15 ühesugust Barbiet ei anna lapse arengule midagi juurde, pigem tuleb lelusid soetades vaadata, mida saab sellega teha uut, mida kodus leiduvate mänguasjadega ei saa, soovitab Tallinna Ülikooli psühholoogia osakonna juhataja Kadi Liik lapsevanematele.

Kuidas võivad mänguasjad lapse arengut mõjutada?
Igakülgselt ja üsna palju. Lastel on teatud võimed, mis kellelegi võivad anda parema stardiplatvormi ja kellelegi võibolla mitte nii hea. Teised on individuaalsed erinevused. See, kuidas need erinevused realiseeruvad, sõltub keskkonnast ja selle keskkonna olulised osad ongi mänguasjad.
Mänguasjad võivad mõjutada kõiki arengu aspekte: kognitiivset ehk tunnetuslikku arengut (taju, tähelepanu, mõtlemist, fantaasiat), siis motoorset ehk füüsilist arengut (sõrmeosavusest kuni sportliku osavuseni välja) ja emotsionaalset arengut. Sotsiaalseid mänge mängides mõjutab ka sotsiaalset arengut.

Kas vastab tõele väide, et liiga palju mänguasju ei ole lapsele hea?
Nii ja naa. Mänguasjade hulk iseenesest ei ole väärtus, pigem võiks väärtustada, et lapsel oleks erinevaid mänguasju, et ta saaks erinevaid kogemusi. Erinevad kogemused arendavad erinevaid oskuseid, annavad erinevaid emotsioone või teadmisi.
Kui ma olen näiteks väike tüdruk ja mul on 15 Barbiet, siis ma võin nendega mängida uhkemaid seltskondlikke mänge, aga see on ühte tüüpi mäng. Nii et kaks või kaksteist (ühesugust mänguasja – toim), seal suurt vahet arengulise kogemuse mõttes ei ole.
Pigem võib tulla probleem sellest, et kui lapsel on ühetaolised mänguasjad, tüdineb ta kiiresti. Kui tal on palju erinevaid mänguasju, lisaks nukkudele autod, klotsid, spordivahendid, konstruktorid, mingit loovat tegevust võimaldavad asjad – see on palju põnevam.
Vahel võib juhtuda ka, et laps tüdineb vanadest asjadest ära. Üks võimalus on tormata lähimasse poodi ja osta midagi, mida tal veel ei ole, aga võiks vaadata, kas vanematest asjadest on mõni jäänud kõrvale. Taasavastatud vana võib olla pea sama efektiga, mis uus, ainult et laps on vahepeal kasvanud, võibolla ta võtab selle asja kuidagi teistmoodi kasutusse. Muidugi lapsed kasvavad, vajadused muutuvad, mänguasjade varu vajab uuendamist.

Kas oma mänguasjadest tüdinemine võib olla ka põhjuseks, miks lapsele meeldib mõnikord mängida pigem televiisoripuldi või emme-issi telefoniga?
Televiisoripuldil ja telefonil on lisaväärtused, nimelt saab laps oma tegevusega midagi põhjustada. Kui telekapulti vajutan, midagi muutub Ehk ta õpib ära põhjus-tagajärg seose.

Klotsid ja ladumismängud on väga arendavad kordinatsioonile.

Kui vanalt nad selle ära õpivad?
Oleneb keerukusest. Beebi õpib ära, kui ta juba kõrinat lööb: kui ma pihta saan, siis kõriseb. See on põnev. Suurematel on arvutimängud. Nende populaarsus seisneb suuresti selles, et ta saab sündmustikku juhtida ja saab tagasisidet oma tegevuse edukusele. See on nagu partner, kes reageerib. Telefon samamoodi. Üsna pisikesed on juba osavad telefoni helinaid valima või taustapilte vahetama. Seda on põnev proovida ja ergutab otsima uusi võimalusi, mis telefon või telekapult veel võimaldavad.
Vastusevõimelised mänguasjad või tagasisidet andvad asjad hoiavad mängulist tegevust pikemat aega. Kui on väga lihtne asi, siis on kõik selge, järgmine palun.

Siis lastele on mänguasju ikkagi vaja? Ei ole päris nii, et saavad ilma hakkama?
Vanem põlvkond ütleb, et kus meie ajal need asjad olid, me saime ka ilma hakkama. Tegelikult on lapsel mänguasju ehk mängimise asju igal juhul vaja. Vanasti ei olnud need ehk nii värvilised, piiksuvad ja neid ei olnud nii palju. Siis mängiti teiste asjadega, sageli tehti need ise.
Aga asja mõte on sama: laps mängides õpib selgeks neid asju, mida tal elus vaja hakkab minema. Kas ta õpib mingeid probleeme lahendama või on need mingid käeosavuse asjad, kuidas ta klotsidest torni teeb. Õpib hindama mingit arvukust, suurust, kuju või füüsikalisi seaduspärasusi.
Täpselt sama asi on rollimängudega: kas ta kujutab, et need käbid on kangelased või on tal loomade või inimeste moodi disainitud valmismänguasjad. Mängu olemus muutub sellest suhteliselt vähe. Vahend on lihtsalt kaasaegsem.

Tänapäeval on mänguasjade valik meeletult suur ja päris paljud reklaamivad end harivate mänguasjadena. Milline mänguasi ikkagi on hariv nagu reklaam ütleb ja milline ei ole?
Mõned on harivamad kui teised ja see niipalju ei paistagi välja sellest sildist. Aga reklaami taga võib olla hea idee. Nii et mina soovitaks neil, kes lähevad mänguasju ostma, vaadata asi kriitilise pilguga üle. Mida laps seda asja kasutades võiks õppida.
Teatud osas võib usaldada seda, mis pakendil on öeldud. Eriti väiksemate laste puhul – millisele vanusele on mõeldud. Samas peab mõtlema konkreetse lapse peale. Kas ta on oma vanuse kohta hästi arenenud või mitte. Mina soovitaks valida mänguasi, mis on pikema kasutusajaga. Mõned on kuude, mõned aasta ulatuses. Aasta ulatuses kasutuses on mõeldud, et eri vanuses lapsed kasutavad seda erinevalt. See asi areneb koos lapsega.

Tegelusmatil on erinevaid nuppe ja peegleid, mis lapsele huvi pakub.

Millised mänguasjad kasvavad koos lapsega?
Näiteks mängumaja, kus on suuruse ja kuju hindamise võimalused. Seal on erikujulised aknad, et igast aknast käib mingi kindel kujund sisse. Või käivad aknad veel erinevate võtmetega lahti. Võibolla katusele saab kriidi või pliiatsiga midagi joonistada.
Kui laps suuremaks saab, saab seal mängida sotsiaalsemaid rollimänge. Kui ta alguses pani neid kujusid lihtsalt aknast sisse, siis pärast võib mängida, et on mingid tegelased, kes seal majas elavad.

Mida võiks mänguasjaga veel saada teha?
Näiteks on plastmassist tegevuskeskused – mitut erinevat oskust ta saab seal omandada. Kas on seal näiteks vana telefoniketas, mida saab sõrmega ringi vedada? Nii saab peenmotoorikat treenida. Või on võimalus klahvidele vajutades erinevat heli esile kutsuda? Ta õpib midagi meelde jätma – kui ma siia vajutan, et mis hääl siis kostub. Saab ta seal veel mingeid nupukesi traadi otsas edasi-tagasi liigutada? Kõik need tükimängud, kus tuleb asetada mingi kindel kujuke kuskile raami sisse, õpetab suuremale lapsele suuruse ja kuju vahekordi.
Päris pisikeste käeosavus ei ole hea. Küpsemine tuleb õlast sõrmede suunas. Alguses nad vehivad kogu käega, sõrmedega hakkab kaheaastane pliiatsit käes hoidma.

Millised mänguasjad sobivad eri vanuses lastele alates päris imikust? Ehk mida teatud vanuses laps võiks osata teha?

Esimesel kuul ta adapteerub ja midagi väga ei oska. Pilk on ka udune. Aga ma väga täpseid vanusepiire ei tahaks panna ka sellepärast, et lastel on see küpsemise kiirus erinev. Vahel mõni spurdib ja kui normid panna, siis mõni vaatab, et sõbranna viiekuune laps juba oskab, minu pooleaastane ei saa hakkama. Parem mitte.

Ei maksa võtta ilmtingimata eeskujuks sõbranna last ja tarka raamatut?
Kindlasti mitte. Usaldada ennast ja vaadata, mis minu lapsele huvi pakub. Kui ma teadlikult tahan, et ta nüüd arendaks midagi, siis saab seda mängu kaudu suunata palju lihtsamalt kui sundides.

Aga kui ikkagi tahavad katsikule minna inimesed, kellel endal lapsi ei ole, kuidas võiks nad teada, millist mänguasja just nii vanale imikule viia?
Kui ta on pisike, ega tal sõrmeosavust eriti oi ole. Need asjad, millega ta saaks toimetada, peaks olema suhteliselt lihtsalt haaratavad. Pall võiks pehme olla, et saab kinni võtta ja kuna koordinatsioon on kehvalt arenenud, siis et ta ei teeks endale viga. Taju ja tähelepanu arengu seisukohast sobivad erinevad kujud, suurused ja pildid. Pildiraamatuga on veel veidi aega.

Kujud suured, värvid selged ja kontrastsed?
Suured ja selged. Kahel esimesel kuul nägemisteravus järjest paraneb. Kahekuune näeb juba üsna nii nagu täiskasvanud inimene. Siis nad tahavad vaadata mingit sündmust liikumisega, näiteks karussell voodi kohal või saab ta ise mingi liikumise tekitada. Päris vahvad on need, mida saab ise haarata – voodi külge riputatavad, haarab käepidemes kinni, tõmbab ja siis midagi hakkab juhtuma.

Millised on järgmised omandatavad oskused?
Jälgimine ja nägemine ja nende meelte stimulatsioonid. Visuaalne stimulatsioon – värvid, valgused. Teisalt ka erinevad hääled.
Ma tulen tagasi selle juurde, et oleks tegevuste mitmekesisus, et päris pisikesena saab paari asja teha.
Selline väike eduelamus peaks ka sees olema, et see on talle jõukohane.

Millised mänguasjad võiksid paariaastasel lapsel olla, et oleks tagatud nende mitmekesisus?
Suuremad lego klotsid. Päris pisikesed ei sobi. Esiteks mõni sööb ära, loodetavasti mitte, aga see oht on ja teiseks ta on kohmaks, väikesed klotsid kaovad sõrme vahelt ära.
Universaalne on pall. Võibolla ta juba natuke voolib, aga mitte väga, tainast niisama mätserdab. Siis need reageerivad asjad – kui vajutab nupu peale, mis siis juhtub.
Muidugi head on need asjad, mis meelitavad kõndima. Sobib kõik, mis on eest lükatav või järel veetav või kuidagi lahe siis kui liigub ja mille tõttu laps peab ka ise liikuma. Igasugused avamise-sulgemise asjad, õpib ruumi proportsioone ja asjade ehitust.

Mänguniidukiga saab laps täiskasvanut jäljendada. Samas meelitab see teda ennast liikuma.

Aga püsivust nõudvad tegevused nagu näpuvärvidega värvimine?
Miks mitte, seal on loovuse moment. Aga ega püsivusest esimese kahe aasta puhul ei saa palju rääkida. Kui ta kümme minutit ühe asja kallal on tegutsenud, siis ta on isegi oma vanuse kohta vahva olnud. See küpseb kogu koolieelse aja jooksul. Ega kooli ei panegi last enne kui seitsmeselt. Ta enne ei suuda püsida. Siis peab ka algklasside õpetaja kõvasti vaeva nägema, et laste tähelepanu tunni juures hoida.

Kui on liiga palju ühetaolisi mänguasju, kas on mingi võimalus, et see mõjub lapsele halvasti?
Ma seda ei ütleks, et ta halvasti mõjub. Pigem mõni hea mõju jääb vähemaks. On ühekülgne.

Mingi oskus jääb tahaplaanile?
Jah. Näiteks kui tal ei ole ühtegi klotsi või ühtegi pliiatsit. Siis peenmotoorika arengut, suuruse ja kuju vahekordade mõistmist ja ehituse planeerimist – seda ei ole .
Kui ei ole ühtegi nukku või autot, siis mingid rollimängud jäävad mängimata. Kuskilt midagi kompenseeritakse. Aga et arengusse auk jääb, seda ma ei usu. Kui mõni laps kodus üldse televiisorit ei näe, aga läheb lasteaeda ja tal on see kogemus puudu, mis teistel on olemas, sellevõrra võib ta mõnes situatsioonis end ka kehvemini tunda.
Ma usun, et enamik vanemaid usaldavad oma last ja oma sisetunnet. Ei ole vaja liigset suunamist, e t sa pead tegelema nende asjadega, mis siin targa raamatu nimekirjas on. Laste huvid ja temperamendid on erinevad ning kodutingimused ja võimalused on erinevad.

Autor

Maria on hariduselt alushariduse pedagoog (lõpetanud TÜ Cum laude). Elab Tallinnas ning kasvatab abikaasa Kaarliga kolme last. Maria on üks Nupsu.ee asutajatest.

Lisa oma kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.