Category

Treening

Category

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Klotsipusle voolimismassist

klotsipusleTeil läheb vaja voolimismassi ning erineva suuruse ja kujuga klotse. Laotage voolimismass laiali ning vajutage klotsidega voolimismassi sisse jäljed. Laotage klotsid mänguala kõrvale lapse siruulatuse kaugusesse ning hakake mängima!

Laske oma lapsel proovida asetada klotse sobivale kohale. See on arendav puslemäng, mis on iga kord uus ja omamoodi. Vastavalt lapse arengutasemele võite ajaga voolimismassi pinda laiendada ja klotside arvu suurendada. See mäng on hea ruumitaju õpetamiseks, silma-käe koordinatsiooni ja motoorika arendamiseks.

Ema trennivõimalused koos väikelapsega

Täisväärtusliku toitumise kõrval on regulaarne liikumine teiseks oluliseks komponendiks, et püsida terve ja heas vormis.

Täisväärtusliku toitumise kõrval on regulaarne liikumine teiseks oluliseks komponendiks, et püsida terve ja heas vormis.

Vanker ja jooksmine
Paljud naised on pärast sünnitust hädas liigse kehakaaluga ning beebi kõrvalt tundub olevat keeruline leida aega enese käsilevõtmiseks. Siiski – veidi leidlikumalt mõeldes leiab viise, kuidas koos väikelapsega trenni teha, kusjuures alljärgnevad treeningviisid ei nõua olulisi rahalisi väljaminekuid.

Kindlasti ei tohiks kohe pärast sünnitust treenima asuda, organismil tuleb lasta toibuda raskest pingutusest. Ka ei tasuks teise äärmusesse laskuda ning koduseinte vahele istuma jääda. Kohe, kui ilmad võimaldavad, võib beebi vankrisse panna ja õue jalutama minna, alustades lühikestest jalutuskäikudest ning kui jõudlus kasvab, suurendada igapäevaseid marsruute. Beebi magab esimestel elukuudel suure osa päevast ning emal on just lapse uneajal paras aeg kulutada tunnike väljas liikumiseks; kõndimine aitab organismil järk-järgult taastuda. Esimese sünnitusjärgse kuu tasub rahulikult võtta, kuid siiski igapäevaselt liikuda, ka tunnike jalutuskäiku aitab rasedusega kogunenud kilodest tasapisi jagu saada.

Millal aga on õige aeg treeningute alustamiseks? Ühest vastust sellele anda on keeruline, kuna sünnitused on erinevad ning sellest taastumine samuti. Kindlasti tuleks oluliselt ettevaatlikum olla keisrilõike läbi teinud naistel, kuna haav vajab paranemiseks aega. Vastavalt oma tunnetusele keha taastumisest ning jõudluse kasvamisest võib alustada ka rohkem pingutust nõudvate treeningutega. Siinkohal tuleks hoiatada, et imetavale emale ei sobi väga rasked füüsilised jõupingutused, kuna see võib takistada rinnapiima teket – seetõttu võiks valida treeninguks alasid, mis pingutavad küll südamelihaseid, kuid jalust ei niida.

Kui lemmikala juba välja valitud, tekib küsimus, millal sellega lapse kõrvalt aega tegeleda oleks. Tänapäeva vanaemad-vanaisad käivad veel tööl ning ka isa hoolde ei saa last keset tööpäeva jätta. Siinkohal tasuks olla leidlik – kui lapsevankriga juba jalutamas käimine on kujunenud harjumuseks, proovida sellest kujundada endale trenniaeg. Kui jalutamine olulist füüsilist pingutust ei paku, tuleb samm-sammult edasi liikuda ning katsetada vankri ja lapsega koos kiirkõndi. Sellega saab ühendatud mitu head tegurit – beebi saab õues värskes õhus magada ning ema saab värskes õhus mõnusa treeningu.

Kui vankriga kiirkõnnile vaheldust otsida või tahe juba aste tugevamalt treenida, võib lapse uneajal vankrisse panna ning vankriga jooksmist proovida. Algajal võib vankriga jooksmine tunduda keeruline ning liiga suurt pingutust nõudev, kuid kohe ei tasu asja pooleli jätta – ajapikku vilumus kasvab ning ka füüsis tuleb järgi.

Vankriga mugavalt jooksmiseks on tarvis kindlasti jooksujalanõud jalga panna. Kartus, et joostes vanker rappub, ei pea paika – kui joosta siledal teel, ei rappu joostes vanker rohkem kui kõndides, lihtsalt hoog on veidi suurem; beebi tunneb end vankri sees ikka turvaliselt. Mõned nipid ka – kergem on joosta vankri kõrval, lükates vankrit ühe käega enda ees; kahe käega vankrisangast hoides läheb raskuskese rohkem kõhulihasesse ning jooksmine nõuab suuremat pingutust. Ka beebi võib kiiremini liikuvas vankris kergemini magama jääda kui lihtsalt tasasel teel kõndides.

Vanker ja rulluisutamine 
Kes varem rulluisutamisega tegelenud ning tunneb end uiskudel kindlalt, võib proovida ka vankriga rulluisutamist. Tegelikkuses annab vanker rulluisutajale veel parema tasakaalu, oluline on, et inimesel, kes läheb vankriga rulluisutama oleks oskus kiirelt pidama saada.

Füüsilise pingutuse poolest on vankriga rulluisutamine vankriga jooksmisest isegi vähem pingutust nõudev, kui me ei räägi ekstreemustest nagu vankriga tuulise ilmaga vastutuult uisutamine. Vankriga rulluisutama minekul peaks läbi mõtlema ka turvalisuse – laps olgu vankris traksidega kinni, endal kiiver peas ning samuti tuleb hinnata teed, kus sõidetakse lapsega, kellele meeldib kõhukotis või kandelinas istuda, saab ka sel viisil kõndimas käia – jällegi saab ühendatud kasulikkus nii emale kui lapsele – laps saab värskes õhus ümbrust uurida, ema saab tavalisest jalutuskäigust veidi enam pingutust nõudva liikumisviisi, olles samal ajal beebiga rõõmsalt koos.

Beebiga rattaga sõitmine
Kui lapsel juba selg nii tugev on, et ta iseseisvalt edukalt istuda suudab, saab lapse ka jalgrattasõidule kaasa võtta. Rattapoodides müüakse lastetoole, mille saab jalgratta külge kinnitada ning lapse sel viisil endaga kaasa võtta. Kui rattaga sõit eelnevalt probleeme ei tekita, siis lapse koos tooliga rattale lisamine ei tekita erilisi tasakaaluprobleeme; ettevaatlik tuleks vaid olla rattale pealeminekul ning rattalt mahatulekul.

Lapsel on rattatoolis istudes põnev ümbrust uurida ning ema saab vändates piisava füüsilise koormuse. Kuna jalgrattasõit veidi raputab, siis on see lapsele uinutava toimega ning laps võib rattatoolis enne tavalist uneaega kergesti magama jääda, seetõttu tasuks sõit ajaliselt sättida mitte liiga lapse uneaja lähedale.

Ka jalgrattasõidul peaks turvalisusest lugu pidama – kiivrid pähe nii emale kui lapsele. Vahelduseks välitreeningutele saab beebiga kodus ka võimelda – seda nii lapsele kui endale lihastoonuse andmiseks.

Laps peab olema turvaliselt kinnitatud ning lapsel peab olema toolis mugav.

Lisaks eelnevale saab beebit kasutada ka lisaraskusena käe- ja jalalihaste treenimisel ka nii, et see beebile põnev tundub. Alla aastastele meeldib väga hüpitamine ning kõrgele õhku tõstmine – lapsega sel viisil mängides saab endale paraja raskusega treeningu kujundada.

Last maast ja madalast treeningutesse kaasates näeb laps positiivset eeskuju ning ka temas kujuneb välja harjumus liikuda. Umbes kolmeaastaselt, kui lapsel on olnud juba kokkupuude iseseisvaks jalgrattaga sõiduks, suudab ta nii kiiresti vändata, et täiskasvanu saab sama tempoga ratta kõrval joosta. Vastavalt lapse füüsilisele arengule saab last ka edaspidi koos perega treeningutesse kaasata; varsti tuleb teil temaga juba võistelda.

Autor: Aet Trisberg
Toimetas: Maria Laur

Shoppa tervislikult Tervitus.ee

 

 

 

Ujumine ergutab lapse meeli

Pärast kolmandat elukuud saab sukeldumist eesmärgipäraselt treenida. Foto: Cornelia Enning

Lisaks lihastoonuse vähendamisele ja puusaprobleemide leevendamisele sobib ujumine hästi kõigile beebidele, sest vesi lõõgastab, karastab, treenib ja tekitab emotsioone.

Tartus Arena veekeskuses beebidega lapsevanemaid basseini ääres juhendav laste füsioterapeut Piret Suur soovitab ujumist kõigile lastele, kellele see vähegi meeldib. Väga pinges beebide lihastoonus kaob, mida sagedamini nad ujumas käivad. „Kui laps hakkab end ise vees vabalt liigutama, siis see normaliseerib lihastoonust,“ selgitab füsioterapeut.

Puusaprobleemidega beebid ei tohi liigestele koormust saada, ent peaksid treenima liigeseümbruses olevaid lihaseid – taas on selleks ujumine kõige parem.

Basseini soovitab Piret tulla vähemalt kahekuuste lastega. Ühekuused on veel väga väikesed ning neid väsitab rohkem kohaletulek, riidest lahti võtmine ja muud protseduurid, nii et vees nad olla ei jõuagi. See-eest saab nendega kodus vannis lihtsamaid harjutusi teha. Enamasti alustatavad basseinis ujumisega siiski 3-4 kuused lapsed.

Esimesel korral soovitab füsioterapeut basseinis korraga olla mitte üle 15 minuti, poole-aastastega võib ka viis minuti kauem sulistada. Seejärel võib treeningtunde järk-järgult pikendada. Üle aasta vanad lapsed suudavad ja tahavad juba 45 minutit kuni tund aega basseinis olla. Tund aega peaks Pireti hinnangul jääma siiski ülemiseks piiriks.

Kasuta ka ujumisrõngast. Foto: Piret Suur

Basseinis on soovitatav ujutamisasendeid pidevalt muuta: selili ja kõhuli ujumine, kallutused, hüpitamised, hüpped basseini äärelt, sukeldumine jne. Pireti sõnul on oluline lasta lapsel vahepeal ka puhata. Seda saab teha hoides last püstises asendis. Selili ja kõhuli asendites teeb laps nimelt pidevalt tööd ning see väsitab.

Alla kuuekuuste jaoks peaks basseinivesi olema 33-34 kraadi soe. Pireti sõnul on päris pisikestega hea alustada väiksemas basseinis, kus vesi ja ümbritsev õhk on soojemad. Vanematele lastele seevastu oleks hea paar kraadi jahedam vesi, sest see karastab neid. „Liiga soe vesi teeb lapsed loiuks, nad ei viitsi üldse liigutada,“ põhjendab füsioterapeut. Samuti võiks suuremate lastega minna ka suuremasse basseini, kus neil on rohkem ruumi ise ringi liikuda.

Ujumas võiks beebiga käia kaks korda nädalas. Kui lapsega käiakse ka näiteks võimlemas, siis tuleb sedagi arvestada ning last liigsete treeningutega mitte üle koormata.

Paljuräägitud sukeldumisrefleksi kohta on palju seisukohti, ent enamasti arvatakse, et see püsib lastel kuni kolmanda, mõnel ka kuuenda elukuuni. Suurematele lastele on võimalik sukeldumist uuesti õpetada.

Kuivõrd suudab beebi ujumisega harjuda ja sellest mõnu tunda, sõltub paljuski tema emast-isast, kellega ta basseinis käib. Esimestel kordadel väriseb ka lapsevanema käsi. Laps tunnetab seda ega tunne end vees kindlalt. Mida paremini tunneb end vees lapsevanem ning laseb lapsel endal vees tööd teha ja ringi siputada, seda enam hakkab vesi lapsele meeldima.

Veeprotseduuridega võiks algust teha juba kodus vannis, kuid just endale ja oma lapsele sobivate ujutamisvõtete leidmiseks soovitab Piret ka füsioterapeutiga nõu pidada.

UJUMISASENDID

Selili ujutamine. Foto: Internet

Selili asendid
Pane oma käed mõlemale poole lapse pead ja libista last vees edasi. Jälgi, et lapse kõrvad oleksid vees ning et laps hoiaks end lõdvalt. Teine võimalus on asetada üks käsi lapse pea alla ja teisega toetada rinnalt. Sellises asendis ujuta last edasi vahelduva kiirusega, tee seinast tõukamist, et keha ning käed ja jalad hakkaksid hästi liikuma.

Kõhuli asendid
Aseta üks käsi lapse lõua alla nii, et pöial toetab lõua otsa ja sõrmed on suunaga jalgade poole, teine käsi aseta toetuseks kuklale või seljale. Jälgi, et lapse suu oleks veest väljas.

Kui lapsele ei meeldi lõua alt hoidmine, hoia teda näoga enda poole, toeta õlgade alt ja libista edasi või hoia kahelt poolt külgedelt.

Kõhuli ujutamine õlgade alt toetades. Foto: Internet

Muud asendid

Lisaks kõhuli ja selili ujumisele hüpita last vees üles-alla, kalluta küljelt küljele, hüpita teda basseini äärelt vette ja kasuta ujumisrõngast. Liikumise stimuleerimiseks sobivad värvilised lelud, millele laps meeleldi järele ujub.

Beebi sukeldumas. Foto: Cornelia Enning

Sukeldumine

Hoia last kõhuli asendis ning kalla vett üle näo või palu seda abistajal teha. Hetkel kui vesi voolab üle näo, tõmba laps vee alt läbi. Vett näole valades tuleb alati öelda üht ja sama käsklust (sukeldu; vesi vms). Võimalik on ka lasta lapsel basseini ääre pealt vette hüpata. Kui sukeldumist regulaarselt harjutada, saab laps ühel hetkel aru, mida temalt oodatakse. Kui laps on sukeldumisega harjunud, võib ta mõneks sekundiks vee all lahti lasta. Jälgi, et laps ujuks rahulikult ega satuks paanikasse.

Foto: Cornelia Enning

Piret paneb vanematele südamele, et last ei tohiks sukeldumisega ära väsitada – paarist korrast ühe treeningtunni jooksul piisab.
Esimesi sukeldumisi soovitab füsioterapeut juhendaja järelvale all teha.

 

Autor: Sigrid Sõerunurk

Väikelaps tunneb rõõmu liikumisest

Liikumine on hädavajalik juba lapse esimesel eluaastal.

Liikumine on kasulik kõigile, kuid esimesel eluaastal on see lapse normaalseks arenguks lihtsalt hädavajalik.

Lapse armastus liikumise vastu algab juba ema kõhus – eriti siis, kui ema on kehaliselt aktiivne, võimleb ja käib jalutamas.

“Liikumine on hädavajalik juba lapse esimesel eluaastal, kolmandaks elukuuks on laps omandanud sirutusasendi, hakkab õppima pööramist ja roomamist,” ütleb Tallinna Lastehaigla Kesklinna Lastepolikliiniku taastusarst Raja Siimann.

“Mingil juhul ei tohi arengut piirata! Kõikvõimalikud lamamiskõndimis- rippumistoolid, kus imik on sundasendis, pigem takistavad liikumist. Tegelikult tuleks laps alates kolmandast-neljandast elukuust asetada tasasele kõvemale pinnale, näiteks põrandale. See on turvaline ja tugev alus ning avar ümbrus kutsub uut ilmakodanikku ringi liikuma ja uudistama.”

Iga asja jaoks on oma aeg Vanemad ei peaks rõõmustama mitte niivõrd lapse liiga varajaste sammude kui normaalse arengu üle. Kui imikut liialt tagant sundida, püsti või istuma pressida, võib hiljem esineda kõrvalekaldeid lihaskorseti ning lülisamba ja jäsemete arengus. “Roomamise aega on lapse elus vaid korra. Inimene jõuab terve elu istuda, imikueas peame jälgima, et laps teeks ise läbi kõik vajalikud arenguetapid,” selgitab doktor. “Laps on tark, ta tunnetab ise, millal on valmis istuma või püsti tulema.”


Liikumine on parim ravim

Kui varem pandi teatud haiguste korral palju kipse ning operatsioonijärgsed haiged jäeti lamama, siis praegu eelistatakse liikumisravi. “Negatiivsete emotsioonide vastu aitab liigutamine kindlasti,” nendib Siimann. “Liikumisharjutused on ühtviisi olulised nii tervete kui ka füüsilise või vaimse arenguhäirega laste jaoks. Füüsiliste harjutuste kaudu saab vaimuprobleemidega laste meelt erksamaks muuta. Ka lapsi, kelle vaimne seisund on hea, tuleb kindlasti liikuma ergutada.”

Emadel tasuks meeles pidada, et esimesel kolmel elukuul on last veel vara ringidesse, spordi- ja beebikoolidesse viia. Sel perioodil võiksid last ümbritseda turvalised koduseinad ja harjumuspärane keskkond. Lapsele ei ole üleliigset informatsiooni vaja, see koormab tema meeli. Samuti ei tohiks teda juba esimesel eluaastal televiisori ette istuma sättida. Pigem tuleks jalutada mere ääres, pargis, kuulata linnulaulu ja uurida loodust.


Tervislik ellusuhtumine saab alguse kodust.

Tervislikud eluviisid algavad kodust

“Oluline on, et ema ja isa mõistaksid– nende lapse tervis on nende endi kätes! Arstid aitavad siis, kui on tõeline vajadus abi järele,” selgitab arst. “Kogu liikumine peab olema lapse jaoks mänguline.

Laps õpib ja areneb mängu kaudu. Igasugune liikumine koos vanematega vallandab positiivseid emotsioone ja oskusi ning vajadust olla kehaliselt aktiivne ka edaspidises elus.”
Laps jäljendab oma vanemaid igal sammul ning seetõttu peaksid ema ja isa mõtlema lapse juuresolekul hoolikalt iga oma ütlust ja tegu. “Me peaksime püüdma oma eeskujuga näidata, mis on hea, ning süstida lastesse spordivaimu, mis jääb püsima, sest liikumine peab olema järjepidev.”

Siimanni sõnul on vahva, et isad on hakanud lastega rohkem tegelema – seda alates sünnituse juures viibimisest kuni basseini külastamise ja muu selliseni. Teadmine, et ta on tähtis nii emale kui ka isale, on lapse jaoks emotsionaalselt väga tähtis.


Arsti juures peaks käima ka terve lapsega.

Et tänapäeval ei korraldata lasteaedades ja koolides enam laste arstlikku kontrolli, on lastearstidel tõsine mure, mis saab laste tervisest.

“Praegu käiakse arsti juures vaid haige lapsega. Samas peaksid vanemad leidma aega pöörduda perearsti poole ka lihtsalt lapse füüsilise ja psüühilise seisukorra profülaktiliseks läbivaatuseks. Seda tuleks teha siis, kui laps on 3–4 aasta vanune ehk varakult enne kooli, sest esimesse klassi minnes on lapsel niigi palju stressi,” leiab Siimann.Dr Siimann soovitab lapsevanematel koostada oma päevaplaanid’ nii, et lastega jääks aega piisavalt
tegeleda. See tasub end tulevikus kuhjaga ära.

Allikas: Tallinna Lastehaigla