Category

Tervishoid

Category

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Madleen Simsoni soovitused lapsevanemale (II-osa)

Toitumisspetsialist ning raamatu “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” kaasautor Madleen Simson jagab lapsevanemale soovitusi tervislikust toitumisest.

Millised  tervise- ja toitumisalased raamatud  võiksid olla lapsevanema öökapil kohustuslikuks kirjanduseks?

Ühest vastust või konkreetset nimekirja on raske anda. Käsitlusi laste toitumisest, kasvatusest ja psühholoogiast on väga erinevaid. Kindlasti sobivad raamatud, mis räägivad nn puhtast toitumisest, sest see peaks olema iga lapsevanema prioriteet (näiteks “Puhta toidu raamat”, autorid Ülle Hõbemägi ja Kaarina Nauri).
Arvestades igapäevast suhkruküllust meie (ja eriti laste) menüüs, tasub kindlasti lugeda raamatut “Suhkur – magus enesetapp”. Silmiavav lugemine on ka “Toidu demagoogia”, milles paljastatakse kaasaegse toidutehnoloogia varjukülgi, mis on ohuks meie tervisele. Kindlasti leiab sellest raamatust ka häid argumente teismelistega tervisliku toitumise teemal väitlemiseks.
Ka meie raamat “Toidu mõju lapse…” on kirjutatud universaalsust silmas pidades, et see aitaks erinevaid valest toidust tingitud tervisehädasid ära tunda või lihtsalt tõsta teadlikkust ohtudest, mis võivad tuleneda tänapäevasest keskkonnast või ületöödeldud toidust.

Igihaljas teema – beebi ja lehmapiim. Paljud noored emad foorumis leiavad: “Lehmapiima peal oleme me kõik kasvanud ja meiega on kõik korras. Miks ei või siis ma oma neljakuusele lehmapiima anda? Ja kui mul ei ole hetkel raha, et rpa-d osta, kas ma pean jätma siis lapse nälga?”

Beebile on parim rinnapiim ja emad, kellel on probleeme imetamisega, peaksid kindlasti konsulteerima imetamisnõustajaga. Praktiliselt kõik naised on võimelised imetama ja iga ema suudab toota oma lapse või laste (kaksikute, mitmikute) jaoks piisavas koguses rinnapiima. Kuna ema rinnapiim on lapse jaoks ainuõige koostisega ja selle toitainete sisaldus vastab ideaalselt lapse vajadustele, peaks rinnaga toitmine olema siiski prioriteet.

Kui see siiski ei ole võimalik, siis järgmine parim alternatiiv oleks doonorpiim (mis kahjuks Eestis kuigi levinud ei ole). Edasi on kolm valikut: rinnapiimaasendaja, lehmapiim või taimsed piimad. Kõigil on omad vead. RPA pulbrid on kunstlikult töödeldud, „rikastatud“ erinevate komponentidega, need on vähendatud valgusisaldusega, lisaks ka suur kogus vett lapse ebaküpsete neerude jaoks, pluss vee saastatus jne. Mahe lehmapiim on jälle liiga rasvane, valede kasvuhormoonidega, liiga kõrge valgusisaldusega, mis koormab neere jne.

Taimsed piimad on üldjuhul eelnevatest kallimad. Soja või jaanikauna baasil valmistatud asendajad on kohati veelgi ebaloomulikumad kui lehmapiima baasil tehtud variandid. Riisi- ja mandlipiimal puudub vajalike toitainete sisaldus. Taimsete piimade kasutamine tuleb kindlasti täiendada ja tasakaalustada vanusele sobivate teiste toitudega, et ei tekiks toitainete vaegust (nt aed- ja puuviljatummid ja püreed, sobivad mahlad jms).

Alla aastasele lapsele lehmapiima andmise osas ollakse meditsiini- ja toitumisteadlaste ringkondades aga üsna ühte meelt – tegemist on raskesti seeditava toiduga, mis koormab imiku neere, seedeorganeid, immuunsüsteemi jne. (Siinkohal soovitan huvilistel tutvuda legendaarse dr. Spocki viimaste uuringutega.)

Tõsi on ka see, et tänapäevane lehmapiim ei ole koostiselt võrreldav sellega, mil „meie kõik selle peal kasvasime“. Tollal oli loomade kasvukeskkond oluliselt puhtam, neile tehti vähem vaktsiine, puudusid kunstlikud toidulisandid jne. Antibiootikumide kasutamine udarapõletike korral on täna tavaline ja sagedane. Lehmade üldised söötmis- ja pidamistingimused erinevad samuti kardinaalselt – suurfarmides kasutatakse sageli tööstuslikku toitu, karjamaad on üleväetatud jne.

Seejuures oli ka inimese enda organism tugevam, immuunsust ei survestanud sellisel määral keskkonnatoksiinid ja seedesüsteem sai paremini hakkama lehmapiima lõhustamisega. Juba tänaste emade raseduseaegne toitumine võib olla kehvem (pean siin silmas just toitainete vaegust igapäevases ületöödeldud toidus), mis tähendab, et ka lapse organism ei arene piisavalt tugevaks ja hästi toimivaks (seedeensüümide nõrkus, soolestiku düsbioos, raskemetallide jäägid organismis jne).

Ka kuumtöötlemine ehk pastöriseerimine mõjutab piima koostisosade struktuuri ja muudab selle raskemini omastatavaks. Kui piima edaspidi tarbida, siis on soovitav osta kuumtöötlemata toorpiima ja teha sellest ise hapupiima – hapendamisprotsess viib piima omamoodi eelseeditud kujule.

Lehmapiima sobimatuse osas on mõtlemapanevad ka ametlikud laktoositalumatuse näitajad – statistika järgi vaevab see probleem igat neljandat eestlast! Teoreetiliselt tähendab see ühte inimest neljaliikmelises peres ehk pea iga pere toidulaual peaks leiduma ka laktoosivabu piimatooteid!

Milline on aga olukord tegelikkuses – kui paljud meist teavad täna elementaarseid laktoositalumatuse tunnuseid (kõhuvalud, gaasid, kõhulahtisus, puhitus, kaalulangus jms) ja oskavad neid ka piimatoodete tarbimisega seostada?
Üsna levinud on olukord, kus loetletud sümptomid painavad inimest aastaid, enne kui leitakse, et põhjus peitub traditsioonilises ja süütuks peetud lehmapiimas. Rahvatervise seisukohast on selles valguses tehtav piimapropaganda (ilma vastavate lisaselgitusteta) äärmiselt vastutustundetu.

Mitu kommi päevas/ nädalas võib anda tervele lapsele, kellel ei ole mingisugust toidutalumatust? Milline komm, šokolaad või maiustus see võiks olla?

Kas peabki laps saama iga päev või iga nädal kommi? Kommid võiksid jääda nn pidupäeva maiustuseks (sünnipäevad, pühad, preemia). Pealegi on neile ju hulga tervislikumaid alternatiive (müsli- või seemnebatoonid, kuivatatud puuviljad jms).
Kogus sõltub kindlasti ka muu magusa tarbimisest. Suhkrut saab laps väga mitmetest allikatest (lasteaias/koolis joodud morss või magus tee, saiakesed, hommikupudrule lisatud moos, kissell või kohuke jne).

Kommid/šokolaad võiksid olla E-ainete-, trans- ja hüdrogeenitud rasvade vabad. Ideaalis võiks kakao pärineda mahepõllumajandusest, sest sel juhul ei sisalda see pestitsiidide jääke ja raskemetalle. Ja pigem harjutada laps sööma mõru šokolaadi kui väga magusat ja väikese kakaosisaldusega piimašokolaadi.

Kui laps on väga energiline või lausa hüperaktiivne, tasub magusat, eriti suhkrul põhinevaid tooteid, kindlasti vältida. Üks tilluke magus šokolaadibatoonike on väikese kehamassiga tegelase jaoks üsna suur energiakogus, mille mahalaadimine võib väljenduda rahmeldamises, keskendumis- ja tähelepanuraskustes, jonnakuses, seletamatutes tundepuhangutes jne.

Milline mõju võib olla meie laste ebatervislikul toitumisel 30-40 aasta pärast? Millised haigused või tervisehädad neid siis kimbutavad?

Juba praegu on näha 1950ndatel alguse saanud tööstuslikult toodetud toidu tarbimise tagajärjed. Seda kinnitab kõikvõimalik tervisealane statistika – ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, diabeet, vähk, sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, Alzheimer, erinevad psüühikahäired.

Kõiki neid haigusi on suuremal või vähemal määral seostatud elustiiliga, sh ebatervisliku toitumisega ning täna esineb neid haigus aina noorematel inimestel.

Näiteks väikelaste kasvajatesse haigestumise arvnäitajad on pidevalt tõusnud. Tööstusliku toidu tootmise esirinnas on heaoluriik Ameerika, kus statistika järgi pea üks laps 100st autismispektri häirega.

On teadlasi, kes püstitanud uuringutele ja statistikale toetudes mõtlemapanevaid hüpoteese – näiteks, et tänapäeva laste põlvkond sureb varem, kui nende vanemad (just tänu valedele toitumisharjumustele maast madalast).

 

Kui laps ei taha haiguse tõttu vedelikku juua, mida teha?

Väikestel lastel tekib vedelikupuudus väga kiiresti. Seega peaksid proovima kõiki variante, et laps saaks piisavalt vedelikku tarbida ning tal ei tekiks dehüdratsiooni.

Joogiks sobib pakkuda kas vett, mahla, teed või muid jooke, mida laps armastab, välja arvatud karastusjoogid. Suuremate laste puhul peaks vedeliku kogus küündima kuni poolteist liitrini ööpäevas,  imikutele  piisab aga 600-800 milliliitrist. Lisaks võib pakkuda mahlajää kuubikud limpsida, loomulikult juhul, kui lapsel pole hingamisteede põletikku.

Imikule on parim rinnapiim, mis aitab võidelda infektsiooniga. Kui imik piisavalt rinnapiima joob, ei ole vajadust vett lisaks anda.

Mõned nipid, kuidas lapsele vedeliku manustamine huvitavamaks muuta:

  • Otsi kodust mõni huvitavam pudel, millest laps tavaliselt ei joo. Hea oleks, kui sellest oleks ka mugav juua. Pudelivahetus võib osutuda tema jaoks väga põnevaks ning äkki ta nõustub ta sealt jooma.
  • Kui laps ei taha vett juua, proovi talle anda lahjendatud mahla või kummeliteed, millele võid lisada maitseks natuke suhkrut või mett (ei soovitata lapsele enne 2. eluaastat).
  • Pista jäärestiga sügavkülma  mõned mahlakuubikud limpsimiseks (ei sobi hingamisteede haiguste korral).
  • Võid proovida ka mänguliselt asjale läheneda: reasta lapse nukud ja mänguloomad istuma ning hakka neid söötma-jootma. Vahepeal võid proovida ka lapsele jooki pakkuda. Mõnikord niisugune mänguline lähenemine aitab.
  • Lusikas või kõrs võib olla hea abimees lapse jootmisel. Võid hoida sahtlis peidus mõnda põnevamat kõrt või lusikat, et saaksid vajadusel selle abiks võtta.
  • Kui laps suudab ka püsti seista, siis võid meelitada ta hambaid pesema. Paljudele lastele meeldib kraani all jooksva veega mängida ja samal ajal hambaharjaga vett limpsida.
  • Imiku jootmiseks on variant kasutada ka ilma nõelata süstalt, millega saab mugavalt lapsele suunurgast vett sisse pritsida. Ettevaatust! Tee seda tasapisi, liiga palju korraga pritsides võib vesi talle kurku minna.
  • Vana hea rosinakissell. Keeda rosinatest kissell ja paku lapsele selle vedelikku, soovi korral saab ta maiustada rosinatega.
  • Kui väikelaps keeldub joomisest, proovi alternatiiviks pakkuda arbuusi, viinamarju, granaatõuna või kurki.
NB! Kui laps on endiselt loid ja apaatne, mine kindlasti haiglasse. Isegi kui tal mingit tõsist haigust ei ole, kuid ta ei joo piisavalt, tasub tema seisukord lasta spetsialistidel üle vaadata. Võimalik, et ta vajab turgutust tilguti abil ja täpsemaid uuringuid.
Erinevate allikate põhjal

Nipid, kuidas teismelise menüüd tervislikumaks muuta

Kuidas oma teismelist last rämpstoidu juurest tervislikuma toidu juurde suunata? Sellega on võimalik algust teha kohe ja seda eriti lihtsate nippidega:

  • Värske puuvili, mida vahepalakas näksida, võiks kodus alati olemas ja nähtaval kohal olla.
  • Lisage müslile ja täisteramuffinitele kuivatatud puuvilju.
  • Valmistage piimast või jogurtist ja värsketest või külmutatud puuviljadest smuutisid.
  • Pakkuge lõuna kõrvale õunamahla. Mahladest tuleks eelistada täismahlu, kuhu pole lisatud suhkrut.
  • Keedetud juurvilju võib püürestatuna kastmetele lisada. Riivitud juurvilja saab lisada ka näiteks pikkpoisile.
  • Dipikastet saab väga hästi teha maitsestamata jogurtist, lisades maitseained lisandiks. Kõrvale pakkuge juurviljakange või pisikesi porgandeid. Eriti maitsevad lastele kurgid.
  • Kui laps tahab midagi kooli näksimist kaasa võtta, anna talle kaasa mõnusad juur-puuviljakangid karbiga. Hiljem valib ta ise vahepaladeks tervislikud näksid ja saab kodust harjumuse neid ise kaasa teha.
  • Pakkuge juurviljamahla. Juurviljamahla võib samuti segada puuviljamahladega.
  • Kui laps ei armasta kala, võib ta Omega-3 tüüpi rasvhapete saamiseks ka pähkleid, mandleid või rasvhapetega rikastatud mune süüa.

Erinevate allikate põhjal

Kuidas hoolitseda haige lapse eest?

Haige, palavikuga laps peaks olema voodis ja talle peab andma piisavalt juua, sest palavik põhjustab dehüdratsiooni ehk vedelikupuudust.

Kui laps ei taha juua tassist, tuleks teda meelitada jooma kõrre või lusikaga. Imikutele ja väikelastele saab vedelikku “süstida”, seda ilma nõelata süstlast otse suhu pumbates.

Joogiks sobib pakkuda kas vett, mahla, teed või muid jooke, mida laps armastab, välja arvatud karastusjoogid. Suuremate laste puhul olgu vedelikukogus kuni poolteist liitrit ööpäevas, imikutele piisab 600-800 milliliitrist. Lisaks võib pakkuda mahlajää kuubikud limpsida. Imikule on parim rinnapiim, mis aitab võidelda infektsiooniga.

Palaviku alandamiseks on Paracetamol ning kui ainult sellest ei piisa, võib lisada Ibuprofeeni, mille kasutamise üle tuleb pidada nõu lastearsti või perearstiga. Gripihooajal ei tohiks palaviku alandamiseks kasutada aspiriini, sest siis võib tekkida Reye sündroom ehk neerukahjustus.

Lapse, eriti alla 1 aasta vanuse lapse haigestumisest ja tema seisundi halvenemisest informeeri koheselt perearsti.

Erguta last tervisliku toiduga

Tervislik toit mängib suurt rolli immuunsüsteemil võitluses haigusega. Haige lapse menüü peaks olema vitamiinirikas aitamaks kehal taastuda. Toetavad söögid, nagu kanasupp on hea proteiini allikas, lisaks veel vitamiinirikkad juurviljad. Kel soovi on, võib lisada ka ingverit supile, väga hea turgutus immuunsüsteemile.

Kui laps ei söö, näiteks kurguvalu tõttu, proovi anda suhkrut sisaldavaid jooke – nendest saab

Suuremate laste puhul olgu vedelikukogus kuni poolteist liitrit ööpäevas, imikutele piisab 600-800 milliliitrist.

laps energiat. Magusat jooki saad ka ise valmistada mee-sidruni, siirupi või glükoosi lisamisega.

Millal võib minna lasteaeda/ kooli?

Konsulteeri perearstiga lapse lubamiseks / viimiseks lasteasutusse pärast haiguse möödumist. Last ei tohi viia lasteasutusse enne kui temperatuur on normaliseerunud ja teised sümptomid kadunud.

Millised on raske seisundi sümptomid?

Lapse seisund on raske:
• lapsel on hingamisraskused
• lapse nahk on sinakas või hall
• laps ei joo piisavalt
• laps oksendab tugevalt või sageli
• laps ei ärka ega reageeri millelegi
• laps on kogu aeg nutune või ärritunud ja teda ei õnnestu rahustada
• lapse gripinähud kaovad, kuid seejärel tõuseb uuesti palavik ja köha ägeneb taas

Raskele seisundile viitavate tunnuste ilmnemisel konsulteeri viivitamatult perearstiga, kui temaga ei õnnestu kontakteeruda, helista konsulteerimiseks perearsti nõuandetelefonile1220, Lastehaigla tasulisele numbrile 1599 või kiirabi kutsumiseks telefonil 112.

Millal kutsuda kiirabi või minna haiglasse?

1) Haigla valvetuppa tuleb pöörduda siis, kui laps joomisest keeldub või ta küll joob, aga oksendab korduvalt, mis tähendab vedelikukaotust. Alarmeeriv on, kui tekib suuümbruse sinakus, hingeldus, kui hingamine muutub häälekaks, kui laps kaebab õhupuudust. Kooliealised lapsed võivad kaevata ka valusat hingamist.
2) Haigla valvetuppa tuleb pöörduda ka siis, kui lapsel on tekkinud veriköha, ta ei ole teadvusel ega reageeri millelegi, samuti, kui laps on just gipist või muust viirusest paranenud, aga palavik tõuseb uuesti, köha ägeneb ja tema seisund halveneb. Imikute puhul räägib ohust, kui nad väga ärritunud ning neid ei ole võimalik kuidagi rahustada.

Allikas Postimees.ee / modernmom.com