Koolieelik

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?
See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.
Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.
Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.
Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?
Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.
Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.
Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.
Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.
Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.
See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.
“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.
Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.
Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.
Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:
kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.
Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.
11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.
Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.
Spetsialiseerumise soovitused:
Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.
Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.

"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:
“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”
Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Write A Comment