Pidevalt jagatakse lapsevanematele näpunäiteid, kuidas oma lapsi kasvatada. Kes võtab õppust, kes mitte. Kahjuks ei õpeta lastele keegi, kuidas kasvatada oma vanemaid.  Ja paljud lapsed on oma vanematega hädas, uskuge. Neil pole, kellele oma muret kurta. Nad küsivad üksteiselt foorumites nõu ja on õnnetud. Jõlguvad tänavatel, augustavad end, nutavad pool ööd patja ja lõiguvad, värvivad veerand tukka roosaks, tätoveerivad, sõidavad puruks isside ülihinnalisi masinaid ja iseennast. Õnnetud ja üksi.

Meie ühiskond on absoluutselt täiskasvanukeskne. Töö- ja olmemured on peamised teemad, mis meedias silma torkavad. Veel on saada häid seksinippe, ilunõuandeid, võrgutamisõpetusi, tööl käitumise eeskirju, dieeditrikke. Räägitakse kaupadest ja teenustest, euriborist ja Kreekast, üleaisalöömistest ja korruptsioonist.  Hoitakse silma peal tantsusaatel ning lastakse osaliste kohta lendu kõlakaid, ennustades, kes sealt kellega käima hakkab ja arutatakse „Kodutunde“ uue saatejuhi armuelu ning tehakse riivatuid vihjeid.

Kus on laps? Meie ühiskond on ulmeline täiskasvanute ühiskond. Siin elavad ja toimetavad ainult suured, tähtsad ja targad. Laste tunded, mõtted, emotsioonid on teiseplaanilised, need asuvad pildi kõige kaugemas nurgas ja meenutavad kärbsemusta. Mida tunneb see laps, kelle isa järjekordselt meedias nahutatakse? Kuidas elavad järgmised päevad koolis üle paljulapselise pere tüdrukud-poisid, kelle ema kohta on meedias ilmunud üle 700 mahlaka ja vahkvihast nõretava kommentaariga artikkel? Kas ikka ollakse koolis ja lasteaias armastusväärsed nende lastega, kelle vanemad järjekordselt on telepurgis avalikkuse ees kodud vahetanud? Lapse käest ei küsi keegi. Laps on kõrvaline. Tagaplaanil.

Mida lapsed oma vanematelt ootavad? 

Lapsed soovivad, et neid vahel kiidetaks kah. Neil on õpingute näol suur koormus ning nad on pinges ja stressis küll oma koolisuhete, küll hinnete, küll oma välimuse pärast.

1. Märkamist ja õiglast märkamist. Lapsed soovivad, et märgataks ka seda, kui nad on teinud midagi toredat ja head. Kui laps on teinud ära enamiku kodutöödest, mis talt nõutud, aga unustanud kartulid keetmata, arvake, mis on tulemus? Kas teda kiidetakse selle eest, et ta nägi palju vaeva pere heaks? Ei, talle öeldakse, et ta on kogu aeg rippunud telefoni otsas ning jätnud kartulid keetmata. Miks on inimestel kombeks märgata negatiivset? Kui beebi on saanud hakkama toreda kakamajandusega ning särab rõõmust ja rahulolust, märgatakse ainult rokast Pampersit, mitte rahulolevat naeratust väiksekese näol.

2. Kiitmist ja tunnustamist. Lapsed soovivad, et neid vahel kiidetaks kah. Neil on õpingute näol suur koormus ning nad on pinges ja stressis küll oma koolisuhete, küll hinnete, küll oma välimuse pärast. Neilt oodatakse nii palju –ootavad vanemad, õpetajad, popmodellide ja staaridega ülekülvatud ühiskond. Kui lapsed teevad midagi hästi, on nad väärt kiitust. E. Kübler – Ross on öelnud: „Inimesed on nagu vitraažaken. Kui päike on väljas, siis nad säravad ja läigivad.“   Iga inimene ihkab tunnustust, januneb selle järele, see paneb ta särama. Ka laps on inimene ja tahab, et päike ta peale paistaks.

3. Oma ainulaadsuse tunnustamist. Kes täiskasvanutest soovib, et teda pidevalt teistega võrreldaks? Tööl näiteks? „See eelmine töötaja oli meil ikka nii tubli.“ Kellele see meeldib? Laps kurdab foorumis: „ …ma ei saa vanematega üldse hästi läbi.  Iga päev tülitseme, kuna mina ei ole jälle nende jaoks piisavalt hea ja alailma võrdlevad nad mind teistega, et miks küll mina ei võiks selline olla.“ Kus on vanemate silmad ja süda, et nad ei suuda tunnustada oma last sellisena, nagu ta on?  Kas on tegemist lapsega või näitusekoeraga?

4. Rahulikku ja võrdväärset suhtlemist. Foorumist: „Ja ma mõtlesin, et ainult minu emal peaks olema hullumaja paberid : D! Ainult lõugaks ja vinguks ja võrdleks teiste lastega, et miks sa sellline pole nagu see Maiu* või Kati* või Mati* .. (**-vahetatud nimed)“,  – „Aga suht sama teema on minu emal selle hüsteeritsemisega. Mingi täiesti tühise asja pärast kisendab nagu siga aia vahel nt. mõni üksik põhjuseta puudumine või kui tuba sassis… haige, noh“ – Mõni neist noortest väljendub kõvemate sõnadega, mõni viisakamalt, aga peateema on see, et täiskasvanu ei pea oma last võrdväärseks suhtluspartneriks. Laps on täiskasvanu jaoks mingi objekt, kellele kallata kaela kogu oma viha untsuläinud abielu, tööl esinevate pingete, laenukoormuse, kehva tervise jmt pärast.  Noored lohutavad üksteist foorumis: „Ju su ema on siis pärit kodust, kus tema peale kogu aeg karjuti.“ Ja neil on õigus. See on suletud ring, kust vähesed välja pääsevad. Täiskasvanu eeskuju on nii oluline.

5. Austust. Lapsed ei taha, et neid kodus ka mõnitatakse ja halvustatakse. See muudab nende elu väga raskeks, see alandab.  „ …ja siis ema tuleb ja hakkab mõnitama näkku lihtsalt:,, Sa oled juba nii paks, varsti pean oma pool palka sinu rohtude peale raiskama.“ Ja siis nad kasuisaga naeravad selle üle .“ Inimesed ootavad, et nad oleksid teiste jaoks tähtsad. Et neist hoolitaks ja neid austataks. Lapsed on ka inimesed.

Oi, kui palju oleks siia veel kirjutada! Täiskasvanud peaksid ükskord ometi aru saama, et nad ei ela maailmas üksi. Lapsed on ka. Meie ümber. Igal pool. Lapsed on ka inimesed. Aga millegipärast ootavad alaealised, et nad saaksid kiiremini 18-aastasteks. Inimesteks saamist ootavad, sest seni on nad tagaplaanil.

Autor

4 kommentaari

  1. Kaarel Veike Vasta

    – Tõde on valus kuulata – artikkel. See nääklemine hakkab juba tegelikult palju varem. Oleks jõudu enda puhul seda märgata ning sellest hoiduda. Meenus kohe ka see essee, mis videona üles oli siin pandud.

  2. Helena Tupits Vasta

    MIna kogesin ka teismeeas,varemgi veel, närvilisi vanemaid,kes igapäev karjusid,aga üksteise peale.Kui vanemaks muutusun,siis ka minu peale,kuna tegin kõike valesti.Mina olin selline,kes ei jõlkunud tänavatel.Mind hoiti kinni,ei lubatud kuskil käia.Isegi naabrtüdrukuga oma maja juurest kaugemale minek oli keelatud.Senimaani saan vahest tunda ema halvustavat hoiakut,et ma ei saa eluga hakkama,kuigi,ise juba 30 ja pea 3 lapse ema.Seda artikklit lugedes,meenus nii mõnigi asi lapseeast…nüüd annab ainult niipalju asja teistmoodi teha,et ma ise ei kordaks samu vigu,nagu mu vanemad minu puhul tegid ja mu lapsed saaksid ikka täisväärtuslikku lapsepõlve nautida.Vähemalt oskan,millest hoiduda.

  3. karmen & luna-mai ! Vasta

    Tegelikult pole kõik nii must ja valge. Olen muidugi nõus, et lapsi tuleb kiita, austada, tuua ühiskonnas esile, neid tunnustada-see annab neile eelised kasvada meie ühiskonnas toredaks ning lugupidavaks inimeseks. Igapäevaelus paraku kõik nii lihtne pole. Samamoodi nagu peab austama vanem oma last, peab olema ka vastupidi-laps peab austama oma vanemat. Kõik sellised eluväärtused nagu lugupidamine, austus, tähelepanemine, esiletoomine toimub vastastikku. Tahan öelda, et kui laps on käest läinud ning tema puhul ei tule lugupidamist ning ka austust hea suhtumisega, siis on vanemate otsaette kirjutaud suur küsimärk, et mida ma selles olukorras peale pean hakkama?! Füüsiline karistamine on vägivald, heaga(selgitustööga, rahuliku elukeskkonna, vanema-lapse ajaga) selgeks lapsele ei tee, siis mis on lahendus, et laps ei peaks sind närvihaigeks ning samas austaks sind? kui ma räägin lapsele sünnist saati, et oma järelt tuleb riided ära koristada ning kui ta pole seda 7 aastaga selgeks saanud-sorri, olen ma siis paha ema, 1 hetk viskab see kidnlasti üle ning ma võingi tunduda närvihaigena, sest ma ei saa aru, miks laps enda järelt ei korista, kuigi olen talle seda õpetanud ja selgeks püüdnud teha, et riiete koht ei ole maas, vaid kas siis toolil, kapis v pesukastis.
    Kes meist tahaks see halb ja vastik lapsevanem olla? Mitte keegi ei taha! Paratmaatult liuglevad meie igapäevaellu ka muud probleemid(finantsilised, töömured, suhteprobleemid) ning tahad sa või mitte, se emõjutab meie suhtlust ja igapäeva elu-sinna pole midagi parata- Me elame paraku nii närvilisel ja raskel ajal hetkel, et pidevalt naeratamine ning “elu on lill” näoga rinig väga ei anna astuda. Ma ei õigusta nüüd sellsit käitumist, aga tahan lihtsalt öelda, et asjadel on ALATI kaks poolt!

  4. Sorry, aga kui sa pole seitsme aasta jooksul suutnud lapsele selgeks teha, et enda järgi tuleb ka ära koristada, siis kaldun arvama, et oled seda õpetanud talle valede nippidega ja ega peksuga lapsele seda ju ei õpeta. Mul on 1.9 aastane laps ja koristab hea meelega enda järel, neid kordi kui ei korista on ikka harva. Seega eelkõige tuleb põhjust otsida ikkagi endast. Ja selles, et inimesel on töömured või suhteprobleemid ei ole ju laps süüdi. Ma tean, et on inimesi, kes paratamatult ennast teiste peal välja elavad ka. laste, aga see pole lahendus. Kui tekib tuju end kellegi peal välja elada, siis tasuks mõelda kuidas sa ise ennast sellises olukorras tunneksid, lapse puhul on see tunni ilmselt kümnekordselt hullem

Lisa oma kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.