Tag

Lapse ootus

Browsing

Kui ohtlik on lape saamine pärast 35. eluaastat?

Üldiselt on jutud lapsesaamise ohtlikkusest pärast 35. eluaastat liialdatud, sest enamik neist naistest sünnitab tavapärasel viisil täiesti terve lapsed.

Need ohud, mis üle 35-aastasi sünnitajaid varitsevad, ei sõltu mitte ainult vanusest, vaid ka tervislikust seisundist, olles seega paljuski kontrollitavad.

Uuringud on näidanud, et vanematel naistel võivad raseduse ajal kujuneda suurema tõenäosusega teatud haigused nagu diabeet, kõrge vererõhk või eriolukorrad nagu platsenta eesasetus. Tõsiste tagajärgede vältimiseks on tähtis regulaarselt arstlikus kontrollis käia.

Vanusega suureneb ka surnud lapse sünnitamise oht, kuid uuringute andmeil on see tõenäosus väga-väga väike, sest tänapäeva meditsiin võimaldab selliseid traagilisi juhtumeid ennetada.

Teiseks hilises eas lapse saamisega kaasnevaks probleemiks on geneetilised väärarengud, mis suurenevad märgatavalt ema vanuse kasvades. Kui 35-39 aasta vanuselt on näiteks Downi sündroomiga lapse sünnitamise tõenäosus kahel juhul tuhandest, siis vanuses 40-44 tõuseb see 4:1000 ning üle 45-aastasel koguni 14:1000.

Seepärast soovitatakse üle 40-aastastele sünnitajatele tungivalt geneetilisi uuringuid. Et kromosoomilised kõrvalekalded on nurisünnituse peamiseks põhjuseks, suureneb vanusega ka nurisünnitamise oht.

Ühtlasi on üle 35-aastasel naistel täheldatud sagedasemat sünnituse esilekutsumist ja kaasaaidatud sünnitust.

Lapseootele jääda sooviv naine peaks enne viljastamist külastama arsti ja laskma teha põhjalikud uuringud. Mõlema partneri haiguslood ja nende suguvõsas esinenud haiguste analüüs võimaldab paremini kindlaks teha haigusi, mis ema ja tulevast last võivad ohustada.

Lisaks võimaldab see hinnata oma füüsilist valmisolekut ning teha vajalikud proovid ja uuringud. Seejärel saab juba astuda vajalikud sammud, et end enne rasestumist parimasse vormi viia.

Paraku võib üle 35-aastase naise suurimaks takistuseks olla rasestumine ise. Kahekümnendate esimene pool ehk 20-24 on naise kõige viljakamad eluaastad, 35.-39. eluaastaks langeb naise viljakus pea kolmandiku võrra.

Isegi viljatusravi ja kunstliku viljastamise puhul esineb vanematel naistel rohkem komplikatsioone, mistõttu on probleemide ilmnemisel soovitatav võimalikult kiiresti arsti poole pöörduda.

Kui kõik ülalnimetatud ohutegurid on läbi mõeldud, saab keskenduda aspektidele, mis kaasnevad lapse saamisega olenemata sünnitaja vanusest. Nendeks on kvaliteetne arstiabi, tasakaalustatud toitumine ning emotsionaalne ja majanduslik valmisolek lapse kasvatamiseks, mis saab olema sinu töö järgmised 18 aastat.

Paljud naised, kes on lapse saamise edasi lükanud ja soovivad vanemas eas emaks saada, kogevad, et nende võrdlemisi hea tervis võimaldab raseduse probleemideta lõpuni kanda ja enamikul juhtudel täiesti terve lapse ilmale tuua.

Allikas: http://www.babycentre.co.uk/

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Umbes 12. rasedusnädalast alates palpeerib arst igal visiidil su kasvavat kõhukest, et hinnata nii emaka kui lapse suurust ja asendit. Protseduur on lapsele valutu, sest teda ümbritseb pehme lootekott.

Sõltuvalt rasedusnädalast saab arst palpeerimise abil erinevat infot. Siin on ülevaade võimalikest asjadest, mida arst palpeerimise käigus kontrollib.

Viljastumisest 12. rasedusnädalani
Enne 12. rasedusnädalat asetseb emakas naise vaagnaluus ja pole kõhult katsudes tuntav. Alates 12. rasedusnädalast hakkab emakas vaagnas aga ülespoole liikuma ja üha enam käega katsutavaks muutuma.

Mõnede naiste emakas on eelmistest rasedustest veidi kogukam, mistõttu liigub see ka varem vaagnast välja (võibolla juba 10.-11. rasedusnädalal). Sama võib juhtuda ka mitmikke oodates. Kui 12. rasedusnädalal pole emakat tunda, võib raseduse suurus olla valesti arvutatud. Samuti võib olla see märk vahepeal toimunud nurisünnitusest.

12.-20. rasedusnädal
Kuna beebi asendit pole tema väikese kasvu tõttu veel võimalik määrata, võimaldab kõhu palpeerimine sel perioodil kindlaks teha, kas ja kui palju emakas suurenenud on.

Umbes 16. rasedusnädalaks asetseb emakapõhi kuskil naba ja häbemekarvade ülemise piiri vahel, liikudes 20. rasedusnädalaks juba rohkem nabale lähemale.

20.-34. rasedusnädal
Nüüd kasvab beebi juba päris jõudsasti ja arst peaks su kõhtu katsudes tema pead tundma. Neil nädalatel on beebid eriti aktiivsed ja võivad end tihti kõhus tuharseisu või põiki keerata. Võid paluda arsti, et ta aitaks sul beebi pead katsuda.

34.-37. rasedusnädalal
Kuskil pärast 34. rasedusnädalat liigub laps üsna tõenäoliselt õigesse asendisse, kuigi mõned üksikud jäävad ka tuharseisu. Kaksikute puhul on üks tihti pea alaspidi, teine aga tuhaseisus. Arst katsub beebi pead ja võib proovida määrata, kuhupoole jääb lapse selg.

Emakas peaks jätkuvalt kasvama, ulatudes 36. või 37. rasedusnädalaks peaaegu rinnakorvini. Laps kosub ikka veel jõudsalt ja olgugi, et tema sünnikaalu ei saa määrata, proovivad paljud arstid seda siiski teha. Igaks juhuks võib arsti emakapõhjakõrgust mõõta, kuid pärast 35.-36. rasedusnädalat pole sel enam mõtet, sest rinnakorvi alla ulatuv laps ei saa enam kõrgemale liikuda.

37. rasedusnädalast sünnituseni
Kui beebi ei sünni just tuharseisus, on ta end nüüdseks peaseisu keeranud, st pea allpool. Lapse pead katsudes on tunda, kas see on juba vaagnasse laskunud. Tavaliselt juhtub see üks kuni neli nädalat enne sünnitust, kuid vahel võib see toimuda ka alles pärast sünnitustegevuse algust.

Muuhulgas kontrollib arst loote üldist asendit. Laps võib asetseda ka nii, et sünnib kukal ees või nägu ülespoole. Kui mõned üksikud aktiivsed beebid välja arvata, siis pärast pea vaagnasse laskumist laps oma asendit üldiselt enam ei muuda.

Nüüdsest emakapõhjakõrgus enam ei suurene, sest selleks pole lihtsalt ruumi. Selle asemel hakkab kõht ettepoole kasvama. Beebi pea laskumisel vaagnasse emakapõhja kõrgus mõnevõrra väheneb, kuigi sel ajal seda näitajat tavaliselt enam ei mõõdeta.

Emakapõhjakõrguse mõõtmine
Emakapõhjakõrgust mõõdetakse lamades, asetades mõõdulindi üks ots häbemeluule ja teine kõhu keskele.

Tavaliselt mõõdetakse emakapõhjakõrgust 16. ja 37. rasedusnädala vahel, enim kasu on sellest 22. ja 34. rasedusnädala vahel. Väidetavalt peaks ideaalne emakapõhjakõrgus võrduma rasedusnädala numbriga: st et 22. nädalal võiks emakapõhjakõrgus olla umbes 20-24 sentimeetrit. Paari ühiku ulatuses kõikumine on normaalne ja ei tähenda, et lapsel midagi viga on.

Esmakordselt hakati emakapõhjakõrgust muutma 1970ndatel. Lihtsuse ja odavuse pärast muutus see 80ndate lõpus eriti populaarseks. Üldiselt kasutavad seda paljud, kuid sugugi mitte kõik arstid. Emakapõhjakõrguse mõõtmine aitab määrata kolme peamist tegurit: lapse liiga suurt kasvu, lapse liiga väikest kasvu ja mitmikrasedust.

Emakapõhjakõrgust hakati mõõtma seetõttu, et see osutus palpeerimisest täpsemaks. Praeguste andmete järgi ulatub emakapõhjakõrguse mõõtmise tõhusus 46-48 protsendini, samas kui palpeerimisel on see vaid 24-29 protsenti. Sellegipoolest tuleks meeles pidada, et tegemist pole täpse näitaja, vaid pigem ligikaudse hinnanguga, millest lähtuda. Väidetavalt võib isegi ultraheli andmete täpsus varieeruda 10-15 protsendi ehk 400-600 grammi ulatuses.

Mis võib põhjustada liiga suurt või väikest emakapõhjakõrgust?
• Loote asend. Emakapõhjakõrgust arvestatakse õiges, s.o peaseisus loote suuruse hindamiseks. Tuharseisus lapse puhul on emakapõhi veidi kõrgemal, risti asetseva lapse puhul aga märkimisväärselt madalamal.

• Ema pikkus ja kaal. Väikest kasvu naistel on asetseb emakapõhi tihti madalamal kui kogukamatel ja ülekaalulistel naistel.

• Eelnevad sünnitused. Esmasünnitaja kõhulihased on üldiselt tugevamad ja hoiavad emakat n-ö kõvemini paigal, samas kui eelnevalt sünnitanud naise emakas on veidi suurem ja kerkib rohkem esile.

• Geenid. Lapse suurus sõltub väga palju naise geenidest, mis tähendab, et kui sa ise, su ema või vanaema olid sündides liiga suured või väiksed, võib seda ka sinu laps olla

• Arsti vahetumine. On kindlaks tehtud, et erinevad arstid saavad emakapõhjakõrguse mõõtmisel mõnevõrra erinevaid tulemusi.

• Tulemuse kohandamine. Olgugi et mitte meelega, kuid siiski kipuvad arstid saadud tulemust mõõdulinti pingutades või lõdvendades kohandama, vastavalt sellele, mida näha tahetakse, parandades nii võib-olla ka naise enesetunnet.

Emakapõhja kõrgust hinnates on oluline võtta arvesse kõiki ülaltoodud tegureid. Üldiselt on arst rahul, kui emakapõhja kõrgus on igal visiidil märgatavalt suurem, näiteks 24. rasedusnädalal 22 cm, 28. nädalal 26 cm jne. Samas kui 24. nädalal on mõõt 24 cm ja 28. nädalal 25 cm, kasvab loode tõenäoliselt aeglasemalt kui peaks ja seega on vaja teha edasisi uuringuid.

Mis on Braxton Hicksi kokkutõmbed?

Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat esinevad tuhud üle nelja korra tunnis

Braxton Hicksi kokkutõmbed on ebaregulaarsed emaka kokkutõmbed, mis algavad märkamatult kuuendal nädalal. Tundma hakkad neid poole raseduse pealt, kui üldse.

Nimi tuleb Briti arsti John Braxton Hicksi nimest, kes 1872. aastal neid kokkutõmbeid esmakordselt kirjeldas.

Raseduse edenedes kipuvad Braxton Hicksi kokkutõmbed sagenema, ent kuni raseduse viimaste nädalateni peaksid need esinema hooti, ebaregulaarselt ja valutult. Samas võib neid teinekord olla raske eristada enneaegse sünnituse algusest. Üldiselt muutub kõht Braxton Hicksi kokkutõmmete ajal umbes minutiks kõvaks ja ümaraks.

Ära riski tervisega, püüdes endale ise diagnoosi panna! Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat esinevad tuhud üle nelja korra tunnis.

Paar nädalat enne ennustatavat tähtaega võivad tuhud muutuda tugevamaks ja sagedasemaks ning põhjustada ebamugavustunnet. Erinevalt eelmistest valututest ja juhuslikest Braxton Hicksi kokkutõmmetest on nüüd nende ülesanne emakat küpsemaks muuta ning emakakaela tasapisi pehmendades ja ehk isegi veidi avada. Seda nimetatakse tihi sünnituseelseks perioodiks.

Kuidas teha vahet Braxton Hicksi kokkutõmmete ja päris tuhude vahel?
Loetud päevad või nädalad enne sünnitust võivad Braxton Hicksi kokkutõmbed muutuda rütmiliseks, valulikuks ja esineda sagedamini, tekitades teinekord tunde, et nüüd ongi sünnitus käes. Erinevalt päris sünnitusest toimub see aga hooti, mitte järjest ja regulaarselt.

Mida teha, kui Braxton Hicksi kokkutõmbed tekitavad ebamugavust?
Kui sünnituseni on veel mõned nädalad, proovi toimida nii:

• Muuda tegevust või asendit. Vahel pakub kergendust kõndimine, teinekord leevendab kokkutõmbeid puhkamine (õiged tuhud muutuvad üha tugevamaks ja neid ei leevenda miski).

• Keha lõdvestamiseks mine sooja vanni.

• Joo paar klaasi vett, sest teinekord võib tuhude põhjuseks olla ka vedelikupuudus.

• Tee lõdvestusharjutusi ja proovi aeglaselt ning sügavalt hingata. Braxton Hicksi kokkutõmbeid see ära ei võta, ent leevendab ebamugavustunnet (hea võimalus harjutada perekooli loengutes õpitut).

Millal helistada oma arstile või ämmaemandale?
Helista kohe arstile, kui sul enne 37. rasedusnädalat muutuvad emaka kokkutõmbed sagedasemaks, rütmilisemaks või valulikumaks või kui sul on alljärgnevad märgid enneaegsest sünnitusest:

• Valu alakõhus, menstruatsioonile sarnased krambid või emaka kokkutõmbed üle nelja korra tunnis

• Vaginaalne veritsus või määrimine

• Vesine, limane või verine eritis tupest

• Suurenenud surve vaagnas (tunne, et laps surub end alla)

• Valud alaseljas, eriti kui sul neid muidu ei esine

Kui just arstiga pole teistmoodi kokku lepitud, ei ole pärast 37. rasedusnädalat vaja ühendust võtta enne, kui algavad õiged sünnitusvalud, mis käivad regulaarselt iga viie minuti tagant ja kestavad 60 sekundit korraga.

Allikas : www.babycenter.com

Millised on preeklampsia sümptomid?

Preeklampsia on rasedusele eripärane haigusseisund, millele on iseloomulik vererõhu kõrgenemine, veepeetus ning suur valgusisaldus uriinis. Rasedat võivad vaevata peavalud, tursed või nägemishäired (nt. nägemise hägustumine, nägemisvälja ahenemine).

Preeklampsia ohustab 10-14 protsenti esmasünnitajat

Kaugele arenunud haiguse puhul võib ema tunda kõhu ülaosas valu, mis on seotud maksatalituse häiretega.
On juhtumeid, mil naine vajab opereerimist; eriti tugev preeklampsia võib põhjustada ema ja lapse surma.
Tavaliselt, kuid mitte alati kujuneb preeklampsia esmasünnitajatel ning raseduse lõpufaasis (pärast 20. nädalat). Haiguse sagedus varieerub 10 ja 14 protsendi vahel esmasünnitajate, ning 5 ja 7 protsendi vahel korduvsünnitajate puhul. Preeklampsia risk on veidi suurem seda eelnevalt põdenud emadel, aga ka mitmikuid kandvatel naistel.

Preeklampsia kujunemise põhjuseid ei teata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem selle kohta teada saadakse. Väga raske haigusseisundi korral võib emal kujuneda tugev maksakahjustus, samuti võib langeda vere hüübimiseks vajalike trombotsüütide arv ning neerude talitus võib olla tugevalt häiritud. Sellisel juhul on tegemist HELLP sündroomiga, mis hilise avastamise korral võib emale ja lapsele elu maksta. Sageli on  ainus võimalus preeklampsia peatamiseks ja eklampsia tekke vältimiseks (enneaegne) sünnitus.

Preeklampsia ravi võib varieeruda voodireziimist, rangest toitumisest ja stressi vältimisest kuni hospitaliseerimise, vererõhku alandavate tabletide söömise ja sünnituse esilekutsumise või keisrilõikeni. Haiguse seisundit kontrollitakse ultraheli, KTG-uuringute ja bioprofiiltesti abil.
Preeklampsia korral on oht, et platsenta ei suuda beebit piisavalt toitainetega varustada, mistõttu on seda haigust põdevate emade lapsed enneaegsed ning platsenta on õhuke. Kui ollakse kindlad, et beebil on n-ö väljaspool parem, kaalutakse sünnituse esilekutsumist.

Kui tunned, et su vererõhk ja kaal on ilma põhjuseta tõusnud, käed ja jalad on hommikuti paistes, uriinis on valgusisaldus liiga kõrge ja/või kui sul esineb peavalusi ja nägemishäireid, räägi sellest kindlasti oma arstile. Parim võimalus preeklampsia varajaseks avastamiseks on käia regulaarselt arstlikus kontrollis.

Allikas: http://www.ivillage.com

Nurisünnitus ja teised raseduse katkemise põhjused

Nurisünnitus on kõige sagedamini esinev lapse kaotamise põhjus; sellele järgnevad emakaväline rasedus ja lapse surnult sündimine. Lisaks neile võivad lapse kaotust kogeda ka surrogaatemad ja lapse adopteerimiseks ära andnud emad.

Lapse kaotanud ema tabab erinevate tunnete laviin

Nurisünnitus ehk meditsiinilise nimega iseeneslik abort tähendab elujõuetu loote väljutamist emakast. Nurisünnitusega lõpeb ligi kolmandik kõigist rasedustest ja enamasti enne, kui naine oma rasedusest üldse teadlikuks saab. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat. Naistel, kes ei tunne hommikust iiveldust, kipub osaliselt hormonaalsete muutuste tõttu nurisünnituse oht suurem olema. Loomulikult ei tähenda iivelduse puudumine kindlat nurisünnitust.

Paljud uuringud on tõestanud, et üle 35-aastastel naistel on nurisünnituse tõenäosus kaks korda suurem kui noorematel naistel. Samas ei kehti see tõenäosus kõigile selle vanusegrupi naistele, sest uuringutes ei tehta vahet esimest või teist rasedust kandvate tervete naiste ja kroonilise viljatuse või ja/või korduvate raseduste katkemiste all kannatavate naiste vahel. Nurisünnituse sümptomiteks on kerge kuni tugev veritsus ja tavaliselt ka krambid, mis võivad kesta mitu päeva. Mõned naised tunnevad valu, teised mitte. Nurisünnituse kahtluse korral tuleb otsekohe ühendust võtta oma ämmaemanda või arstiga, kes teeb ülevaatuse ja võibolla ka ultraheli-uuringu. Kui nürisünnitus on läbi ja emakas puhas, pole meditsiiniline sekkumine üldiselt vajalik. Kui aga emakasse jäävad mõned lootekoed, tehakse emakaõõne puhastus või kerge operatsioon.

Põhjused ja ennetamine
Umbes poolte nurisünnituste põhjuseks on ema munarakust või isa spermatosoidist tingitud juhuslik või pärilik geneetiline väärareng. Ülejäänud puhkudel on põhjuseks muud tegurid, mille hulka kuuluvad ka põletikud (näiteks esimesel trimestri põetud mumps) ja kokkupuude keskkonnas või töökohas leiduvate kemikaalidega.

Teisteks nurisünnituste põhjusteks võivad olla hormonaalsed kõrvalekalded, emaka väärarengud, kiirgus ja teatud käsimüügi- ning retseptiravimid (k.a akneravimid). Nurisünnitust võib põhjustada tugev alatoitumine, aga ka kõrge veresuhkur diabeeti põdevatel naistel. Dieediprobleemide korral aitab nurisünnitust ennetada täisväärtuslikum toitumine. Ka stimuleeritud ovulatsioon, viljakusravimid ning kehaväline viljastus võivad teinekord nurisünnituse põhjustada. Kerge riskiga seostatakse ka kahte sünnituseelset kordotsenteesi ja amniotsenteesi testi.

Nurisünnituse ennetamiseks ravitakse mõningaid naisi progesterooni ehk emakaseinale kinnistamiseks vajaliku hormooniga. Selle efektiivsust tõestavad uuringud on andnud väga erinevaid tulemusi ja teadlased usuvad, et progesterooni ravi tuleks teha vaid juhul, kui testid näitavad, et keha toodab raseduses varajases staadiumis antud hormooni liiga vähe.

Korduv nurisünnitus
Enamikul nurisünnituse läbi teinud naistel kulgevad järgmised rasedused normaalselt, kuid umbes ühel protsendil rasedatest esineb korduvat nurisünnitust (vähemalt kolm korda), millele ei ole tavaliselt eelnenud ühtegi normaalset rasedust. Mõnede teadlaste meelest on tegemist immuunsüsteemi hälbega.

Varajast (enne 11. eluaastat) või hilist (pärast 16. eluaastat) menstruaaltsükli algust nagu ka tsüstilisi munasarju, seostatakse samuti nurisünnituse ohuga. Korduva nurisünnituse läbi teinud naisi ohustab neli korda suurem risk saada munasarjatsüst. Samuti võib nurisünnitust põhjustada n-ö allergia partneri sperma vastu, sest nagu uuringud näitavad, on mõned naised pärast partneri vahetamist kandnud välja täiesti normaalse raseduse.

Emakaväline rasedus
Emakaväline rasedus paikneb väljaspool emakat, tavaliselt ühes munajuhas. Kannatada saanud juhast ei pruugi viljastatud munarakk kunagi emakasse jõuda. Emakaväline rasedus enamasti üle kaheksa nädala ei kesta. Tavalisteks sümptomiteks on valu esmalt ühel pool alakõhus, kerge veritsus, iiveldus ja oksendamine, peapööritus või nõrkus ja/või valu rinnas või pärasooles. Munajuha rebenemisel tekkiv valu võib põhjustada minestust. Emakavälise raseduse korral on tegemist eluohtliku seisundiga.

Kuigi emakavälisest rasedusest olid arstid teadlikud juba 10. sajandil, võib selle diagnoosimine osutuda raskeks. Tihti kasutatakse selleks ultraheli või laparoskoopiat. Emakavälise raseduse kahtluse korral tuleb pöörduda koheselt arsti juurde või kiirabisse, sest probleem võib väga kiiresti tõsiseks muutuda. Ravi ulatub ravimite kirjutamisest kirurgilise sekkumiseni. Emakaväliste raseduste arv on aastail 1970-1990 rohkem kui neli korda kasvanud. Põhjuseks on osaliselt suguhaigustest, eriti klamüüdiast ja gonorröast tingitud suguelundkonna tüsistused, aga ka emakakaelapõletik, mis on sageli samuti sugulisel teel edasi antav.

Emakavälise raseduse teisteks põhjusteks on eelnenud sarnased rasedused, emakasiseste vahendite kasutamine, rasedusvastased pillid, eelnev alakõhu- või emakaoperatsioon ja ebaõnnestunud munajuhade kõrvetamine. Teisteks riskiteguriks on suitsetamine, pidev tupe veega pesemine, viljakusravimid, kehaväline viljastamine ja/või gameetide munajuhasisene ülekanne (GIFT).

Ema vanus, laste arv, eelnevad abordid ega nurisünnitused emakavälise raseduse kujunemisele mõju ei avalda. Emakavälise raseduse tagajärjed sõltuvad mitmetest teguritest ja ulatuvad komplikatsioonide mittetekkimisest kuni rebenenud munajuha täieliku eemaldamiseni. Üldiselt ohustab emakavälise raseduse läbi teinud naisi ka edaspidi suurem raseduse katkemise oht ja 20-40 protsenti tõenäoline viljatuks jäämine.

Surnult sündimine
Surnult sündimine on täielikult välja arenenud lapse surnult sündimine. Laps võib surra emakas nädalaid või tunde enne sünnituse algust või sünnitustegevuse käigus. Paljude imikute surnult sündimise põhjused ei ole selged ja järgnevate raseduste puhul seda tavaliselt ei esine. Kui põhjus tuvastatakse, on see tavaliselt seotud (kromosoomiliste) väärarengutega või nabaväädi asendist tingitud hapnikupuudusega. Riskifaktoriks on siinkohal suitsetamine, kokaiini tarvitamine ja kõrge vererõhk.

Tihti kahtlustatakse, et vastsündinu surma võib põhjustada sünnitustegevusse sekkumine. Kuigi raseduse või sünnituse käigus tekkinud komplikatsioonide korral on lihtne süüdistada arste, pole uuringud kinnitanud, et sünnitusse sekkumine surnult sündimist põhjustaks. Surnud lapse sündimise tõenäosus on väiksem, kui ema toitub hästi, käib regulaarselt kontrollis ja väldib narkootikumide tarvitamist.

Et vastsündinu surma vältida, soovitavad mõned arstid raseduse viimastel nädalatel lugeda loote liigutusi. Usutakse, et kui laps liigutab oodatust vähem (ühe hinnangu kohaselt on normaalne kümme liigutust kahe tunni jooksul), võib sekkumine sünnituse esilekutsumise või keisrilõike näol lapse surma ennetada. Samas on uuringud andnud väga erinevaid tulemusi ja pole kindel, kas loote liigutuste lugemine ja sünnitustegevusse sekkumine surnult sündivate imikute arvu vähendaks.

Lapsekaotus ja lein
Aastakümneid tagasi ei vaadatud kaotatud last leinavat naist hea pilguga. Praegu on lapse kaotanud emal õigus tunda kõik tundeid, olgu need nii tugevad või segased kui tahes. Vahel tabab naist šokk, depressioon või süütunne, mis võib kesta nädalaid või kuid. Ei tohi kuulda võtta neid, kelle meelest on tegemist ülepingutusega. Samas on ka naisi, kelle tunded piirduvad vaid paaripäevase kurbusega. Ei maksa end halvasti tunda, kui sind süüdistatakse tunnete allasurumises või probleemi eitamises. Tunnete intensiivsus on tingitud mitmetest teguritest, k.a sellest, kas rasedus oli planeeritud.

Muu hulgas mõjutab lapsekaotusleina ka raseduse suurus: kas see oli alles 6-nädalane rasedus või tuli teha läbi pikk ja raske sünnitusprotsess, et seejärel kauaoodatud beebi surmast kuulda. Tihti, ent mitte alati, kipuvad tunded olema sedavõrd intensiivsemad, mida reaalsemana laps tundub. Tuleks endale teadvustada, et ka keha leinab. Kehal tuleb ootamatult hormonaalsete ja teiste füüsiliste muutustega kohaneda. Mida kaugemale jõudis rasedus areneda, seda raskem on kohanemine. Füüsiline lein mõjutab ka neid naisi, kas teevad aborti või annavad lapse pärast sündimist lastekodusse.

Olles kaotanud lapse, palu oma arstilt nii palju selgitusi kui võimalik. Uuri, mis võis raseduse katkemise põhjustada ja heida kõrvale ebatõenäoliselt tegurid – näiteks kuus kuud tagasi joodud klaasike veini või eelmisel nädalal söödud kolm šokolaaditahvlit. Mida rohkem infot sul on, seda võimelisem oled sa toibuma ja eluga edasi minema. Sõltumata raseduse kulgemisest on täiesti normaalne sellest rääkida, sest vaid nii suudad juhtunut kõige paremini perspektiivis näha.