Category

Suhted

Category

Minu ema on närvihaige!: Vanemad läbi teismelise pilgu

Pidevalt jagatakse lapsevanematele näpunäiteid, kuidas oma lapsi kasvatada. Kes võtab õppust, kes mitte. Kahjuks ei õpeta lastele keegi, kuidas kasvatada oma vanemaid.  Ja paljud lapsed on oma vanematega hädas, uskuge. Neil pole, kellele oma muret kurta. Nad küsivad üksteiselt foorumites nõu ja on õnnetud. Jõlguvad tänavatel, augustavad end, nutavad pool ööd patja ja lõiguvad, värvivad veerand tukka roosaks, tätoveerivad, sõidavad puruks isside ülihinnalisi masinaid ja iseennast. Õnnetud ja üksi.

Meie ühiskond on absoluutselt täiskasvanukeskne. Töö- ja olmemured on peamised teemad, mis meedias silma torkavad. Veel on saada häid seksinippe, ilunõuandeid, võrgutamisõpetusi, tööl käitumise eeskirju, dieeditrikke. Räägitakse kaupadest ja teenustest, euriborist ja Kreekast, üleaisalöömistest ja korruptsioonist.  Hoitakse silma peal tantsusaatel ning lastakse osaliste kohta lendu kõlakaid, ennustades, kes sealt kellega käima hakkab ja arutatakse „Kodutunde“ uue saatejuhi armuelu ning tehakse riivatuid vihjeid.

Kus on laps? Meie ühiskond on ulmeline täiskasvanute ühiskond. Siin elavad ja toimetavad ainult suured, tähtsad ja targad. Laste tunded, mõtted, emotsioonid on teiseplaanilised, need asuvad pildi kõige kaugemas nurgas ja meenutavad kärbsemusta. Mida tunneb see laps, kelle isa järjekordselt meedias nahutatakse? Kuidas elavad järgmised päevad koolis üle paljulapselise pere tüdrukud-poisid, kelle ema kohta on meedias ilmunud üle 700 mahlaka ja vahkvihast nõretava kommentaariga artikkel? Kas ikka ollakse koolis ja lasteaias armastusväärsed nende lastega, kelle vanemad järjekordselt on telepurgis avalikkuse ees kodud vahetanud? Lapse käest ei küsi keegi. Laps on kõrvaline. Tagaplaanil.

Mida lapsed oma vanematelt ootavad? 

Lapsed soovivad, et neid vahel kiidetaks kah. Neil on õpingute näol suur koormus ning nad on pinges ja stressis küll oma koolisuhete, küll hinnete, küll oma välimuse pärast.

1. Märkamist ja õiglast märkamist. Lapsed soovivad, et märgataks ka seda, kui nad on teinud midagi toredat ja head. Kui laps on teinud ära enamiku kodutöödest, mis talt nõutud, aga unustanud kartulid keetmata, arvake, mis on tulemus? Kas teda kiidetakse selle eest, et ta nägi palju vaeva pere heaks? Ei, talle öeldakse, et ta on kogu aeg rippunud telefoni otsas ning jätnud kartulid keetmata. Miks on inimestel kombeks märgata negatiivset? Kui beebi on saanud hakkama toreda kakamajandusega ning särab rõõmust ja rahulolust, märgatakse ainult rokast Pampersit, mitte rahulolevat naeratust väiksekese näol.

2. Kiitmist ja tunnustamist. Lapsed soovivad, et neid vahel kiidetaks kah. Neil on õpingute näol suur koormus ning nad on pinges ja stressis küll oma koolisuhete, küll hinnete, küll oma välimuse pärast. Neilt oodatakse nii palju –ootavad vanemad, õpetajad, popmodellide ja staaridega ülekülvatud ühiskond. Kui lapsed teevad midagi hästi, on nad väärt kiitust. E. Kübler – Ross on öelnud: „Inimesed on nagu vitraažaken. Kui päike on väljas, siis nad säravad ja läigivad.“   Iga inimene ihkab tunnustust, januneb selle järele, see paneb ta särama. Ka laps on inimene ja tahab, et päike ta peale paistaks.

3. Oma ainulaadsuse tunnustamist. Kes täiskasvanutest soovib, et teda pidevalt teistega võrreldaks? Tööl näiteks? „See eelmine töötaja oli meil ikka nii tubli.“ Kellele see meeldib? Laps kurdab foorumis: „ …ma ei saa vanematega üldse hästi läbi.  Iga päev tülitseme, kuna mina ei ole jälle nende jaoks piisavalt hea ja alailma võrdlevad nad mind teistega, et miks küll mina ei võiks selline olla.“ Kus on vanemate silmad ja süda, et nad ei suuda tunnustada oma last sellisena, nagu ta on?  Kas on tegemist lapsega või näitusekoeraga?

4. Rahulikku ja võrdväärset suhtlemist. Foorumist: „Ja ma mõtlesin, et ainult minu emal peaks olema hullumaja paberid : D! Ainult lõugaks ja vinguks ja võrdleks teiste lastega, et miks sa sellline pole nagu see Maiu* või Kati* või Mati* .. (**-vahetatud nimed)“,  – „Aga suht sama teema on minu emal selle hüsteeritsemisega. Mingi täiesti tühise asja pärast kisendab nagu siga aia vahel nt. mõni üksik põhjuseta puudumine või kui tuba sassis… haige, noh“ – Mõni neist noortest väljendub kõvemate sõnadega, mõni viisakamalt, aga peateema on see, et täiskasvanu ei pea oma last võrdväärseks suhtluspartneriks. Laps on täiskasvanu jaoks mingi objekt, kellele kallata kaela kogu oma viha untsuläinud abielu, tööl esinevate pingete, laenukoormuse, kehva tervise jmt pärast.  Noored lohutavad üksteist foorumis: „Ju su ema on siis pärit kodust, kus tema peale kogu aeg karjuti.“ Ja neil on õigus. See on suletud ring, kust vähesed välja pääsevad. Täiskasvanu eeskuju on nii oluline.

5. Austust. Lapsed ei taha, et neid kodus ka mõnitatakse ja halvustatakse. See muudab nende elu väga raskeks, see alandab.  „ …ja siis ema tuleb ja hakkab mõnitama näkku lihtsalt:,, Sa oled juba nii paks, varsti pean oma pool palka sinu rohtude peale raiskama.“ Ja siis nad kasuisaga naeravad selle üle .“ Inimesed ootavad, et nad oleksid teiste jaoks tähtsad. Et neist hoolitaks ja neid austataks. Lapsed on ka inimesed.

Oi, kui palju oleks siia veel kirjutada! Täiskasvanud peaksid ükskord ometi aru saama, et nad ei ela maailmas üksi. Lapsed on ka. Meie ümber. Igal pool. Lapsed on ka inimesed. Aga millegipärast ootavad alaealised, et nad saaksid kiiremini 18-aastasteks. Inimesteks saamist ootavad, sest seni on nad tagaplaanil.

Õpeta laps mängu kaudu konflikte lahendama

Üks hea võimalus, kuidas õpetada laps konflikte lahendama, on temaga koos mängimine. Mängud on miniatuursed stsenaariumid reaalsest elust.

Ükskõik, kas sa mängid lauamängu, kaardimängu või mõnda suhtlus-ja kommunikatsioonimängu, peavad lapsed kasutama oma sotsiaalseid oskusi.

  • Mänge mängides saad õpetada lapsele, kuidas võita või kaotada, kuidas näidata kaasmängija suhtes välja empaatiat, kaastunnet ja halastust.
  • Lapsega mängides ära unusta autunnet. Lõbutsege ja nautige mängu, kuid vältige norimist, nokkimist, kättemaksu, mahategemist ja õelust. Mõnede vanemate jaoks on see väljakutse.
  • Õpeta lapsele, kuidas võita ilma haiget tegemata. Kuidas kaotada ilma virisemata ning jääda edaspidi väärikaks, olenemata, kas võidad või kaotad. Lapsed peavad seda õppima läbi mängu, et oskaksid hilisemas elus sarnastes situatsioonides käituda.
  • Vali oma kommentaare ja emotsioone hoolega, see on väga tähtis. Lapsed jälgivad ja salvestavad iga sinu öeldud sõna. Isegi kui arvad, et nad ei pannud tähele.
  • Mängu käigus võid vahel kohata isekust ja halba käitumist pead tõstmas. Püüa leida hooliv ja õrn viis mängu suunda korrigeerida, ilma et mängutuju häiritud saaks. Mängige mänge regulaarselt ning otsige uusi viise tutvustada lapsele autunnet ja vähendada väära käitumist ja kõnepruuki. Üllatute, kui palju laps suudab sellise mängu abil õppida ja areneda ning samal ajal ta ei mõikagi, et on sattunud “klassiruumi”.

Päeva tip: Püüa jõuda kokkulepeteni

Kui lapsed kasvavad, võib nendega kokku leppida nende ülesannete, näiteks toa koristamise suhtes. Pikka juhendite joru on lapsel raske vastu võtta.

Jaga ülesanded väikesteks osadeks, nii et põngerjad neist lihtsalt aru saaksid. Kui sul õnnestub suunata last oma ülesande täitmisega pihta hakkama, ole talle toeks, et ta oma ülesandega edukalt toime tuleks.

Päeva tip on  Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011

Räägi seda lapsele kurejuttude asemel

Seksuaalne areng on astmeline, oma sisemist ebakindlust tasub kuulata, kiiret ei ole.

Igas peres jõuab kord kätte aeg, kui tuleb seletada, mis on seksuaalsus, kust tulevad lapsed.

Alusta Algusest. Seksuaalkasvatus ei ole müstiline, ülejäänud elust eraldi seisev teadus. See on osa inimeseks kasvamisest. Sõltub vanemast, kas ta tahab ja suudab olla järeltulijale mõistvaks ja suunavaks kaasteeliseks.

Anna lapsele õiget ja elutervet teavet siis, kui see talle huvi pakub ja ta seda vajab. Laps kasvab seksuaalselt terveks inimeseks läheduse ja helluse kaudu. Tema arengut austav õpetus on kõnelemine tunnetest, oma peaga mõtlemisest, õigustest ja kohustustest. See on väärtushinnangute kasvatamine, eetika ja inimlikkus.

Millises vanuses mida õpetada?

Kuni 2-aastased:
kogu keha on hea, kõigi kohtade jaoks on head nimed. Lähedus, rahustavad puudutused, turvalisus. Nautimine ja enda puudutamine on lubatud, küll ei saa kõiki kohti igas olukorras puudutada.

Kuni 4-aastased:
selgita lihtsalt paljunemist. Lihtsad vastused küsimustele. Tüdrukud, poisid, naised, mehed on ühtemoodi head.

Kuni 6-aastased: õige sõnavara kehaga seoses. Suguelundite erinevused. Käitumisreeglid: privaatsus, kõike ei ole kombeks teistele näidata, teiste nähes teha. Igaühe keha on tema enda oma, iga selle koht on väärtuslik, seksuaalsus ja armastamine on toredad asjad. Tunnete nimetamine ja nende valitsemine.

Kuni 8-aastased: info keha ja ka murdeea kohta. Erinevuste tunnistamine. Käitumiskombed, sõpruse reeglid. Ohtlike olukordade äratundmine: on haigeid inimesi, kes soovivad last seksuaalselt puudutada. Kuidas ohtlikuna tunduvates olukordades tegutseda.

Kuni 10-aastased:
seksuaalsus võib viia tegudeni, see on aga alati vabatahtlik. Õige ja vale tegutsemise erinevused. Seksuaalsust puudutavad väärtushinnangud ja normid. Eneseväärikuse ja enesemääramisõiguse tugevdamine.

Kuni 12-aastased: selgita, mis on õige, mis vale, mis lubatud, mis keelatud. Kohmetusest, tundlikkusest, ebaküpsusest kõnelemine. Lähedusega kaasnev turvalisus.

Kuni 14-aastased:
ära hülga oma järeltulijat, ükskõik kui raevukalt ta sind tõrjub, teeb rumalusi, eksisamme. Ole oma lapse jaoks kohal, kui ta sind vajab. Kõnele kurameerimisest, sõprusest, usaldusest. Seksuaalne areng on astmeline, oma sisemist ebakindlust tasub kuulata, kiiret ei ole.

Kuni 16-aastased: rasedusest ning suguhaigustest hoidumiseks tuleb neist asjadest kõnelda. Toeta ja hooli. Õpeta vastutust: mida see tähendab, kuidas kantakse vastutust seksuaaltervise osas. Väärtuskasvatust, piiride seadmist ja tugevat toetust läheb vaja kogu aeg, kuni täiskasvanuks saamiseni.

 Refereeritud http://naistekas.delfi.ee/

Kas lapsele peaks majapidamistööde tegemise eest maksma?

Mis vanuses peaks lapsele rahalist tööd pakkuma, sõltub lapsest.

Majapidamistööde tegemise eest lapsele raha maksmine on keeruline teema: mille eest ja kui palju peaks maksma? Millised tööd on iseenesest mõistetavad? Kuhu asetub selles tehingus taskuraha?

Otsus koduste tööde eest maksta sõltub osaliselt pere rahalisest olukorrast, osaliselt vanemate enda kasvatusest ja väga suures osas nende väärtushinnangutest. Mitteametlikud küsitlused näitavad, et üksmeelt selles küsimuses ei leia, kirjutab The Times.

On selge, et iga koduse toimingu rahaline tasustamine ei õpeta last mõistma, et teatud tööd vajavad tegemist ja kuuluvad kõigi pereliikmete kohustuste hulka. Kuidas siis õpetada lapsele majanduslikku iseseisvust, kes samas mõistaks asju teha ka tänutundest ja armastusest?

„Väga tervitatavad on kõik tegevused, mis aitavad lapsel mõista seost pingutuse ja tulemuse vahel,“ selgitab raamatu „Paranoid Parenting“ autor professor Frank Furedi. „Samas ei tohi raha ka üleliigselt tähtsustada, sest vastasel korral hakkab laps nägema igas suhtes ja teenes majanduslikult kasulikku tehingut.“

Raamatu „Detoxing Childhood“ autor Sue Palmer selgitab, et ühiskonna väärtushinnangud kujundavad ka lapse ootusi ja eeldusi. Kui laps ei suuda ise raha teenida, võib see tekitada temas ängistust. „Meie ühiskonnas hinnatakse inimest üha enam tema sissetuleku alusel ja see paneb meid uskuma, et asi pole väärt tegemist, kui selle eest ei maksta,“ tõdeb Palmer.

Aga see ei ole ilmselgelt arusaam, mida me lastele õpetada tahame. „Lapsed peavad õppima mõistma, et raha ei kasva puu otsas, vaid see tuleb välja teenida,“ rõhutab Palmer ja nendib, et samas on teatud majapidamistööd, mida tuleb teha ilma rahata kogu pere hüvanguks.

Mis siia alla kuuluvad? „Oma mänguasjade ja riiete koristamine, oma toa korrashoid ja voodi tegemine,“ loetleb Palmer. Teised sama laadi tööd peaksid minema pereliikmete vahel jagamisele.

Tööandja-töötaja suhted olgu määratletud

Teatud tööde eest maksmine aitab lapsel tunnetada majanduslikku iseseisvust ja vähendada lapsevanema jaoks tüütut raha lunimist. Ja miks mitte osta lapsele mõni ihaldatud asi, kui ta ka ise selle soetamisse panustab?

Sealjuures on oluline, et tasuline töö kodus vastaks koduvälistele tööturutingimustele: tööandja ehk lapsevanem määrab makstava summa. Pakutud tasu ei kuulu vaidlustamisele ja tööd sooviv laps otsustab ise, kas see sobib temale või mitte.

Mis vanuses peaks lapsele rahalist tööd pakkuma, sõltub lapsest. Noor inimene teab ise, millal tal lisaraha vaja on. Ühistesse majapidamistöödesse panustamisega tuleks algust teha aga nii varakult kui võimalik. Palmeri sõnul tuleks seda julgustada selles vanuses, kui laps ise aidata tahab, olgugi, et ta võib sel hetkel pigem segada kui abiks olla.

Mõned leiavad, et oluline on kontrollida ka tehtud töö kvaliteeti. Selleks tuleb esmalt võtta aega ja talle tehtavat tööd korralikult ette näidata. „Kui töö on tehtud lohakalt, ei tohiks raha anda,“ arvab Palmer.

Sullivann nii karmi lähenemist ei poolda. „Oluline on tunnustada tema soovi ja pingutust, mitte tulemust. Ükski laps ei oska iseenesest tolmuimejaga töötada.“

Mille eest lapsele maksta ja mille eest mitte?

Palgaline töö:

  • Auto pesemine
  • Garaazi koristamine
  • Aiatööd
  • Triikimine
  • Köögikappide koristamine
  • Väiksemate sugulaste ja/või õdede-vendade hoidmine

Töö perekonna hüvanguks:

  • Prügi sorteerimine, väljaviimine
  • Pesu sorteerimine/pesumasinasse panemine
  • Riiete pesumasinasse panemine/välja võtmine
  • Laua katmine
  • Enda toa korrashoidmine
  • Enda järel vannitoa koristamine
  • Lemmikloomale süüa andmine
  • Abistamine söögitegemisel
  • Panustamine suuremasse koristamisesse: tolmuimejaga töötamine, tolmu võtmine, jms

Mida arvad Sina majapidamistööde maksustamisest? Jäta jälg kommentaariumisse.