Paks laps – palju hamburgereid ja arvutimänge või liiga vähe armastust?

Posted on 6. jaan 2012

Noorte ülekaalulisus tundub olevat levinud probleem. Küll süüdistatakse selles laste ebatervislikke toitumisharjumusi, küll kalduvust veeta pikki tunde teleka või arvuti ees. Kas võib olla ka muid põhjusi?

Varem on USA-s uuritud seda, kas liigne arvutimängude mängimine ja teleka ees istumine pole mitte põhjused, miks laps ülekaalulisusele kaldub. Paraku selgus kurb tõsiasi, et lapse ülekaalu põhjused on sageli siiski psühholoogilise tagapõhjaga ja toitumisprobleemid saavad alguse juba varases lapseeas.

Millised on vanemliku tähelepanu, armastuse ja hoolimise või hoolimatuse tagajärjed laste vaimsele ja füüsilisele tervisele?

Kuidas ema ja lapse vaheline emotsionaalne side mõjutab laste kaaluprobleemi, uurisid USA Eunice Kennedy Shriveri nimelise riikliku terviseinstituudi teadlased. Nende uuring analüüsis 977 lapse andmeid ajast, mil need olid 15-, 24- ja 36-kuused. Selgus, et need lapsed, kelle side oli varases lapseeas emaga nõrk, kaldusid 15-aastaseks saades liigsele tüsedusele.

Miks see nii on?

Armastav ema kaitseb last liigse stressi eest ja õpetab talle juba varakult, kuidas stressiga toime tulla. See võib teadlaste arvates olla üks põhjusi, miks lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamata jätmine võib kaasa tuua ülekaalu.

Mida teha?

Teadlaste sõnul on seetõttu lapse füüsilistele vajadustele keskendumise asemel hoopis olulisem pöörata tähelepanu tema emotsionaalsetele vajadustele. Turvatunne, armastus ja mõistmine on lapse tervise seisukohalt mõnel puhul kõige vajalikumad ressursid, millest laps puudust tunneb.

Allikas: ERR

Emme, aga Kati?

Posted on 12. sept 2011

kujutletav kaaslane

Minu 3,5a pojal on juba mõnda aega sõbratar. Tema nimi on Kati. Mulle väga meeldib, kui laps räägib mulle oma uutest sõpradest, kuid Kati on teistmoodi. Ta on nimelt nähtamatu. Meil hakkas Kati „külas käima“ pärast lasteaeda minemist. Ühel hetkel teatas poiss, et lastetoa diivanile peab ka voodiriided panema, sest Kati jääb ööseks meile. Algul tegi see mäng meile kõikidele nalja, kuid nüüd on juba pisut tülikaks muutunud. Eile olin sunnitud Katile uued patsikummid ostma, sest ei tahtnud poes piinlikku stseeni tekitada. Aga mis edasi? Kas varsti on Katil eraldi tuba vaja?

Millal sõber külla tuleb?

Kujuteldav sõber võib tekkida ootamatult mõne elumuutuse järel või mõnel juhul ka ilma näilise põhjuseta. Enamasti on see seotud fantaasia arenguga 3-4 aastastel, kuid ka vanematel lastel esineb sõpru, keda teised ei näe. Sõprade ilmumine võib sattuda aega, mil vanemad lahutavad, pere järgmist last ootab, laps hakkab lasteaias või koolis käima või on mudilasel hoopis muu mure, millest ülesaamisel sõber lohutada oskab. Samuti on „Katisid“ rohkem lastel, kel terviseprobleeme – sõber pakub seltsi haiglavoodis või mõistab paremini puuet või eripära. Üksikutel lastel võib sõber tekkida aga lihtsalt igatsusest õe või venna järgi.

Mida sõber pakub?

Kindlasti on oluliseks turvatunne ja seltskond. Nähtamatu sõbraga lapsed ei tunne tavaliselt igavust, sest neil on olemas sõber, kes on nendega just siis, kui seda kõige rohkem vaja. Kujuteldav sõber võib aidata tõsta lapse enesehinnangut, anda julgust erinevates olukordades toimetulemiseks ja olla lihtsalt see, kellele oma muredest rääkida.

Kuidas peaks vanem käituma?

Kindlasti peaks vältima lapse fantaasiate eitamist, sõbra kritiseerimist või püüdu laps nö maa peale tuua. Samuti ei tasu last narrida tema nähtamatu sõbra pärast. Nii võite saavutada selle, et laps tõmbub endasse ja olete suure mõra löönud usaldussuhtesse. Aktsepteeri lapse sõpra, kuid aita tõmmata piir reaalsuse ja fantaasia vahel – leppige kokku, mida sõber tohiks koos perega teha ja kuhu ta kindlasti kaasa tulla ei saa. Samuti võib rääkida lasteaiakasvatajaga, kuidas laps seltsib teistega ja kuidas saaks tema turvatunnet toetada. Võimalusel kutsuge ka külla reaalseid sõpru ja lasteaiakaaslaseid. Kui paistab, et sõber hakkab segama igapäevaelu ja lapsel on üha raskem fantaasiamaailma reaalsest eristada, tasub nõu pidada lastepsühholoogiga.

- Nähtamatu sõber tekib sageli pingelistel eluperioodidel

- Nähtamatu sõber pakub turvatunnet ja seltskonda

- Püüa lapse sõpra aktsepteerida, ära kritiseeri ega sea teda kahtluse alla

Mari-Liis Tikerperi

Õpeta laps konflikte lahendama

Posted on 12. sept 2011

Lastevahelised tülid on pigem reegel kui erand

Lastevahelised tülid on pigem reegel kui erand. Kui vanemad laste tülisse sekkuvad, lõpeb see sageli nö kiire kohtumõistmisega – sina teed nii ja sina nii. Üks süüdi, teisele õigus. Probleemi sisusse pole aega või tahtmist süveneda – ahh, laste asi, peagi mängivad jälle koos.

Kohtumõistmise ohud

Laps, kes sageli “õigusest” ilma jääb, võib tunda trotsi, hüljatust või ebaõiglust pahandamisest: miks sa torgid teda alati, miks sa alati tahad seda asja, mis tema võtab, sa peaksid olema vanem ja targem. Lapse reaktsiooniks võib olla tõsine vimm õe või venna vastu või süüdistused vanemale: sa oled alati tema poolt, sa ei armasta mind üldse jms. Lapsed, kes seda välja ei ütle, võivad need tunded matta endasse ja see võib põhjustada tõsisemaid probleeme. Pideva kaotaja oskus konflikte lahendada võib jõuda seisu, kus oma õiguste eest seismiseks peab ta hakkama füüsilist jõudu kasutama või loobub ta üldse oma koha pärast võitlemisest ja muutub allaheitlikuks. Kui täiskasvanu unustab ruttu, kellele eelmisel korral õigus jäi, siis lapsed – eriti allajäänud pool – mäletavad väga täpselt, kellele mida lubati ja millal keegi kellegi pärast riielda sai. See võimaldab aga trotsil ja vimmal koguneda.

Piirid, hoolimine, arvestamine

Pideva tülitsemise ja pisiasjade kallal norimise vältimiseks on oluline kehtestada piirid. Tähtis on meeles pidada – reegleid pole vaja selleks, et oleks mingid reeglid. Reeglite ja piirangute eesmärk on muuta kõigi pereliikmete kooseksisteerimine pingevabamaks. Piirid peaks olema paika pandud ühise arutlemise tulemusena ning lisaks õigustele/kohustustele/keeldudele sisaldama hoolimist ja teistega arvestamist. Näiteks – kui peres on väiksemaid lapsi, on loomulik, et nende magamaminekuaeg on pisut varasem. Suuremad tahavad aga õhtust filmi vaadata ja see võib magajaid segada. Võimalused – telekas teise tuppa, magajad teise tuppa, võtta film videosse ja vaatavad kõik seda hiljem või hoopis mingi muu variant, millega just teie pere rahul on.

Suunata, kuulata, mõista

Tuleb vahet teha laste probleemidest omavahelistes tülides ja vanema enda tunnetest seoses riiuga. Kui vanem tunneb, et pidev kraaklemine teda mõjutab, tuleb kehtestada ennast laste tundeid riivamata – anda sõnumid lähtuvalt endast ja tüli mõjust temale. Kui on vajadus laste tülisse sekkuda, siis vahendajana, mitte kohtumõistjana. Edukaks abistamiseks võta aega ja loobu eelarvamustest. Lähtu sellest, mida näed-kuuled tuppa astudes, ära takerdu varemkuuldusse ja oma järeldustesse. Pole oluline, kes oli eilses tülis süüdlane, täna on uus probleem. Veendu mõtete ja tunnete peegeldamisega, et oled laste seisukohtadest õigesti aru saanud. Võib ka uurida, kuidas pooled ise teise nägemusest aru on saanud. Võimalik, et tüli põhjuseks oli ainult möödarääkimine. Kui siiski ollakse eriarvamusel, innusta lapsi ise lahendust välja pakkuma. Ära anna lahendustele hinnanguid. Aita lastel jõuda variandini, mis sobiks mõlemale – parim on lahendus, kus mõlemad tunnevad end võitja, mitte allajääjana ning piiridega on rahul mõlemad pooled. Kui aja jooksul selgub, et kokkulepitu ei ole ikkagi parim, alustatakse protsessi algusest peale.

Mari-Liis Tikerperi

Inetud sõnad jõuavad koju

Posted on 12. sept 2011

Kuidas hakkama saada vanduva lapsega?

Mu 5-aastane laps alustas lasteaiaga selle aasta jaanuaris. Juba esimese kuuga ilmus ta sõnavarasse palju väljendeid, mida meil kodus ei kasutata. Ropud sõnad ja inetud ütlemised (sel tädil on nii paks tagumik; see onu näeb nii tobe välja) on pidevalt kasutuses. Minupoolne keelamine näib teda ainult lõbustavat. Mul on juba häbi oma lapsega ringi liikuda, sest ta võib oma suud pruukida täiesti sobimatutel aegadel ja sobimatus kohas.

On täiesti loomulik, et vanemad tunnevad lapse vägisõnade üle pahameelt ja häbi. Raskemaks teeb asja ümbritsevate hukkamõist – vaat, kui kasvatamatu laps. Tegelikult täiesti eakohane ja reeglina mööduv nähtus.

Kust need sõnad tulevad?

Kodune laps kuuleb oma vanemate, suhtlusringkonna ja ehk televisioonis või raadios esinevate inimeste väljendusviise. Teda on lihtsam nö kaitsta maailma pahupoole pealetungi eest. Lasteaeda minekuga puutub laps kokku teiste perede tavade ja erinevas vanuses lastega. Nii tekib olukord, kus on kokku saanud hulk erinevaid ja toredaid, kuid kahjuks ka hulk sobimatuid käitmisviise ning väljendeid. Lapsed õpivad kiirelt teistelt lastelt ning nagu ikka on eriti põnevad uued „oskused“, mis vanemates mingi reaktsiooni esile kutsuvad.

Mida teha?

Kõige tõenäolisemalt saab laps riielda või satub küsimusterahe alla: „Kust sa seda sõna kuulsid? Kas sa tead, mis see tähendab? Kas meie räägime nii?“ Ägedad reaktsioonid annavad sõnumi, et need väljendid on kuidagi erilised ja laps soovib sageli keeldudest hoolimata katsetada, millal, kus ja kuidas need mõjuvad. On ju huvitav, mis võim on pealtnäha lihtsal sõnal. Vanema eeskuju on väga oluline. Jälgi enda väljendusviisi ja ole ettevaatlik ka teiste täiskasvanutega suheldes. Ikka juhtub, et viskame kommentaari, mis kõlab irooniliselt või pisut õelaltki. Täiskasvanute seltsis võib see näida lihtsalt naljana, kuid kui laps kuulma juhtub, tekitab öeldu temas segadust. Talle võib näida, et nii ongi õige. Samuti tasub tähele panna, et enda jutu sisse ei eksiks vandumine või ebasündsad väljendid. Olukorra lahenduseks on soovitatav selgitada rahulikult, kuid kindlalt, miks sa ei aktsepteeri neid väljendeid. Räägi, et osa sõnu võib kurvastada või solvata teisi inimesi ning see pole viisakas. Võite ka lapsega koos arutada, miks osa inimesi valib sobimatud sõnad suhtlemiseks. Ära häbista või sildista inimesi, kes sobimatuid sõnu kasutavad.

- Laps testib reaktsiooni, rahulik vanem ei ärata nii suurt huvi katsetamiseks

- Jälgi enda kõne ja palu ka lähedastel kasutada sündsaid väljendeid

- Probleem on üldiselt mööduv, sest peamist eeskuju annavad ikkagi vanemad

Mari-Liis Tikerperi

Kuidas käituda, kui laps on kogenud midagi traumaatilist?

Posted on 12. sept 2011

Väikelapsed võivad hirmule reageerida väga ägedalt

Hirmutav või traumaatiline kogemus on reaalse või kujutletava ohu kogemine, millega kaasneb ülitugev hirm ja äärmine abitusetunne või õnnetusjuhtumis osalemine ja selle pealtnägemine, vägivald – nii füüsiline kui emotsionaalne, lähedase inimese või lemmiklooma surm, tulekahju, uppumisoht, hülgamine jms.

Samuti võivad ülitugevat mõju avaldada kehalised vigastused, sh kukkumised, tõsine haigus, meditsiinilised protseduurid, haiglaravi jne.

Eelkooliealiste laste reageerimisviisid

Väikelapsed võivad reageerida väga ägedalt ja ei pruugi reageerida peaaegu üldse! Ka väliselt ei pruugi midagi märgata, mis ei tähenda, et sündmus poleks talle mõjunud. Pange tähele muutusi lapse käitumises ja seisundis, eriti vahetult pärast juhtunut. Traumaatilise sündmuse järgselt võib lapsel tekkida:

soov juhtunust pidevalt rääkida, küsida küsimusi;
korduvad juhtunuga seotud mängud;
regressiivne käitumine (muutumine n-ö titalikumaks, tagasiminek kõne arengus, pöidla imemine, püksi pissimine, öine voodisse pissimine jms);
kõrgenenud lahutamiskartus, üksiolekuhirm, klammerduv käitumine;
hirmutavad unenäod, raskused uinumisel, rahutu uni (nt rabelemine unes);
ebamäärased hirmud, hirm tundmatu ees, hirm elumuutuste ees;
hirm juhtunuga seotud asjade, nähtuste suhtes (nt bussisõiduhirm pärast avariid), juhtunuga seotud asjade, kohtade, juttude jm vältimine;
endassesulgumine, apaatsus, huvi kaotus;
ülim kartlikkus, häbelikkus;
ülierutuvus, püsimatus, rahutus;
ärrituvus, jonnimine, vihapursked;
muutused söömisharjumustes;
erinevad valud (kõhu-, peavalu või ebamäärase lokalisatsiooniga valu).

Reaktsioonide olemus ja kulg sõltuvad arengutasemest, vanusest, varasematest üleelamistest ja üldise turvalisuse astmest.

Soovitused

Püüdke last eemal hoida ja kaitsta infoallikate eest, mis traumat meenutavad.
Uudiseid raadiost ja telerist on soovitav jälgida koos lapsega ning kuuldu-nähtu üle hiljem arutledes ja vajadusel juhtunut selgitades. Vältida laste juuresolekul täiskasvanutevahelist arutelu. Leida aega lastega juhtunust rääkida ja oma tundeid kirjeldada. Tähtis on arvestada ealisi iseärasusi laste kriisireaktsioonides ning vastavalt sellele ka sündmust käsitleda.

2. Säilitage pere rutiinid, eriti seoses söömise, puhkuse ja vaba aja harrastustega.
Veenduge, et teie laps sööb korralikult ja puhkab piisavalt. Tema jaoks on oluline olla koos sõpradega, kes teda toetavad ning on talle tähtsad.

3. Kui võimalik, vältige pereliikmete lahusolekuid.

4. Tehke koos midagi meeldivat: lugege raamatut, kuulake muusikat, jalutage jne.
Sageli aitab lapsi päevikusse oma mõtetest ja tunnetest kirjutamine. Julgustage neid seda tegema.

5. Olge tähelepanelik lapse agressiivse või ennastkahjustava käitumise suhtes.
Pange sellele kiiresti ja selgelt piir. Kui selline käitumine on süvenev, pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole.

6. Olge kannatlik nii oma lapse kui ka iseenda suhtes.
Andke oma perele aega juhtunuga toimetulekuks. Leidke viisid, kuidas oma lapsele kinnitada, et te temast hoolite ja teda armastate.

7. Pea meeles: laps tõlgendab olukordi vastavalt vanemate reaktsioonidele!

Juhtunust rääkimine

Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid.
Anna lapse küsimustele ausaid, lihtsaid ja lühikesi vastuseid.
Tee kindlaks, et laps saab aru sinu vastusest ja selle mõttest.
Kasuta sõnu või fraase, mis ei aja last segadusse ega pane teda tundma, et maailm on veel rohkem hirmutav.
Loo võimalusi, kus lapsed saaksid üksteisega rääkida sellest, mis juhtus ning sellega seotud tunnetest.
Juhul, kui sa tunned, et oled liiga häiritud ega taha sündmusest rääkida, võid võtta „aja maha“ ja paluda usaldusväärsel perekonnasõbral lapsele sündmusest rääkida.
Kui lapsed küsivad mingit küsimust ikka uuesti ja uuesti, on see sellepärast, et nad püüavad juhtunust aru saada. Nad püüavad aru saada sellest segadusest ja kaosest, mis järsku nende maailma valitseb. Nooremad lapsed ei saa aru, et surm on lõplik. Oma küsimusega nad ootavad, et kõik on varsti jälle normaalne, nii nagu enne.
Kui laps tunneb süütunnet, siis lase tal seletada, mida ta juhtunu kohta teab. Kuula tähelepanelikult, kas ta tunneb ka vastutust seoses mõne osaga kirjeldatust. Seleta situatsiooni fakte ning rõhuta, et mitte keegi, ilmaski mitte laps, ei oleks saanud sündmust ette näha.
Isegi kui sa ise tunned, et maailm pole ohutu koht, tuleb lapsele kinnitada: „sündmus on läbi. Nüüd teeme kõik, mis võimalik, et oleks taas ohutu ja me saame üksteisele toeks olles juhtunuga hakkama“.
Tuleb tähele panna, kui lastel on küsimusi ja nad tahavad rääkida.
Ole eriti armastav ja toetav; lapsed vajavad sind sellisel ajal.

Soovitused ärakuulamiseks

Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
Lapsel on vaja rohkem aega.
Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.

Maire Riis, www.lastekriis.ee

11 nõuannet, kuidas kasvatada lapses tahet

Posted on 12. sept 2011

Lapse paneb tegutsema tema tahe Foto: Dreamstime

Lapse paneb tegutsema tema tahe. Kes midagi väga tahab, ei hooli ajutisest ebamugavusest, vaid läheb läbi kivist seina, jagavad ajakirjas Pere ja Kodu nõu Krista Kivisalu ja koolipsühholoog Tõnu Jürjens.

1. Hinda ise tahtejõudu ja näita seda välja.

Eelkooliealised ja algklassilapsed tahavad sarnaneda oma vanematega, see on ka võti laste tahtejõu kasvatamisel. Samas ei tasu nõuda võimatut – kuni teise-kolmanda klassini ei toimi lapse pidurdusprotsessid üldjuhul veel nii lobedalt, et ta suudaks tähelepanu katkestamata üksluiselt millegagi tegelda.

2. Lugege kodus tahtejõuliste kangelastega raamatuid.

Hiljuti tabasin end mõttelt, miks loen mina, kes ma tahaksin oma lapses meelsasti näha visadust, tahtejõudu ja oskust vajadusel mängureeglitele alluda, talle juba kolmandat korda lugusid Karlssonist, kes oli ju tuntud egoist ja reeglitele allumatu segadusetekitaja. Mark Oliveri roosiloost innustust saanuna soovitasin pojale unejutuks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – raamatut, mille lapskangelased on sihikindlad, mängulised ning alluvad samal ajal reeglitele. Tundub, et poeg on vaimustuses.

3. Jälgi, mida sa sõpradele räägid.

Kui arutada seda, kuhu kaob laste õpitahe, tuuakse sageli ühe põhjusena välja täiskasvanute või vanemate vendade-õdede halvustav suhtumine kooli. Lapses tekitab õppimise vastu trotsi ümbritsevate hoiak, et tegu on kurnava tööga. Selle väljenduseks on kas või täiskasvanu avalik kaastunne: vaesed lapsed, te peate õppima!

4. Õhuta last mängima reeglitega mänge.

Enne kooli ja algklassides on laps impulsiivne ja püsimatu. Enesekontrolli ja tahtejõu arengule aitab kaasa kindlatele nõudmistele allumine. Ennast harjutavad kontrollima kodureeglid, head on ka selgete juhistega ja rollimängud. Näiteks valves olevat politseinikku mängiv laps on suuteline kaua aega ühe koha peal seisma, sest niisuguse reegli leppisid nad kokku kaaslastega – ilma kokkuleppe ja mänguta kaoks kiiresti lapse valmidus seista

5. Seadke koos eesmärgid.

Koolis käiva lapse õpihuvi saab suunata mänguliste kokkulepete abil. Näiteks panete paika eesmärgid, mille suunas liikuda. Näiteks võttis üks pere vaheajal kätte ja arutas läbi, milliseid hindeid tahaksid lapsed oma järgmise veerandi tunnistusel näha. Iga laps joonistas endale tunnistuse, kus olid kirjas need hinded, mida ta soovib. Ja mitte kõik viied, vaid ikka reaalsusest lähtuvalt. Näiteks ainetes, kus muidu oldi kolmedega kimpus, võeti eesmärgiks neli.

6. Kasuta kiitust ja positiivset kinnistamist.

Väikeste puhul võib hästi toimida kiituse ja karistuse süsteem. Neist kahest parem on kiitus ehk siis – kui näed lapse visadust ja sihikindlust, tunnusta seda sõna ja teoga.

Ka mõnest privileegist ilmajätt võib käitumise suunajana kõne alla tulla. Kuid karistustega tasub olla ettevaatlik, eriti siis, kui küsimus on näiteks õppetöös. Liigrange karistamisega võib välja jõuda sinna, et laps peab taluma palju valu ja häbi – ent vähe õppima motiveeritud lapsel võib süütundeid ja häbi olla niigi.

7. Jaga oma hoiakuid.

Hariduse hüvedest võib rääkida ikka, sest sellega kujundad järeltulijas väärtushinnanguid, ent mida väiksem laps, seda vähem on jututeraapiast ja arutelust kasu. Lapse analüüsitase pole selleks veel küps. Esimese klassi õpilase puhul on kindlasti rohkem abi lähenemisest mängu ja konkreetsete tegude kaudu.

8. Liigu väliselt motiveerimiselt sisemise suunas.

Te ju teate – on olemas sisemine ja välimine motivatsioon. Kui võtta näiteks tundi hilinemine, siis väliselt innustab last õigeks ajaks kohale jõudma seik, et talle ei meeldi, kui ta hilinejaks märgitakse, või see, et õpetaja helistab muidu emale, kes ei luba last õhtul arvuti taha. Väliseks motivatsiooniks võib olla ka lapse hirm saada külge hilineja silt, sest ta teab, et sel puhul vaadatakse talle viltu. Sisemise motivatsiooniga on tegu siis, kui laps soovib ja püüab jõuda kooli õigeks ajaks sellepärast, et talle meeldib õppida ja kaasa teha.

9. Aktsepteeri, armasta, austa.

Need kolm A-d olgu vanema suhtumise võtmeks hoolimata sellest, kuidas laps parajasti käitub. Kui on hea kontakt, jõuavad sõnad ja hoiak lapsele paremini kohale ning ta võtab vastu seda, mida talle maailmast räägitakse. Niipea kui tekib tunne, et vanem tõukab lapse eemale, kui too tuleb koju kahega või käitub halvasti, tekib trots, vastupanu, süü- või häbitunne.

10. Mõtle järele, enne kui ütled “peab”.

Sõnaga “peab” tasub olla ettevaatlik. Hulk inimesi on elus hädas sellega, et neid juhivad “peab” ja “ei tohi”. See saab alguse varakult, kui laps õpib, et paljudes olukordades lihtsalt peab midagi tegema.
Muidugi on “peab” mõnes kohas õigustatud. On teatud väärtused, mille puhul vanem ei jäta lapsele valikuid. Näiteks sõnum “ei tohi teise käest varastada” olgu selge ja ühene. Ka õppimine võib olla taoline väärtus, mille puhul pole valikuid.

11. Ole paindlik.

Lapse tahtejõule ja motiveeritusele tasub tähelepanu pöörata, sest elus ei saa esimese takistuse peale kohe alla anda. Kuidas aga last visadusele motiveerida, teab kõige paremini iga vanem ise. Proovi üht meetodit ja kui see ei toimi, katseta midagi muud. Ja ära lapse motiveerimisega kõigis eluvaldkondades ka üle pinguta – kui ühes vallas täidab ta ülesande kokkulepitud tasemel, siis teises, huvipakkuvas vallas jääb talle võimalus hoopis kaugemale areneda. Keegi pole ju kõiges parim.

Allikas: Pere ja Kodu

Kuidas last luiskamisest võõrutada?

Posted on 12. sept 2011

Luiskamine algab tavaliselt väiksematest valedest Foto: Dreamstime

Valetamisest võib saada lapsel kiiresti halb komme ja seetõttu tuleks selle probleemiga tegelda kohe esimeste märkide ilmnemisel, soovitab lastepsühholoog Heli Viira ajakirjas Pere ja Kodu.

Luiskamine algab tavaliselt väiksematest valedest, kuid vanuse lisandudes muutuvad need järjest leidlikumaks, valmistades oma vanematele järjest suuremat peavalu. Parim taktika valetamise vastu on avatud olek ja teiste süüdistamisest hoidumine.

Kui olete märganud, et laps on reeglitest üle astunud, näiteks laps on teie keelust hoolimata arvutit kasutanud, siis andke talle võimalus oma süü lihtsal viisil üles tunnistada. Proovige otsese ründava küsimuse: „Kas sa kasutasid arvutit, kui sa üksi kodus olid?” asemel näiteks pöördumist: „Ma panin tähele, et arvuti monitor oli sisse lülitatud. Ega sa ei juhtu sellest midagi teadma?”

Kui teile tundub, et laps ei räägi tõtt, püüdke jääda rahulikuks ja mitte muutuda kodupolitseiks. Ülestunnistusele sundimine ei pruugi olla just kõige tõhusam vahend õpetamaks ausat käitumist. Andke lapsele häält tõstmata, ent kindlal ja otsustaval toonil teada, et te pole tema aususes kindel, ning pakkuge välja tunnike mõtlemisaega.

Valetamine on tavaliselt reaktsioon hirmule tõtt rääkida. Lapsele võib tunduda, et tõe tunnistamine tähendab liigset seletamist, pahandusi ja karistust. Püüdke uurida, mis põhjusel oli lapsel vaja arvutit kasutada. Võis ju olla, et tal on oma käitumisele lihtne seletus, aga karistuse kartuses tundus kergem tõde varjata. Samas selgitage talle, kuidas valed teie omavahelist usaldust vähendavad ning kuidas tema käitumine teile palju pettumust valmistab.

Allikas: Pere ja Kodu

Lapse joonistus räägib tema peresuhetest

Posted on 12. sept 2011

Laste joonistusi tasub "lugeda".

See, kuidas laps joonistab oma peret, räägib kõnekalt sellest, kuidas ta ülejäänud pereliikmetega suhestub.

Laste joonistatud perepildi teaduslikud uuringud maailmas said alguse 1947. W. Wolff `i töödest, kes oma senistes uurimustes tähtsustas peresiseseid suhteid lapse arengus. Wolff arvas, et inimeste järjestus pildil võib viidata perekonna rollijaotusele, sest laps joonistab inimesi ja asju tähtsuse järjekorras.

Wolff märkis, et mõne pereliikme joonistamata jätmine on harv juhus ning selleks on alati motiiv. Tihti on selleks varjatud soov vabaneda teatud pereliikmest. Minu kogemustes jätab ka tõrjutud laps sageli ennast joonistamata või joonistab ennast perepildil teisele poole paberit. Üsna sageli juhtub seda siis, kui perre sünnib teine laps ja joonistaja tunneb ennast kõrvalejäetuna.

Mõni aasta tagasi lasin ma ühel käitumisraskustega viie-aastasel poisil joonistada oma perepildi, kuhu ta ennast üldse ei paigutanud. Küsimuse peale, et kus ta ise on, näitas ta käega laua alla. Vanematega kõnelusest selgus, et aasta tagasi oli perre lisandunud väike õde, kes oli kaasasündinud päriliku haigusega ja vajas mõlema vanema hoolt ning teine laps „unustati” peaaegu ära.

Vennal paluti õde mitte torkida, eriti kui ta magab. Ometi juhtus nii, et vend astus keelust üle. Karistuseks oli ema poissi veidi tutistanud. Kogu edasine poja käitumine muutus esilekutsuvaks, jonnakaks ja kiuslikuks.

Kui vanemad pöörasid pojale endiselt rohkem tähelepanu ja seletasid talle lahti õe tervisliku olukorra, paranes poisi käitumine juba mõne kuuga. Peagi sai temast õe valvamisel vabatahtlik abimees, mille üle ta isegi uhkust tundis.

Kuidas joonistavad eesti lapsed oma emasid:

Enamik lapsi alustab perepilti ema joonistamisega, mis rõhutab ema erilist perekesksust ja määravat rolli.
Emadel on alati suur suu (keelav, käskiv ning õpetav) ja suured silmad (kõike ning kõikjal nägevad) – nn konnaema.
Käed tehakse nendele emadele, kellega on tihedam emotsionaalne kontakt.
Liiga pikad ja rõhutatud käsi või nende puudumist seostatakse ka liigse karmuse või karistamisega.
Sageli hoiab laps ema käest kinni ja tema riietuses (ka poiste joonistustel) domineerivad emaga sarnased värvid ning nad seisavad enam-vähem ühel joonel.
Kui ema oskab ka last piisavalt hästi ära kuulata ja temaga arvestada, siis ilmuvad nende pea külge, suurele juuksepahmakale vaatamata, ka kõrvad. (Peamiselt saavad eeslilaadsed kõrvad endale last lõpuni ärakuulavad ja saba liputavad koerad!)
Ainult autokraatsete ja tööga liialt hõivatud emadel puuduvad sageli käed ning jalad – nn torsoema.
Poiste piltidel on autokraatsed emad pildi teises nurgas ja tugevates, sageli mustades toonides, erineval tasapinnal ja rõhutatuses. Samas varjub isa täielikult, olles sageli ilma suu ja käteta ning värvitu.
Materiaalsemad emad saavad endale väiksema näo, aga uhkemad riided, pitsid, satsid ja soengud – nn mannekeenema.
Juhtub ka seda, et ema osutub pildil lapsest väiksemaks, värvidelt pastelsemaks ning hapramaks – nn lapsema, kelle kõrval tunneb laps end veidi targemana.
Aasta-aastalt tehakse emadele selga vähem kleite ja rohkem pükse – väheneb emade naiselikkus ja daamilikkus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on reaalselt olemas:

Isad on liigselt tööga hõivatud: neid ümbritsevad autod, arvutid, laevad, lennukid, ehitusplatsid, põld ning mets.
Üpris harvad on pildid, kus isa joonistades on laps seostanud teda perekonnaga.
Isa on sageli tumedates värvides, ja seda sellepärast, et ta on tähtis. Kui aga sellisel isal on peas naeratav nägu, pead ehivad suured kõrvad ja keha käed, siis on kõik korras. Kui aga need puuduvad, siis on sageli tegemist autokraatse ja enesekeskse isaga. Ema kaob sellisel pildil üldse kaugustesse või mahub koos perega isa jalgevahele.
Lapsed tunnetavad alateadlikult isa mittekuuluvust nende maailma (isad asuvad eraldi nurgas ja teistes värvides kui ülejäänud pereliikmed).
Väiksemad lapsed joonistavad sageli ka ilma käte, jalgade, suu ja silmadeta isasid, keda nad märkavad sageli ainult enne magamaminekut ning sedagi diivanil ajalehega kaetult – nn varjatud isasus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on n-ö kaotsi läinud:

Mõnes mõttes isegi paremates värvides kui olemasolevaid isasid (nn unistuste isad), keda ikkagi oodatakse ja kellele poogitakse külge olematud omadused.
Unistuse-unustatuse isad seisavad peamiselt eemal ja nende kõrvale on ilmunud mingi näota naisolevus (sageli väikese peaga ja suure kehaga – nn isa ärandaja).

Allikas: Toivo Niiberg, psühholoog

Lemmiklooma võtmist tuleb põhjalikult kaaluda

Posted on 12. sept 2011

Lemmikloomad rikastavad laste elu

Lemmikloomad rikastavad laste elu, õpetades neile empaatiat, kaastunnet ja vastutust. Enne, kui uue pereliikme majja toote, tuleb endale selgeks teha, mida looma võtmine õieti tähendab.

Kui palju ruumi on lemmikloomal vaja?

Hamstrid, hiired jt väikesed loomad vajavad ainult puuri, seega sobivad nad hästi väikesesse elamisse. Kassi või koera võtmine oleks sellisel juhul koormaks kogu perele.

Loomapidaja kohustused

Lapsed võivad aidata loomade eest hoolitseda, kuid iseseisvalt ja ilma järelvalveta nad seda teha ei oska, mistõttu on looma esmaseks hooldajaks siiski lapsevanem.

* Kassid ja koerad elavad sõltuvalt tõust keskmiselt 8 -15 aastat. Looma valides tuleb selle vastutuse võtmiseks valmis olla. Paljud loomad satuvad varjupaika just seetõttu, et vanemad ei arvesta aja ja pühendumusega, mida koduloom vajab.
* Linnupuuri peab puhastama iga päev.
* Kõikidele loomadele tuleb iga päev puhast toitu ja vett panna.
* Koertega tuleb käia koolis ja õpetada neid käituma.

Arvesta pikaajaliste väljaminekutega

* Sümboolse summa eest saab looma kohalikust varjupaigast.
* Koera või kassi võttes pead arvestama pikaajaliste kulutustega nagu toit, vaktsiinid ja regulaarsed arstikülastused. Lisakulutusi nõuavad ka erilise karvkattega loomad, keda tuleb regulaarselt pügada.
* Kalade, jäneste ja teiste näriliste pidamine on odav ja seega sobivad nad suurepäraselt ka väiksema sissetulekuga pere lemmikloomaks.

Arvesta lapse iseloomuga

Looma võtmisel tuleks kindlasti arvestada lapse iseloomuga, sest mis sobib ühele, ei pruugi sugugi sobida teisele lapsele.

* Kalad, linnud ja roomajad on mõeldud vaatamiseks. Kui su lapsele meeldib kaisutada ja puudutada, sobib talle ka vastav lemmikloom.
* Hamstrid, hiired jt närilised eelavad vaid mõne aasta, mistõttu peab laps väga suure tõenäoususega õppima oma lemmikloomaga hüvasti jätma. Õigesti kasvatatud koer või kass võib kasvada koos lapsega ja olla kaaslaseks mitmeid aastaid.
* Leebe iseloomuga keskmist kasvu koer talub torkimist ja laste kohmakaid liigutusi, sobides eriti hästi imulsiivsetele lastele.
* Malbe loomuga närilised ja väikesed koerad sobivad hästi tundlikele lastele, kes suudavad loomaga õrnalt ümber käia.

Arvesta võimalike terviseprobleemidega

* Kui lapsel on allergiaid, peaksid enne lemmiklooma võtmist konsulteerima arstiga.
* Roomajatel võib esineda salmonelloosibakterit, seega ei sobi nad perre, kus kasvavad alla viieaastased lapsed.
* Kassidel ja koertel võivad esineda parasiidid (näiteks ussid), mis ebapiisava hügieeni korral võivad levida ka inimesele.
* Linnud kannavad edasi psitakoosi ehk papagoipalavikku, mis võib kanduda edasi nõrga immuunsüsteemiga lastele.

Allikas: suite101.com

Koolivägivallast ei tohi mööda vaadata

Posted on 12. sept 2011

Koolikius võib tugevalt mõjutada lapse enesetunnet

Kooliskäimine peaks iga lapse jaoks olema motiveeriv, huvitav ja tore. Uute teadmiste kõrval mängivad mõnusa õpikeskkonna juures rolli inimesed, kes kooliga seotud – õpetajad ja õpilased. Täpselt nagu täiskasvanute enesetundes mängivad rolli suhted töökaaslastega, on ka lapse elus väga tähtsal kohal läbisaamine teda ümbritsevate inimestega. Kahjuks teab pea iga kooliskäinud inimene, et ikka leidub lapsi, keda vähem või rohkem kiusatakse.

Koolivägivald jääb sageli peitu

Koolivägivalda ei suudeta või ei taheta sageli näha. Enamus kiusamisjuhtudest toimub täiskasvanute selja taga ja ohver ei kipu alati oma üleelamistest rääkima. On siis põhjuseks ähvardused, häbi või lausa iseäralik süütunne. Samuti võib olla, et lapsed ei taha panna vanemaid muretsema või kardavad koduste reaktsiooni. Kui mõni vägivallajuhtum avalikuks tuleb, siis peetakse seda sageli pisitüliks, mida ikka laste vahel ette tuleb. Osa koole ei taha tunnistada koolikiusamise esinemist oma koolis ja paljusid juhtumeid on keeruline tõestada/lahendada osaliste vasturääkiva jutu tõttu.

Miks kiusatakse?

Kiusamise põhjused on ääretult erinevad. Pilkamist võib põhjustada lapse riietus, füüsiline omapära, käitumine või paremad hinded. Võimalik, et laps saab vägivalda tunda hoopis vanemate või sugulaste olemuse-tegude pärast. Võib ka olla, et pealtnäha pole ühtki põhjust kiusamiseks, kuid see ei hoia vägivalda ära. Kahjuks on meil üpris levinud suhtumine, et ju on ohver ka kuidagi „süüdi“, kuid kas saab kedagi süüdistada pisut pikema nina, omapäraste näojoonte või etteulatuvate hammaste pärast. Ka need võivad olla põhjused, miks kiusamine alguse saab.

Kuidas last aidata?

Kui on märgata, et laps ei taha enam kooli minna või käib seal vastumeelselt, peab leidma aega, et probleem välja selgitada. Tõenäoliselt ei ole abi ülekuulamistaktikast – sattudes küsimusterahe alla tekib lapsel kergelt hoops süüdlase tunne. Täiskasvanute soovitused võivad olla ka vastuolulised. “Ära tee välja, mine eemale” , “löö vastu” , „kannata ära“, “hakka/ütle vastu”. Kõik see ei pruugi probleemi lahendada, vastuhakk võib pigem võimendada kiusamist ning kui õige on ikka õpetada last vägivallaga vastama. Tasub meeles pidada, et laps räägib vaid siis, kui tunneb turvalisust ja toetust. Last peab abistama tugevate tunnetega toimetulemisel ja sündmuste läbitöötamisel. Vägivalla ohver on alati tundnud alandust ja seda pole kerge tunnistada.

Kuigi lapsed sageli ei taha, et vanemad kooli poole pöörduks (põhjuseks häbi, hirm, kaaslaste tähelepanu vms), on probleemi lahendamiseks oluline pöörduda esialgu klassijuhataja poole. Vajadusel suhelda koolidirektoriga ning võimalusel ka koolipsühholoogiga. Kindlasti silmas pidada, et saavutada tuleb koostöö – vastastikused süüdistamised kasuks ei tule ja liigsed emotsioonid kahjustavad efektiivset probleemilahendust. Siin-seal foorumites on silma jäänud, et soovitatakse vanematel ise kiusajaid hirmutada – nö omakohtu korras, kuid tasub meeles pidada, et ka see on vägivald.

Kas vahetada kooli?

Just hiljuti oli ajakirjanduses juttu Inglismaa psühholoogiaprofessori Peter K Smithi imestusest, et Eestis oodatakse, et kooli vahetab kiusamise ohver. Selle soosimine annab signaali, nagu karistada peaks saama ohver mitte kiusaja. Kuigi kooli vahetamine võib mõjuda väga hästi, ei pruugi see aga kõiki probleeme lahendada. Läbielatu on sageli kahjustanud lapse enesekindlust, kohanemine võõra keskkonna ja uute inimestega tekitab kerget stressi ning uus kool võib tähendada ka muutuseid elukorralduses. Mõnel juhul on tegu just selle õige sammuga – suur elumuutus võimaldab alustada nö puhtalt lehelt. Samas võib laps olla kohanemisperioodil õrn ja haavatav ning sattuda seega taas kergelt kiusajate meelevalda. Arutage lapsega põhjalikult ja püüdke enne muid vahendeid kasutada. Siinkohal rõhutaks veel kooli ja kodu koostöö olulisust. Laps viibib koolis suure osa oma ajast ja nii palju aastaid järjest ning seega on hea õpikeskkond ja rahuldustpakkuvad suhted väga tähtsal kohal. Aidakem lapsel neid luua ja hoida.

Märgid, mis viitavad koolivägivallale

laps on endassetõmbunud, väldib koolist rääkimist
kooli suhtes on märgatav vastumeelsus
lapse asjad ja riided kaovad või on rikutud
lapsel tekivad pea- ja kõhuvalud või püüab ta haige teesklemisega koolist koju jääda
laps võib olla tujutu ja passiivne
laps võib ka toimuvast rääkida ja abi otsida ning sel puhul on oluline vanemate või teiste täiskasvanute reaktsioon

Lapse aitamiseks

toeta last igati, sest kodu toetus on ülioluline
kuula last aktiivselt ja lase tal rääkida, kuid ära küsitle
olukordi lahendades ole kindel, et oled toimunust õigesti aru saanud
suhtle õpetajate, koolidirektori ja koolipsühholoogiga
ära ärgita last vägivallaga vastama
kaitse last, kuid ole õiglane – kui laps on ka ise kokkupõrkeid provotseerinud, räägi nendest temaga
üle piiri minevate kiusamisjuhtudega tasub pöörduda politseisse
vajadusel kaalu koolivahetust ja aruta seda lapsega. See võib probleeme lahendada, kuid võõras keskkonnas kohanemine ja enda tõestamine ei pruugi lihtsad olla

Ideed isadele emadepäevaks

Posted on 11. sept 2011

Kingi naisele ilus emadepäev!

Sa tõesti tahad, et su naine teaks, kui palju sa teda hindad emana ja naisena? Sa tahaksid seda kuidagi näidata, kuid sul puuduvad oskused midagi originaalset ise valmistada või meisterdada?

Kui see jutt käib sinu kohta, siis ära muretse! Sa võid võimaldada talle siiski parima emadepäeva.

Valmista talle ette mõnus vahuvann: süüta küünlad, pane lõõgastavat muusikat ja hoia lapsed tegevuses (näiteks, võimalusel osta neile uus dvd-plaat, mida vaadata). See lubab emal nautida natuke vaikust ja rahulikku kvaliteetaega koduses spaas!

Serveeri õhtusöök küünlavalgel. Isegi kui see on lihtne õhtusöök. Žest, kui selline laseb tal tunda ennast nii nagu oli siis, kui te alles kurameerima hakkasite. Kui sa ei oska süüa teha, siis võid tellida ka teie ühisest lemmikrestoranist. Oluline on tahe luua romantiline ja mõnus õhkkond.

Kingi lilli, kuid ole originaalne ja ära osta ainult kimp roose. See on igav. Sa võid segada roosid koos kallade või liiliate või tulpidega. Anna kimbule teistsugune välimus kui sa tavaliselt oled harjunud. Sa võid seda teha ka ise, kodus olles, või võid paluda abi lilleseadjalt.

Organiseeri lõuna. Üllata teda lõunase kohtinguga tema parimate sõbrannadega. Kaasa ideesse ka oma sõbrad, et nemadki saaksid valmistada üllatuse oma abikaasadele. Isad saavad jääda lapsi hoidma, kasvõi teha seda koos olles ning mõnusalt pargis aega veetes.

Tee ise kõik vajalikud reserveeringud, usu, ta on sulle väga tänulik, et saab veeta aeg koos oma sõpradega ja hiljem kvaliteetaega koos oma perega.

Kui Sul on vahvad ideed ka endal olemas, siis jaga kindlasti oma mõtteid siin ka teistele isadele. Kõik emad väärivad parimat Emadepäeva!

Allikas:Parents.com

Romantikaks jääb aega ka pärast lapse sündi

Posted on 11. sept 2011

Muutke ühised ajaveetmishetked traditsiooniks. Foto: Dreamstime.com

Kui beebi sünnib, tähendab see, et nüüd on tema tähelepanu keskpunktis ning teil vanematena ei ole enam palju mahti teineteise seltskonna nautimiseks. Alljärgnevalt mõned soovitused, kuidas siiski teineteise jaoks aega leida.

1. Iga päev: Leia aega rääkimiseks. Räägi naisega päeva jooksul ette tulnud probleemidest. Keegi ei oota sinult nende lahendamist, oluline on lihtsalt kuulata.

2. Iga nädal: Leidke paar tundi ainult teineteise jaoks. Selleks võib olla reede-õhtune kinokülastus või pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik. Tehke sellest iganädalane traditsioon, muidu ei pruugigi te selleks aega leida. Jagage üksteisega oma mõtteid ja tundeid, mida toimunud muutus on teis tekitanud.

3. Iga kuu: Planeerige ühine väljasõit. Päevane puhkus võib olla väga värskendav. Võite selle asendada ka tegevusega, mis teid kokku viis või mida te suhte alguses harrastasite, olgu selleks siis matkamine või karaoke.

4. Iga aasta: Sõitke koos puhkama. Plaanige vähemalt kord aastas endile üks romantiline nädalalõpp. Kui su naisele meeldivad üllatused, tee vajalikud ettevalmistused ise ära. Kui ei meeldi, planeerige koos. Igal juhul näitab teineteise jaoks aja leidmine sinu pühendumust talle ja teie perekonnale.

Allikas: parenting.ivillage.

Milleks võiks tulevane isa valmis olla

Posted on 11. sept 2011

Raseda kõht võib katsudes kõva tunduda. Foto. Dreamstime / Rayna Canedy

Palju õnne! Sinust saab peagi isa! Kuigi naine on see, kes last kannab, muutub ka sinu elu ning parem on selleks valmistuda ja üht-teist nii rasedusest, sünnitusest kui vastsündinust teada.

Küsimusi:
Raseduse kohta
Sünnituse kohta
Vastsündinu kohta

Rasedus
Linea Nigra: Kas oled märganud, et keset emme kõhtu jookseb ülalt alla häbemeluuni tumedam joon? Seda põhjustavad hormonaalsed muutused naise organismis ning joon kaob pärast sünnitust.

Muutunud rinnad: Naise kehas mässavad hormoonid, mis mõjutavad ka rindasid. Naise rinnad muutuvad suuremaks ja raskemaks (kui nad on juba suurenenud, oled seda ilmselt ka tähele pannud), rinnanibude ümbrus tumeneb ning veresooned muutuvad rindadel nähtavamaks. Ära ehmata, kui märkad veel enne lapse sündi naise rindadest erituvat kolostrumit (ternespiima).

Raseda kõht: Raseda naise kõht on katsudes suhteliselt kõva, võib tunduda, nagu oleks ta korvpalli alla neelanud. Üheksandaks raseduskuuks asendab see kõht naisele diivanilauda – parim koht, kuhu näiteks jäätisekauss asetada. Pärast sünnitust muutub trimmis kõht aga lõdvaks. Õnneks tõmbub see võdisev kõhuke aegamisi tagasi, kui emme on uuesti raseduseelses kaalus.

Seksuaalelu: Jah, raseduse ajal võib seksida. Ei, sa ei puutu vastu beebi pead. Seksuaalelu siiski muutub, kui mõtled koguaeg ruumis viibivale kolmandale tegelasele. Kuna mõned naised võivad suurenenud seksihuvi tunda, võib teie seksuaalelu isegi aktiivsemaks muutuda.

Arvesta rasedusest tingitud muutustega, näiteks südamepöörituse, väsimuse ja muutunud kehavormidega, mis võivad nii sinu kui tema huvi seksi vastu hoopis jahedamaks muuta. Räägi oma kartustest naise arstiga, kes ütleb, millal seks ei ole lubatud.

Couvade* või „kaastundev rasedus“: Mees, keda tabab couvade, kogeb rasedale naisele omaseid nähtusid nagu kaalutõus, söögiisu suurenemine ja ninaverejooks. Armin Brott`i („The New Father“ autor) kohaselt kogevad Ameerikas 25-90 protsenti tulevastest isadest couvade`i sündroomi. Mehed, ärge sattuge paanikasse! Need väga reaalsed sümptomid kaovad lapse sünniga.

Limakork: Jah, on tõesti kork, ja see seisab emakakaela ees. Kui naine selle kaotab, võib see tähendada, et juba tunni pärast läheb turvahäll autos kasutusse. Või kulub selleks veel kaks nädalat.

Sünnitus
Veed tulid: Varu rätikuid! Mõnel naisel tilgub lootevett supilusikahaaval, teistel tuleb pahinal.

Sünnitusvalud: Naine ei pruugi sünnitust kõige vapramalt taluda. Ka tagasihoidlik naine võib mõmiseda või isegi karjuda asju, mis sind üllatavad. Seega, kui ta väidab, et „see kõik on sinu süü!“ või vannub nii, et maa must, ära võta seda isiklikult – temas kõneleb valu. Sul võib olla paha vaadata, kuidas armastatud inimene valu käes piinleb. Su naine on spetsialistide pideva valve all, sina aga mitte. Tunnista, kui oled ise hädas ning küsi vajadusel abi.

Keisrilõige: Uuri eelnevalt, mida kujutab endast keisrilõikega sünd. Ka naine, kelle sünnitus tundub kulgevat nagu õpikus, võib ühel hetkel erakorralist keisrilõiget vajada. Kui naise sünnitus lõppeb kirurgide sekkumisega, ära unusta, et enamik naisi on peale seda iseendas ülimalt pettunud ja isegi depressioonis, kuna ei suutnud last ise ilmale tuua. Naine vajab emotsionaalset tuge ning rohkem aega taastumiseks. Kinnita talle kindlasti, kui tubli ta oli ning kui hästi ta kõhutita eest rasedana hoolitses.

Lahkliha lõige või rebendid: Üks neist võib naisega juhtuda, kui laps on end sünnitusteedest välja pressimas. See lõige tehakse lahklihasse (või ilmneb rebend ise), et beebi pea ilusti läbi mahuks. Sel juhul vajab naine pärast sünnitust taas rohkem aega taastumiseks.

Ära seisa seal, kui ei taha kokku saada: Vedelik, mis lapsukest seni kaitses, võib su särgile huvitava kunstiteose moodustada, kui sa ettevaatlik ei ole. Seega pane selga kittel või midagi muud taolist, mida pole kahju sünnitusprotsessis ära rikkuda. Sa ei taha sünnituse juures olla? Enne kui asjaks läheb, rääkiga naisega läbi, milline sünnitusprotsess teie arvates välja peaks nägema. Võibolla tahab ta, et just sina nabanööri läbi lõikad. Igatahes leidke kompromiss.

Tulnuk-laps: Sünnituskanalitest läbi pressimine on vaevarikas protsess ning kui su väike järeltulija võtab seda tööd eriti tõsiselt, võib ta ilmale tulles veel mõnda aega pikliku peaga tulnuka moodi välja näha. Beebi pisike nägu on kortsus, keha katab lootevõie (mis teda lootekotis kaitses) ning kehal võib olla üleliigseid karvu (lanugo). Beebi kehal võib leiduda ka huvitavaid sünnimärke, punnikesi ja laike. Ei maksa muretseda. Pea kõik need märgid kaovad mõne aja pärast.

Platsenta väljumine: Pärast lapse sündi „sünnib“ ehk väljub ka platsenta.

Vastsündinu
Mekoonium: See on mustjas, hästi tihe ja tõrva moodi lapse esimene kaka. Esmakordne mähkmete vahetamine on värsketele vanematele niigi omaette kogemus, ärge laske kaka eripärasest välimusest end kõigutada.

Seks pärast lapse sündi: Üldjuhul soovitatakse vahekorraga kuus nädalat oodata. Loe kalendris päevi kui tahad, kuid ära unusta, et naise keha on viimase aasta jooksul pidanud palju läbi elama. Meelita teda kannatlikkuseja mõistmisega!

Rinnapiim: Rinnapiim võib pritsida kuni 4,5 meetri kaugusele. Võid avastada end tulejoonel ja naine selgitab vaid: „Ma ei osanud seda oodata“.

Sa ei ole tähelepanu keskpunktis: Vastsündinud on uskumatult nõudlikud. Üks väike tegelane sõltub absoluutselt igas asjas nüüd su naisest. Mõneks ajaks jäävad tahaplaanile teie kahe omavahelised tegevused. Võid ka ise tunda, et naine ei ole sinu jaoks enam peamine.

Väärtusta uut rolli: Enamik isasid (ja emasid samuti) on meeldivalt üllatunud, kui näevad, kui armastavalt nende partner vastsündinuga tegeleb. Sa mõistad, miks armud beebisse esimesest silmapilgust, kuid võid üllatuda, et armud ka oma partnerisse uuesti, kui näed tema hellust perelisa eest hoolitsemisel.

Unepuudus ja söömise unustamine: Vastsed emmed ja issid jätavad magamise ja söömise, et beebi iga kägina peale kohale tormata. Kuid varem või hiljem annab unepuudus end tunda ning keegi kukub jalapealt. Enneta seda: osta valmistoitu või soojenda külmutatud toitu, magage ja hoolitsege lapse eest kordamööda või kutsuge keegi appi. Hoolitsege iseendi eest. Kui te ei ole partneriga koos telklaagris käinud, siis näete nüüd seda poolt üksteisest, millest teil seni aimugi polnud.

*Couvade – see sündroom iseloomustab tulevasi isasid, kellel esineb rasedusele sarnaseid tervisehäireid (näiteks kõhuvalu ja seedehäired). Loodusrahvastel tähendas couvade meeste jaoks kindlaid rituaale.

Allikas: www.babyzone.com

1 2 Järgnev lehekülg »