Category

Komplikatsioonid

Category

Kodussünnitus kui valikuvõimalus

Sünnitamist kui inimese paljunemise viisi on tuhandeid aastaid kestnud arengu jooksul lihvitud just niisuguseks, nagu see praegu on. Usun, et looduse valitud rada on parim ning seda on üsna raske täiustada.

Läbi aegade on sünnitusega olnud seotud erinevad tabud ja moed. Kuid tsivilisatsiooni katsed sünnitamist kuidagi „parandada” on üksteise järel läbi kukkunud. Need on osutunud kõlbmatuks kui ebatõhusad või isegi ohtlikud kas emale või lapsele.

Sünnitusprotsessi käivitumist ja toimumist juhivad hormoonid, mis tekivad ajus. Selleks, et hormoonid saaksid loomulikult toimida ja sünnitus sujuks, vajab sünnitav naine sobivat keskkonda. Sünnitav naine vajab intiimset ja turvalist paika ning abiks inimest, keda ta usaldab ja tunneb. Pingevabas seisundis ja turvalises ümbruses tuleb naine sünnitusega ise instinktiivselt toime. Kõik see on väga oluline ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.

Ämmaemand on normaalsünnituse ja raseduse spetsialist
Meil ollakse harjunud sünnitusabi just naistearstide-günekoloogidega seostama. Sageli ei teagi last ootav naine, et naistearsti ukse taga pikas järjekorras istumise asemel võiks ta külastada hoopis ämmaemandat, kellelt saaks nõu või abi ning leiaks mõistmist ja tuge. Sünnitusmajaski on just ämmaemand see, kes võtab sünnituse vastu ning toetab ja nõustab ema imetamisel ja muis asjus.

Kui sünnitus ja sünnitusjärgne periood kulgeb ilma tõsiste probleemideta, võib juhtuda, et sünnitusmajas ei kohtutagi naistearstiga. Nendes riikides, kus ämmaemandus on hästi välja arenenud, on reeglina väga head sünnitusabialased näitajad (näiteks Rootsis, Taanis, Madalmaades ja Inglismaal). Kui arvate nüüd, et nimetatud on lihtsalt kõrge elatustasemega riike, siis eksite: USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias on sünnitusabi väga tehnoloogiline ja meditsiiniline, aga samas ei ole tulemused parimate seas.

Kodusünnitus Euroopas, Hollandi näide
Kuni Teise maailmasõjani sünnitati kõikjal maailmas peamiselt kodus. Arenenud Euroopa riikides hakkas haiglas sünnitamine populaarsust koguma 1930-ndatel aastatel. Sellest ajast peale on kodusünnituste osatähtsus pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 0,5 – 2% sünnituste arvust.

Tänapäeval on planeeritud kodusünnitus väheste perede hoolikalt kaalutletud otsus. Paljudes riikides on kodusünnitus elitaarne ja kallis. Aga mitte Hollandis.

Hollandlased ei ole loobunud traditsioonist kodus sünnitada. Praegu tuleb seal ligi 35 protsenti lastest ilmale kodus. Linnades, kus on rohkesti immigrante, on see protsent madalam, maakohtades aga kõrgem, ulatudes paikkonniti pea 70 protsendini. Samal ajal on selle riigi sünnitusabi kvaliteedinäitajad ühed paremate hulgas maailmas.

Taanis ja Inglismaal läbiviidud uuringud näitavad, et kodusünnitus on haiglasünnitusest turvalisem, kui on täidetud teatud tingimused. Hollandis on väga tugev ja pikkade traditsioonidega ämmaemandus ning kodus sünnitamine on tähtis osa sellest unikaalsest ja hästi toimivast süsteemist.

Ämmaemand jälgib naist raseduse ajal. Kui raseduse jooksul avastatakse normist kõrvalekalle, mille tõttu beebiootaja vajab põhjalikumaid uuringuid või ravi, suunatakse ta arsti juurde ja vajadusel ka haiglasse. Kui kõik on korras, võib naine kodus sünnitada. Ta võib ka valida haiglasünnituse, ainult et siis tuleb kinni maksta see osa arstiabist, mille võrra haiglasünnitus on kodusünnitusest kallim. Ka sünnitusjärgselt külastab ämmaemand koos õde-koduabilisega ema ja beebit nii sageli ja nii kaua, kui see on vajalik.

Sünnitusabi areng Eestis
Eestis on ämmaemandaid koolitatud alates 19. sajandi algusest. Loomulikult sündisid ka Eestis tited kodus. Tavaliselt kutsuti appi ravitseja või ämmaemand. Kui tekkisid probleemid, kutsuti kohale arst. Enamik lapsi sündis kodus kuni 1940-ndate keskpaigani, nõnda on haiglas sünnitamise traditsioon Eestis alles 60-aastane.

Nõukogude aja algul Eesti sünnitusabi reorganiseeriti – et iga lapseootel kodanik algusest peale arvele võtta, tuli kõigil naistel haiglasse sünnitama minna. 1950-ndatel loodi tihe väikehaiglate võrk, neist peaaegu igaühes olid kohad ka sünnitajatele.

60-ndatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80-ndatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõikidesse rajoonikeskustesse. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud.

Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja umbisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand. Uue iseseisvuse ajaga on meie sünnitusmajad ja sünnitusabi teinud läbi suure muutuse paremuse suunas.

Euroopas valitseb valikuvabadus
Euroopas sünnitatakse ka kodus. Vajadus kodusünnituste legaliseerimise järele on olemas meilgi. See tekkis juba 1990-ndate alguses koos aktiivsünnituse idee levikuga Eestis. On küllalt naisi, kes tahaksid kodus sünnitada ja kindlasti leidub ka ämmaemandaid, kes oskavad ja tahavad neid aidata.

Et kodusünnitus oleks võimalik ja turvaline, on vajalik väga tihe koostöö kodusünnitusi vastuvõtvate ämmaemandate ja sünnitusmajade vahel, et esimesel vajadusel tagada sünnitajale abi saamine haiglas. Põhimõtteliselt ei tohiks sellise süsteemi loomiseks Eestis takistusi olla.

Miks peaks sünnitama kodus?
Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline toiming, vaid eelkõige pereelu suursündmus. Juba aastaid teeme jõupingutusi, et muuta sünnitusmaju kodusemaks. Samal ajal on see turvaline paik kogu aeg olemas olnud – naise enda kodus. Rahulik, tuttav ja turvaline keskkond peaks olema sünnituseks ideaalne.

Uuringud on näidanud, et kodusünnitusel esineb vähem häireid ja kõrvalekaldeid kui haiglasünnitusel, mistõttu vajatakse vähem meditsiinilist sekkumist. Kuna jäävad ära haiglasseminekust tingitud stress ja hirmud, on sünnitaja enesekindlam ja otsustusvõimelisem. Samuti ei puutu ema ja beebi kokku ohtlike haiglabakteritega.

Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodusünnitust.

Kodus on sünnitaja perenaise ja võõrustaja rollis. Ämmaemand on külaline. Haiglas on rollid vastupidised. Samas tuleb arvestada, et kodus sünnitamise kasuks otsustades võtab pere vastutuse endale. Haiglasünnituse puhul aga jääb vastutus meditsiinipersonalile.

Kodusünnitust planeeriva pere argumendid võiks lühidalt kokku võtta nii :
•    kodus on tuttav ja turvaline keskkond, kus naine tunneb end vabalt
•    kontakt abistajatega on lähedasem
•    naine pole passiivselt juhitav, vaid oma sünnituse juures aktiivne osaline
•    naist ei eraldata hetkekski lapsest ega mehest
•    kodusünnitus on peresündmus, mis mõjutab emotsionaalselt kogu edaspidist pereelu

Tuleks aktsepteerida järgnevaid naiste õigusi, mis tulenevad otseselt üldistest inimõigustest:
•    igal naisel on õigus sünnitada enda polt valitud tingimustel (valida sünnitamise kohta ja asendit) WHO`s Summary of Research on Place of Birth.
•    kuna õigus valida sünnitamise kohta on naise õigus, ei pea selleks taotlema eraldi luba arstilt
•    kõigil sünnitavatel naistel, sõltumata sünnitamise kohast, on õigus kvalifitseeritud ämmaemanda abile
•    naisel on alati (kodu) sünnituse käigus õigus pöörduda haiglasse
•    vastsündinul on õigus saada arstiabi sõltumata sündimise kohast
•    vastsündinul on õigus saada sünnitunnistus ja sünnitoetusi sõltumata sünnikohast

Eestis on naisi, kes tahavad sünnitada kodus. Meist, ämmaemandatest ja tervishoiusüsteemist sõltub, kas nad saavad võimaluse oma valiku elluviimiseks ning kas neile osutatakse professionaalset abi. Alati on olnud inimesi, kelle jaoks see on sama tähtis küsimus kui ellujäämine, vabadus elada elu omal viisil ja sooritada iseenese ja ühiskonna väärtushinnangute järgi oma valik.

Autor: Ingrid Kaoküla, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Plaaniline ja erakorraline keisrilõige

On olemas kahte sorti keisrilõiget. Plaaniline keiser tähendab, et keisrilõige tehakse enne kui sünnitustegevus jõuab alata, erakorraline keiser tehakse tavaliselt siis, kui sünnitustegevus on alanud ning selle jooksul ilmnevad teatud komplikatsioonid. Keisrilõike vajalikkust arutatakse alati patsiendiga.

Arst võib soovitada plaanilist keisrit kui:

• Sul on raskekujuline preeklampsia, mis ohustab nii sinu kui beebi tervist
• Põed haigust, nõuab suure pingutuse ja stressi vältimist
• Sa ootad kolmikuid või isegi nelikuid
• Platsenta asub emakaelas ja muudab vaginaalse sünnitamise võimatuks
• Beebi on kõhus risti ja tema asendit ei saa muuta
• Beebi on sünnitusteede läbimiseks liiga suur
• Beebi on tuharseisus. Kas kõik tuharseisus beebid peaksid sündima keisri teel, on vaieldav. Mõned arstid eelistavad beebi raseduse lõpus õigesse asendisse pöörata või anda emale võimalus proovida ise sünnitada. Kui su beebi on tuharseisus, räägi oma arsti või ämmaemandaga, kuidas sa sünnitada sooviksid. Kumb variant beebi jaoks kõige ohutum on, pole seni veel teaduslikku kinnitust saanud.

Erakorraline keiser võib muutuda möödapääsmatuks pärast sünnitutegevuse algust kui:

• Beebi südamelöögid aeglustuvad, sest ta ei tule tuhudega toime
• Emakakael ei avane või avaneb nii aeglaselt, et nii ema kui laps on juba kurnatud
• Platsenta hakkab emakaseinalt irduma ja tekib verejooksu oht
• Laps ei liigu sünnitusteedesse, sest vaagen on liiga väike ja laps ei pääse läbi
Kui arst teeb sulle ettepaneku plaanilise või erakorralise keisri tegemiseks, küsi kindlasti, mis põhjusel seda soovitatakse. Isegi hädaolukorras on peaaegu alati aega emale või tema tugiisikule lühidalt seletada, miks keisrilõiget antud olukorras vajalikuks peetakse.
Pärast lapse sündi on oluline oma arstilt või ämmaemandalt täpselt küsida, miks keisri kasuks otsustati, et teaksid järgnevate raseduste puhul arvestada, kas keiser võib osutuda vajalikuks või mitte.

Mis juhtub keisrilõike ajal?

Keisrilõige Foto:Internet


Erakorralise keisri ajal toimub väga palju väga lühikese aja jooksul. Plaanilise keisrilõike puhul on sind ümbritsev atmosfäär märksa rahulikum.

Operatsioonile eelnevad sündmused toimumise järjekorras:

• Sinult palutakse allkirja kinnitamaks, et oled operatsiooniga nõus (kui su tervislik seisund seda ei võimalda, kirjutab alla su tugiisik)
• Sinu käeseljale paigaldatakse kanüül
• Su häbemekarvad aetakse ära (kui aega on piisavalt, palutakse seda võibolla sul endal teha)
• Sulle antakse juua rohtu, mis tasakaalustab mao happelisust
• Sul palutakse eemaldada kõik ehted. Kui sul on mõni eriline sõrmus, mida tahad kanda, teibib õde selle kinni
• Anestesioloog teeb sulle epiduraali, seljatuimestuse või üldnarkoosi
• Sulle paigaldatakase põie tühjendamiseks siiber

Milline narkoos?

Tänapäeval tehakse enamikes haiglates keisrilõiked pigem kohaliku tuimestuse kui üldnarkoosi all. See tähendab, et sa oled lapse sündides ärkvel. Kohaliku tuimestuse puhul on ka verekaotus väiksem ning operatsioonist toibumine võtab vähem aega.

Kohalik tuimestus
See tähendab kas epiduraali või seljatuimestust. Kui keisri tegemine otsustakse sünnitustegevuse käigus, võib epiduraal olla sulle juba eelnevalt tehtud. Sellisel juhul on tihti võimalik tuimesti kogust operatsiooni jaoks lihtsalt suurendada.
Teine võimalus on seljatuimestus, mis tehakse ühe süstlatorkega alaselga. See mõjub kiiresti, annab tugeva tuimestuse ning kaob umbes 5-6 tunniga, vaigistades valu ka pärast operatsiooni.

Üldnarkoos
Kui sind kohutab mõte sellest, et sa operatsiooni ajal ärkvel oled, eelistad ilmselt üldnarkoosi. Sel puhul palutakse sul hingata veidi läbi hapnikumaski, enne kui tuimesti läbi kanüüli verre süstitakse.
Kui oled unne suikunud, vajutab anestesioloog sinu kaelale, et seeditud toit ei satuks hingamisteedesse ja kopsudesse. Enda ümber toimuvat hakkad sa taluma alles umbes tund aega pärast operatsiooni lõppu, kui narkoosi mõju kaduma hakkab ja sa üles ärkad.
Tõenäoliselt vaevab sind nõrkus ja võimalik, et sa ei tunne lapse vastu esialgu üldse huvi. Kui sul oli plaanis last rinnaga toita, anna sellest ämmaemandale teada enne operatsiooni, et ta saaks lapse su rinnale panna kui sina veel alles toibud. Keha toidab rinnapiima hoolimata sellest, kas sa oled ärkvel või ei.

Operatsioon

Sisselõike tegemisest beebi sündimiseni kulub kokku umbes 10 minutit.
Ärkvel olles näed, kuidas operatsioonisaal inimestega täitub. Seal on:
• sinu tugiiisik
• anestsioloog
• kirurg
• abikirurg
• ämmaemand (iga lapse kohta üks)
• arst (samuti iga lapse kohta üks)

Sa kuuled:
• Operatsioonil kasutatavate instrumentide kõlksumist
• Südametööd mõõtva monitori piiksumist
• Imemishääli, mida tekitab vete puhkemine
• Sind ümbritsevate inimeste pominat

Sa tunned:

Imelikku tunnet, justkui keegi jookseks sul kõhus ringi! See pole valus, kuid on imelik ja võib olla hirmutav, kui arvasid, et sa ei tunne mitte kui midagi.

Kui beebi on sündinud, näidatakse teda korraks ning viiakse siis palati teise otsa, kus arst ta üle vaatab ja kontrollib, kas beebi ikka korralikult hingab. Kui lapsega on kõik korras, tuuakse ta operatsiooni lõpuni sinu juurde.
Kirurg eemaldab platsenta ja seejärel kulub umbes 40 minutit lihaste, rasvkoe ja naha kinniõmblemiseks, mis on beebi kättesaamiseks lahti lõigatud. Pindmise naha sulgemiseks võidakse kasutada klambreid, ühte pikka õmblust või üksikuid õmblusi.

Milline on keisrilõike arm?

Tavaliselt tehakse horisontaalne sisselõike häbemekarvade piirist veidi allapoole. Kui karvad tagasi kasvavad ja haav hõbedaseks muutub, on seda vaevu näha. Vahest tehakse aga kõhu keskele vertikaalne sisselõige, mis on küll harv, kuid teinekord ainus võimalust lapse või laste ilmaletoomiseks. Ka see arm muutub ajapikku vähem nähtavaks, kuid jääb siiski paremini märgatavamaks kui horisontaalne arm.

Pärast keisrit

  • Mõned päevad pärast keisrilõiget on oluline tarvitada head valuvaigistit, milleks võib olla:
  • Topeltkogus epiduraali, mida kasutati operatsioonil
  • Tugevate ravimite nagu petidiini, omnopooni või diamorfiini süstimine
  • Ära kannata vaikides. Kui kõht teeb valu, räägi sellest oma arstile. Parem on hoida valu kontrolli all ja kasutada valuvaigisit kui langeda depressiooni.

Sind võivad vallata täiesti erinevad tunded:

• Õnn, et laps sündis turvaliselt
• Kergendus, et elasid operatsiooni kenasti üle
• Kergendus, et sa ei pidanud sünnitusel kannatama või et sünnitus lõppes keisriga
• Pettumus või süütunne, kuna sa polnud võimeline loomulikul teel sünnitama
• Hirm, et sinu sisemus on kuidagi kahjustatud
• Kurbus, et kõhul on nüüd eluks ajaks arm
Kõik need tunded on täiesti normaalsed. Suurte operatsioonidega on alati raske toime tulla ja kui operatsioon ja sünnitus leivad aset üheaegselt, vajad sa paratamatult aega, et toimunuga harjuda.

Taastumine

Sind võidakse paigaldada intensiivravi osakonda või siis tavalisse sünnitusjärgsesse palatisse koos loomulikul teel sünnitanud naistega. Sinu eest hoolitsevad ämmaemandad, sind külastavad ka anestesioloog ja kirgug, et kontrollida, kas paraned korralikult. Palu neil toimunut selgitada ning uuri keisrilõike põhjuseid.

Mõned praktilised näpunäited, kuidas keisrilõikest edukalt toibuda:

• Et tulla toime kõhuoperatsiooni järgsete gaasidega, joo piparmündivett
• Kanna suuremaid aluspükse, mis ei rõhu armile.
• Muretse paar susse, mille kannaosa on lahti. Nii ei pea sa nende jalgapanemiseks kummardama
• Esimestel päevadel võid beebi tõstmisel abi vajada

VAATA KA VIDEOT KEISRILÕIKEST

Allikas: http://www.babyworld.com

Tangide ja vaakumpumbaga aidatud sünnitus

Kui sünnitus ei kulge alati nii kui peaks, tuleb arstidel ja ämmaemandatel beebi sündimist tehniliste vahendite näiteks tangide või vaakumpumbaga aidata. Uuringute kohaselt on naise jaoks vaakumsünnitus palju valutum valik kui tangid. Beebi jaoks pole eriti vahet – nii vaakumi kui tangidega kaasnevad teatud minimaalsed riskid.

Tangid

Tangid näevad välja kui suured terasest salatilusikad.

Tangid näevad välja kui suured terasest salatilusikad. Enne, kui need saab beebi pea ümber panna, peab arst tupeava suurendamiseks tegema lahklihalõike. Eelneva epiduraali korral sa seda ei tunne. Kui sa seda aga palunud pole, tehakse sulle kohalik tuimestus.
Tangid koosnevad kahest osast – kõigepealt asetab arst õrnalt ümber beebi pea esimese poole, seejärel teise. Kui tangid on paigas, tuleb nad libisemise vältimiseks ära fikseerida. Järgmise tuhuga palutakse sul pressida ja arst tõmbab beebi välja.

Pärast sündi
Nii kui beebi on sündinud, tangid eemaldatakse ning arst vaatab lapse üle. Kui kõik on korras, antakse ta sulle kohe üle.

Riskid
Üldjuhul on tangidega ilmale aidatud beebid terved. Kuid sellele vaatamata kaasnevad teatud riskid:
• Beebi nägu võib olla tangidest tursunud.
• Vahel võivad beebi näo närvid olla kahjustatud. See on üldjuhul ajutine ning taastub esimese paari päevaga.
• Väga harva sünnib beebi tangisünnituse tagajärjel murdunud rangluuga.
• Mõnikord vanemad tunnevad, et tangide abil sündinud beebi on nõudlik ja rahutu. Paljud osteopaadid räägivad, et nad puutuvad oma töös kokku beebidega, kelle koljuluud on tangisünnituse tulemusel paigast nihkunud.

 

Samal ajal kui ema pressib, tõmbab arst vaakumpumba jõul lapse välja.

Vaakumpump
Vaakumpump on silikoonplastikust tehtud vahend, mille otsik kinnitatakse beebi pea külge. Kui see on paigas, imetakse sellest õhk välja. Piisava tõmbe tekkimiseks kulub umbes seitse minutit. Samal ajal kui ema pressib, tõmbab arst vaakumpumba jõul lapse välja.

Pärast sündi
Protseduur on sama nagu tangide puhul. Otsik eemaldakse lapse pea küljest ning kui arst on vastsündinu üle vaadanud, antakse ta emale.

 

Riskid
• Pumba otsik ei pruugi korralikult beebi pea külge haakuda ja vajab uuesti paigaldamist, mistõttu beebi sündimine viibib.
• Teinekord ei jäägi otsik paika ning beebi tuleb lõpuks tangide abil ilmale tuua.
• Mõnedel beebidel tekib koljusisene vaerevalum, ühel või teisel pool kolju keskjoont. See mõjutab vaid pea kudesid ja ei ole kuidagi soetud ajuga. Verevalum taandub 6-8 nädalaga.

Tangide ja vaakumpumba võrdlus

Tangid:
• Ema vajab enne protseduuri tugevat valuvaigistit
• Emale tuleb teha lahklihalõige
• On oht vigastada ema tuppe ja põit
• Beebi võib olla turses ning kannatada minimaalseid närvikahjustusi

Vaakumpump:
• Valuvaigisti ei ole ilmtingimata vajalik, sest pump ei tungi nii sügavale kui tangid
• Võimalik, et pumba otsikut saab beebi pea külge kinnitada ilma lahklihalõiketa
• Risk põit ja tuppe kahjustada on väiksem
• Beebil võib tekkida koljusisene verevalum
• Mõningatel juhtudel (kui beebi on sünnitusteedes kinni ning teda tuleb ümber pöörata) pole vaakumsünnitus võimalik ja tuleb kasutada tange

Sünnitusjärgne verekaotus

Verekaotus pole miski, millest sünnitusega seoses tahaks mõelda. Statistika kohaselt pole 95 protsendil sünnitajatest sellega probleeme, ent siiski on oluline teada, mis seda põhjustada võib ning konsulteerida arsti või ämmaemandaga.

Sünnitusjärgseks verekaotuseks peetakse rohkem kui 500 ml vere kaotust sünnitusele järgnevatel hetkedel. Kui keskmise, iseenesliku vaginaalsünnitusega kaotab naine umbes 500 ml verd, siis keisrilõike puhul tõuseb kaotus 800-1000 ml. 24 tunni jooksul pärast sünnitust esinevat verekaotust nimetatakse primaarseks, pärast 24 tundi sekundaarseks.

Verekaotuse tekkimise tõenäosust suurendavad järgmised riskitegurid:
• mitmikrasedus
• suurekaaluline laps
• ülekantud rasedus
• sünnituse stimulatsioon oksütotsiiniga
• üldnarkoos
• platsenta eesasetus
• platsenta irdumine
• magneesiumsulfaadi infusioon

Enamikel juhtudel on verejooksu põhjuseks emakasisese rõhu puudumine, mille korral ei tõmbu emakas verejooksu peatamiseks piisavalt kokku. Teiste põhjustena on täheldatud ka emakasse jäänud platsenta tükke, sünnitusteede traumasid (rebendeid ja haavandeid) ja klompide teket.

Verejooksu peatamiseks on mitmeid meetodeid, mille kasutamine sõltub verekaotuse põhjustest:
• emaka masseerimine
• alaspidi lamamine, nii et jalad on südamest kõrgemal
• hapnikku andmine
• ravimid
• operatsioon (emakaarterite sulgemine ja või emaka eemaldamine)

Verekaotuse ennetamine
Pärast lapse sünnitamist jälgitakse verejooksu vältimiseks kõiki naisi. Kohe pärast lapse sündimist jälgitakse platsenta eraldumist, et teada saada, millal platsenta sündima saab hakata. Koheselt mitteeralduv platsenta on üks verekaotuse riskitegureid.

Mõnedes haiglates tehakse verejooksu vältimiseks ja platsenta kergemaks sünnitamiseks naisele tavapärane oksütotsiinisüst. Samas eelistavad paljud loomulikku meetodit ja ootavad, kas verejooks tekib või mitte. Mõnes kohas soovitatakse hakata võimalikult kiiresti last imetama – see vallandab ema kehas loodusliku oksütotsiini, mis aitab emakal kiiremini kokku tõmbuda ja platsentat väljutada.

Emaka massaaži tehakse vereklompide väljutamiseks ja emaka toonuse kontrollimiseks, et see liigse verejooksu vältimiseks ikka kokku tõmbuks. Halb emaka toonus põhjustab 70 protsenti sünnitusjärgsetest verekaotustest. Et see võib tekitada ebamugavust või valusid, tuleks kasutada kõiki lõõgastumisvõimalusi ja hingamistehnikaid, et alakõhulihaseid mitte pingutada. Väga tugeva valu jaoks on olemas ka ravimid.

Verejooksu aitab ennetada ka põie tühjendamine. Ilma tuimestuseta naised saavad tavaliselt umbes tund pärast sünnitust ise WC-sse minna, kohaliku tuimestusega sünnitanu saab kasutada WC-d või siibrit erinevalt, ent tavaliselt hiljemalt tund aega pärast sünnitust, kui tuimestus on kadunud. Erandiks on keisrilõike abil sünnitanud naised, kellele võidakse paigaldada kas sisemine või otsene kateeter, mis aitab uriini väljutada ilma emakat häirimata.

Küsi oma arstilt, milliseid meetodeid eelistab kasutada tema ja uuri, millele pead sina tähelepanu pöörama, et võimalikku verekaotust ennetada.

Allikas: pregnancy.about.com

Keisrilõike riskid ja tüsistused

Operatsiooniriskid ja -tüsistused on seotud suurema verekaotusega kui vaginaalse sünnituse puhul tavaliselt. Foto:Dreamstime

Millised on keisrilõike riskid ja tüsistused?

Operatsiooniriskid ja -tüsistused on seotud suurema verekaotusega kui vaginaalse sünnituse puhul tavaliselt, operatsiooniaegsete naaberorganite vigastustega jne.

Narkoosiriskid on enamasti seotud reaktsioonidega keisrilõikel kasutatavatele ravimitele. Tõestatud on narkoosiravimite kaugtoimed lapsele, tõusnud on risk narkosõltuvuse tekkeks.

Operatsioonijärgsed riskid. Kõige sagedamateks tüsistuseks on operatsioonihaava põletik, mis vajavad antibiootikumravi ja pikemat haiglas viibimist. Üldnarkoosist ärkamine võib olla üsna ebameeldiv kogemus, samuti ka haavavalu ja sellest tulenevad probleemid liikumisel ja lapsega tegelemisel.

Riskid lootele. Tervele lootele on loodus andnud väga hea kohanemisvõime ja füsioloogilised mehhanismi, kuidas sünnitusest edukalt läbi tulla. Plaanilise keisrilõike puhul ei saa loote kohanemismehhanismid käivituda ja sellest tingituna on vastsündinul sageli hingamis, -kohanemis- ja imemisprobleemid.

Erinevate allikate põhjal