Category

Käitumine

Category

Kas laps peab vanemate sõna kuulama?

Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, siis aktiveerub tema närvisüsteemi see osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta, kirjutab Maie Tuulik DSc, TPS dotsent.

Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps” nõuanded on lihtsad:

  • Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
  • Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.
  • Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
  • Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
  • Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
  • Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.
  • Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
  • Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda. Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).
  • Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.
  • Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.

Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent/teatoimeta.ee

26 käitumisreeglit, mida iga laps peaks teadma

Sinu lapse ebaviisakas käitumine ei pruugi olla tahtlik. Vahel lapsed lihtsalt ei taipa, et viisakas ei ole täiskasvanutele vahele segada, nina nokkida või inimesi valjuhäälselt kommenteerida. Igapäeva saginas ja ajanappuses jääb tihti vanematel vähem aega lastele käitumisreegleid selgitada. Tugevdades kodus neid alljärgnevaid käitumisreegleid, kasvatad sa üles viisaka, lahke, südamliku ja meeldiva lapse.

26 käitumisreeglit, mida IGA laps peaks teadma:

  1. Kui soovid midagi, tee seda viisakalt, öeldes: “Palun”.
  2. Kui sulle pakutakse midagi, täna viisakalt andjat.
  3. Ära sega täiskasvanute vestlusele vahele. Nad lõpetavad vestluse, seejärel vastavad sulle.
  4. Kui tõepoolest vajad kiiret reageerimist, tee seda viisakalt, kasutades väljendit: “Vabandust, ma sooviksin vahele segada.”
  5. Kui sul tekib kahtlus midagi tehes, küsi alati täiskasvanu käest üle. See hoiab ära hilisemad pahandused.
  6. Keegi ei taha kuulda asjadest, mis sulle ei meeldi. Hoia need enda teada või aruta neid koos sõpradega või vanematega sobilikus kohas.
  7. Mitte kunagi ära kommenteeri teise inimese välimust. Südamest tehtud komplimendid on seevastu alati teretulnud.
  8. Kui küsitakse “Kuidas sul läheb?”, siis vasta viisakalt ning küsi samamoodi ka vastu.
  9. Kui lahkud sõbra juurest, siis alati täna teda ja tema vanemaid koosveedetud toreda aja eest.
  10. Sisenemisel koputa alati uksele ja oota natuke enne sisenemist.
  11. Kui helistad kellelegi, esmalt tutvusta end ja seejärel palu telefonile inimest, kellega soovid rääkida.
  12. Ole tänulik iga kingi üle, mis sulle tuuakse.
  13. Ära kasuta roppe sõnu, nende väljendite kasutamine ei kaunista mitte kedagi.
  14. Ära kutsu inimesi õelate nimetustega.
  15. Ära naera mitte kellegi üle. See on alandav, julm ja lugupidamatu.
  16. Kui tunned teatris või mõnel muul üritusel igavust, istu ja oota vaikselt kuni esinejad lõpetavad oma tegevuse. Austa esinejaid ja ole viisakas.
  17. Kui müksad kogemata kedagi, ütle koheselt “Vabandust”.
  18. Aevastamisel ja köhimisel pane varrukas suu ette. Ära noki avalikult nina.
  19. Uksest väljudes silma, kas keegi peale sinu soovib veel lahkuda. Ole viisakas ja hoia ust lahti.
  20. Nähes, et keegi vajab abi, ole hea ja aita. Olgu selleks kas või naabritädil maha kukkunud ajalehe ulatamine.
  21. Kui täiskasvanu palub sinult abi, tee seda ilma virisemata.
  22. Kui keegi aitab sind, täna teda. Kindlasti aitab ta ka tulevikus sind.
  23. Kasuta söögiriistu õigesti. Kui sa seda ei oska, palu vanematel õpetada. Lauakombed on väga oluline osa igapäevaelus.
  24. Söögilauas, hoia salvrätikut süles või laual, et vajadusel oma suud saaksid pühkida.
  25. Ära upita end üle söögilaua. Kui soovid midagi, palu lähemal olevat inimest, kes aitaks.
  26. Ühistranspordiga sõites ole tähelepanelik ning paku istet eakale inimesele, lapseootel- või väiksese lapsega koos olevale naisele.

Kasutatud allikas: Parents.com

Miks lapsed valetavad?

Valetamine põhjustab nn Pinocchio efekti.

Briti arengupsühholoog väidab, et lapsed omandavad valetamis- ja manipuleerimisoskuse juba enne aastaseks saamist, ning selgitab, mis eesmärgil nad seda teevad.
Praeguseni on kehtinud teooria, mille kohaselt õpib laps valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt, kirjutab The Times.

Briti arengupsühholoog Vasudevi Reddy väidab, et isegi kaheksa-üheksakuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema. Näiteks võib laps, kes ei taha mängimist lõpetada, teeselda kurtust ja ema jutule mitte vastata, või karistusest pääsemiseks head nägu teha.

Psühholoog Richard Woolfson sellesse teooriasse ei usu ja arvab, et sageli võivad täiskasvanud lapselt tulevaid signaale lihtsalt valesti tõlgendada. Tema sõnul ei teeskle laps tahtlikult kurtust, vaid on piisavalt isekas ja käitub nii nagu tema tahab.

Miks lapsed valetavad ja kas vanemad peaksid muretsema?

Uuringu on näidanud, et lapsed ei oska valetada – täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15 protsendil kordadest. Ometi ollakse visad üritama. Reddy sõnul ei tehta seda kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Woolfsoni sõnul ei tohi siinkohal last õpetades aga liiga karm olla. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist reakstiooniga välisele ohule, näiteks pahasele emale.

Samas on olukordi, kus lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Üheks selliseks puhuks on teiste süüdistamine. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.” selgitab Reddy. Tema sõnul on oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.

“Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele,” selgitab Reddy.

Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. “Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse,” paneb Reddy südamele.

Kogu tõde valetamisest:

Valetaja kehakeel: suu katmine sõrme või käega, silmade hõõrumine või nina puudutamine, sage pilgutamine ja suletud käed. Valetades liigub veri nina otsa ja tekib kerge punetus ehk Pinoccio efekt.

Kellele valetatakse? Virginia ülikooli uuringust selgus, et 50 protsenti tudengitest valetab emaga vesteldes. Ühe tööotsingufirma andmeil valetab iga kolmas inimene oma CV-s. 5000 naise hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et 73 naistest ei julgeks oma mehele öelda, et nad teise mehe last ootavad.

Mis me valetame? Iga neljanda vale eesmärk on kergendada sotsiaalset suhtlust (“Söök oli väga hea.”). Samuti püütakse valetades ennast teistele huvitavamaks teha.

Mida teha kui laps valetab?

Ärge kaotage enesevalitsust. Kui te reageerite liiga ägedalt, siis eitab laps oma valetamist edaspidi veel järjekindlamalt, et teie viha vältida. laitke maha valetamist, kuid hoidke end vaos.

Rakendage mõistlikke karistusi. Need peaksid vastama vale tõsidusele. Liialdatud karistuse puhul riskib teie laps pigem valetamisega.

Öelge oma lapsele, et armastate teda. Ta peab teadma, et see on endiselt nii, kuigi te teate, et ta valetas teile. Ta peab õppima, et teid võib tema käitumine pahandada, kuid te armastate teda hoolimata valest.

Arutlege selle üle, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tõtt rääkinud. Ta saab aru, et see oleks talle samuti pahanduse kaela toonud, kuid see oleks olnud parem kui valetamise tagajärgedega silmitsiseismine.

Õhutage teda tõtt rääkima. Seletage talle, et võib tulla hetki, mil ta peab teile millestki ebameeldivast rääkima, kuid te eelistaksite kuulda tõtt.

Sulle võib veel huvi pakkuda: Õpetame lastele ausust ja vastutustunnet

Allikas: The Times; “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

Madleen Simsoni soovitused lapsevanemale (II-osa)

Toitumisspetsialist ning raamatu “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” kaasautor Madleen Simson jagab lapsevanemale soovitusi tervislikust toitumisest.

Millised  tervise- ja toitumisalased raamatud  võiksid olla lapsevanema öökapil kohustuslikuks kirjanduseks?

Ühest vastust või konkreetset nimekirja on raske anda. Käsitlusi laste toitumisest, kasvatusest ja psühholoogiast on väga erinevaid. Kindlasti sobivad raamatud, mis räägivad nn puhtast toitumisest, sest see peaks olema iga lapsevanema prioriteet (näiteks “Puhta toidu raamat”, autorid Ülle Hõbemägi ja Kaarina Nauri).
Arvestades igapäevast suhkruküllust meie (ja eriti laste) menüüs, tasub kindlasti lugeda raamatut “Suhkur – magus enesetapp”. Silmiavav lugemine on ka “Toidu demagoogia”, milles paljastatakse kaasaegse toidutehnoloogia varjukülgi, mis on ohuks meie tervisele. Kindlasti leiab sellest raamatust ka häid argumente teismelistega tervisliku toitumise teemal väitlemiseks.
Ka meie raamat “Toidu mõju lapse…” on kirjutatud universaalsust silmas pidades, et see aitaks erinevaid valest toidust tingitud tervisehädasid ära tunda või lihtsalt tõsta teadlikkust ohtudest, mis võivad tuleneda tänapäevasest keskkonnast või ületöödeldud toidust.

Igihaljas teema – beebi ja lehmapiim. Paljud noored emad foorumis leiavad: “Lehmapiima peal oleme me kõik kasvanud ja meiega on kõik korras. Miks ei või siis ma oma neljakuusele lehmapiima anda? Ja kui mul ei ole hetkel raha, et rpa-d osta, kas ma pean jätma siis lapse nälga?”

Beebile on parim rinnapiim ja emad, kellel on probleeme imetamisega, peaksid kindlasti konsulteerima imetamisnõustajaga. Praktiliselt kõik naised on võimelised imetama ja iga ema suudab toota oma lapse või laste (kaksikute, mitmikute) jaoks piisavas koguses rinnapiima. Kuna ema rinnapiim on lapse jaoks ainuõige koostisega ja selle toitainete sisaldus vastab ideaalselt lapse vajadustele, peaks rinnaga toitmine olema siiski prioriteet.

Kui see siiski ei ole võimalik, siis järgmine parim alternatiiv oleks doonorpiim (mis kahjuks Eestis kuigi levinud ei ole). Edasi on kolm valikut: rinnapiimaasendaja, lehmapiim või taimsed piimad. Kõigil on omad vead. RPA pulbrid on kunstlikult töödeldud, „rikastatud“ erinevate komponentidega, need on vähendatud valgusisaldusega, lisaks ka suur kogus vett lapse ebaküpsete neerude jaoks, pluss vee saastatus jne. Mahe lehmapiim on jälle liiga rasvane, valede kasvuhormoonidega, liiga kõrge valgusisaldusega, mis koormab neere jne.

Taimsed piimad on üldjuhul eelnevatest kallimad. Soja või jaanikauna baasil valmistatud asendajad on kohati veelgi ebaloomulikumad kui lehmapiima baasil tehtud variandid. Riisi- ja mandlipiimal puudub vajalike toitainete sisaldus. Taimsete piimade kasutamine tuleb kindlasti täiendada ja tasakaalustada vanusele sobivate teiste toitudega, et ei tekiks toitainete vaegust (nt aed- ja puuviljatummid ja püreed, sobivad mahlad jms).

Alla aastasele lapsele lehmapiima andmise osas ollakse meditsiini- ja toitumisteadlaste ringkondades aga üsna ühte meelt – tegemist on raskesti seeditava toiduga, mis koormab imiku neere, seedeorganeid, immuunsüsteemi jne. (Siinkohal soovitan huvilistel tutvuda legendaarse dr. Spocki viimaste uuringutega.)

Tõsi on ka see, et tänapäevane lehmapiim ei ole koostiselt võrreldav sellega, mil „meie kõik selle peal kasvasime“. Tollal oli loomade kasvukeskkond oluliselt puhtam, neile tehti vähem vaktsiine, puudusid kunstlikud toidulisandid jne. Antibiootikumide kasutamine udarapõletike korral on täna tavaline ja sagedane. Lehmade üldised söötmis- ja pidamistingimused erinevad samuti kardinaalselt – suurfarmides kasutatakse sageli tööstuslikku toitu, karjamaad on üleväetatud jne.

Seejuures oli ka inimese enda organism tugevam, immuunsust ei survestanud sellisel määral keskkonnatoksiinid ja seedesüsteem sai paremini hakkama lehmapiima lõhustamisega. Juba tänaste emade raseduseaegne toitumine võib olla kehvem (pean siin silmas just toitainete vaegust igapäevases ületöödeldud toidus), mis tähendab, et ka lapse organism ei arene piisavalt tugevaks ja hästi toimivaks (seedeensüümide nõrkus, soolestiku düsbioos, raskemetallide jäägid organismis jne).

Ka kuumtöötlemine ehk pastöriseerimine mõjutab piima koostisosade struktuuri ja muudab selle raskemini omastatavaks. Kui piima edaspidi tarbida, siis on soovitav osta kuumtöötlemata toorpiima ja teha sellest ise hapupiima – hapendamisprotsess viib piima omamoodi eelseeditud kujule.

Lehmapiima sobimatuse osas on mõtlemapanevad ka ametlikud laktoositalumatuse näitajad – statistika järgi vaevab see probleem igat neljandat eestlast! Teoreetiliselt tähendab see ühte inimest neljaliikmelises peres ehk pea iga pere toidulaual peaks leiduma ka laktoosivabu piimatooteid!

Milline on aga olukord tegelikkuses – kui paljud meist teavad täna elementaarseid laktoositalumatuse tunnuseid (kõhuvalud, gaasid, kõhulahtisus, puhitus, kaalulangus jms) ja oskavad neid ka piimatoodete tarbimisega seostada?
Üsna levinud on olukord, kus loetletud sümptomid painavad inimest aastaid, enne kui leitakse, et põhjus peitub traditsioonilises ja süütuks peetud lehmapiimas. Rahvatervise seisukohast on selles valguses tehtav piimapropaganda (ilma vastavate lisaselgitusteta) äärmiselt vastutustundetu.

Mitu kommi päevas/ nädalas võib anda tervele lapsele, kellel ei ole mingisugust toidutalumatust? Milline komm, šokolaad või maiustus see võiks olla?

Kas peabki laps saama iga päev või iga nädal kommi? Kommid võiksid jääda nn pidupäeva maiustuseks (sünnipäevad, pühad, preemia). Pealegi on neile ju hulga tervislikumaid alternatiive (müsli- või seemnebatoonid, kuivatatud puuviljad jms).
Kogus sõltub kindlasti ka muu magusa tarbimisest. Suhkrut saab laps väga mitmetest allikatest (lasteaias/koolis joodud morss või magus tee, saiakesed, hommikupudrule lisatud moos, kissell või kohuke jne).

Kommid/šokolaad võiksid olla E-ainete-, trans- ja hüdrogeenitud rasvade vabad. Ideaalis võiks kakao pärineda mahepõllumajandusest, sest sel juhul ei sisalda see pestitsiidide jääke ja raskemetalle. Ja pigem harjutada laps sööma mõru šokolaadi kui väga magusat ja väikese kakaosisaldusega piimašokolaadi.

Kui laps on väga energiline või lausa hüperaktiivne, tasub magusat, eriti suhkrul põhinevaid tooteid, kindlasti vältida. Üks tilluke magus šokolaadibatoonike on väikese kehamassiga tegelase jaoks üsna suur energiakogus, mille mahalaadimine võib väljenduda rahmeldamises, keskendumis- ja tähelepanuraskustes, jonnakuses, seletamatutes tundepuhangutes jne.

Milline mõju võib olla meie laste ebatervislikul toitumisel 30-40 aasta pärast? Millised haigused või tervisehädad neid siis kimbutavad?

Juba praegu on näha 1950ndatel alguse saanud tööstuslikult toodetud toidu tarbimise tagajärjed. Seda kinnitab kõikvõimalik tervisealane statistika – ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, diabeet, vähk, sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, Alzheimer, erinevad psüühikahäired.

Kõiki neid haigusi on suuremal või vähemal määral seostatud elustiiliga, sh ebatervisliku toitumisega ning täna esineb neid haigus aina noorematel inimestel.

Näiteks väikelaste kasvajatesse haigestumise arvnäitajad on pidevalt tõusnud. Tööstusliku toidu tootmise esirinnas on heaoluriik Ameerika, kus statistika järgi pea üks laps 100st autismispektri häirega.

On teadlasi, kes püstitanud uuringutele ja statistikale toetudes mõtlemapanevaid hüpoteese – näiteks, et tänapäeva laste põlvkond sureb varem, kui nende vanemad (just tänu valedele toitumisharjumustele maast madalast).

 

Mida sinu laps ei oska … veel

Ole kursis asjadega, mida sinu väikelaps veel teha ei oska ega peagi veel oskama, enne kui ta on selleks arenguliselt valmis. Ole mõistev ning toetav oma lapse erinevatel arenguetappidel.

Ma ei oska jagada

Lapsed on väga omanditundlikud. Nagu beebi arengus tuleb lalisemine enne kui rääkimine, tuleb ka omanditunne enne kui oskus jagada oma asju teistega. Et ta õpiks jagama, peab ta aru saama, mis üldse on omanditunne.

Ma ei saa öelda “vabandust”, nii et ma seda ka mõtlen

“Palun vabandust” ei tähenda väikelapse jaoks suurt midagi. Et öelda mõttega “palun vabandust”, pead sa ka teadma, mida teine inimene tunneb. Alati põhjenda lapsele, miks ta seda ütlema peab.

Ma ei mäleta enam, mida sa ütlesid

Tuleb tuttav ette? Enamik lapsi jätavad meelde asju, mis on nende jaoks olulised. Laps ei pruugi enam meeles pidada, mida sa äsja talle ütlesid. Täiskasvanud tihtipeale unustavad, et neil on raskusi veel öeldu meeldejätmisega.

Ma ei saa süveneda mitmesse asja korraga

“Korista oma mänguasjad, pane sussid jalga ja  pese nägu, siis lähme õue mängima!” Selles lauses on juba kolm nõudmist, mida meelde jätta. Tõenäoliselt jääb lapsele meelde vaid see viimane ja kõige olulisem.

Ma ei mõista negatiivse tooniga nõudmisi

Kui laps lükkab oma sõrmed pistikusse, mille peale sina karjud: “Ära tee!” laps ehmub ja satub segadusse ega tea, kuidas peaks käituma. Õigem oleks öelda: “Võta oma käsi sealt ära, see on ohtlik ja sa saad haiget”. See annab lapsele positiivse tõuke sinu nõudmine täita.

Ma ei oska arvestada

Eeldada, et su laps suudab piima või mahla kallata, ilma et ta seda lauale või maha ajaks, on ilmselgelt naiivne. Väikesed lapsed ei mõista veel asjaolu, et tass saab enne täis, kui  piim pakist otsa lõpeb. Seega, ole lapsele toeks ja ära pahanda temaga.

Ma ei suuda kohapeal istuda

Lastele tihtipeale öeldakse, et ole rahulikult ja istu paigal. Paraku on lapsed  üsna rahulolematud ning seda enam, kui nende kehad seda teha ei taha. Eelkooliealised lapsed kasvavad tavapäraselt suure kiirusega, et nende kehad lausa karjuvad pideva liikumise järele.

Kui sa minu käest aru pärid, siis ma valetan

Kui tabad lapse pahateolt või tegemas midagi ebasobilikku ja sa küsid temalt, kas tema on selle eest vastutav, siis ta tõenäoliselt eitab seda. Ära küsi, kui sa tead, et tema seda tegi. See tekitab veelgi enam lapses trotsi. Püüa välja selgitada ning uurida tema teguviisi põhjuseid.

Ma ei saa mängida teiste lastega, kui ma ei ole veel selleks valmis

Lastel on erinevad kasvufaasid ning seda eriti just sotsiaalses käitumises. Kui lubada neil kasvada just nii, nagu nende areng ette näeb, siis nad tabavad ise selle hetke, kui nad soovivad hakata suhtlema teiste lastega.

Ma ei tee vahet reaalsusel ja fantaasial

Kui laps näeb halba unenägu, on see tema jaoks vägagi reaalne. Kui sa ütled lapsele: “Ära ole tita”- ei aita see teda. Fantaasiamängud- ja maailm on väga vajalik etapp lapse arengus. Lase tal olla laps.

Ma ei suuda end sõnades veel korralikult väljendada

Väikelapsed eelistavad oma emotsioone näidata pigem kehakeele kui sõnade abil. Seda põhjusel, et nende verbaalne sõnavara ei ole piisav. Sa võid õpetada lapsele kirjeldama oma tundeid, et ta õpiks oma emotsioone sõnadesse panema.

Ma ei suuda oodata

Proovi vältida olukordi, kus laps peab pikalt ootama. Tema jaoks on see väga raske katsumus.

Ma ei tee vahet õigel ja valel

Väikesed lapsed ei saa aru veel põhjuse ja tagajärje suhtest. Samuti ei tee nad  täielikult veel vahet heal ja halval. Nad ei tee vahet tahtlikul ega tahtmatul käitumisel. Nad näevad  asju vaid enda vaatenurgast ning vaatavad olukordi musta või valgena.

Ma olen valmis siis, kui ma olen

Lapsed kasvavad ja arenevad erineva kiirusega. Ära võrdle oma lapsi teistega ning ära sunni neid tegema asju, mida nad ei ole veel valmis tegema.

 

Allikas : earlychildhoodnews.com