„Andekad lapsed saavad iseseisvalt hakkama.“„Õppekavad andekatele lastele on elitaarsed.“
Taolised müüdid pärsivad paljude andekamate laste arenguvõimalusi. Rahvusvaheline Andekate Laste Liit (NAGC) koostas nimistu enim levinud müütidest ning neid ümberlükkavatest tõenditest, mis puudutavad andekate laste õpetamist.

Kui mitmed nendest väärarusaamadest on raskendanud Sinu, Sinu laste või kooli püüdlusi edasijõudnud õpilastele võimetekohast haridust pakkuda?

MÜÜT: Andekad lapsed ei vaja abi, nad saavad iseseisvalt hakkama.
TÕDE: Kas saadaksid tippsportlase ilma treenerita olümpiamängudeks treenima? Andekad lapsed vajavad juhendamist hästi koolitatud õpetajatelt, kes panevad nende võimed proovile ning toetavad seeläbi nende arengut. Mitmed erivõimelised lapsed võivad oma eakaaslasi nii palju edestada, et on juba enne kooli algust omandanud rohkem kui pool alghariduse õppekavast. Selle tulemuseks on igavlemine ja frustratsioon, mis võivad omakorda viia kehvade õpitulemuste, loiduse või ebatervete harjumusteni. Õpetajal on annete märkamisel ning nende arendamisel ülioluline roll.

MÜÜT: Õpetajad esitavad kõikidele õpilastele väljakutseid, seega sobtuvad andekad lapsed tavaklassi.
TÕDE: Olgugi, et õpetajad püüavad kõigi õpilaste võimeid proovile panna, ei ole nad sageli erivõimeliste laste vajadustega kursis ega suuda neid parimal võimalikul viisil juhendada. Paljudel õpetajatel puudub akadeemiliselt kõrgelt arenenud laste õpetamiseks vajalik koolitus. Õpetajad on sunnitud nentima, et liigagi tihti on helgematel õpilastel koolis igav, kuna neile ei suudeta piisavalt arenguvõimalusi pakkuda. Samas ei ole kõik õpetajad võimelised andekaid õppureid ära tundma ega neile tuge pakkuma.

MÜÜT: Andekad lapsed tõstavad klassi üldist akadeemilist taset pakkudes eeskuju või võistlusmõmenti.
TÕDE: Keskmised või alla keskmise tasemega õpilased ei näe andekates klassikaaslastes eeskujusid. Kellegi järgimine või kellegi peale lootmine, kelle suhtes on kõrged ootused, ei tõsta nõrgema õpilase enesehinnangut. Samamoodi tuleb ka andekatel lastel pigem kasuks suhelda akadeemiliselt samal tasemel olevate klassikaaslastega, madala või keskmise tasemega klassis hakkab neil igav, nad muutuvad pahurateks ja kaotavad motivatsiooni.

keskendumisraskusedMÜÜT: Kõik lapsed on andekad.
TÕDE: Igal lapsel on tugevaid ja positiivseid omadusi, kuid kõik lapsed ei ole andekad akadeemilises mõistes. Koolikeskkonnas tähendab „andekas“, et võrreldes klassi- või eakaaslastega on lapsel ülendatud õpivõime ja ta suudab erinevates ainevaldkondades, ka kujutavas kunstis, omandatut paremini rakendada. Säärane ülivõimekus nõuab muudatusi tavapärases õppekavas tagamaks laste arengu jätkusuutlikkust. Andekus ei tähenda, et õpilane on hea või parem kui teised, see mõiste võimaldab vastata nende unikaalsetele õppimisvajadustele.

MÜÜT: Edasijõudnute programmid on andekate laste jaoks sotsiaalses plaanis kahjulikud.
TÕDE: Akadeemiliselt erivõimelistel lastel on tavaklassis sageli igav, nad tunnevad, et ei sobitu eakaaslaste seltskonda ning kalduvad suhtlema vanemate õpilastega, kes on vaimsete võimete poolest neile sobivamad kaaslased. Uurimustest on selgunud, et paljud andekad lapsed on õnnelikumad suheldes vanemate õpilastega, kellega jagavad huvisid kui oma eakaaslaastega. Sellest tulenevalt tasuks erivõimeliste laste puhul kaaluda varasemat lasteaeda minekut, klasside vahelejätmist, kooli enneaegset lõpetamist või muud edasijõudnutele mõeldud lähenemist.

MÜÜT: Edasijõudnute õppekavad on elitaarsed.
TÕDE: Andekatele õpilastele mõeldud õppekavade eesmärk on ülivõimekate laste abistamine. Erivõimelisi õppureid leidub kõigis kultuurides, rahvustes ja sotsiaalmajanduslikes gruppides. Kuid paljud neist jäävad ilma võimalusest oma potensiaali maksimaalselt rakendada tulenevalt programmide ja teenuste viletsast rahastamisest ning puudulikest teadmistest kuidas andekust ära tunda. Näiteks üheainsale testitulemusele toetudes võivad tähelepanuta jääda omanäolise kultuurilise tausta ja võimalustega õpilased. Lisaks sellele sõltuvad enamus erivõimelistele lastele mõeldud õppeprogrammidest ainuüksi kohalikest omavalitsustest ja vanemate nõudlusest, kuna puudub piisav riiklik rahastamine. See tähendab, et hoolimata vajadusest, suudavad ainult kõrgema elukvaliteediga ringkondades tegutsevad koolid pakkuda vastavasisulist õpet ning sellest tulenevalt jääb mulje elitarismist.

MÜÜT: See õpilane ei saa olla andekas, kuna ta saab halbu hindeid.
TÕDE:  Kehvad õpitulemused väljendavad vasturääkivust õpilase saavutuste ja tegelike võimete vahel. Probleemi põhjuseid on erinevaid tulenevalt iga lapse kogemustest. Andekatel lastel võib hakata igav, nad võivad muutuda pahurateks, mille tulemusena kaotavad huvi, omandavad halvad õpiharjumused või muutuvad koolikeskkonnas ebakindlateks. Mõned õpilased võivad hakata oma võimeid peitma püüdes sotsiaalselt eakaaslastega sobituda, teistel võib jällegi esineda õpiraskusi, mis andekust varjavad. Mis iganes põhjuseks, on äärmiselt oluline, et täiskasvanutepoolne hoolikas ja tähelepanelik abi aitaks erivõimelisel lapsel madalast saavutusvajadusest välja murda, et oma potensiaali täiel määral rakendada.

MÜÜT: Andekad lapsed on koolis rõõmsad, populaarsed ja hästi kohanenud.
TÕDE: Mitmed erivõimelised lapsed tulevad oma kogukonnas ja koolikeskkonnas suurepäraselt toime. Siiski leidub andekaid lapsi, kes on erineva emotsionaalse ja moraalse intensiivsusega, tundlikud neile seatud ootuste ja tunnete suhtes, perfektsionistid ning sügavalt mures ühiskondlike probleemide pärast. Teised jällegi ei jaga klassikaaslaste huve, mille tulemuseks on eraldatus või narrimine. Tulenevalt sellistest raskustest muutub kooliskäimine pigem katsumuseks kui rõõmsaks kogemuseks.

MÜÜT:  See laps ei saa olla andekas, kuna tal on erivajadus.
TÕDE: Mõnedel andekatel lastel on ka õpiraskused või muud erivajadused. Need „kahekordselt erilised“ õpilased jäävad sageli tavaklassis märkamatuteks, kuna nende erivajadus ja andekus varjavad vastastikku üksteist jättes lapsest „tavalise“ õpilase mulje. Leidub kahekordselt erilisi õpilasi, kellel esineb õpiraskuseid, mille tulemusena ei peeta neid edasijõudnutele mõeldud programmide jaoks sobilikeks. Mõlemal juhul on oluline keskenduda lapse võimetele ning pakkuda talle lisaks õpiabile ka võimetele vastav õppekava.

MÜÜT: Andekate õpetamine eeldab külluslikult ressursse.
TÕDE: Erivõimelistele lastele võimetekohase hariduse pakkumine ei vii ilmtingimata pankrotti. Täielikult väljatöötatud andekate õppeprogramm võib tunduda tohutult mastaapne ja keerukas ettevõtmine. Kuid selle alustamiseks piisab vaid ringkonna ja kogukonna liikmete poolsest mõistmisest, et andekad lapsed vajavad midagi teistsugust, pühendumusest pakkuda võimetekohast õppekava ja juhendamist ning asjakohast õpetajakoolitust, mis võimaldaks andekust ära tunda ja edasi arendada.

Author

Write A Comment