Category

Tervishoid

Category

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Lapsed söövad liiga vähe puu- ja köögivilju!

unnamed

Laste arengu terapeut, treener ja MTÜ Ökobeebi looja Reet Post on mures, et Eesti lapsed ei söö piisavalt puu- ja köögivilju. Kui väikesele lapsele ei anta puu- ja köögivilju, ei tarbi ta tõenäoliselt neid ka täiskasvanuna.

Inimeste toitumisharjumustele pannakse alus väikelapse eas. Kui lapsel puudub kogemus puu- ja köögivilja maitsega, ei taha ta neid süüa ka tulevikus. “Sellise olukorra põhjuseks on peamiselt lapsevanemate poolt teadmatusest tehtud vead lapse toidulaua kujundamisel,” selgitab Reet Post.

Tervislik toit on lapsele tähtis
Beebi esimeseks toiduks on emapiim. Beebi kasvades suureneb oluliselt toitainete vajadus ja ühel hetkel ei kata rinnapiim enam kõigi vajalike toitainete vajadust. WHO soovitustest lähtuvalt hakatakse emapiimale lisaks andma tahket toitu 6. elukuul.

Reet Posti sõnul on oluline, et lapsele pakutakse emapiima kõrvale lisatoiduna esmalt köögivilju. Hiljem lisanduvad menüüsse mõõdukalt magusad puuviljad. Kui lapsele antakse alguses puuvilju, ei taha ta hiljem kasulikumat, kuid vähem magusat juurvilja süüa. Lisatoiduga alustades on hea tutvustada lapsele kodumaiseid köögivilju (näiteks kõrvitsalisi) püree või tükkidena. Erandiks on siinjuures meie igapäevasel toidulaual olev kartul, mida peaks olema laste toidulaual väga vähe. Lapsi tuleks harjutada sööma köögivilju varakult, sest hiljem sööb ta rõõmuga seda, mida on harjunud sööma. Toidulaua rikastamiseks peaks lastele pakkuma tasapisi uusi maitseid ja tekstuure.

Tahke toidu tutvustamisega on soovitatav alustada ühe toitainega korraga. Sellisel juhul on võimalik aru saada lapse tundlikkusest või allergilisest reaktsioonist. Uusi toiduaineid on esialgu sobiv pakkuda 5-7 päeva järel. Beebi toit ei tohiks sisaldada soola, suhkrut, kakaod, maitsetugevdajaid jt.

Mitmekülgne tervislik toit annab kehale võimaluse saada erinevaid toitaineid. Peamiselt juurvilju söövate laste tervis on parem. Nende immuunsüsteem töötab tänu köögiviljadest saadud mineraalidele ja vitamiinidele hästi ning nad ei haigestu kergesti. Köögiviljade ja puuviljade igapäevane tarbimine tagab soolestiku normaalsele mikrofloora. Samuti sisaldavad köögiviljad palju kiudaineid, mis aitavad kaasa seedimisele.

Iga organism vajab uuenemiseks toitaineid, aga laste kiirelt kasvav organism vajab arenemiseks kõrge väärtusega toitu. Laste tervisest hoolimine ja neile täisväärtusliku toidu pakkumine on sageli kasulik kogu perele, kelle menüüsse lisandub seetõttu rohkelt puu- ja köögivilju.

“Kui te valite poeriiulitelt beebitoitu, siis tutvuge alati selle koostisosadega,” nõustab Post. “Ebaõige toidu tagajärjel organism nõrgeneb ning ajapikku võib see põhjustada terviseprobleeme, näiteks toitainevaegust ja hilisemat ülekaalu.”

Lapsed ei tohiks olla tervisliku toidu suhtes valivad
Kui väikest last ei õpetata puu- ja köögivilju tarbima ning tal puudub arusaam nende maitsest ja väljanägemisest, ei hakka ta suure tõenäosusega aedvilju ka tulevikus tarbima.

“Vanemad kurdavad väga sageli, et nende lapsed ei söö köögivilju ja on puuviljade suhtes valivad, ent kommile, šokolaadile ja küpsistele ei ütle kunagi “ei”! Kui lapsel pole allergiaid, ei tohiks ta olla tervisliku toidu suhtes valiv, sest see suurendab haigestumise riski,” märkis Post.

“Kõige murettekitavam on aga asjaolu, et lastel lubatakse valida kõike. Seega ei vali nad vähese harjumuse tõttu köögivilju. Vanemad peavad olema kannatlikud ja mitte alla andma, kui laps keeldub aedvilju söömast. Palun ärge pakkuge lastele tervislikest köögiviljadest keeldumise järel vähetervislikku toitu, mida nad ise tahavad!” hoiatab Reet Post. Spetsialist ei soovita süüa ka teleri ees, sest söömine peab olema teadvustatud tegevus.

Tavapärase köögivilja keetmise asemel võiks katsetada ka aurutamist või ahjus küpsetamist, mis muudab oluliselt toidu maitset. Proovige porgandi, peedi ja teiste köögiviljade valmistamist ahjus. Söömisele aitab kaasa toidu põnev serveerimine, mis tekitab hea tunde ja huvi toidu vastu.

Parim kokk on alati tühi kõht, mis ei ole saanud magusat mahla ja muid snäkke. Reet Post teab, et suurimaks eeskujuks on lastele vanemad, kes peavad igapäevast tervislikku toitu iseenesestmõistetavaks. Lapsevanemate teadlikkus peaks tõusma nii kasulike kui ka kahjulike toitude osas.

Väldime lapse kaaluprobleeme
Kui lapsele antakse köögiviljade asemel midagi muud, näiteks helbeid või jahutooteid, tarbib laps oluliselt rohkem kaloreid kui organismile vaja. Ajapikku võivad lapsel tekkida kaaluprobleemid ning vitamiini ja mineraalainete puudus.

4-6-kuuneLapse keha magusavajadus on väike ja seda saab rahuldada puuviljadega. Eriti hea on serveerida lapsele puuvilju desserdina. Kui lapsel on juba meeletu magusaisu, siis ei vaja seda suhkru kogust tema keha vaid “halvad” seened ja bakterid tema soolestikus. Lapsevanematel on siinkohal väga oluline roll oma laste magusaisusid jälgida ja sekkuda lapse tervise nimel. Oluline on õpetada, et õunad, ploomid ja marjad on sama maitsvad kui kommid,” rõhutas Post.

“Lapseeas liigne suhkrutarbimine on väga suur probleem tervisele. Magusate snäkkide, kommide või jogurti igapäevasel söömisel võib suurem laps tarbida märkamatult kuni kilo suhkrut nädalas,” ütles Post.

Mitmekülgse toidusedeli saavutamiseks on erinevad juur- ja puuviljad menüüs olulisel kohal. Ühte parimat või täiuslikku toitu ei eksisteeri, oluline on varieeruvus. “Mitmekülgne väikelapse lisatoit on samm õiges suunas, sest kasvab tõenäosus, et tervislikud harjumused püsivad kogu elu,” kinnitab Post.

Lastega rannas – soovitusi mõnusaks puhkuseks!

Unusta kõik, mida armastad ja tead rannas olemisest. Beebi või väikelapsega koos rannas olek muudab nii mõndagi tavapärasest rannapuhkusest. Ta sööb liiva ning tüdineb paigal olemisest, kui piisavalt temaga ei tegele.

Aga ära muretse, tegelikult pole asi nii hull! Alljärgnevalt on mõned soovitused, kuidas beebiga rannas hakkama saada, et terve pere seda naudiks.

Päevituskreem
Ära unusta enne randa minemist kreemitada (vähemalt 15 SPF) kogu oma pere. Soovitatav on seda teha 30 minutit enne päikese kätte minekut. Ära unusta kreemitamast ka selliseid kohti nagu: nina, otsaesine, põsed, kõrvad ja õlad. Rannas olles kreemita iga kahe tunni järel või siis kui kokkupuude on olnud veega.

Peakate ja päikeseprillid
Peakate on rannas lausa kohustuslik. Nii suurel kui väikesel. Nii noorel kui vanal. Väiksematel lastel on eriti head kübara/nokatsi stiilis mütsid, mis katavad nii otsaesist kui kukalt. Päikeseprillid on soovituslikud. Beebidele ja väikelastele on olemas spetsiaalsed, kummiga prillid.

Riietus
Ma tean, pisikesed rannalised  näevad nii nunnud välja nendes moodsates ja ilusates ujumisriietes. Aga kui tegemist on juba kõndiva või eriti kiirelt roomava lapsega on oluline, et suudaksid teda jälgida. Mida erksamates toonides ujumisriideid laps kannab, seda lihtsam on teda üles leida nii sul kui vetelpäästjal.

Nõuanne: Osta või tee ise lapsele käepael, millel on kirjas tema nimi ja sinu telefoninumber. Kui ei ole võimalust käepaela teha, kanna kaasas veekindlat markerit, millega saad vajalikud andmed lapse käe peale kirjutada.

Väldi tipptundi
Randa minekuks sobib kellaaeg 9.30-12.00.  Seda mitmel põhjusel. Rannas on vähem inimesi hommikul kui lõunaajal. Samuti annab võimaluse lihtsamalt lapsi jälgida ja päike pole nii tugev kui keset päeva. Boonuseks on veel see, et saad lapsed lõunasöögi ajaks koju ja väiksemad magama.

Nõuanne: Võta kaasa karbiga kergemaid snäkke ja piisavalt vett, et vältida tühjast kõhust tingitud jonnituure. Samuti võid kotis hoida ka üllatusmänguasju, mida pakkuda siis kui olukord hakkab kontrolli alt väljuma ja vaja tähelepanu eemale juhtida.

Augu kaevamine
Liiva sisse augu kaevamine pole pelgalt ainult lastele. Kui sa aitad oma lastel kaevata liiva sisse auku, veedavad nad seda veega täites lõbusalt aega. Mis jätab sulle võimaluse nautida päikest. Juba istuv beebi saab oma väikese mini-ookeani, kus sees vett pritsida. Nii ei pea sa iga 5 minuti järel tagaajamist mängima.

Telk rannas
Telk pole ainult matkamiseks. Seda on hea kaasa võtta ka randa, kus pisemad päikese eest peitu saavad pugeda ja vahepeal väikese uinaku teha.

Nõuanne:Ära jäta last valveta. Ole kindel, et telk on varjulisemas kohas ja mitte suletud. Samuti veendu, et randa kuhu lähed, on telgi ülespanek lubatud.

Snäkid ja jook
Paki kaasa erinevaid kergemaid snäkke. Randa kaasa võtmiseks sobivad küpsised, puuviljad, juurviljad ja kergemad võileivad. Ära unusta võtta ka juua. Parim janukustutaja on ikka vesi.

Nõuanne
: Päev enne randa minekut pane sügavkülmikusse plastikpudelid vee ja mahlaga. Hommikul tõsta need aga tava külmikusse. Enne minekut, tõsta pudelid kotti koos kaasa võetud toiduga. Nii hoiad joogi jaheda ja kaasa võetud snäkid värskena. Ps. Ära unusta ka omale sööki kaasa võtmast.

Maisitärklis
Võta kaasa väikese kotikesega maisitärklist ja meigipintsel. Maisitärklis imab ideealselt rasuselt nahalt kleepuvad liivaterad. Pintselda enne söömist ja koju minemist lapsel käed ja keha. Usu, see töötab!

Ära jäta pakkimist viimasele minutile
Kui plaanid randa minekut koos perega, siis ole varustatud vajaminevate asjadega. Alusta pakkimist eelmisel päeval, nii võid kindel olla, et midagi olulist maha ei jäta. Kontrolli üle, et kaasas oleksid lastele vahetusriided, päevituskreem, niisked salvrätid ja maisitärklis (vt ülespoole). Hea kui kaasas on piisavalt randa sobivaid mänguasju,rannalina, rätikud, päikesevari või telk, peakatted, esmaabivahendid (plaaster,desinfitseerimis vahend), päikeseprillid ja loomulikult käepael lapse ja vanemate andmetega. Kaasa võid veel võtta sularaha, juhuks kui jäätise isu peale peaks tulema või lastele tegevust vaja pakkuda.

Ps.Ära snäkke ja veepudeleid unusta külmkapist kaasa haarata!

Kui sul on veel soovitusi, mida teistega jagada, siis jäta siia jälg!

Video: Kuidas lastele hügieeni õpetada?

Parim viis on alustada isikliku hügieeni põhitõdedega võimalikult vara, siis kui laps on alles väike ja õpialtis. Tõenäosus, et sinu kümneaastane rutiinselt kaks korda päevas hambaid peseks on suurem, kui oled seda õpetanud maast madalast. Luba lapsel vaadata näiteks kuidas sa ise hommikuti ja õhtuti hambaid ja käsi pesed, dushi all käid ja enda hügieeni eest hoolitsed. Lapsed õpivad ja jäljendavad oma pereliikmeid.

Võid teha värvilise postri, lisades sinna igapäevased tegevused, mida laps rutiinselt tegema peaks. Kasuta kleepse tehtud tegevuste premeerimiseks. Päevast päeva neid ülesandeid täites kinnitub selline mudel ning varsti teevad nad seda iseenesest mõistetavalt.

Õpeta lastele kätepesu, mis kestaks vähemalt 30 sekundit sooja jooksva vee all. Korralik kätepesu aitab ära hoida bakterite levikut ja ennetada nakkuseid. Võid osta koju meeldiva lõhnaga seepe, et seebipesu mõnusamalt sujuks. Eriti tähtis on käte pesemine enne söögi tegemist ja sööma hakkamist. Käsi tuleb kindlasti pesta ka pärast tualetis käimist, muidu kanname edasi kõik need bakterid, mis meil soolestikus elavad. Käsi tuleb pesta alati pärast õues käimist.

Seleta lapsele, kui oluline on suuhügieen. Lase tal valida endale sobiv hambapasta ja hambahari. Õpeta puhastama ka keelt ja regulaarselt puhastama hambaniiti.

Hoia asju lihtsatena. Võid ju oodata, et laps käiks vannis või dushi all, peseks hambaid ja kannaks puhtaid riideid, kuid ära eelda, et ta neid asju kogu aeg meeles peab. Sinu kohus on positiivselt juhendada ning tema oskusi lihvida.

Tee vanniskäimine lõbusaks. Laulge laule ja mängige vannis mänguasjadega. Õpeta lapsele puhtust läbi nalja ja rõõmu.

Imiku ja väiksema lapse vannitamist ära jäta liiga hilja peale. Laps on väsinud ja ta võib ainuüksi selle tõttu pesemisse trotslikult suhtuda.

Ära arvusta ega kritiseeri last. Pigem julgusta teda hügieeni eest paremini hoolt kandma.

Suhtu positiivselt. Ära karda lapsega rääkida isiklikust hügieenist nagu kehalõhn või halb hingeõhk. Ja ära unusta, sina oled eeskuju!

Külmetusravimid kujutavad väikelapsele ohtu

Arstide sõnul sirutavad vanemad juba lapse kerge külmetuse korral käe ravimipurgi järele, rohtudega liialdamine võib aga tervist rikkuda.

Külmetusrohtude all mõeldakse nohutilkade, köha- ja nohusiirupite ning gripiteedena tuntud ravimeid, millega apteekide letid on üle ujutatud. Sageli saab neid osta retseptita.

Spetsiaalselt lastele mõeldud ravimeid võib nende hulgas üles lugeda aga ühe käe sõrmedel. “Neid peaaegu et pole, sest ravimiuuringuid ei taha keegi laste peal teha,” nentis Tartu Ülikooli kliinikumi ägedate infektsioonide osakonna vanemarst Eda Tamm.

Tema sõnul on pakendiinfos reeglina ka märgitud, et rohi ei sobi näiteks imikutele. Kuid see olevat kirja pandud üsna tagasihoidlikul ning peaaegu soovituslikul moel.

Mida vähem erinevaid siirupeid kasutada, seda parem. Ning imikule ei mingeid ravimeid.

Lapsele antakse näiteks nii pseudoefedriini kui ka rögapärssijat sisaldavat ravimit ning sama toimeainega gripiteed. “Üleannustamine võib aga põhjustada südame rütmihäireid või hingamise seiskumise,” selgitas Tamm üledoseerimise riske.

Kui alla kaheaastastele ei tasu külmetusravimeid üldse anda, siis vanematel lastel tuleb eelistada ühte kindlat toimeainet sisaldavat ravimit ning jälgida juhiseid. Enne apteeki tormamist soovitab Tamm konsulteerida perearstiga.

“Mida vähem erinevaid siirupeid kasutada, seda parem. Ning imikule ei mingeid ravimeid,”kinnitas ka Tallinna lastehaigla lastearst Urve Putnik.

Putniku sõnul peaks ravi olema hoopis toetav, lapsele tasub siirupi asemel anda rohkelt vedelikku, puhastada nina füsioloogilise lahusega ja tõsta pea magades kõrgemale. Arstide sõnul on see kokkuvõttes tulemuslikum kui kapitäis külmetusravimeid.
Köhapärssija või rögalahtisti puhul puuduvad aga tõenduspõhised andmed, et need lapsi ka tegelikult aitavad.

Mida peab teadma?

• Köha- ja külmetusravimite mõju tugevus on väga erinev. Kahtluse korral konsulteerige arstiga.
• Kui lapsele antakse lisaks teisi käsimüügi- või retseptiravimeid, peaks paluma arstil kontrollida nende omavahelist mõju.
• Vedelate ravimite puhul tuleks kasutada kaasasolevat mõõtetopsi, teelusikas ei ole mõõtevahend.

Allikas: USA ravimi- ja toiduamet/ Tarbija24