Category

Haridus

Category

Kuidas aidata last koolitöös?

koolilaps

Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast taset eilsega.

• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.

• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.

• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.

• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.

• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.

• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.

• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.

• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.

• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.

• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.

• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.

• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.

• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.

Allikas: http://aidi.adisain.eu/

Müüte andekatest lastest

„Andekad lapsed saavad iseseisvalt hakkama.“„Õppekavad andekatele lastele on elitaarsed.“
Taolised müüdid pärsivad paljude andekamate laste arenguvõimalusi. Rahvusvaheline Andekate Laste Liit (NAGC) koostas nimistu enim levinud müütidest ning neid ümberlükkavatest tõenditest, mis puudutavad andekate laste õpetamist.

Kui mitmed nendest väärarusaamadest on raskendanud Sinu, Sinu laste või kooli püüdlusi edasijõudnud õpilastele võimetekohast haridust pakkuda?

MÜÜT: Andekad lapsed ei vaja abi, nad saavad iseseisvalt hakkama.
TÕDE: Kas saadaksid tippsportlase ilma treenerita olümpiamängudeks treenima? Andekad lapsed vajavad juhendamist hästi koolitatud õpetajatelt, kes panevad nende võimed proovile ning toetavad seeläbi nende arengut. Mitmed erivõimelised lapsed võivad oma eakaaslasi nii palju edestada, et on juba enne kooli algust omandanud rohkem kui pool alghariduse õppekavast. Selle tulemuseks on igavlemine ja frustratsioon, mis võivad omakorda viia kehvade õpitulemuste, loiduse või ebatervete harjumusteni. Õpetajal on annete märkamisel ning nende arendamisel ülioluline roll.

MÜÜT: Õpetajad esitavad kõikidele õpilastele väljakutseid, seega sobtuvad andekad lapsed tavaklassi.
TÕDE: Olgugi, et õpetajad püüavad kõigi õpilaste võimeid proovile panna, ei ole nad sageli erivõimeliste laste vajadustega kursis ega suuda neid parimal võimalikul viisil juhendada. Paljudel õpetajatel puudub akadeemiliselt kõrgelt arenenud laste õpetamiseks vajalik koolitus. Õpetajad on sunnitud nentima, et liigagi tihti on helgematel õpilastel koolis igav, kuna neile ei suudeta piisavalt arenguvõimalusi pakkuda. Samas ei ole kõik õpetajad võimelised andekaid õppureid ära tundma ega neile tuge pakkuma.

MÜÜT: Andekad lapsed tõstavad klassi üldist akadeemilist taset pakkudes eeskuju või võistlusmõmenti.
TÕDE: Keskmised või alla keskmise tasemega õpilased ei näe andekates klassikaaslastes eeskujusid. Kellegi järgimine või kellegi peale lootmine, kelle suhtes on kõrged ootused, ei tõsta nõrgema õpilase enesehinnangut. Samamoodi tuleb ka andekatel lastel pigem kasuks suhelda akadeemiliselt samal tasemel olevate klassikaaslastega, madala või keskmise tasemega klassis hakkab neil igav, nad muutuvad pahurateks ja kaotavad motivatsiooni.

keskendumisraskusedMÜÜT: Kõik lapsed on andekad.
TÕDE: Igal lapsel on tugevaid ja positiivseid omadusi, kuid kõik lapsed ei ole andekad akadeemilises mõistes. Koolikeskkonnas tähendab „andekas“, et võrreldes klassi- või eakaaslastega on lapsel ülendatud õpivõime ja ta suudab erinevates ainevaldkondades, ka kujutavas kunstis, omandatut paremini rakendada. Säärane ülivõimekus nõuab muudatusi tavapärases õppekavas tagamaks laste arengu jätkusuutlikkust. Andekus ei tähenda, et õpilane on hea või parem kui teised, see mõiste võimaldab vastata nende unikaalsetele õppimisvajadustele.

MÜÜT: Edasijõudnute programmid on andekate laste jaoks sotsiaalses plaanis kahjulikud.
TÕDE: Akadeemiliselt erivõimelistel lastel on tavaklassis sageli igav, nad tunnevad, et ei sobitu eakaaslaste seltskonda ning kalduvad suhtlema vanemate õpilastega, kes on vaimsete võimete poolest neile sobivamad kaaslased. Uurimustest on selgunud, et paljud andekad lapsed on õnnelikumad suheldes vanemate õpilastega, kellega jagavad huvisid kui oma eakaaslaastega. Sellest tulenevalt tasuks erivõimeliste laste puhul kaaluda varasemat lasteaeda minekut, klasside vahelejätmist, kooli enneaegset lõpetamist või muud edasijõudnutele mõeldud lähenemist.

MÜÜT: Edasijõudnute õppekavad on elitaarsed.
TÕDE: Andekatele õpilastele mõeldud õppekavade eesmärk on ülivõimekate laste abistamine. Erivõimelisi õppureid leidub kõigis kultuurides, rahvustes ja sotsiaalmajanduslikes gruppides. Kuid paljud neist jäävad ilma võimalusest oma potensiaali maksimaalselt rakendada tulenevalt programmide ja teenuste viletsast rahastamisest ning puudulikest teadmistest kuidas andekust ära tunda. Näiteks üheainsale testitulemusele toetudes võivad tähelepanuta jääda omanäolise kultuurilise tausta ja võimalustega õpilased. Lisaks sellele sõltuvad enamus erivõimelistele lastele mõeldud õppeprogrammidest ainuüksi kohalikest omavalitsustest ja vanemate nõudlusest, kuna puudub piisav riiklik rahastamine. See tähendab, et hoolimata vajadusest, suudavad ainult kõrgema elukvaliteediga ringkondades tegutsevad koolid pakkuda vastavasisulist õpet ning sellest tulenevalt jääb mulje elitarismist.

MÜÜT: See õpilane ei saa olla andekas, kuna ta saab halbu hindeid.
TÕDE:  Kehvad õpitulemused väljendavad vasturääkivust õpilase saavutuste ja tegelike võimete vahel. Probleemi põhjuseid on erinevaid tulenevalt iga lapse kogemustest. Andekatel lastel võib hakata igav, nad võivad muutuda pahurateks, mille tulemusena kaotavad huvi, omandavad halvad õpiharjumused või muutuvad koolikeskkonnas ebakindlateks. Mõned õpilased võivad hakata oma võimeid peitma püüdes sotsiaalselt eakaaslastega sobituda, teistel võib jällegi esineda õpiraskusi, mis andekust varjavad. Mis iganes põhjuseks, on äärmiselt oluline, et täiskasvanutepoolne hoolikas ja tähelepanelik abi aitaks erivõimelisel lapsel madalast saavutusvajadusest välja murda, et oma potensiaali täiel määral rakendada.

MÜÜT: Andekad lapsed on koolis rõõmsad, populaarsed ja hästi kohanenud.
TÕDE: Mitmed erivõimelised lapsed tulevad oma kogukonnas ja koolikeskkonnas suurepäraselt toime. Siiski leidub andekaid lapsi, kes on erineva emotsionaalse ja moraalse intensiivsusega, tundlikud neile seatud ootuste ja tunnete suhtes, perfektsionistid ning sügavalt mures ühiskondlike probleemide pärast. Teised jällegi ei jaga klassikaaslaste huve, mille tulemuseks on eraldatus või narrimine. Tulenevalt sellistest raskustest muutub kooliskäimine pigem katsumuseks kui rõõmsaks kogemuseks.

MÜÜT:  See laps ei saa olla andekas, kuna tal on erivajadus.
TÕDE: Mõnedel andekatel lastel on ka õpiraskused või muud erivajadused. Need „kahekordselt erilised“ õpilased jäävad sageli tavaklassis märkamatuteks, kuna nende erivajadus ja andekus varjavad vastastikku üksteist jättes lapsest „tavalise“ õpilase mulje. Leidub kahekordselt erilisi õpilasi, kellel esineb õpiraskuseid, mille tulemusena ei peeta neid edasijõudnutele mõeldud programmide jaoks sobilikeks. Mõlemal juhul on oluline keskenduda lapse võimetele ning pakkuda talle lisaks õpiabile ka võimetele vastav õppekava.

MÜÜT: Andekate õpetamine eeldab külluslikult ressursse.
TÕDE: Erivõimelistele lastele võimetekohase hariduse pakkumine ei vii ilmtingimata pankrotti. Täielikult väljatöötatud andekate õppeprogramm võib tunduda tohutult mastaapne ja keerukas ettevõtmine. Kuid selle alustamiseks piisab vaid ringkonna ja kogukonna liikmete poolsest mõistmisest, et andekad lapsed vajavad midagi teistsugust, pühendumusest pakkuda võimetekohast õppekava ja juhendamist ning asjakohast õpetajakoolitust, mis võimaldaks andekust ära tunda ja edasi arendada.

26 käitumisreeglit, mida iga laps peaks teadma

Sinu lapse ebaviisakas käitumine ei pruugi olla tahtlik. Vahel lapsed lihtsalt ei taipa, et viisakas ei ole täiskasvanutele vahele segada, nina nokkida või inimesi valjuhäälselt kommenteerida. Igapäeva saginas ja ajanappuses jääb tihti vanematel vähem aega lastele käitumisreegleid selgitada. Tugevdades kodus neid alljärgnevaid käitumisreegleid, kasvatad sa üles viisaka, lahke, südamliku ja meeldiva lapse.

26 käitumisreeglit, mida IGA laps peaks teadma:

  1. Kui soovid midagi, tee seda viisakalt, öeldes: “Palun”.
  2. Kui sulle pakutakse midagi, täna viisakalt andjat.
  3. Ära sega täiskasvanute vestlusele vahele. Nad lõpetavad vestluse, seejärel vastavad sulle.
  4. Kui tõepoolest vajad kiiret reageerimist, tee seda viisakalt, kasutades väljendit: “Vabandust, ma sooviksin vahele segada.”
  5. Kui sul tekib kahtlus midagi tehes, küsi alati täiskasvanu käest üle. See hoiab ära hilisemad pahandused.
  6. Keegi ei taha kuulda asjadest, mis sulle ei meeldi. Hoia need enda teada või aruta neid koos sõpradega või vanematega sobilikus kohas.
  7. Mitte kunagi ära kommenteeri teise inimese välimust. Südamest tehtud komplimendid on seevastu alati teretulnud.
  8. Kui küsitakse “Kuidas sul läheb?”, siis vasta viisakalt ning küsi samamoodi ka vastu.
  9. Kui lahkud sõbra juurest, siis alati täna teda ja tema vanemaid koosveedetud toreda aja eest.
  10. Sisenemisel koputa alati uksele ja oota natuke enne sisenemist.
  11. Kui helistad kellelegi, esmalt tutvusta end ja seejärel palu telefonile inimest, kellega soovid rääkida.
  12. Ole tänulik iga kingi üle, mis sulle tuuakse.
  13. Ära kasuta roppe sõnu, nende väljendite kasutamine ei kaunista mitte kedagi.
  14. Ära kutsu inimesi õelate nimetustega.
  15. Ära naera mitte kellegi üle. See on alandav, julm ja lugupidamatu.
  16. Kui tunned teatris või mõnel muul üritusel igavust, istu ja oota vaikselt kuni esinejad lõpetavad oma tegevuse. Austa esinejaid ja ole viisakas.
  17. Kui müksad kogemata kedagi, ütle koheselt “Vabandust”.
  18. Aevastamisel ja köhimisel pane varrukas suu ette. Ära noki avalikult nina.
  19. Uksest väljudes silma, kas keegi peale sinu soovib veel lahkuda. Ole viisakas ja hoia ust lahti.
  20. Nähes, et keegi vajab abi, ole hea ja aita. Olgu selleks kas või naabritädil maha kukkunud ajalehe ulatamine.
  21. Kui täiskasvanu palub sinult abi, tee seda ilma virisemata.
  22. Kui keegi aitab sind, täna teda. Kindlasti aitab ta ka tulevikus sind.
  23. Kasuta söögiriistu õigesti. Kui sa seda ei oska, palu vanematel õpetada. Lauakombed on väga oluline osa igapäevaelus.
  24. Söögilauas, hoia salvrätikut süles või laual, et vajadusel oma suud saaksid pühkida.
  25. Ära upita end üle söögilaua. Kui soovid midagi, palu lähemal olevat inimest, kes aitaks.
  26. Ühistranspordiga sõites ole tähelepanelik ning paku istet eakale inimesele, lapseootel- või väiksese lapsega koos olevale naisele.

Kasutatud allikas: Parents.com

Eesti Lugemisühingu eksperdid soovitavad: õpeta laps raamatuid armastama

Kuidas on võimalik lapsed lugema panna ja säilitada nende huvi lugemise vastu?

Miks on lugemine nii oluline?

Lugemine …

  • aitab kujundada laste väärtushinnanguid.
  • tekitab elamusi ja pakub meelelahutust.
  • rikastab kujutlusvõimet ja sõnavara.
  • aitab võimaldada teadmisi.
  • arendab suhtlemisoskust.
  • on ajamasin, võimaldades näha minevikku ja reisida kujuteldavasse tulevikku.

SOOVITUSED LAPSEVANEMALE:

1. Loe ise, loe lapsele ette, loe koos lapsega. Kuula, kui laps sulle loeb. Räägi lapsele, kuidas sa ise lugema õppisid, mis olid sinu lemmikraamatud. Näita lapsele, et sa loed raamatuid, ajakirju, e-kirju, juhendeid, kokaraamatuid, koomikseid, filmi subtiitreid.

2. Loe lapsele iga päev ette. Enne veel, kui laps ise sõnu ja lauseid lugema hakkab, saab ta kuulda, kuidas täiskasvanu loeb ja mõtleb. Vali lugemiseks sobiv aeg ja mõnus koht.

3. Käi lapsega raamatukogus ja -poes. Võta raamatu kaasa reisile, polikliinikusse, külla. Pane kodus raamatud nii, et neid on kerge kätte saada.

4. Kirjuta lapsele kirjakesi, silte ja teateid. Osta koju lugemismänge, täheklotse, sõnakaarte, magnettähti. Palu sugulastel lapsele raamatuid kinkida.

5. Rõõmusta lapse edusammude üle: “Ma märkasin, et sa hoidsid raamatut õiget pidi käes! Sa tunned e-tähte! Oo, sa lugesid viis sõna ise kokku.”

6. Ole kannatlik. Ära võrdle last õe – venna või naabrilastega.

7. Jaga lapsega oma mõtteid: “See oli küll naljakas! Kui ma seda kohta lugesin, kujutasin ma ette lõhna (häält, maitset, tundeid).”

8. Lugemise ajal ennustage koos lapsega, mis võiks edasi juhtuda. Kujutage koos ennast raamatu tegelaste olukorras. Arutage, mida tegelane parajasti mõtleb või tunneb. Küsige, kuidas laps olukorra lahendaks.

9. Jutustage koos raamatute ja ajakirjade piltide järgi. Meisterdage (voolige, maalige, liimige, kleepige) lugude tegelasi. Illustreerige loetud muinasjutte. Dramatiseerige lugusid käpik-või sõrmenukkudega. Kutsuge teisedki pereliikmed kaasa mängima.

10. Mõtelge ise lugusid välja. Laps joonistab pildi, sina kirjuta tekst juurde. Laps joonistab ja kirjutab ise (nii nagu oskab) ja loeb hiljem ette. Aita lapsel kirjutada (kui laps küsib). Las laps loeb õdedele-vendadele, vanavanematele, sõpradele ette.

11. Nautige koosolemist ja lugemist. Lugege ilusamaid või põnevamaid kohti korduvalt.

Mida sina, armas lugeja, oma lapsele viimati ette lugesid? Kuidas sa õpetad oma last raamatuid armastama?

Räägi seda lapsele kurejuttude asemel

Seksuaalne areng on astmeline, oma sisemist ebakindlust tasub kuulata, kiiret ei ole.

Igas peres jõuab kord kätte aeg, kui tuleb seletada, mis on seksuaalsus, kust tulevad lapsed.

Alusta Algusest. Seksuaalkasvatus ei ole müstiline, ülejäänud elust eraldi seisev teadus. See on osa inimeseks kasvamisest. Sõltub vanemast, kas ta tahab ja suudab olla järeltulijale mõistvaks ja suunavaks kaasteeliseks.

Anna lapsele õiget ja elutervet teavet siis, kui see talle huvi pakub ja ta seda vajab. Laps kasvab seksuaalselt terveks inimeseks läheduse ja helluse kaudu. Tema arengut austav õpetus on kõnelemine tunnetest, oma peaga mõtlemisest, õigustest ja kohustustest. See on väärtushinnangute kasvatamine, eetika ja inimlikkus.

Millises vanuses mida õpetada?

Kuni 2-aastased:
kogu keha on hea, kõigi kohtade jaoks on head nimed. Lähedus, rahustavad puudutused, turvalisus. Nautimine ja enda puudutamine on lubatud, küll ei saa kõiki kohti igas olukorras puudutada.

Kuni 4-aastased:
selgita lihtsalt paljunemist. Lihtsad vastused küsimustele. Tüdrukud, poisid, naised, mehed on ühtemoodi head.

Kuni 6-aastased: õige sõnavara kehaga seoses. Suguelundite erinevused. Käitumisreeglid: privaatsus, kõike ei ole kombeks teistele näidata, teiste nähes teha. Igaühe keha on tema enda oma, iga selle koht on väärtuslik, seksuaalsus ja armastamine on toredad asjad. Tunnete nimetamine ja nende valitsemine.

Kuni 8-aastased: info keha ja ka murdeea kohta. Erinevuste tunnistamine. Käitumiskombed, sõpruse reeglid. Ohtlike olukordade äratundmine: on haigeid inimesi, kes soovivad last seksuaalselt puudutada. Kuidas ohtlikuna tunduvates olukordades tegutseda.

Kuni 10-aastased:
seksuaalsus võib viia tegudeni, see on aga alati vabatahtlik. Õige ja vale tegutsemise erinevused. Seksuaalsust puudutavad väärtushinnangud ja normid. Eneseväärikuse ja enesemääramisõiguse tugevdamine.

Kuni 12-aastased: selgita, mis on õige, mis vale, mis lubatud, mis keelatud. Kohmetusest, tundlikkusest, ebaküpsusest kõnelemine. Lähedusega kaasnev turvalisus.

Kuni 14-aastased:
ära hülga oma järeltulijat, ükskõik kui raevukalt ta sind tõrjub, teeb rumalusi, eksisamme. Ole oma lapse jaoks kohal, kui ta sind vajab. Kõnele kurameerimisest, sõprusest, usaldusest. Seksuaalne areng on astmeline, oma sisemist ebakindlust tasub kuulata, kiiret ei ole.

Kuni 16-aastased: rasedusest ning suguhaigustest hoidumiseks tuleb neist asjadest kõnelda. Toeta ja hooli. Õpeta vastutust: mida see tähendab, kuidas kantakse vastutust seksuaaltervise osas. Väärtuskasvatust, piiride seadmist ja tugevat toetust läheb vaja kogu aeg, kuni täiskasvanuks saamiseni.

 Refereeritud http://naistekas.delfi.ee/