Kas laps peab vanemate sõna kuulama?

Posted on 10. apr 2012

Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, siis aktiveerub tema närvisüsteemi see osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta, kirjutab Maie Tuulik DSc, TPS dotsent.

Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps” nõuanded on lihtsad:

Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.
Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.
Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda. Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).
Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.
Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.

Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent/teatoimeta.ee

40 lahedat tegevust, mida teha koos väikelapsega

Posted on 30. märts 2012

Kuidas veeta lastega kvaliteetaega? Siin on mõned soovitused, mis pakuvad rõõmu ning ühtlasi aitavad luua õnnelikke mälestusi koosveedetud ajast.

Värvige värviraamatut.
Puhuge mulle.
Mängige peitust.
Mängige malet.
Etendage näputeatrit.
Laulge laule.
Korjake huvitavaid kive, meisterdage neist lahedaid monstrume, losse või õpetage hoopis kividest moodustatud tähti.
Jalutage.
Meisterdage autole garaaž kingakarbist.
Lugege raamatut.
Minge parki mängima.
Maalige näpuvärvidega.
Plastiliiniga meisterdamine.
Tantsige lemmikmuusika saatel.
Laadige alla Internetist huvitavaid ja eakohaseid mänge väikelapsele.
Lavastage nukuteatrit.
Meisterdage ise pusle.
Täpsusvise paberkorvpalliga.
Riietage pehmeid mänguloomi lapse riietesse.
Küpsetage kook, kaunistage ja kutsuge sõbrad külla.
Meisterdage pabermütse, pabernukke või proovige kätt origamis.
Meisterdage sokiloomi.
Sorteerige mänguasju.
Valige lemmik muinasjutt ja mängige see koos läbi.
Wc-paberist takistuste rada- rullige wc-paber mööda tuba niimoodi laiali, et sealt vahelt, alt ja ülevalt saaks laps läbi roomata. Aga vastu minna ei tohi. Teate küll, nagu spioonifilmides tehakse.
Mängige valgusfoori.
Meisterdage sõbra-käepaelu, mida hiljem sõpradele kinkida.
Pidage piknikku aias, pargis või hoopis elutoas.
Lindistage/filmige koos mõni laul, etendus või tantsushow.
Mängige laevade pommitamist.
Plaanige koos lapsega tema sünnipäeva ja tehke suveplaane.
Leidke spordiala, mis sobib/ meeldib teile mõlemale. Kas või tehke kõhulihaseid koos.
Hakake fotograafiks. Jäädvustage lapse mänguasju või tehke vaheldumisi naljakaid nägusid. See on lõbus!
Hüpake kummikeksu.
Mängige Aliast.
Leidke oma pere lemmik lauamäng, mida õhtutel koos mängida saab.
Joonistage oma pere sugupuu. See on vahva ja samas aitab lapsel paremini mõista sugulussidemeteid. Kui võimalik kleepige ka fotod juurde.
Trips-Traps-Trull on alati olnud hea igavuse peletaja.
Mängige asjade peitust.
Uurige võõrsõnade- ja erinevate keelte sõnaraamatuid. Huvitav ja hariv tegevus samaaegselt.

On sul veel midagi lahedat soovitada, mida koos lastega teha saab?

Kuidas aidata koolieelikul vihaga toime tulla?

Posted on 28. märts 2012

Täiskasvanuna teame isegi, mis tunne on vihastada nii, et tunde kirjeldamisel tuleb sõnadest puudu. Oleme teadlikud sellest, mida me ei tohiks öelda, ja teame, et ennast kontrollimata võime teistele väga haiget teha. Lastele on viha väljendamine veelgi raskem: nad teavad, et võivad oma käitumise tõttu karistada saada, kuid samas ei ole neil veel piisavalt oskusi, et oma tundeid sõnades väljendada. Õnneks saame meie lapsevanematena neid oskusi mõningate meetodite abil arendada.

1. Anna lapsele mõista, et vihastamine on loomulik

Väikelapsi õpetatakse juba varakult oma vihast üle olema ja seda alla suruma. Hästi mõeldud lause “ära vihasta” annab lapsele mõista, et see, üks meie loomuomasemaid emotsioone, on midagi, mida tuleks alla suruda ja mille pärast tuleks häbi tunda. Kui laps omad tundeid siiski näitab – olgu selleks jonnihood lapseas või vastuhakk teismelisena – saab ta karistada, sest on käitunud vastupidiselt sellele, mida täiskasvanud temalt ootavad.

Selle asemel, et hukka mõista kõik, mida laps teha ei tohiks, peaksid lapsevanemad näitama üles empaatiat ja andma lapsele mõista, et vihastamine on lubatud. Lapse jaoks on oluline teada, et tema tunnetega – ükskõik, milliste tunnetega – arvestatakse ja et neid on lubatud väljendada. Eriti oluline on seletada kui tähtis on see, kuidas ta oma tundeid väljendab. Tänu sellele õpib laps, kuidas oma tundeid kontrollida ja neid paremini valitseda.

2. Rääkige asjad läbi

Õige emotsionaalne intelligentsus ja enesevalitsus on seotud tunnete verbaalse väljendamisega.
Laps õpib raskete tunnetega paremini toime tulema, kui julgustad teda pidevalt oma tunnetest rääkima. Abiks võib olla, kui kirjutate koos üles kõik, mis temas viha esile kutsub. Tee samasugune nimekiri ka enda kohta. Võrrelge oma nimekirjas olevaid ärriteid, nii õpite paremini üksteist mõistma ning teineteise tundeid austama.

Näide: kui last ärritab, et tema noorem vend muudkui tema mänguasju võtab, mõelge koos, mida saaksite selle olukorra vältimiseks teha (näit magamistoa ust kinni hoida, mänguasjad ära panna). Rääkige ka sellest, mida lapsel on LUBATUD teha kui selline olukord on ette tulnud (näiteks, on tal luba kutsuda appi ema või isa ja kasutada noorema venna suhtes käskivat kõneviisi).

Kui lapsele ei meeldi oma tundeid sõnades jagada, paku talle võimalust väljendada igapäevaelus tekkivaid tugevaid emotsioone läbi joonistamise või rollimängu. See võimaldab lapsel avastada ja väljendada igapäevaselt esinevaid tundeid, mis õpetavad talle iseeneda paremat mõistmist ja arendavad emotsionaalset küpsust.

3. Ole valmis viha enda peale võtma

Viimane oluline meetod, aitamaks lapsel vihastada ning sellega toime tulla, on valmidus lasta tal tekkinud viha teie peal välja elada. Lapsevanemale võib see tunduda raske, eriti kui teie pole süüdi, kuid näidates, et te olete valmis tema (austusega väljendatud) vihased tunded ära kuulama, annab see lapsele tugeva sõnumi, et tema tunded on loomulikud, lubatud ja et õigesti väljendatud viha korral kuulatakse ta ära, ilma et sellele järgneks karistus.

Allikas: sixtysecondparent.com, Tõlge: Tiina Luht

Elukohajärgse kooli määramise taotluse esitas täna 1000 pealinna lapsevanemat

Posted on 1. märts 2012

Täna, 1. märtsil 2012 algas Tallinnas elukohajärgse kooli määramise taotluste vastuvõtt. Tööpäeva lõpuks oli taotluse esitanud 1000 pealinna lapsevanemat, neist 916 eKooli kaudu ning 84 paberkandjal.

Tallinna Haridusameti üldhariduse osakonna juhataja Viivi Lokki sõnul sujus taotluste esitamine ladusalt.

Vastuvõtulaua töötajatele antud tagasiside põhjal jäid lapsevanemad taotlemise protseduuriga rahule. Osa lapsevanemaid arvas aga, et lisaks eKoolis taotlemisele tuleks seda teha ka paberkandjal. „See ei ole kindlasti vajalik,“ selgitas Viivi Lokk. „Samaväärsed on nii eKooli kaudu kui ka paberkandjal esitatud taotlused ning dubleerida neid tarvis ei ole. Taotluste esitamiseks on aega kuni 15. märtsini.“

Eesti Rahvastikuregistri andmetel läheb käesoleva aasta 1. septembril Tallinna koolide esimestesse klassidesse ca 4500 last. Tallinna Haridusamet kinnitab, et koolikoht elukohajärgses koolis on kindlustatud kõigile Tallinna lastele. Koolide määramise peamisteks kriteeriumiteks on Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning Tallinna linna elukohajärgse kooli määramise korrast tulenevalt elukoha lähedus koolile ning õdede-vendade õppimine samas koolis, võimalusel arvestatakse vanemate soove.

Hiljemalt 25. mail teavitab Tallinna Haridusamet lapsevanemat elukohajärgsest koolist eKooli kaudu e-posti aadressil või paberkandjal lapse rahvastikuregistrijärgsel aadressil. Peale teate saamist tuleb vanemal hiljemalt 10. juuniks kooliga ühendust võtta ning esitada nõutavad dokumendid.

Paremad verbaalsed oskused annavad tüdrukutele aritmeetikas eelise

Posted on 28. veebr 2012

Kuigi poisid on reaalteadustes üldiselt paremad, on mõned uurimistööd siiski leidnud, et aritmeetikas on tüdrukud poistest üle. Ajakirjas Psychological Science avaldatud uues artiklis leiavad autorid, et algklassides näitavad tüdrukud aritmeetikas paremaid tulemusi tänu parematele verbaalsetele oskustele, vahendab teadus.err.ee

Xinlin Zhou ja tema kolleegid tegid 8-11aastaste lastega rea katseid, hõlmates uuringusse 12 Pekingis ja selle ümbruses asuvat algkooli. Uuringu tulemused näitasid, et nii mõnelgi puhul edestasid tüdrukud arvutamisoskuste poolest poisse.

Nii lihtsamates kui ka keerulisemates liitmis- ja lahutamistehetes ning kiirkäigul täpikeste hulga hindamisel ja arvudejada jätkamisel olid tüdrukud poistest paremad. Poisid näitasid oma paremust aga ruumiliste kujundite mõttes ümberpööramises.

Zhou sõnul mängivad keelelised oskused matemaatikas suurt rolli, kuna korrutustabeli päheõppimine on keeleline protsess ja aritmeetilistes tehetes järjehoidmiseks on head keelelised oskused suureks eeliseks. Nii tuleks Zhou sõnul laste arvutamisoskuste arendamisel keskenduda poiste puhul nende matemaatilise keeleoskuse arendamisele ja tüdrukutega teha rohkem tööd ruumilise taju arendamiseks.

Allikas: teadus.err.ee

Kuidas aidata last õppetöös?

Posted on 28. veebr 2012

Kuidas olla koolis toimuvaga kursis?
Edukas õppe- ja kasvatustöö vajab panust kolmelt osapoolelt: koolilt, lapsevanematelt ja
lapselt endalt. See, kui palju iga konkreetne lapsevanem peaks olema oma lapse koolitöösse
haaratud, oleneb asjaoludest, koolisüsteemist, kooli kodukorrast ja lapse loomusest, kuid
lapsevanema tähelepanu on vajalik, veendumaks, et kool ja õpetajad teevad lapse jaoks
parima.
Seega tuleb pöörata tähelepanu kooliga seoses toimuvale.

• Esimene võimalus, mida pakuvad juba väga paljud Eesti koolid, on kasutada E-kooli
teenust. Sealtkaudu saame kursis olla oma lapse hinnetega, tundide ja kursuste
teemadega, lapsele antud koduülesannete ja talle tehtud märkuste ning tema
puudumistega.
• Teine võimalus on lihtsalt oma last tähelepanuga kuulata, temaga kooliasjadest
vestelda. Ei piisa vaid rutiinsest küsimusest: „Kuidas sul koolis läks?”
• Tuleks jälgida lapsele väljastatud hinnetelehti ja ning tõsiselt suhtuda igasugustesse
paberitesse või e-posti, mida koolist saadetakse. Poleks paha mõte sellelaadsed
sõnumid koondada ühte kindlasse kohta, et probleemide korral oleks võimalik mälu
värskendada või oma väiteid tõendada.
• Kui laps tundub murelik, hakkab järjest saama halbu hindeid või kooliminekut kartma,
on see märk probleemist. Tuleb reageerida kohe: vestelda lapsega ja püüda teada saada
tema norutuju või hirmu põhjusi, vajadusel kontakteeruda klassijuhatajaga või
vastavate aineõpetajatega. Oluline on teada saada probleemi põhjus ja sellest kõigile
asjaosalistele teada anda. Siis alles saab hakata probleemi konstruktiivselt lahendama.

Kuidas aidata lapsel õppida?
On raske tõmmata piiri, kustmaalt lapsevanemal üldse oleks vaja oma nina lapse
asjadesse toppida ja kustmaalt muutub see tarbetuks või isegi pealetükkivaks. Vanema roll ei
seisne selles, et lapse eest tema töö ära teha või püüda kooliõpetajat asendada. Sellised
meetodid on karuteene tegelikule õppimisele, mis peab toimuma meie lapse ajus ja kooli
klassitoas. Kuid siiski peaks ema või isa olema küllalt lähedal, et koolitööd näha.

Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud.Laps ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

Lastel, kes teevad kas oma toas või muus rahulikus kohas laua taga kodutööd, on ema
või isa, kes askeldab köögis või teeb elutoas midagi muud, heites aeg-ajalt möödaminnes
pilgu, veendumaks, et lapse tähelepanu on koondunud nõutavate üleannete täitmisele. Need lapsevanemad on kohe kättesaadavad, kui on vaja vastata lapse meelest imelikele küsimustele või kui vastus küsimusele number kolm on liiga segane ja vajab täiendavat mõtlemist. Sellist laadi vanematepoolse huvi ja järelevalve tulemus on enamasti laste head hinded.

Kui õppiva lapse käsutuses ei ole tema vanemaid, on igasugune muu kodune
õpiriistvara (lapse isiklik arvuti, digimärkmik jms) vähemalt algastmes üsna kasutu ning võib
isegi lapse õppimise juurest eemale kallutada. Meil puudub ju sageli võimalus kontrollida, kas laps koostab referaati või mängib arvutimängu. (Mõnikord tuleks kasuks teha lapse õppimisja arvutinurk erinevatesse kohtadesse või kaaluda tõsiselt, millisest vanusest alates lapsele isiklikku arvutit võimaldada. Kodutöid, mis tingimata nõuavad arvuti kasutamist, ei anta ju umbes gümnaasiumieani eriti palju ja neid on tõenäoliselt võimalik teha ka perekonna ühise arvuti taga.)

Kuidas lapsevanem saab taktitundeliselt lapsele õppimises tuge pakkuda ja abiks olla:

• Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest
võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast
taset eilsega.
• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.
• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.
• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.
• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.
• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.
• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.
• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.
• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.
• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.
• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.
• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.
• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.
• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.
• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.

Õpistiilid

Õpistiil tähendab selliste teatud ühisjoontega õpimeetodite hulka, mille abil
konkreetne inimene on võimeline kõige efektiivsemalt õppima. Õpistiil sõltub mälutüübist
ja iseloomu eripäradest, samuti intelligentsuse laadist.Visuaalne õpistiil on seotud nägemismäluga. Kui millegi meeldejätmine on eriti hõlbus sel teemal joonistades, mõttekaarte koostades, märkmeid kritseldades, videoid või filme vaadates, aga ka tekste lugedes, kaarte või pilte vaadates, end midagi tegema kujutledes, siis on tegemist visuaalse õpistiiliga.

Auditiivne õpistiil kasutab kuulmismälu. Auditiivse õpistiili puhul võtab inimene
kõige edukamalt infot vastu loenguid, selgitusi, helisalvestisi kuulates, samuti muusika
kujul. Selline inimene õpib edukalt aruteludes osaledes või teiste inimeste ideid kuulates,
aga ka iseendale valjusti ette lugedes või omaette sellest rääkides, mida ta parajasti teeb
või õpib.

Kinesteetilise õpistiili eelistajale meeldib õppida käelise tegevuse kaudu või midagi
praktiliselt läbi tehes. Talle tuleb kasuks, kui õppimine on ühendatud liikumise, katsete,
mudelite, mängude, näitlemise või jäljendamisega. Kinesteetilise õpistiiliga inimene õpib
pigem harjutamise kui teooria kaudu. Talle tuleb kasuks õppimisega paralleelne märkmete
tegemine, faktide sedelitele kirjutamine, skeemide kritseldamine, olulise allajoonimine.
Siiski on harva leida inimest, kellele oleks omane ainult üks, teine või kolmas
mälutüüp või õpistiil.

Enamikul inimestel avalduvad erinevates olukordades ja erineval
määral siiski kõigi kolme tunnused ja uuringud näitavad, et edukad õppijad kasutavad
nende kõigi meetodeid. Seepärast tasub õppimisel rakendada peale eelistatud stiili ka teisi õpistiile.

Erinevad andelaadid ja nende arvestamine õppetöös
Ameerika psühholoog Howard Gardner on esitanud multiintelligentsuse teooria, mille
kohaselt on igal inimesel erinevad anded oma intelligentsuse väljendamiseks. See tähendab, et intelligentsus võib väljenduda väga erinevalt ja me ei peaks mitte mõtlema, kui võimekas meie laps on, vaid kuidas ja milles tema võimekus avaldub.

Selle teooria järgi on olemas vähemalt üheksa andelaadi, mida saab probleemide
lahendamisel ja ühiskonnas väärtustatud tegevustes kasutada. Seda on tähtis arvestada ka lapse õpingutes. Neist kaheksa levinumat on loetletud ja iseloomustatud peatükis
„Erivajadustega laps. Andekas laps (Eriandekuse iseloomulikud tunnused varajases eas)”.

Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.

Õppimissoovitused multiintelligentsuse rakendamisel.
• Keeleline andekus. Laske lapsel teha informatsioonist oma sõnadega kokkuvõte või
ümberjutustus. Tehke teemakohastest võtmesõnadest ja faktidest poster. Laske tal
koostada enda testimiseks küsimused, millele saab vastata kas „jah” või „ei”. Laske tal
välja mõelda teemaga seotud mõistatusi või mänge.
• Loogilis-matemaatiline andekus. Kasutage kategooriatesse liigitamist ja loetelude
koostamist. Otsige mudeleid, jadasid, järjekordi jm seaduspärasusi. Laske lapsel
koostada skeem, mis selgitab teemat samm-sammult.
• Muusikalis-rütmiline andekus. Laske lapsel valida inspiratsiooni ja sobiva
atmosfääri tekitamiseks sobiv vaikne taustmuusika. Ergutage teda panema
informatsioon luule-, laulu- või räpploovormi. Laske tal otsida õpiteemaga mingi
omaduse poolest seostuv muusika ja põhjendada, miks just see.
• Kehalis-kinesteetiline andekus. Külastage õpitava teemaga seotud muuseume ja
paiku. Laske lapsel kasutada märkmepabereid vajaliku informatsiooni
väljakirjutamiseks, mõttekaarte, faktisedeleid. Laske tal välja mõelda teemaga seotud
mänge, liikumist jmt-t.
• Ruumiline andekus. Kasutage õppimisel mõttekaarte ja päripäeva liiumise tehnikat.
Joonistage informatsiooni põhjal postreid ja karikatuure. Vaadake õpitava teema kohta
videomaterjale, presentatsioone, skeeme ja graafikuid.• Interpersonaalne andekus. Võimaldage lapsel kellegagi oma ideid jagada, leida
õpingukaaslane. Las ta õpetab ise teisi või jutustab, mida õppis või teada sai. Laske tal
välja mõelda või esitada õpitava teema kohta küsimusi.
• Intrapersonaalne andekus. Õpetage laps seostama õpitavat ja oma ideid isikliku või
perekondliku kogemusega. Laske tal üles kirjutada teemaga seonduvad olulised
küsimused ja otsida neile vastuseid. Las ta kirjutab üles, mis teda õppimise juures
häiris või ärritas või millega ta nõus ei olnud, või vastupidi, millega ta jäägitult
nõustus. Ergutage last pidama isiklikku õpipäevikut, kuhu märgite üles, mida ta ühel
või teisel päeval õppis või teada sai.
• Naturalistlik andekus. Külastage õpitava teemaga seotud kohta, tutvuge sealse
geograafia, looduse ja vee-eluga. Laske lapsel endale selgeks teha, milline roll on
õpitava teema juures loodusel (kliima, ilm, loomad, toiduainete tootmine jms).
Koguge koos loodusest esemeid, mis võiksid seostuda õpitavate teemadega.
Nipid, mida lapsevanem võiks õppimise ja õpetamise kohta teada
• Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.
• Üks võimalus on aidata lapsel õppimise juures keskenduda kõige tähtsamale ja tulla
selle juurde ikka ja jälle tagasi. Lihtne, ent väga oluline strateegia on teksti täiendav
ülelugemine, et sellest rohkem informatsiooni otsida või seda paremini mõista. Teiste
lihtsate võtete hulgas on ümberjutustamine või kokkuvõtte tegemine.
• Õpiprotsessi oluliseks osaks on riskeerimine ja vigade tegemine. Edasi areneme
selliste ülesannete najal, mida alguses mõnevõrra raskeks peame. Oluline on, et lapsed
õpiksid tagasilöökide ja raskustega toime tulema ning ennast pingutama.
• Teistega koostööd tehes (vanematega, sõbraga jne) õpib laps rohkem kui üksinda.
• Meil on tarvis anda lastele võimalusi tuua oma mõtted nähtavale nii kõnes kui kirjas.
Teatud mõttes ei tea me, mida mõtleme, enne kui näeme seda kirjalikult väljendatuna.
Tähenduse loomine ja kommunikeerumine sunnib meid mõtlema ja uuesti üle
mõtlema, mida me tahame öelda.
• Kui julgustame last õpitava kohta üha küsimusi esitama, hakkab ta rohkem nägema,
rohkem mõtlema ja rohkem teada saama.
• Kui õpetame lapse oma (õpi)tegevust planeerima, on tal võimalus ise luua oma
maailma kord, struktuur ja etteennustatavus. Selle asemel et olla passiivne vastuvõtja,
kes kuulab, mida tal teha tuleb, saab temast nii tegevuste planeerimise kui teostamise
aktiivne osaleja. Planeerimist alustame väikestest asjadest, näiteks mõtleme läbi,
kuidas õppida homseks ajaloo kontrolltööks.
• Õppimise kvaliteeti tõstab selle tulemuste revideerimine. Õpetame lapse tehtud
ülesannete kohta iseendalt küsima: „Kas see on päris valmis? Kas see on mõistlik?
Kas ma olen saavutanud selle, mida oli vaja?”
• Õpikuga tõtt vahtimine on üks kõige ebaefektiivsemaid viise faktide meeldejätmiseks.
Õppimine läheb hõlpsamalt, kui kasutada mitmeid erinevaid õpistiile hõlmavaid
meetode: mõttekaarti, faktisedelid, päripäeva liikumise tehnika jms. Püüdkem aru
saada, milline õpistiil on omane meie lapsele ja harjutagem teda seda arvestama.
• Väga kasulik õpioskus on olulise eristamine ebaolulisest. Seepärast arendagem lapses
seda oskust teadlikult. Laskem tal esile tuua kolm kõige tähtsamat ja kolm mitte eriti
tähtsat fakti loetud peatükist. Õpetagem ta kokkuvõtet tegema ja välja tooma
olulisimat. Õpetagem ta sündmusi või fakte tähtsuse järjekorras esitama.• Et ülesannet hästi sooritada, tuleb küsimust täielikult mõista. See ei ole kahjuks
loomulik oskus ja saab tihtilugu kontrolltöös või eksamil komistuskiviks. Küsimustele
vastamist saab muuta efektiivsemaks küsimuse lahtimõtestamise ja konkretiseerimise
kaudu. Õpetagem seda lapsele. Mille kohta tuleb vastus leida? Kas peame loetlema,
võrdlema, selgitama, analüüsima? Mitu põhjendust või võrdlust tuleb välja tuua? Kus
asub tekstis koht, kust leiame vastuse?
• Faktiteadmiste meeldejätmisel tasub kasutada vanu häid mälutehnikaid: õpitava
tükeldamist ja rühmitamist eri kategooriate järgi, seose loomist õpitava ning
konkreetse tegevuse või žesti vahel, riime, salmikesi jmt (nt KELK – kagu, edel, loe,
kirre).

Mõned nutikad õpimeetodid
Mõttekaart
Mõttekaardi saame teha õpitava teooriapeatüki, mõne ajaloosündmuse, kirjandusteose
jms kohta, samuti saab selle abil genereerida uusi ideid ja küsimusi. Mõttekaardi struktuur
sarnaneb viisile, kuidas aju moodustab ideedevahelisi ühendusi ja seoseid – seetõttu on see efektiivne ja mõtlemist soodustav vahend.
Mõttekaardi keskmesse joonistatakse ovaal või ristkülik ja kirjutatakse sinna sisse
käsitletav põhiteema. Seejärel hakatakse selle ümber üles kirjutama teemaga otseselt
seonduvaid mõisteid ja fakte (teemasid), ühendades need joone abil keskmes oleva teemaga.
Mõistete ja faktide juurest joonistame omakorda edasiviivad harud ja kirjutame nende otstesse nende kohta käivad detailsemad faktid (alateemad).
Mõttekaardile võib infot kanda ka joonistuste, kritselduste või märkidena. Suurema
mängulisuse ja parema meeldejätmise huvides võib kasutada erivärvilisi pliiatseid ja erineva jämedusega jooni, kleeppilte jms-t.
Mõttekaardilt on hea õpikupeatüki sisu seda üle lugemata korrata. Samuti on see tõhus
viis ühtse suurema teemaga kontrolltööks õppida. Ainuüksi kaardi joonistamine on hea võte õpitava meeldejätmiseks.

Faktisedelid
Õpitavast materjalist kirjutatakse eraldi sedelitele või postkaartidele üles nt 12 (kuid
võib ka väiksemal või suuremal arvul) erinevat fakti, kasutades erinevaid värve ja nii vähe
sõnu, kui võimalik. Edasi saab kaartide abil õppida mitut moodi. Näiteks segada kaardid ja püüda need faktid õigesse järjekorda panna. Fakte võib laduda ka tähtsuse järjekorras või põhjus-tagajärg-seoses. Samuti võib kaardid laduda tagurpidi lauale, siis kõik peale ühe ringi keerata ning kontrollida, kas me mäletame, mis ringikeeramata kaardil kirjas oli.

Päripäeva liikumise tehnika
Päripäeva liikumise tehnika on kasulik millegi kronoloogia õppimiseks, jutustamiseks
valmistumisel või sündmuste ning nende järjestuse meeldejätmisel.

Alguses joonistatakse kahe lõikuva teljega graafik. Kui soovime, võime sellele
arusaadavuse huvides märkida ka kesksed kellajad: 12, 3, 6 ja 9. Laps peab esitama
märksõnad ja kujundid või pildikesed kronoloogilises järjekorras, järgides kellaosuti liikumise suunda.

Allikas: Aidi Vallik/ http://aidi.adisain.eu/

Kuidas aidata lapsel keskenduda?

Posted on 25. veebr 2012

Enne kui laps hakkab istuvat tööd tegema, siis olge veendunud, et ta saaks enne end tühjaks rahmeldada.

Lastel tekib vajadus ringi tormata ja karjuda. Enese tühjaksjooksmine enne paikset tegevust teeb istumise lapsele kergemaks ja parandab tema aju hapnikuvajadust.

Keerake maha üleliigne heli kodus. Kui teie lapsel on keskendumisega raskusi, lülitage televiisor ja raadio välja. Valige vaikseks tegevuseks mingi rahulik koht, kus miski ei hajutaks lapse tähelepanu ja kus te saaksite tema läheduses viibida.

Eemaldage liigsed asjad, mis hajutavad lapse tähelepanu. Pange kappi ära mänguasjad, mida tal hetkel vaja pole. Kui kodus on väikelapsest õde või vend, pakkuge talle tegevust toa teises nurgas, et väiksem ei saaks suuremat häirida.

Veenduge, et lapse füüsilised põhivajadused oleksid rahuldatud. Laps
ei saa keskenduda, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

Alguses võib teha puhkepause iga natukese aja tagant, järk-järgult paigalistumise aega pikendades.

Erinevate allikate põhjal

INFO: Kui laps läheb esimesse klassi Tallinnas 1. septembril 2012

Posted on 17. veebr 2012

Kõigile kooliealistele lastele, kelle elukoht rahvastikuregistris on Tallinn, tagatakse õppimisvõimalus ühes Tallinna munitsipaalkoolis.

Taotluste vastuvõtmine toimub 1.- 15. märtsini. Elukohajärgse kooli määrab ja sellest annab lapsevanematele teada Tallinna Haridusamet.

Millal algab koolikohustus?

Esimesse klassi võetakse lapsi, kes on 1. oktoobriks 2012 saanud 7-aastaseks.

Kuidas minu laps saab õppekoha esimesse klassi?

Selleks tuleb Tallinna Haridusametile esitada taotlus, mille alusel haridusamet määrab lapsele elukohajärgse kooli ning teavitab sellest lapsevanemat.

Millal ma taotluse esitada saan?

Elukohajärgse kooli taotluse vastuvõtt esimesse klassi astujatele toimub 1.-15. märtsini.

Kuidas taotlust esitada?

Taotluse saab esitada veebikeskkonnas eKool (www.eKool.eu) või paberkandjal Tallinna Haridusametisse (Estonia pst 5a III korrus). eKooli pääseb internetipanga või www.eesti.ee kaudu.

Miks taotluse esitamine vajalik on?

Taotlusest selgub oluline teave elukohajärgse kooli määramiseks: õppekeele valik ja õdede-vendade õppimine samas koolis. Samuti on vanemal võimalus avaldada ja põhjendada oma soove koolide valiku osas.

Mis saab siis, kui ma taotlust ei esita?

Elukohajärgne kool määratakse kõikidele lastele, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinn ka siis, kui taotlust ei esitata.

Millal ja kuidas saan ma teada, missugune kool minu lapsele määrati?

Hiljemalt 25. mail teavitab Tallinna Haridusamet lapsevanemat elukohajärgsest koolist eKooli kaudu e-posti aadressil või paberkandjal lapse rahvastikuregistrijärgsel aadressil.

Mida tuleb mul teha, kui olen teate kätte saanud?

Peale teate saamist tuleb vanemal kooliga ühendust võtta. Selleks on aega 10. juunini. Kooli on vaja esitada nõutavad dokumendid, mille kohta saate infot kooli veebilehelt.

Kas saan lapse panna mõnda teise kooli?

Vanemal on õigus määratud koolikohast loobuda. Sel juhul tuleb ise leida kool, kus on vaba koht. Koolid võivad peale 15. juunit vabade kohtade olemasolul õpilasi vastu võtta kooli vastuvõtu korra alusel.

Kas Tallinnas on 1. klassi astumiseks peale elukohajärgse kooli veel teisi võimalusi?

Vanem võib vabalt valida ka mitteelukohajärgsete, era- ja riigikoolide hulgast. Selleks tuleb jälgida vastavat infot soovitud koolide kodulehtedelt. Mitteelukohajärgse vastuvõtuga munitsipaalkoolidesse ja klassidesse toimub vastuvõtt enne 1. märtsi.

Kust ma leian täiendavat informatsiooni kõikide Tallinna koolide kohta?

Tutvuge kindlasti koolide kodulehtedega, kus kajastuvad koolide pakutavad võimalused ja õppekavad. Kõikide Tallinna koolide kontaktid leiate Tallinna Haridusameti kodulehelt www.haridus.ee (rubriik „Kontaktid“).

Kas 6-aastane laps võib kooli minna?

Vanema soovil võib kooli astuda ka koolikohustuslikust east noorem laps. Sel juhul esitab vanem koos taotlusega lasteaia hinnangu lapse koolivalmiduse kohta. Kui laps lasteaias ei käi, esitab vanem nõustamiskomisjoni soovituse. Infot Tallinna laste nõustamiskomisjoni kohta saab Tallinna Haridusameti kodulehelt www.haridus.ee (rubriik „Lapsevanemale“).

Mida teha, kui minu laps on 7-aastane ja elab rahvastikuregistri andmetel Tallinnas, kuid ei lähe Tallinna munitsipaalkooli esimesse klassi?

Juhul, kui laps on Eesti rahvastikuregistri järgi Tallinna elanik, kuid ei asu õppima Tallinna munitsipaalkooli esimeses klassis, tuleb lapsevanemal sellest kindlasti teavitada Tallinna Haridusametit. Seda saab teha haridusameti kodulehe või alljärgnevate kontaktide kaudu. Teate vorm

Missugused õigusaktid reguleerivad elukohajärgse kooli määramist?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus
Elukohajärgse kooli määramise tingimused ja kord (Tallinna Linnavalitsuse 21. detsembri 2011 määrus nr 132)

Kellelt saab vajadusel nõu küsida?

Teie küsimustele vastavad Tallinna Haridusameti spetsialistid:

Viivi Lokk, üldhariduse osakonna juhataja
Tel 6404549, viivi.lokk [ät] tallinnlv.ee

Signe Hohensee, üldhariduse osakonna peaspetsialist
Tel 6404542, signe.hohensee [ät] tallinnlv.ee

Piret Rõõmussaar, üldhariduse osakonna vanemspetsialist
Tel 6404596, piret.roomussaar [ät] tallinnlv.ee

Natalja Lapikova, üldhariduse osakonna vanemspetsialist
Tel 6404521, natalja.lapikova [ät] tallinnlv.ee

Urve Raudsepp-Alt, üldhariduse osakonna peaspetsialist (erikoolid)
Tel 6404657, urve.raudsepp-alt [ät] tallinnlv.ee

Info pärineb :”Teabeleht lapsevanematele, kelle lapsed astuvad esimesse klassi 1. septembril 2012.”

Seitsmetunnine uni tagab teismelise edu koolis

Posted on 13. veebr 2012

Keskkoolinoorte headele akadeemilistele tulemustele aitab kaasa seni soovitatust oluliselt lühem uneaeg, selgub Brigham Youngi ülikooli teadlaste uuringust. USAs seni soovitatud üheksa tunni asemel mõjub 16-18aastastele noortele iseäranis soodsalt hoopis seitsmetunnine uni, vahendab err.ee.

Uurimuse üks autoreid Eric Eide tõdeb, et tegemist on esimese uuringuga, kus mõõdetakse une mõju tervisele ja koolis edasi jõudmisele. Senised USAs kehtivad ametlikud soovitused on kujundatud uurimuste põhjal, kus teismelistel paluti magada lihtsalt seni, kuni nad tunnevad, et on küllalt saanud.

Eide ja tema kolleegid leidsid, et see pole päris õige metoodika, mille põhjal soovituslikke norme kujundada. Samuti võiks nende sõnul panna inimese rikkalikult kaetud laua taha istuma ja lasta tal süüa, kuni tal küll saab ja siis selle järgi kujundada üldised normid.

Oma uuringus püüdsid teadlased mõõta nii unetunde kui ka nende mõju edasisele võimekusele. Eksperimendis osales 1724 alg- ja põhikooliõpilast. Ilmnes tugev seos laste uneaja ja neile antud standardiseeritud testi täitmise võimekuses. Seejuures tuli välja, et rohkem und polnud sugugi alati parim lahendus.

Nii vajab kümneaastane laps keskmiselt 9-9,5 tundi und. 12aastasele on optimaalne uneaeg 8-8,5 tundi. 16aastastel on aga soovituslik magada umbes seitse tundi.

Teadlased möönavad siiski, et õpilaste edasijõudmises mängivad rolli mitmesugused tegurid. Teiste seas näiteks ka vanemate haritus.

Allikas: err.ee

Miks lapsed valetavad?

Posted on 6. veebr 2012

Valetamine põhjustab nn Pinocchio efekti.

Briti arengupsühholoog väidab, et lapsed omandavad valetamis- ja manipuleerimisoskuse juba enne aastaseks saamist, ning selgitab, mis eesmärgil nad seda teevad.
Praeguseni on kehtinud teooria, mille kohaselt õpib laps valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt, kirjutab The Times.

Briti arengupsühholoog Vasudevi Reddy väidab, et isegi kaheksa-üheksakuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema. Näiteks võib laps, kes ei taha mängimist lõpetada, teeselda kurtust ja ema jutule mitte vastata, või karistusest pääsemiseks head nägu teha.

Psühholoog Richard Woolfson sellesse teooriasse ei usu ja arvab, et sageli võivad täiskasvanud lapselt tulevaid signaale lihtsalt valesti tõlgendada. Tema sõnul ei teeskle laps tahtlikult kurtust, vaid on piisavalt isekas ja käitub nii nagu tema tahab.

Miks lapsed valetavad ja kas vanemad peaksid muretsema?

Uuringu on näidanud, et lapsed ei oska valetada – täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15 protsendil kordadest. Ometi ollakse visad üritama. Reddy sõnul ei tehta seda kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Woolfsoni sõnul ei tohi siinkohal last õpetades aga liiga karm olla. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist reakstiooniga välisele ohule, näiteks pahasele emale.

Samas on olukordi, kus lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Üheks selliseks puhuks on teiste süüdistamine. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.” selgitab Reddy. Tema sõnul on oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.

“Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele,” selgitab Reddy.

Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. “Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse,” paneb Reddy südamele.

Kogu tõde valetamisest:

Valetaja kehakeel: suu katmine sõrme või käega, silmade hõõrumine või nina puudutamine, sage pilgutamine ja suletud käed. Valetades liigub veri nina otsa ja tekib kerge punetus ehk Pinoccio efekt.

Kellele valetatakse? Virginia ülikooli uuringust selgus, et 50 protsenti tudengitest valetab emaga vesteldes. Ühe tööotsingufirma andmeil valetab iga kolmas inimene oma CV-s. 5000 naise hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et 73 naistest ei julgeks oma mehele öelda, et nad teise mehe last ootavad.

Mis me valetame? Iga neljanda vale eesmärk on kergendada sotsiaalset suhtlust (“Söök oli väga hea.”). Samuti püütakse valetades ennast teistele huvitavamaks teha.

Mida teha kui laps valetab?

Ärge kaotage enesevalitsust. Kui te reageerite liiga ägedalt, siis eitab laps oma valetamist edaspidi veel järjekindlamalt, et teie viha vältida. laitke maha valetamist, kuid hoidke end vaos.

Rakendage mõistlikke karistusi. Need peaksid vastama vale tõsidusele. Liialdatud karistuse puhul riskib teie laps pigem valetamisega.

Öelge oma lapsele, et armastate teda. Ta peab teadma, et see on endiselt nii, kuigi te teate, et ta valetas teile. Ta peab õppima, et teid võib tema käitumine pahandada, kuid te armastate teda hoolimata valest.

Arutlege selle üle, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tõtt rääkinud. Ta saab aru, et see oleks talle samuti pahanduse kaela toonud, kuid see oleks olnud parem kui valetamise tagajärgedega silmitsiseismine.

Õhutage teda tõtt rääkima. Seletage talle, et võib tulla hetki, mil ta peab teile millestki ebameeldivast rääkima, kuid te eelistaksite kuulda tõtt.

Sulle võib veel huvi pakkuda: Õpetame lastele ausust ja vastutustunnet

Allikas: The Times; “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

Positiivne kehakeel: õpeta lapsele, kuidas edukalt suhelda

Posted on 23. jaan 2012

Inimesed ei suhtle omavahel ainult sõnade abil. Kui nad vahetavad informatsiooni, siis kõne hõlmab edasiantavast sõnumist 7%, lausutavate sõnade toon annab edasi 38% edastatavast ning üle poole (55%) sõnumist moodustab kehakeel. Lapsedki kasutavad suhtlemisel enam kehakeelt kui verbaalset suhtlust. Uuringute alusel väljendavad lapsed sõprussuhetes alla 10% oma tunnetest sõnade abil – peamine on suhtlemises kehakeel. Laps räägib oma sõpradega alla 20 minuti päevas.

Koolieelikule on vaja edukaks suhtlemiseks selgitada kehakeele olemust, sest see aitab tal luua sõprussuhteid ning avaldada kaaslastele suuremat mõju kui pelgalt rääkimine. Lapsele võib seletada, et kuna inimesed tutvumisel eriti palju ei räägi, siis seda suurem osa on sõprussuhete sõlmimisel tema kehakeelel. Esmamulje inimesest tekib ikka tema kehakeele põhjal. Siin pole mõtet heietada lugusid kenast sisemusest, vaid tuleb õpetada last oma kehakeelt valitsema niipalju, et ta kohe uude seltskonda sisenemisel põlu alla ei satuks.

Lapsele saab selgitada, et on olemas avatud kehakeel, mis annab teateid suhtlemisvalmidusest, ja tõrjuv kehakeel, mis kaaslasi ligi ei meelita. Kui laps esmakohtumisel hoiab pilgu maas, põrnitseb, paneb käed risti rinnale, siis annab see temast teada kui kinnisest ja ebasõbralikust inimesest, kellega eakaaslased ei kiirusta suhteid looma. Lapsele võiks õpetada avatud kehakeele märke. Kui õpetate lapsele, kuidas endast positiivset esmamuljet luua, siis annate tema kätte võimsa suhtlusrelva. Tema seltsis soovitakse kauem viibida, tahetakse teda tundma õppida ja temaga rohkem suhelda. Keegi lapsevanemaist ei taha ju, et tema last tõrjutakse. Laps peaks oskama sõprade leidmiseks kehakeelt kasutada ja paremini omandatud kehakeel aitab ka sõprust alal hoida.

On lihtsaid positiivse kehakeele võtteid, mida saad oma lapsele õpetada. Võid neid temaga koos harjutada ja juhendada last nende oskuste omandamisel.

Naeratus. Särav ja lai naeratus näitab, et sinu laps on lõbus, et tema seltskonnas on meeldiv viibida. Positiivsus on nakkav ja tõmbab inimesi ligi. Kortsus kulm või neutraalne näoilme ei kustu eriti seltsima.
Püstine peahoiak. Kui lapsel on pea norus, ei pea kaaslased teda avatuks. Kuigi

Suurenda oma lapse teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.

laps võib tunda end halvasti või olla kurb, võiks talle näidata, et õigel pea- ja kehahoiakul on imeline mõju nii talle endale kui ka kaaslastele.
Silmside. Sõbrad vaatavad teineteisele suheldes ikka silma. Inimest, kes ei karda silmsidet luua, peetakse enesekindlaks ja kaasinimestest huvitatuks. Samal eesmärgil soovitatakse ka lapsele näpunäiteid ja soovitusi jagades või teda noomides laskuda tema näo kõrgusele ning talle otsa vaadata.
Hea kehahoiak. Sirgete, otse kaaslaste poole pööratud õlgadega väljendab laps oma enesekindlust. Längus õlad annavad märku selle puudujäägist.
Distants. Oluline on ka see, kui kaugelt inimesed üksteisega suhtlevad. Hea vahemaa sõbralikuks suhtlemiseks on 45 cm. Kui minnakse kaaslasele lähemale, rikub see tema privaatsust, kaugemalt suhtlemine näitab jahedust.
Žestid. Kellegagi kohtumisel võib ebalemine ja enesekindluse puudus avalduda selles, et laps hakkab närviliselt käsi hõõruma. Lapsele võib õpetada, kuidas teiste seltskonnas oma käsi lõõgastada.
Käsivarred. Käed võiksid rippuda vabalt küljel. See jätab enesekindlama ja sõbralikuma mulje. Kui lapsel on kombeks võõrasse keskkonda sisenemisel käed rinnale ristata, siis näitab see tema ebalust ning on kaitsereaktsioon. Ka käte taskusse surumine pole viisakas.
Tagasiside. Positiivne tagasiside kõnelemise ajal avaldub näiteks noogutamises ja kaaslase näoilme peegeldamises. See näitab, et kaaslast kuulatakse huviga.
Keha suund. Kogu suhtlemise vältel peaks olema kehaga kaaslase poole pöördutud. Vestluse keskel teisest lapsest või ka täiskasvanust eemale pööramine pole sobiv, sest annab märku tüdimusest, huvipuudusest ning ebaviisakusest. Lapsele peaks õpetama näoga kaaslase poole olemist kogu vestluse vältel.

5 näpunäidet vanemale:

Suurenda oma lapse (ja enda) teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.
Suurenda lapse teadlikkust. Seda saab teha juba varasest east, kui vaadelda lapsega koos erinevaid pilte/fotosid inimestest ja selgitada, mida poosid või näoilmed väljendavad ja kui tähtsat rolli nad suhtlemisel omavad. Ka ise võite manada endale ette erinevaid ilmeid ja küsida lapselt, mida need tema arvates tähendavad.
Juhenda oma last. Anna ükshaaval soovitusi kehakeele parandamiseks. Iga suhtlemise ja kehakeele aspekti võiks harjutada paari nädala kestel, seejärel alles pöörduda järgmise juurde.
Kiida edu puhul. Kui märkad lapse kõrval olles, et ta midagi õpitust seltskonnas kasutab, anna talle selle kohta tagasisidet, öeldes talle, et oled rõõmus tema enesekindluse üle. Selgita, milliseid enesekindla ja avatud kehakeele võtteid laps kasutas.
Paku välja lahendusi. Lapsel on vähe abi sellest, kui talle lihtsalt öeldakse, et tema kehakeel pole parimate killast. Talle peab andma konkreetseid soovitusi, kuidas seda parandada: näiteks peaks ta kaaslasele silma vaatama või selja sirgu ajama.

Lapsele kehakeele tutvustamine pole talle manipuleerimisvõtete selgitamine. Kehakeelel on lihtsalt maailmas niivõrd suur roll.

Huvi pärast võib tuua lapsele näiteid ka looma- ja linnuriigist, kus kehakeelel on täita veelgi suurem osa. Nii võib talle ka selgitada, et loomade ja inimeste maailmas on naeratusel erinev roll täita. Last võib hoiatada, et ta ei püüaks näiteks võõraste koertega püüda sõprust arendada, kasutades silmsidet ja laia hambaid paljastavat naeratust. Koerte maailmas on niisugustel märkidel hoopis teine tähendus.

Abimaterjal: „Miks lapsed nii käituvad?“, R. Woolfson

Ole ise parim fotograaf lapse sünnipäeval

Posted on 19. jaan 2012

Laste sünnipäevad on tegevust ja naeru täis üritused, kus jäädvustamisväärseid hetki leiab igal sammul. Siin mõned fotograafide soovitused, kuidas peost tõeline fotoreportaaž teha!

Soovitused on kokku pannud Tiina Luht Fotograatsia fotostuudiost.

ENNE SÜNNIPÄEVA

1. Tee nimekiri hetkedest, mida soovid kindlasti pildile püüda: sünnipäevalaps, perepildid, külaliste saabumine, tort, kaunistused, jne. Nii on kindel, et kõige olulisemad fotod tehtud saab! Tee sünnipäevalapsest pilti enne peo algust, samuti võiks võimalikult varakult ära teha perepildid.
2. Kontrolli tehnikat: Kontrolli, et aku oleks laetud ja mälukaardil piisavalt ruumi (tõmba varasemad pildid arvutisse) – nii väldid võimalust, et tordilõikamise ajaks pole enam midagi, millega seda jäädvustada.
3. Jäädvusta sünnipäeva reportaaži vormis, st püüa pildile päeva kõige olulisemad tipphetked – külaliste saabumine, mängud-tegevused, küünalde puhumine ja tordi lahtilõikamine. See võimaldab hiljem peo meeleolu ja kulgu terviklikult edasi anda.
4. Võimalusel leia inimene, kes vastutaks piltide eest. Võid küll lootma jääda, et igaüks pildistab ja kokku tuleb hulganisti materjali, aga enamasti lõpeb see kurvastusega, et midagi olulist jäi ikkagi pildile saamata. Kui tegemist on eriti olulise verstapostiga ja/või väga põhjalikult planeeritud teemapeoga, tasuks mõelda fotograafi palkamisele – nii on kindel, et põhjalikke ettevalmistusi jõudnud pidu ka vääriliselt piltidele saab! Väiksemate ürituste puhul palu teenet fotoarmastajast sõbralt/tuttavalt.

PILDISTAMISEL PEA MEELES:

Amatööride suurim viga on see, et pildile jäetakse liiga palju tühja ruumi ja segavaid asju.

5. Lasku lapse tasandile. Laste pildistamisel reegel number üks! Lapsed on pisikesed ja enda perspektiivist peanuppe pildistada ei ole eriti lahe. Vajadusel kükita/istu põrandale/viska kõhuli, et kaamera oleks lapse silmadega ühel kõrgusel.
6. Pildista! Kiiresti! Lapsed on väledad ja hetked ei anna oodata – enne kui sa aru saad, on nemad juba järgmises kohas järgmiste tegevuste juures. Kindel viis on päästikunuppu pooleldi all hoida ja pildistatav juba varakult ära teravustada, et lahe moment kaamera mõttetöö tõttu jäädvustamata ei jääks.
7. Külalised laua ääres. Selle hetke võiksid kindlasti jäädvustada – võimalusel kõrgemalt (nt tooli otsast). Saad korraga pildi kõigist külalistest ja ilusti kaetud lauast.
8. Arvesta, et perepildid ja sünnipäevalapse portreed võiksid ära teha enne külaliste saabumist või kohe peo alguses. Selle toreda päeva emotsioonid kurnavad väikesed lapsed päris ära ja nutva-väsinud-mossis pidulise pilt ei ole võrreldav naeratava ja ootusärevuses sünnipäevalapse omaga.
9. Jälgi tausta! Enne pildi tegemist vaata, et pildistatava taga olev taust oleks puhas, ilma häirivate objektideta. Vajadusel tõsta asju ümber!
10. Eelista varjatud võtteid poseeritud piltidele! Poseeritud pilte saad igal ajal, aga võimalusel püüa tabada lapsi tegevuses, olgu mängimine, söömine või kingituse avamine. Need on spontaansed hetked, mis tavaliselt toovad laste nägudele tuhandeid ilmeid – mida siis veel pildistada kui mitte neid!
11.Lähivõtted. Amatööride suurim viga on see, et pildile jäetakse liiga palju tühja ruumi ja segavaid asju. Kui soovid pilti lapsest, keskendu temale – see, mis taustal toimub, ei ole oluline – tähtis on pildil olev modell! Parimad hetked lähivõteteks on näiteks kingituste avamine, küünalde puhumine ja tordi lahtilõikamine.
12. Tee grupipilt! Inimeste ühispildile kamandamine võib tunduda tüütu, aga hiljem on väga tore meenutada, kes külas olid ja kui palju neid oli. Kui tegemist on teemapeoga, võiks seda kindlasti ka pildil jäävustada. Kaasaegsed mänguasjad ei pruugi hetkel tunduda olulised, aga vanemaks saades on tore meenutada, millega tol ajal mängiti.
13. Ära unusta külalisi. Sünnipäevalaps on küll tähelepanu keskmes, aga oluline on jäädvustada piltidele ka külalised, sh õed-vennad ja head sõbrad. Püüa tabada toredaid hetki ühistest tegemistest ja mängudest.

KUI SÜNNIPÄEV ON LÄBI

14. Tõmba pildid arvutisse! Kuigi lihtne, tundub fotode arvutisse laadimine äärmiselt tüütu. Siiski tasuks see enne ära teha, kui keegi need olulised hetked kogemata kaardilt ära kustutab!
15. Pane pildid albumisse! Jällegi on mugav hoida faile arvutis, aga ilma tagavarata võid ühel hetkel täiesti kogemata ilma olla. Paberfotod tagavad selle, et toredad mälestused ja üritused säilivad fotode näol perealbumis ka siis, kui arvuti peaks üles ütlema.

Kui laps ei taha haiguse tõttu vedelikku juua, mida teha?

Posted on 17. jaan 2012

Väikestel lastel tekib vedelikupuudus väga kiiresti. Seega peaksid proovima kõiki variante, et laps saaks piisavalt vedelikku tarbida ning tal ei tekiks dehüdratsiooni.

Joogiks sobib pakkuda kas vett, mahla, teed või muid jooke, mida laps armastab, välja arvatud karastusjoogid. Suuremate laste puhul peaks vedeliku kogus küündima kuni poolteist liitrini ööpäevas, imikutele piisab aga 600-800 milliliitrist. Lisaks võib pakkuda mahlajää kuubikud limpsida, loomulikult juhul, kui lapsel pole hingamisteede põletikku.

Imikule on parim rinnapiim, mis aitab võidelda infektsiooniga. Kui imik piisavalt rinnapiima joob, ei ole vajadust vett lisaks anda.

Mõned nipid, kuidas lapsele vedeliku manustamine huvitavamaks muuta:

Otsi kodust mõni huvitavam pudel, millest laps tavaliselt ei joo. Hea oleks, kui sellest oleks ka mugav juua. Pudelivahetus võib osutuda tema jaoks väga põnevaks ning äkki ta nõustub ta sealt jooma.
Kui laps ei taha vett juua, proovi talle anda lahjendatud mahla või kummeliteed, millele võid lisada maitseks natuke suhkrut või mett (ei soovitata lapsele enne 2. eluaastat).
Pista jäärestiga sügavkülma mõned mahlakuubikud limpsimiseks (ei sobi hingamisteede haiguste korral).
Võid proovida ka mänguliselt asjale läheneda: reasta lapse nukud ja mänguloomad istuma ning hakka neid söötma-jootma. Vahepeal võid proovida ka lapsele jooki pakkuda. Mõnikord niisugune mänguline lähenemine aitab.
Lusikas või kõrs võib olla hea abimees lapse jootmisel. Võid hoida sahtlis peidus mõnda põnevamat kõrt või lusikat, et saaksid vajadusel selle abiks võtta.
Kui laps suudab ka püsti seista, siis võid meelitada ta hambaid pesema. Paljudele lastele meeldib kraani all jooksva veega mängida ja samal ajal hambaharjaga vett limpsida.
Imiku jootmiseks on variant kasutada ka ilma nõelata süstalt, millega saab mugavalt lapsele suunurgast vett sisse pritsida. Ettevaatust! Tee seda tasapisi, liiga palju korraga pritsides võib vesi talle kurku minna.
Vana hea rosinakissell. Keeda rosinatest kissell ja paku lapsele selle vedelikku, soovi korral saab ta maiustada rosinatega.
Kui väikelaps keeldub joomisest, proovi alternatiiviks pakkuda arbuusi, viinamarju, granaatõuna või kurki.

NB! Kui laps on endiselt loid ja apaatne, mine kindlasti haiglasse. Isegi kui tal mingit tõsist haigust ei ole, kuid ta ei joo piisavalt, tasub tema seisukord lasta spetsialistidel üle vaadata. Võimalik, et ta vajab turgutust tilguti abil ja täpsemaid uuringuid.

Erinevate allikate põhjal

1 2 3 Järgnev lehekülg »