Tag

Imik

Browsing

Kui hambad tulevad

Hammaste tulekust annab märku vajadus närida. Foto: Dreamstime

Hammaste tulek on pikk protsess: võib alata kolmandast elukuust, kesta kolmanda eluaastani ning sellega võivad kaasneda erinevad vaevused. Esimese kiku nähtavale ilmumine on aga kindlasti tähtis sündmus.

Millises järjekorras hambad tulevad?

Tavaliselt lõikub esimene hammas neljanda ja seitsmenda elukuu vahel. Kiire arenguga lapse esimene kiku võib juba kolmekuuselt välja ilmuda. Aeglasema arenguga lapsel võib see alles esimese eluaasta lõpul tulla.

Üldjuhul ilmuvad kaks esimesed hammast alla keskele (alumised lõikehambad). Neile järgnevad 4-8 nädala pärast neli ülemist lõikehammast (eesmised ja külgmised). Umbes ühe kuu pärast ilmuvad alumised külgmised lõikehambad (mõlemal pool kaht kõige eesmist lõikehammast). Seejärel lõikuvad esimesed purihambad ja kõige lõpuks silmhambad. Kolmandaks eluaastaks peaks lapsel kõik 20 piimahammast suus olema.

Lapse hambad Ilmuvad Vahetuvad
Keskmised lõikehambad 8.-12. kuul 6.-7. aastal
Külgmised lõikehambad 9.-13. kuul 7.-8. aastal
Silmhambad 16.-22. kuul 10.-12. aastal
Eesmised purihambad 13.-19. kuul  9.-11. aastal
Tagumised purihambad 25.-33. kuul  10.-12. aastal
Hammaste tüübid

Joonis:
1.Silmahammas
2. Purihambad
3. Eespurihambad
4. Lõikehambad 

Harvadel juhtudel on lapsel juba sündides üks-kaks hammast suus või ilmuvad need esimese paari elunädala jooksul. Nn lisahambad kinnituvad vaid igeme külge, sest juur ei ole veel moodustunud. Selline hammas on kergesti liikuv, segab beebit söömise ajal ning võib beebi kurku sattuda. Tavaliselt tõmmatakse sünnihambad välja. Piimahambad hakkavad jäävhammaste vastu kuuenda eluaasta paiku vahetuma.
 
 
 
Sümptomid

Kui osadel beebidel tulevad hambad märkamatult suhu, siis teistel vaevaliselt ja valuliselt. Hammaste tuleku sümptomiteks võivad olla:

  • Ilastamine
  • Paistes ja tundlikud igemed
  • Ärrituvus
  • Beebi vajadus närida
  • Toidust keeldumine
  • Sage öine ärkamine
  • Kõrvade sikutamine, põskede nühkimine (igemete valu võib kulgeda kõrvadesse ja põskedesse mööda ühiseid närvikanaleid)

Kuidas valu leevendada?

Sa ei saa küll hammaste tulekut takistada, kuid saad sellega kaasnevat valu leevendada. Anna lapsele midagi närida, näiteks närimisrõngas või külmutuskapis jahutatud märg rätik. Paistetavaid igemeid võib leevendada ka millegi külma söömine, näiteks õunapüree või jogurti. Või pese käed ning masseeri oma sõrmega beebi igemeid. Igemetest välja pressivate hammastega kaasnevat valu mahendab piisav vastusurve.

Kui millestki muust abi ei ole, peab lapsele paratsetamooli andma. Igemetele võib kanda ka spetsiaalset jahutavat geeli, mis rahustab. Osa lastearste seda siiski ei soovita, sest kui geeli liiga palju kasutada, võib kurgu ümbrus tundetuks muutuda ning neelamisrefleksi nõrgeneda (neelamisrefleks ennetab iseenda sülje kätte lämbumast). Pühi beebi nägu aeg-ajalt puhta riidetükiga, et vältida suurenenud ilastamisest tulenevat löövet ja naha kuivamist suu ümber.

Hammaste puhastamine

Hambapesuga tuleb alustada varakult.

Kui lapsel on hambad suus, on sinu ülesanne nende eest hoolitseda. Esimesel eluaastal ei pea neid otseselt harjaga pesema, kuid peaksid vähemalt kaks korda päevas märja marli- või muu puhta riidelapiga puhastama. Beebidele on olemas ka spetsiaalsed hambapastad.

Ära kunagi anna lapsele voodisse lutipudelit kaasa (v.a siis, kui selles on puhas vesi). Rinnapiimas või piimasegus olevad suhkrud ladestuvad lapse hammastele ning võivad põhjustada kaariest või nn lutipudelisuud.

Teine võimalus kaariese ja hambaaukude vältimiseks on laps tema esimese sünnipäeva paiku lutipudelist võõrutada ja tassist jooma harjutada. Selleks ajaks on ta piisavalt suur ning koordinatsioon samuti hea. Kui laps joob lonksutassist, saab ta janu kiiremini kustutatud ja puutub magusainetega vähem kokku, kui päev läbi lutipudelit imedes.

Kuuekuuse beebiga regulaarsele arstivisiidile minnes tasub küsida, kas laps vajab lisaks fluori. Seda on lisaks vaja siis, kui sinu kodukoha vesi ei sisalda piisavalt fluori *. Tõenäoliselt kontrollib arst ka, kas tital on juba hambad ilmunud. Lapse esimene visiit hambaarsti juurde peaks toimuma tema esimese sünnipäeva paiku. Kui selleks ajaks ei ole lapsel veel hambad tulnud, konsulteeri lastearstiga, kas tuleks minna hambaarsti juurde kontrolli.

18. elukuu paiku on laps valmis ise oma hambaid harjama. Alguses tuleb Sul teda aidata, sest väikesed käed ei ole veel nii osavad, et hambaharjaga oskuslikult ümber käia. Lapse hambahari peaks olema pehmete harjastega. Võid harjale panna ka hästi natuke (herneterasuuruselt) fluorivaba hambapastat.

Hambaid ei pea harjama teatud kindlas suunas, peamine, et toiduosakesed hammastelt eemaldatud saavad. Kui lapsele ühe hambapasta maitse ei meeldi, proovi teist või ära kasuta seda üldse. Hambapastat ei pea kasutama, kui lapse menüüs ei ole palju suhkrurikkaid toite (mida peaksid nii või naa vältima). Kui laps sööbki magusat (näiteks sünnipäeval) pese ta hambaid varsti peale söömist.

Millal peaks muretsema?

Kui esimese eluaasta lõpuks ei ole ikka hambaid tulnud, räägi sellest kindlasti lastearstile (enneaegsetel lastel võivadki hambad tavapärasest paar kuud hiljem ilmuda). Kui lapsel on olemas kõik hammaste tuleku sümptomid (suur süljeeritus, paistes igemed), kuid tundub, et ta vaevleb pidevalt valu käes (nutab lohutamatult), helista lastearstile. Hammastetulek ei tohiks lapse jaoks piinarikas olla.


Vanker versus kandelina – kumb valida?

Kõige tavapärasem lahendus on lapsevanker

Üks kindel harrastus, millega imiku vanemad suure tõenäosusega tegelema hakkavad, on regulaarsed jalutuskäigud värskes õhus. Selgub, et nii ka lihtsa asja tarvis on olemas päris mitu võimalust.

Kõige tavapärasem lahendus olukorrale on lapsevanker. Vankrit kasutatakse esimesed pool aastat ja siis ostetakse jalutuskäru. Suurem osa tänapäevastest lapsevankritest on valmistatud sünteetilistest materjalidest ja metallist. Paljud neist sisaldavad ka plastikdetaile. Kuna vankri kasutusiga on enamasti üsna lühike ning materjalide töötlemise aste on kõrge, siis on toote ökoloogiline jalajälg üüratu. Vankri sünteetilistest materjalidest osasid ei koguta ümbertöötlemiseks ja prügimäel kõdunevad nad väga pikka aega.

Mitmed lapsevankreid valmistavad firmad kasutavad tootmisprotsesside käigus aineid, mis on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale. Näiteks on erinevate lapsevankrite koostisest leitud broomi sisaldavaid leegiaeglusteid, PVC-d ja isegi dibutüültina (DBT). Mõnede vankrite kattematerjalide värve on muudetud kirkamaks halogeenorgaaniliste ühendite abil. Seetõttu soovitab Bioneer enne vankriostu küsida, mis materjalidest toode valmistatud on.

Ökoloogilist jalajälge vähendab vankri kasutamine ka jalutuskäruna. Selline lisavõimalus on olemas enamikul vankritest, aga vanemad jätavad võimaluse kasutamata. Nimelt, võrreldes eraldi ostetud jalutuskäruga on lapsevanker oluliselt kogukam ja raskem. Teine võimalus vähendada toote ökoloogilist jalajälge, on kasutada vankrit tema eluea lõpuni, s.t. mitme lapsega järjest.

Naturkind

Mõnevõrra keskkonnasõbralikum on tavalise lapsevankri asemel valida ökolapsevanker. Näiteks Saksa firma Naturkind toodab kvaliteetseid vankreid, milles kasutatakse igal võimalikul juhul looduslikke ja keemiavabasid komponente. Kattematerjaliks on mahepuuvill. Pehmendustes kasutatakse naturaalset lambavilla. Kookoni kõvad osad on valmistatud lepapuidust ja lükkesanga kate on naturaalsest korgipuust. Pärast vankri eluea lõppu jõuavad tema looduslikest materjalidest koostisosad kiiresti tagasi aineringesse. Ka ökolapsevankrit on mõttekas kasutada mitme lapsega järjest ja käruea lõpuni. Eestis võib Naturkind lapsevankreid leida ökopoodidest.

Lapsevanker on tegelikult üsna „uudne“ leiutis. Palju kauem on inimkond kandnud oma lapsi erinevate kandmisvahenditega seljas, kõhul ja puusal. Ajalool on tavaks teha ringe ja jõuda vanade tõdede juurde tagasi. Lapsekandmine taasavastatud oskusena kogub maailmas ja ka Eestis järjest enam populaarsust. Nii saab imik olla oma vanema turvalises läheduses.

Lapsekandmine on üdini loomulik tegevus ja on vaid mõned reeglid, mida peab järgima. Nii ergonoomilise lapsekandmiskoti kui ka kandelina tervisliku kasutamise seisukohast on oluline, et kandmisvahend võimaldaks lapse asetamist nn „konna asendisse“, toetaks lapse selga ja vajadusel ka kaela ning oleks kandjale endale mugav. Kõik muu on lapsevanemate valik.

Võrreldes vankriga on lapsekandmisvahendite ökoloogiline jalajälg märkimisväärselt väiksem. Ergonoomilised lapsekandmiskotid (Ergo, Patapum, Marsupi jms) on enamasti valmistatud tavalisest või mahepõllundusest pärit puuvillast ning võivad sisaldada üksikuid plastikdetaile. Oma massilt on lapsekandmisvahendid oluliselt väiksemad kui vankrid.

Lapsekandmiskotid on mõeldud nendele lapsevanematele, kes peavad kandelina sidumist liiga keeruliseks. Kandelinad pakuvad omakorda rohkem kasutusvõimalusi ja nende ökoloogiline jalajälg on veelgi väiksem. Ideaalis võiks kandelina olla mahepõllumajandusest pärinevast kangast. Pikka kandelina saab kasutada ka rippkiige või hällina.

Need lapsevanemad, kes ei soovi last kanda kogu tema imikuea jooksul, võivad seda teha ka ainult vankriperioodil ning võtta hiljem kasutusele kergema jalutuskäru. Igal juhul on selline kompromiss rahakoti- ja keskkonnasõbralikum.

Bioneer soovitab lapsevanematel enne ostude sooritamist aru pidada ning otsustada, mida täpselt vajatakse. Tasub kaaluda vajalike asjade soetamist kasutatuna. Nii uute kui ka kasutatud kaupade puhul on mõtet eelistad kvaliteeti odavale hinnale. Vaid sedasi saab ostudest pikalt rõõmu tunda.

Artikli autor: Katrin Lipp, www.bioneer.ee

Värske ema 16 tähtsaimat küsimust

Rinnalaps on saanud kõhu täis, kui ta on pärast toitmist rahulik

Ajakirja Pere ja Kodu numbris vastavad Ida-Tallinna Keskhaigla lastearstid Annika Tiit ja Pille Andresson sagedasematele küsimustele, mis uue ilmakodanikuga haiglast naasnud värskel emal võivad tekkida.

1. Kui tihti peaks laps sööma?

Esimestel elupäevadel soovib laps rinda sageli ja saab sealt väärtuslikku ternespiima. Tihe imetamine ergutab piima teket. Laps ei söö igal toidukorral ühepalju ja -kaua ning määrab oma söögiajad ise. Mõni tita on algul rinnal pikalt, 30-40 minutit, ning puhkab siis tunnikese. Mõni tahab imeda lühemalt, kuid tihemini. Osa lapsi sööb kiiremini ning on rahul kolmetunniste vahedega.

Kui vastsündinu end pikalt magama unustab, võiks ta vähemalt iga kolme tunni tagant äratada ja rinnale panna, vältimaks liigset kaalulangust.

Rinnalaps on saanud kõhu täis, kui ta on pärast toitmist rahulik, kehakaal suureneb ja ta pissib vähemalt 6-8 korda ööpäevas. Kui emale tundub, et piima on vähe, tuleb pakkuda lapsele rinda tavapärasest sagedamini. Kindlasti on vaja jälgida algul kaalukasvu. Esimesel poolaastal võtavad imikud tavaliselt juurde 150-200 g nädalas, s.t 600-800 g kuus. Rinnapiimatoidul olev laps ei vaja esimesel 4-6 elukuul lisasööki ega jooki. Alates seitsmendast elupäevast tuleb hakata andma D-vitamiini.

2. Kui palju laps peaks magama?

Vastsündinute unevajadus erineb suuremate laste omast. Sagedasti ärkavad nad bioloogilise vajaduse tõttu. Vastsündinu magab keskmiselt 16 tundi ööpäevas, lühikesed ülevaloleku ja söömisajad vahelduvad unega. Beebide une-ärkveloleku tsüklid on lühemad kui suurematel lastel ning jaotuvad kogu ööpäevale.

Imiku kasvades areneb ka tema bioloogiline kell (4.-9. elukuuks). Et looduslik rütm on uneaegade peamine reguleerija, on arusaadav, miks titad ei maga terve öö.

Lapse rahutusel ja sagedastel öistel ärkamistel on teisigi põhjusi. Osa vastsündinuid ärkab lähedusvajaduse, osa nälja tõttu. Ajapikku suudavad vanemad eristada ka lihtsaid unehääli ning näljanuttu. Hea oleks õppida neid märke tundma, kui laps on väsinud, ja panna ta õigel ajal magama. Üleväsinud laps ei suuda hästi uinuda ja uni võib olla häiritud. Heale unele aitavad kaasa hubane magamiskeskkond ning turvatunne.

3. Milline peaks olema lapse nahk?

Vastsündinu nahk on väga õrn. See võib punetada ning labakäed ja -jalad võivad olla lillakad. Ülekantud laste nahk on kuiv ja ketendav ning koorub tavaliselt esimesel elunädalal maha. Kohanemisperioodil võivad vastsündinu nahale tekkida punased laigud, mille keskel on heledad sõlmekesed. Tegu on toksilise erüteemiga, mida seostatakse lapse naha tundlikkusega kuiva toaõhu suhtes. Lööve kaob iseenesest paari-kolme päevaga. Samuti on kohanemisajale iseloomulikud valkjad täpid ehk miiliad lapse ninal ja põskedel. Needki kaovad ise.

Liiga kuiva või ketendava naha korral võib kasutada vanniõli või beebidele mõeldud niisutavaid kehakreeme.

Kui nahal on mädapeadega täppe või mädaville, on põhjust pöörduda arsti poole. Tegu on stafülokokkidest põhjustatud nakkusliku nahalööbega. Samuti peaks arstilt nõu küsima, kui lapsel on nahalööve ja võib eeldada allergilist nahapõletikku.

4. Kui tihti peaks beebi kakama?

Esimestel elupäevadel võib rinnapiima saav vastsündinu kakada peaaegu iga toidukorra järel. Sitket, venivat, mustjat väljaheidet nimetatakse mekooniumiks. Esimese elunädala jooksul muutuvad järk-järgult kaka värv ja koostis. Vastsündinu väljaheide on kollakas ning sinepitaolise konsistentsiga (normaalsed on ka värvivariatsioonid rohekast pruunini).

Tuleb meeles pidada, et vastsündinud võivad kakada erineva tihedusega. Mõni rinnalaps kakab iga toidukorra järel, mõni korra 4-7 päeva jooksul. Kui lapse mähe on regulaarselt märg, laps imeb rinnast hästi, on energiline ja rõõmsameelne ning kasvab korralikult, pole põhjust muretseda. Kunsttoitu saava vastsündinu väljaheide on tahkem, ent kakamise sagedus on samuti lapseti erinev.

Kõhukinnisusest saab rääkida juhul, kui väljaheide on kõva ja kuiv ning kakamine on valulik. Seda esimestel elupäevadel tavaliselt ette ei tule.
Arsti poole tuleks pöörduda, kui:

  • beebi ei võta kaalus juurde;
  • tema mähkmed pole regulaarselt niisked (võib kahtlustada vedelikupuudust);
  • beebi on loid;
  • ta nutab kakades lohutamatult;
  • kaka on vesivedel või limane, verelibledega;
  • kõht on kõva või tugevalt puhitunud.

5. Kuidas hoolitseda naba eest?

Nabakönti tuleb hoida puhta ja kuivana, et sinna ei pääseks haigustekitajad, mis põhjustavad põletikku. Könt kuivab ja irdub 3-45 elupäeva jooksul, kõige sagedamini 8.-14. päeval. Seda tuleb puhastada keedetud leige vee või saialilletinktuuriga ning kindlasti kuivatada puhta vatitiku või vatiga. Ühekordseid mähkmeid kasutades peaks nabakönt mähkmest välja jääma.

Köndi irdumise eel võib tulla veidi verd. Kuni haavandi lõpliku paranemiseni (toimub nädala jooksul) tuleb nabakohta puhastada 3-4 korda päevas saialilletinktuuriga. Nabahaavast võib tulla paar tilka verd, kui tekkinud koorik rebitakse näiteks rõivaid vahetades maha.

Naba ja selle ümbruse punetuse ning turse teke tähendab seda, et haava on sattunud nakkus. Sellisel juhul tuleb pöörduda arsti poole.

6. Kas titat peaks kohe vannitama?

Vannitada võib last juba kojujõudmise päeval. Ei pea ootama, et nabakönt kuivaks ja ära kukuks.

7. Kas kohe tuleks lõigata küüsi?

Pole sugugi ebatavaline, et laps sünnib pikkade küüntega. Kuna vastsündinu ei kontrolli käte-jalgade liigutusi, võib ta oma nahka küüneotstega kriimustada. Seetõttu tuleks imiku küüsi lõigata nii sageli kui vaja (tihtipeale ka mitu korda nädalas).

Mõned nõuanded:

  • püüa lõigata lapse küüsi siis, kui ta magab;
  • kasuta tömbi otsaga kääre või imikutele mõeldud küünetange;
  • et vältida naha vigastamist, vajuta lõikamise ajal sõrmepadjandit õrnalt tagasi;
  • lõika küüsi kaarja kujuga.

Küüsi on parem lõigata pärast vanniskäiku, siis on need pehmemad. Neid võib lõigata ka mõni teine pereliige, samal ajal kui ema rinda annab.
Varbaküüned ei kasva nii kiiresti ega põhjusta lapsele nõnda suurt ohtu. Neid tasub lõigata otse, et vältida küünte sissekasvamist.

8. Mida teha, kui vastsündinu suus on hambad?

Tavaliselt sellised hambad liiguvad ning eemaldatakse, vältimaks nende sattumist hingamisteedesse.

9. Mida teha, kui lapsel tõuseb palavik?

Vastsündinute kehatemperatuur on kõikuv ning oleneb mitmest asjaolust, sealhulgas toatemperatuurist ja riiete hulgast. Imikut pole vaja rutiinselt mõõta. Beebi normaalne temperatuur jääb 36-37,9 °C piiresse ning võib muutuda päeva jooksul, olles kõrgem pärastlõunal ja õhtul.

Kehatemperatuuri tuleks mõõta juhul, kui paistab, et imik ei tunne end hästi: nahk on kuum ja põsed õhetavad, ta pissib vähem, ei söö normaalselt, on viril, oksendab või kannatab kõhuhädade käes. Vastsündinul on kõige otstarbekam mõõta palavikku pärasoolest (umbes 1 cm sügavuselt). Kui temperatuur püsib üle 38 °C paar tundi järjest, tuleb last näidata arstile. Kohe on tohtri abi tarvis juhul, kui palavikule lisaks vastsündinu ei söö ega joo ning on loid.

10. Kas tital võib olla nohu?

Suur osa lapsi aevastab esimestel elupäevadel, mispuhul arvatakse lapsel olevat nohu. Suure tõenäosusega nakkusliku nohuga tegu siiski pole. Sel kombel püüab imik vabaneda ninna kogunenud limast, tolmust ja koorikutest.

Kui mõnenädalasel imikul tõesti peaks tekkima nohu, tuleb olla tähelepanelik. Selles vanuses lapsed hingavad enamasti nina kaudu ja nii võivad kergesti tekkida hingamishäired. Eriti hästi on see jälgitav rinnaga toitmise ajal, mil laps püüab piimasõõmude vahele õhku ahmida, lastes nibust lahti. Nutab veidi ja püüab taas süüa. Nohu leevenduseks võib tilgutada mõlemasse ninasõõrmesse füsioloogilist soolalahust (saab osta apteegist). Niiske peaks olema ka toaõhk, et takistada limaskesta kuivamist.

11. Mida teha, kui lapsel tuleb palju pisaraid?

Vastsündinu kõige sagedasemaks silmaprobleemiks on pisarakanali(te) ummistus. Pisarad peaks minema silma sisenurgas olevatesse pisarakanalitesse. Võib aga juhtuda, et üks või mõlemad neist on esialgu anatoomiliselt kitsamad. Sel juhul jooksevad pisarad mööda beebi põski alla ning silma sisenurgas on sitke kollakas lima. Lima kleebib ripsmed kokku, mistõttu on hommikuti raske silmi avada.

Esialgu soovitatakse seda ravida kodus.

  • Puhasta mõlemat silma eraldi puuvillase vatipadjakesega, mis on niisutatud keedetud sooja veega. Liigu silma välisnurgast nina poole.
  • Masseeri kolm korda päevas õrnalt silma sisenurka umbes minuti jooksul.
  • Kui beebil on hommikul ripsmed kokku kleepunud, pane silmale märg kompress ja hoia seni, kuni koorikud on lahti tulnud. Seejärel kuivata puuvillalapikesega.

Enne kõiki neid protseduure puhasta ka oma käed.

Kui pisarakanalid ei avane koduse raviga lapse kuuendaks elukuuks või kui silmapõle––tikud korduvad, võib arst soovitada pisarakanalite sondeerimist.
Pisarakanali ummistuse korral võib kergesti tekkida ka silma sidekesta põletik ehk konjunktiviit, mille korral silmavalged muutuvad punaseks ja silmast hakkab tulema mäda. Sel juhul tuleb pöörduda kindlasti arsti poole, kes määrab ravi.

12. Mida teha, kui toit tuleb tagasi?

Toidu tagasiheidet nimetatakse gastro–ösofageaalseks refluksiks ning seda esineb imikutel sageli. Probleem on seotud lapse ebaküpse seedesüsteemiga. Refluksi leevendamiseks soovitatakse järgmist.

  • Toida last võimalikult kaua rinnapiimaga, mis on ebaküpsele seedesüsteemile ainuvõimalik toit.
  • Imeta sagedamini, pakkudes korraga rinda lühemat aega.
  • Söötmise ajal püüa leida asend, milles laps on püstisemalt (pikali olles aseta tema pea alla oma käsi või padi).
  • Pärast söötmist hoia last püsti, et allaneelatud õhk saaks välja tulla. Mõnel lapsel eemaldub see kiiresti ja valutult, mõnel vaevalisemalt. Viimasel juhul on omal kohal kandelina või kõhukott.
  • Kui õhk välja tulla ei taha, võib abi olla sellest, kui laps korraks pikali panna ning siis uuesti püsti tõsta.
  • Pane beebi magama küliliasendis, siis pole ohtu, et toit satuks hingamisteedesse.
  • Tõsta beebivoodi peaosa kõrgemale (pane raamat või miski muu voodi jalgade või madratsi alla).
  • Hoidu riietusest, mis pressib lapse kõhule.
  • Püüa muuta imetamisaeg rahulikuks ja lõõgastavaks nii endale kui lapsele.

Arsti poole pöördu juhul, kui:

  • laps ei võta piisavalt kaalus juurde;
  • beebi oksendab nagu purskkaev;
  • okse sisaldab verd, on sapisegune või roheka värviga;
  • oksendamisega kaasneb palavik ja/või vesivedel kõhulahtisus.

13. Kas peab puhastama kõrvu?

Kõrvade puhastamiseks tuleks vatipulgakesega pühkida vaid kõrvalesta ja kuulmekäigu nähtavat osa. Sügavamalt pole vaja puhastada.

14. Mida teha, kui pepu ümbrus punetab?

Kõige sagedamini on punetuse põhjuseks see, et beebi õhuke nahk on pikalt ümbritsetud mähkmega, mis on tihti ka niiske. Sestap tuleks mähe vahetada niipea, kui see märgub. Vahepeal on vaja peput pesta veega ning kuivatada ka nahk, eriti voldivahedest, kus haudumuse oht on suurim.

Last soovitatakse pesta suunaga eest taha, vältimaks soolebakterite sattumist suguelundite piirkonda. Mähkmeid ei tohi kinnitada väga tugevalt – ka nende vahele peaks pääsema õhk. Riidemähkmete pesuvee temperatuur olgu 40°.

Esmane abivahend punetavale pepule on õhuvannid, vajadusel võib kasutada spetsiaalseid salve. Talgiga tupsutada ei soovitata, sest see võib suurendada hõõrdumist naha ja mähkme vahel ning beebi võib talki ka sisse hingata.
Mõnikord on punetuse põhjuseks lapse ülitundlikkus pabermähkmete suhtes. Sel juhul on abi mähkmemargi vahetusest.

Pärast sündi võivad beebide suguorganid (tüdrukutel suured häbememokad ja poistel munandikott) olla turses, mis on tingitud hormonaalsetest muutustest. Turse taandub paari päevaga. Poisslaste puhul on oluline jälgida, et munandid oleksid laskunud munandikotti. Seda kontrollib sünnitusmajas ka lastearst esmase vaatluse ajal.

15. Miks on beebi huulel vill?

Sagedamini on tegu imemisvilliga, mis paraneb paari päeva jooksul.

16. Mida teha, kui tundub, et laps hingab korrapäratult?

Vastsündinu hingab ebakorrapäraselt, mis teeb vanemad tihti tähelepanelikuks. Hingamine võib olla kohati väga kiire ja siis jälle nii nõrk, et vaevu on kuulda. Vastsündinu hingab 40-60 korda minutis, une ajal aeglasemini, ärkvel olles ja nuttes kiiremini. Samamoodi võib ta ka une ajal kiiremaid hingamisliigutusi teha, millest ei tasu ehmuda.

Arsti poole peab pöörduma siis, kui:

  • laps hingeldab pidevalt (üle 60 hingetõmbe minutis);
  • hingamisel lähevad ninasõõrmed puhevile ja huuled muutuvad sinakaks;
  • samal ajal on palavik.

Allikas: Pere ja Kodu

Meelespea: beebiga ohutult puhkama

Kahjuks varitsevad väikelapsi ohud isegi koduaias

Väikelapsi varitseb suviste puhkuste ja reiside ajal terve hulk ohtusid, mille peale algaja lapsevanem ei pruugi tullagi. Seepärast on oluline, et pere pisimatega reisides oleks kaasas esmaabikotike.

Üks rusikareegleid on see, et haige lapsega kodust välja ei minda, lausub Apteek 1 Tartu Sõbra apteegi juhataja Merike Raal.

Kindlasti on Eesti piires reisimine tillukesele pereliikmele ohutum kui sõit mõnele kaugele eksootilisele maale. Kuid autoga ringi reisides peab siingi jälgima, et laps ei jääks liiga kauaks turvatooli istuma – et ta püsiks terve ja rõõmus, on vaja talle sirutamiseks tihedalt peatusi teha.

Lennukireisil tuleb Raali sõnul aga eriti jälgida, et laps oleks terve. “Olla ei tohi vähimatki nohu, sest rõhumuutused võivad kaasa tuua ebameeldivaid tüsistusi,” hoiatab ta.

Kahjuks varitsevad maailma avastavaid väikelapsi ohud isegi koduaias, mistõttu peaks kõik siin kirjas olev vanemal une pealt selge olema.

Väikelaps ja riietus

Et väikelapse organism ei ole veel väljakujunenud termoregulatsiooniga, kimbutab lapsi just suviti ülekuumenemisoht. “Lapsed peaksid päikese käes kandma õhukest äärega mütsi ning olema kergelt riides,” märkis Merike Raal.

Pidevalt tuleb jälgida, ega lapsel külm või palav ole – kuuma päikese käes võib väga kergesti juhtuda, et keha läheb higiseks, ning edasi toob vähimgi tuulehoog kaasa tüütu haiguse.

Päikesevanne võiks imikutele lubada päevas vaid veerandtunni kaupa ja sedagi mitte kõige ägedama keskpäevase päikese ajal. Muul ajal võiks lapsele mängimiseks leida varjulisemaid tuulevaikseid paiku.

Kui aga tekib vähimgi kahtlus, et pere pisim on ülekuumenemisest loid, tuleb ta toimetada jahedasse, anda talle lonksude kaupa juua ning vajadusel pöörduda lähimasse esmaabipunkti.

Väikelaps ja päike

Eestis suvitades, aga kindlasti soojale maale minnes, peab ilmtingimata kotti pistma kõrge päikesekaitsefaktoriga päevituskreemi. Merike Raal soovitab laste puhul panustada kvaliteetsetesse kreemidesse – näiteks Eucerinil on olemas SPF 15-40 kaitsega päevituskreemid, mille nahale jäämist lubab tootja ka pärast vees käimist. “Mina muidugi uuendaksin päikesekreemi kihti pärast ujumist just probleemsemates kehapiirkondades,” tähendab Raal. Niveal on spetsiaalselt lastele mõeldud kaitsekreemid, mille SPF ulatub koguni 50.

Kõrge kaitsefaktoriga kreem kaitseb ka päikeseallergia eest, mis muude allergiate kõrval kimbutab meie lapsi järjest rohkem.

Päikesekreemiga tuleks kokku määrida kõik need kehaosad, mis rõivaste alt välja jäävad.

Väikelaps ja toit

Kui imik pole enam rinnapiimatoidul, on suviti reisides mugav tema jaoks kaasa võtta väikesi valmispiimasegu pakke. Suuremate laste puhul peaks jälgima, et nende toit oleks võimalikult lähedane igapäevasele tervislikule toidule.

“Meie toidukohtades lasteeine nime all pakutavad friikartulid, viinerid ja ketšup ei ole kindlasti lapsele sobivaim söök,” rõhutab Raal.

Enne kaugematesse riikidesse reisimist võiks aga ka lastele hakata andma piimhappebaktereid sisaldavaid preparaate – need ennetavad kõhuhädasid ja aitavad vähendada kõhugaase.

Võõraid toite proovides on kõhuhädad kerged tulema ning selle vastu võiks vanemail kotis olla pakike Smecta pulbrit.

“See imab sõna otseses mõttes haigustekitajad endasse,” kinnitas Raal. Ja kui lapsele Smecta iseloomulik maitse vastumeelsena näib, soovitab apteeker seda segada talle meelepärase joogiga.

Väikelaps ja puhtus

“Käsi tuleb pesta igal võimalikul juhul. Kui seda ei saa teha veega, aitavad niisked salvrätid,” õpetab Raal. Kahe ja poole aastase lapse vanaemana ei pea ta ise paljuks niiske salvrätiga üle tõmmata ka avalike toidukohtade lauaääri.

Käte puhastamiseks sobib muide veel haavade desinfitseerimise vahend Asept, ent selle soovitab Raal appi võtta alles siis, kui midagi muud tõesti pole.

Väikelaps ja haavad

Just pere pisimad on kõige usinamad maailmaavastajad, mistõttu on neil ka marrastused ning haavad kerged tekkima.

Kõige õigem on vigastatud kohta nahal puhta sooja veega pesta, siis sellele Asepti pihustada, hetk kuivada lasta ja seejärel haav plaastriga katta. Tootjad on plaastrite loomisel mõelnud ka väikelastele ning lõbusaid multifilmikangelastega haavakaitseid leiab igast apteegist.

Lastele mõeldud plaastrid on Merike Raali sõnul tavalistest veidi veekindlamad ning valutumalt eemaldatavad, samuti lasevad need õhku läbi.

Meeles tuleb aga pidada, et püsima jääb ainult kuivale nahale pandud plaaster.

Marrastustele ja kriimustustele sobib ka Curiosinui geeli, mis aitab nahal taastuda.

Kui haav hakkab paranema, tekitab see tihti ebameeldivat kihelust. Sellisel juhul soovitab apteeker astelpaju, kummelit ja ka pantenooli sisaldavaid salve-kreeme. Pantenooliga kreem leevendab ka päikesepõletust ning pehmendab kuiva ärritunud nahka.

Väikelaps ja putukad

Tavalised sääsetõrjevahendid väikelapse õrnale nahale ei sobi. Ka neid, mis lubatud, soovitab Raal esmalt proovida lapse käenahal. “Kui tekib vähimgi ärritus, tuleb käsi loputada veega ja sellest vahendist loobuda,” õpetab ta.

Enamikku lastelegi mõeldud sääsetõrjevahendeist tohib kasutada alates kolmandast eluaastast. Raal soovitab näiteks Orto Plixi kummeliga tõrjevahendit. “See ei sisalda kangeid aineid ja seda võib lapsele putukate kaitseks pihustada iga paari tunni tagant, kuid mitte üle kolme korra päevas.”

Apteekides pakutakse aga Zansarini sarja tooteid, mida võib kasutada juba imikutel – see kaitseb nii sääskede kui ka puukide eest. Selle sarja toodete ainus miinus on ebameeldiv lõhn, mis värskes õhus veerand tunniga siiski hajub.

Otse lapse näole ei tohi pihustada ühtegi sääsetõrjevahendit – esmalt peab vanem pihustama seda enda käele ja siis käega õrnalt hõõruma lapse näole.

Ja kui sääsetõrjevahendit on vaja kasutada päevasel ajal, siis võib seda nahale pihustada alles pärast päikesekreemi pealemäärimist. “Siis jõuab päikese eest kaitsev kreem korralikult mõjuma hakata,” selgitas Raal.

Ortol on olemas ka sääski peletav päikesekaitsekreem, ent see passib eelkõige suurematele lastele.

Kui putukad on aga siiski hammustanud, võiks sügelevatele punnidele määrida mentoolpiiritust – see jahutab, desinfitseerib ja võtab sügeluse ära. Samas võib putukahammustustele lasta ka Asepti. Viimane sobib lastele hästi, sest erinevalt paljudest muudest punnimääretest ei pane see ärritunud kohta kipitama.

Ja kui laps on oma sügelevate ja punaste kupladega kohe hullusti hädas, võib talle anda allergiavastast siirupit.

Väikelaps ja ohtlikud putukad

Kui last hammustab mesilane või herilane ja pole teada, kas ta on nende mürgi vastu allergiline, soovitab Raal igaks juhuks arsti juurde minna. Samuti ei tee arstilkäik paha siis, kui leiate lapse nahalt puugi – kui selle eemaldab kogemustega meditsiinitöötaja, on putuka täielik väljasaamine kindlam.

Et aga puugid võivad olla siiski nakatunud puukentsefaliiti või -borrelioosi, tuleb lapsi pärast putuka leidmist paari nädala vältel jälgida ning pisimagi nakkuskahtluse korral arsti poole pöörduda.

Allikas: SL Õhtuleht

Millega arvestada imikuga lendama minnes

Beebiga lendama minekut tasub hästi planeerida

Estonian Airi avalike suhete juht Ilona Eskelinen soovitab noorema kui 7-päevasega mitte lennata.

Eskelineni kinnitusel tuleb lapsele osta lapsepilet, kui ta istub lennukiistmel või sellesse kinnitatud autoturvatoolis või -hällis.

Üks täiskasvanud reisija võib reisida kuni kahe imikuga: ühele tuleb osta imikupilet ja teisele lapsepilet. Samuti peab üks lastest oskama ise istuda lennukiistmel või sellesse kinnitatud auto turvatoolis ning teine imik on kogu lennu jooksul vanema(te) süles.

Imiku kinnitamine lennukis

Estonian Airi lennukites ei ole laste turvatoole ega –hälle ega ka eraldi kohtasid imikutele. Küll aga on piirangud, mis ei luba imikuga reisijatel istuda näiteks avariiväljapääsu ridades. Samuti ei tohi lennuki ühes kolmeses istmete plokis istuda rohkem kui 1 imikuga reisija (ühe ploki peale on 4 hapnikumaski).

Lennukis võib kasutada isiklikku autoturvatooli või -hälli, kui:

  • seda saab kinnitada lennukiistme turvarihmadega
  • selle mõõdud ei ületa 65 cm ja 45 cm (pikkus ja kõrgus)
  • imikuga reisides on reisijal lisaks enda pagasile õigus tasuta kaasa võtta 10 kg ära-antavat pagasit ja ühe kokkupandava (vihmavarju-tüüpi) lapsekäru.

Kõige tähtsam on reisidokument ja lennupilet nii endale kui lapsele. Lennujaama tuleks tulla varakult (ligi 2 tundi enne lennu väljumist), et saaks rahulikult toimetada.

Lennule registreerides:

  • andke teenindajale teada, kui laps magab hetkel vankris ja te soovite lapsevankriga lennuki ukseni minna
  • pakkige kõik teravad esemed ning lennul mittevajalikud ravimid, kreemid ja lapse toidud äraantavasse pagasisse
  • jätke käsipagasisse ainult lennul vajalik – mida vähem kotte, seda mugavam lennukis toimetada. Käsipagasisse kaasavõetava imiku söögi- ja joogikogused piirab käsi- ja registreeritud pagasile kehtestatud kaalupiirang

Turva- ja passikontrollis:

  • hoidke pass, lennupilet ja pardakaart käeulatuses
  • olge valmis maitsma lapsetoitu (ükskõik, kas omatehtud või poest ostetut)
  • olge valmis üleriideid, jalanõusid ja metallesemed ära võtma.

Lennukis:

  • andke salongipersonalile aegsasti teada, millal soovite lapsele toitu soojendada
  • küsige, kus saate lapse mähkmeid vahetada
  • salongipersonal aitab kinnitada turvahälli (turvahällis laps pannakse alati lennukis aknapoolsele istmele). Kui laps istub süles, kinnitatakse lapse turvavöö (annab salongipersonal) ema turvavöö külge
  • lapse toitmine tuleks sättida lennuki õhkutõusu ja maandumise ajaks, sest imemine aitab vähendada kõrvavalu rõhu muutumisel (täiskasvanutel toimivad hästi neelatamine, haigutamine ja alalõualuu liigutamine horisontaalis)
  • salongipersonal on tänulik, kui lapsevanemad hoiavad oma pesamunad lennu ajal istekohtadel, sest teenindaja ei pruugi tööhoos näha vahekäigus liikuvat last
  • lastele võiks kaasa võtta nende lemmik-mänguasi või reisiks midagi uut ja põnevat osta, mis hoiaks lapse mõnda aega tegevuses

Toimetas: Sigrid Sõerunurk