Category

Küberkiusamine

Category

18 nõuannet, kuidas ennetada küberkiusamist

Vanemad, lapsed ja kooli juhtkond peaksid tegema koostööd, peatamaks või ennetamaks küberkiusamist. Mõned praktilised nõuanded, kuidas seda teha.

Mida vanemad saavad teha?

1. Hoia arvutit üldruumides. Ära luba arvutit laste magamistubadesse. Jälgi, milliseid lehekülgi nad kasutavad.

2. Õpi kasutama erinevaid sotsiaalvõrgustikke. Tutvu Facebook’i, My Space ‘i, Rate.ee ja Twitteriga. Uuri, kas laps näitaks sulle nende profiili andmeid.

3. Rääkige ja arutlege lastega regulaarselt internetis peituvatest ohtudest. Sisendage, et nad võivad alati tulla ja oma probleemidest teile rääkida. Isegi juhul, kui see on sobimatu, ärritav või ohtlik.

4. Looge usalduslik suhe oma lastega. Seadke piirid, selgitage oma põhimõtteid ning arutage läbi reeglid ohutuks interneti kasutamiseks. Veelgi parem, pange need reeglid koos paika, siis on nad altimad neid täitma.

5. Selgitage lapsele, et ta ei vastaks mitte ühelegi ähvardusele ega kommentaarile avalikult. Ära kustuta mitte ühtegi sõnumit. Selle asemel kogu kokku kõik sõnumid, e-maili aadressid ja avatari informatsioon küberkiusaja kohta. Sul läheb neid vaja kui tahad tõestada, et oled langenud küberkiusamise ohvriks.

6. Ära süüdista lapsi. Kui neid kiusatakse, ole toetav ja arusaaja. Uuri kui kaua on kiusamine kestnud ning kinnita, et leiate koos sellele lahenduse. Anna oma lapsele teada, et te ei süüdista teda ning toonitage, et te olete talle toeks.

7. Ärge alatähtsustage küberkiusamist vastates vaid “õlakehitusega”. Emotsionaalne valu kiusataval on vägagi reaalne, millel võivad olla hilisemad tagajärjed. Ärge narrige lapsi, vastates vaid, “lapsed jäävad lasteks”, lausega.

8. Ärge ähvardage võtta ära arvutit kui nad tulevad su juurde murega. See sunnib neid veel rohkem salatsema.

9. Rääkige koolipsühholoogi ja õpetajatega. Nad saavad hoida end kursis toimuvaga ja jälgida laste käitumist.

10. Kui küberkiusamisele järgneb füüsiline vägivald või see kasvab siis teavita kindlasti politseid.

Mida lapsed saavad teha?

1. Ära vasta küberkiusajale.

2. Ära ole küberkiusaja kaasosaline, vahendades sõnumeid edasi teistele lastele.

3. Salvesta ja prindi välja kõik sõnumid tõestamaks küberkiusamist.

4. Kui sind kiusatakse, informeeri sellest koheselt täiskasvanut. Koos leiate kindlasti sellele lahenduse.

Mida saab kool teha?

1. Null-tolerants kõikidele kiusamisvormidele. Tee selgeks, et igasugune hirmutamine, ahistamine või ähvardav käitumine on tõsine rikkumine, mis lahendatakse kiirelt.

2. Koolides peaks olema kiusamisvastane poliitika ning kõik (koolijuhtkond, õpetajad, vanemad ja õpilased) peavad olema kursis sellega kooliaasta algusest.

3. Lisada kooli õppekavva loeng interneti-turvalisusest teavitamiseks.

4. Kaasata õpilasi, vanemaid ja õpetajaid arutlema küberkiusamise teemadel. Kaasata tuleb võimalikult palju inimesi!

5. Arutleda küberkiusamisega seonduvaid probleeme õpilasnõukogus.

Kas sul on kogemusi küberkiusamisega? Jäta jälg kommentaariumi.

Koolivägivallast ei tohi mööda vaadata

Koolikius võib tugevalt mõjutada lapse enesetunnet

Kooliskäimine peaks iga lapse jaoks olema motiveeriv, huvitav ja tore. Uute teadmiste kõrval mängivad mõnusa õpikeskkonna juures rolli inimesed, kes kooliga seotud – õpetajad ja õpilased. Täpselt nagu täiskasvanute enesetundes mängivad rolli suhted töökaaslastega, on ka lapse elus väga tähtsal kohal läbisaamine teda ümbritsevate inimestega. Kahjuks teab pea iga kooliskäinud inimene, et ikka leidub lapsi, keda vähem või rohkem kiusatakse.

Koolivägivald jääb sageli peitu

Koolivägivalda ei suudeta või ei taheta sageli näha. Enamus kiusamisjuhtudest toimub täiskasvanute selja taga ja ohver ei kipu alati oma üleelamistest rääkima. On siis põhjuseks ähvardused, häbi või lausa iseäralik süütunne. Samuti võib olla, et lapsed ei taha panna vanemaid muretsema või kardavad koduste reaktsiooni. Kui mõni vägivallajuhtum avalikuks tuleb, siis peetakse seda sageli pisitüliks, mida ikka laste vahel ette tuleb. Osa koole ei taha tunnistada koolikiusamise esinemist oma koolis ja paljusid juhtumeid on keeruline tõestada/lahendada osaliste vasturääkiva jutu tõttu.

Miks kiusatakse?

Kiusamise põhjused on ääretult erinevad. Pilkamist võib põhjustada lapse riietus, füüsiline omapära, käitumine või paremad hinded. Võimalik, et laps saab vägivalda tunda hoopis vanemate või sugulaste olemuse-tegude pärast. Võib ka olla, et pealtnäha pole ühtki põhjust kiusamiseks, kuid see ei hoia vägivalda ära. Kahjuks on meil üpris levinud suhtumine, et ju on ohver ka kuidagi „süüdi“, kuid kas saab kedagi süüdistada pisut pikema nina, omapäraste näojoonte või etteulatuvate hammaste pärast. Ka need võivad olla põhjused, miks kiusamine alguse saab.

Kuidas last aidata?

Kui on märgata, et laps ei taha enam kooli minna või käib seal vastumeelselt, peab leidma aega, et probleem välja selgitada. Tõenäoliselt ei ole abi ülekuulamistaktikast – sattudes küsimusterahe alla tekib lapsel kergelt hoops süüdlase tunne. Täiskasvanute soovitused võivad olla ka vastuolulised. “Ära tee välja, mine eemale” , “löö vastu” , „kannata ära“, “hakka/ütle vastu”. Kõik see ei pruugi probleemi lahendada, vastuhakk võib pigem võimendada kiusamist ning kui õige on ikka õpetada last vägivallaga vastama. Tasub meeles pidada, et laps räägib vaid siis, kui tunneb turvalisust ja toetust. Last peab abistama tugevate tunnetega toimetulemisel ja sündmuste läbitöötamisel. Vägivalla ohver on alati tundnud alandust ja seda pole kerge tunnistada.

Kuigi lapsed sageli ei taha, et vanemad kooli poole pöörduks (põhjuseks häbi, hirm, kaaslaste tähelepanu vms), on probleemi lahendamiseks oluline pöörduda esialgu klassijuhataja poole. Vajadusel suhelda koolidirektoriga ning võimalusel ka koolipsühholoogiga. Kindlasti silmas pidada, et saavutada tuleb koostöö – vastastikused süüdistamised kasuks ei tule ja liigsed emotsioonid kahjustavad efektiivset probleemilahendust. Siin-seal foorumites on silma jäänud, et soovitatakse vanematel ise kiusajaid hirmutada – nö omakohtu korras, kuid tasub meeles pidada, et ka see on vägivald.

Kas vahetada kooli?

Just hiljuti oli ajakirjanduses juttu Inglismaa psühholoogiaprofessori Peter K Smithi imestusest, et Eestis oodatakse, et kooli vahetab kiusamise ohver. Selle soosimine annab signaali, nagu karistada peaks saama ohver mitte kiusaja. Kuigi kooli vahetamine võib mõjuda väga hästi, ei pruugi see aga kõiki probleeme lahendada. Läbielatu on sageli kahjustanud lapse enesekindlust, kohanemine võõra keskkonna ja uute inimestega tekitab kerget stressi ning uus kool võib tähendada ka muutuseid elukorralduses. Mõnel juhul on tegu just selle õige sammuga – suur elumuutus võimaldab alustada nö puhtalt lehelt. Samas võib laps olla kohanemisperioodil õrn ja haavatav ning sattuda seega taas kergelt kiusajate meelevalda. Arutage lapsega põhjalikult ja püüdke enne muid vahendeid kasutada. Siinkohal rõhutaks veel kooli ja kodu koostöö olulisust. Laps viibib koolis suure osa oma ajast ja nii palju aastaid järjest ning seega on hea õpikeskkond ja rahuldustpakkuvad suhted väga tähtsal kohal. Aidakem lapsel neid luua ja hoida.

Märgid, mis viitavad koolivägivallale

  • laps on endassetõmbunud, väldib koolist rääkimist
  • kooli suhtes on märgatav vastumeelsus
  • lapse asjad ja riided kaovad või on rikutud
  • lapsel tekivad pea- ja kõhuvalud või püüab ta haige teesklemisega koolist koju jääda
  • laps võib olla tujutu ja passiivne
  • laps võib ka toimuvast rääkida ja abi otsida ning sel puhul on oluline vanemate või teiste täiskasvanute reaktsioon

Lapse aitamiseks

  • toeta last igati, sest kodu toetus on ülioluline
  • kuula last aktiivselt ja lase tal rääkida, kuid ära küsitle
  • olukordi lahendades ole kindel, et oled toimunust õigesti aru saanud
  • suhtle õpetajate, koolidirektori ja koolipsühholoogiga
  • ära ärgita last vägivallaga vastama
  • kaitse last, kuid ole õiglane – kui laps on ka ise kokkupõrkeid provotseerinud, räägi nendest temaga
  • üle piiri minevate kiusamisjuhtudega tasub pöörduda politseisse
  • vajadusel kaalu koolivahetust ja aruta seda lapsega. See võib probleeme lahendada, kuid võõras keskkonnas kohanemine ja enda tõestamine ei pruugi lihtsad olla