Miks lapsed valetavad?

Valetamine põhjustab nn Pinocchio efekti.

Briti arengupsühholoog väidab, et lapsed omandavad valetamis- ja manipuleerimisoskuse juba enne aastaseks saamist, ning selgitab, mis eesmärgil nad seda teevad.
Praeguseni on kehtinud teooria, mille kohaselt õpib laps valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt, kirjutab The Times.

Briti arengupsühholoog Vasudevi Reddy väidab, et isegi kaheksa-üheksakuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema. Näiteks võib laps, kes ei taha mängimist lõpetada, teeselda kurtust ja ema jutule mitte vastata, või karistusest pääsemiseks head nägu teha.

Psühholoog Richard Woolfson sellesse teooriasse ei usu ja arvab, et sageli võivad täiskasvanud lapselt tulevaid signaale lihtsalt valesti tõlgendada. Tema sõnul ei teeskle laps tahtlikult kurtust, vaid on piisavalt isekas ja käitub nii nagu tema tahab.

Miks lapsed valetavad ja kas vanemad peaksid muretsema?

Uuringu on näidanud, et lapsed ei oska valetada – täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15 protsendil kordadest. Ometi ollakse visad üritama. Reddy sõnul ei tehta seda kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Woolfsoni sõnul ei tohi siinkohal last õpetades aga liiga karm olla. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist reakstiooniga välisele ohule, näiteks pahasele emale.

Samas on olukordi, kus lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Üheks selliseks puhuks on teiste süüdistamine. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.” selgitab Reddy. Tema sõnul on oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.

“Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele,” selgitab Reddy.

Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. “Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse,” paneb Reddy südamele.

Kogu tõde valetamisest:

Valetaja kehakeel: suu katmine sõrme või käega, silmade hõõrumine või nina puudutamine, sage pilgutamine ja suletud käed. Valetades liigub veri nina otsa ja tekib kerge punetus ehk Pinoccio efekt.

Kellele valetatakse? Virginia ülikooli uuringust selgus, et 50 protsenti tudengitest valetab emaga vesteldes. Ühe tööotsingufirma andmeil valetab iga kolmas inimene oma CV-s. 5000 naise hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et 73 naistest ei julgeks oma mehele öelda, et nad teise mehe last ootavad.

Mis me valetame? Iga neljanda vale eesmärk on kergendada sotsiaalset suhtlust (“Söök oli väga hea.”). Samuti püütakse valetades ennast teistele huvitavamaks teha.

Mida teha kui laps valetab?

Ärge kaotage enesevalitsust. Kui te reageerite liiga ägedalt, siis eitab laps oma valetamist edaspidi veel järjekindlamalt, et teie viha vältida. laitke maha valetamist, kuid hoidke end vaos.

Rakendage mõistlikke karistusi. Need peaksid vastama vale tõsidusele. Liialdatud karistuse puhul riskib teie laps pigem valetamisega.

Öelge oma lapsele, et armastate teda. Ta peab teadma, et see on endiselt nii, kuigi te teate, et ta valetas teile. Ta peab õppima, et teid võib tema käitumine pahandada, kuid te armastate teda hoolimata valest.

Arutlege selle üle, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tõtt rääkinud. Ta saab aru, et see oleks talle samuti pahanduse kaela toonud, kuid see oleks olnud parem kui valetamise tagajärgedega silmitsiseismine.

Õhutage teda tõtt rääkima. Seletage talle, et võib tulla hetki, mil ta peab teile millestki ebameeldivast rääkima, kuid te eelistaksite kuulda tõtt.

Sulle võib veel huvi pakkuda: Õpetame lastele ausust ja vastutustunnet

Allikas: The Times; “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

Kasvatusteaduste dotsent: Eesti lapsevanemad ootavad enam professionaalset nõu

“Kui malli pole, siis mille alusel oma lapsi kasvatada?” küsib kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav retooriliselt ja selgitab ajakirjale Universitas Tartuensis, miks on Eesti lapsevanemad lapsevanemaks olemises näiteks põhjanaabritest ebakindlamad.
Praegune aeg on Kraavi sõnutsi esmakordne aastatuhandete jooksul, kus lapsi hakkavad kasvatama inimesed olukorras, mida nad ei tunne, seaduste ja reeglite järgi, mida nad ei tea, sest nad ise ei ole kunagi sellistes tingimustes elanud. Kraavi hinnangul vajaksid teadmisi perekasvatusest peale lastevanemate ka õpetajad ja hoidjad.

Vanasti said inimesed lapsekasvatamiseks vajalikud teadmised juba oma lapsepõlves, kui nägid kõrvalt, kuidas ema-isa kasvatasid nooremaid õdesid-vendi. Pere vanemad lapsed osalesid juba ise kasvatusprotsessis.

Ühiskondlikud väärtused ja hoiakud toetasid toona kehtinud kasvatusmalli. Sajandeid valitses kasvatuses kristlik diskursus (märksõnadeks armastus ja kindel kord). 20. sajandi algul astus selle asemele meditsiiniline diskursus. See tõi kodudesse varasemast enam hügieeni ja režiimi, taunis aga hellitamist ja isegi hellust. Meditsiiniline diskursus taganes sajandi keskel paljudes riikides psühholoogilise eest, jäi aga au sisse Nõukogude Liidus. Eestiski oli peaaegu sajandi lõpuni niigi vähene kasvatusalane kirjandus peamiselt meditsiinilise tagapõhjaga.

1990. aastate algus tähendas suuri muutusi Eesti perede kodukasvatuses, kadus senine selge piir lubatu ja keelatu vahel. Lapsevanematel ei olnud oma lapsepõlvest sobivat kasvatusmalli võtta, sest ümbrus muutus sedavõrd palju – elutempo kiirenes, laste kasvatamist hakati reguleerima enam seadustega, eesti keelde tõlgiti lugematu arv mitmesuguseid lastekasvatusraamatuid. Kiiresti püüti vabaneda senistest kasvatustraditsioonidest ja üle minna uuele diskursusele.

Privaatsuse kadu

Raamatupoodides leiduvasse kirjandusse suhtub Kraav kriitiliselt. “Veel 1990. aastate alguses kaeblesime, et ei ole raamatuid, ja nõukogude perioodil oli neid eriti vähe.” Varsti pärast taasiseseisvumist aga toimus läbimurre – raamatuid hakati hoogsalt tõlkima ja tõlgitakse praegugi. “Mõned neist on väga head ja mõned ei ole üldse head, aga reklaamivad end kõik.”

Lapsevanemal on keeruline teha vahet heal ja kehval raamatul, kõike ka osta ei jõua ning

“Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega,” kinnitab Kraav.

seetõttu võib juba poodides leiduv kirjanduse valik segadusse ajada.

Kraav tunneb endiselt puudust Eesti lastekasvatusalasest kirjandusest. Tõlgitud raamatud ei arvesta ju Eesti kontekstiga. “Eesti last ei saa kasvatada nii nagu Ameerikas, isegi mitte nii nagu Soomes. Meil on oma traditsioonid ja ajalooline areng,” selgitab ta ja toob näiteks Eesti lastekasvatuse tugevuse – nn lastetoa. “Heade kommete ja viisaka käitumise õpetamist on ka praegu Eestis rohkem ja ma loodan, et see ei kao ära.”

Kasvatustegelikkuse muutumises on suur roll infoühiskonnal. Esiteks on senisest tihedamalt põimunud kodu ja töö – töine kõne või vajadus e-kirjadele vastata võib katkestada lapsega ühise pusle kokkupaneku, klotside ladumise ja usaldusliku kõneluse.

Teiseks on inimesed kaotanud infoühiskonna mõjul märgatavalt privaatsust. “Oli aeg, kus läksid koju ja panid ukse enda järel kinni, keegi ei tulnud järele. Nüüd vastad kodus telefonile ja e-kirjadele.” Inimestel on vähem võimalusi end välismaailma eest sulgeda.

Võimetus piltlikult öeldes koduuks enda järel sulgeda on Kraavi sõnutsi ka üks põhjendusi, miks lastekasvatusse puutuvad seadused on pälvinud avalikkuses nii tormilist tagasisidet.
Ometi on Kraavi hinnangul seadusi lastekasvatuse vallas tarvis, ent need peaksid käima käsikäes lapsevanemate koolitustega. Kuigi seadusi tehakse ja muudetakse usinalt, siis enese harimise võimalusi lastevanematel Eestis napib.

Kui lapsevanematel endil malli ei ole ja koolitusvõimalusi napib, mille järgi nad siis lapsi kasvatavad?
Kraavi sõnul on väidetud, et vanemad ei tahagi koolitusi, et kiires ja pingelises elutempos nad ei hooli ega jõua lapsi kasvatada. Tänapäeva lapsed olevat ka teistsugused ja raskemini kasvatatavad kui vanasti.

“Lapsed ei ole raskemini kasvatatavad kui paar põlvkonda tagasi,” vaidleb Kraav. “Ilmselt ei ole väga palju inimesi, kellel oleks õnnestunud oma lapsed kasvatada niimoodi, et üldse raskusi ei teki.” Raskusi ikka tekib, see käib lapse kasvamise juurde.

Asi ei ole ka selles, et lapsevanemad oma lastest ei hooliks. “Tegelikult hoolivad vägagi ja annavad lapse kasvatamisel oma parima ning tahavad saada abi ja toetust,” räägib Kraav. Oleks tarvis ainult natukene rohkem teadmisi, et uuenenud situatsioonides paremini toime tulla.

Vanemad väheinformeeritud

Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega, kinnitab Kraav. “Meie väikeste laste vanematel tuli sagedamini üllatusena, et lapsed ongi sellised. «Miks mulle keegi varem ei öelnud, et lastega on nii raske?” piltlikustab ta ühe väheinformeeritud lapsevanema hüüatust.

Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada.

Esimest korda seisab vanem silmitsi oma lapsega ega tea, mida teha, kui ilmneb nähtus nimega jonn. Siis oleks esimest korda teadmistest kasu, kui eeskuju pole võtta. Kui koolitusel räägitakse laste jonnist, on saal väikeste laste vanematest puupüsti täis. Vanemaid huvitab seegi, kuidas tulla toime lastevahelise armukadedusega.

Seega ei saa Kraavi sõnul väita, justkui vanemaid ei huvitaks iseenda harimine. Huvitab, aga võimalusi on vähe ja ainuüksi seadusloomega, näiteks nn vitsaseadusega, Eesti oma diskursust ei kujunda. Seadusloome ja koolitusvõimalused peaksid peaks kujunema seadusloome ja koolitusvõimalustega käsikäes, on Kraav kindel.

Praegu aga toimuvad koolitused kaootiliselt, napib ka pädevaid koolitajaid. Kraavi sõnutsi vajaksid koolitust ka õpetajad, kel tuleb sagedamini koostöös lapsevanematega lapsed kasvuraskustest üle aidata. Lapsevanemaid koolitab ja nõustab teiste hulgas perekasvatuse instituut, mis ühendab organisatsioone, liite ja üksikisikuid, kes soovivad tegeleda lastevanemate koolituse ja nõustamisega. Lapsevanematele on tõhusalt teavet jaganud ja koolitusi korraldanud ka Lastekaitse Liit ning paljud lapsevanemad organiseerivad ka ise väikeseid hubaseid kokkusaamisi, kus vahetavad kogemusi.

Ent Kraav on veendunud, et ka sellistel kohtumistel võiks osaleda mõni kasvatusteaduslike põhimõtetega enam kursis olev inimene, kes oskaks anda vanemate küsimustele põhjendatud vastuseid. Olgu selleks jonn, armukadedus õdede-vendade vahel, laste mälu, fantaasia, hirmud, sotsiaalne areng, agressiivsus vms.

Lapsed magavad liiga vähe

Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada. “See, et lastel on keskendumisraskused ja et nad ei kuula sõna, on sageli seotud unevaegusega,” selgitab Kraav.

Soomes uurisid kasvatusteadlased ning psühholoogid uneaja pikkuse mõju kooliealiste laste käitumisele ja õppeedukusele ning leidsid, et kui uneaega pikendada juba poole tunni võrra, on lapsel raskusi vähem.

“Meie lapsed on nii magamata, kuna magamiseks mõeldud aeg on pea ainuke aeg, mil laps saab vanematega koos olla,” ütleb Kraav.

Autor: Sigrid Sõerunurk/Universitas Tartuensis
Allikas: www.ajakiri.ut.ee

Päeva tip: Naera südamest

Lapsed võivad olla loogilised, teadjad ja sirgjoonelise mõtlemisega, et võivad muutuda eriti tõsiseks ning mitte märgata huumorit vussi läinud asjades.

Kuniks ei ole olemas kindlat õpetust, kuidas huumorisoont  omandada, siis seniks võid olla ise talle eeskujuks.

Väldi liigset distsiplineerimist. Ole avatud ning naera südamest  koos lapsega. Ole talle eeskujuks, näidates maailma rõõmsates värvides.

Laps ja tema hobi – millal alustada?

Mida arvavad laste hobidega tegelemisest meie põhjanaabrid?

Vantaa Tantsukooli rektor Isto Turpeinen räägib nii:

Hobidega võib alustada võimalikult vara, sest meie maailm põhineb sotsiaalsel suhtlusel. Tütarlapsed on selleks valmis 3-4 – aastaselt, poisid aasta või paar hiljem. See, kui regulaarne on hobiga tegelemine, sõltub lapsest. Eelkooliealistele piisab 1-2 korrast nädalast, algkooliealistele 1-3 korrast nädalas. Kolm korda nädalas hobiga tegelemist on juba sellel piiril, et last tuleks jälgida.

Last ei tohiks surve alla asetada, sest

    • esiteks, laps ei vaja õnnelik olemiseks mitte hobisid, vaid põhivajaduste rahuldamist, täiskasvanute olemasolu oma elus, nende armastust ja lähedust.
    • teiseks, kui lapsel on tugev kalduvus omaette nokitsemiseks, ei tasu talle survet avaldada ja teda tassida teistega koos midagi tegema.
    • kolmandaks, harrastust ei peaks võtma liiga tõsiselt. Sellega peab alati kaasnema mängulisus ning tähelepanu tuleb pöörata lapse füüsilisele arengule tervikuna. Lapsevanem ei tohiks oma nägemust hobi või lapse tuleviku kohta seada tähtsamaks lapse vajadustest. Täiskasvanud peavad siinkohal jääma täiskasvanuiks, oskama oma last ära kuulata ja teda toetada.

Jari Sinkkonen: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Kui tegevus on lapsele meelepärane, siis selgub tavaliselt aja jooksul ise see aeg, mida laps hobi peale kulutab. Näiteks kui laps valmistub tantsuetenduseks, võib ta proovide lõppjärgus harjutada iga päev. Kogu oma jõudu pingutades saab laps aru töö väärtusest ning kogeb rahulolu, kui tulemused paranevad. Koos teistega tegutsedes intensiivistuvad lapse jõupingutused, adrenaliinisisaldus tema veres kasvab. Lapsele jääb kauneid mälestusi ühistegemistest ning teadmine, et ta oli tähtis osake milleski suures ja võimsas.

Hoopiski teine jutt on äärmuslik olukord, kus laps hakkab otsima täiskasvanute tunnustust ning püüab igas asjas olla igal juhul parim. Selline laps võib kogeda kiusamist või olla ise kiusaja. Ta võib muutuda tundekülmaks või passiivseks. Vanemad peaksid mõistma, et igal harrastustegevusel on pikaajaline mõju, nii heal kui halval kogemusel selles vallas.

Jari Sinkkonen - Soome psühhiaater

Ei ole olemas mingit rusikareeglit selles suhtes, millal lapse hobitegevus võiks alata. Pigem võiks see toimuda hiljem, aga kui harrastustega alustatakse varakult, siis peab see toimuma võimalikult mänguliselt.

Põhimõtteliselt võib muidugi alustada väga varakult. Aga samas, kui laps näiteks alustab pillimänguga, siis hiljem alustades õpib ta juba paari korraga ära selle, mille peale tal varasemas eas kulub pool aastat. Miks siis lapselt enne õiget aega võtta ära tema mänguaeg?

Harrastused on iseenesest hea asi. Laps õpib valitsema oma keha või häälte maailma ning seega kogeb tõsist rahuldust. Harrastus on loomulik ja vahva ning sellega on tore tegeleda, kui seda tehakse ainult iseenda heaks. Hobiga tegeleda on mõnus, kui suhe treeneriga on korras: kui ta on lapsele heaks täiskasvanu eeskujuks, ei pressi peale oma tahtmist, ei eelista üht last teisele ega ürita lapse kaudu ennast teostada ega sea oma isiklikke vajadusi esiplaanile.

Halvemal juhul rügab laps teiste tarbeks ja üritab rahuldada nende vajadusi. Niisugusel juhul võib laps tunda, et teda ahistatakse hingeliselt.  See võib kaasa tuua ärrituvuse, soovi tegevus lõpetada või siis tõsised psüühikahäirete sümptomid. Lapsevanem peab jälgima oma last, selgeks tegema, millises tujus ta on ning vajadusel asjasse sekkuma.

Mitu korda nädalas on sobiv?

Siingi puudub Jari Sinkkoneni arvates rusikareegel. Lapsevanem peab jälgima lihtsalt oma last ja tema meeleolu. Sinkkonen peab kohtlaseks neid lapsevanemaid, kes tassivad oma lapsi ühest ringist ja trennist teise, et need saaksid inspiratsiooni ja jumala pärast ei igavleks ega tolgendaks kuskil tänaval vanamemmedelt kotte röövides. Igavlemine kuulub elu juurde ja annab kujutlusvõimele põhjust tööle hakata. Vägivalla põhjused on siiski kusagil mujal kui hobide puudumises.

Eraldi peatükk on Sinkkoneni arvates vanemad, kes kahetsevad, et on oma lastele mitu erinevat harrastust “muretsenud” ja on siis hädas nende ühest trennist teise toimetamisega. See peavalu on nende enda tekitatud ning igal täiskasvanul on õigus ka ümber mõelda, öelda ühel hetkel, et nüüd aitab, meie lapsele piisab vaid ühest hobist korraga.

Jari Sinkkonen lõpetab humoorikalt: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Allikas: Kaksplus.fi

Meeste rollid ja rollivalikute eelistused Eesti peres

Meestel on perekonnas täita vähemalt neli olulist rolli:

  • Perekonna majandusliku kindlustatuse tagaja ehk leivakapi täitja
  • Abikaasa
  • Isa
  • Töötaja

Mehed ise arvavad, et hea isa olemiseks peavad nad eelkõige eeskujulikult täitma oma leivateenija rolli.  Eestis ongi see arvamus isa rollist kõige enam levinud, seda kipuvad õigeks pidama nii mehed kui naised. Ühe 1993. a läbi viidud uuringu alusel arvas 84% eestlastest, et mehe peamine ülesanne on raha teenida, naise kohus lapsi kasvatada. Rõhutati, et mees peab end realiseerima töö ja eduka karjääri kaudu.  2003. a arvas sedasama 79% eesti meestest.

2006. a uuriti üliõpilaste arusaamu sellest, mis juhtuks, kui mees teeniks perekonnas vähem kui naine.  Naisüliõpilased teatasid, et sel juhul tunduks mees neile tossike ja tallaalune ning võimusuhted perekonnas muutuksid naiste kasuks. Nad arvasid, et meest, kes teenib vähem, on raske austada ja et see ajab närvi, kui mees vähe raha koju toob. Iga neljas vastaja teatas, et sellisel suhtel poleks tulevikku ja järgneks lahutus.  Vaid iga kümnes vastaja oleks olukorrast aru saanud ja ütles, et see suhet kuidagi ei mõjutaks.

Mis olukorras on siis mehed, kellele niisuguseid nõudmisi esitatakse? Kõige enam kardavad nad töötuks jäämist ja seda, et ei tule omadega toime. Samuti pelgavad nad oma töövõime kaotust. Alles siis tuleb hirm oma lähedaste pärast. Meestele avaldab niisugune ühiskondlik surve tahes-tahtmata mõju. Nii töötavad nad alalõpmata mitmel alal, otsivad töövõimalusi välismaal ja selle tõttu jääb tagaplaanile nende roll abikaasana ja isana. Mida enam keskendub mees majandusliku toimetuleku küsimustele, seda vähem suudab ta täita oma abikaasarolli ja isakohuseid, sest tal puudub selleks lihtsalt aeg. Nii puudub peres ka emotsionaalne turvalisus, sest halb on nii majanduslik toimetulematus kui ka vähene aeg perega tegelemiseks.

Meeste valikuid põhjustab ka perekonna arengustaadium. Nii näitavad Ameerikas läbi viidud uuringud, et mehed alustavad rohkem töötamist, kui nad on saanud või saamas esimese lapse isaks. Huvitaval kombel oleneb meeste töötundide kasv ka sündinud laste soost. Nimelt töötavad poegade isad aastas rohkem 84 tundi, tütarde isad aga ainult 31 tundi rohkem. Ilmselt tunnetavad mehed peremudelina rohkem sellist peret, kus on kasvamas ka poegi ning tunnevad poegade ees suuremat vastutust. Eestis pole niisugust seost täheldatud.

Loomulikult kasvas ka Eesti meeste töötundide arv seoses lapse sünniga, koguni 35,1 tunnilt nädalas 41,6 tunnini nädalas. Väike arvutus siia juurde näitab, et Eesti isad peavad normaalse toimetuleku tagamiseks ühe lapse sünni korral töötama aastas 280 tundi rohkem kui seni (3x rohkem kui Ameerikas). Eriti hull muutus toimus aga meestega, kellel perekonnas kolm või enam alaealist last – nende keskmine töökoormus nädalas kippus ületama 54 töötundi, mis aastas teeb 397 töötundi rohkem kui meestel, kellel lapsi pole. (NB! Siit arvutusest on maha arvamata puhkus. Aga mehed ei puhka ju niikuinii.)

Mehed peavad oma töösaavutusi ja tööd üldiselt tähtsaimaks osaks mehelikkuse mudelis. Töötus on nende jaoks isiklik ebaõnnestumine, mille tõttu nad kaotavad enda arvates ka suure osa oma mehelikkusest.

Kauem ja rohkem töötavatel isadel on peresuhted problemaatilisemad, sest vähem jääb aega laste ja naistega suhtlemiseks. Samas tingib majandusliku toimetulematusega seotud stress meeste veel suurema rahulolematuse endaga. Loomulikult mõjutab meeste rahulolu iseendaga ka see, kuidas nad suudavad ühildada oma pereisa ja abikaasa rolli töötaja ja leivateenija rolliga.

Kõige enam on endaga rahul mehed, kes leiavad, et neil on laste jaoks piisavalt aega. Järgnevad need, kellel enda arvates laste jaoks piisavalt aega pole. Kolmandal kohal endaga rahulolu poolest on mehed, kel lapsi pole ja kõige depressiivsemad ning neurootilisemad ja endaga kõige vähem rahul on mehed, kes leidsid, et neil pole oma laste jaoks üldse aega või on seda liiga vähe. Nad olid teiste meestega võrreldes vähem rahul ka oma materiaalse olukorraga, peresuhetega ning eluga tervikuna.

Hea uudis on see, et meeste rahulolu oma eluga ning nende vaimne tervis sõltub otseselt sellest, kuidas ta enda arvates isarolli täita suudab. Isa rolli edukuse võtmeküsimus on selles, kui palju mees oma laste jaoks aega leiab.  Seega ei saa väita, et mehed isadusest ei hooli.  Nagu näitab seoses isadusega suurenenud töötundide arv, on isadus ja meeste töökus väga suurel määral üksteisega seotud.

Halb uudis on see, et kui mees ületähtsustab oma rolli pere majandusliku kindlustatuse tagajana, võib jääda unarusse isarolli täitmine. Nii on leitud, et jõukatest peredest pärit noorukitel esineb keskmisest enam probleeme, eriti mis puudutab sõltuvusainete kasutamist, ärevust ja depressiooni. Selle nähtuse põhjuseks peetakse ühelt poolt perepoolset survet elus midagi saavutada ja olla edukas oma tegevustes, teiselt poolt aga isoleeritust vanematest, kellel pole aega oma lastega tegeleda.

Meeste tehtud valikud ning see, mil määral nad oma erinevaid rolle peres tähtsustavad, mõjutavad otseselt nii nende endi kui ka nende abikaasade ja laste subjektiivset heaolu.

Refereeritud ajakirjast Sotsiaaltöö 4/2011

Paks laps – palju hamburgereid ja arvutimänge või liiga vähe armastust?

Noorte ülekaalulisus tundub olevat levinud probleem. Küll  süüdistatakse selles laste ebatervislikke toitumisharjumusi,  küll kalduvust veeta pikki tunde teleka või arvuti ees. Kas võib olla ka muid põhjusi?

Varem on USA-s uuritud seda, kas liigne arvutimängude mängimine ja teleka ees istumine pole mitte põhjused, miks laps ülekaalulisusele kaldub. Paraku selgus kurb tõsiasi, et lapse ülekaalu põhjused on sageli siiski psühholoogilise tagapõhjaga ja toitumisprobleemid saavad alguse juba varases lapseeas.

Millised on vanemliku tähelepanu, armastuse ja hoolimise või hoolimatuse tagajärjed laste vaimsele ja füüsilisele tervisele?

Kuidas ema ja lapse vaheline emotsionaalne side mõjutab laste kaaluprobleemi,  uurisid USA Eunice Kennedy Shriveri nimelise riikliku terviseinstituudi teadlased.  Nende uuring analüüsis 977 lapse andmeid ajast, mil need olid 15-, 24- ja 36-kuused. Selgus, et need lapsed, kelle side oli varases lapseeas emaga nõrk, kaldusid 15-aastaseks saades liigsele tüsedusele.

Miks see nii on?

Armastav ema kaitseb last liigse stressi eest ja õpetab talle juba varakult, kuidas stressiga toime tulla. See võib teadlaste arvates olla üks põhjusi, miks lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamata jätmine võib kaasa tuua ülekaalu.

Mida teha?

Teadlaste sõnul on seetõttu lapse füüsilistele vajadustele keskendumise asemel hoopis olulisem pöörata tähelepanu tema emotsionaalsetele vajadustele. Turvatunne, armastus ja mõistmine on lapse tervise seisukohalt mõnel puhul kõige vajalikumad ressursid, millest laps puudust tunneb.

Allikas: ERR

Uuring: Kolme tüüpi isadus

Isa roll pereelus on väga suur. Keskkonda, milles lapsed kasvavad, on viimastel aastakümnetel mõjutanud päris mitmed tegurid:

Areng toimub kahes suunas: ühelt poolt suureneb nende isade arv, kes aktiivselt osalevad laste kasvatamise protsessis ja teiselt poolt kasvab ka nende isade hulk, kes oma lapse elust kaovad ja perest kaugenevad. Põhjusi, miks isad peredest kaugenevad, on mitmeid. Esikohal on lahutus, seejärel tulevad töönarkomaania, vastutustundetus ja alkoholism. Pärast lahutust käituvad isad samuti mitut moodi: nad võivad oma perede elust hoopistükkis distantseeruda, kuid on ka isasid, kes pärast lahutust jätkavad aktiivselt osalemist laste kasvatamise protsessis.

2006. a moodustasid üksikvanema leibkonnad umbes 16% kõigist lastega leibkondadest. Suureneb üksikisade osakaal, kuid 90% üksikvanematest moodustavad siiski emad. Palju on ka korduvabielusid ning vabaabielusid ning neist pärinevate laste osakaal on Eesti ühiskonnas üpriski suur. Kui suhe puruneb ja luuakse uus, keskendub isa nendele lastele, kelle emaga ta parasjagu koos elab.

Kuna olukord on kujunenud keeruliseks, räägitakse nüüd kolme tüüpi isadusest:

Uuringute tulemused  (2006) näitavad, et ligikaudu 40% eesti keelt kõnelevatest isadest on oma laste jaoks piisavalt aega. Selle numbri puhul on arvestatud ka laste hinnanguid.

Niisiis on Eestimaal psühholoogilisi isasid eesti keelt kõnelevate meeste hulgas umbes 40%. Need mehed leiavad piisavalt aega oma lastega rääkimiseks, nende murede kuulamiseks ja on laste jaoks alati olemas, sõltumata sellest, kas nad elavad laste emaga koos või mitte, on lapse boiloogilised isad või mitte.

Refereeritud ajakirjast Sotsiaaltöö, 4/2011

Päeva tip: Unusta lapse psühhologiseerimine

Kindel viis lisada jonnile tuure, on väsinud lapsele öelda, et sa oled ju lihtsalt väsinud. Täiskasvanutki ärritab, kui teine analüüsib tema käitumist.

Päeva tip on  Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Päeva tip: Suuna laps rahulikult olukorrast eemale

Alati pole keerulisi olukordi võimalik vältida. Mõnikord tuleb näiteks poeskäik ette võtta koos surmväsinud lapsega.

Kui paha tuju peale tuleb, püüa ostud teha võimalikult kiiresti. Jutud heast käitumisest kaupluses või väsinud lapse meelevaldusest on mõttetud. Asja juurde võib teinekord tagasi pöörduda, kiites last õnnestunud poeskäigu eest.

Päeva tip on  Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Päeva tip: Kehtesta selged piirid

Mõtle sellele, missugust käitumist sa ei talu. Halbadest kommetest tuleks vabaneda juba alates lapse esimestest sammudest. Hiljem on nendest lahtisaamine mitu krda keerulisem. Vägivaldset käitumist pole tarvis taluda. Teisele kallale minev laps tuleb sülle haarata ja takistada niimoodi rünnakut. Asjade lõhkumise suhtes ei tohi olla salliv. Sõimamine ja halb keelekasutus tuleb lõpetada kohe eos. Ei tohi lubada oma lapsel teisi terroriseerida. Sihikindlalt tuleb hpida oma joont, kui tunned end olevat õigel teel.


Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Lapsevanemad nõuavad lastelt liiga palju, liiga vara

Sulle meeldib jälgida, kuidas sinu laps õpib ja areneb. Iga väikene edusamm on rõõmuks kõigile vanematele.

Arenguetapid nagu kõndimine, rääkimine, potil käimine on iga ema jaoks väga suure tähtsusega. Kas soovid, et laps hakkaks kõndima pigem varem kui hiljem? Kas tunned muret, kui su laps hakkab rääkima hiljem kui sinu naabinaise laps?

Hiljutised uuringud USAs näitavad, et emad tunnevad suurt survet pingutada lapse arengu nimel üha enam. Suurim põhjus selleks on teiste emade hukkamõist. Tihtipeale satuvad nad kriitikatulva alla just oma pereliikmete või sõprade poolt, kellel on omal juba lapsed.

Kuuest  emast üks tunnistas, et isegi võõrad tänavalt, kes kõrvalt kommenteerivad nende laste arengut ja käitumist, tekitavad neis ebamugavust.

Seega pole üldse üllatav, et vanemad tunnevad üha enam suuremat survet oma laste saavutuste teostamiseks. Kuid siiski peaks meeles pidama, et iga laps on indiviid ja areneb siis, kui ta on selleks valmis .

Viiest emast üks sõnas, et isegi sama vana lapse emaga rääkimine tekitab juba neis võistlusjanu tunde, mis ärgitab veelgi enam oma lapse arengut kiirendama.

Kõige olulisemad arenguetapid, millega vanemad eriti vaeva näevad, on potitreening ning iseseisva ööunerežiimi väljatöötamine. Emad tunnistavad, et kohati on nad isegi liiga pealetükkivad lapse treenimisel.

Lastepsühholoog Emma Kenny sõnab: ” Imikud on nagu täiskasvanud. Nad õpivad maailma tundma omal viisil. Kui mõni beebi läbib arenguetapid kiiremini, siis teisel on see lihtsalt pikaldasem protsess. See on täiesti normaalne, see ei näita lapse üldist arengut.”

Osa vanemaid isegi väidavad, et nad teadlikult väldivad mõningaid mänguväljakuid, et mitte ärrituda teiste, nii-öelda perfektsete emade peale.

Psühholoog Emma Kenny lisab: “Iga ema,kes on mures oma vanemlike oskuste pärast, võtku korraks hetk ning vaadaku oma last. Kui see on õnnelik ja rõõmus, siis võib ema olla rahulik. Ta saab väga hästi oma tööga hakkama.”

Kes lapsi kõige rohkem taga utsitavad? Uuringus selgus, et emad. Sellega nõustuti, et tõepoolest on emad agaramad utsitajad.

10 verstaposti, mille saavutamiseks emad survet tunnevad

  1. Potitreening
  2. Terviklik ööuni
  3. Kõndimine
  4. Rääkima õppimine
  5. Lugemine
  6. Kirjutamine
  7. Öö ilma mähkmeteta
  8. Tahke toidu söömine
  9. Kümneni lugemine
  10. Sõprussuhete leidmine

 Armas lugeja, kas oled tundnud vahel, et sinu laps on kuidagi arengus maha jäänud ning samal ajal teised emmed kiitlevad oma laste saavutustega ?
Jäta oma jälg…

Päeva tip: Alati pole tarvis sekkuda

Isegi kui tegevuses osaleb palju lapsi, suudavad nad üllatavalt hästi mängureeglites ja rollides kokku leppida. Lapsed oskavad väiksematele anda kergemaid ülesandeid ja jagada need vastavalt oskustele. Kui pisipõnn teeb su meele pahaks, võib asjasse sekkumine olukorda veelgi halvendada. Sageli on lapsevanem lapse peale solvunud, teeb sellega asju veelgi hullemaks ja veel halvem kui ta pole erapooletu.

Päeva tip on  Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011