40 lahedat tegevust, mida teha koos väikelapsega

Posted on 30. märts 2012

Kuidas veeta lastega kvaliteetaega? Siin on mõned soovitused, mis pakuvad rõõmu ning ühtlasi aitavad luua õnnelikke mälestusi koosveedetud ajast.

Värvige värviraamatut.
Puhuge mulle.
Mängige peitust.
Mängige malet.
Etendage näputeatrit.
Laulge laule.
Korjake huvitavaid kive, meisterdage neist lahedaid monstrume, losse või õpetage hoopis kividest moodustatud tähti.
Jalutage.
Meisterdage autole garaaž kingakarbist.
Lugege raamatut.
Minge parki mängima.
Maalige näpuvärvidega.
Plastiliiniga meisterdamine.
Tantsige lemmikmuusika saatel.
Laadige alla Internetist huvitavaid ja eakohaseid mänge väikelapsele.
Lavastage nukuteatrit.
Meisterdage ise pusle.
Täpsusvise paberkorvpalliga.
Riietage pehmeid mänguloomi lapse riietesse.
Küpsetage kook, kaunistage ja kutsuge sõbrad külla.
Meisterdage pabermütse, pabernukke või proovige kätt origamis.
Meisterdage sokiloomi.
Sorteerige mänguasju.
Valige lemmik muinasjutt ja mängige see koos läbi.
Wc-paberist takistuste rada- rullige wc-paber mööda tuba niimoodi laiali, et sealt vahelt, alt ja ülevalt saaks laps läbi roomata. Aga vastu minna ei tohi. Teate küll, nagu spioonifilmides tehakse.
Mängige valgusfoori.
Meisterdage sõbra-käepaelu, mida hiljem sõpradele kinkida.
Pidage piknikku aias, pargis või hoopis elutoas.
Lindistage/filmige koos mõni laul, etendus või tantsushow.
Mängige laevade pommitamist.
Plaanige koos lapsega tema sünnipäeva ja tehke suveplaane.
Leidke spordiala, mis sobib/ meeldib teile mõlemale. Kas või tehke kõhulihaseid koos.
Hakake fotograafiks. Jäädvustage lapse mänguasju või tehke vaheldumisi naljakaid nägusid. See on lõbus!
Hüpake kummikeksu.
Mängige Aliast.
Leidke oma pere lemmik lauamäng, mida õhtutel koos mängida saab.
Joonistage oma pere sugupuu. See on vahva ja samas aitab lapsel paremini mõista sugulussidemeteid. Kui võimalik kleepige ka fotod juurde.
Trips-Traps-Trull on alati olnud hea igavuse peletaja.
Mängige asjade peitust.
Uurige võõrsõnade- ja erinevate keelte sõnaraamatuid. Huvitav ja hariv tegevus samaaegselt.

On sul veel midagi lahedat soovitada, mida koos lastega teha saab?

Kuidas aidata koolieelikul vihaga toime tulla?

Posted on 28. märts 2012

Täiskasvanuna teame isegi, mis tunne on vihastada nii, et tunde kirjeldamisel tuleb sõnadest puudu. Oleme teadlikud sellest, mida me ei tohiks öelda, ja teame, et ennast kontrollimata võime teistele väga haiget teha. Lastele on viha väljendamine veelgi raskem: nad teavad, et võivad oma käitumise tõttu karistada saada, kuid samas ei ole neil veel piisavalt oskusi, et oma tundeid sõnades väljendada. Õnneks saame meie lapsevanematena neid oskusi mõningate meetodite abil arendada.

1. Anna lapsele mõista, et vihastamine on loomulik

Väikelapsi õpetatakse juba varakult oma vihast üle olema ja seda alla suruma. Hästi mõeldud lause “ära vihasta” annab lapsele mõista, et see, üks meie loomuomasemaid emotsioone, on midagi, mida tuleks alla suruda ja mille pärast tuleks häbi tunda. Kui laps omad tundeid siiski näitab – olgu selleks jonnihood lapseas või vastuhakk teismelisena – saab ta karistada, sest on käitunud vastupidiselt sellele, mida täiskasvanud temalt ootavad.

Selle asemel, et hukka mõista kõik, mida laps teha ei tohiks, peaksid lapsevanemad näitama üles empaatiat ja andma lapsele mõista, et vihastamine on lubatud. Lapse jaoks on oluline teada, et tema tunnetega – ükskõik, milliste tunnetega – arvestatakse ja et neid on lubatud väljendada. Eriti oluline on seletada kui tähtis on see, kuidas ta oma tundeid väljendab. Tänu sellele õpib laps, kuidas oma tundeid kontrollida ja neid paremini valitseda.

2. Rääkige asjad läbi

Õige emotsionaalne intelligentsus ja enesevalitsus on seotud tunnete verbaalse väljendamisega.
Laps õpib raskete tunnetega paremini toime tulema, kui julgustad teda pidevalt oma tunnetest rääkima. Abiks võib olla, kui kirjutate koos üles kõik, mis temas viha esile kutsub. Tee samasugune nimekiri ka enda kohta. Võrrelge oma nimekirjas olevaid ärriteid, nii õpite paremini üksteist mõistma ning teineteise tundeid austama.

Näide: kui last ärritab, et tema noorem vend muudkui tema mänguasju võtab, mõelge koos, mida saaksite selle olukorra vältimiseks teha (näit magamistoa ust kinni hoida, mänguasjad ära panna). Rääkige ka sellest, mida lapsel on LUBATUD teha kui selline olukord on ette tulnud (näiteks, on tal luba kutsuda appi ema või isa ja kasutada noorema venna suhtes käskivat kõneviisi).

Kui lapsele ei meeldi oma tundeid sõnades jagada, paku talle võimalust väljendada igapäevaelus tekkivaid tugevaid emotsioone läbi joonistamise või rollimängu. See võimaldab lapsel avastada ja väljendada igapäevaselt esinevaid tundeid, mis õpetavad talle iseeneda paremat mõistmist ja arendavad emotsionaalset küpsust.

3. Ole valmis viha enda peale võtma

Viimane oluline meetod, aitamaks lapsel vihastada ning sellega toime tulla, on valmidus lasta tal tekkinud viha teie peal välja elada. Lapsevanemale võib see tunduda raske, eriti kui teie pole süüdi, kuid näidates, et te olete valmis tema (austusega väljendatud) vihased tunded ära kuulama, annab see lapsele tugeva sõnumi, et tema tunded on loomulikud, lubatud ja et õigesti väljendatud viha korral kuulatakse ta ära, ilma et sellele järgneks karistus.

Allikas: sixtysecondparent.com, Tõlge: Tiina Luht

Elukohajärgse kooli määramise taotluse esitas täna 1000 pealinna lapsevanemat

Posted on 1. märts 2012

Täna, 1. märtsil 2012 algas Tallinnas elukohajärgse kooli määramise taotluste vastuvõtt. Tööpäeva lõpuks oli taotluse esitanud 1000 pealinna lapsevanemat, neist 916 eKooli kaudu ning 84 paberkandjal.

Tallinna Haridusameti üldhariduse osakonna juhataja Viivi Lokki sõnul sujus taotluste esitamine ladusalt.

Vastuvõtulaua töötajatele antud tagasiside põhjal jäid lapsevanemad taotlemise protseduuriga rahule. Osa lapsevanemaid arvas aga, et lisaks eKoolis taotlemisele tuleks seda teha ka paberkandjal. „See ei ole kindlasti vajalik,“ selgitas Viivi Lokk. „Samaväärsed on nii eKooli kaudu kui ka paberkandjal esitatud taotlused ning dubleerida neid tarvis ei ole. Taotluste esitamiseks on aega kuni 15. märtsini.“

Eesti Rahvastikuregistri andmetel läheb käesoleva aasta 1. septembril Tallinna koolide esimestesse klassidesse ca 4500 last. Tallinna Haridusamet kinnitab, et koolikoht elukohajärgses koolis on kindlustatud kõigile Tallinna lastele. Koolide määramise peamisteks kriteeriumiteks on Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning Tallinna linna elukohajärgse kooli määramise korrast tulenevalt elukoha lähedus koolile ning õdede-vendade õppimine samas koolis, võimalusel arvestatakse vanemate soove.

Hiljemalt 25. mail teavitab Tallinna Haridusamet lapsevanemat elukohajärgsest koolist eKooli kaudu e-posti aadressil või paberkandjal lapse rahvastikuregistrijärgsel aadressil. Peale teate saamist tuleb vanemal hiljemalt 10. juuniks kooliga ühendust võtta ning esitada nõutavad dokumendid.

Paremad verbaalsed oskused annavad tüdrukutele aritmeetikas eelise

Posted on 28. veebr 2012

Kuigi poisid on reaalteadustes üldiselt paremad, on mõned uurimistööd siiski leidnud, et aritmeetikas on tüdrukud poistest üle. Ajakirjas Psychological Science avaldatud uues artiklis leiavad autorid, et algklassides näitavad tüdrukud aritmeetikas paremaid tulemusi tänu parematele verbaalsetele oskustele, vahendab teadus.err.ee

Xinlin Zhou ja tema kolleegid tegid 8-11aastaste lastega rea katseid, hõlmates uuringusse 12 Pekingis ja selle ümbruses asuvat algkooli. Uuringu tulemused näitasid, et nii mõnelgi puhul edestasid tüdrukud arvutamisoskuste poolest poisse.

Nii lihtsamates kui ka keerulisemates liitmis- ja lahutamistehetes ning kiirkäigul täpikeste hulga hindamisel ja arvudejada jätkamisel olid tüdrukud poistest paremad. Poisid näitasid oma paremust aga ruumiliste kujundite mõttes ümberpööramises.

Zhou sõnul mängivad keelelised oskused matemaatikas suurt rolli, kuna korrutustabeli päheõppimine on keeleline protsess ja aritmeetilistes tehetes järjehoidmiseks on head keelelised oskused suureks eeliseks. Nii tuleks Zhou sõnul laste arvutamisoskuste arendamisel keskenduda poiste puhul nende matemaatilise keeleoskuse arendamisele ja tüdrukutega teha rohkem tööd ruumilise taju arendamiseks.

Allikas: teadus.err.ee

Kuidas aidata last õppetöös?

Posted on 28. veebr 2012

Kuidas olla koolis toimuvaga kursis?
Edukas õppe- ja kasvatustöö vajab panust kolmelt osapoolelt: koolilt, lapsevanematelt ja
lapselt endalt. See, kui palju iga konkreetne lapsevanem peaks olema oma lapse koolitöösse
haaratud, oleneb asjaoludest, koolisüsteemist, kooli kodukorrast ja lapse loomusest, kuid
lapsevanema tähelepanu on vajalik, veendumaks, et kool ja õpetajad teevad lapse jaoks
parima.
Seega tuleb pöörata tähelepanu kooliga seoses toimuvale.

• Esimene võimalus, mida pakuvad juba väga paljud Eesti koolid, on kasutada E-kooli
teenust. Sealtkaudu saame kursis olla oma lapse hinnetega, tundide ja kursuste
teemadega, lapsele antud koduülesannete ja talle tehtud märkuste ning tema
puudumistega.
• Teine võimalus on lihtsalt oma last tähelepanuga kuulata, temaga kooliasjadest
vestelda. Ei piisa vaid rutiinsest küsimusest: „Kuidas sul koolis läks?”
• Tuleks jälgida lapsele väljastatud hinnetelehti ja ning tõsiselt suhtuda igasugustesse
paberitesse või e-posti, mida koolist saadetakse. Poleks paha mõte sellelaadsed
sõnumid koondada ühte kindlasse kohta, et probleemide korral oleks võimalik mälu
värskendada või oma väiteid tõendada.
• Kui laps tundub murelik, hakkab järjest saama halbu hindeid või kooliminekut kartma,
on see märk probleemist. Tuleb reageerida kohe: vestelda lapsega ja püüda teada saada
tema norutuju või hirmu põhjusi, vajadusel kontakteeruda klassijuhatajaga või
vastavate aineõpetajatega. Oluline on teada saada probleemi põhjus ja sellest kõigile
asjaosalistele teada anda. Siis alles saab hakata probleemi konstruktiivselt lahendama.

Kuidas aidata lapsel õppida?
On raske tõmmata piiri, kustmaalt lapsevanemal üldse oleks vaja oma nina lapse
asjadesse toppida ja kustmaalt muutub see tarbetuks või isegi pealetükkivaks. Vanema roll ei
seisne selles, et lapse eest tema töö ära teha või püüda kooliõpetajat asendada. Sellised
meetodid on karuteene tegelikule õppimisele, mis peab toimuma meie lapse ajus ja kooli
klassitoas. Kuid siiski peaks ema või isa olema küllalt lähedal, et koolitööd näha.

Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud.Laps ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

Lastel, kes teevad kas oma toas või muus rahulikus kohas laua taga kodutööd, on ema
või isa, kes askeldab köögis või teeb elutoas midagi muud, heites aeg-ajalt möödaminnes
pilgu, veendumaks, et lapse tähelepanu on koondunud nõutavate üleannete täitmisele. Need lapsevanemad on kohe kättesaadavad, kui on vaja vastata lapse meelest imelikele küsimustele või kui vastus küsimusele number kolm on liiga segane ja vajab täiendavat mõtlemist. Sellist laadi vanematepoolse huvi ja järelevalve tulemus on enamasti laste head hinded.

Kui õppiva lapse käsutuses ei ole tema vanemaid, on igasugune muu kodune
õpiriistvara (lapse isiklik arvuti, digimärkmik jms) vähemalt algastmes üsna kasutu ning võib
isegi lapse õppimise juurest eemale kallutada. Meil puudub ju sageli võimalus kontrollida, kas laps koostab referaati või mängib arvutimängu. (Mõnikord tuleks kasuks teha lapse õppimisja arvutinurk erinevatesse kohtadesse või kaaluda tõsiselt, millisest vanusest alates lapsele isiklikku arvutit võimaldada. Kodutöid, mis tingimata nõuavad arvuti kasutamist, ei anta ju umbes gümnaasiumieani eriti palju ja neid on tõenäoliselt võimalik teha ka perekonna ühise arvuti taga.)

Kuidas lapsevanem saab taktitundeliselt lapsele õppimises tuge pakkuda ja abiks olla:

• Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest
võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast
taset eilsega.
• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.
• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.
• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.
• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.
• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.
• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.
• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.
• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.
• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.
• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.
• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.
• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.
• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.
• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.

Õpistiilid

Õpistiil tähendab selliste teatud ühisjoontega õpimeetodite hulka, mille abil
konkreetne inimene on võimeline kõige efektiivsemalt õppima. Õpistiil sõltub mälutüübist
ja iseloomu eripäradest, samuti intelligentsuse laadist.Visuaalne õpistiil on seotud nägemismäluga. Kui millegi meeldejätmine on eriti hõlbus sel teemal joonistades, mõttekaarte koostades, märkmeid kritseldades, videoid või filme vaadates, aga ka tekste lugedes, kaarte või pilte vaadates, end midagi tegema kujutledes, siis on tegemist visuaalse õpistiiliga.

Auditiivne õpistiil kasutab kuulmismälu. Auditiivse õpistiili puhul võtab inimene
kõige edukamalt infot vastu loenguid, selgitusi, helisalvestisi kuulates, samuti muusika
kujul. Selline inimene õpib edukalt aruteludes osaledes või teiste inimeste ideid kuulates,
aga ka iseendale valjusti ette lugedes või omaette sellest rääkides, mida ta parajasti teeb
või õpib.

Kinesteetilise õpistiili eelistajale meeldib õppida käelise tegevuse kaudu või midagi
praktiliselt läbi tehes. Talle tuleb kasuks, kui õppimine on ühendatud liikumise, katsete,
mudelite, mängude, näitlemise või jäljendamisega. Kinesteetilise õpistiiliga inimene õpib
pigem harjutamise kui teooria kaudu. Talle tuleb kasuks õppimisega paralleelne märkmete
tegemine, faktide sedelitele kirjutamine, skeemide kritseldamine, olulise allajoonimine.
Siiski on harva leida inimest, kellele oleks omane ainult üks, teine või kolmas
mälutüüp või õpistiil.

Enamikul inimestel avalduvad erinevates olukordades ja erineval
määral siiski kõigi kolme tunnused ja uuringud näitavad, et edukad õppijad kasutavad
nende kõigi meetodeid. Seepärast tasub õppimisel rakendada peale eelistatud stiili ka teisi õpistiile.

Erinevad andelaadid ja nende arvestamine õppetöös
Ameerika psühholoog Howard Gardner on esitanud multiintelligentsuse teooria, mille
kohaselt on igal inimesel erinevad anded oma intelligentsuse väljendamiseks. See tähendab, et intelligentsus võib väljenduda väga erinevalt ja me ei peaks mitte mõtlema, kui võimekas meie laps on, vaid kuidas ja milles tema võimekus avaldub.

Selle teooria järgi on olemas vähemalt üheksa andelaadi, mida saab probleemide
lahendamisel ja ühiskonnas väärtustatud tegevustes kasutada. Seda on tähtis arvestada ka lapse õpingutes. Neist kaheksa levinumat on loetletud ja iseloomustatud peatükis
„Erivajadustega laps. Andekas laps (Eriandekuse iseloomulikud tunnused varajases eas)”.

Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.

Õppimissoovitused multiintelligentsuse rakendamisel.
• Keeleline andekus. Laske lapsel teha informatsioonist oma sõnadega kokkuvõte või
ümberjutustus. Tehke teemakohastest võtmesõnadest ja faktidest poster. Laske tal
koostada enda testimiseks küsimused, millele saab vastata kas „jah” või „ei”. Laske tal
välja mõelda teemaga seotud mõistatusi või mänge.
• Loogilis-matemaatiline andekus. Kasutage kategooriatesse liigitamist ja loetelude
koostamist. Otsige mudeleid, jadasid, järjekordi jm seaduspärasusi. Laske lapsel
koostada skeem, mis selgitab teemat samm-sammult.
• Muusikalis-rütmiline andekus. Laske lapsel valida inspiratsiooni ja sobiva
atmosfääri tekitamiseks sobiv vaikne taustmuusika. Ergutage teda panema
informatsioon luule-, laulu- või räpploovormi. Laske tal otsida õpiteemaga mingi
omaduse poolest seostuv muusika ja põhjendada, miks just see.
• Kehalis-kinesteetiline andekus. Külastage õpitava teemaga seotud muuseume ja
paiku. Laske lapsel kasutada märkmepabereid vajaliku informatsiooni
väljakirjutamiseks, mõttekaarte, faktisedeleid. Laske tal välja mõelda teemaga seotud
mänge, liikumist jmt-t.
• Ruumiline andekus. Kasutage õppimisel mõttekaarte ja päripäeva liiumise tehnikat.
Joonistage informatsiooni põhjal postreid ja karikatuure. Vaadake õpitava teema kohta
videomaterjale, presentatsioone, skeeme ja graafikuid.• Interpersonaalne andekus. Võimaldage lapsel kellegagi oma ideid jagada, leida
õpingukaaslane. Las ta õpetab ise teisi või jutustab, mida õppis või teada sai. Laske tal
välja mõelda või esitada õpitava teema kohta küsimusi.
• Intrapersonaalne andekus. Õpetage laps seostama õpitavat ja oma ideid isikliku või
perekondliku kogemusega. Laske tal üles kirjutada teemaga seonduvad olulised
küsimused ja otsida neile vastuseid. Las ta kirjutab üles, mis teda õppimise juures
häiris või ärritas või millega ta nõus ei olnud, või vastupidi, millega ta jäägitult
nõustus. Ergutage last pidama isiklikku õpipäevikut, kuhu märgite üles, mida ta ühel
või teisel päeval õppis või teada sai.
• Naturalistlik andekus. Külastage õpitava teemaga seotud kohta, tutvuge sealse
geograafia, looduse ja vee-eluga. Laske lapsel endale selgeks teha, milline roll on
õpitava teema juures loodusel (kliima, ilm, loomad, toiduainete tootmine jms).
Koguge koos loodusest esemeid, mis võiksid seostuda õpitavate teemadega.
Nipid, mida lapsevanem võiks õppimise ja õpetamise kohta teada
• Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.
• Üks võimalus on aidata lapsel õppimise juures keskenduda kõige tähtsamale ja tulla
selle juurde ikka ja jälle tagasi. Lihtne, ent väga oluline strateegia on teksti täiendav
ülelugemine, et sellest rohkem informatsiooni otsida või seda paremini mõista. Teiste
lihtsate võtete hulgas on ümberjutustamine või kokkuvõtte tegemine.
• Õpiprotsessi oluliseks osaks on riskeerimine ja vigade tegemine. Edasi areneme
selliste ülesannete najal, mida alguses mõnevõrra raskeks peame. Oluline on, et lapsed
õpiksid tagasilöökide ja raskustega toime tulema ning ennast pingutama.
• Teistega koostööd tehes (vanematega, sõbraga jne) õpib laps rohkem kui üksinda.
• Meil on tarvis anda lastele võimalusi tuua oma mõtted nähtavale nii kõnes kui kirjas.
Teatud mõttes ei tea me, mida mõtleme, enne kui näeme seda kirjalikult väljendatuna.
Tähenduse loomine ja kommunikeerumine sunnib meid mõtlema ja uuesti üle
mõtlema, mida me tahame öelda.
• Kui julgustame last õpitava kohta üha küsimusi esitama, hakkab ta rohkem nägema,
rohkem mõtlema ja rohkem teada saama.
• Kui õpetame lapse oma (õpi)tegevust planeerima, on tal võimalus ise luua oma
maailma kord, struktuur ja etteennustatavus. Selle asemel et olla passiivne vastuvõtja,
kes kuulab, mida tal teha tuleb, saab temast nii tegevuste planeerimise kui teostamise
aktiivne osaleja. Planeerimist alustame väikestest asjadest, näiteks mõtleme läbi,
kuidas õppida homseks ajaloo kontrolltööks.
• Õppimise kvaliteeti tõstab selle tulemuste revideerimine. Õpetame lapse tehtud
ülesannete kohta iseendalt küsima: „Kas see on päris valmis? Kas see on mõistlik?
Kas ma olen saavutanud selle, mida oli vaja?”
• Õpikuga tõtt vahtimine on üks kõige ebaefektiivsemaid viise faktide meeldejätmiseks.
Õppimine läheb hõlpsamalt, kui kasutada mitmeid erinevaid õpistiile hõlmavaid
meetode: mõttekaarti, faktisedelid, päripäeva liikumise tehnika jms. Püüdkem aru
saada, milline õpistiil on omane meie lapsele ja harjutagem teda seda arvestama.
• Väga kasulik õpioskus on olulise eristamine ebaolulisest. Seepärast arendagem lapses
seda oskust teadlikult. Laskem tal esile tuua kolm kõige tähtsamat ja kolm mitte eriti
tähtsat fakti loetud peatükist. Õpetagem ta kokkuvõtet tegema ja välja tooma
olulisimat. Õpetagem ta sündmusi või fakte tähtsuse järjekorras esitama.• Et ülesannet hästi sooritada, tuleb küsimust täielikult mõista. See ei ole kahjuks
loomulik oskus ja saab tihtilugu kontrolltöös või eksamil komistuskiviks. Küsimustele
vastamist saab muuta efektiivsemaks küsimuse lahtimõtestamise ja konkretiseerimise
kaudu. Õpetagem seda lapsele. Mille kohta tuleb vastus leida? Kas peame loetlema,
võrdlema, selgitama, analüüsima? Mitu põhjendust või võrdlust tuleb välja tuua? Kus
asub tekstis koht, kust leiame vastuse?
• Faktiteadmiste meeldejätmisel tasub kasutada vanu häid mälutehnikaid: õpitava
tükeldamist ja rühmitamist eri kategooriate järgi, seose loomist õpitava ning
konkreetse tegevuse või žesti vahel, riime, salmikesi jmt (nt KELK – kagu, edel, loe,
kirre).

Mõned nutikad õpimeetodid
Mõttekaart
Mõttekaardi saame teha õpitava teooriapeatüki, mõne ajaloosündmuse, kirjandusteose
jms kohta, samuti saab selle abil genereerida uusi ideid ja küsimusi. Mõttekaardi struktuur
sarnaneb viisile, kuidas aju moodustab ideedevahelisi ühendusi ja seoseid – seetõttu on see efektiivne ja mõtlemist soodustav vahend.
Mõttekaardi keskmesse joonistatakse ovaal või ristkülik ja kirjutatakse sinna sisse
käsitletav põhiteema. Seejärel hakatakse selle ümber üles kirjutama teemaga otseselt
seonduvaid mõisteid ja fakte (teemasid), ühendades need joone abil keskmes oleva teemaga.
Mõistete ja faktide juurest joonistame omakorda edasiviivad harud ja kirjutame nende otstesse nende kohta käivad detailsemad faktid (alateemad).
Mõttekaardile võib infot kanda ka joonistuste, kritselduste või märkidena. Suurema
mängulisuse ja parema meeldejätmise huvides võib kasutada erivärvilisi pliiatseid ja erineva jämedusega jooni, kleeppilte jms-t.
Mõttekaardilt on hea õpikupeatüki sisu seda üle lugemata korrata. Samuti on see tõhus
viis ühtse suurema teemaga kontrolltööks õppida. Ainuüksi kaardi joonistamine on hea võte õpitava meeldejätmiseks.

Faktisedelid
Õpitavast materjalist kirjutatakse eraldi sedelitele või postkaartidele üles nt 12 (kuid
võib ka väiksemal või suuremal arvul) erinevat fakti, kasutades erinevaid värve ja nii vähe
sõnu, kui võimalik. Edasi saab kaartide abil õppida mitut moodi. Näiteks segada kaardid ja püüda need faktid õigesse järjekorda panna. Fakte võib laduda ka tähtsuse järjekorras või põhjus-tagajärg-seoses. Samuti võib kaardid laduda tagurpidi lauale, siis kõik peale ühe ringi keerata ning kontrollida, kas me mäletame, mis ringikeeramata kaardil kirjas oli.

Päripäeva liikumise tehnika
Päripäeva liikumise tehnika on kasulik millegi kronoloogia õppimiseks, jutustamiseks
valmistumisel või sündmuste ning nende järjestuse meeldejätmisel.

Alguses joonistatakse kahe lõikuva teljega graafik. Kui soovime, võime sellele
arusaadavuse huvides märkida ka kesksed kellajad: 12, 3, 6 ja 9. Laps peab esitama
märksõnad ja kujundid või pildikesed kronoloogilises järjekorras, järgides kellaosuti liikumise suunda.

Allikas: Aidi Vallik/ http://aidi.adisain.eu/

Kuidas aidata lapsel keskenduda?

Posted on 25. veebr 2012

Enne kui laps hakkab istuvat tööd tegema, siis olge veendunud, et ta saaks enne end tühjaks rahmeldada.

Lastel tekib vajadus ringi tormata ja karjuda. Enese tühjaksjooksmine enne paikset tegevust teeb istumise lapsele kergemaks ja parandab tema aju hapnikuvajadust.

Keerake maha üleliigne heli kodus. Kui teie lapsel on keskendumisega raskusi, lülitage televiisor ja raadio välja. Valige vaikseks tegevuseks mingi rahulik koht, kus miski ei hajutaks lapse tähelepanu ja kus te saaksite tema läheduses viibida.

Eemaldage liigsed asjad, mis hajutavad lapse tähelepanu. Pange kappi ära mänguasjad, mida tal hetkel vaja pole. Kui kodus on väikelapsest õde või vend, pakkuge talle tegevust toa teises nurgas, et väiksem ei saaks suuremat häirida.

Veenduge, et lapse füüsilised põhivajadused oleksid rahuldatud. Laps
ei saa keskenduda, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

Alguses võib teha puhkepause iga natukese aja tagant, järk-järgult paigalistumise aega pikendades.

Erinevate allikate põhjal

Kas sinu laps on sünnipäraselt andekas?

Posted on 13. veebr 2012

Osal lastest on tegelik või potentsiaalne võime teha asju oluliselt paremini kui tema eakaaslastel. Andekaid lapsi on vähem, kui me arvame. Kuid seejuures vajavad nad erilist tähelepanu. Kas sinu laps võib olla kaasasündinud andega ja kuidas seda kindlaks teha?

Lapse andekuse tuvastamine

Kanada teadlane ja psühholoog Françoys Gagné defineerib andekat last järgmiselt:
“Andekal lapsed on erakordne või äärmiselt kõrge kaasasündinud võimekus ükskõik millisel intellektuaalsel, loomingulisel, sotsiaalsel või füüsilisel alal. Tänu sellele kuuluvad nad omavanuste laste hulgas andekama 10% hulka ja seda ka juhul, kui tema annet pole veel tuvastatud.”

Võrdluseks: talendikas laps on see, kelle võimed on juba praegu avaldunud tema saavutustes, ja tänu millele kuulub ta oma eakaaslaste hulgas andemakama 10% hulka. Teisisõnu: anne on loomulik võime, talent on süstemaatiliselt arendatud oskus.

Kuidas saada aru, et minu lapsel on sünnipäraselt andekas?

Andekale lapsele on omane ebaühtlane areng, samas võivad olla tal erakordsed oskused ühes või kahes valdkonnas.

Andeka lapse iseloomu-omadused:

erakordne analüüsi- ja arutlusvõime
kiire õppimisvõime ning suutlikkus infot kiiresti meelde tuletada
varajane lugemisoskus
lai sõnavara ja selle õige kasutamine
pikajaline sügav huvi ühe teema või valdkonna kohta
suur uudishimu, hea kujutlusvõime ja orginaalsed mõtted
hoolimata probleemidest viib ta ülesande järjekindlalt lõpule
tal on hea või veidi tavapäratu huumorimeel
ta küsitleb ja seab asju kahtluse alla

Samas on andekal lapsel ka vähem ideaalseid omadusi:

ta tüdineb kiiresti, väljendab vastumeelsust sunnile, segab teisi ja kipub unistama
ebaviisakas ja respektitu suhtumine täiskasvanute arutelusse
tal on vähe sõpru, teiste suheldes puudub tal kannatlikkus ja ta võib käituda ebasobivalt
talle ei sobi rühmatöö ja ta kipub aruteludes domineerima
ta on hajameelne ja tähelepanematu, kuid samas tuleb ülesannetega kergesti toime
ta on kriitika suhtes ülitundlik
ta näitab üles pidevat perfektsionismi

USA Andekate Laste Arengukeskuses töötava Dr Linda KReger Silvermani sõnul on andeka lapse kasvatamine üks suurimaid väljakutseid elus. “Andeka lapse kasvatamine on rahaliselt kulukas ja aeganõudev.” “Tal on enamasti väiksem unevajadus kui sul, tal on rohkem küsimusi kui sul vastuseid, ta nõuab 24h päevas sinu tähelepanu, tal on kinnisiideelised hobid, kooliõppekava ei paku talle piisavalt väljakutseid; tal on vajadus parima sõbra järele,kes teda täielikult mõistaks; tal on ebareaalsed ootused nii enda kui teie suhtes; ta tahab teada, mis on elu mõte…”

Paanikaks ei ole aga põhjust, sest andekad lapsed kasvavat veelgi paremini n-ö ebatäiuslike vanematega peres.

“Pole oluline, mis koolis laps käib – kodune keskkond määrab selle, mis neist tulevikus saab ,” selgitab Silverman. “Lapse kasvatamisel usaldage oma sisetunnet – mitte keegi ei tunne teda paremini kui teie.”

Silverman lisab, et andeka lapse kasvatamise võtmesõnaks on austus – suhtuge austusega tema erilisusesse, tema arvamusse ja tema unistustesse. Silvermani sõnul on paljudel andekatel lastel raskusi koolis sisseelamisega, mistõttu on lapsele äärmiselt oluline, et vähemasti kodu on see koht, kus hinnatakse tema erilisust ja teda ennast nii, nagu ta on.

Kuhu pöörduda, kui sul on andekas laps:

Eestis konkreetseid organisatsioone pole, aga kindlasti võiksid rääkida lapse õpetajaga, kes oskab soovitada programme ja tunde, kus sinu laps võiks osaleda.

Allikas: http://www.kidspot.com.au/, Toimetas: Tiina Luht

Miks lapsed valetavad?

Posted on 6. veebr 2012

Valetamine põhjustab nn Pinocchio efekti.

Briti arengupsühholoog väidab, et lapsed omandavad valetamis- ja manipuleerimisoskuse juba enne aastaseks saamist, ning selgitab, mis eesmärgil nad seda teevad.
Praeguseni on kehtinud teooria, mille kohaselt õpib laps valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt, kirjutab The Times.

Briti arengupsühholoog Vasudevi Reddy väidab, et isegi kaheksa-üheksakuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema. Näiteks võib laps, kes ei taha mängimist lõpetada, teeselda kurtust ja ema jutule mitte vastata, või karistusest pääsemiseks head nägu teha.

Psühholoog Richard Woolfson sellesse teooriasse ei usu ja arvab, et sageli võivad täiskasvanud lapselt tulevaid signaale lihtsalt valesti tõlgendada. Tema sõnul ei teeskle laps tahtlikult kurtust, vaid on piisavalt isekas ja käitub nii nagu tema tahab.

Miks lapsed valetavad ja kas vanemad peaksid muretsema?

Uuringu on näidanud, et lapsed ei oska valetada – täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15 protsendil kordadest. Ometi ollakse visad üritama. Reddy sõnul ei tehta seda kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Woolfsoni sõnul ei tohi siinkohal last õpetades aga liiga karm olla. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist reakstiooniga välisele ohule, näiteks pahasele emale.

Samas on olukordi, kus lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Üheks selliseks puhuks on teiste süüdistamine. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.” selgitab Reddy. Tema sõnul on oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.

“Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele,” selgitab Reddy.

Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. “Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse,” paneb Reddy südamele.

Kogu tõde valetamisest:

Valetaja kehakeel: suu katmine sõrme või käega, silmade hõõrumine või nina puudutamine, sage pilgutamine ja suletud käed. Valetades liigub veri nina otsa ja tekib kerge punetus ehk Pinoccio efekt.

Kellele valetatakse? Virginia ülikooli uuringust selgus, et 50 protsenti tudengitest valetab emaga vesteldes. Ühe tööotsingufirma andmeil valetab iga kolmas inimene oma CV-s. 5000 naise hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et 73 naistest ei julgeks oma mehele öelda, et nad teise mehe last ootavad.

Mis me valetame? Iga neljanda vale eesmärk on kergendada sotsiaalset suhtlust (“Söök oli väga hea.”). Samuti püütakse valetades ennast teistele huvitavamaks teha.

Mida teha kui laps valetab?

Ärge kaotage enesevalitsust. Kui te reageerite liiga ägedalt, siis eitab laps oma valetamist edaspidi veel järjekindlamalt, et teie viha vältida. laitke maha valetamist, kuid hoidke end vaos.

Rakendage mõistlikke karistusi. Need peaksid vastama vale tõsidusele. Liialdatud karistuse puhul riskib teie laps pigem valetamisega.

Öelge oma lapsele, et armastate teda. Ta peab teadma, et see on endiselt nii, kuigi te teate, et ta valetas teile. Ta peab õppima, et teid võib tema käitumine pahandada, kuid te armastate teda hoolimata valest.

Arutlege selle üle, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tõtt rääkinud. Ta saab aru, et see oleks talle samuti pahanduse kaela toonud, kuid see oleks olnud parem kui valetamise tagajärgedega silmitsiseismine.

Õhutage teda tõtt rääkima. Seletage talle, et võib tulla hetki, mil ta peab teile millestki ebameeldivast rääkima, kuid te eelistaksite kuulda tõtt.

Sulle võib veel huvi pakkuda: Õpetame lastele ausust ja vastutustunnet

Allikas: The Times; “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

5 nõuannet hulljulge lapse ohjeldamiseks

Posted on 5. veebr 2012

Osad lapsed on riskialtimad kui teised, sest nende ohutunne ei ole veel hästi arenenud. Nad ei karda tundmatuid situatsioone, asukohti või katsetada asju, mida ei tohiks.

Mida siis peaks tegema?

Pange paika piirangud. Selgita talle konkreetselt ja selgelt, et teatud asjade puutumine või mõnes kohas viibimine on temale keelatud ning seejärel juhtige tema huvi seejärel mujale.
Ärge hoiatustega liialdage. Teie laps võib hakata kartma kõike uut, mis pole soovitav.
Pakkuge turvalisi kogemusi. Hoolitsege, et tal oleks piisavalt võimalusi turvaliselt ümbrust uurida, et ta ei peaks liialt riskima.
Pange laps huviringi. Huviringid arendavad tema võimeid ohutus keskkonnas.
Kinnistage tema mõistlikku käitumist. Kiitke last, kui näete, et ta väldib võimalikku ohtu, valides turvalisema tee. See innustab ka järgmine kord õiget valikut tegema.

Allikas: “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

Lapse emotsionaalsed vajadused

Posted on 28. jaan 2012

Olgugi, et kõik lapsed on erinevad, on nende emotsionaalsed põhivajadused samad.

Teie laps võib nautida avalikku kiitust või hoopis privaatsemat tunnustust. Mõelge, mis teie lapsele meeldib ja mis mitte. Arvestage tema soovide- ja vajadustega.

Ärge unustage, et isegi sama pere lapsed on erinevad isiksused, erineva iseloomu ja arengulise võimekuse poolest.

Millised on laste emotsionaalsed põhivajadused ?

Olla armastatud
Teie laps peab tundma, et teda armastatakse.
Olla hinnatud
Laps saab olla õnnelik, kui teab, et te imetlete teda. Hinnake last tema saavutuste ning samuti ka tema enda pärast. Pöörake tema saavutustele suurt tähelepanu, olgu selleks hea käitumine, esimene samm või abi söögitegemisel.
Olla kaitstud
Turvatunne on väga oluline lapse arengus. Turvatundeta muutub laps närviliseks ja rahutuks. Laps ei tohi tunda hirmu, et ta maha jäetakse.
Tunda stabiilsust
Lapse elus peavad valitsema kord ja stabiilsus. Selleks on oluline tuttav rutiin ja selged käitumisreeglid.
Tunda end võimekana
Usk oma võimetesse aitab lapsel areneda ning tulla toime igapäevaste raskustega.
Oma andeid rakendada
See emotsinaalne vajadus õhutab teda uusi kogemusi otsima.
Vabadus
Kasvatada tuleb isiksusi, kes õpivad mõtlema ja tegutsema iseseisvalt.

Allikad: “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson, Kirjastus Varrak; www.omapere.ee, “Laps ja tema hobi – millal alustada?”-Jari Sinkkonen.

Positiivne kehakeel: õpeta lapsele, kuidas edukalt suhelda

Posted on 23. jaan 2012

Inimesed ei suhtle omavahel ainult sõnade abil. Kui nad vahetavad informatsiooni, siis kõne hõlmab edasiantavast sõnumist 7%, lausutavate sõnade toon annab edasi 38% edastatavast ning üle poole (55%) sõnumist moodustab kehakeel. Lapsedki kasutavad suhtlemisel enam kehakeelt kui verbaalset suhtlust. Uuringute alusel väljendavad lapsed sõprussuhetes alla 10% oma tunnetest sõnade abil – peamine on suhtlemises kehakeel. Laps räägib oma sõpradega alla 20 minuti päevas.

Koolieelikule on vaja edukaks suhtlemiseks selgitada kehakeele olemust, sest see aitab tal luua sõprussuhteid ning avaldada kaaslastele suuremat mõju kui pelgalt rääkimine. Lapsele võib seletada, et kuna inimesed tutvumisel eriti palju ei räägi, siis seda suurem osa on sõprussuhete sõlmimisel tema kehakeelel. Esmamulje inimesest tekib ikka tema kehakeele põhjal. Siin pole mõtet heietada lugusid kenast sisemusest, vaid tuleb õpetada last oma kehakeelt valitsema niipalju, et ta kohe uude seltskonda sisenemisel põlu alla ei satuks.

Lapsele saab selgitada, et on olemas avatud kehakeel, mis annab teateid suhtlemisvalmidusest, ja tõrjuv kehakeel, mis kaaslasi ligi ei meelita. Kui laps esmakohtumisel hoiab pilgu maas, põrnitseb, paneb käed risti rinnale, siis annab see temast teada kui kinnisest ja ebasõbralikust inimesest, kellega eakaaslased ei kiirusta suhteid looma. Lapsele võiks õpetada avatud kehakeele märke. Kui õpetate lapsele, kuidas endast positiivset esmamuljet luua, siis annate tema kätte võimsa suhtlusrelva. Tema seltsis soovitakse kauem viibida, tahetakse teda tundma õppida ja temaga rohkem suhelda. Keegi lapsevanemaist ei taha ju, et tema last tõrjutakse. Laps peaks oskama sõprade leidmiseks kehakeelt kasutada ja paremini omandatud kehakeel aitab ka sõprust alal hoida.

On lihtsaid positiivse kehakeele võtteid, mida saad oma lapsele õpetada. Võid neid temaga koos harjutada ja juhendada last nende oskuste omandamisel.

Naeratus. Särav ja lai naeratus näitab, et sinu laps on lõbus, et tema seltskonnas on meeldiv viibida. Positiivsus on nakkav ja tõmbab inimesi ligi. Kortsus kulm või neutraalne näoilme ei kustu eriti seltsima.
Püstine peahoiak. Kui lapsel on pea norus, ei pea kaaslased teda avatuks. Kuigi

Suurenda oma lapse teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.

laps võib tunda end halvasti või olla kurb, võiks talle näidata, et õigel pea- ja kehahoiakul on imeline mõju nii talle endale kui ka kaaslastele.
Silmside. Sõbrad vaatavad teineteisele suheldes ikka silma. Inimest, kes ei karda silmsidet luua, peetakse enesekindlaks ja kaasinimestest huvitatuks. Samal eesmärgil soovitatakse ka lapsele näpunäiteid ja soovitusi jagades või teda noomides laskuda tema näo kõrgusele ning talle otsa vaadata.
Hea kehahoiak. Sirgete, otse kaaslaste poole pööratud õlgadega väljendab laps oma enesekindlust. Längus õlad annavad märku selle puudujäägist.
Distants. Oluline on ka see, kui kaugelt inimesed üksteisega suhtlevad. Hea vahemaa sõbralikuks suhtlemiseks on 45 cm. Kui minnakse kaaslasele lähemale, rikub see tema privaatsust, kaugemalt suhtlemine näitab jahedust.
Žestid. Kellegagi kohtumisel võib ebalemine ja enesekindluse puudus avalduda selles, et laps hakkab närviliselt käsi hõõruma. Lapsele võib õpetada, kuidas teiste seltskonnas oma käsi lõõgastada.
Käsivarred. Käed võiksid rippuda vabalt küljel. See jätab enesekindlama ja sõbralikuma mulje. Kui lapsel on kombeks võõrasse keskkonda sisenemisel käed rinnale ristata, siis näitab see tema ebalust ning on kaitsereaktsioon. Ka käte taskusse surumine pole viisakas.
Tagasiside. Positiivne tagasiside kõnelemise ajal avaldub näiteks noogutamises ja kaaslase näoilme peegeldamises. See näitab, et kaaslast kuulatakse huviga.
Keha suund. Kogu suhtlemise vältel peaks olema kehaga kaaslase poole pöördutud. Vestluse keskel teisest lapsest või ka täiskasvanust eemale pööramine pole sobiv, sest annab märku tüdimusest, huvipuudusest ning ebaviisakusest. Lapsele peaks õpetama näoga kaaslase poole olemist kogu vestluse vältel.

5 näpunäidet vanemale:

Suurenda oma lapse (ja enda) teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.
Suurenda lapse teadlikkust. Seda saab teha juba varasest east, kui vaadelda lapsega koos erinevaid pilte/fotosid inimestest ja selgitada, mida poosid või näoilmed väljendavad ja kui tähtsat rolli nad suhtlemisel omavad. Ka ise võite manada endale ette erinevaid ilmeid ja küsida lapselt, mida need tema arvates tähendavad.
Juhenda oma last. Anna ükshaaval soovitusi kehakeele parandamiseks. Iga suhtlemise ja kehakeele aspekti võiks harjutada paari nädala kestel, seejärel alles pöörduda järgmise juurde.
Kiida edu puhul. Kui märkad lapse kõrval olles, et ta midagi õpitust seltskonnas kasutab, anna talle selle kohta tagasisidet, öeldes talle, et oled rõõmus tema enesekindluse üle. Selgita, milliseid enesekindla ja avatud kehakeele võtteid laps kasutas.
Paku välja lahendusi. Lapsel on vähe abi sellest, kui talle lihtsalt öeldakse, et tema kehakeel pole parimate killast. Talle peab andma konkreetseid soovitusi, kuidas seda parandada: näiteks peaks ta kaaslasele silma vaatama või selja sirgu ajama.

Lapsele kehakeele tutvustamine pole talle manipuleerimisvõtete selgitamine. Kehakeelel on lihtsalt maailmas niivõrd suur roll.

Huvi pärast võib tuua lapsele näiteid ka looma- ja linnuriigist, kus kehakeelel on täita veelgi suurem osa. Nii võib talle ka selgitada, et loomade ja inimeste maailmas on naeratusel erinev roll täita. Last võib hoiatada, et ta ei püüaks näiteks võõraste koertega püüda sõprust arendada, kasutades silmsidet ja laia hambaid paljastavat naeratust. Koerte maailmas on niisugustel märkidel hoopis teine tähendus.

Abimaterjal: „Miks lapsed nii käituvad?“, R. Woolfson

Täna teeme muusikat!

Posted on 20. jaan 2012

Kui just pole plaanis kelgutama minna, siis võid vahelduseks lastega musitseerida. Pole muusikariistasid? Sellest saab üle. Tee need ise!

Musitseerimine pole mõeldud päevadeks, kui sul pea valutab. Muusikat saad teha lapsega siis, kui oled reibas ja välja puhanud.

Trumm

Vajad:

tühja helbekarpi
nööri
kahte puulusikat

Tee nii:

Tee karbi mõlemasse otsa auk.

Aja nöör aukudest läbi ja säti nii, et trumm ripub lapse kaelast kuni vöökohani.

Anna lapsele lusikad pulkadeks ja las marsib ja lööb trummi.

Makaroni-kõristid

Vajad:

peotäit kuivi makarone
kaht kaanega topsi (jäätise, jogurti vmt)

Tee nii:

Puista kummagi topsi sisse natuke makarone ja pane kaas peale. Kui tahad ennetada makaronide sadu, tugevda ühenduskohti kleeplindiga. Seejärel – raputa, kõrista, veereta.

Purgiksülofon

Vajad:

12 ühesuurust purki (kes ladistamist kardab, siis kaanega)
puulusikat (võite teisi kah proovida, aga puuslusikaga on kindlam)

Tee nii:

Kalla igasse purki vett nii, et järgmises on sõrmejagu rohkem kui eelmises. Mida vähem vett, seda madalam on heli. Koputa lusikaga purkide pihta ja proovi võluda välja mõni meloodia.

Oboe (aga mitte tavaline)

Vajad:

peenemat sorti pikka papptoru (köögifooliumi või –kile rull, kingituspaberirull)
küpsetuspaberit või kalkat toru otsa katmiseks
kummipaela paberi kinnitamiseks
kudumisvarrast või head naasklit vmt aukude tegemiseks

Tee nii:

Kata toru üks ots paberiga ning kinnita paber kummipaelaga või kleeplindiga või millegi muu taolisega.

Torgi toru ühele küljele kudumisvardaga augud ning ümise tühjast otsast torusse. Vaata, milliseid helisid suudad välja võluda ja anna lapsele tema esimese oboepala komponeerimiseks.

Mida nendega toredate musitseerimisvahenditega edasi teha?

Rannapidu

Kui need toredad muusikariistad valmis ja sa ei taha seda külma talve enam mitte nähagi (neid päevi tuleb ette, mil külmast villand), võid ühe mõnusa teemapeo korraldada.

Kui võimalust on, küta tuba kuumaks (nii soojaks kui võimalik). Laota rannalinad põrandale, otsige rannariided välja ja musitseerige. Tehke koos lapsega mõnusad kokteilid, valmistage väikesed näksid, pange ette päikeseprillid ja kujutlege, et olete eksootilises rannas, kus tantsitakse, musitseeritakse ja lõbutsetakse.

Muusikaõhtu

Harjuta koos lastega mõnda klassikalist teost või mõnd lastelaulu esitama. Palasid võib olla ka mitu. Seejärel võite korraldada muusikaõhtu, kuhu saab külalisi kutsuda. (Vanavanemad, sõbranna koos lastega, lemmikloomad, nukud, mänguloomad. Naabrid tulevad ka kõne alla, parem kuulaku teie juures ja lõbutsegu, kui et muretsevad seina taga, mis toimub.) Väikestel artistidel on kindlasti suur menu!

Allikas: Puberteedieelikute kasvatamine, Dr Sabina Dosani ja Peter Cross

Hea lugeja! Kirjuta, kuidas oled sina koos oma lapsega musitseerinud.

Ole ise parim fotograaf lapse sünnipäeval

Posted on 19. jaan 2012

Laste sünnipäevad on tegevust ja naeru täis üritused, kus jäädvustamisväärseid hetki leiab igal sammul. Siin mõned fotograafide soovitused, kuidas peost tõeline fotoreportaaž teha!

Soovitused on kokku pannud Tiina Luht Fotograatsia fotostuudiost.

ENNE SÜNNIPÄEVA

1. Tee nimekiri hetkedest, mida soovid kindlasti pildile püüda: sünnipäevalaps, perepildid, külaliste saabumine, tort, kaunistused, jne. Nii on kindel, et kõige olulisemad fotod tehtud saab! Tee sünnipäevalapsest pilti enne peo algust, samuti võiks võimalikult varakult ära teha perepildid.
2. Kontrolli tehnikat: Kontrolli, et aku oleks laetud ja mälukaardil piisavalt ruumi (tõmba varasemad pildid arvutisse) – nii väldid võimalust, et tordilõikamise ajaks pole enam midagi, millega seda jäädvustada.
3. Jäädvusta sünnipäeva reportaaži vormis, st püüa pildile päeva kõige olulisemad tipphetked – külaliste saabumine, mängud-tegevused, küünalde puhumine ja tordi lahtilõikamine. See võimaldab hiljem peo meeleolu ja kulgu terviklikult edasi anda.
4. Võimalusel leia inimene, kes vastutaks piltide eest. Võid küll lootma jääda, et igaüks pildistab ja kokku tuleb hulganisti materjali, aga enamasti lõpeb see kurvastusega, et midagi olulist jäi ikkagi pildile saamata. Kui tegemist on eriti olulise verstapostiga ja/või väga põhjalikult planeeritud teemapeoga, tasuks mõelda fotograafi palkamisele – nii on kindel, et põhjalikke ettevalmistusi jõudnud pidu ka vääriliselt piltidele saab! Väiksemate ürituste puhul palu teenet fotoarmastajast sõbralt/tuttavalt.

PILDISTAMISEL PEA MEELES:

Amatööride suurim viga on see, et pildile jäetakse liiga palju tühja ruumi ja segavaid asju.

5. Lasku lapse tasandile. Laste pildistamisel reegel number üks! Lapsed on pisikesed ja enda perspektiivist peanuppe pildistada ei ole eriti lahe. Vajadusel kükita/istu põrandale/viska kõhuli, et kaamera oleks lapse silmadega ühel kõrgusel.
6. Pildista! Kiiresti! Lapsed on väledad ja hetked ei anna oodata – enne kui sa aru saad, on nemad juba järgmises kohas järgmiste tegevuste juures. Kindel viis on päästikunuppu pooleldi all hoida ja pildistatav juba varakult ära teravustada, et lahe moment kaamera mõttetöö tõttu jäädvustamata ei jääks.
7. Külalised laua ääres. Selle hetke võiksid kindlasti jäädvustada – võimalusel kõrgemalt (nt tooli otsast). Saad korraga pildi kõigist külalistest ja ilusti kaetud lauast.
8. Arvesta, et perepildid ja sünnipäevalapse portreed võiksid ära teha enne külaliste saabumist või kohe peo alguses. Selle toreda päeva emotsioonid kurnavad väikesed lapsed päris ära ja nutva-väsinud-mossis pidulise pilt ei ole võrreldav naeratava ja ootusärevuses sünnipäevalapse omaga.
9. Jälgi tausta! Enne pildi tegemist vaata, et pildistatava taga olev taust oleks puhas, ilma häirivate objektideta. Vajadusel tõsta asju ümber!
10. Eelista varjatud võtteid poseeritud piltidele! Poseeritud pilte saad igal ajal, aga võimalusel püüa tabada lapsi tegevuses, olgu mängimine, söömine või kingituse avamine. Need on spontaansed hetked, mis tavaliselt toovad laste nägudele tuhandeid ilmeid – mida siis veel pildistada kui mitte neid!
11.Lähivõtted. Amatööride suurim viga on see, et pildile jäetakse liiga palju tühja ruumi ja segavaid asju. Kui soovid pilti lapsest, keskendu temale – see, mis taustal toimub, ei ole oluline – tähtis on pildil olev modell! Parimad hetked lähivõteteks on näiteks kingituste avamine, küünalde puhumine ja tordi lahtilõikamine.
12. Tee grupipilt! Inimeste ühispildile kamandamine võib tunduda tüütu, aga hiljem on väga tore meenutada, kes külas olid ja kui palju neid oli. Kui tegemist on teemapeoga, võiks seda kindlasti ka pildil jäävustada. Kaasaegsed mänguasjad ei pruugi hetkel tunduda olulised, aga vanemaks saades on tore meenutada, millega tol ajal mängiti.
13. Ära unusta külalisi. Sünnipäevalaps on küll tähelepanu keskmes, aga oluline on jäädvustada piltidele ka külalised, sh õed-vennad ja head sõbrad. Püüa tabada toredaid hetki ühistest tegemistest ja mängudest.

KUI SÜNNIPÄEV ON LÄBI

14. Tõmba pildid arvutisse! Kuigi lihtne, tundub fotode arvutisse laadimine äärmiselt tüütu. Siiski tasuks see enne ära teha, kui keegi need olulised hetked kogemata kaardilt ära kustutab!
15. Pane pildid albumisse! Jällegi on mugav hoida faile arvutis, aga ilma tagavarata võid ühel hetkel täiesti kogemata ilma olla. Paberfotod tagavad selle, et toredad mälestused ja üritused säilivad fotode näol perealbumis ka siis, kui arvuti peaks üles ütlema.

1 2 3 Järgnev lehekülg »