sulle meeldis.
Mida vanemaks laps saab, seda rohkem kohustusi võid tema õlule panna. Õpeta teda ise oma voodit tegema ning musta pesu pesukorvi panema. Sellega arendad lapses nii vastutustunnet, harjutad korralikke kombeid ning õpetad, kui oluline on, et kõik kodus koristaksid.
Kohustuste täitmise juures on oluline, et sa neid alguses lapsega koos teeksid. Siis saab ta aru, kuidas neid õigesti teha tuleb. Kui ta on mingi ülesande selgeks saanud, kontrolli kindlasti tehtu üle ja vaata, et laps viilima ei hakka. Veel mõnda aega vajab ta sinu pidevat järelvalvet. Ka siis, kui ta ise arvavad, et ei vaja.
Ära anna koduste tööde eest taskuraha. Kui annad lapsele oma voodi tegemise eest raha, hakkad astuma rada, mida oleks parem vältida. Laps peab õppima, et kõik perekonnaliikmed töötavad koos perena, seega peavad kõik majapidamistöid tegema.
Kui tahad last koduste tööde eest tasustada, anna talle mõni lisatöö, mis ei kuulu tavapäraste majapidamistööde hulka nagu aia riisumine, koerakuudi värvimine, akende pesemine vms.
Muuda ülesannete ja kohustuste täitmine lõbusaks. Lapsele meeldib käske paremini täita, kui muudad lauakoristuse mänguks või panete riideid kappi võidu peale. Kui juba lapsele mõne ülesande annad, väldi las-ma-aitan-sind-sellega sündroomi. Lapsed peavad õppima lihtsamaid ülesandeid lahendama ega taha võibolla sinu abi.
Kui tahad väiksemale lapsele mingit ülesannet anda, võib ta parasjagu millegi muuga nii hõivatud olla, et ei taha sind kuulata. Sellest pole lugu. Sa ei saa sundida kaheaastast tegema midagi talle vastumeelset (ühesõnaga teda sülle haarama ning teda jõuga tegevusest eemale tõmbama). Ja sa tõesti ei taha ju ometi jõudu kasutada. Kohustuste täitmine peaks olema lõbus. Vanemat last võib juba veenma hakata, et ta multika vaatamise pooleli jätaks ja emmet aitaks.
Ole valmis ka perioodiks, kui laps ei taha talle pandud kohustusi täita. Ära lase tal vingudes ja virisedes oma ülesannetest kõrvale viilida. Samuti ära luba töid edasi lükata, muidu saab see halvaks harjumuseks.
Allikas: discovery.com – väljavõte raamatust „Parenting For Dummies“
Lapse paneb tegutsema tema tahe Foto: Dreamstime
Lapse paneb tegutsema tema tahe. Kes midagi väga tahab, ei hooli ajutisest ebamugavusest, vaid läheb läbi kivist seina, jagavad ajakirjas Pere ja Kodu nõu Krista Kivisalu ja koolipsühholoog Tõnu Jürjens.
1. Hinda ise tahtejõudu ja näita seda välja.
Eelkooliealised ja algklassilapsed tahavad sarnaneda oma vanematega, see on ka võti laste tahtejõu kasvatamisel. Samas ei tasu nõuda võimatut – kuni teise-kolmanda klassini ei toimi lapse pidurdusprotsessid üldjuhul veel nii lobedalt, et ta suudaks tähelepanu katkestamata üksluiselt millegagi tegelda.
2. Lugege kodus tahtejõuliste kangelastega raamatuid.
Hiljuti tabasin end mõttelt, miks loen mina, kes ma tahaksin oma lapses meelsasti näha visadust, tahtejõudu ja oskust vajadusel mängureeglitele alluda, talle juba kolmandat korda lugusid Karlssonist, kes oli ju tuntud egoist ja reeglitele allumatu segadusetekitaja. Mark Oliveri roosiloost innustust saanuna soovitasin pojale unejutuks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – raamatut, mille lapskangelased on sihikindlad, mängulised ning alluvad samal ajal reeglitele. Tundub, et poeg on vaimustuses.
3. Jälgi, mida sa sõpradele räägid.
Kui arutada seda, kuhu kaob laste õpitahe, tuuakse sageli ühe põhjusena välja täiskasvanute või vanemate vendade-õdede halvustav suhtumine kooli. Lapses tekitab õppimise vastu trotsi ümbritsevate hoiak, et tegu on kurnava tööga. Selle väljenduseks on kas või täiskasvanu avalik kaastunne: vaesed lapsed, te peate õppima!
4. Õhuta last mängima reeglitega mänge.
Enne kooli ja algklassides on laps impulsiivne ja püsimatu. Enesekontrolli ja tahtejõu arengule aitab kaasa kindlatele nõudmistele allumine. Ennast harjutavad kontrollima kodureeglid, head on ka selgete juhistega ja rollimängud. Näiteks valves olevat politseinikku mängiv laps on suuteline kaua aega ühe koha peal seisma, sest niisuguse reegli leppisid nad kokku kaaslastega – ilma kokkuleppe ja mänguta kaoks kiiresti lapse valmidus seista
5. Seadke koos eesmärgid.
Koolis käiva lapse õpihuvi saab suunata mänguliste kokkulepete abil. Näiteks panete paika eesmärgid, mille suunas liikuda. Näiteks võttis üks pere vaheajal kätte ja arutas läbi, milliseid hindeid tahaksid lapsed oma järgmise veerandi tunnistusel näha. Iga laps joonistas endale tunnistuse, kus olid kirjas need hinded, mida ta soovib. Ja mitte kõik viied, vaid ikka reaalsusest lähtuvalt. Näiteks ainetes, kus muidu oldi kolmedega kimpus, võeti eesmärgiks neli.
6. Kasuta kiitust ja positiivset kinnistamist.
Väikeste puhul võib hästi toimida kiituse ja karistuse süsteem. Neist kahest parem on kiitus ehk siis – kui näed lapse visadust ja sihikindlust, tunnusta seda sõna ja teoga.
Ka mõnest privileegist ilmajätt võib käitumise suunajana kõne alla tulla. Kuid karistustega tasub olla ettevaatlik, eriti siis, kui küsimus on näiteks õppetöös. Liigrange karistamisega võib välja jõuda sinna, et laps peab taluma palju valu ja häbi – ent vähe õppima motiveeritud lapsel võib süütundeid ja häbi olla niigi.
7. Jaga oma hoiakuid.
Hariduse hüvedest võib rääkida ikka, sest sellega kujundad järeltulijas väärtushinnanguid, ent mida väiksem laps, seda vähem on jututeraapiast ja arutelust kasu. Lapse analüüsitase pole selleks veel küps. Esimese klassi õpilase puhul on kindlasti rohkem abi lähenemisest mängu ja konkreetsete tegude kaudu.
8. Liigu väliselt motiveerimiselt sisemise suunas.
Te ju teate – on olemas sisemine ja välimine motivatsioon. Kui võtta näiteks tundi hilinemine, siis väliselt innustab last õigeks ajaks kohale jõudma seik, et talle ei meeldi, kui ta hilinejaks märgitakse, või see, et õpetaja helistab muidu emale, kes ei luba last õhtul arvuti taha. Väliseks motivatsiooniks võib olla ka lapse hirm saada külge hilineja silt, sest ta teab, et sel puhul vaadatakse talle viltu. Sisemise motivatsiooniga on tegu siis, kui laps soovib ja püüab jõuda kooli õigeks ajaks sellepärast, et talle meeldib õppida ja kaasa teha.
9. Aktsepteeri, armasta, austa.
Need kolm A-d olgu vanema suhtumise võtmeks hoolimata sellest, kuidas laps parajasti käitub. Kui on hea kontakt, jõuavad sõnad ja hoiak lapsele paremini kohale ning ta võtab vastu seda, mida talle maailmast räägitakse. Niipea kui tekib tunne, et vanem tõukab lapse eemale, kui too tuleb koju kahega või käitub halvasti, tekib trots, vastupanu, süü- või häbitunne.
10. Mõtle järele, enne kui ütled “peab”.
Sõnaga “peab” tasub olla ettevaatlik. Hulk inimesi on elus hädas sellega, et neid juhivad “peab” ja “ei tohi”. See saab alguse varakult, kui laps õpib, et paljudes olukordades lihtsalt peab midagi tegema.
Muidugi on “peab” mõnes kohas õigustatud. On teatud väärtused, mille puhul vanem ei jäta lapsele valikuid. Näiteks sõnum “ei tohi teise käest varastada” olgu selge ja ühene. Ka õppimine võib olla taoline väärtus, mille puhul pole valikuid.
11. Ole paindlik.
Lapse tahtejõule ja motiveeritusele tasub tähelepanu pöörata, sest elus ei saa esimese takistuse peale kohe alla anda. Kuidas aga last visadusele motiveerida, teab kõige paremini iga vanem ise. Proovi üht meetodit ja kui see ei toimi, katseta midagi muud. Ja ära lapse motiveerimisega kõigis eluvaldkondades ka üle pinguta – kui ühes vallas täidab ta ülesande kokkulepitud tasemel, siis teises, huvipakkuvas vallas jääb talle võimalus hoopis kaugemale areneda. Keegi pole ju kõiges parim.
Allikas: Pere ja Kodu
Luiskamine algab tavaliselt väiksematest valedest Foto: Dreamstime
Valetamisest võib saada lapsel kiiresti halb komme ja seetõttu tuleks selle probleemiga tegelda kohe esimeste märkide ilmnemisel, soovitab lastepsühholoog Heli Viira ajakirjas Pere ja Kodu.
Luiskamine algab tavaliselt väiksematest valedest, kuid vanuse lisandudes muutuvad need järjest leidlikumaks, valmistades oma vanematele järjest suuremat peavalu. Parim taktika valetamise vastu on avatud olek ja teiste süüdistamisest hoidumine.
Kui olete märganud, et laps on reeglitest üle astunud, näiteks laps on teie keelust hoolimata arvutit kasutanud, siis andke talle võimalus oma süü lihtsal viisil üles tunnistada. Proovige otsese ründava küsimuse: „Kas sa kasutasid arvutit, kui sa üksi kodus olid?” asemel näiteks pöördumist: „Ma panin tähele, et arvuti monitor oli sisse lülitatud. Ega sa ei juhtu sellest midagi teadma?”
Kui teile tundub, et laps ei räägi tõtt, püüdke jääda rahulikuks ja mitte muutuda kodupolitseiks. Ülestunnistusele sundimine ei pruugi olla just kõige tõhusam vahend õpetamaks ausat käitumist. Andke lapsele häält tõstmata, ent kindlal ja otsustaval toonil teada, et te pole tema aususes kindel, ning pakkuge välja tunnike mõtlemisaega.
Valetamine on tavaliselt reaktsioon hirmule tõtt rääkida. Lapsele võib tunduda, et tõe tunnistamine tähendab liigset seletamist, pahandusi ja karistust. Püüdke uurida, mis põhjusel oli lapsel vaja arvutit kasutada. Võis ju olla, et tal on oma käitumisele lihtne seletus, aga karistuse kartuses tundus kergem tõde varjata. Samas selgitage talle, kuidas valed teie omavahelist usaldust vähendavad ning kuidas tema käitumine teile palju pettumust valmistab.
Allikas: Pere ja Kodu