Category

Jonnimine

Category

Video: Mis on “aeg-maha” tool?

NB! Videos esitatud soovitused on Nupsu portaali hinnangu kohaselt aegunud ja iganenud. Soovitame videot vaadata vaid eesmärgiga ennast varem kehtinud metoodikaga kurssi viia.

“Aeg-maha” tool on distsiplineerimisvahend, mida saab kasutada häält tõstmata. See on turvaline ning tõhus strateegia olukorras, kus lapse käitumine väljub kontrolli alt.

“Aeg-maha” kohana kasutatakse kõige sagedamini tooli, kuid võib kasutada ka näiteks matti, trepiastet või muud taolist kohta. Vanema lapse puhul sobib selleks ka tema oma tuba. Peamine on, et läheduses poleks väikelaste tähelepanu hajutavaid elemente, mis segaks rahunemist.

Meetod sobib üle 2,5-aastastele lastele. Rahunemisaja pikkuseks sobib 1 minut lapse iga elusaasta kohta. Ehk, kui laps on viie aastane, siis sobib talle rahunemiseks 5-minutiline paus.

Kuni laps istub rahunemistoolil, väldi vestlust ning silmsidet. Las ta keskendub toolile ja seal veedetud ajale. Kindlasti jälgi aega ning ära unusta last sinna kauemaks kui kokku lepitud.

Kui laps “aeg-maha” toolil olla ei taha või ta keeldub seal püsimast, siis jää ise rahulikuks ja järjepidevaks. Pane laps rahulikult toolile tagasi. Anna mõista, et aeg tuleb ära istuda. Kui ta jätkab problemaatilise käitumisega, siis anna talle teada, et ajale lisandub minut. Kui laps jätkab, siis lisandub minuteid juurde. Võid seda korrata seni, kuni istumisaeg saavutab esmase aja topeltkoguse.

Kui ta on aja ära istunud, siis arutage lapsega läbi probleemse käitumise asjaolud. Pakkuge talle lahendusi, kuidas ta saaks frustratsiooni teisiti välja elada.

“Aeg-maha” tool ei ole vastus igale situatsioonile ning seda ei tasuks liiga kergekäeliselt kasutada. See pole ka karistus, välja arvatud juhul, kui aeg maha toolile kutsutakse laps mängu keskelt või seltskonnast. See on pigem strateegia olukorra üle kontrolli saavutamisel.

Kui otsustad seda meetodit kasutada, peaksid lapsele eelnevalt tutvustama reegleid. Tee seda ajal, mil lapse tähelepanu ei ole hajutatud ning ta ei käitu halvasti. Lihtsalt seleta talle, miks aeg-maha tooli kasutatakse, milline käitumine seda nõuab ning kus rahunemise koht teie kodus on.

Ära unusta, et nii jonni kui ka probleemset käitumist on võimalik suures osas ära hoida. Lisaks on oluline pidada meeles, et heade lahenduste jõud on alati suurem. Kui näed last käitumas hästi, siis kiida ja tunnusta teda. Ka siis, kui laps on oma aja ära istunud ning distsipliinile kenasti allunud, kiida teda hea käitumise ja tunnusta rahunemise eest.

Ka lapsevanemad peaksid eeskuju näitama ning aegaajalt, kui probleemid üle pea kerkivad, aja maha võtma.

Kas laps peab vanemate sõna kuulama?

Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, siis aktiveerub tema närvisüsteemi see osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta, kirjutab Maie Tuulik DSc, TPS dotsent.

Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps” nõuanded on lihtsad:

  • Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
  • Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.
  • Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
  • Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
  • Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
  • Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.
  • Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
  • Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda. Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).
  • Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.
  • Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.

Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent/teatoimeta.ee

Kasvatusteaduste dotsent: Eesti lapsevanemad ootavad enam professionaalset nõu

“Kui malli pole, siis mille alusel oma lapsi kasvatada?” küsib kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav retooriliselt ja selgitab ajakirjale Universitas Tartuensis, miks on Eesti lapsevanemad lapsevanemaks olemises näiteks põhjanaabritest ebakindlamad.
Praegune aeg on Kraavi sõnutsi esmakordne aastatuhandete jooksul, kus lapsi hakkavad kasvatama inimesed olukorras, mida nad ei tunne, seaduste ja reeglite järgi, mida nad ei tea, sest nad ise ei ole kunagi sellistes tingimustes elanud. Kraavi hinnangul vajaksid teadmisi perekasvatusest peale lastevanemate ka õpetajad ja hoidjad.

Vanasti said inimesed lapsekasvatamiseks vajalikud teadmised juba oma lapsepõlves, kui nägid kõrvalt, kuidas ema-isa kasvatasid nooremaid õdesid-vendi. Pere vanemad lapsed osalesid juba ise kasvatusprotsessis.

Ühiskondlikud väärtused ja hoiakud toetasid toona kehtinud kasvatusmalli. Sajandeid valitses kasvatuses kristlik diskursus (märksõnadeks armastus ja kindel kord). 20. sajandi algul astus selle asemele meditsiiniline diskursus. See tõi kodudesse varasemast enam hügieeni ja režiimi, taunis aga hellitamist ja isegi hellust. Meditsiiniline diskursus taganes sajandi keskel paljudes riikides psühholoogilise eest, jäi aga au sisse Nõukogude Liidus. Eestiski oli peaaegu sajandi lõpuni niigi vähene kasvatusalane kirjandus peamiselt meditsiinilise tagapõhjaga.

1990. aastate algus tähendas suuri muutusi Eesti perede kodukasvatuses, kadus senine selge piir lubatu ja keelatu vahel. Lapsevanematel ei olnud oma lapsepõlvest sobivat kasvatusmalli võtta, sest ümbrus muutus sedavõrd palju – elutempo kiirenes, laste kasvatamist hakati reguleerima enam seadustega, eesti keelde tõlgiti lugematu arv mitmesuguseid lastekasvatusraamatuid. Kiiresti püüti vabaneda senistest kasvatustraditsioonidest ja üle minna uuele diskursusele.

Privaatsuse kadu

Raamatupoodides leiduvasse kirjandusse suhtub Kraav kriitiliselt. “Veel 1990. aastate alguses kaeblesime, et ei ole raamatuid, ja nõukogude perioodil oli neid eriti vähe.” Varsti pärast taasiseseisvumist aga toimus läbimurre – raamatuid hakati hoogsalt tõlkima ja tõlgitakse praegugi. “Mõned neist on väga head ja mõned ei ole üldse head, aga reklaamivad end kõik.”

Lapsevanemal on keeruline teha vahet heal ja kehval raamatul, kõike ka osta ei jõua ning

“Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega,” kinnitab Kraav.

seetõttu võib juba poodides leiduv kirjanduse valik segadusse ajada.

Kraav tunneb endiselt puudust Eesti lastekasvatusalasest kirjandusest. Tõlgitud raamatud ei arvesta ju Eesti kontekstiga. “Eesti last ei saa kasvatada nii nagu Ameerikas, isegi mitte nii nagu Soomes. Meil on oma traditsioonid ja ajalooline areng,” selgitab ta ja toob näiteks Eesti lastekasvatuse tugevuse – nn lastetoa. “Heade kommete ja viisaka käitumise õpetamist on ka praegu Eestis rohkem ja ma loodan, et see ei kao ära.”

Kasvatustegelikkuse muutumises on suur roll infoühiskonnal. Esiteks on senisest tihedamalt põimunud kodu ja töö – töine kõne või vajadus e-kirjadele vastata võib katkestada lapsega ühise pusle kokkupaneku, klotside ladumise ja usaldusliku kõneluse.

Teiseks on inimesed kaotanud infoühiskonna mõjul märgatavalt privaatsust. “Oli aeg, kus läksid koju ja panid ukse enda järel kinni, keegi ei tulnud järele. Nüüd vastad kodus telefonile ja e-kirjadele.” Inimestel on vähem võimalusi end välismaailma eest sulgeda.

Võimetus piltlikult öeldes koduuks enda järel sulgeda on Kraavi sõnutsi ka üks põhjendusi, miks lastekasvatusse puutuvad seadused on pälvinud avalikkuses nii tormilist tagasisidet.
Ometi on Kraavi hinnangul seadusi lastekasvatuse vallas tarvis, ent need peaksid käima käsikäes lapsevanemate koolitustega. Kuigi seadusi tehakse ja muudetakse usinalt, siis enese harimise võimalusi lastevanematel Eestis napib.

Kui lapsevanematel endil malli ei ole ja koolitusvõimalusi napib, mille järgi nad siis lapsi kasvatavad?
Kraavi sõnul on väidetud, et vanemad ei tahagi koolitusi, et kiires ja pingelises elutempos nad ei hooli ega jõua lapsi kasvatada. Tänapäeva lapsed olevat ka teistsugused ja raskemini kasvatatavad kui vanasti.

“Lapsed ei ole raskemini kasvatatavad kui paar põlvkonda tagasi,” vaidleb Kraav. “Ilmselt ei ole väga palju inimesi, kellel oleks õnnestunud oma lapsed kasvatada niimoodi, et üldse raskusi ei teki.” Raskusi ikka tekib, see käib lapse kasvamise juurde.

Asi ei ole ka selles, et lapsevanemad oma lastest ei hooliks. “Tegelikult hoolivad vägagi ja annavad lapse kasvatamisel oma parima ning tahavad saada abi ja toetust,” räägib Kraav. Oleks tarvis ainult natukene rohkem teadmisi, et uuenenud situatsioonides paremini toime tulla.

Vanemad väheinformeeritud

Eesti lapsevanemad on statistika järgi vähem eelinformeeritud, võrreldes näiteks soomlastega, kinnitab Kraav. “Meie väikeste laste vanematel tuli sagedamini üllatusena, et lapsed ongi sellised. «Miks mulle keegi varem ei öelnud, et lastega on nii raske?” piltlikustab ta ühe väheinformeeritud lapsevanema hüüatust.

Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada.

Esimest korda seisab vanem silmitsi oma lapsega ega tea, mida teha, kui ilmneb nähtus nimega jonn. Siis oleks esimest korda teadmistest kasu, kui eeskuju pole võtta. Kui koolitusel räägitakse laste jonnist, on saal väikeste laste vanematest puupüsti täis. Vanemaid huvitab seegi, kuidas tulla toime lastevahelise armukadedusega.

Seega ei saa Kraavi sõnul väita, justkui vanemaid ei huvitaks iseenda harimine. Huvitab, aga võimalusi on vähe ja ainuüksi seadusloomega, näiteks nn vitsaseadusega, Eesti oma diskursust ei kujunda. Seadusloome ja koolitusvõimalused peaksid peaks kujunema seadusloome ja koolitusvõimalustega käsikäes, on Kraav kindel.

Praegu aga toimuvad koolitused kaootiliselt, napib ka pädevaid koolitajaid. Kraavi sõnutsi vajaksid koolitust ka õpetajad, kel tuleb sagedamini koostöös lapsevanematega lapsed kasvuraskustest üle aidata. Lapsevanemaid koolitab ja nõustab teiste hulgas perekasvatuse instituut, mis ühendab organisatsioone, liite ja üksikisikuid, kes soovivad tegeleda lastevanemate koolituse ja nõustamisega. Lapsevanematele on tõhusalt teavet jaganud ja koolitusi korraldanud ka Lastekaitse Liit ning paljud lapsevanemad organiseerivad ka ise väikeseid hubaseid kokkusaamisi, kus vahetavad kogemusi.

Ent Kraav on veendunud, et ka sellistel kohtumistel võiks osaleda mõni kasvatusteaduslike põhimõtetega enam kursis olev inimene, kes oskaks anda vanemate küsimustele põhjendatud vastuseid. Olgu selleks jonn, armukadedus õdede-vendade vahel, laste mälu, fantaasia, hirmud, sotsiaalne areng, agressiivsus vms.

Lapsed magavad liiga vähe

Kasvatusteaduste dotsendi Inger Kraavi hinnangul tulenevad mitmedki kasvatuslikud probleemid sellest, et lapsed ei saa öösiti lihtsalt piisavalt magada. “See, et lastel on keskendumisraskused ja et nad ei kuula sõna, on sageli seotud unevaegusega,” selgitab Kraav.

Soomes uurisid kasvatusteadlased ning psühholoogid uneaja pikkuse mõju kooliealiste laste käitumisele ja õppeedukusele ning leidsid, et kui uneaega pikendada juba poole tunni võrra, on lapsel raskusi vähem.

“Meie lapsed on nii magamata, kuna magamiseks mõeldud aeg on pea ainuke aeg, mil laps saab vanematega koos olla,” ütleb Kraav.

Autor: Sigrid Sõerunurk/Universitas Tartuensis
Allikas: www.ajakiri.ut.ee

Jo Frosti nipid väikelapse vanemale

“Väikelapse arengufaas on vanematele lausa võitlus,” räägib Jo Frost, kes on paljudele tuntud saatest  “Superlapsehoidja tuleb appi”.

“Nad on enamasti  jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased. Nautige seda aega, kuni saate,” sõnab Jo Frost.

Jo aitab leida vastused tihti esinevatele küsimustele seoses 2- ja 3-aastaste laste arengufaasidega.

Meie kaheaastane hakkab alati röökima ja karjuma, kui ma jätan ta lapsehoidjaga. Mida ma saaksin teha?

Jo soovitus:

On mitu asja, mida saaksite teha. Esiteks, ärge paluge kunagi võõrast oma last hoidma. Kutsuge hoidja, kes on lapsele tuttav ja meeldiv. Paluge hoidjal tulla varem kohale, et laps saaks olukorraga harjuda ning saaks hoidjaga mängu sisse elada. Selgitage rahulikult, et lähete välja ja tulete varsti tagasi. Seejärel andke lapsele musi ja kallistage teda ning öelge: “Näeme varsti”. Lahkuge kohe ning ärge jääge pisaraid ootama. See on raske, kuid pidage meeles, et nutt ununeb kiiresti.

Ma pelgan oma kolmeaastast  poodi kaasa võtta . Ta huilgab ja viriseb niikaua, kuni ma tõstan ta kärust maha, seejärel hakkab ta asju riiulitelt maha kiskuma ja jooksma mööda poodi. Mida teha?

Jo soovitus:

Lapsed hakkavad toidupoes ülemeelikult käituma, kuna neil on igav, ema on hõivatud sisseostude sooritamisega ning see annab hea võimaluse halvasti käitumiseks.

2-3-aastased on enamasti  jonnakad, väsitavad, ebaloogilised ja ettearvamatud. Aga samas võivad nad olla ka naljakad, armastavad, entusiastlikud ja elu täis jõnglased.

Lahendus, mis toimiks, oleks laste kaasamine protsessi. Poes käimine tuleks huvitavaks teha. Jaga talle ülesandeid, mida teha. Näiteks, kirjuta talle tema enda ostunimekiri. Joonista juurde pildid ja muuda see tema jaoks mänguks, kus ta peab õiged asjad üles otsima. See töötab väga hästi.

Mu tütar sai äsja 2-aastaseks. Kas ta on valmis potitreeninguks?

Jo soovitab:

Tõenäoliselt ei ole veel valmis. Lapsed hakkavad oma põit ja soolestikku kontrollima alles 18. elukuuks. Aga tegelikkuses võtab see aega natuke kauem, enne kui ta tunneb survet, et minna iseseisvalt potile. Raskemaks teeb asjaolu veel see, kui laps ei oska sõnadega märku anda oma soovist potile minna.

Minu kolmeaastane ärkab öösiti üles ega taha enam magama jääda. Mida peaksin tegema?

Jo soovitab:

Kasutage minu “jää voodisse” tehnikat. Esimest korda, kui laps ärkab, siis tõstke ta tagasi voodisse ja selgitage, et on uneaeg ning ta peab voodis olema. Kallistage last ning lahkuge toast. Kui ta uuesti ärkab, siis pange ta uuesti tagasi voodisse ning öelge: “On uneaeg, kallis.” Kallistage uuesti ning lahkuge.
Kolmandal ja ka järgnevatel kordadel tõstke ta tagasi voodisse ning nüüd ärge öelge enam midagi. Lihtsalt lahkuge toast, kui olete teki lapsele peale pannud.
Võite  kasutada ka premeerimist. Igal ööl, kui ta kenasti voodisse läheb ja magama jääb, teenib ta omale väikese tähekese, naerumärgi vms. Kui ta kogub teatud hulga preemiapunkte,  saab autasu.

Kuidas selgeks teha väikelapsele, et oleks aeg ise sööma hakata?

Jo soovitab:

Niipea kui ta hakkab hoidma käes lusikat ja tassi ja suudab ka natuke liigutusi kontrollida. Söötmised võivad olla pikemad ja tekitada rohkem segadust. Kuid seesugune iseseisvus peaks olema julgustav. Võid anda lapsele tükilist toitu, mida ta saaks süüa sõrmedega. Nagu näiteks väikesed võileivatükid, keedetud porgandid, kartulid jne. Lastele meeldib, kui nad saavad sõrmedega ise midagi maitsvat suhu pista.

Minu kaheaastane tütar kardab pimedat. Kuidas ma saan teda aidata?

Jo soovitab:

Öölambid magamistoas võivad olla sellisel juhul lohutavad ja mugavust tekitavad. Samuti võib julgestuseks jätta lapse toa ukse lahti ja koridori tule põlema, et pehmed valguskiired saaksid tuppa paista. Kindlasti ei tasu lubada täiesti valges toas magamist. Pakkuda võib veel kaisulooma kaissu võtta.