Category

Väikelaps

Category

Tunnusta pingutust, mitte saavutust!

Lapsed võivad mängida tunde ja see on vahva. Mängides nad õpivad ja arenevad. Klotsimängud on väga hea võimalus õppida lahendama erinevaid probleeme ja ülesandeid. Mida suurem ja keerukam ehitis, seda suuremat pingutust see vajab.

Kas teadsite, et tunnustades lapse pingutusi, võtab ta vastu uusi ja arendavaid väljakutseid. Pange tähele, et on vahe, kas tunnustate lapse sooritust, pingutust, vastupidavust ja püsivust või hoopis tulemust.

Kui kiidate ainult tulemust, siis võib laps hakata ebaõnnestumist kartma. Kui tunnustate seda, kuidas ta ülesande kallal vaeva nägi, saate tahtejõulisema lapse, kes võtab elus julgelt ülesandeid lahendada.

Värvide sorteerimise mäng

Selle mängu jaoks läheb sul tarvis võimalikult palju erinevaid värvilisi klotse. Võta 4 värvilist paberit suuruses A4. Kalla erinevat värvi klotsid lapse ette ja lase tal tõsta kõik klotsid vastavat värvi paberile.

Palu lapsel panna ülejäänud värvid valgele paberile.

Kui kõik klotsid on sorteeritud, küsi lapselt, mida teha valgel paberil olevate klotsidega.

Julgusta last sorteerima neid omakorda värvide kaupa või hoopis ehitama midagi põnevat. Laps võib ka klotse loendada.

See mäng aitab kinnistada värvide nimetusi ning arendab organiseerimisoskust.

Lego auhinnamäng! Loosiratas on keerelnud-viimased võitjad!

Oleme võlgu ühe loosi! Teeme seda nüüd! Liisusalmid on lapsepõlve osa ja väga oluline lapse arengus. Täname kõiki kirjutajaid ja loodame, et nii mõnigi lapsevanem sai indu, et lastele liisusalme lugeda. Liisusalmide loosivõitjad on kasutajad: Signe, Marelle ja Ülle M. 
Eelmiste looside võitjad, ootame teie kontakte samuti (kes pole veel saatnud). Postitame täna teele, et ikka kingitused kuuse alla jõuaksid!
Eelmiste looside võitjad:

Peretraditsioonid
Arendavad tegevused lastega
Maitsvad ideed

Väikelapse arengule on soosivad igasugused lühikesed riimid ja lõbusad salmikesed, mida üheskoos riimis lugeda. Liisusalmid ja lasteriimid on väga olulised  keele ja huulte aktiviseerimiseks. Liisusalmidega tegevuste saatmine aitab lapsel eristada häälikuid sarnastest häälikutest. Pealegi, koos lapsega liisusalme lugeda on üks ütlemata vahva koostegevus.

Millised on teie pere lemmikud lasteriimid? Jaga vahvaid riime ja osale loosimises. Seekord loosime Lego Duplo komplekte lausa 3!

Oodatud on ka vahvad videod 🙂

Ja nüüd riimitama….

“Kassipojad Liisu-Miisu, leidsid nurgast vana viisu.
Sihker- sahker, ussi-pussi, viisu paelad läksid vussi”

Ps. Vaata ka eelmiste nädalate võitjaid siit

Miks ja millal lapsega silmaarsti juurde?

Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee
Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee

Ennetamaks erinevaid nägemisprobleeme peaksid lapsevanemad oma lapsed kolmeaastaselt silmaarsti juurde kontrolli viima.

Kui selles vanuses avastatakse, et lapse silmanägemist on vaja parandada, siis õigeaegse sekkumisega võib laps n-ö probleemist välja kasvada.

Silmaarst testib lapse nägemisteravust, silmade liikuvust ja optilist ehitust. Laste nägemishäired tuleb varakult diagnoosida ja ravida.

Kui lapse silmade optiline ehitus ei ole korras ja nägemisteravus ei ole piisav või esineb strabism ehk kõõrdsilmsus, siis arst määrab lapsele raviprillid. Sageli saavad lapsed oma esimesed raviprillid 3-4 aasta vanuselt ja kannavad neid pidevalt kooliea alguseni. Vahel tuleb prillid määrata juba 1-2 aasta vanusele lapsele.

Prille kandes silmad ei väsi nii palju, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui lähedale. Silmalihaste kontroll ja silmade koostöö on parem. Prille õigesti kandes areneb kiiremini ka nägemisteravus. Kas ja kui palju tuleb prille edasi kanda koolieas, sõltub, kui palju on selleks ajaks muutunud silmaehitus ja paranenud nägemisteravus.

Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne, üks silm näeb halvemini, siis tuleb hakata amblüoopset ehk laiska silma „treenima”. Lisaks raviprillide kandmisele tuleb paremini nägevat silma kinni katta teatud aeg iga päev, et nõrgem silm hakkaks rohkem nägema. Seda nimetatakse oklusioonraviks ja selle ravi pikkuse määrab silmaarst.

Silmaarsti poole võiks pöörduda laps, siis kui:

  • vaatab televiisorit väga lähedalt või kissitab silmi
  • pikemaajalise lähitöö ajal kurdab väsimust, kipitust silmades või peavalu
  • istub laua ääres kõveras, vaatab lähedalt ja pea viltu
  • lugemisel ja kirjutamisel kortsutab kulme, katab ühe silma kinni
  • hõõrub sagedasti silmi
  • pingutab sageli silmi
  • kaotab sageli lugemisel järje, ajab tähti ja ridu segamini
  • on punaste silmadega ning laud võivad ketendada.

Kuidas lapse silmi hoida ja kaitsta?

Kõige enam rikub lapse silmi erinevate ekraanide liigne vaatamine.

Alla kolmeaastased lapsed ei peaks üldse arvuti taga aega veetma, sest ekraanilt tulev info ja helid tekitavad müra ning väsitab üldiselt, mis omakorda väsitab lapse silmi.

Lasteaialapse ekraaniaeg ei tohiks ületada 20 minutit päevas. Algklassides on see aeg 30 minutit ja vanemates klassides 45 minutit korraga. Koolilapsel ei ole soovitatav üle 1-2 tunni päevas arvutit kasutada.

Vältima peaks ka pimedas või hämaras toas televiisori vaatamist, mis omakorda väsitab silmi ja tekitab silmade punetust ja väsimust. Oluline on jälgida, et televiisori vaatamine ja arvuti kasutamine ei tule uneaja arvelt.

Allikad: Õpetajate leht/10.2016; silmalaser.ee

Lugema õpetamine: “Drillimisest ei ole kasu”

lapsele-lugemineSageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule, kirjutab Perekeskus Sina ja Mina.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida. Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala.

Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis mänguline:

    • Näiteks: „Arva ära, mis sõna ma ütlesin?” Häälida näiteks K-A-T-U-S. „Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”
    • Leiame toast, tänavalt vm. K- tähega algavaid sõnu.
    • Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.
    • Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada ja see on normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis sageli on lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. Ka siis ei tohiks vanem rutata ise esimest arvutust ära tegema. Selle asemel lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda lapsele loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vanemad laste lugema, kirjutama või arvutama õpetamisel drillimise või liigse abistamise asemel harjutada mänguliselt, lasta lapsel proovida ja leida lahendusi ning olla kogu õppeprotsessis last toetav, et ta tunneks hakkamasaamise tunnet.

Ene Raudla on kliiniline lapsepsühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja.