Koos perega kokkamine on hea võimalus õpetada lapsele tervislikkutoitumist.

Inimeste toitumisharjumused on pärit nende lapsepõlvest, just sellepärast on varajane lapseiga kõige õigem aeg kujundada lapsest tervislik toituja. Kuna väga paljud inimeste tervisehädad saavad alguse valest toitumisest, siis mõeldes lapse tulevikule, peaks lapsevanem panustama täisväärtusliku ja tervisliku toidulaua loomisesse.

Looduse poolt on nii seatud, et lapse ainuke toit esimesed kuus kuud on rinnapiim; Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab jätkata imetamist ka lapse teisel eluaastal, kuid lisaks rinnapiimale vajab laps pooleaastaselt lisatoitu. Kuna me juba esimeste söökidega hakkame kujundama lapse maitsemeeli, siis tasuks tervislikkuse seisukohalt lähtudes pakkuda lapsele esimesena maitsta aedvilju nagu lillkapsas, brokoli, porgand või suvikõrvits.

Esimesel eluaastal beebid toidus soola ei vaja, sool koormaks liialt lapse neere. Aedviljade valikul tuleks tähelepanu pöörata nende päritolule – tavakaubanduses müüdavad suurtootjate poolt turustatavad aedviljad on kasvatatud kunstlikke taimekaitsevahendeid ning väetisi kasutades, mille ohutud piirnormid on seatud täiskasvanu kehakaalu arvestadaes; andes kemikaalidega kasvatatud vilju aga alla 10 kg kaaluvale imikule, võivad tagajärjed olla hoopis teised.

Ka lapse allergiad võivad olla tingitud hoopis kemikaalide jääkidest aed- ja puuviljades mitte aga konkreetselt mingist viljast.

Lapse toit esimesel eluaastal

Väikelapse toiduvalikul tuleb lähtuda eelkõige eakohastest soovitustest.

Väikelapse toiduvalikul tuleb lähtuda eelkõige eakohastest soovitustest, laps võib küll suuta süüa ära nt jäätise või lutsutada grill-lihatükki, kuid kindlasti pole see lapse tervise huvides. Lapse toit vähemalt esimesel eluaastal võiks olla veel pere tavapärasest toidulauast lahus. Esiteks ei suuda beebi süüa tükilist toitu, samas pole täiskasvanute jaoks vastuvõetav süüa ilma soolata toitu.

Lapse menüüse esimesel eluaastal peaksid kuuluma lisaks aedviljadele ka marjad ja puuviljad, gluteenivabad teraviljatooted, liha ja kala. Beebi organism omastab toidust kergemini vitamiine ja mineraale, kui need on eelnevalt kuumtöödeldud. Samas tuleks arvestada, et toiduvalmistusviis oleks tervislik – kõige rohkem vitamiine ja mineraale säilib aed- ja puuviljades aurutades (praadimine peaks olema esimesel eluaastal lapse toidu valmistamises välistatud). Lapse toitmisel tasuks meeles pidada ka reeglit, et menüüsse lisatakse üks toiduaine korraga ning jälgitakse lapse organismi käitumist – kas ei esine allergiaid, kõhukinnisust või -lahtisust.

Liha tuleks pakkuda lapsele algselt püreestatult, kuna lihatükikesi laps veel närida ei suuda; liha pakkumine on oluline, kuna väikelapsi kimbutab väga sageli rauavaegusaneemia, punane liha aga suurendab punaste vereliblede hulka veres ning hoiab rauahulga normis. Raua omastamiseks on oluline, et rauarikkaid toite ei tarbitaks koos piimatoodetega (lehmapiim ei peaks kuuluma esimese eluaasta menüüsse), samuti peab raua omastamiseks organism saama piisavalt C-vitamiini. Esimesel eluaastal laps maiustama ei peaks – piisava süsivesikutehulga saab lapse organism ka puuviljadest ja marjadest. Janu kustutamiseks sobivad vaid vesi või rinnapiim, mahlajooke nii väike laps ei vaja.

Poes müüdavate purgitoitudega tuleks piiri pidada ning kasutada neid vaid olukordades, kus endal söögivalmistusvõimalus puudub – lapse tervise seisukohalt on oluline, et ta saaks vahetult valmistatud ja üleküpsetamata toitu, milles on säilinud enim vitamiine ja mineraale. Ka toidu teistkordne soojendamine vähendab selles sisalduvate vitamiinide hulka.

Lapse toit teisel eluaastal

Teise eluaasta alguses suudab lapse organism juba hakkama saada lehmapiimatoodetega – lapse jaoks on parimad loomuliku rasvasisaldusega lehmapiimatooted; poes müüdavast 2,5-%-lisest piimast ei suuda lapse organism omastada kaltsiumi; laps peaks jooma koorimata rasvast lehmapiima, mida õnneks taas ökopoodides müüakse.

Last võib nüüd tutvustada ka teiste lehmapiimatoodetega nagu juust, või, kohupiim ja jogurt, kuid neid valides tuleks lugeda poes peenes kirjas pakendiinfot ning veenduda, et neisse poleks lisatud säilitus- ega värvaineid. Hoiatada tuleks kohukeste, kohupiimakreemide ja jogurtite eest, kuhu sisse on pandud liialt palju (valget)suhkrut, samuti on need reeglina väherasvased ning eesmärk sealt lapsele kaltsiumi ammutada on seetõttu olematu. Otsimise peale leiab poest ka mahemärgistusega kohupiimasid ja jogurteid, mille rasvaprotsent ulatub 10 ligi – just need sobivad väga hästi kasvavale organismile.

Enamus laste lemmikud on makaronid - et see toit kasulikuks muuta, näiteks lisada neid supile.

Lapsele toitu valides tuleks seada harjumuseks lugeda pakendi pealt alati läbi toote täielik koostis, kunstlike E-ainete ohutud normid on paika pandud täiskasvanu kehamassi arvestades, lapse organism ei saa nendega hakkama. Ohtlikemad on säilitusainete grupp tähistatuna E 200-E 299, samuti värvained (E 100- E 199), aga ka suhkruasendajad, maitsetugevdajad jne. Lapse organism vajab lisaks süsivesikutele ja valkudele ka rasvu – tervise seisukohast on parimad rasvad piimarasv (või), külmpressitud õlid ning osaliselt ka loomne rasv; samas on hüdrogeenitud taimerasvad, mida leidub erinevates kohukestes ja küpsetistes, kantserogeense toimega ning neid peaks vältima nii iga täiskasvanu kui laps.

Nii kala kui liha peaks samuti lapse menüüs olema, taimetoitlast väikesest lapsest kasvatada on vastutustundetu. Lapsele võiks pakkuda erinevaid kalu ning lihasid. Kalade valikul on parimad väikesed, valge lihaga puhta veekogu kalad, kahjulikemad aga lõhe ja forell, millesse on kogunenud nende elukeskkonna saastatuse tõttu kahjulikke raskmetalle. Erandiks on siin mahesöödaga toidetud kasvanduseforellid. Liha valikul tuleks eelistada kvaliteetseid lihatükke, samuti pakkuda lapsele raua omastamise tõstmiseks pigem punast liha (lehm, siga, lammas).

Olgu ka mainitud, et vorsti- ja singitooted ei asenda lihatooteid, need sisaldavad eranditult kõik säilitusaineid ja maitsetugevdajaid, mis on ühed kahjulikemad E-ained. Suurtööstuste poolt on vastutustundetu nimetada ebakvaliteetsest toorainest tehtud vorsti, millesse lisatakse selle söögikõlblikumaks muutmiseks värvaineid, Lastevorstiks, kuna lapsed on viimased, kes seda süüa tohiksid. Ka puhtana näivatesse sinkidesse on lisatud samu säilitusaineid ning liialt palju soola. Valmismarinaadis grill-lihad on tehtud samuti kauasäilivaks ning lisatud neisse maitsetugevdajaid; laste jaoks tasuks vajadusel grill-marinaad ise valmistada.

Teisel eluaastal lisanduvad lapse menüüsse veel muna, samuti gluteeni sisaldavad teraviljatooted (kaer, rukis, oder, nisu). Teraviljatoodete puhul on oluline, et laps ei saaks neist tühje süsivesikuid, vaid ka mineraal- ja kiudaineid – seetõttu tuleks eelistada täisteratooteid. Enamus laste lemmikud on makaronid – et see toit kasulikuks muuta, tulekski pakkuda lapsele just täisterapastat ning soovitavalt erinevate viljade oma, mitte vaid nisu.

Lai valik täistera- ning alternatiivjahude pastatooteid on saadaval ökopoodides. Putrude valikul on samuti parimaks variandiks täisterapudrud; kooritud viljateradest tehtud nisumannas midagi kasulikku säilinud pole.

Ikka kipub probleemiks olema, mida pakkuda lapsele suuremate toidukordade vahel vahepalaks või maiustuseks. Kui lapsel juba hambaid piisavalt, võib neile nosida anda kõikvõimalikke kuivatatud puuvilju, samuti seemneid ja pähkleid. Mõned ohud siiski nendega on – pähklid võivad olla allergeensed ning neid peaks menüüsse lisama vähe korraga ning vaatama, kas reaktsiooni ei järgne.

Teine oht on tavapoes müügilolevad säilitus- ja värvainetega töödeldud kuivatatud puuviljad; osad neist on lausa suhkrustatud. Kuivatatud aprikooside autentne värvus pole mitte oranžikas-kollane, mis on saadud värvaineid kasutades, vaid pruun; kuivatatud ananassid ja viigimarjad on aga kaetud tugeva suhkruvaabaga. Lapse tervise huvides tuleks enne ostmist pakendeid uurida ning valida puhtamaid alternatiive. Mahekauba eeliseks jääb alati see, et neis ei sisaldu kunstlikke E-aineid, samuti on mahekaupluste kuivatatud puuviljade lett mitmekesisem.

Teisel eluaastal on oluline menüüsse lisada ka kala, ettevaatlik tuleks olla lõhe ja forelliga.

Vahepalaks sobib lapsele pakkuda ka erinevaid näkileibu – valikukriteeriumiks võiks olla jälle märksõna “täistera”, ka teraviljad võiksid olla erinevad. Piisava süsivesikutehulga saab laps jätkuvalt ka marjadest ja puuviljadest, mis sobivad tervise seisukohalt ideaalselt maiustamiseks.

Vältida tuleks igasuguseid poesmüüdavaid kooke-küpsiseid-torte, kuna need sisaldavad liiga palju suhkrut/soola, samuti E-aineid. Lapsele võib ise küpsetada täisterajahudest, võist, rafineerimata roosuhkrust ja kollastest maamunadest kooke-küpsiseid, samuti lisada küpsetistesse erinevaid marju või puuvilju – tuleb igati maitsev ja tervislik maiustus. Ka šokolaad ning kakao, millest šokolaad valmistatakse, pole teisel eluaastal soovitatavad, kakao omab ergastavat toimet nagu ka kohv, kuid lapse organismile pole seda nii varases eas tarvis tekitada.

Vältida tuleks ka igasuseid komme ja nätsusid (eriti kahjulikud on igasugused värvilised lutsu- ja kummikommid).

Joogiks on sobilik pakkuda vett, piima või keefiri, samuti ka rinnapiima. Magusad joogid nagu mahlajoogid, limonaadid või siirupivesi on täis kahjulikke aineid ning sisaldavad väga suure koguse suhkrut – seetõttu ei sobi need kindlasti väikelapsele pakkumiseks. Kui siiski on soov pakkuda midagi magusamat juua, siis võiks need olla kvaliteetsed täismahlad, kuhu pole lisatud värv- ega säilitusaineid.

Kakaojook nagu šokolaadki ei kuulu veel teise eluaasta menüüsse. Samuti ei tasuks anda väikelapsele eriti taimeteesid; kui, siis korralikult uurida, mis täpselt sobib, ka süütuna tunduvatel taimedel on oma kõrvalmõjud, mis kõik pole väikelapsele sobilikud.

Kuidas edasi?

Lapse toidulauda tuleks hoida tervislikuna mitte ainult kaks esimest eluaastat, vaid kujundadagi temas välja normaalne tervislik toituja edaspidiseks eluks. Siinkohal on tähtsad eeskujud – kui vanemad õed/vennad või ema ja isa söövad kartulikrõpse, komme ja hamburgeri, siis on lapsele keeruline selgeks teha, et see tegelikult söögiks ei kõlba.

Laps võib osutuda motivaatoriks, muutmaks ka enda toitumist. Kui varajasest lapsepõlvest on kujundatud lapsele harjumus süüa juur- ja puuvilju, siis reeglina võtab laps need maitsed omaks ning tema jaoks kujunebki harjumuspäraseks süüa neid regulaarselt.

Maiustuste osas ei tohiks rakendada täielikku magusakeeldu, kuna see võib tekitada trotsi, vaid pakkuda kahjulikele maiustustele alternatiivi kas ise küpsetades või ökopoodide lettidel leiduvast.

Allergiline laps

Mida teha siis, kui perre sünnib allergiline laps? Esimesed kuus kuud peaks laps sööma vaid rinnapiima, kuid läbi rinnapiima kanduvad ema söödud toidust allergeenid lapse organismi, mis omakorda tekitavad lapsel vaevusi.

Kõige lihtsam tundub olevat asendada rinnapiim pakis rinnapiimaasendajatega, neist enamus aga on tehtud lehmapiima baasil ning nende pakkumine allergilisele lapsele teeb olukorra veel hullemaks. Müügil on ka spetsiaalsed rinnapiimaasendajad allergilistele lastele, kuid neis ei leidu vajalikke antikehasid, mida laps saab vaid emapiimast. Allergilise lapse tervise seisukohast oleks parim, kui ta saaks rinnapiima võimalikult kaua, kuna rinnapiim on ainuke allergiate “ravim”, samas peab ema suutma hoida piima allergiavaba ning vältima tooteid, mis lapsele vaevusi põhjustavad.

Allergiatega kaasas käib ka müüt, et kui allergeenset ainet rohkem söögiks pakkuda, siis lõpuks allergiad kaovad, kuna organism harjub nendega ära. Selline väide on väär – allergiatest on võimalik välja kasvada vaid allergeenseid toite teatud aja vältides, mõne aja pärast võib oragnism juba nendega hakkama saada. Pidev allergeeniga “harjutamine” aga võib tingida laiaulatuslikumad allergiad ning kaob taluvus ka seni mitteallergeensete toodete vastu.

Kuidas aga allergilist last toita? Selge on see, et allergialapse toidusedel kannatab, kuid lähtuda tuleks põhimõttest, et toit peab olema lapse organismi jaoks mitteallergeenne; toidu mitmekesisust võivad laiaulatuslikd allergiad küll pärssida, kuid lootus parema tuleviku poole liikuda on ikka vaid ühte teed pidi – vältides allergeene.

Paljud allergiliste laste vanemad on jõudnud kriisis, mil lapsele pole midagi söögiks pakkuda just ökopoodidesse, kus on tunduvalt suurem sortiment väheallergeenseid tooteid. Samuti ei sisalda mahedalt kasvatatud aed- ja puuviljad taimekaitsevahendite jääke ning võivad juba seetõttu sobida söögiks allergilisele lapsele. On juhuseid, kus allergiat põhjustavadki konkreetsed taimekaitsevahendid või kunstlikud E-ained toidus, mitte aga toiduaine ise.

Autor: Aet Trisberg

Autor

Maria on hariduselt alushariduse pedagoog (lõpetanud TÜ Cum laude). Elab Tallinnas ning kasvatab abikaasa Kaarliga kolme last. Maria on üks Nupsu.ee asutajatest.

Lisa oma kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.