Mis on raseduskriis? Video

Posted on 8. veebr 2012

Raseduskriisi nõustamine on vajalik nendele peredele, kes planeerimise,- lapseootuse ning sünnitusjärgsel ajal ei tule eluolu muutustega toime.
Esineda võivad ärevushäired, magamatus, füüsiline väsimus, mis omakorda tekitavad pingeid partnerite vahel. Raseduskriisi alla käivad ka traumaatilised kogemused sünnitusel, mured ja probleemid lapseplaneerimise, ootuse ajal ja partnerite lahkuminekud.

Lisainfot nõustamise kohta saad kodulehelt: www.rasedus.ee.
Tasuta telefoninõustamine telefoninumbril 8002008 pakub infot ja tuge raseduskriisiga toimetulekuks!

Raseduskriisi nõustajad vastavad kõnedele iga päev kell 09.00-21.00. Helistamine nii lauatelefonilt kui mobiiltelefonilt on naistele ja nende lähedastele tasuta.

Vaata ka videot Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestikuga!

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Posted on 7. sept 2011

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Umbes 12. rasedusnädalast alates palpeerib arst igal visiidil su kasvavat kõhukest, et hinnata nii emaka kui lapse suurust ja asendit. Protseduur on lapsele valutu, sest teda ümbritseb pehme lootekott.

Sõltuvalt rasedusnädalast saab arst palpeerimise abil erinevat infot. Siin on ülevaade võimalikest asjadest, mida arst palpeerimise käigus kontrollib.

Viljastumisest 12. rasedusnädalani
Enne 12. rasedusnädalat asetseb emakas naise vaagnaluus ja pole kõhult katsudes tuntav. Alates 12. rasedusnädalast hakkab emakas vaagnas aga ülespoole liikuma ja üha enam käega katsutavaks muutuma.

Mõnede naiste emakas on eelmistest rasedustest veidi kogukam, mistõttu liigub see ka varem vaagnast välja (võibolla juba 10.-11. rasedusnädalal). Sama võib juhtuda ka mitmikke oodates. Kui 12. rasedusnädalal pole emakat tunda, võib raseduse suurus olla valesti arvutatud. Samuti võib olla see märk vahepeal toimunud nurisünnitusest.

12.-20. rasedusnädal
Kuna beebi asendit pole tema väikese kasvu tõttu veel võimalik määrata, võimaldab kõhu palpeerimine sel perioodil kindlaks teha, kas ja kui palju emakas suurenenud on.

Umbes 16. rasedusnädalaks asetseb emakapõhi kuskil naba ja häbemekarvade ülemise piiri vahel, liikudes 20. rasedusnädalaks juba rohkem nabale lähemale.

20.-34. rasedusnädal
Nüüd kasvab beebi juba päris jõudsasti ja arst peaks su kõhtu katsudes tema pead tundma. Neil nädalatel on beebid eriti aktiivsed ja võivad end tihti kõhus tuharseisu või põiki keerata. Võid paluda arsti, et ta aitaks sul beebi pead katsuda.

34.-37. rasedusnädalal
Kuskil pärast 34. rasedusnädalat liigub laps üsna tõenäoliselt õigesse asendisse, kuigi mõned üksikud jäävad ka tuharseisu. Kaksikute puhul on üks tihti pea alaspidi, teine aga tuhaseisus. Arst katsub beebi pead ja võib proovida määrata, kuhupoole jääb lapse selg.

Emakas peaks jätkuvalt kasvama, ulatudes 36. või 37. rasedusnädalaks peaaegu rinnakorvini. Laps kosub ikka veel jõudsalt ja olgugi, et tema sünnikaalu ei saa määrata, proovivad paljud arstid seda siiski teha. Igaks juhuks võib arsti emakapõhjakõrgust mõõta, kuid pärast 35.-36. rasedusnädalat pole sel enam mõtet, sest rinnakorvi alla ulatuv laps ei saa enam kõrgemale liikuda.

37. rasedusnädalast sünnituseni
Kui beebi ei sünni just tuharseisus, on ta end nüüdseks peaseisu keeranud, st pea allpool. Lapse pead katsudes on tunda, kas see on juba vaagnasse laskunud. Tavaliselt juhtub see üks kuni neli nädalat enne sünnitust, kuid vahel võib see toimuda ka alles pärast sünnitustegevuse algust.

Muuhulgas kontrollib arst loote üldist asendit. Laps võib asetseda ka nii, et sünnib kukal ees või nägu ülespoole. Kui mõned üksikud aktiivsed beebid välja arvata, siis pärast pea vaagnasse laskumist laps oma asendit üldiselt enam ei muuda.

Nüüdsest emakapõhjakõrgus enam ei suurene, sest selleks pole lihtsalt ruumi. Selle asemel hakkab kõht ettepoole kasvama. Beebi pea laskumisel vaagnasse emakapõhja kõrgus mõnevõrra väheneb, kuigi sel ajal seda näitajat tavaliselt enam ei mõõdeta.

Emakapõhjakõrguse mõõtmine
Emakapõhjakõrgust mõõdetakse lamades, asetades mõõdulindi üks ots häbemeluule ja teine kõhu keskele.

Tavaliselt mõõdetakse emakapõhjakõrgust 16. ja 37. rasedusnädala vahel, enim kasu on sellest 22. ja 34. rasedusnädala vahel. Väidetavalt peaks ideaalne emakapõhjakõrgus võrduma rasedusnädala numbriga: st et 22. nädalal võiks emakapõhjakõrgus olla umbes 20-24 sentimeetrit. Paari ühiku ulatuses kõikumine on normaalne ja ei tähenda, et lapsel midagi viga on.

Esmakordselt hakati emakapõhjakõrgust muutma 1970ndatel. Lihtsuse ja odavuse pärast muutus see 80ndate lõpus eriti populaarseks. Üldiselt kasutavad seda paljud, kuid sugugi mitte kõik arstid. Emakapõhjakõrguse mõõtmine aitab määrata kolme peamist tegurit: lapse liiga suurt kasvu, lapse liiga väikest kasvu ja mitmikrasedust.

Emakapõhjakõrgust hakati mõõtma seetõttu, et see osutus palpeerimisest täpsemaks. Praeguste andmete järgi ulatub emakapõhjakõrguse mõõtmise tõhusus 46-48 protsendini, samas kui palpeerimisel on see vaid 24-29 protsenti. Sellegipoolest tuleks meeles pidada, et tegemist pole täpse näitaja, vaid pigem ligikaudse hinnanguga, millest lähtuda. Väidetavalt võib isegi ultraheli andmete täpsus varieeruda 10-15 protsendi ehk 400-600 grammi ulatuses.

Mis võib põhjustada liiga suurt või väikest emakapõhjakõrgust?
• Loote asend. Emakapõhjakõrgust arvestatakse õiges, s.o peaseisus loote suuruse hindamiseks. Tuharseisus lapse puhul on emakapõhi veidi kõrgemal, risti asetseva lapse puhul aga märkimisväärselt madalamal.

• Ema pikkus ja kaal. Väikest kasvu naistel on asetseb emakapõhi tihti madalamal kui kogukamatel ja ülekaalulistel naistel.

• Eelnevad sünnitused. Esmasünnitaja kõhulihased on üldiselt tugevamad ja hoiavad emakat n-ö kõvemini paigal, samas kui eelnevalt sünnitanud naise emakas on veidi suurem ja kerkib rohkem esile.

• Geenid. Lapse suurus sõltub väga palju naise geenidest, mis tähendab, et kui sa ise, su ema või vanaema olid sündides liiga suured või väiksed, võib seda ka sinu laps olla

• Arsti vahetumine. On kindlaks tehtud, et erinevad arstid saavad emakapõhjakõrguse mõõtmisel mõnevõrra erinevaid tulemusi.

• Tulemuse kohandamine. Olgugi et mitte meelega, kuid siiski kipuvad arstid saadud tulemust mõõdulinti pingutades või lõdvendades kohandama, vastavalt sellele, mida näha tahetakse, parandades nii võib-olla ka naise enesetunnet.

Emakapõhja kõrgust hinnates on oluline võtta arvesse kõiki ülaltoodud tegureid. Üldiselt on arst rahul, kui emakapõhja kõrgus on igal visiidil märgatavalt suurem, näiteks 24. rasedusnädalal 22 cm, 28. nädalal 26 cm jne. Samas kui 24. nädalal on mõõt 24 cm ja 28. nädalal 25 cm, kasvab loode tõenäoliselt aeglasemalt kui peaks ja seega on vaja teha edasisi uuringuid.

Mis on Braxton Hicksi kokkutõmbed?

Posted on 7. sept 2011

Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat esinevad tuhud üle nelja korra tunnis

Braxton Hicksi kokkutõmbed on ebaregulaarsed emaka kokkutõmbed, mis algavad märkamatult kuuendal nädalal. Tundma hakkad neid poole raseduse pealt, kui üldse.

Nimi tuleb Briti arsti John Braxton Hicksi nimest, kes 1872. aastal neid kokkutõmbeid esmakordselt kirjeldas.

Raseduse edenedes kipuvad Braxton Hicksi kokkutõmbed sagenema, ent kuni raseduse viimaste nädalateni peaksid need esinema hooti, ebaregulaarselt ja valutult. Samas võib neid teinekord olla raske eristada enneaegse sünnituse algusest. Üldiselt muutub kõht Braxton Hicksi kokkutõmmete ajal umbes minutiks kõvaks ja ümaraks.

Ära riski tervisega, püüdes endale ise diagnoosi panna! Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat esinevad tuhud üle nelja korra tunnis.

Paar nädalat enne ennustatavat tähtaega võivad tuhud muutuda tugevamaks ja sagedasemaks ning põhjustada ebamugavustunnet. Erinevalt eelmistest valututest ja juhuslikest Braxton Hicksi kokkutõmmetest on nüüd nende ülesanne emakat küpsemaks muuta ning emakakaela tasapisi pehmendades ja ehk isegi veidi avada. Seda nimetatakse tihi sünnituseelseks perioodiks.

Kuidas teha vahet Braxton Hicksi kokkutõmmete ja päris tuhude vahel?
Loetud päevad või nädalad enne sünnitust võivad Braxton Hicksi kokkutõmbed muutuda rütmiliseks, valulikuks ja esineda sagedamini, tekitades teinekord tunde, et nüüd ongi sünnitus käes. Erinevalt päris sünnitusest toimub see aga hooti, mitte järjest ja regulaarselt.

Mida teha, kui Braxton Hicksi kokkutõmbed tekitavad ebamugavust?
Kui sünnituseni on veel mõned nädalad, proovi toimida nii:

• Muuda tegevust või asendit. Vahel pakub kergendust kõndimine, teinekord leevendab kokkutõmbeid puhkamine (õiged tuhud muutuvad üha tugevamaks ja neid ei leevenda miski).

• Keha lõdvestamiseks mine sooja vanni.

• Joo paar klaasi vett, sest teinekord võib tuhude põhjuseks olla ka vedelikupuudus.

• Tee lõdvestusharjutusi ja proovi aeglaselt ning sügavalt hingata. Braxton Hicksi kokkutõmbeid see ära ei võta, ent leevendab ebamugavustunnet (hea võimalus harjutada perekooli loengutes õpitut).

Millal helistada oma arstile või ämmaemandale?
Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat muutuvad emaka kokkutõmbed sagedasemaks, rütmilisemaks või valulikumaks või kui sul on alljärgnevad märgid enneaegsest sünnitusest:

• Valu alakõhus, menstruatsioonile sarnased krambid või emaka kokkutõmbed üle nelja korra tunnis

• Vaginaalne veritsus või määrimine

• Vesine, limane või verine eritis tupest

• Suurenenud surve vaagnas (tunne, et laps surub end alla)

• Valud alaseljas, eriti kui sul neid muidu ei esine

Kui just arstiga pole teistmoodi kokku lepitud, ei ole pärast 37. rasedusnädalat vaja ühendust võtta enne, kui algavad õiged sünnitusvalud, mis käivad regulaarselt iga viie minuti tagant ja kestavad 60 sekundit korraga.

Allikas : www.babycenter.com

Millised on preeklampsia sümptomid?

Posted on 2. sept 2011

Preeklampsia on rasedusele eripärane haigusseisund, millele on iseloomulik vererõhu kõrgenemine, veepeetus ning suur valgusisaldus uriinis. Rasedat võivad vaevata peavalud, tursed või nägemishäired (nt. nägemise hägustumine, nägemisvälja ahenemine).

Preeklampsia ohustab 10-14 protsenti esmasünnitajat

Kaugele arenunud haiguse puhul võib ema tunda kõhu ülaosas valu, mis on seotud maksatalituse häiretega.
On juhtumeid, mil naine vajab opereerimist; eriti tugev preeklampsia võib põhjustada ema ja lapse surma.
Tavaliselt, kuid mitte alati kujuneb preeklampsia esmasünnitajatel ning raseduse lõpufaasis (pärast 20. nädalat). Haiguse sagedus varieerub 10 ja 14 protsendi vahel esmasünnitajate, ning 5 ja 7 protsendi vahel korduvsünnitajate puhul. Preeklampsia risk on veidi suurem seda eelnevalt põdenud emadel, aga ka mitmikuid kandvatel naistel.

Preeklampsia kujunemise põhjuseid ei teata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem selle kohta teada saadakse. Väga raske haigusseisundi korral võib emal kujuneda tugev maksakahjustus, samuti võib langeda vere hüübimiseks vajalike trombotsüütide arv ning neerude talitus võib olla tugevalt häiritud. Sellisel juhul on tegemist HELLP sündroomiga, mis hilise avastamise korral võib emale ja lapsele elu maksta. Sageli on ainus võimalus preeklampsia peatamiseks ja eklampsia tekke vältimiseks (enneaegne) sünnitus.

Preeklampsia ravi võib varieeruda voodireziimist, rangest toitumisest ja stressi vältimisest kuni hospitaliseerimise, vererõhku alandavate tabletide söömise ja sünnituse esilekutsumise või keisrilõikeni. Haiguse seisundit kontrollitakse ultraheli, KTG-uuringute ja bioprofiiltesti abil.
Preeklampsia korral on oht, et platsenta ei suuda beebit piisavalt toitainetega varustada, mistõttu on seda haigust põdevate emade lapsed enneaegsed ning platsenta on õhuke. Kui ollakse kindlad, et beebil on n-ö väljaspool parem, kaalutakse sünnituse esilekutsumist.

Kui tunned, et su vererõhk ja kaal on ilma põhjuseta tõusnud, käed ja jalad on hommikuti paistes, uriinis on valgusisaldus liiga kõrge ja/või kui sul esineb peavalusi ja nägemishäireid, räägi sellest kindlasti oma arstile. Parim võimalus preeklampsia varajaseks avastamiseks on käia regulaarselt arstlikus kontrollis.

Allikas: http://www.ivillage.com

Nurisünnitus ja teised raseduse katkemise põhjused

Posted on 2. sept 2011

Nurisünnitus on kõige sagedamini esinev lapse kaotamise põhjus; sellele järgnevad emakaväline rasedus ja lapse surnult sündimine. Lisaks neile võivad lapse kaotust kogeda ka surrogaatemad ja lapse adopteerimiseks ära andnud emad.

Lapse kaotanud ema tabab erinevate tunnete laviin

Nurisünnitus ehk meditsiinilise nimega iseeneslik abort tähendab elujõuetu loote väljutamist emakast. Nurisünnitusega lõpeb ligi kolmandik kõigist rasedustest ja enamasti enne, kui naine oma rasedusest üldse teadlikuks saab. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat. Naistel, kes ei tunne hommikust iiveldust, kipub osaliselt hormonaalsete muutuste tõttu nurisünnituse oht suurem olema. Loomulikult ei tähenda iivelduse puudumine kindlat nurisünnitust.

Paljud uuringud on tõestanud, et üle 35-aastastel naistel on nurisünnituse tõenäosus kaks korda suurem kui noorematel naistel. Samas ei kehti see tõenäosus kõigile selle vanusegrupi naistele, sest uuringutes ei tehta vahet esimest või teist rasedust kandvate tervete naiste ja kroonilise viljatuse või ja/või korduvate raseduste katkemiste all kannatavate naiste vahel. Nurisünnituse sümptomiteks on kerge kuni tugev veritsus ja tavaliselt ka krambid, mis võivad kesta mitu päeva. Mõned naised tunnevad valu, teised mitte. Nurisünnituse kahtluse korral tuleb otsekohe ühendust võtta oma ämmaemanda või arstiga, kes teeb ülevaatuse ja võibolla ka ultraheli-uuringu. Kui nürisünnitus on läbi ja emakas puhas, pole meditsiiniline sekkumine üldiselt vajalik. Kui aga emakasse jäävad mõned lootekoed, tehakse emakaõõne puhastus või kerge operatsioon.

Põhjused ja ennetamine
Umbes poolte nurisünnituste põhjuseks on ema munarakust või isa spermatosoidist tingitud juhuslik või pärilik geneetiline väärareng. Ülejäänud puhkudel on põhjuseks muud tegurid, mille hulka kuuluvad ka põletikud (näiteks esimesel trimestri põetud mumps) ja kokkupuude keskkonnas või töökohas leiduvate kemikaalidega.

Teisteks nurisünnituste põhjusteks võivad olla hormonaalsed kõrvalekalded, emaka väärarengud, kiirgus ja teatud käsimüügi- ning retseptiravimid (k.a akneravimid). Nurisünnitust võib põhjustada tugev alatoitumine, aga ka kõrge veresuhkur diabeeti põdevatel naistel. Dieediprobleemide korral aitab nurisünnitust ennetada täisväärtuslikum toitumine. Ka stimuleeritud ovulatsioon, viljakusravimid ning kehaväline viljastus võivad teinekord nurisünnituse põhjustada. Kerge riskiga seostatakse ka kahte sünnituseelset kordotsenteesi ja amniotsenteesi testi.

Nurisünnituse ennetamiseks ravitakse mõningaid naisi progesterooni ehk emakaseinale kinnistamiseks vajaliku hormooniga. Selle efektiivsust tõestavad uuringud on andnud väga erinevaid tulemusi ja teadlased usuvad, et progesterooni ravi tuleks teha vaid juhul, kui testid näitavad, et keha toodab raseduses varajases staadiumis antud hormooni liiga vähe.

Korduv nurisünnitus
Enamikul nurisünnituse läbi teinud naistel kulgevad järgmised rasedused normaalselt, kuid umbes ühel protsendil rasedatest esineb korduvat nurisünnitust (vähemalt kolm korda), millele ei ole tavaliselt eelnenud ühtegi normaalset rasedust. Mõnede teadlaste meelest on tegemist immuunsüsteemi hälbega.

Varajast (enne 11. eluaastat) või hilist (pärast 16. eluaastat) menstruaaltsükli algust nagu ka tsüstilisi munasarju, seostatakse samuti nurisünnituse ohuga. Korduva nurisünnituse läbi teinud naisi ohustab neli korda suurem risk saada munasarjatsüst. Samuti võib nurisünnitust põhjustada n-ö allergia partneri sperma vastu, sest nagu uuringud näitavad, on mõned naised pärast partneri vahetamist kandnud välja täiesti normaalse raseduse.

Emakaväline rasedus
Emakaväline rasedus paikneb väljaspool emakat, tavaliselt ühes munajuhas. Kannatada saanud juhast ei pruugi viljastatud munarakk kunagi emakasse jõuda. Emakaväline rasedus enamasti üle kaheksa nädala ei kesta. Tavalisteks sümptomiteks on valu esmalt ühel pool alakõhus, kerge veritsus, iiveldus ja oksendamine, peapööritus või nõrkus ja/või valu rinnas või pärasooles. Munajuha rebenemisel tekkiv valu võib põhjustada minestust. Emakavälise raseduse korral on tegemist eluohtliku seisundiga.

Kuigi emakavälisest rasedusest olid arstid teadlikud juba 10. sajandil, võib selle diagnoosimine osutuda raskeks. Tihti kasutatakse selleks ultraheli või laparoskoopiat. Emakavälise raseduse kahtluse korral tuleb pöörduda koheselt arsti juurde või kiirabisse, sest probleem võib väga kiiresti tõsiseks muutuda. Ravi ulatub ravimite kirjutamisest kirurgilise sekkumiseni. Emakaväliste raseduste arv on aastail 1970-1990 rohkem kui neli korda kasvanud. Põhjuseks on osaliselt suguhaigustest, eriti klamüüdiast ja gonorröast tingitud suguelundkonna tüsistused, aga ka emakakaelapõletik, mis on sageli samuti sugulisel teel edasi antav.

Emakavälise raseduse teisteks põhjusteks on eelnenud sarnased rasedused, emakasiseste vahendite kasutamine, rasedusvastased pillid, eelnev alakõhu- või emakaoperatsioon ja ebaõnnestunud munajuhade kõrvetamine. Teisteks riskiteguriks on suitsetamine, pidev tupe veega pesemine, viljakusravimid, kehaväline viljastamine ja/või gameetide munajuhasisene ülekanne (GIFT).

Ema vanus, laste arv, eelnevad abordid ega nurisünnitused emakavälise raseduse kujunemisele mõju ei avalda. Emakavälise raseduse tagajärjed sõltuvad mitmetest teguritest ja ulatuvad komplikatsioonide mittetekkimisest kuni rebenenud munajuha täieliku eemaldamiseni. Üldiselt ohustab emakavälise raseduse läbi teinud naisi ka edaspidi suurem raseduse katkemise oht ja 20-40 protsenti tõenäoline viljatuks jäämine.

Surnult sündimine
Surnult sündimine on täielikult välja arenenud lapse surnult sündimine. Laps võib surra emakas nädalaid või tunde enne sünnituse algust või sünnitustegevuse käigus. Paljude imikute surnult sündimise põhjused ei ole selged ja järgnevate raseduste puhul seda tavaliselt ei esine. Kui põhjus tuvastatakse, on see tavaliselt seotud (kromosoomiliste) väärarengutega või nabaväädi asendist tingitud hapnikupuudusega. Riskifaktoriks on siinkohal suitsetamine, kokaiini tarvitamine ja kõrge vererõhk.

Tihti kahtlustatakse, et vastsündinu surma võib põhjustada sünnitustegevusse sekkumine. Kuigi raseduse või sünnituse käigus tekkinud komplikatsioonide korral on lihtne süüdistada arste, pole uuringud kinnitanud, et sünnitusse sekkumine surnult sündimist põhjustaks. Surnud lapse sündimise tõenäosus on väiksem, kui ema toitub hästi, käib regulaarselt kontrollis ja väldib narkootikumide tarvitamist.

Et vastsündinu surma vältida, soovitavad mõned arstid raseduse viimastel nädalatel lugeda loote liigutusi. Usutakse, et kui laps liigutab oodatust vähem (ühe hinnangu kohaselt on normaalne kümme liigutust kahe tunni jooksul), võib sekkumine sünnituse esilekutsumise või keisrilõike näol lapse surma ennetada. Samas on uuringud andnud väga erinevaid tulemusi ja pole kindel, kas loote liigutuste lugemine ja sünnitustegevusse sekkumine surnult sündivate imikute arvu vähendaks.

Lapsekaotus ja lein
Aastakümneid tagasi ei vaadatud kaotatud last leinavat naist hea pilguga. Praegu on lapse kaotanud emal õigus tunda kõik tundeid, olgu need nii tugevad või segased kui tahes. Vahel tabab naist šokk, depressioon või süütunne, mis võib kesta nädalaid või kuid. Ei tohi kuulda võtta neid, kelle meelest on tegemist ülepingutusega. Samas on ka naisi, kelle tunded piirduvad vaid paaripäevase kurbusega. Ei maksa end halvasti tunda, kui sind süüdistatakse tunnete allasurumises või probleemi eitamises. Tunnete intensiivsus on tingitud mitmetest teguritest, k.a sellest, kas rasedus oli planeeritud.

Muu hulgas mõjutab lapsekaotusleina ka raseduse suurus: kas see oli alles 6-nädalane rasedus või tuli teha läbi pikk ja raske sünnitusprotsess, et seejärel kauaoodatud beebi surmast kuulda. Tihti, ent mitte alati, kipuvad tunded olema sedavõrd intensiivsemad, mida reaalsemana laps tundub. Tuleks endale teadvustada, et ka keha leinab. Kehal tuleb ootamatult hormonaalsete ja teiste füüsiliste muutustega kohaneda. Mida kaugemale jõudis rasedus areneda, seda raskem on kohanemine. Füüsiline lein mõjutab ka neid naisi, kas teevad aborti või annavad lapse pärast sündimist lastekodusse.

Olles kaotanud lapse, palu oma arstilt nii palju selgitusi kui võimalik. Uuri, mis võis raseduse katkemise põhjustada ja heida kõrvale ebatõenäoliselt tegurid – näiteks kuus kuud tagasi joodud klaasike veini või eelmisel nädalal söödud kolm šokolaaditahvlit. Mida rohkem infot sul on, seda võimelisem oled sa toibuma ja eluga edasi minema. Sõltumata raseduse kulgemisest on täiesti normaalne sellest rääkida, sest vaid nii suudad juhtunut kõige paremini perspektiivis näha.

Rasedusdiabeet

Posted on 2. sept 2011

Peamiselt ohustab see naisi, kes on eelnevalt rasedusdiabeeti põdenud või kes on eelnevalt sünnitanud suurekaalulise lapse

Rasedusdiabeet on haigus, mille korral veresuhkru tase on raseduse ajal ebanormaalselt kõrge. Kui keha ei tule toime topeltkoguse insuliini tootmisega ja glükoos ladestub verre, kujunebki rasedusdiabeet.

Arvatakse, et rasedusdiabeet on tingitud platsentas sisalduvatest hormoonidest, mis pärsivad ema keha poolt toodetud insuliini toimet. Erinevalt tavapärasest diabeedist peaks rasedusdiabeet tavaliselt pärast lapse sündi taanduma.

Kuidas diabeet rasedust mõjutab?
See sõltub paljuski sellest, kuidas enda eest hoolitseda. Hoolikalt diabeeti kontrolli all hoides teed lapse jaoks kõik endast sõltuva. Kõrge glükoosisisaldus kandub edasi ka lapsele ja kuna tema saab rohkem energiat, kui ära kulutab, ladestub see tema kehal rasvana. Seega on oht, et rasedusdiabeeti põdeval naisel sünnib eriti suur laps.

Mõned teadlased usuvad, et suured imikutel on hiljem kalduvus rasvumisele. Täiskasvanuna ohustab neid ka suurem risk haigestuda diabeeti.
Enne rasedust diabeedi all kannatanud naiste imikuid ohustavad suuremad terviseprobleemid – eriti, kui rasedus-eelset diabeeti jälgiti halvasti.

Keda rasedusdiabeet ohustab?
Peamiselt ohustab see naisi, kes on eelnevalt rasedusdiabeeti põdenud või kes on eelnevalt sünnitanud suurekaalulise lapse.

Lisaks ohustab rasedusdiabeet ka:
• Tüsedaid naisi (kelle kehamassiindeks on üle 30)
• Vanemaid naisi (vananedes suureneb kõigil oht diabeeti haigestuda)
• Naisi, kelle üks vanem või õde-vend on diabeetik
• Aasia-India, Aafrika-Kariibi või Lähis-Ida päritolu naisi

Kuidas rasedusdiabeeti ära tunda?
Probleem ei ilme tõenäoliselt enne, kui sulle vastavad analüüsid tehakse. Mõnedel üksikutel naistel esinevad sümptomitena tugev janu ja ebaharilik väsimus.

Kuidas rasedusdiabeeti ravitakse?
Ämmaemand või raviarst annab sulle nõu, kuidas kontrollida veresuhkrut vähema magusa tarbimise ja kofeiini sisaldavate jookide joomisega. Samuti peaksid koostama menüü, mis sisaldab sagedaid, kuid kergeid toidukordi, mis ei ole kehale koormavaks.

Mõnedel naistele, kelle diabeeti ei saa dieedi ja trenniga kontrolli all hoida, võidakse kirjutada välja insuliinisüstid. Hoolimata diabeedi raskusastmest jälgitakse sinu last tähelepanelikult ja võimalik, et sulle soovitatakse regulaarset ultraheli. Mõnede ekspertide meelest on selline jälgimine ebavajalik ja tekitab emas kindlustunde asemel pigem ärevust.

Kas trenn aitab?
Jah. Piisav füüsiline pingutus on väga oluline. Uuri arstilt soovitatava koormuse kohta. Trenn aitab hoida veresuhkru taseme kontrolli all ja väidetavalt aitab enne rasedust tehtud trenn ka raseduseaegset diabeeti ennetada.

Mida teha, kui olen eelnevalt diabeetik?
Kui põed diabeeti ja planeerid rasestumist, tee kindlaks, et enne rasedaks jäämist oleks sinu veresuhkru tase kindlalt kontrolli all. Kõrge veresuhkur raseduse esimesel kolmel kuul võib põhjustada probleeme loote arengus. Tõenäoliselt loetakse sind kõrge riskiga rasedaks, ent hoides oma veresuhkur kontrolli all, ei pruugi see veel ilmtingimata probleeme tähendada.

Kas diabeet püsib ka pärast lapse saamist?
Umbes kolm kuud pärast lapse sündi soovitatakse sulle glükoositaluvustesti ja väga tõenäoliselt on sinu veresuhkur selleks ajaks normaalne. Samas kui oled kord rasedusdiabeeti põdenud, ohustab sind risk haigestuda diabeedi ka hilisemas elus. Hilisem diabeedi kujunemine ohustab ka neid naisi, kes enne rasedust või raseduse ajal kannatasid ülekaalulisuse all.

Allikas: www.babycentre.co.uk / www.diabetes.org

Platsenta eesasetsus

Posted on 2. sept 2011

Platsenta eesasetsus

Raseduse ajal varustab platsenta loodet ema vereringest tulevate toitainete ja hapnikuga. Eesasetsuse korral on platsenta liikunud emaka põhja, kattes emakakaela, mis sünnituse alates laienema hakkab.

Platsenta eesasetsuse korral ei saa laps vaginaalselt sündida. Osaliselt eesasetseva platsenta puhul on emakakael osaliselt suletud, täieliku eesasetsuse korral on blokeeritud kogu emakakael. Platsenta eesasetsust tuleb ette ligikaudu ühel juhul 200st.

Sümptomid
Peamiseks sümptomiks on valutu vaginaalne verejooks pärast 20. rasedusnädalat. Et verejooksul võib olla ka teisi põhjusi, peaks igasuguse verejooksu korral võtma ühendust arstiga.

Mis põhjustab veritsust?
Raseduse hilisemas faasis emaka alumine osa õheneb ja laieneb, et kasvavale lootele ruumi teha. Eesasetseva platsenta puhul toob see kaasa platsenta eraldumise, põhjustades verejooksu.

Eesasetsuse puhul võib raseduse lõpupoole verejooksu põhjustada ka seksuaalne vahekord. Sünnituse ajal emakakael õheneb ja avaneb, et laps saaks vaagnasse liikuda, kuid eesasetseva platsenta korral rebib laienev emakakael platsentat veelgi ja nii tekib verejooks.

Võimalikud komplikatsioonid
• Raske verejooks emal
• Verekaotusest tingitud šokk
• Hapnikupuudusest tingitud loote distress
• Enneaegne sünnitus
• Terviseprobleemid lapsel (kui sünnib enneaegselt)
• Sünnitamine erakorralise keisrilõike abil
• Hüsterektoomia ehk emaka eemaldamine, kui platsenta ei eraldu emakaseinast
• Verekaotus lapsel
• Surm

Põhjused ja riskitegurid
• Viljastatud munaraku pesastumine emaka allosas
• Emakaseina anomaaliad (näiteks fibroidid)
• Armid emakaseinal
• Platsenta anomaaliad
• Mitmikrasedus
• Korduv rasedus – kuus või rohkem last ilmale toonud naiste puhul on risk 1:20.

Diagnoosimine
Verejooksu korral tuleks naine analüüside tegemiseks haiglasse sisse kirjutada. Platsenta eesasetsust saab diagnoosida ultraheli ja välise lapse asendi määramisega (iga kolmanda eesasetseva platsenta korral on laps kas külili või tuharseisus).

Mitte mingil juhul ei tohi platsentat vaginaalselt kontrollida!
Vahel on raske teha vahet eesasetseva platsenta ja platsenta irdumise vahel, sest mõlema puhul on ohumärgiks raske erkpunane verejooks. Platsenta irdumise puhul tehtav vaginaalne ülevaatus võib platsenta eesasetuse korral põhjustada veelgi raskemat verejooksu, mistõttu tuleks alati teha esmalt ultraheliuuring.

Et kontrollida võimalikku verejooksu emakaelast või tupest, võib arst õrnaks läbivaatuseks kasutada peeglit. Kui diagnoos on pandud, tuleb rasedust edaspidi väga hoolikalt jälgida, sest eesasetsev platsenta võib seada ohtu nii ema kui lapse elu.

Erinevad ravivõimalused
Ravi sõltub mitmetest teguritest:
• Kas tegemist on osalise või täieliku eesasetsusega
• Platsenta täpsest asukohast
• Verekaotuse suurusest
• Raseduse suurusest
• Lapse asendist
• Lapse tervisest
• Ema tervisest

Ravi raseduse ajal
Meditsiinilise ravi eesmärgiks on sümptomite leevendamine ja raseduse pikendamine. Raviks võib olla:
• Voodirežiim
• Hospitaliseerimine
• Pidev lapse tervise ja ema tervislike näitajate (näiteks vererõhu) kontrollimine
• Vereülekanne
• Emakakokkutõmbeid vältivate või emakakaela ärritavate tegevuste (seksuaalvahekorra, orgasmide) vältimine

Sünnitus
Kui laps on sündimiseks piisavalt vana, tehakse tavaliselt keisrilõige. Vastsündinu tervisliku seisundi jälgimiseks võidakse teda mõnda aega intensiivravi osakonnas hoida. Ema vereliblede arvu ja vere hüübivuse kontrollimiseks tehakse talle mitmeid analüüse.

Jäta meelde
• Raseduse ajal vahendab platsenta ema vereringest kõhutitale hapniku ja toitaineid.
• Kuna platsenta on liikunud emaka põhja ning katab osaliselt või täielikult emakakaela, siis ei saa laps sündida vaginaalselt.
• Ravi eesmärgiks on sümptomeid leevendada ning rasedust vähemalt 36. nädalani venitada.

Allikas:Better Health Channel

Kui laps on valepidi kõhus

Posted on 2. sept 2011

Ämmaemand Liis Pall. Foto: Tiina Luht / nupsu.ee

Võib juhtuda, et laps ei ole kõhus õigetpidi. TÜ kliinikumi naistekliiniku ämmaemanda Liis Palli kinnitusel ei ole selliseid juhtumeid palju, kuid tasub teada, mis siis teha saab.

Normaalne asend on peaseis, kuid laps võib olla ka risti või tuharseisus ehk pepu ees.

Kuidas aru saada, kui laps on valepidi?
Kui laps on kõhus risti, on kõht lapergune, mitte ovaalne ja kõhu ümbermõõt on suurem. Väikese lapse puhul või raseduse esimesel poolel ei pruugi välise vaatluse põhjal aru saada.
Peaseisus ehk normaalasendis lapse põtkimine on tunda roiete juures kopsude suunas ja hingata võib olla raskem. Tuharseisus lapse löögid on aga suunatud allapoole.

Mida teha saab?
Sageli keeravad beebid end ise peaseisu ning seda võib ema tunda. Rabelemine on kõhus palju suurem ja võib olla isegi valulik.
Välispööret tehakse reeglina 36. rasedusnädalani. See on kindlate võtetega n-ö mudimine, mida arst teeb raseda kõhu pealt aparaatide järelvalve all ning mida ise kindlasti teha ei tohi.
Tuharseisus last on võimalik ka loomulikult sünnitada, kui emakas avaneb piisavalt. Korduvsünnitajatel on kergem pepu ees tulevat last sünnitada. Nii risti asetsevad kui tuharseisus loomulikult teel mitte sündida saavad lapsed aidatakse ilmale keisrilõikega.

Erandjuhud
Kui üks kaksik sünnib kenasti, teine on aga risti, siis keerab üks arsti kõhu pealt ta õigesse asendisse. Samal ajal kontrollib teine arst kahe sõrmega tupes, et midagi ette ei läheks.

Nipid rasedusarmide vähendamiseks

Posted on 1. sept 2011

Rasedusarmid

Korralik nahahooldus on raseduse ajal väga oluline. Naha õige niisutamine võib säästa teid rasedusarmidest.

Sööge mõistlikult ja püüdke võtta kaalus mõistlikult juurde. Kui te lühikese ajaga väga palju juurde võtate ei kohane teie nahk piisavalt kiiresti ja oht on venitusarmide tekkel.

Kandke kogu raseduse ajal hästi istuvat ja mugavat rinnahoidjat. Andke oma kasvavate ja raskemaks muutuvatele rindadele tuge ja hoolt.

Kui teil on suured rinnad, kandke rinnahoidja ka öösel. Rinnad vajavad hoolt 24 htundi päevas. Kuid nibude kreemitamisega olge ettevaatlikud, liigne kreem võib nibud valutama või kipitama panna.

Hoidke nahk elastne ja sügelusest vaba. Masseerige kreemi rindadele ja kõhule. Kakaovõi või mandliõliekstrakt, on mõnedele naistele väga hästi mõjunud.

Ärge unustage ka reisi kreemitada. Rinnad, kõht ja reied on kõige levinumad kohad kuhu armid tekivad.

Kreemi imendumise aluseks on korralik naha koorimine. Tooted võiksid olla õrnatoimelised ja sobilikud. Pea nõu apteekri või kosmeetikuga.

Erinevate allikate põhjal

Raseduseaegsed tujude kõikumised

Posted on 1. sept 2011

Raseduseaegsed tujude kõikumised

Tujude kõikumine raseduse ajal on täiesti tavaline, põhjuseks närve mõjutavad hormonaalsed muutused ja õnnistatud seisundit puudutavad vastuolulised tunded. Osasid tulevasi emasid valdab õnnetunne, teised kogevad masendust ja ärevust.

Enamik naisi tajub, et tujukus lööb lõkkele kuskil 6. ja 10. rasedusnädala vahel, väheneb teisel trimestril ning ilmub siis uuesti, kui rasedus lõpule hakkab jõudma.

Tujukuse põhjused
Rasedus võib olla stressirikas ja koormav aeg. Ühel päeval võid lapse saamise mõttest vaimustuda, juba järgmisel hetkel hoomad olukorra tõsidust. Muremõtted võivad tekkida seoses sinu emaliku pädevuse, beebi tervise ja pere toimetulekuga. Lisandub veel mure, kuidas võib uus ilmakodanik mõjutada sinu suheteid partneri ja teiste lastega – kas sa suudad ka edaspidi neile kõigile piisavalt tähelepanu pöörata.

Isegi planeeritud rasedus võib eesootava eluga seoses segaseid tundeid tekitada. See pole ka üllatus, eriti kui arvestada tänapäeva vanematele pandud kõrgeid ootusi. Pole siis ime, et lähikondlaste ja ühiskonna poolt tekib surve enne kui laps on ilmavalgust näinud. Võid vaevata pikalt pead selle üle, kas loed õiget kirjandust, ostad õigeid tooteid, kas tead, kuidas lapse arengut suunata ja temast inimest kasvatada.

Samal ajal võib muutuv keha panna sind oma partneri silmis ebaatraktiivsena tundma. Kõhu suurenedes võid muretseda liigse kaalutõusu ja paksuksminemise pärast. Samas tunned ehk, et ei suuda nii palju trenni teha kui sooviksid või harjunud oled.

Kõige tipuks võivad koormavaks muutuda ka raseduse füüsilised sümptomid nagu kõrvetised, väsimus, sage urineerimine, paistes jalad ja käed jne. Sel hetkel tunnevad paljud, et on kaotanud kontrolli nii oma keha kui elu üle. Kõik need mured kokku võivad su suurde tunnete keerisesse paisata.

Kuidas tujude kõikumisega toime tulla
Proovi meeles pidada, et emotsioonide üleküllus on praegusel hetkel normaalne. Seda arvesse võttes peaksid püüdma end teadlikult poputada ja jääma mõistlikuks isegi kõige pöörasematel hetkedel. Siin on selleks mõned soovitused.

• Võta asja rahulikult. Väldi kiusatust enne beebi tulekut maksimaalselt asju ära teha. Oled ehk mõelnud, et lastetoa tapeet tuleb ära vahetada, et on vaja uus mööbel osta või et enne dekreeti jäämist pead veel maksimaalselt ületunde tegema. Tegelikult ei pea. Ainus tähtis asi on hoolitseda enda eest. Olles ise rahul, suudad ka lapse eest paremini hoolt kanda.

• Suhtle partneriga. Kui kinnitad partnerile, mida sa tema vastu tunned ja räägid oma hirmudest-muredest, kindlustad selle, et ta ei võta su tundepuhanguid isiklikult. Veetke koos piisavalt palju aega ja hoidke suhet soojana. Kui võimalik, sõitke koos puhkama. Tugevdage omavahelist sidet nii palju, et saaksite lapse sündides teineteisele maksimaalselt toeks olla. Kui oled vallaline, keskendu perekondlikele ja sõprussuhetele. Need tagavad vajaliku toetuse praegu ja ka pärast lapse sündi.

• Tee midagi enesetunde parandamiseks. Selleks võib olla ajaveetmine oma partneriga. Või ka iseendaga: tee mõnus lõunauinak, mine jalutama, massaaži või sõbraga kinno.

• Räägi. Jaga tuleviku pärast tekkivaid muresid usaldusväärse sõbraga. Tihti piisab murede leevendamiseks ja neile lahenduste leidmiseks lihtsalt rääkimisest. Muutke see kahepoolseks ja pihtige üksteisele.

• Astu stressile vastu. Selle asemel, et lasta masendusel enda üle võimust võtta, lase parem aur välja. Maga korralikult, söö tervislikult, tee trenni ja veeda lõbusalt aega. Tee kindlaks stressi allikad ja vii läbi vajalikud muutused (näiteks vähenda oma kohustusi). Kui murekoorem sellegipoolest ei vähene, proovi joogat, mediteerimist või muid lõõgastusmeetodeid.

Kui tujude kõikumised pole kõigutatavad
Kui tujukus kestab üle kahe nädala ja paranemise märke pole näha, räägi oma arstiga ja lase mõnd head nõustajat soovitada. Võid kuuluda selle kümne protsendi naiste hulka, kes võitlevad raseduse ajal kergekujulise kuni raske depressiooniga. Liigne närvilisus ja muretsemine võivad olla tingitud ärevushäiretest.

Oluline on otsida ravi veel raseduse ajal. Uuringud on näidanud, et ravimata emotsionaalsed terviseprobleemid mõjutavad lapse füüsilist heaolu ja suurendavad enneaegse sünnituse ja rasedusjärgse depressiooni ohtu. Nii füsioteraapia kui ravimid võivad olla abiks sinu ja su lapse elukvaliteedi parandamisel nii raseduse ajal kui pärast seda.

Kuidas end raseduse ajal hästi ja kaunina tunda?

Posted on 1. sept 2011

Kuidas end raseduse ajal hästi ja kaunina tunda?

Lapseootel naine äratab tähelepanu. Teda vaadatakse imetluse, heldimuse ja isegi kadedusega. Teda kindlasti märgatakse! Ja loomulikult tahab iga naine end selles suurenenud tähelepanu tingimustes kaunina tunda.

Naine on kaunis, kui ta on õnnelik ja terve, aga lisaks sellele vajame me, naised, tuhandet pisiasja, et endaga rahul olla.

Nahk. Lisandunud hormoonid muudavad näonaha nooremaks. Kortsukesed kaovad ja naha pinge paraneb. Sageli muutub ka naha tüüp – nii kuivast rasuseks, kui vastupidi. Võib olla, et sinu lemmikkreem ei sobi enam ja tuleb osta uus.

Raseduse ajal peaks kasutatavad kosmeetikatooted, eriti need, mida kasutatakse sageli ja suuremas koguses, olema võimalikult lõhnavabad ja naturaalse koostisega, sest aroomiained imenduvad oma ülipeene struktuuri tõttu otse vereringesse ja jõuavad ka looteni.

Kui näonahk muutub raseduse ajal tavaliselt paremuse suunas, siis nahk kätel, jalgadel ja paisuval kõhul kipub olema kuiv ja vajab pea kõigil rasedatel niisutamist. Kasuta puhast taimeõli, vali tooted spetsiaalselt rasedatele mõeldud sarjast või allergikutele mõeldud apteegikosmeetika hulgast.

Kui sind kimbutab akne, pöördu kosmeetiku poole. Põhjus võib olla hormonaalne. Sel juhul püsib probleem sageli kogu raseduse vältel. Mõnikord võib vinnide põhjuseks olla hoopis vohama hakanud pärmseen.

Naha puhtuse eest hoolitse nii, nagu oled harjunud. Ka dušigeeli juures on tagasihoidlik lõhn oluline. Tselluliidikreeme ei soovitata raseduse ajal kasutada.

Dekoratiivkosmeetika – huulepulgad, puudrid ja ripsmetuššid kõik lubatud. Nende imendumine naha pinnalt on peaaegu olematu ja seetõttu ei ole ka nende kasutamisel mingeid piiranguid.

Päevitunud nahk on terve ja kauni jumega. Päevitamisel kasuta kindlasti kaitsevahendeid. Väldi põletuse tekkimist. Tervislikum on päevitada liikudes. Kui sulle meeldib end rannaliival „praadida”, tuleks kõht katta naturaalsest materjalist rätikuga. Eelista päikest solaariumile, kuigi ka solaarium ei ole keelatud. Mõõdukus on päevitamise juures võtmesõnaks.

Enam, kui kosmeetikast, sõltub naha ilu sellest, mida sööd. Kui toit on vitamiinide ja mineraaliderikas ja sisaldab kõiki vajalikke toitaineid, särab sinu tervis ka väljapoole, muutes sind kauniks.

Ära unusta veejoomist. Sinu organism, eriti nahk, vajab vett.

Juuksed ja küüned muutuvad raseduse ajal tugevamaks ja kasvavad kiiremini. Nii nagu näonahk, võivad ka juuksed mõnikord raseduse ajal muutuda rasusemaks. Eks siis tule šampoonid-palsamid sobivamate vastu välja vahetada.

Üsna teada on asjaolu, et rasedal ei ole mõtet teha lokke, sest need ei jää sisse. Kui värvid juukseid, siis eelista pigmentvärve püsivärvile. Lakk ja geel juustele ning küünte lakkimine ei mõjuta rasedust.

Hoolitse oma jalgade eest! Jalgadele langeb raseduse ajal üha suurem koormus. Vannita ja kreemita jalgu iga päev. Võimaluse korral käi kord kuus pediküüris.

Raseduse ajal peaks kindlasti leidma aega hambaarsti külastada. Lapseootuse ajal kompenseerib haigekassa osaliselt hambaravi kulutused. Mine hambaarstile raseduse alguses, sest raseduse lõpus on raske püsida poollamavas asendis, mis on vajalik hammaste parandamiseks. Terved hambad ja kaunis naeratus on ühtaegu nii tervise kui ilu alus.

Loote liigutused

Posted on 1. sept 2011

Loote liigutused

Loode liigutab end aktiivselt juba raseduse esimestel kuudel, naine hakkab neid liigutusi tundma aga raseduse teisel trimestril, umbes 20. nädala paiku.

Need naised, kes on enne rasedad olnud ja sünnitanud, teavad, mida oodata ja hakkavad liigutusi esmasünnitajatest paar nädalat varem tundma. Algul tundub, nagu kõht koriseks ja soolestikus käiks kummaline trall ning mullitamine, aga siis muutuvad tõuked selgemaks ja see ei sarnane millelegi, mida sa varem tundnud oled.

Esimesed looteliigutused on väga tähendusrikkad, sest laps annab endast nüüd märku ja tema kohalolek muutub korraga ilmselgeks. Järgnevate kuude jooksul tunned loote liigutusi ja võid aimu saada lapse temperamendist. Mõni naine räägib, nagu oleks tal raseduse ajal terve jalgpallimeeskond kõhus kasvanud.

Laps on sageli aktiivsem varahommikul ja hilja õhtul. Päeval tundub beebi üsna rahulik. Seda võib seletada mitmeti. Kui oled päeval aktiivne ja liigud ringi, kiigutad sellega lapse magama. Teine võimalus on see, et isegi kui laps on kõhus ka päeval ärkvel ja aktiivne, ei pane sa tema liigutamist nii tähele, sest oled oma tegemistega ametis.

Õhtul aga, kui puhkad ja hakkad magama sättima, paned lapse põtkimist rohkem tähele. Igal lapsel on loomulikult oma aktiivsed ja uneperioodid. Kui õpid neid ärkveloleku aegu tundma, võid avastada, et lapse päevarežiim läheb juba sündinuna samamoodi.

Kui sa pole lapse liigutusi enne 20. nädala lõppu tunnetanud, võib see olla tingitud platsenta paiknemisest emaka eesmisel seinal või sinu suurest kaalutõusust.

Pane kirja aeg, mil tunnetad esmakordselt loote liigutusi. Varem lähtuti sellest ajast ka sünnituse tähtaja määramisel. Kuna selline määramine on aga väga suhteline, pole nii määratud sünnituse tähtaeg kuigi täpne. Liigutused annavad siiski teavet selle kohta, kuidas laps end emakas tunneb ja selleks tasuks sul loendada lapse liigutamist kod päevas 30-60 minuti vältel. Tavaliselt teeb laps tunnis 5-50 liigutust. Sina tunnetad neist 80-90 protsenti.

Kui laps kannatab hapnikupuuduse all, liigutab ta vähem, säästes energiat elutähtsateks funktsioonideks. Tavaliselt määratletakse liigutuste ohupiiriks 5-10 liigutust tunnis. Seega on oluline kohe liigutuste tundmahakkamisel õppida ära nende loendamine, sest nii märkad muutusi. Kui lapse liigutused erinevad tavapärasest märgatavalt, informeeri sellest kohe oma arsti või ämmaemandat, kes kuulab lapse südamelööke.

Liigutused muutuvad, kui laps magab või on kasvanud nii suureks, et täidab kogu emaka. Sa saad lapse üles äratada, kui oma kõhtu õrnalt puudutad ja silitad. Lapse võib äratada ka see, kui jood kiiresti klaasi külma vett või mahla.

Lapse liigutusi jälgides võid ühel hetkel avastada, et mingil ajal põtkib ta kõhus rütmiliselt – ta luksub. Kui laps valmistub imemiseks juba kõhus olles, imedes oma sõrmi, võib ta neelata ka veidi lootevett. See võib last luksuma ajada ja nii tunnedki, et kõhus toimub rütmiline liikumine.

Rasedus ja Perevägivald

Posted on 1. sept 2011

Rasedus ja perevägivald

Maailmas läbiviidud rasedate vastased vägivallauuringud on näidanud, et perevägivallaohvritel esines rohkem sünnituskomplikatsioone ja vastsündinute kaal oli madalam kui lastel, kelle emad ei olnud kogenud vägivalda.

Kuid peale vastsündinute terviseprobleemide on rasedusaegsel vägivallal ka kaugeleulatuvam mõju.Lastel, keda jälgiti pikema perioodi vältel,võis täheldada üldises arengus mahajäämist ja kalduvust depressiooniks.

Sünnieelse kogemuse mõjud tulevasele lapsele

Fakt, et ema läbielamised raseduse ajal mõjutavad tulevast last, on teaduslikult tõestatud. Stress raseduse ajal on otsustav tegur, mis põhjustab lastel vaimse-ja motoorika arengu peetuse ning võib olla riskiteguriks nende hilisemas arengus.Põhilisteks kroonilise psühholoogilise stressi allikateks raseduse ajal on sagedamini perekondlikud probleemid.

Rasedate vastu suunatud vägivalla põhjused

Mida selgemaks on saanud sünnieelsel perioodil kogetud agressiooni mõju lapse psüühikale,seda enam on maailmas hakatud tähelepanu pöörama rasedate vastu suunatud vägivallale. Vastavaid uurimusi on viimastel aastatel korraldatud mitmetes riikides, sh Rootsis, Uppsalas asuvas Pekstud ja Vägistatud Naiste Keskuses.Uurimuste järgi algab või intesiivistub vägivald just naise raseduse ajal.Rasedus toob naise jaoks kaasa suuri muudatusi organismis.Naisel tuleb keskenduda nende muudatustega toimetulekule ja tulevasele lapsele.

Vägivaldsusele kalduv, egoistlik mees, kes siiani on olnud naise tähelepanu keskpunktis, tunneb end teisejärgulisena.Ta soovib, et naine pühenduks endiselt ainult tema heaolule ja püüab seda saavutada kas või vägivalda kasutades. Mees võib alateadlikult tunda hirmu selle ees, et lapse sündides pöördub naise tähelepanu ja hoolitsus temalt lapsele. Üks põhjusi vägivallaks armukadeda mehe puhul võib olla ka kartus, et laps, keda naine ootab, polegi tema oma.

Rasedate vastane vägivald Eestis

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut koostöös Ämmaemandate Ühinguga viisid läbi rasedate vastase vägivalla uurimuse 2005-2006. Aasta sügistalvel.Neljas Eesti haiglas, Pärnus,Viljandis,Rakveres ja Kohtla-Järvel küsitleti 553 äsjasünnitanud naist. Uurimus näitas, et raseduse ajal koduvägivald suureneb.

Eriti intensiivistub füüsiline vägivald. Iga viies naine, kellel on olnud rohkem kui üks kooselu ja vähemalt teine rasedus, on kogenud raseduse ajal partneripoolset füüsilist vägivalda, seksuaalset vägivalda 6%, vaimset vägivalda aga kolmandik.Nii kannatas raseduse ajal endise partneri poolse vägivalla all 2,2 korda, seksuaalse vägivalla all 1,5 korda ja vaimse vägivalla 1,6 korda rohkem naisi kui Eestis keskmiselt.Iga viies naine kinnitas, et tema partneripoolne vägivald algas pärast rasedaks jäämist.

Elamine pideva pinge all ja koduse vägivalla kartuses on viinud 85-90% rasedatest pinge ja stressi seisundisse, 83% kurdab ärrituvuse, 58% masenduse või depressiooni üle. 42% partneripoolset vägivalda kogenud vastsetest emadest ei soovi rohkem lapsi,eelkõige väheneb soov sünnitada poega.

Vägivalda kogenud vastsünnitanud on märksa enam soovinud teha aborti kui harmoonilises suhtes elavad naised. Viimase raseduse katkestamise soov on olnud koguni kolm korda suurem.Sünnituspilt oli analoogne maailmas läbiviidud uuringutega .Perevägivallaohvritel esines rohkem komplikatsioone.

Et lootest kujuneks terve ja tasakaalustatud psüühikaga laps, tuleb pidada esmaseks ülesandeks lapseootel naise kaitsmist igasuguse vägivalla eest.
Eestis ei ole senini piisavalt tähelepanu pööratud asjaolule, et lastevastane vägivald saab alguse veel enne lapse sündimist.Laste kaitsmine algab emade kaitsest.

1 2 Järgnev lehekülg »