Category

Koolikiusamine

Category

Ülekaalulisus ohustab enam teismelisi tüdrukuid

Seda, mil määral ülekaalulisus tervist ohustab, on palju uuritud. USA teadlaste uuringust selgub nüüd, et rasvumine mõjutab rohkem teismelisi tüdrukuid kui poisse, suurendades vererõhu kõrgenemise tõenäosust. Hüpertensioon juba noores eas kõrgendab aga märgatavalt südamehaiguste ja infarkti riski hilisemas elus.

1700 teismelise, vanuses 13–17 eluaastat, vererõhku ja kehamassiindeksi (KMI) mõõdeti koolis korraliste tervisekontrollide käigus. Selgus, et tüdrukutel oli poistega võrreldes kolm korda suurem risk liiga kõrgeks vererõhuks.

Kõrge vererõhk on lisakoormuseks südamele ning kahjustab veresooni, kiirendades oluliselt veresoonte lubjastumist. Tagajärjeks võivad muuhulgas olla nii südameinfarkt kui ajuinsult.

Uurimusest selgus, et rasvunud poistel oli 3,5 korda suurem ja rasvunud tüdrukutel 9 korda suurem tõenäosus kõrgenenud süstoolse vererõhu tekkeks, võrreldes nende normaalkaalus eakaaslastega.

Tüdrukute ligi kolm korda suuremat riski võib selgitada väiksema füüsilise aktiivsusega. Nimelt harrastasid uuringus osalenud tütarlapsed 50–60% vähem kehalisi tegevusi kui vaatluse all olnud poisid.

Uurimuse juhi dr Rudy Ortize sõnul on selge, et kõrge vererõhu ja kehamassiindeksiga noortel on tunduvalt suurem risk täiskasvanuna kannatada kardiovaskulaarsete probleemide all. Tervislik toitumine ja füüsiline aktiivsus on juba lapsepõlves olulised, et tagada kasvava organismi normikohane areng ja hea tervis ka täiskasvanueas.

Allikas: www.err.ee


Koolivägivallast ei tohi mööda vaadata

Koolikius võib tugevalt mõjutada lapse enesetunnet

Kooliskäimine peaks iga lapse jaoks olema motiveeriv, huvitav ja tore. Uute teadmiste kõrval mängivad mõnusa õpikeskkonna juures rolli inimesed, kes kooliga seotud – õpetajad ja õpilased. Täpselt nagu täiskasvanute enesetundes mängivad rolli suhted töökaaslastega, on ka lapse elus väga tähtsal kohal läbisaamine teda ümbritsevate inimestega. Kahjuks teab pea iga kooliskäinud inimene, et ikka leidub lapsi, keda vähem või rohkem kiusatakse.

Koolivägivald jääb sageli peitu

Koolivägivalda ei suudeta või ei taheta sageli näha. Enamus kiusamisjuhtudest toimub täiskasvanute selja taga ja ohver ei kipu alati oma üleelamistest rääkima. On siis põhjuseks ähvardused, häbi või lausa iseäralik süütunne. Samuti võib olla, et lapsed ei taha panna vanemaid muretsema või kardavad koduste reaktsiooni. Kui mõni vägivallajuhtum avalikuks tuleb, siis peetakse seda sageli pisitüliks, mida ikka laste vahel ette tuleb. Osa koole ei taha tunnistada koolikiusamise esinemist oma koolis ja paljusid juhtumeid on keeruline tõestada/lahendada osaliste vasturääkiva jutu tõttu.

Miks kiusatakse?

Kiusamise põhjused on ääretult erinevad. Pilkamist võib põhjustada lapse riietus, füüsiline omapära, käitumine või paremad hinded. Võimalik, et laps saab vägivalda tunda hoopis vanemate või sugulaste olemuse-tegude pärast. Võib ka olla, et pealtnäha pole ühtki põhjust kiusamiseks, kuid see ei hoia vägivalda ära. Kahjuks on meil üpris levinud suhtumine, et ju on ohver ka kuidagi „süüdi“, kuid kas saab kedagi süüdistada pisut pikema nina, omapäraste näojoonte või etteulatuvate hammaste pärast. Ka need võivad olla põhjused, miks kiusamine alguse saab.

Kuidas last aidata?

Kui on märgata, et laps ei taha enam kooli minna või käib seal vastumeelselt, peab leidma aega, et probleem välja selgitada. Tõenäoliselt ei ole abi ülekuulamistaktikast – sattudes küsimusterahe alla tekib lapsel kergelt hoops süüdlase tunne. Täiskasvanute soovitused võivad olla ka vastuolulised. “Ära tee välja, mine eemale” , “löö vastu” , „kannata ära“, “hakka/ütle vastu”. Kõik see ei pruugi probleemi lahendada, vastuhakk võib pigem võimendada kiusamist ning kui õige on ikka õpetada last vägivallaga vastama. Tasub meeles pidada, et laps räägib vaid siis, kui tunneb turvalisust ja toetust. Last peab abistama tugevate tunnetega toimetulemisel ja sündmuste läbitöötamisel. Vägivalla ohver on alati tundnud alandust ja seda pole kerge tunnistada.

Kuigi lapsed sageli ei taha, et vanemad kooli poole pöörduks (põhjuseks häbi, hirm, kaaslaste tähelepanu vms), on probleemi lahendamiseks oluline pöörduda esialgu klassijuhataja poole. Vajadusel suhelda koolidirektoriga ning võimalusel ka koolipsühholoogiga. Kindlasti silmas pidada, et saavutada tuleb koostöö – vastastikused süüdistamised kasuks ei tule ja liigsed emotsioonid kahjustavad efektiivset probleemilahendust. Siin-seal foorumites on silma jäänud, et soovitatakse vanematel ise kiusajaid hirmutada – nö omakohtu korras, kuid tasub meeles pidada, et ka see on vägivald.

Kas vahetada kooli?

Just hiljuti oli ajakirjanduses juttu Inglismaa psühholoogiaprofessori Peter K Smithi imestusest, et Eestis oodatakse, et kooli vahetab kiusamise ohver. Selle soosimine annab signaali, nagu karistada peaks saama ohver mitte kiusaja. Kuigi kooli vahetamine võib mõjuda väga hästi, ei pruugi see aga kõiki probleeme lahendada. Läbielatu on sageli kahjustanud lapse enesekindlust, kohanemine võõra keskkonna ja uute inimestega tekitab kerget stressi ning uus kool võib tähendada ka muutuseid elukorralduses. Mõnel juhul on tegu just selle õige sammuga – suur elumuutus võimaldab alustada nö puhtalt lehelt. Samas võib laps olla kohanemisperioodil õrn ja haavatav ning sattuda seega taas kergelt kiusajate meelevalda. Arutage lapsega põhjalikult ja püüdke enne muid vahendeid kasutada. Siinkohal rõhutaks veel kooli ja kodu koostöö olulisust. Laps viibib koolis suure osa oma ajast ja nii palju aastaid järjest ning seega on hea õpikeskkond ja rahuldustpakkuvad suhted väga tähtsal kohal. Aidakem lapsel neid luua ja hoida.

Märgid, mis viitavad koolivägivallale

  • laps on endassetõmbunud, väldib koolist rääkimist
  • kooli suhtes on märgatav vastumeelsus
  • lapse asjad ja riided kaovad või on rikutud
  • lapsel tekivad pea- ja kõhuvalud või püüab ta haige teesklemisega koolist koju jääda
  • laps võib olla tujutu ja passiivne
  • laps võib ka toimuvast rääkida ja abi otsida ning sel puhul on oluline vanemate või teiste täiskasvanute reaktsioon

Lapse aitamiseks

  • toeta last igati, sest kodu toetus on ülioluline
  • kuula last aktiivselt ja lase tal rääkida, kuid ära küsitle
  • olukordi lahendades ole kindel, et oled toimunust õigesti aru saanud
  • suhtle õpetajate, koolidirektori ja koolipsühholoogiga
  • ära ärgita last vägivallaga vastama
  • kaitse last, kuid ole õiglane – kui laps on ka ise kokkupõrkeid provotseerinud, räägi nendest temaga
  • üle piiri minevate kiusamisjuhtudega tasub pöörduda politseisse
  • vajadusel kaalu koolivahetust ja aruta seda lapsega. See võib probleeme lahendada, kuid võõras keskkonnas kohanemine ja enda tõestamine ei pruugi lihtsad olla