Tag

kriisiabi

Browsing

Teata kohe abivajavast või hädaohus olevast lapsest!

Mis mure seda noort inimest vaevab? Kas oled valmis seda temalt küsima?

Lasteombudsman Indrek Teder koostas juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“mille järgi on igaüks kohustatud teatama abivajavast lapsest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile.  Juhendiga soovib lasteombudsman ärgitada senisest enam märkama lapse muret ja julgustada teada andma igast lapse väärkohtlemise juhtumist, aga ka sellest, kui lapse esmased vajadused on rahuldamata. Juhend on suunatud eelkõige lastega iga päev töötavatele spetsialistidele hariduses, meditsiinis, sotsiaaltöös ja politseis. Juhend valmis koostöös andmekaitse inspektsiooni ning erialaasjatundjatega.

Juhend annab ülevaate, millistel juhtudel, kellele, millist teavet ning milliseid kanaleid kasutades abivajava lapse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta edastada võib ning millistele seadusesätetele toetudes.

Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Näiteks peab teatama kehalise kasvatuse õpetaja, kui ta märkab lapse seljal siniseid vorpe, või arst, kui laps on käinud tema vastuvõtul mitmete traumadega ning on kahtlus, et traumad ei ole lapse enda põhjustatud. Teatama peab naaber, kui lastega peres on sageli kuulda karjumist, nuttu, asjade loopimist. Teatama peab mängukaaslase vanem, kui laps näiteks tassi katki pillamise puhul kardab paaniliselt, et teda karistuseks lüüakse.

Abivajava lapse puhul ei ole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu. Lapse abivajadus võib tuleneda tema võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest), aga ka tema sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, pere toimetulekuraskustest jne. Näiteks võib laps abi vajada, kui ta elab üksi; kui ta vajab erispetsialisti abi, kuid lapsevanem ei tunnista seda; kui ta ei käi koolis; kui ta jooksis kodust ära; kui ta pani toime süüteo.

Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Näiteks on laps hädaohus, kui ta on vägivalla ohver, kui ta on tõsiselt haige, kui ta üritas enesetappu, kui ta on tugevas alatoitumuses, kui ta pani toime süüteo.

Abivajavast lapsest tuleb teatada valla või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale. Kuigi igas valla- või linnavalitsuses ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, on sellegipoolest alati olemas töötaja, kes vastutab lastekaitse eest. Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada tõsise ohu ja õigusrikkumise korral kõigepealt politseile ja seejärel ka valla- või linnavalitsusele. Politsei- ja piirivalveameti kõigi nelja piirkondliku prefektuuri kriminaalbüroos on moodustatud lastekaitseteenistused, kes tegelevad laste vastu suunatud ja laste poolt korda saadetud kuritegude uurimisega.

Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist! Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud (sh delikaatseid) isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta, kuna nendel asutustel on seadusjärgne õigus lapsega seotud isikuandmete töötlemiseks.

Loe pikemalt Delfi artiklist “Lasteombudsman koostas abivajavast lapsest teatamise juhendi”.

 Allikas: Delfi

Päevateemal: Kas lähed oma lapsele lasteaeda järele õigel ajal?

Tänase päeva arutlusteema tundub olevat see, kas on ikka sobilik laps politseisse viia, kui lapsevanem pole talle õigeks ajaks lasteaeda järele tulnud. Nii otsustati Jõhvi ühes lasteaias Tallinna eeskujul tegema hakata. Mitmetes selleteemalistes artiklites on selge sõnaga ka öeldud, et niisuguseid juhtumeid tuleb väga harva ette või vähemalt polnud ei küsitletud politseinikel ega lasteaiatöötajatel selle kohta mingit aimu.

Loomulikult on igal lasteaial oma patukottidest lapsevanemate nimekiri teada ja esmalt võetakse ikka ühendust lapsevanemaga. On ju ilmselge, et leidub inimesi, kes lihtsalt hilinevadki igale poole ja mitte ainult lasteaeda. Hilinemine näitab enamasti üles vastutusvõime puudulikku arengut, seega on hea, et kroonilistele „valel ajal ilmujatele“ nüüd veidi konnasilmale astutakse. Mis on siis inimesele tähtsam tema lapsest? Kui keegi tunnistab, et selleks on töö või sõbrad või õlu või viimasel minutil mööda poode tormamine, siis peaks ta ikkagi oma väärtuste järjekorra üle vaatama.  

Seda võiks teha nii:

  • Tööst võin ma iga kell ilma jääda, kui mul on kombeks alailma hilineda. Pole hullu, kohendan oma harjumusi ja otsin uue töö.
  • Poodi saan minna hiljem. Ka koos lapsega. Saan selle poeskäigu muuta tema jaoks arendavaks mänguks. Otsin õige selle kohta materjali, mida teha, et ta mul pidevalt lihtsalt ei jonniks riiulite vahel.
  • Sõpradega saab hiljem kohtuda. Pubist saab varem ära tulla.
  • Õlut poleks vaja juua, kui mul on väike laps. Ostan selle raha eest talle mandariine.
  • LAPS on aga vara ja rikkus, millest ma ei taha ilma jääda. LAPS on mulle oluline, teda ei saa teise vastu vahetada. Laps on iga hetk minu jaoks olemas, ma hoolitsen tema eest niikaua, kuni ta on veel väike. Töökoht saab ilma minuta läbi, pood saab kah, sõbrad saavad hakkama, kui ma pubist ära tulen, õlugi ei vaja mind tungivalt. Laps aga ilma minuta elada ei saa. Ta on väike, abitu. Aitan tal inimeseks saada ja olen tema jaoks õigel ajahetkel olemas. Õige ajahetk on aga minu ja lapse jaoks alati. Kunagi pole last ülearu – nagu võib olla tööga, poega, sõpradega ja õllega. Last on igal hetkel minu jaoks just paras hulk.  ASETAN LAPSE OMA ELUS ESIKOHALE.

Kui antud päevateemat lahata, siis loomulikult on sel mitu tahku: lasteaiaõpetajad, kes soovivad ka õigel ajal koju minna; lapsed, kes on kurvad, et neile järele ei tulda; politsei, keda pole spetsiaalselt lastega tegelemiseks treenitud.  Kui kogu üleliigne lärm teema ümbert eemaldada ja sisu alles jätta, selgub, et tegemist polegi granaatõunaga ja et siit koorub ainult kaks tuuma.

Esimene on see, mida ülalpool käsitlesin. Laps peab olema vanema jaoks esmatähtis. Laps tuleb asetada oma elus esikohale. Vabandused on mõttetud.

Teine kooruv terake on see, et  lastekaitseseaduses on kirjas: “Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.“ Laps, kes unustatakse lasteaeda, vajab kaitset ja abi. Ükskõik siis, mis see põhjus konkreetsel juhul on. Kui tema vanem on sõltlane või tuleb talle purjus peaga järele või ei hooli temast piisavalt, siis vajab see laps teiste teda ümbritsevate täiskasvanute mõistvat ja hoolivat suhtumist. Täiskasvanud, kes märkavad mudilase halba olukorda, peavad lihtsalt omaenese südametarkusega otsustama, milline abiandev organ on igal konkreetsel juhul pädev sellesse sekkuma.