Category

Vaba aeg

Category

Õpeta laps mängu kaudu konflikte lahendama

Üks hea võimalus, kuidas õpetada laps konflikte lahendama, on temaga koos mängimine. Mängud on miniatuursed stsenaariumid reaalsest elust.

Ükskõik, kas sa mängid lauamängu, kaardimängu või mõnda suhtlus-ja kommunikatsioonimängu, peavad lapsed kasutama oma sotsiaalseid oskusi.

  • Mänge mängides saad õpetada lapsele, kuidas võita või kaotada, kuidas näidata kaasmängija suhtes välja empaatiat, kaastunnet ja halastust.
  • Lapsega mängides ära unusta autunnet. Lõbutsege ja nautige mängu, kuid vältige norimist, nokkimist, kättemaksu, mahategemist ja õelust. Mõnede vanemate jaoks on see väljakutse.
  • Õpeta lapsele, kuidas võita ilma haiget tegemata. Kuidas kaotada ilma virisemata ning jääda edaspidi väärikaks, olenemata, kas võidad või kaotad. Lapsed peavad seda õppima läbi mängu, et oskaksid hilisemas elus sarnastes situatsioonides käituda.
  • Vali oma kommentaare ja emotsioone hoolega, see on väga tähtis. Lapsed jälgivad ja salvestavad iga sinu öeldud sõna. Isegi kui arvad, et nad ei pannud tähele.
  • Mängu käigus võid vahel kohata isekust ja halba käitumist pead tõstmas. Püüa leida hooliv ja õrn viis mängu suunda korrigeerida, ilma et mängutuju häiritud saaks. Mängige mänge regulaarselt ning otsige uusi viise tutvustada lapsele autunnet ja vähendada väära käitumist ja kõnepruuki. Üllatute, kui palju laps suudab sellise mängu abil õppida ja areneda ning samal ajal ta ei mõikagi, et on sattunud “klassiruumi”.

Teismeline ja alkohol – Euroopa Komisjoni uuring

Euroopa Komisjoni projekti raames tehtud uuringus osales 1038 Tallinna üldhariduskoolide 8.-9. klasside õpilast vanuses14 -15 aastat. Õpilastel paluti täita kodeeritud anonüümsed küsimustikud nende tervise- ja riskikäitumise, elustiili ja valikute väljaselgitamiseks ning mõõdeti seosed heaolu, depressiooni, suitsidaalsuse jt indikaatoritega. Projektis osales kokku 11 Euroopa riiki ning koolid valiti välja põhjaliku metoodika alusel, mille järgi pääsesid Eestist uuringusse vaid Tallinna 19 kooli.

Uuringu tulemusena selgus, et Tallinna koolilapsed tarvitavad suhteliselt suuri koguseid alkoholi, on sagedamini olnud purjus ja kogenud pohmelli kui teiste Euroopa maade noored.

70 protsenti uuringus osalenud koolilastest on proovinud alkoholi, neist ligi veerand (24 protsenti) joob regulaarselt ehk 2-4 korda kuus. Elu jooksul on üle poole õpilastest purjus olnud, üle kolme korra purjus on olnud 16 protsenti õpilastest ning pohmelli kogemus on 38 protsendil.

Ligi viiendik on aga probleemsed alkoholi tarvitajaid, kes võtavad ühe tarvitamiskorra ajal kolm või enamgi drinki, kusjuures poistel on kogused vaid mõnevõrra suuremad kui tüdrukutel. Üldiselt on aga tüdrukute ja poiste alkoholi tarvitamise harjumused küllaltki sarnased.

Alkoholi tarvitamise riskitegurid:

  • Vanemate eeskuju.

Mida rohkem on õpilased oma pereliiget purjus näinud, seda sagedamini tarvitavad nad ise alkohoolseid jooke ja on olnud purjus. Pereliiget korduvalt purjus näinud õpilaste seas on 17 protsenti probleemseid alkoholi tarvitajaid, pereliiget mitte kunagi purjus näinud õpilaste seas 8 protsenti. «Kasvatamine toimib eeskätt isikliku eeskuju järgi. Vanematel lasub suur osa vastutusest selle eest, et lapsed ei hakkaks alaealisena alkoholi tarvitama ja et nad ei peaks purjus olemist tavakäitumiseks, vaid taunitavaks ja häbiväärseks,» kommenteeris seda seost Eesti-Rootsi Vaimse Tervise Ja Suitsidoloogia Instituudi juht Airi Värnik.

  • Noort kasvatab üksikvanem või kasuvanem.

Üksikvanemaga ja kasuvanemaga peredest pärit laste hulgas oli rohkem neid, kes tarvitasid alkoholi mitu korda kuus võrreldes mõlema bioloogilise vanemaga perekondade lastega – tarvitamise protsendid olid vastavalt üksikvanema puhul 29 ja kasuvanema puhul 34, kahe vanemaga peres aga vaid 19. Airi Värnik seletas seda psühholoogilise turvalisusega: “Meil on teisigi uuringuid, millest nähtub, et psüühiliselt kõige turvalisem on lapsel kasvada kahe bioloogilise vanemaga perekonnas. Loomulikult ei ole tulemus kaugeltki 100-protsendiline, rohkesti on erandeid, me räägime tõenäosusest. See on ju vana tõde, et tugevad perekonnad on ka riigi tugevuse alustalad.”

  • Vanemad ei kontrolli oma laste tegevust.

Väiksema alkoholiriskiga on lapsed, kelle vanemad nende tegevusi põhjalikumalt kontrollivad. Mitte kunagi alkoholi tarvitanud õpilaste hulgas oli 82 protsenti neid, kelle vanemad olid teadlikud laste vaba aja veetmisest, see näitaja aga langes 42 protsendile kaks või enam korda nädalas alkoholi tarvitajate hulgas. Vähem tarvitavad alkoholi need, kes tunnevad, et vanemad huvituvad nende tegemistest ning leiavad aega nendega rääkimiseks.

  • Alkohoolsed joogid on noortele kergesti kättesaadavad.

Peamiselt lasevad õpilased neid poest endale osta kellelgi teisel (27 protsenti), saavad sõbra käest (tüdrukud 21 protsenti ja poisid 13 protsenti), aga 13 protsenti käib seda ka ise poest ostmas.

Teiste Euroopa riikidega võrdluses jäävad Eesti noored alkoholi proovinud koolilaste osakaaluga üpris keskele, regulaarsete alkoholitarvitajate osas isegi lõpuossa ehk tagant neljandale kohale, kuid meie koolilapsed tarvitavad suhteliselt suuri koguseid, on sagedamini olnud purjus ja kogenud elu jooksul pohmelli võrreldes uuringus osalenud Euroopa maade keskmisega.

 Alkoholi tarvitamine koolilaste seas:

• Kõigi uuringus osalenud riikide noortest 59 protsenti on proovinud alkoholi; Eesti õpilastest 68 protsenti, mis jääb viiendale kohale Euroopas.

• Euroopa õpilastest tarvitab ligi veerand (24 protsenti) alkoholi regulaarselt, mille osas Eesti õpilased on Euroopa keskmisega samal tasemel.

• Probleemsed alkoholi tarvitajad on Euroopas ligi veerand õpilastest, Eesti õpilastest mõnevõrra vähem (19 protsenti).

• Rohkem kui 3 korda on elu jooksul purjus olnud 14 protsenti Euroopa riikide õpilastest, Eesti õpilastest 21 protsenti.

• Eesti õpilaste hulgas on võrreldes Euroopa riikidega väikseim osakaal mitte kunagi purjus olnud õpilasi (49 protsenti).

• Sageli alkoholi tarvitavad õpilased ostavad alkoholi enamasti poest.

• Euroopa keskmisega võrreldes paistavad sagedase ja probleemse alkoholi tarvitamisega enim silma Saksamaa, Sloveenia ning Austria, kõige vähem on sagedast alkoholi tarvitamist Iirimaal, Rumeenias ja Iisraelis.

Allikas: Postimees.ee

Kuhu minna lastega jõulukuul?

Detsembris toimub Eestimaal nii mõndagi huvitavat laste jaoks. Mitmel pool avatakse jõulumaad ning teatrites toimuvad jõuluetendused.

Väike ülevaade detsembris toimuvast. Kindlasti pole see ammendav, aga oodatud on kommentaarid muude jõulukuus toimuvate huvitavate ettevõtmiste kohta.

1. Viimsi Vabaõhumuuseumis on avatud jõulumaa, kus saab näha ehtsaid Lapimaalt pärit põhjapõtru. Seal saab maitsta mõnusaid jõuluküpsetisi, mängida rehe all jõulumänge. 6. – 15. detsembrini toimuvad jõulumaal lasteetendused, mille käigus lapsed kohtuvad põhjapõtrade ja kelgukoertega ning krõbistavad piparkooke. Etenduste ajakava saab vaadata www.rannarahvamuuseum.ee

2. Nukuteater mängib Tallinna Linnateatri Köismäe tornis jõululoona Victor Hugo „Cosette’i“. Etendust sobib vaadata lastel alates seitsmendast eluaastast.

3. Viljandis Ugala teatri laval esietendub 13. detsembril Norra kirjaniku Thorbjørn Egneri tuntud muinaslugu “Kardemoni linna röövlid” uues kuues. Ugala teatri fuajees on etendusepäevadel avatud Kardemoni linn, kus leidub tegevust ja avastamisrõõmu kõigile. Linnaväravad avatakse tund enne etendust ja suletakse pool tundi peale etendust.

4. Suurejoonelist lastemuusikali „Mary Poppins“ on võimalik vaadata nii Tartus Vanemuise teatris kui ka Tallinnas Nokia kontserdimajas. Vaata infot etenduste kohta www.vanemuine.ee

5. Eesti Draamateatri Merle Karusoo lavastatud lasteetendus „Sünnipäev“ ootab kah vaatajaid. Esietendus toimus 4. dets Eesti Draamateatri väikeses saalis.

6. 7. dets avas Tartu mänguasjamuuseum JÕULUTOA, kus saab üheskoos mängides jõuluajast rõõmu tunda, päkapikujälgi otsida ning puidust jõuluehteid ja lauakaunistusi meisterdada. Jõulutuba jääb avatuks kuni detsembri lõpuni.

7. 10. dets esietendub Rakvere teatris Toomas Suumani poolt näidendiks pandud muinasjutt „TUHKATRIINU ehk Õnn ei hüüa tulles“. „Tuhkatriinu“ etendused koos jõulumaaga toimuvad 10.-21. detsembrini kl 11 ja 15.

8. Advendiajal on Tallinna loomaaias päkapikkude õpituba! Selleks, et ka noored päkapikud õpiksid oma jälgi oskuslikult varjama, ongi nende jaoks 3. detsembrist kuni 21. detsembrini loomaaia Illu kohviku ruumidesse kokku pandud näitus loomade tegevusjälgedest. Lisaks näituse külastamisele on nädalavahetustel võimalus osaleda ka päkapikulaste õpitubades:

  • L, 10. detsember kell 11 – rasvapallide valmistamine talilindudele;
  • P, 11. detsember kell 11 – jõulutähtede meisterdamine;
  • L, 17. detsember kell 11 – notipäkapikkude meisterdamine;
  • P, 18. detsember kell 11 – rasvapallide valmistamine talilindudele

9. Armas talvemuusikal “Mõmmi ja päkapikud” etendub 15. detsembril Pärnu Kontserdimajas, 17. detsembril Tartu Kontserdimajas ja 18. detsembril Nokia Kontserdimajas. Kuni 3-aastased lapsed pääsevad etendusele tasuta, kui istuvad saatja süles.

Kas vägivaldse sisuga videomängud mõjutavad laste käitumist?

Saksamaa kaalub kõigi vägivaldsete videote keelustamist ja New Yorgi osariigi senat kiitis heaks eelnõu, milles muudetakse kriminaalkuriteoks vägivaldse sisuga videomängude müük alaealistele, määrates selle eest kuni nelja-aastase vanglakaristuse.  Virginia Tehnikaülikoolis tulistanud Cho Seung-Hui (32 hukkunut) oli enda sõnul innukas populaarse meeskonnatööl põhineva tulistamismängu mängija. Dylan Klebold ja Eric Harris olid Doomi ja Wolfensteini fännid, nad vihjasid nendele mängudele videos, mille nad jätsid politseile pärast Columbine’i veresauna (13 hukkunut). Oled sa mures, et sinu laps viidab liiga palju aega arvutiekraani ees vägivaldsete videomängude seltsis?

Ann Giordano Denverist , kes piirab oma poegade Playstationiga mängimise aega 30 minutini päevas, ütles, et ta leidis oma lapsed (8 ja 6-aastase poja) olevat pärast videomängude mängimist üksteise vastu tavalisest agressiivsemad või siis lihtsalt ärritunud. Ta ei luba mängida ühtegi videomängu, mis on avalikult vägivaldne, aga isegi pehmeloomulisemates neist lastakse tavaliselt laserpüssidest või sõidetakse autosid puruks ning kuulatakse väga valju muusikat. Ann väidab, et ta ei tea, miks, kuid talle tundub, et need tempokad videod muudavad lapsi pärast mängu palju altimaks end välja elama. Nad muutuvad üksteise vastu agressiivseks, pingutavad sellega üle ja teevad selle tulemusel üksteisele haiget.

Dr. Craig Andersoni, Iowa osariigi ülikooli psühholoogiaprofessorit ja uue raamatu „Vägivaldsete videomängude mõju lastele ja noorukitele“ kaasautorit, peetakse sageli üheks kõige mõjukamaks vägivaldsete videomängude eksperdiks. Oma uurimustööde käigus nende mängude mõjust laste arengule leidis ta ühes hiljutises uuringus, et polnud tähtis, kas mängud olid väliselt agressiivsed või mitte. Vaatamata armsatele karakteritele ja õnnelikule muusikale ilmutasid lapsed pärast nende mängimist ligemale 40% tõenäosusega suuremat agressiivsust.

Mis toimub inimestega, kes tarbivad vägivaldset meediat – TV, filme või mänge? Selle taga on hulk teaduslikke uuringuid, mis on välja selgitanud selle, et lühikese aja jooksul mängu mängimise ajal on pea täis erinevaid omavahel seotud vägivaldseid mõtteid, mis pidevalt üksteist võimendavad.

Selles riigis (USAs – toimetaja märkus) on viie- ja kuueaastaseks saanutest enamikul teadmised selle kohta, kuidas kellelegi haiget teha, kellegagi kakelda või kedagi tulistada. Kui sa mõtled vägivallale, siis on sinu aju ja su teadmised vägivalla kohta esikohal. Mida see tähendab? Kui sa mõtled agressiivseid mõtteid ja seejärel satud olukorda, kus sind provotseeritakse, kas või kergelt, suurendab see tõenäosust, et pead seda mõnevõrra tõsisemaks ja tahtlikuks. Siis vastad  samuti agressiivsusega. Niisugune võimendav mõju on kirjeldamist leidnud mitmetes tänapäevastes teadusuuringutes ning see ei käi ainult meedias nähtava vägivalla kohta. See on suhteliselt lühiaegne efekt, mida oleme näinud lastel esinevat pärast seda, kui nad on vägivaldse sisuga videomänge mänginud.

Pikaajaline mõju.  Mõtle igast tegutsemise korrast kui ühest osast õppeprotsessis. Me teame, et mistahes otsuste korduv tegemine või millelegi korduv mõtlemine süvendab seda mõtteviisi. Kui soovite meelde jätta telefoninumbrit, siis võite seda telefoninumbrit valida neli-viis korda ja seejärel unustate selle taas. Kuid kui kordate seda tegevust iga päev kahe-kolme nädala jooksul, siis ei ole teil enam vaja seda telefoninumbrit üles otsida, sest kordamise tõttu on see salvestunud teie pikaajalisse mällu. Kui nüüd mõelda, et päevast päeva kellegi vastu suunatud vägivaldsete otsustuste tegemine videomängudes on samuti õppeprotsess, siis kindlasti see nii ongi. Mõlemal juhul on kordamine oluline. Sellepärast arvataksegi niisugusel vägivaldse sisuga videomängude mängimisel olevat ka pikaajalise mõju. Isiksus teeb selle mängu käigus läbi põhjaliku muutuse. Selline laps, kes vaatab palju vägivaldse sisuga TV-saateid või mängib sellise sisuga videomänge, on harjunud maailma pidama karmiks kohaks, kus kõigele on kohane reageerida vägivallaga või agressiivselt, ja seda palju tõenäolisemalt kui tema eakaaslane, kes niisuguste asjadega kokku ei puutu.

Mõned olemasolevad ohumärgid. Näiteks on teie laps on muutunud koolikaaslaste suhtes konfliktseks või  tal on probleeme õpetajatega. See nähtus aina sageneb, sest lapsed on üldiselt muutunudki agressiivseks. Aga need on väga hilised hoiatussignaalid. Palju kahju on selle koha pealt juba tekitatud. Kuid kui te olete midagi sellist märganud, on see märk, et videomängude mängimist tuleb ajaliselt piirata, mis omakorda on raske küsimus ja sõltub mingil määral teie lapse east. Viieteistkümneaastasega on juba palju raskem toime tulla kui seitsmeaastasega. Teismeliste seas on eakaaslased ülikõrgelt hinnatud, kuid siiski saab veel midagi ära teha, püüdes temaga vajalikke elupõhimõtteid läbi arutada. Kui laps on juba vägivaldsete mängude mõju all ja nende mängijatega kambas, võib arutada temaga eakohasel viisil vägivaldsete mängude kahjulike mõjude üle, mis võimaldaks tal leibkonnas keelatud mängude asemele leida vähem agressiivsed.

Kuidas sellega ka poleks, ei ole dr Anderson päriselt siiski videomängude mängimise vastu. Ta ütleb, et on ise videomängude fänn. Ta arvab, et videomängud on või vähemalt võiksid olla suurepärased õppevahendid. Mida nad õpetavad, sõltub suuresti nende sisust. Tema enda lapsed kasvasid üles videomänge mängides, kuid nad ei mänginud vägivaldseid. Paljud mängud on hariva sisuga. Mõned muidugi pole ka, aga ikkagi nad arendavad teatavaid oskusi, nagu näiteks ruumi tajumise oskust, käe ja silma koostööd ning lisaks õpitakse seda, kuidas oma arvuti taga end mugavalt tunda. Ikkagi on mõttekas kehtestada piiranguid, hoolimata sellest, kas on tegemist vägivaldse sisuga mängudega või mitte. Piirake oma laste  mängimise aega! Tänapäevased lapsed on aheldatud 40-50 t nädalas ekraani ette, kui lisate TV ja video, see teeb rohkem aega, kui nad koolis veedavad ning siia pole arvestatud seda, kui nad õppetükke kodus arvuti taga ette valmistavad. Lapsed peaksid ka väljas lõbutsema koos eakaaslastega ning veetma aega koos perega – mängima lauamänge, kaardimänge või pallimänge või lugema.

Kui olete märganud oma lapses vägivaldsuse kasvu pärast videomängude vaatamist, kuidas tuleks siis toimida? Dr Anderson vastab julgustavalt, et poisist, kellel pole muid riskifaktoreid ning kes mängib nädalas mõnel päeval tund aega arvutimänge, ei saa veel koolitulistajat. Vägivalla ekstreemsemad vormid nagu koolitulistamine või paljudega kaklemine tekivad vaid siis, kui koos esinevad mitmed riskitegurid. Kui uurida Columbine’i, Paducah’, Kentucky või Virginia koolitulistajaid, selgub, et nende puhul olid esindatud mitmed riskitegurid.

Kuna oleme hakanud mõtlema meedias pakutavale vägivallale alles viimaste aastate jooksul, leiame, et see on lihtsalt üks agressiivset käitumist vallandav lisafaktor. Ilma lisariskifaktorita inimestel võib vägivaldsete videomängude mängimine põhjustada näiteks koolis suurematesse kaklustesse sattumist, kuid see ei tee temast veel koolitulistajat. Kui lapsel esineb teisigi riskifaktoreid, on suurem tõenäosus, et ta ei võitle koolikaklustes lihtsalt paljaste kätega pekstes või kedagi lüües, vaid tekitab juba palju tõsisemate tagajärgedega kahju, kasutades võitluses kive, kaikaid või nuga.

Dr Anderson soovitab tavaliselt kodudes vägivaldsete mängude mängimine ära keelata. Kui see küsimus päevakorda kerkib, on siinkohal hea rääkida lapsega  elu põhiväärtustest, selgitada, kuidas lahendada vaidlusi ja konflikte vägivallata. Need vestlused on lapsele kasulikud. Igal juhul tuleb selgitada lapsele, et vägivaldsed lahendused on sobimatud ja et lahkarvamiste lahendamiseks võib alati leida ka ilma vägivallata mooduse.

Allikas: EmpoweringParents 

Halloween ja hingedeaeg

Latern kõrvitsast süboliseerib halloweeni.

Kõrvitsakasvatajatel olid ilmselt vastu novembrit kibekiired tööpäevad oma saagi turustamisel. Halloween nõuab oma osa ja isegi Google oli vastu 1. novembrit kõrvitsateemaline.

Halloween on ligemale kakskümmend viis sajandit (!) vana keldi traditsioon, mis oli seotud algselt surnute jumala Samhaini auks peetud pidustustega. Samhain pidi inimesed muutma teispoolsusesse minekul vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks. Halloweeni on peetud erinevatel aegadel aastas, kuni ta lõpuks VIII sajandi paiku sügisele pidama jäi. Iirlastest väljarändajad juurutasid kombe Ameerikas.

Halloweeniga seostuvad kõrvitsalaternad – õõnsaks uuristatud kõrvitsad, millele külje peale sisse lõigatud nägu ja kus sees põleb küünal. Lastel on halloweeni ajal lõbu laialt, sest maskeeritud kujul käiakse ukse tagant ukse taha ning nõutakse sisselaskmist. Maskeerunud küsivad pererahvalt: „Trikk või komm?“ või siis „Komm või pomm?“, vihjates võimalusele, et kui kommi pole, siis võib pererahvas „kogemata“ mõne vembu osaliseks saada.

Kommertspühana jõudis halloween teiselt poolt Suurt Lompi taas  Euroopasse  ning ilmselt pole selle tuhina vaibumist niipea oodata. Halloweeniga seoses on kaubandusettevõtted saanud mõnusa võimaluse raha teenida, sest igasugused kostüümid, maskid jmt on kuum kaup. Eriti praegusel ajal, kui poodides laialdane valik nõidade talaare, surnupealuu- ja kuradimaske ning muud seesugust põnevat ootamas. Otse loomulikult pole kohustuslik oma kostüümi või maski poest muretseda, isetegemise võimalus on alati ka olemas. Eriti sobiv on selline kostüümide-maskide valmistamine koos lastega, see annab neile võimaluse oma kätega midagi valmis teha.

Halloween pole eestlaste rahvakalendripüha, kuid juhatab kahtlemata sisse hingedeaja – eestlaste vana kombe austada sombustel-vihmastel novembri- ja detsembrikuu õhtutel oma esivanemaid. 1. novembril on tähistatud kiriklikku surnutepüha lahkunud omaste haudadel küünalde süütamisega. 2. novembril tähistatakse hingedepäeva. Hingedeaeg kestis jõuludeni ja see on oma juurte austamise aeg.

Võib tekkida küsimus, kas siis eestlased ongi niisugune kurb ja melanhoolne rahvas, et tervelt kaks kuud aastas oma kadunukesi meenutab. Siinkohal peab küll ütlema, et meie esivanemad olid loomult tasakaalukad ja eluterved. Nende arvates polnud surm midagi kohutavat ega võigast, vaid lihtsalt üle läve teispoolsusesse astumine. Lahkunuid austati, mitte ei kardetud. Zombiedega ega kurjade kodukäijatega pole siin midagi ühist, sest oma vaenlastega toitu ju ei jagata.

Neil, kes olid maapealsest elust lahkunud, oli hingedeajal taas võimalus oma lähedastega ühes lauas süüa.  Esmaspäev ja neljapäev olid hingedeajal „hingede söötmise päevad“, mil kaeti laud ka lahkunuile. Aknale seati põlema küünal, et hinged läbi uduse sügisõhtu tee koju üles leiaksid ja peremees-perenaine seisid uksel ning kutsusid nimepidi söögilauda iga eelkäijat, kes kirikuraamatuist vähegi teada oli. Hingedel võimaldati suitsusaunas end pestagi – neile pandi valmis vihad ja veenõud. Surnute hingedel arvati olevat ka kaal ehk raskus. Vaimude ärasaatmisel manitses peremees, et nad ikka mööda teed läheksid, mitte otse üle orasepõllu, sest muidu saab järgmise aasta vili kannatada.

Hingedeaega jäävad mardi- ja kadripäev, mida vähemalt maalapsed hoolega ootavad. Need tähtpäevad annavad halloweeniga sarnaselt võimaluse end maskeerida ning küla peale maiust lunima minna. Paljud mardisandid ja kadrid  valmistavad ette terve programmi, mida pererahvale ette kanda – laulud, mõistatused, jutud, pillimäng. Kui päris tuppa poriste jalgadega sante ei lasta, pole midagi – eeskava esitatakse koridoris või koguni õues. Laste fantaasial pole piire ja nende maiusesaak on kah vägev. Mardipäev on kaasaegsemaks muutunud seeläbi, et paljudes peredes jagatakse martidele ka raha.

Detsember kulub ära jõule ette valmistades. Siis tähistame kristliku maailma kõige kuulsama kadunukese sündi. Küll tahaks, et jõulud poleks nii pikad ega algaks juba novembris, nagu kaubandusettevõtted endale ette kujutavad.  November võiks siiski veel olla iseendasse vaatamise aeg mõnusate küünlapõletamistega nirujahedatel udustel sügisõhtutel. Sel ajal võib palju perega koos viibida, käia kalmistul, süüdata lähedaste haudadel küünlad ning pidada filosoofilisi vestlusi oma lastega. Võib asetada aknale põleva küünla ning vastata oma lapse „miksidele“ või siis tõepoolest uuristada halloweeni ajal maailma survele vastu tulles koos lapsega kõrvitsat, küpsetada kõrvitsapirukat ja seemned ära kuivatada. Hiljem on mõnus neid näksida või kaunistada nendega piparkoogimaja.

Hingedeaeg võib olla kvaliteetaeg perele – aja koosveetmiseks on palju toredaid võimalusi, elava tule vaatamine tekitab mõnusa ja filosoofilise meeleolu ning lisab küünarnukitunnet. Ajalukku ja rahvatraditsioonidele koos oma lastega pilguheitmine annab kindlust, et mäletame minevikku ning rahvatraditsioone, austame olevikku selle mitmepalgelisuses ja seeläbi on meil olemas ka tulevik rahvusena.

Millised on Sinu pere hingedeaja traditsioonid? Kirjuta meile oma pere tegemistest!