Category

Toitumine

Category

Miks ja millal lapsega silmaarsti juurde?

Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee
Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee

Ennetamaks erinevaid nägemisprobleeme peaksid lapsevanemad oma lapsed kolmeaastaselt silmaarsti juurde kontrolli viima.

Kui selles vanuses avastatakse, et lapse silmanägemist on vaja parandada, siis õigeaegse sekkumisega võib laps n-ö probleemist välja kasvada.

Silmaarst testib lapse nägemisteravust, silmade liikuvust ja optilist ehitust. Laste nägemishäired tuleb varakult diagnoosida ja ravida.

Kui lapse silmade optiline ehitus ei ole korras ja nägemisteravus ei ole piisav või esineb strabism ehk kõõrdsilmsus, siis arst määrab lapsele raviprillid. Sageli saavad lapsed oma esimesed raviprillid 3-4 aasta vanuselt ja kannavad neid pidevalt kooliea alguseni. Vahel tuleb prillid määrata juba 1-2 aasta vanusele lapsele.

Prille kandes silmad ei väsi nii palju, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui lähedale. Silmalihaste kontroll ja silmade koostöö on parem. Prille õigesti kandes areneb kiiremini ka nägemisteravus. Kas ja kui palju tuleb prille edasi kanda koolieas, sõltub, kui palju on selleks ajaks muutunud silmaehitus ja paranenud nägemisteravus.

Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne, üks silm näeb halvemini, siis tuleb hakata amblüoopset ehk laiska silma „treenima”. Lisaks raviprillide kandmisele tuleb paremini nägevat silma kinni katta teatud aeg iga päev, et nõrgem silm hakkaks rohkem nägema. Seda nimetatakse oklusioonraviks ja selle ravi pikkuse määrab silmaarst.

Silmaarsti poole võiks pöörduda laps, siis kui:

  • vaatab televiisorit väga lähedalt või kissitab silmi
  • pikemaajalise lähitöö ajal kurdab väsimust, kipitust silmades või peavalu
  • istub laua ääres kõveras, vaatab lähedalt ja pea viltu
  • lugemisel ja kirjutamisel kortsutab kulme, katab ühe silma kinni
  • hõõrub sagedasti silmi
  • pingutab sageli silmi
  • kaotab sageli lugemisel järje, ajab tähti ja ridu segamini
  • on punaste silmadega ning laud võivad ketendada.

Kuidas lapse silmi hoida ja kaitsta?

Kõige enam rikub lapse silmi erinevate ekraanide liigne vaatamine.

Alla kolmeaastased lapsed ei peaks üldse arvuti taga aega veetma, sest ekraanilt tulev info ja helid tekitavad müra ning väsitab üldiselt, mis omakorda väsitab lapse silmi.

Lasteaialapse ekraaniaeg ei tohiks ületada 20 minutit päevas. Algklassides on see aeg 30 minutit ja vanemates klassides 45 minutit korraga. Koolilapsel ei ole soovitatav üle 1-2 tunni päevas arvutit kasutada.

Vältima peaks ka pimedas või hämaras toas televiisori vaatamist, mis omakorda väsitab silmi ja tekitab silmade punetust ja väsimust. Oluline on jälgida, et televiisori vaatamine ja arvuti kasutamine ei tule uneaja arvelt.

Allikad: Õpetajate leht/10.2016; silmalaser.ee

Lapsed söövad liiga vähe puu- ja köögivilju!

unnamed

Laste arengu terapeut, treener ja MTÜ Ökobeebi looja Reet Post on mures, et Eesti lapsed ei söö piisavalt puu- ja köögivilju. Kui väikesele lapsele ei anta puu- ja köögivilju, ei tarbi ta tõenäoliselt neid ka täiskasvanuna.

Inimeste toitumisharjumustele pannakse alus väikelapse eas. Kui lapsel puudub kogemus puu- ja köögivilja maitsega, ei taha ta neid süüa ka tulevikus. “Sellise olukorra põhjuseks on peamiselt lapsevanemate poolt teadmatusest tehtud vead lapse toidulaua kujundamisel,” selgitab Reet Post.

Tervislik toit on lapsele tähtis
Beebi esimeseks toiduks on emapiim. Beebi kasvades suureneb oluliselt toitainete vajadus ja ühel hetkel ei kata rinnapiim enam kõigi vajalike toitainete vajadust. WHO soovitustest lähtuvalt hakatakse emapiimale lisaks andma tahket toitu 6. elukuul.

Reet Posti sõnul on oluline, et lapsele pakutakse emapiima kõrvale lisatoiduna esmalt köögivilju. Hiljem lisanduvad menüüsse mõõdukalt magusad puuviljad. Kui lapsele antakse alguses puuvilju, ei taha ta hiljem kasulikumat, kuid vähem magusat juurvilja süüa. Lisatoiduga alustades on hea tutvustada lapsele kodumaiseid köögivilju (näiteks kõrvitsalisi) püree või tükkidena. Erandiks on siinjuures meie igapäevasel toidulaual olev kartul, mida peaks olema laste toidulaual väga vähe. Lapsi tuleks harjutada sööma köögivilju varakult, sest hiljem sööb ta rõõmuga seda, mida on harjunud sööma. Toidulaua rikastamiseks peaks lastele pakkuma tasapisi uusi maitseid ja tekstuure.

Tahke toidu tutvustamisega on soovitatav alustada ühe toitainega korraga. Sellisel juhul on võimalik aru saada lapse tundlikkusest või allergilisest reaktsioonist. Uusi toiduaineid on esialgu sobiv pakkuda 5-7 päeva järel. Beebi toit ei tohiks sisaldada soola, suhkrut, kakaod, maitsetugevdajaid jt.

Mitmekülgne tervislik toit annab kehale võimaluse saada erinevaid toitaineid. Peamiselt juurvilju söövate laste tervis on parem. Nende immuunsüsteem töötab tänu köögiviljadest saadud mineraalidele ja vitamiinidele hästi ning nad ei haigestu kergesti. Köögiviljade ja puuviljade igapäevane tarbimine tagab soolestiku normaalsele mikrofloora. Samuti sisaldavad köögiviljad palju kiudaineid, mis aitavad kaasa seedimisele.

Iga organism vajab uuenemiseks toitaineid, aga laste kiirelt kasvav organism vajab arenemiseks kõrge väärtusega toitu. Laste tervisest hoolimine ja neile täisväärtusliku toidu pakkumine on sageli kasulik kogu perele, kelle menüüsse lisandub seetõttu rohkelt puu- ja köögivilju.

“Kui te valite poeriiulitelt beebitoitu, siis tutvuge alati selle koostisosadega,” nõustab Post. “Ebaõige toidu tagajärjel organism nõrgeneb ning ajapikku võib see põhjustada terviseprobleeme, näiteks toitainevaegust ja hilisemat ülekaalu.”

Lapsed ei tohiks olla tervisliku toidu suhtes valivad
Kui väikest last ei õpetata puu- ja köögivilju tarbima ning tal puudub arusaam nende maitsest ja väljanägemisest, ei hakka ta suure tõenäosusega aedvilju ka tulevikus tarbima.

“Vanemad kurdavad väga sageli, et nende lapsed ei söö köögivilju ja on puuviljade suhtes valivad, ent kommile, šokolaadile ja küpsistele ei ütle kunagi “ei”! Kui lapsel pole allergiaid, ei tohiks ta olla tervisliku toidu suhtes valiv, sest see suurendab haigestumise riski,” märkis Post.

“Kõige murettekitavam on aga asjaolu, et lastel lubatakse valida kõike. Seega ei vali nad vähese harjumuse tõttu köögivilju. Vanemad peavad olema kannatlikud ja mitte alla andma, kui laps keeldub aedvilju söömast. Palun ärge pakkuge lastele tervislikest köögiviljadest keeldumise järel vähetervislikku toitu, mida nad ise tahavad!” hoiatab Reet Post. Spetsialist ei soovita süüa ka teleri ees, sest söömine peab olema teadvustatud tegevus.

Tavapärase köögivilja keetmise asemel võiks katsetada ka aurutamist või ahjus küpsetamist, mis muudab oluliselt toidu maitset. Proovige porgandi, peedi ja teiste köögiviljade valmistamist ahjus. Söömisele aitab kaasa toidu põnev serveerimine, mis tekitab hea tunde ja huvi toidu vastu.

Parim kokk on alati tühi kõht, mis ei ole saanud magusat mahla ja muid snäkke. Reet Post teab, et suurimaks eeskujuks on lastele vanemad, kes peavad igapäevast tervislikku toitu iseenesestmõistetavaks. Lapsevanemate teadlikkus peaks tõusma nii kasulike kui ka kahjulike toitude osas.

Väldime lapse kaaluprobleeme
Kui lapsele antakse köögiviljade asemel midagi muud, näiteks helbeid või jahutooteid, tarbib laps oluliselt rohkem kaloreid kui organismile vaja. Ajapikku võivad lapsel tekkida kaaluprobleemid ning vitamiini ja mineraalainete puudus.

4-6-kuuneLapse keha magusavajadus on väike ja seda saab rahuldada puuviljadega. Eriti hea on serveerida lapsele puuvilju desserdina. Kui lapsel on juba meeletu magusaisu, siis ei vaja seda suhkru kogust tema keha vaid “halvad” seened ja bakterid tema soolestikus. Lapsevanematel on siinkohal väga oluline roll oma laste magusaisusid jälgida ja sekkuda lapse tervise nimel. Oluline on õpetada, et õunad, ploomid ja marjad on sama maitsvad kui kommid,” rõhutas Post.

“Lapseeas liigne suhkrutarbimine on väga suur probleem tervisele. Magusate snäkkide, kommide või jogurti igapäevasel söömisel võib suurem laps tarbida märkamatult kuni kilo suhkrut nädalas,” ütles Post.

Mitmekülgse toidusedeli saavutamiseks on erinevad juur- ja puuviljad menüüs olulisel kohal. Ühte parimat või täiuslikku toitu ei eksisteeri, oluline on varieeruvus. “Mitmekülgne väikelapse lisatoit on samm õiges suunas, sest kasvab tõenäosus, et tervislikud harjumused püsivad kogu elu,” kinnitab Post.

Isetehtud beebitoidud – soovitusi “Beebitoitude kokaraamatu” autorilt Jane Komussarilt

Jane Komussar, Beebitoitude kokaraamatu autor Foto: Erakogu

Beebidele on parim puhas ja isevalmistatud toit. Aga kui puuduvad ideed ja oskus seda teha, kas see on ka piisav põhjus, et hakata ostma purgitoitu? Põhjusi, miks lapsele toit ise valmistada, on palju. Oleme palunud “Beebitoitude kokaraamatu” autoril Jane Komussaril vastata mõnedele enim üleskerkinud küsimustele, mis vaevavad paljude emade päid. Samuti jagab ta kasulikke soovitusi, mida kindlasti tasub kõrva taha panna.
Jane elab hetkel Londonis, kasvatab seal oma imearmsat poega ja töötab toitlustuses.

Milline juur- või puuvili võiks olla beebi menüüs, mille peale ei pruugi värske ema kohe tulla?

Soovitaksin näiteks avokaadot ja spargelkapsast, mida võib andma hakata alates beebi 6. elukuust. Minu poeg hakkas avokaadot saama 4. elukuust. Mõlemad on kiudainerikkad ning sisaldavad hulgaliselt vajalikke vitamiine ja mineraale. Avokaadoga on veel eriti lihtne, kuna seda ei pea keetma- lõika vaid pooleks, eemalda kivi ja kraabi sisu lusikaga välja.

Teine selline mugav toit on banaan, mille võib kotti pista ja kui väljas olles lapsel kõht tühjaks läheb ning muud käepärast pole, siis seda anda. Toidab kõhtu ja on tervislik ning hea.

Alates 8.-10. elukuust võiks proovida spinatit, mis on samuti rikas paljude erinevate

Otto tundis juba beebina suurt huvi söögitegemise vastu

vitamiinide ja mineraalide poolest, nagu näiteks A-, K- ja C- vitamiin, magneesium, kaltsium, raud ning palju muud. Vajab vaid 1 minut keetmist ja valmis ta ongi. Pea vaid meeles, et spinati keeduvett ei kasutata ning kui vähegi võimalik, osta orgaanilist spinatit.

Kiivi on väga rikas C-vitamiini poolest ja soovitaks sedagi proovida.

Alates 8. elukuust soovitan toitudele hakata lisama maitseaineid, mis ei ole mõeldud ainuüksi maitse andmiseks, vaid aitavad ennetada ka kõiksugu haigusi. Nii nagu iga uue toiduaine puhul, peaks ka maitseainete menüüsse lisamisel järgima 3 päeva reeglit – kui selle aja jooksul vastunäidustust ei teki, kasutada julgelt edasi. Beebitoitude kokaraamatus on eraldi peatükk maitseainete kasulikkusest.

NB! Rõhutaks siinjuures, et uue toiduaine menüüsse lisamisel tekkinud nahalööve ei tähenda kohe allergiat. Kui see juhtub, konsulteeri arstiga ning proovi mõne aja pärast uuesti.

Spinati-küüslaugu-tuunikalapüree (8.-10.k)

  • Pese sobiv kogus spinatit hästi hoolega ning eemalda rikutud lehed. Lase väike kogus vett keema, aseta spinatilehed vette ning keeda 1 minut. Kurna.
  • Suru küüslauk läbi pressi ning jäta 5-10minutiks seisma. See aitab küüslaugu raviomadused kenasti esile tuua.
  • Aseta keedetud spinat, sobiv kogus tuunikala ja küüslauk blenderisse ning püreesta.

NB! Poes müüdav konservtuunikala vees sobib väga hästi, jälgi vaid, et oleks vähese soolasisaldusega.

Mida arvad poes müüdavatest valmispüreedest? Kas oled neid oma lapsele ostnud? Mida peaks ema kindlasti poes müüdavatest beebitoitudest teadma, millega arvestama?

Mina isiklikult ei ole kunagi poes müüdavaid purgitoite pooldanud ega ole neid ka oma lapsele pakkunud. Minu jaoks olid lapse lisatoiduga alustamise esimesed kuus kuud üliolulised tema toitumisharjumuste ja maitsmismeele kujundamisel. Mul ei tulnud mõttessegi minna kergemat teed pidi, pakkudes oma kõige kallimale, kes sõltus igas mõttes minust ja minu otsustest, suhkrut, soola, tärklist ja muid ebavajalikke lisaaineid sisaldavat tehasetoitu. Minu jaoks justkui purgitoite ei eksisteerinudki.

Ma ei andnud endale kunagi võimalust vabandamiseks, et pole piisavalt aega oma lapsele ise toit valmistada. Kui leian aja, et endale söök valmistada, siis miks ma ei peaks leidma aega, et ka lapse tarvis kokkamiseks? Mul ei tulnud mõttessegi valmistada endale maitsev, tervislik, värske, lõhnav, aurav õhtusöök ning samal ajal keerata kaas maha lapse purgitoidult, mis on aastakese jagu juba poeletil seisnud, ja talle seda anda.

Kui ema siiski soovib valmistoite poest osta, peaks ta ennekõike jälgima toidupakendi sedelit: kui palju on lisatud suhkrut, soola ja muid lisaaineid. Valida tuleb toode, milles on seda kõike võimalikult vähe või üldse mitte. Soovitan eelistada orgaanilisi tooteid.

Paljud emad on mures, et nende beebid ei huvitu juurviljadest. Mis nipiga neid juurviljade juurde juhatada? Kuidas sinu laps nendesse suhtub ja kas ta sööb hea isuga?

Minu lapse lemmikud on mitmesugused supid. Kui niisama köögiviljade puhul krimpsutab ta nina ja keeldub söömast, siis supis väikesteks tükkideks lõigatuna sööb ta köögivilju väga hea isuga. Hakklihasupp, mille retsept ka beebitoitude kokaraamatus olemas, on tema lemmik. Ka kodus tehtud frikadellisupp, samuti peedisupp hapukoorega läheb igal ajal.

Spargelkapsa, suvikõrvitsa, rohelise oa jms köögiviljad olen eelnevalt pehmeks aurutanud, purustanud ning erinevates kastmetes jahu asemel kasutanud.

Spargelkapsas, porgand, sibul ja küüslauk maksakastmes serveeritud kartuli või täisteramakaroniga on ka üks poja lemmikuid. Kui laps keeldub niisama keeduköögivilja söömast, kasuta neid köögivilju erinevates toitudes peenestatud või püreeritud kujul.  Muudad sel moel ka lapse jaoks toidu mitmekülgsemaks ja maitsestatumaks.

Minu lapse absoluutne lemmik on aga mehhikopärane riis, mida olen valmistanud pruunist riisist, punasest paprikast, tomatist, jalapeno piprast, sibulast, küüslaugust ja tomatipastast. Talle maitsevad väga ka Cayenne’ pipraga maitsestatud road, näiteks nagu vürtsikad Buffalo kanafileetükid. Cayenne’ pipar sisaldab suurel hulgal nii A-vitamiini kui ka E-, C-, B6-, K- vitamiini ning on lisaks kõigele suurepärase ravitoimega, eriti praegusel külmal ajal.

Mäletan, kui poja menüüsse hakkasin maitseaineid lisama, siis tollal tekitas Cayenne’ pipar kerge lööbe.

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Kui seda mõne aja pärast uuesti pakkusin, ei juhtunud enam midagi ning nüüd käib ta küsimas: “Emme, teeme seda vürtsikat kana”. “Teeme” ütleb ta seetõttu, et talle meeldib minuga koos süüa teha ja leian, et kui laps saab olla protsessis osaline, valides ja ulatades mulle köögivilju, segada, pista potti, käia vahepeal ahjuaknast piilumas jne, siis ta sööb ka palju meelsamini.

Kui laps keeldub juurviljapüreest, siis võiks proovida seda pakkuda vaheldumisi tema lemmikpudru või muu lemmikuga. Näiteks esimene amps või kaks anda lemmikputru, siis püreed, korra veel putru ja siis juba mõned ampsud proovida püreed jälle ja niimoodi vaheldumisi pudruga.  Tasapisi võib pudru ära jätta.

Milline oli sinu lapse lemmiksöök, kui ta veel beebi oli?

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtegi lemmiksööki beebiajast, kuna ta oli mul üsna avatud kõigele uuele ja sõi peaaegu kõike. Mäletan vaid, et paar korda pidin abimehena kasutama banaani- sama süsteemiga, et banaaniamps esimesena, juurviljapüree teisena, banaan, banaan, juurviljapüree, banaan, juurviljapüree, juurviljapüree, juurviljapüree, jne.

Mis on kõige suurem viga, mida värsked emmed beebi lisatoiduga harjutamisel teha võivad/ teevad?

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Karta ei tule magusa puuvilja alustamist esimese lisatoiduna, vaid poes müüdavat valmistoodangut, mis reeglina on kas liiga magus, soolane või sootuks olematu maitsega. Laps harjub toote maitsega ja võib hiljem tavatoidust keelduda, kuna see maitseb hoopis teistmoodi. Kui nii on juba juhtunud, siis tuleb siiski olla järjekindel ja pakkuda ikka tavatoitu edasi. Alla ei tohi anda.

Samas ei tohi teha toitumisest ka liiga suurt numbrit. Mida närvilisem ema on, seda raskemaks teeb ta lapse jaoks toidu nautimise.

Lapse 1. sünnipäeva toidulaud valmistab alati vanematele muret. Mida panna lauale, et sobiks nii suurele kui ka väikesele?

Lapse 1. sünnipäev on vanemate jaoks alati tähtis sündmus. Mida lauale panna, sõltub erinevatest asjaoludest: kui palju tuleb külalisi, kui palju on vanemaid, kui palju lapsi, mis vanuses lapsed jne.

Et ka ema ise saaks sünnipäevapeost osa, oleks hea valida toidud, mida on lihtne valmistada ning mille saab eelnevalt juba valmis teha.

Näiteks

  • erineva kattega võileivad, kus saab lasta fantaasial lennata, kujundades nägusid, erinevaid kujundeid jms huvitavat (mitte et üheaastane sellest väga hooliks, kuid ta on siiski inimene ja süüakse eelkõige silmadega);
  • tükeldatud köögiviljad dipikastmega (soovitan kergelt läbi aurutada, et kõige väiksematel oleks ohutu süüa); et lastel põnevam oleks, ehita kasvõi porgandikangidest pikk torn ja torka köögiviljadesse väikesed plastmassist dessertkahvlid;
  • tükeldatud puuviljad (kui pakud ka viinamarju, lõika need vähemalt neljaks, et laps ei saaks kurku tõmmata);
  • erinevad salatid, nagu näiteks riisisalat, kartulisalat, makaronisalat vms, mis on ajast aega olnud pea iga eestlase sünnipäevalaual ning miks mitte pakkuda seda ka lapse 1. sünnipäeval.
Lapsele sünnipäevatorti tehes lase fantaasial lennata!

Oma lapse 1. sünnipäeval pakkusin täisterapitsat ja kartulilootsikuid, mille retseptid on ka “Beebitoitude kokaraamatus” olemas.

Pitsa katteks panin kanahakkliha, paprikat, sibulat, jalapeno pipart, juustu.

Ja loomulikult tort! Kui vähegi viitsimist, võiks selle ise valmistada ja kujundada. Ei ole oluline, et ta tuleks välja täiuslik, peaasi, et oleks südamega tehtud. Seda on tore hiljem meenutada ja hea piltidelt vaadata. Raamatu lõpus on olemas pandakoogi retsept, mida on lihtne valmistada. Oma poja 1. sünnipäeva puhul tegin pandakujulise tordi, teisel aastal samast retseptist rekka, kolmandal rongi. Eks näis, mis neljas aasta toob.

Kust tuli mõte selline raamat välja anda? Raamatus on mitmeid uudse lähenemisega retsepte. Kas oled ise kõik need maitsekooslused välja nuputanud?

Mõte niisugune raamat välja anda tekkis siis, kui Ameerikast Eestisse naasin ja poodi minnes avastasin, et seesugust raamatut polegi olemas. Kuna olin Ameerikas lapsehoidja ning pidin lapse toidu ise valmistama, siis sain sealt palju ideid ning huvitavaid retsepte. Eestis neid retsepte oma lapse peal katsetama hakates kohandasin mõned neist ümber ning lapse eelistusi silmas pidades mõtlesin ka ise mõned välja.

Raamatukaante vahele said retseptid, mis on Ameerika pisipiiga ja minu poja lemmikud. Paljud nendest on ka kogu pere lemmikud. Valmistame neid isegi praegu aeg-ajalt, nagu näiteks kartulilootsikuid, kõrvitsapastat, täisterapitsat, suvikõrvitsaomletti, suppe.

Praegusel talvisel ajal, kui külm kummitama tahab tulla, teeme vitamiinipommi porgandi-ingveri-mustasõstrapüree näol. Kui vahel tuleb aga isu pannkookidega maiustada, siis suhkrurikka poemoosi asemel valmistan kiirelt näiteks õunapüree – keedan paar õuna pehmeks, surun kahvliga püreeks ning mõnus hapukas kodutehtud “õunamoos” ongi valmis. Magusa koogi vahel eriti hea.

Jane ja Otto talvises Londonis

Milline on olnud raamatu tagasiside ja millise retsepti järgi valmistatud toit on enim lastele maitsenud?

Minuni jõudnud tagasiside raamatu kohta on olnud väga hea. Seda on näidanud ka kõrge läbimüük.

Kindlasti leidub ka halba arvamust, aga see on normaalne. Ei saagi ju kõigile ühtemoodi meeldida. Samas oleks minust ka rumal eeldada, et kõik raamatus leiduvad retseptid on kõikide laste lemmikud. Ühele maitseb üks, teisele teine. Ise neid läbi katsetades ja oma lapsele pakkudes saab iga ema näha, mis sobib ja mis mitte.

Julgustan siinkohal emasid kohandama retsepte ka vastavalt oma lapse isudele. Ühe aine asendamine teisega ei ole kuritegu, kui lapsele sobib niimoodi paremini. Südamele paneksin ehk vaid seda, et emmed ärgu lähtugu vaid iseenda maitse-eelistustest.  Kui neile endale üks asi ei maitse, siis lapsele võib ikka valmistada ja pakkuda. Kui ema arvab, et jõhvikas on hapu ja lisab automaatselt suhkrut, siis lastele reeglina hapu just maitseb ja emal poleks vaja toitu üle suhkurdada.

Kui palju erineb Inglismaa väikelapse/ beebi menüü Eesti omast?


Ma ei oskagi sellele päris täpselt vastata. Inglismaal on väga palju sisserännanud inimesi maailma erinevatest paikadest ning kõigil neil on kaasas oma maa harjumused ja kombed. Ühed beebid alustavad maisiga, teised kookosega, kolmandad burgeriga, neljandad riisiga, viiendad purgitoiduga, kuuendad ilmselt nii nagu meie – kartuliga.

Ringi vaadates kohtab palju nii ülekaalulisi lapsi kui ka imepeenikesi, kelle puhul võiks arvata, et nad on kehva söömaga. Kui ema siseneb lapsekäruga ühistransporti, siis kohe, kui laps hakkab nihelema või häält tõstma, antakse lapsele esimese asjana pihku krõpsupakk. Last loodetakse sel moel vaigistada, aga minu meelest on see vale. Toidupoes ringi liikudes ja emade ostukärudesse piiludes (ma ei saa sinna midagi parata!) kohtab palju kas purgitoite või muud rämpstoitu – pitsasid, friikartulipakke, valmistoodangut, küpsiseid, saia jm ebatervislikku. Õnneks on väga palju ka neid, kes peavad lugu tervislikust toitumisest ning teevad võimalikult palju ise.

Kas lased oma lapsel vahel ka hea ja paremaga patustada? Kui seda teed, siis mida talle lubad?

No ikka lasen. Eks ta on mul kõike saanud proovida ja maitsta. Ta on mul üsna suur maiasmokk, nagu vast enamik lapsi. Tema parimad hetked on ilmselt need, kui ta saab Eestisse vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal lapse õnneks ja emme õnnetuseks magusaga piiri ei peeta. Küll aga kehtib meil kodus reegel – magus on okei, kuid ainult pühapäeviti ehk siis kord nädalas. Sööme jäätist, kommi, kooki või muud head-paremat. Lapse jaoks on siis,  mida oodata. Olen tähele pannud, et sellest reeglist on ainult kasu tekkinud. Mitte ainult ma ise ei ole rahulikum, vaid ka lapse käitumine on muutunud paremaks. Vahel, kui tunnen, et ta on eriti tubli olnud ja hästi käitunud, olen ka nädala sees teda kommiga premeerinud. Need on tema jaoks väga ootamatud, kuid samas ka väga üllatavad ja meeldivad hetked olnud.

Kas raamatule on ka järge tulemas?

Häid ja huvitavaid retsepte, mis kahjuks esimese osa kaante vahele ei mahtunud, on veel küllaga. Kahjuks ei ole saanud mahti kirjastusega teise osa väljaandmist arutada.

Fotod pärinevad Jane erakogust

Ole oma beebi isiklik kokk

See pole enam kellelegi uudis, et ise valmistatud toit oma pisikesele nunnule on see kõige parem ja tervislikum.

Valmistades ise oma beebile toitu, säästad raha ja oled teadlik koostisosadest. See on tervislik ning mis põhiline – maitseb hästi sinu lapsele! Beebile söögi valmistamine on lihtsam, kui sa arvad. Proovi ja sa ei kahetse!

Anname mõned retseptisoovitused, millega lapse maitsemeeli elavdada.

Avokaado-banaanipüree Foto: parents.com

Avokaado- ja banaanipüree

Koostisosad:

1 küps banaan
1 küps puhastatud, kooritud ja poolitatud avokaado
1/4 klaasi vett või piimaasendajat

Valmistamine:

1. Aseta koostisosad blenderisse või purusta mikseriga, kuni õige konsistents on saavutatud. Serveeri kohe.
2. Sobib lastele alates 4. elukuust.

Avokaadost ja banaanist saab valmistada ka maitsva smuuti väikelastele. Lisa ettevalmistatud puuviljadele 1/2 klaasi jogurtit ja püreeri, kuni saavutad selle sobiva sametise konsistentsi.

Kana-õunasupp Foto: parents.com

Koostisosad:
1 teelusikatäis oliiviõli
1 keskmine tükeldatud ja kooritud õun, millelt on südamik eemaldatud
1 tükeldatud sellerivõrse
1 väike tükeldatud sibul
1 keskmine kooritud ja tükeldatud porgand
1 purustatud küüslauguküüs
väikesteks tükkideks lõigatud nahata ja kondita kanarind
1/4 klaasi hakitud peterselli
4 klaasi vett või vähese soolaga kanapuljongit

Valmistamine:

1. Kuumuta oliiviõli suures kastmepannis keskmisel kuumusel. Lisa õunad, sibul, seller, porgand ja küüslauk. Kuumuta samal ajal segades 6 minutit. Lisa kana, petersell, vesi või kanapuljong. Lase keema, seejärel keera kuumust maha, eemalda pannilt kaas ning luba supil vaikselt podiseda, kuni kana on küps – umbes 20 minutit. Kui supp on valmis, tõsta see jahtuma.
2. Püreeri supp blenderis või tee seda mikseriga, kuni oled saavutanud soovitud konsistentsi. Supi võid panna karpidesse ja seejärel külmkappi, kus see säilib kuni kolm päeva.
3. Suurematele lastele ja täiskasvanutele sama rooga valmistades jäta vahele püreestamine. Selle asemel võid lisada hoopis 7 minutit enne supi valmimist makarone.
4. Sobib üle 9 kuu vanustele lastele.

Säilitamine sügavkülmas
Kasuta sügavkülmutamisel jääkuubikureste. Jaga igasse lahtrisse võrdselt püreed, kata rest fooliumpaberiga ja pista külmikusse. Kiiretel aegadel on hea seda soojendada. Väldi soojendamist mikrolaineahjus.

Allikas: Parents.com

Jo Frosti nipid väikelapse vanemale

“Väikelapse arengufaas on vanematele lausa võitlus,” räägib Jo Frost, kes on paljudele tuntud saatest  “Superlapsehoidja tuleb appi”.

“Nad on enamasti  jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased. Nautige seda aega, kuni saate,” sõnab Jo Frost.

Jo aitab leida vastused tihti esinevatele küsimustele seoses 2- ja 3-aastaste laste arengufaasidega.

Meie kaheaastane hakkab alati röökima ja karjuma, kui ma jätan ta lapsehoidjaga. Mida ma saaksin teha?

Jo soovitus:

On mitu asja, mida saaksite teha. Esiteks, ärge paluge kunagi võõrast oma last hoidma. Kutsuge hoidja, kes on lapsele tuttav ja meeldiv. Paluge hoidjal tulla varem kohale, et laps saaks olukorraga harjuda ning saaks hoidjaga mängu sisse elada. Selgitage rahulikult, et lähete välja ja tulete varsti tagasi. Seejärel andke lapsele musi ja kallistage teda ning öelge: “Näeme varsti”. Lahkuge kohe ning ärge jääge pisaraid ootama. See on raske, kuid pidage meeles, et nutt ununeb kiiresti.

Ma pelgan oma kolmeaastast  poodi kaasa võtta . Ta huilgab ja viriseb niikaua, kuni ma tõstan ta kärust maha, seejärel hakkab ta asju riiulitelt maha kiskuma ja jooksma mööda poodi. Mida teha?

Jo soovitus:

Lapsed hakkavad toidupoes ülemeelikult käituma, kuna neil on igav, ema on hõivatud sisseostude sooritamisega ning see annab hea võimaluse halvasti käitumiseks.

2-3-aastased on enamasti  jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased.

Lahendus, mis toimiks, oleks laste kaasamine protsessi. Poes käimine tuleks huvitavaks teha. Jaga talle ülesandeid, mida teha. Näiteks, kirjuta talle tema enda ostunimekiri. Joonista juurde pildid ja muuda see tema jaoks mänguks, kus ta peab õiged asjad üles otsima. See töötab väga hästi.

Mu tütar sai äsja 2-aastaseks. Kas ta on valmis potitreeninguks?

Jo soovitab:

Tõenäoliselt ei ole veel valmis. Lapsed hakkavad oma põit ja soolestikku kontrollima alles 18. elukuuks. Aga tegelikkuses võtab see aega natuke kauem, enne kui ta tunneb survet, et minna iseseisvalt potile. Raskemaks teeb asjaolu veel see, kui laps ei oska sõnadega märku anda oma soovist potile minna.

Minu kolmeaastane ärkab öösiti üles ega taha enam magama jääda. Mida peaksin tegema?

Jo soovitab:

Kasutage minu “jää voodisse” tehnikat. Esimest korda, kui laps ärkab, siis tõstke ta tagasi voodisse ja selgitage, et on uneaeg ning ta peab voodis olema. Kallistage last ning lahkuge toast. Kui ta uuesti ärkab, siis pange ta uuesti tagasi voodisse ning öelge: “On uneaeg, kallis.” Kallistage uuesti ning lahkuge.
Kolmandal ja ka järgnevatel kordadel tõstke ta tagasi voodisse ning nüüd ärge öelge enam midagi. Lihtsalt lahkuge toast, kui olete teki lapsele peale pannud.
Võite  kasutada ka premeerimist. Igal ööl, kui ta kenasti voodisse läheb ja magama jääb, teenib ta omale väikese tähekese, naerumärgi vms. Kui ta kogub teatud hulga preemiapunkte,  saab autasu.

Kuidas selgeks teha väikelapsele, et oleks aeg ise sööma hakata?

Jo soovitab:

Niipea kui ta hakkab hoidma käes lusikat ja tassi ja suudab ka natuke liigutusi kontrollida. Söötmised võivad olla pikemad ja tekitada rohkem segadust. Kuid seesugune iseseisvus peaks olema julgustav. Võid anda lapsele tükilist toitu, mida ta saaks süüa sõrmedega. Nagu näiteks väikesed võileivatükid, keedetud porgandid, kartulid jne. Lastele meeldib, kui nad saavad sõrmedega ise midagi maitsvat suhu pista.

Minu kaheaastane tütar kardab pimedat. Kuidas ma saan teda aidata?

Jo soovitab:

Öölambid magamistoas võivad olla sellisel juhul lohutavad ja mugavust tekitavad. Samuti võib julgestuseks jätta lapse toa ukse lahti ja koridori tule põlema, et pehmed valguskiired saaksid tuppa paista. Kindlasti ei tasu lubada täiesti valges toas magamist. Pakkuda võib veel kaisulooma kaissu võtta.