Tag

Esimene eluaasta

Browsing

Miks beebi lutti maha pillub?

Oled seda märganud, et mingis vanuses, ütleme pooleaastaselt, meeldib titale kohutavalt asju maha pilduda? Ta loobib oma võrevoodist või sinu süles istudes maha mänguasju ja teeb seda korduvalt. Ulatad need lapsele ja lelud lendavad hoobilt sama teed pidi tagasi. Kas saad ta peale tigedaks? Kurjustad?

Sama toimub lutiga. Põrandale ja tagasi, põrandale ja tagasi. Kui see toimub sinu turvalises toas, kus põrandad puhtad, pole midagi. Ühistranspordis ajab see juba närvi, sest mida kõike see lutt sealt põrandalt enda külge korjata võib! Tõenäoliselt oleks mõttekas minna sellel loopimise ajajärgul välja hea koguse lutitagavaraga, sest lutti oma suus desinfitseerida pole kah hea mõte.

Miks beebi loobib oma lutti ja mänguasju maha?

Kõige lihtsam vastus on see, et ta õpib nii põhjuse-tagajärje seost tundma ning valmistub saama heaks matemaatikuks. Kuidas nii? Teada tõde koolist on see, et matemaatika on keeruline. Keeruline matemaatika aga põhineb lihtsatel loogikareeglitel, millest üks on põhjuse-tagajärje seos. Niisiis omandab beebi lutti loopides matemaatilisi mõtlemisskeeme, sest ta tegeleb probleemi lahendamisega, uurib põhjuse-tagajärje seost. Hea matemaatik ei pea olema kiire arvutaja, küll aga peab ta oskama kasutada matemaatilisi mõtlemisskeeme probleemide lahendamisel.

Kuidas beebi probleemilahendusoskust veel arendada saab?

  • Paku talle mängimiseks erinevaid pille – trumme, flööti jm kodus leiduvaid.
  • Lase lapsele kinkida või osta mänguasju, kus juhtub midagi, kui vajutada nupule või sikutada nöörist. Võid isegi meisterdada seinale rippuma suure hampelmanni, kes kukub käte-jalgadega vehkima, kui nööridest sikutad.
  • Probleemilahendusoskust saad harjutada ka nii, et asetad lelu lapse haardeulatusest kaugemale, et ta peaks selle ise kätte saama. Beebi areneb igat moodi, püüdes eset enda valdusse haarata – tema lihased ja aju saavad ühtmoodi koormatud.
  • Matrjoška-mäng. Sobib juba istuvale beebile. Paki näiteks mingeid kõrisevaid mänguasju karbikesse, karp omakorda paberisse, see jälle omakorda karpi. Ka suurem karp paki paberisse. Nüüd pane kogu kupatus kotti ja see omakorda suuremasse kotti. Raputa oma mõnusat pakendit ja lase siis lapsel oma uudishimu rahuldada – ta tahab väga teada, mis krõbiseb selles kotis nii mõnusasti. Nüüd on haaratud nii beebi mõttetegevus kui ka väikesed käekesed, kui ta krõbinat jälitab. Arenevad nii aju kui ka peenmotoorika.

Niimoodi tasapisi lapsega tegeledes arendad nii tema üldoskusi kui eraldi võttes ka matemaatilisi oskusi. Kõige tipuks lood oma lapsega turvalise ja lähedase suhte.

Arendavaid mänge imikutele sünnist 3. elukuuni

Kalli-kalli

„Kas siis kallistamine on mingi mäng?“ võib nüüd mõni lapsevanem hämmeldunult küsida. „Ma ju kallistan niikuinii oma last kogu aeg, mis selles nii erilist on?“

Kui sa oma vastsündinut palju sülle võtad ja kallistad, oled kahtlemata õigel teel. Kallistamine tugevdab sinu ja su lapse vahelist sidet. Uuringud aga väidavad, et mida rohkem sa oma last imikuna süles hoiad ja teda kallistad, seda enesekindlamaks ja iseseisvamaks lapseks ta kasvab.

Muuda kallistamist mängulisemaks:

  • Hoia beebit süles ja kiiguta teda.
  • Kiigutades räägi temaga: „Kalli-kalli, oled kallis!“
  • Iga kord, kui ütled sõna „kallis“, anna lapsele musi – tema pealaele, ninale, varvastele, kätele.
  • See mäng meeldib ka suurematele lastele.

Hoidekeel

Kas oled tähele pannud, et mõned emad või õigemini paljud emad kasutavad imikuga kõneledes tavapärasest kõrgemat hääletooni. Uuringud kinnitavad, et imikud reageerivad sellele kõige paremini ning emadel on see otsekui veres – rääkida imikuga kuidagi teisiti kui täiskasvanute või suuremate lastega.

Kui sa suhtled oma imikuga hoidekeeles, julgustad teda endale häälekalt vastama. Hoidekeeles imikuga suhtlemine soodustab tema keelelist arengut. Mida imikule rääkida? No kas neid asju vähe on, mida pisikesele inimesehakatisele öelda:

„Oi, kui armas beebi mul siin on!“

„Kelle on need pisikesed jallud?“

„Vaata, mis pisikesed varbakesed sul on!“ jne

Imiku juures on nii palju imetlemisväärset!

Kui sa oma beebiga räägid sellest, kui armas ta sulle on, hoia teda oma näo lähedal ja vaata talle silma.

Kuhu see läks?

Kas oled tähele pannud, et vastsündinute silmad tunduvad kõõrdi vaatavat? Arstid lohutavad, et sellise mulje aluseks on lisanahakurd beebi silmanurgas, mis kasvades taandub ja siis tunduvad silmad juba täiesti korralikud olevat.

Varastel elukuudel ei liigu sageli ka beebi silmad täiesti kooskõlastatult.  Silmade juhuslik liikumine tähendab, et laps alles õpib kasutama oma silmi ja silmalihaseid tugevdama. kolmandaks elukuuks peaks beebi silmade koordinatsioon juba palju parem olema. Kui selleks ajaks ka tunduvad beebi silmad vaatavat eri suundadesse, tuleks arstile sellest rääkida. Kuna laps õpib peamiselt silmade abil, on oluline, et ei tekiks nn „laiska silma“ – üks silm jääb nõrgemaks, kui seda piisavalt ei kasutata.

Niisiis, esimeste elukuude jooksul hakkab beebi silmade nägemisnärv kiiresti arenema. Kui sa stimuleerid oma tegevusega imiku nägemisvõimet, siis tagad  talle ka hea nägemise.

Mängi järgnevat mängu sageli, sest see aitab imiku ajul areneda.

  • Hoia erksavärvilist mänguasja imiku silme ees.
  • Liiguta eset aeglaselt ja räägi, milline see on.
  • Kui oled kindel, et laps eset jälgib, vii see aeglaselt ühele poole.
  • Liiguta mänguasja paremalt vasakule, et laps prooviks seda silmadega jälgida.

NB! Kindlasti pane tähele, ega laps pole ära väsinud. Kui ta on väsinud, lase tal puhata või proovi mängida midagi muud!

Arenda imikut temaga mängides

Emad tegelevad niikuinii oma vastsündinutega palju, nad teevad seda instinktiivselt. Nad kiigutavad lapsukesi süles, kussutavad neid, mängivad väikeste käekeste-jalakestega ning laulavad neile mitmesuguseid laule. Neid erinevaid tegevusi saab ka mängudeks nimetada, nii et ema, kes palju oma imikuga tegeleb, mängibki tegelikult temaga erinevaid mänge. Miks on vaja imikutega palju tegeleda? Eelkõige sellepärast,  et väikelapse aju areneb kõige enam vanuses 1. – 10. eluaastani. Selles vanuses pannakse aju osakeste vahel paika triljoneid erinevaid seoseid. Kõik need on vajalikud hilisemas elus teadmiste omandamiseks. Iga äiulaul, iga puudutus, kallistus, kõne loob uusi seoseid, mis muutuvad püsivaks läbi kordamise.

Kui lapsele loetakse juba imikueas ette raamatuid ning temaga räägitakse ja talle lauldakse, on tal hilisemas eas kergem rääkima hakata, sest ta on palju kuulnud erinevaid kõnemustreid ja oskab juba aimata sõnade tähendusi. Kui lapsega imikueas palju mängida, pole tal tulevikus probleeme sotsiaalse kohanemisega: ta on seltsiv, leiab kergesti sõpru, suudab adekvaatselt reageerida erinevates situatsioonides. Kui soovid, et sinu laps oleks emotsionaalselt intelligentne, vasta lapse naeratusele naeratusega, suhtle temaga, imiteeri tema koogamist ja lalinat.

Varase lapsepõlve kogemused kujundavad suures osas lapse aju arengupotentsiaali. Tänapäevased aju-uuringud toetuvad kolmele tähtsale eeldusele:

  1. See, kuidas väike inimene on suuteline õppima, asju meelde jätma ja kuidas ta kohaneb elus, sõltub nii pärilikest teguritest kui ka keskkonnast, kus laps viibib. Need kaks avaldavad koostoimet, näiteks võib kehvi pärilikke tegureid korvata suure armastusega lapse vastu. Armastus aitab ka kehvade eeldustega lapsel toime tulla. On ka vastupidi – kui väga heade geenidega laps satub kehva keskkonda, võib ta küll elus hakkama saada, kuid tema edukus oleks toetuse korral palju suurem.
  2. Inimaju oskab õppida kogemustest ja kasutada ära esimeste eluaastate õppetunnid. Sellest, kui tähtsad on esimesed kolm eluaastat lapse arengus, on väga palju räägitud ja kirjutatud.
  3. Kuigi esimesed eluaastad on õppimiseks kõige soodsamad, omandab inimene uusi teadmisi kogu elu jooksul.

Kõige paremad seosed lapse ajus tekivad siis, kui ema hoolitseb tema eest piisavalt ja rahuldab selle kaudu lapse vajadused. Kõige parem arengukeskkond on turvaline ja täidetud armastavate inimeste tähelepanuavaldustest. Imikul on emotsionaalsed ja intellektuaalsed vajadused ning nende eest hoolitsetakse sel kombel, et lapsega räägitakse, talle loetakse ette. Mida rohkem aega imikuga koos veedetakse, seda enam arendatakse tema ajutegevust, luuakse vajalikke seoseid, mis kunagi tulevikus ühel või teisel momendil aitavad tal midagi olulist ära õppida.

Edaspidistest postitustest leiad nii mõnegi mängu-tegeluse, mis beebi ajul positiivseid seoseid luua aitavad ja nii teda edukaks õppimiseks ette valmistavad. 

Kuidas beebi keelelisi oskusi arendada?

Iga lapsevanem kasutab ainuüksi talle sobivaid beebiga suhtlemise vorme ja neid on nii palju erinevaid, kui palju on lapsevanemaid. Mõned nendest viisidest, kuidas sa saad oma lapse keelelisi oskusi arendada, on järgmised:

1. Kommenteeri lapsele iga oma sammu ja tegevust

Beebi juuresolekul räägi talle kõigest, mida teed. Jutusta talle riidessepaneku kohta: „Nüüd panen sulle mähkmed…tõmban T-särgi üle pea…nüüd panen sulle uued sipukad jalga…“ Köögis kirjelda, kuidas valmistad toitu, lisad maitseaineid, pesed nõusid. Vannis räägi seebitamisest ja loputamisest, šampoonist ja sellest, et see teeb juuksed läikivaks ja puhtaks. Üksikasjalised kirjeldused, millest laps veel aru ei saa, on talle vajalikud lihtsalt kõne kuulamiseks. Hiljem on tal kergem rääkima hakata.

2. Esita lapsele küsimusi

Pole mõtet oodata niikaua, et laps sinu küsimustele vastama hakkaks. Kujuta endale ette, et oled ajakirjanik ja esita oma beebile küsimusi. Mõtle, et oled maailma vingeim paparatšo ja et sinu laps on maailma kõige põnevam intervjueeritav. Võid näiteks küsida: „Kas panen sulle jalga roosad või punased sipukad?“ “Kas valid täna Pampersi või Libero?“, „Mis sa arvad, kas enne jõule tuleb lumi maha?“, „Kas issi tuleb kell kuus või kell pool seitse?“ Pea pärast küsimust vahet, nagu ootaks lapse vastust, ja seejärel vasta ise valju häälega. („Issi tuleb juba kella viiest?“ – „See on hea.“)

3. Las beebi ütleb sõna sekka

Need lapsed, kellega vanemad räägivad – s.t lasevad neil vahele koogata, laliseda, kuristada või itsitada – hakkavad varem sõnu seadma. Need, kelle poole vanemad ainult pöörduvad, alustavad kõnelemisega hiljem. Tegelikult see asi muidugi nii hull pole, aga kujuta ette, kui sina ise oleksid kellegi jaoks nagu tühi koht. Kaaslane, kes ei lase sul sõnagi vahele öelda, on tüütu, kas pole?

4. Poeta oma targale jutule lihtsaid väljendeid kah vahele

Beebile meeldib sinu jutuajamist kuulata – ükskõik, kas sa räägid talle aasta majandusaruandest, jutustad ümber retsepti kokaraamatust või selgitad, kuidas pesapalli mängitakse. Mida vanemaks beebi saab, seda olulisem on ka üksikute sõnade eristamine. Niisiis – oma traktaatide vahele ütle mõnikord ka väga lihtsaid asju – „tita varbad“, „vaata lund“, „auh-auh“, „tuut-tuut“, „pehme kiisu“, „karvane karu“ jne.

5. Unusta asesõnad

Beebi ei saa aru, et mina, sina, mind, sind võivad tähendada nii teda ennast, ema kui ka vanaema-vanaisa. Seega on parem kasutada lapse nime ja öelda enda kohta emme, isa kohta isa ja vanaema kohta vanaema. Ütle oma lapsele nimepidi: „Nüüd vahetab emme Joosepi mähkmed ära!“ Nimi on väikese lapse jaoks väga oluline.

6. Kasuta kõrgemat häält

Tavaliselt ongi naisterahva hääl kõrgem kui meestel ning kui mehed-naised tegelevad lastega, siis tõuseb nende hääl veel paari oktaavi võrra. Tundub, et lastele meeldib rohkem peenike kui jäme hääl. Samas tuleb seda ikkagi iga lapse juures järele uurida, sest mõne beebiga võib vastupidi olla.

7. Laps elab olevikus

Beebidel pole minevikumälu ega arusaama tulevikust. Seega, kui ta saab vanemaks, hakka rääkima rohkem asjadest, millega ta parasjagu tegeleb ja sellest, mis on tema ümber. Presidendi uusaastakõne ja muu sellise kõrval võid lapse tegevused esiplaanile tõsta.

8. Rääkida titekeelt või mitte?

Mõnedele emmedele meeldib oma titadega pudikeeles rääkida, neil tundub selle peale eriline anne olevat . Kas teed seda või mitte, on sinu enda valik. Neid emmesid, kes seda teevad, ei maksa hukka mõista, kui sul endal seda võimet pole või kui sulle ei meeldi tite moodi laliseda. Pudikeelsed emmed peaksid siiski vahepeal ka normaalset kõnekeelt kasutama, et laps ei hakkaks tulevikus mõtlema, et kõik sõnad lõpevad u-tähega (kätu, lallu, ninnu, kõtu jne).

9. Imiteeri oma lapse häälitsusi

Aima järele oma lapse häälitsusi. Beebidele meeldib imiteerimisega kaasnev kiitus, hiljem paneb see aluse nende eneseusu arengule. Kui beebi koogab, kooga vastu; kui ta ütleb „aa“, ütle ka sina „aa“. Pikapeale saab sellest vahva ja nauditav mäng teile mõlemale, mis annab aluse sellele, et tita hakkab ka sinu kõnet järele aimama.

10. Laula beebile

Mõni võib küll väita, et talle on karu või keegi veel raskem elukas kõrva peale astunud, aga õnneks sinu beebi ei tea sellest midagi, nii et laula talle kõiki laule, mida tead. Võid laulda ka üldtuntud viisil mõnest beebiga seotud tegevusest, niisama leelutada, lastelaule joriseda. Pane ka käed liikuma, et oleks lõbusam. Beebile massaaži tegemise ajal on hea talle laulda. Õige pea annab laps sulle märku sellest, millised on tema lemmiklood. Valmistu nende laulmiseks ikka ja jälle.

11. Loe kõva häälega

Kuigi sõnadel pole esialgu beebi jaoks tähendust, pole kunagi ka liiga vara hakata ette lugema lihtsaid riimuvaid lugusid. Kui sa ei soovi pudikeeles rääkida ja ihaldad endale eakohast meelelahutust, jaga lapsega oma armastust kirjanduse või retseptide või kõmuajakirjanduse või poliitika vastu, lugedes meeldivaid tekste valju häälega. Loomulikult võid siis vahepeal ka beebi poole pöörduda ja küsida, mida tema loetust arvab.

12. Jälgi oma beebit

Kujuta ette, et keegi sinu kõrval pidevalt kas laulab või loeb valju häälega või pudistab niisama ja kommenteerib iga oma tegevust. Kas pole väsitav! Beebigi võib märku anda sellest, et ta on sinu verbaalsest kõhulahtisusest küllastunud – ta võib sulgeda silmad, pea ära pöörata, nihelema või koguni tihkuma hakata. See on paras hetk koos beebiga lihtsalt rahu ja vaikust nautida.

Allikas: „Mida oodata: esimene eluaasta“ – Heidi Murkoff, Arlene Eisenberg ja Sandee Hathaway

Juba kaheksakuused beebid on tugeva õiglustundega

USA teadlased testisid beebide õiglustunnet. Tuleb välja, et juba kaheksakuune laps saab suurepäraselt aru, et pahategu peab saama karistatud.

Kui varasemad uuringud olid näidanud, et beebid tunnustavad heategusid, siis nüüd ilmnes, et nad kiidavad heaks ka halva käitumise, kui see on suunatud pahategijale.

Samas ei meeldi beebidele need, kes on pahalaste vastu lahked, teatab British Columbia ülikool.

Uurimust juhtinud professori Kiley Hamlini sõnul aitab see selgitada evolutsioonipsühholooge aastakümneid vaevanud probleemi. Nimelt on pikalt pead murtud, kuidas meist on saanud siiski sotsiaalsed olevused, kui just meie seltsivusesoov on teinud meid niivõrd haavatavaks pettuste ja ärakasutamiste suhtes.

Hamlini sõnul seisnebki võti selles, et juba kaheksakuusest alates jälgime hoolikalt inimesi, kes võiksid meile ohtu kujutada ja soosime seda, et pahategu saab karistatud.

Teadlaste sõnul on see näide, kuidas inimesed loovad sotsiaalseid liite, lähtudes seejuures enese alalhoiuinstinktist. Beebide puhul ilmnenud käitumine on aga varane vorm hilisematest keerulisematest käitumismustritest, selgitades, miks kooliõpilased reeglitest üle astunud kaaslaste peale keelt kannavad või miks tavatseti avalikel hukkamistel juubeldada.

Loe rohkem uuringust siit: Err.ee