Category

Ettevalmistused

Category

Video: Soovitused sünnitajale ehk mida pakkida haiglakotti?

Mida lähemale sünnituse tähtaeg seda enam hakkavad emad mõtlema, mida haiglasse kaasa võtta. Järgnevalt mõned soovitused teistelt sünnitajatelt ehk emadelt endilt.

Kindlasti haara kaasa dokumendid, kas ID-kaart või pass ning rasedakaart. Ära unusta mobiili, laadijat, fotoaparaati, varupatareisid või laadijat ning mälukaarti.

Mida selga panna?

Haiglasse minnes võiks seljas olla mugavad riided – dressid ja t-särk on ideaalsed. Ära unusta vähemalt ühte komplekti varuriideid.

Jalas võiksid olla libisemist takistavad sokid, ka sussid või kergelt jala otsa lükatavad plätud.

Paki kaasa vähemalt kaks paari imetamisrinnahoidjaid ja rinnapadjad. Isegi kui sa ei kavatse last rinnaga toita, kuluvad need ära lekkiva piima imamiseks. Kindlasti on vaja kaasa võtta hommikumantel ning eest nööbitav öösärk, mis teeb imetamise lihtsamaks.

Mugavaid aluspükse võiks kaasas olla 3-5 paari. Apteegist on võimalik osta ka ühekordseid aluspükse ja kindlasti ära unusta sünnitusjärgseid sidemeid tugeva veritsuse jaoks.

Mida pakkida haiglakotti?

Tualetttarbed

Võta kaasa ihupiim ja kehaõli, millega saab vajadusel ka seljamassaaži teha.

Nimekirjas võiksid olla ka juuksehari ja patsikumm, seep, šampoon ja palsam, mõned rätikud ja vannilina, hambahari ja hambapasta, küünekäärid mis sobiksid ka beebile ning muud tualett-tarbed, millega igapäevaselt harjunud oled.

Ka võiks kaasas olla veepihusti või aloe vera’ga niisutatud salvrätikud, mis sünnitamise ajal jahutust pakuvad.

Paki kaasa veel ka huulepalsam, sest kuiv haigla õhk võib huuled valusaks teha.
Kuigi see võib enne sünnitust täiesti tühise asjana tunduda ei teeks paha, kui võtaksid kaasa ka mõned meigitarbed esimeste perefotode tarvis.

Ajaviiteks ja rahustuseks…

…sobivad MP3-mängijad ja tahvelarvutid või kaasaskantavad videomängud. Paki kotti ka mõned ajakirjad ja raamatud kergeks lugemiseks.

Kirjutustarbed

Vajadusel saad kirjutada üles beebi ärkamised, söögikorrad ja mähkmevahetused. Samuti on hea kirjutada üles tekkinud küsimusi, mida hiljem ämmaemandale või arstile esitada.

Kui haiglatoit pole meeltmööda paki kaasa ka tervislikud suupisted. Eriti hästi sobivad kuivatatud puuviljad ja pähklid. Joogiks teekotikesed lemmikteega. Puuviljamahl ning mineraalvesi. Võta kaasa ka kõrs, et joomist lihtsustada.

Mida beebile kaasa võtta?

Kindlasti kojutuleku riided. Olenevalt aastaajale mõtle ka väliriiete peale nagu mütsid, sokid ja sallid. Haiglasolekuriided, vähemalt 1-2 komplekti. Soovituslik on pakkida kaasa ka mähkmed. Kaasas võiks olla ka mõni soe tekikene. Kindlasti ka lutipudel ja lutt juhuks, kui on vaja lapsele lisapiima või rinnapiima asendajat anda.

Ning lõpuks turvahäll kojusõiduks. Selle saab tugiisik muidugi hiljem järele tuua aga ei teeks paha, kui see juba kuskil ukse lähedal valmis oleks.

Juhuks, kui sa ei kavatse last rinnaga toita palutakse sul mõnes sünnitushaiglas steriliseemis- ja toitmisvarustus, sealhulgas ka piimasegud, ise kaasa võtta. Pea nõu oma ämmaemanda või haiglaga, millised asjad on haigla poolt ja mida pead kindlasti ise kaasa võtma.

Kodussünnitus kui valikuvõimalus

Sünnitamist kui inimese paljunemise viisi on tuhandeid aastaid kestnud arengu jooksul lihvitud just niisuguseks, nagu see praegu on. Usun, et looduse valitud rada on parim ning seda on üsna raske täiustada.

Läbi aegade on sünnitusega olnud seotud erinevad tabud ja moed. Kuid tsivilisatsiooni katsed sünnitamist kuidagi „parandada” on üksteise järel läbi kukkunud. Need on osutunud kõlbmatuks kui ebatõhusad või isegi ohtlikud kas emale või lapsele.

Sünnitusprotsessi käivitumist ja toimumist juhivad hormoonid, mis tekivad ajus. Selleks, et hormoonid saaksid loomulikult toimida ja sünnitus sujuks, vajab sünnitav naine sobivat keskkonda. Sünnitav naine vajab intiimset ja turvalist paika ning abiks inimest, keda ta usaldab ja tunneb. Pingevabas seisundis ja turvalises ümbruses tuleb naine sünnitusega ise instinktiivselt toime. Kõik see on väga oluline ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.

Ämmaemand on normaalsünnituse ja raseduse spetsialist
Meil ollakse harjunud sünnitusabi just naistearstide-günekoloogidega seostama. Sageli ei teagi last ootav naine, et naistearsti ukse taga pikas järjekorras istumise asemel võiks ta külastada hoopis ämmaemandat, kellelt saaks nõu või abi ning leiaks mõistmist ja tuge. Sünnitusmajaski on just ämmaemand see, kes võtab sünnituse vastu ning toetab ja nõustab ema imetamisel ja muis asjus.

Kui sünnitus ja sünnitusjärgne periood kulgeb ilma tõsiste probleemideta, võib juhtuda, et sünnitusmajas ei kohtutagi naistearstiga. Nendes riikides, kus ämmaemandus on hästi välja arenenud, on reeglina väga head sünnitusabialased näitajad (näiteks Rootsis, Taanis, Madalmaades ja Inglismaal). Kui arvate nüüd, et nimetatud on lihtsalt kõrge elatustasemega riike, siis eksite: USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias on sünnitusabi väga tehnoloogiline ja meditsiiniline, aga samas ei ole tulemused parimate seas.

Kodusünnitus Euroopas, Hollandi näide
Kuni Teise maailmasõjani sünnitati kõikjal maailmas peamiselt kodus. Arenenud Euroopa riikides hakkas haiglas sünnitamine populaarsust koguma 1930-ndatel aastatel. Sellest ajast peale on kodusünnituste osatähtsus pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 0,5 – 2% sünnituste arvust.

Tänapäeval on planeeritud kodusünnitus väheste perede hoolikalt kaalutletud otsus. Paljudes riikides on kodusünnitus elitaarne ja kallis. Aga mitte Hollandis.

Hollandlased ei ole loobunud traditsioonist kodus sünnitada. Praegu tuleb seal ligi 35 protsenti lastest ilmale kodus. Linnades, kus on rohkesti immigrante, on see protsent madalam, maakohtades aga kõrgem, ulatudes paikkonniti pea 70 protsendini. Samal ajal on selle riigi sünnitusabi kvaliteedinäitajad ühed paremate hulgas maailmas.

Taanis ja Inglismaal läbiviidud uuringud näitavad, et kodusünnitus on haiglasünnitusest turvalisem, kui on täidetud teatud tingimused. Hollandis on väga tugev ja pikkade traditsioonidega ämmaemandus ning kodus sünnitamine on tähtis osa sellest unikaalsest ja hästi toimivast süsteemist.

Ämmaemand jälgib naist raseduse ajal. Kui raseduse jooksul avastatakse normist kõrvalekalle, mille tõttu beebiootaja vajab põhjalikumaid uuringuid või ravi, suunatakse ta arsti juurde ja vajadusel ka haiglasse. Kui kõik on korras, võib naine kodus sünnitada. Ta võib ka valida haiglasünnituse, ainult et siis tuleb kinni maksta see osa arstiabist, mille võrra haiglasünnitus on kodusünnitusest kallim. Ka sünnitusjärgselt külastab ämmaemand koos õde-koduabilisega ema ja beebit nii sageli ja nii kaua, kui see on vajalik.

Sünnitusabi areng Eestis
Eestis on ämmaemandaid koolitatud alates 19. sajandi algusest. Loomulikult sündisid ka Eestis tited kodus. Tavaliselt kutsuti appi ravitseja või ämmaemand. Kui tekkisid probleemid, kutsuti kohale arst. Enamik lapsi sündis kodus kuni 1940-ndate keskpaigani, nõnda on haiglas sünnitamise traditsioon Eestis alles 60-aastane.

Nõukogude aja algul Eesti sünnitusabi reorganiseeriti – et iga lapseootel kodanik algusest peale arvele võtta, tuli kõigil naistel haiglasse sünnitama minna. 1950-ndatel loodi tihe väikehaiglate võrk, neist peaaegu igaühes olid kohad ka sünnitajatele.

60-ndatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80-ndatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõikidesse rajoonikeskustesse. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud.

Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja umbisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand. Uue iseseisvuse ajaga on meie sünnitusmajad ja sünnitusabi teinud läbi suure muutuse paremuse suunas.

Euroopas valitseb valikuvabadus
Euroopas sünnitatakse ka kodus. Vajadus kodusünnituste legaliseerimise järele on olemas meilgi. See tekkis juba 1990-ndate alguses koos aktiivsünnituse idee levikuga Eestis. On küllalt naisi, kes tahaksid kodus sünnitada ja kindlasti leidub ka ämmaemandaid, kes oskavad ja tahavad neid aidata.

Et kodusünnitus oleks võimalik ja turvaline, on vajalik väga tihe koostöö kodusünnitusi vastuvõtvate ämmaemandate ja sünnitusmajade vahel, et esimesel vajadusel tagada sünnitajale abi saamine haiglas. Põhimõtteliselt ei tohiks sellise süsteemi loomiseks Eestis takistusi olla.

Miks peaks sünnitama kodus?
Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline toiming, vaid eelkõige pereelu suursündmus. Juba aastaid teeme jõupingutusi, et muuta sünnitusmaju kodusemaks. Samal ajal on see turvaline paik kogu aeg olemas olnud – naise enda kodus. Rahulik, tuttav ja turvaline keskkond peaks olema sünnituseks ideaalne.

Uuringud on näidanud, et kodusünnitusel esineb vähem häireid ja kõrvalekaldeid kui haiglasünnitusel, mistõttu vajatakse vähem meditsiinilist sekkumist. Kuna jäävad ära haiglasseminekust tingitud stress ja hirmud, on sünnitaja enesekindlam ja otsustusvõimelisem. Samuti ei puutu ema ja beebi kokku ohtlike haiglabakteritega.

Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodusünnitust.

Kodus on sünnitaja perenaise ja võõrustaja rollis. Ämmaemand on külaline. Haiglas on rollid vastupidised. Samas tuleb arvestada, et kodus sünnitamise kasuks otsustades võtab pere vastutuse endale. Haiglasünnituse puhul aga jääb vastutus meditsiinipersonalile.

Kodusünnitust planeeriva pere argumendid võiks lühidalt kokku võtta nii :
•    kodus on tuttav ja turvaline keskkond, kus naine tunneb end vabalt
•    kontakt abistajatega on lähedasem
•    naine pole passiivselt juhitav, vaid oma sünnituse juures aktiivne osaline
•    naist ei eraldata hetkekski lapsest ega mehest
•    kodusünnitus on peresündmus, mis mõjutab emotsionaalselt kogu edaspidist pereelu

Tuleks aktsepteerida järgnevaid naiste õigusi, mis tulenevad otseselt üldistest inimõigustest:
•    igal naisel on õigus sünnitada enda polt valitud tingimustel (valida sünnitamise kohta ja asendit) WHO`s Summary of Research on Place of Birth.
•    kuna õigus valida sünnitamise kohta on naise õigus, ei pea selleks taotlema eraldi luba arstilt
•    kõigil sünnitavatel naistel, sõltumata sünnitamise kohast, on õigus kvalifitseeritud ämmaemanda abile
•    naisel on alati (kodu) sünnituse käigus õigus pöörduda haiglasse
•    vastsündinul on õigus saada arstiabi sõltumata sündimise kohast
•    vastsündinul on õigus saada sünnitunnistus ja sünnitoetusi sõltumata sünnikohast

Eestis on naisi, kes tahavad sünnitada kodus. Meist, ämmaemandatest ja tervishoiusüsteemist sõltub, kas nad saavad võimaluse oma valiku elluviimiseks ning kas neile osutatakse professionaalset abi. Alati on olnud inimesi, kelle jaoks see on sama tähtis küsimus kui ellujäämine, vabadus elada elu omal viisil ja sooritada iseenese ja ühiskonna väärtushinnangute järgi oma valik.

Autor: Ingrid Kaoküla, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Tugiisikutest võiks sünnitusel rohkem tolku olla

Ämmaemand Liis Pall Foto : Tiina Luht

TÜ kliinikumi naistekliinikus töötav Liis Pall kirjeldab uue elu algust ämmaemanda pilgu läbi ning kinnitab, et Eesti naised on tublid sünnitajad. Tugiisikute ettevalmistus seevastu lonkab.

Palli hinnangul sünnib suurem osa lastest loomulikult ehk ilma igasuguste abivahenditeta. „Selle all ma mõtlen vaakumsünnitust ja keisrilõiget,“ täpsustas ta. „Valuvaigisti kasutamine ei näita seda, et sünnitus ei oleks normaalne,“ kinnitas Pall ja lisas, et naised on läinud nii tubliks, et ei tahagi valuvaigisteid. „Tahavad ise hakkama saada.“

Milliseid valuvaigisteid enim kasutatakse?
Naerugaasi, veeprotseduure (dušši või vanni), steriilse vee süstimist naha alla ristluu piirkonda. Siis tuleb emakakaela lõõgastav süst ja viimane on alles epiduraal. Kõik oleneb naisest, millise ettevalmistusega ta on, kui sünnitama tuleb. Kas ta ei taha üldse valu tunda või tahab hästi loomulikult sünnitada.

Lääneriikides sünnib üha rohkem lapsi keisrilõikega, erinevate valuvaigistite või muude vahendite abil. Kuidas eesti naised ilma hakkama saavad?
Mitte et meie naised hästi tugevad oleksid, vaid tundub, et seal ollakse hädisemad. Kui naine tuleb Ameerikas sünnitama, siis on täiesti normaalne, et talle tehakse epiduraal. Kohe. Ei küsitagi nõusolekut. See tundub normaalsünnituse juurde käiv asi. Nemad seletavad seda sellega, et naine ei peagi sünnitusvalu tundma, kui on olemas sellised abivahendid.

Ühtpidi jälle mõtled, et ma peaks selle valu läbi elama. Mõned ütlevad, et see on nii valus, et roniks mööda seinu üles või hüppaks aknast alla. Kui laps kõhu peal on, siis need valud kaovad momentaalselt. See tundub hästi sürrealistlik ja utoopiline, aga on nii.

Küsitakse sageli, et millega saaks seda valu võrrelda: kas see on nagu hästi tugev kõhuvalu, migreenihoog või põletikulise hamba valu. Aga ei ole. See valu on, siis ta läheb ära, siis tuleb uuesti ja läheb jälle ära. Migreenihoog ja hambavalu on närivad valud.

Kas saab end kuidagi ise sünnituseks ette valmistada?
Kui raseduse ajal oled hullumiseni magusat söönud, siis on füüsiliselt hästi raske sünnitada.
See tundub muinasjutu moodi, aga saab ennast koos lapsega psühholoogiliselt ette valmistada: iga etapp enda jaoks läbi mõelda, kasvõi lapsega kokku rääkida, et ära siis mulle väga haiget tee, mina püüan hästi hingata, sulle hapnikku anda ja lõõgastuda.

Seal on vahe sees. Kui naine mõtleb ainult, kui valus see kõik on ja kui ma räägin talle, et proovi just hingata, tee see enda jaoks hästi tähtsaks, lapsel on vaja korralikult hapnikku saada. Kui ta mõned korrad ära hingab ja ma küsin, kuidas nüüd on, siis vastab, et ei olegi hull, ma täitsa suudan olla. Oluline on see, kuidas ma ise oma kehaga toime tulen. Kas ma hingan valu ära või hoian hambad ristis ja see on kolm korda valusam.

Peamine on siis õige hingamine?
Jah. Ka asendite vahetamine. Kui ei jõua püsti seista, kükitada või toolil istuda, ei peagi, aga võiks vahetada, et nüüd olla selili, nüüd külili ja siis neljakäpuli. Neid asendeid on palju. Kui ise ei oska või ei julge asendit võtta, siis me ämmaemandad abistame ja soovitame. Või ütleme mehele, et proovige, et ta tuleks nii, masseerige teda, aidake istuma.

Milline asend on sünnituseks kõige kergem?
See on nii individuaalne. Kes tahab olla poolistukil, kes istuda, kes käpuli, kes püsti.

Kas enamikel sünnitajatel on tugiisik kaasas?
On. Aga tugiisikute valmidus ei ole üldse hea. Algusaastatel (nii viis aastat tagasi) kui tugiisikud hakkasid tulema, siis oli minestamist rohkem.

Millest tugiisikutel vajaka jääb?
Valmidusest. Nad ei saa aru, mis see sünnitus õigupoolest on. Kui tugiisikute käest küsida, et kas te ise saate aru, mis on teie ülesanne sünnituse juures ja miks te sinna kaasa lähete, siis vastus on, et naine tahab või huvitav on. Me ei eeldagi, et nad peaksid sünnitusest kõike teadma, aga mees peaks olema vahendaja naise ja ämmaemanda vahel. Kui tuleb peresünnitus, siis ega ämmaemand ei passi koguaeg juures, lastakse naisel ja mehel koos olla, see on nende ühine sündmus.

Kui mees kuuleb, et naine teeb teistsugust häält või tahab midagi. Kui naine ütleb, et tahaks nüüd pressida või et mul on hirmus pissihäda, aga ma ei tea kas ma võin pissile minna. Või et mul on valud nii suureks läinud, et tahaks mingit valuvaigistit või et mul on süda paha ja tahaks oksendada. Kui naine tuleb sünnitama, siis ei saa kõike pauguga ära rääkida, kust mida saab, sest see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Kuidas tugiisik sünnitusel veel abiks saab olla?
Kui naine hoiab hinge kinni, siis mehed ütlevad, et hinga koos minuga. Kui tugiisik naise kõrval entusiastlikult hingab, siis hakkab naine ka hingama.
Saab abistada asendite vahetamisel. Pressimise ajal näed, kuidas mehel läheb nägu punaseks, sest ta pressib kaasa. (naerab) Siis on näha, et asjal on mõte sees ja inimene on natukene ette valmistunud.

Näha on ka, kui naine on mehel käskinud tulla.
Muidugi on mehi, kes lepivad naisega kokku, et ma tulen sinuga kaasa, aitan sul valutada, aga kui läheb sünnituseks, lähen ma hetkeks välja. Mõni mees ei kannata verd või verelõhna. Meie oleme sellega harjunud ja naine ei pane tähelegi. Nad on ilusti ukse taga, nutavad, kui kuulevad lapse häält ja kui naine on korda tehtud, siis võib sisse tagasi tulla.

Kui paljud tulevad sünnitusplaaniga?
Ma ei mäleta, mis aastal hakati sünnitusplaaniga tulema, aga nüüd on seda harvemaks jäänud.

Kuidas see plaan välja nägi?
Alguses oli käsikirjaline nimekiri, et ei taha seda, ei taha seda, ei taha seda. Veepõie avamised, lahklihalõiked, vaakumi panekud ja lapse vaktsineerimised – mitte midagi ei tahetud. Ei tohtinud topogrammi panna, et näha, kuidas tita ennast tunneb, kuidas emakas kokku tõmbab; ei tohtinud arst läbivaatust teha. Kui sa haiglasse tuled, siis kõik see paraku käib sinna juurde. Siis tekkis küsimus, et miks sa tulid haiglasse, sünnita kodus.

Kuidas naised oma lastega vahetult pärast sünnitust hakkama saavad?
Oleneb naisest. Kes on valmis saama emaks ja kes ei ole. Psühholoogiliselt tuleb ennast ette valmistada ka emaks saamiseks. Ematunded tulevad hiljem. See ei ole nii, et laps tuli ära ja mul on kohe ematunne peal. See, et sa oled õnnelik, sest sul on terve laps, on üks asi, ematunne on teine asi.

Kas ämmaemandad saavad ema ja lapse suhte loomisel kuidagi abiks olla?
Eestis ei ole n-ö sünnitusjärgset ämmaemandat, kes käiks kodus vaatamas, kuidas emadel läheb.

Kas peaks olema?
Võiks. Võiks olla nii, et nädal pärast sünnitust läheb ämmaemand naist vaatama, et näha, kuidas kodune olustik on. Haiglas on nad nagu vanajumala selja taga, keegi tuleb appi nagunii. Kodus peab ise hakkama saama. Kontingent, kes seda võimalust kasutaks, oleks väga suur. Ma arvan, et siis on ka rohkem imetavaid emasid.

Kas praegu on neid vähe?
Paljud pigistavad haiglas hambad kokku ja näitavad arstidele-ämmaemandatele, et saavad hakkama, aga kodus enam ei viitsita. Mõni laps tahab rinnaga toitmise juures rohkem mängimist. Mõni naine loobub sellepärast, et piim ei tule nii ruttu rinda.

Autor: Sigrid Sõerunurk

Põllumaa: kodus on sama turvaline sünnitada kui haiglas

Kodusünnitusest rääkides jagunetakse reeglina kahte lehte: pooldajad ning tulihingelised vastased, kes usuvad, et kodus sünnitada otsustav naine seab sellega enda ja oma lapse elu ohtu

Kuigi ligi pooled esmasünnitajatest tuleb erinevatel põhjustel kodust haiglasse üle viia, kinnitab Eesti Ämmaemandate Ühingu president ja Tartu Tervishoiu kõrgkooli õppejõud Siiri Põllumaa, et kodusünnitus on normaalselt kulgenud rasedusega naisele kohati turvalisemgi kui haiglas sünnitus.

Põllumaa on Tartu Ülikooli naistekliinikus töötanud 20 aastat, neist üheksa viimast käinud ka kodus sünnitusi vastu võtmas. Ta on ise n-ö töö juures ilmale toonud kolm last ning neljanda otsustas sünnitada koduseinte vahel. Ometi ei saa ta enda sõnul öelda, et pooldab täielikult kodus või haiglas sünnitamist. „Olen pigem valikuvabaduse ja informeeritud otsuste pooldaja,“ ütleb ta.

Mida mõistate teie kodusünnituse all ning kuidas seda teistele selgitate?
Ämmaemandad lähtuvad põhimõttest, et rasedus ja sünnitus on naise organismi füsioloogia. Naisel on õigus valida koht, kus ta sünnitab ja ei ole olemas seadusandlikku akti, mis ütleks, et naine ei tohi kodus sünnitada. Mille järgi naine oma valiku teeb? Selle järgi, mis tundub talle sobivat ja turvaline. Turvalisuse mõiste on erineva maailmavaatega naiste jaoks hästi erinev. Ühe jaoks tähendab see väga kõrge tehnoloogia tasemega haigla osakonda. Teise jaoks on turvatunne kodu.

Tänapäeval, kus me väidame, et sünnitus on turvalisem kui kunagi varem, on meie (tervishoiusüsteemi – toim) asi pakkuda naisele vastavalt tema valikutele turvalisi võimalusi nii haiglas kui kodus.

Kodusünnitust saab üldse kaaluda naine, kelle rasedus on kulgenud normaalselt ning kõik näitajad korras?
Jah. See dokumentatsioon, mis on ämmaemandate poolt väljatöötatud ning sotsiaalministeeriumis kooskõlastust ootab, sisaldab ka riskide loendit, mille puhul ei soovitata kodusünnitust planeerida.

Mis on planeeritud kodusünnitus?
See tähendab, et see mõte on naisel või perel tekkinud juba enne rasedust või raseduse ajal. Sünnituse planeerimisel kodustes tingimustes uuritakse kirjandust, kuulatakse teiste sünnituslugusid, võetakse ühendust spetsialistiga, kes sünnitusele appi tuleks.

Kuidas planeeritud kodusünnituseks valmistutakse?
Kõigepealt sellest, kuidas see mõte naiseni jõuab. See idee küsimus ongi põhiline. Naine jõuab äratundmisele, et kodu on see koht, kus ta ennast turvaliselt tunneb ja kus ta tahab sünnitada.

Oluline on ka mehe toetus. Päris paljudel puhkudel naised ütlevad, et kodusünnituse idee tuligi mehelt. Minu praktikas on olnud ka mitu juhtu, kus idee on mehele absoluutselt vastuvõetamatu, selle tõttu naine loobub mõttest ja minnakse haiglasse.

Kust naisel see äratundmine tuleb?
Sügavalt enda seest, enda sisemisest veendumusest ja kindlusest. Ämmaemandatele on ette heidetud, et me propageerime kodusünnitust. Seda ei ole võimalik propageerida. Sellest tuleb rääkida kui võimalusest.

Naisel, kes valib kodusünnituse, ei ole tingimata varasem negatiivne haiglas sünnitamise kogemus. Suur osa naisi ütleb, et neil oli kas hea või väga hea haiglakogemus. See ei ole tavaliselt kodusünnituse kasuks otsustamise põhjus.

Millised olid teie sünnituskogemused haiglas?
Väga head. Sageli tuuakse sünnituse kerguse iseloomustamiseks kiirust. Minu kolmas haiglas sünnitus läks oluliselt kiiremini ja kergemalt kui kodus sünnitus. Aga see tunne, kuidas sa oled oma keskkonnas, on oluline. Ämmaemand, kes mul abis oli, kasutab sellist väljendit, et tuled sisse ja tunned, et õhk on armastusest paks. Nende kodusünnituste juures, kus olen ämmaemandana olnud, olen seda tunnet tundnud.. Seda ei ole mitte iga sünnituse juures.

Naine peab ilma kahtlusteta tundma, et tahab sünnitada tingimata kodus?
Kahtlused tekivad. Need on selleks, et asju läbi mõelda. Kui sünnituse käigus tekivad situatsioonid, mis ei võimalda koju jääda, siis naine peab juba planeerimise käigus olema avatud sellele, et kui tuleb ära minna (haiglasse – toim), siis tuleb ära minna.

Kes otsustab, millal tuleb ära minna ning mille alusel ta seda teeb?
Ämmaemand hindab olukorda, kas see võimaldab koju jääda või tuleks minna haiglasse ja kuidas sinna minna. Ämmaemandat on õpetatud mitte ainult tegelema normiga, vaid ära tundma ka riske ja patoloogia tekkimisel või patoloogia ohu tekkimisel teab, mida see tähendab ja teab, kuidas reageerida.

Hetkel käivad aga enamikel kodusünnitustel abis mitte ämmaemandad, vaid inimesed, kellel ei ole vastavat ettevalmistust.
See on probleem jah. Olukord on tekkinud tänu sellele, et seadusandlus, mis lubaks ämmaemandal kodusünnitusele seaduslikult appi minna, on puudu. Neil n-ö sünnitoetajatel on hea nägemus sellest, kuidas toimub normaalne sünnitus, aga neil ei ole ettevalmistust selleks, kuidas reageerida erinevate patoloogiate puhul.

Praegu käivad ämmaemandad omal riisikol kodusünnitusi vastu võtmas?
Jah.

Kui haigla juhtkond sellest teada saab, võib ämmaemanda vallandada?
Kui tahta, siis jah.

Teie tööandja teab, et käite kodus abis?
Jah. Seda võib ilmselt nimetada vaikivaks kokkuleppeks kuni seadusandluse jõustumiseni.

Ämmaemandatel ei ole oma kiirabibrigaadi. Üks sagedastest kodusünnitust puudutavates eksiarvamustest on see, et mujal, kus kodusünnitus on hästi reguleeritud, on kiirabi maja ukse ees ootamas juhuks, kui asi peaks halvaks keerama. Seda ei ole ka Hollandis, kuigi Hollandit tuuakse sageli heaks näiteks. Üheski riigis ei ole. Selle järele ei ole vajadust.

Kuidas naine ja laps siis vajadusel haiglasse toimetatakse?
Eestis on neid olukordi on olnud nii- ja naasuguseid. Nii seda, et kutsutakse kiirabi ja olukorra lahendamist alustatakse kohapeal kodus või sõitvas autos või minnakse kodust oma transpordiga haiglasse.

Kas üldiselt on kodusünnitustel saadud kohapeal hakkama või on olnud vaja haigla abi?
On olnud olukordi, kus on läinud vaja kiirabi või haigla abi ja lõppkokkuvõttes on tulemus olnud hea. 40 protsenti ehk ligi pooled esmasünnitajatest viiakse sünnituse erinevates faasides üle haiglasse. Korduvsünnitajatel on see näitaja oluliselt väiksem, kuskil 10 protsenti.

Kui nii suur osa esmasünnitajatest vajab haigla abi, siis kui mõttekas on esmasünnitajal üldse kodusünnitust planeerida? Võiks ju kohe haiglase minna.
See sõltub absoluutselt sellest, kuhu me paneme rõhu. Võiks alustada teiselt poolt, et 60 protsendil juhtudest läheb kõik hästi ja me ei vaja üleviimist. Esmasünnitaja puhul on võimalus üleviimiseks suurem, aga ma ei välistaks kindlasti kodusünnituse planeerimist. See sõltub palju naise vaimsest valmisolekust ja terviseriskidest. Esmasünnitaja teab ainult läbi teiste kogemuse, mis teda tegelikult ees ootab. Kui ta hoolimata sellest on valmis võtma vastutuse ja kodusünnitust ikkagi planeerima, siis ma ei näe seal takistust.

Kes vastutab, kui kodusünnitusel läheb midagi viltu?
Kes teeb, see ka vastutab. Ehk et pere vastutab otsuse kaalutuse, oma valikute tegemise eest, nii nagu naine vastutab oma ja lapse tervise eest. Tervishoiutöötaja vastutab selle eest, et otsused, mis ta vastu võtab, oleksid põhjendatult tehtud ja ajastatud ning toimingud-protseduurid kvaliteetselt tehtud. See, et keegi vastutab kellegi tegude eest a priori peaks olema ajast ja arust.

Kas kodus sünnitades on risk suurem kui haiglas sünnitades?
Planeeritud kodusünnitus spetsialisti abistamisel on vähemalt sama turvaline, mõnedel juhtudel ka turvalisem kui haiglasünnitus. Uuringud kinnitavad seda.

Mis ta turvalisemaks teeb?
Kuna sünnitusportsessi hea kulgemise võtmesõnu on naise kontroll toimunu üle, siis kodused tingimused toetavad seda kontrolli omamist paremini kui haigla tingimused.

Kas ka haiglas on võimalik tuua laps ilmale pea-aegu samades tingimustes kui kodus?
Sünnitusabi põhiprintsiip on see, et mida vähem sa sekkud, seda paremini läheb. Sekkud üks kord ja see võib tuua kaasa teised sekkumised. Hästi palju sõltub sellest, kuidas haiglas sünnitusel abiks olevad inimesed suudavad hoida tarka balanssi normi ja füsioloogia ning tehnika ja meditsiini kasutamise vahel.

Vaieldamatult on naisi, kes vajavad sekkumist ning nad peavad saama järjest parema, kvaliteetsema ja keerulisema aparatuuriga abi. Samas on rõhuv enamus naisi, kes ei vaja seda hi-tech tausta. See on võtmeküsimus, kuivõrd me suudame selekteerida need, kes ei vaja tehnoloogia abi ja tegelda nendega printsiibi järgi, et mida vähem torgid, seda paremini läheb.

Me saame endale soetada väga häid aparaate ja kui sa oled need kord juba soetanud, siis katsu nad kasutamata jätta. Sama on ultraheliaparaatidega nõuandlates. On haiglaid, mis suudavad endale lubada, et ultraheliaparaat on igas kabinetis ja kui ta seal juba on, siis miks mitte kasutada. Aga vajadust selle järele ei ole.

Ehk et tehakse liiga palju üleliigset?
Just nimelt.

Milline on sünnitusabis meditsiinilise personali mõttemaailm, kuidas suhtutakse sellesse, kui naine on eneseteadlik ning ütleb kindlalt mida ja kuidas tahab?
See on erinev ja sõltub konkreetse inimese maailmavaatest. Võrreldes ajaga 15 aastat tagasi on suhtumised läinud oluliselt paremaks, aga arenguruumi on muidugi pööraselt. Pikka aega on õpetatud sünnitust kui erinevate protseduuride jada. Üks päris drastiline näide selle kohta: isale, kes valab õnnepisaraid, sest laps on sündinud, öeldakse, et meil on protseduur pooleli ja siin ei ole emotsioonideks kohta. Ma loodan, et see suhtumine on oluliselt muutunud.

Autor: Sigrid Sõerunurk

Õige pressimine leevendab valu

On täiesti tavaline, et tunde sünnituseks valmistunud ja valude käes vaevelnud ema avastab pressideni jõudes, et on täiesti kurnatud. Mis edasi?

Üks peamisi probleeme seisneb selles, et sünnituse teise etappi jõudes tekib naisel kiire vajadus pressida, justkui oleks tal mingi tähtaeg. Siin on mõned näpunäited, kuidas õigesti ja efektiivselt pressides sünnituse teist etappi nii endale kui lapsele kergemaks teha.

1. Sünnituskanalisse laskumine
Termin „sünnituskanalisse laskumine“ tähendab põhimõtteliselt seda, et ema keha surub beebi sünnituskanalisse, ilma et ema ise sellele kaasa aitaks. Füüsiliselt ennast väsitamata võib naine küll kaasaaitamiseks kergelt hingata või ohkida. Uuringud on näidanud, et naised võivad sellest faasist sünnituse teises etapis kasu lõigata, eriti kui lapse pea on veel kõrgel ega ole vaagnasse liikunud.

Soov pressida tuleb sellest, et laps on jõudnud ema vaagnas sinna kohta, kus emal tekib iseeneslik soov pressida. See toimub umbes siis, kui laps on poolenisti sünnituskanalis. Kui ema pressimisega natuke ootab, teeb keha ise tema eest töö ära ja suunab lapse alla, samas kui ema energiat säästab. Komplikatsioonide puudumisel võib sünnitusteedesse laskumine võtta tund aega või isegi kauem.

2. Vaheta asendit
Perekooli loengutes oled ilmselt kuulnud, et beebi pea peab vaagna läbimiseks pöörduma. See aeg annab n-ö manööverdamisruumi. Asendi vahetamine presside ajal aitab muuta vaagna nurka, nii et laps saab ennast vaagnast ja sünnituskanalist läbi suruda.

Asendi vahetamine aitab ühtlasi kergendada ebamugavustunnet, näiteks seljavalu, aga vähendada ka rebendite tekkimise tõenäosust. Samuti annab niimoodi pressides lahkliha rohkem järele.

Siin on mõned kõige efektiivsemad pressimisasendid ja soovitused nende kasutamiseks:
1. Külili lamades. Hea asend energia säästmiseks ja beebi pööramiseks, kelle pea on kas püsti- või põikiasendis. Aitab vähendada rebendite teket.
2. Neljakäpuli. Aitab aeglustada kiiret teist faasi, pöörata beebit, vähendada valu ja rebendeid.
3. Kükitades. Paljudes kultuurides on see olnud vaagna avamiseks ja pressimise vajaduse suurendamiseks peamine asend. Asend pole soovitatav, kui beebi on risti või põiki – enne peaks laps end pöörama. Samuti pole see hea kiire sünnituse korral, sest siis on rebendite tekkimise oht  suurem. Pikka aega järjest kükitamine väsitab, muutub ebamugavaks ning võtab palju energiat.
4. Pressimine WC-s potil. Üks parimaid asendeid, kui emal on teises etapis pressimisega raskusi, sest tegemist on kohaga, kus end kergesti vabaks lastakse. See asend pole hea kiire sünnituse puhul või kui 10 cm avatuse korral on tung pressida.

Pea meeles, et epiduraalanesteesia puhul (tuimesti, mida tehakse alaselga) on sünnituse teises etapis asendite valimine piiratud. Suuremal osal epiduraali saanud naistel pole piisavalt jõudu, et end kätel ja põlvedel olles või kükitades üleval hoida.

3. Säästa energiat
Parim, mida energiat kogumiseks ja väsimuse ennetamiseks teha saad, on juua vedeliku ja sünnitada n-ö alla. Kui sul pressides süda pahaks läheb, joo vett väikeste sõõmude kaupa, mine üle jääkuubikutele või vaheta asendit.

Enamikel naistel pressimise faasis söögiisu ei ole. Kui aga peaksid nälga tundma, on tuhude vahel midagi näksides hea energiat koguda.

Oluline on ennast kontrollida. Kui sul pole tugevat vajadust pressida, siis ära pressi. Vajadus pressida suureneb seda enam, mida madalamale laps laskub. Vahepeal esineb kergemaid tuhusid, mil sa ei tunne peaaegu üldse vajadust pressida. Siis võiksid lihtsalt hingata. Survet pressida ei ole. Seda tehes väsitad end vaid liigselt ära.

Ära hoia pressides hinge kinni! Seda nimetatakse n-ö lillaks pressiks või suunatud pressimiseks ja ei ole mitte ainult väsitav sinu jaoks, vaid nii saab tita ka vähem hapnikku. On tõestatud, et kui sünnituse teine etapp on pikem ja ema kasutab suunatud pressimist, on lapsel raskem. Sinu jaoks on palju parem, kui pressid nii, nagu su keha jõuab ja nii kaua, kui sina soovid. Mõned emad leiavad, et pressimise ajal on hea häält teha. Kui tunned, et tahad hinge kinni hoida, ära tee seda rohkem kui 6 sekundit korraga.

4. Võtmesõnaks on mugavus
Kasuta mis iganes meetodeid, millega soovid lõdvestuda, kaasa arvatud sünnituse esimeses faasis kasutatud valuvaigistamistehnikaid nagu massaaž, tuhude vahel puhkamine, muusika kuulamine, aroomiteraapia jms. Sünnituse teises etapis meeldib paljudele naistele sügavama ja elavama rütmiga muusika. On täiesti tavaline, et beebi pea väljudes tunneb ema venivat ja põletavat tunnet. Seda nimetatakse n-ö tuleringiks.

5. Tugiisiku ergutus
Pärast tunde pressimist võib naisel jõust ja jaksust puudus tulla. Esimese lapse puhul võib pressimine keskeltläbi kaks tundi aega võtta! See tähendab, et mõned naised peavad sünnitamiseks pingutama kuni 3 tundi või rohkemgi.

Sünnitusele kaasa tulnud tugiisikud peaksid julgustama ja pärast iga kokkutõmmet naist olukorrast teavitama. Üks lihtne viis on näidata emale tema presside tulemust ja lasta tal peegli abil paari pressi vaadata. See on eriti abistav, kui beebi pea hakkab tasapisi paistma.

6. Pressi vaid siis, kui tunned vajadust ja kui avatust on 10 cm.
Selle asemel, et hakata pressima kohe, kui emakakael on täielikult avatud, võib abiks olla pressimine siis, kui keha ei suuda enam presse tagasi hoida. Pärast täielikku avanemist võib selleni minna 10 minutit kuni tund.

7. Tea, millal MITTE pressida
Nagu eelnevalt öeldud, pole energia säästmiseks ja pressimisaja vähendamiseks sünnituse teise etapi varajases faasis mõistlik pressida ja alla sünnitada. Teine selline aeg on siis, kui sünnitus on kaugele arenenud ja tunned tugevat soovi pressida, aga avatus pole veel täielik. Kui press tekib enne, kui emakakael on 10 cm avanenud, peaksid hingama ja tuhude ajal puhkima. Nii ei teki emakakaela paistetust ega rebendeid. Avatuse suurust kontrollib su arst või õde.

Samuti tuleks pressimisest hoiduda teise etapi lõpus, kui beebi pea nähtavale ilmub. See on hetk, mil kiire sünnituse asemel eelistatakse väga aeglast pea sündimist ja kudede venimist. Mida kiiremini laps sünnib, seda tõenäolisemad on rebendid. Kui oled arstiga rääkinud lahklihalõike vältimisest, on pea aeglane väljumine eriti oluline.

8. Järgi oma keha instinkte
Üleüldine hea strateegia on võtta aega ja mitte tunda pressimisfaasis survet. Pressimine on raske töö ja aktiivse pressimise käigus teed sa seda kahtlemata tugevamini kui oskasid arvata. Kui vajad rohkem aega, siis anna sellest arstile teada. Sa ei pea hinge kinni hoidma ja 10 sekundit järjest pressima. Samuti ei keela keegi sul ringi liikumast.

Läheb aega, enne kui efektiivselt pressima õpid. Pole midagi valesti, kui hakkad pressima ja avastad, et sul ei jätku piisavalt jõudu. Oota, kuni su keha jälle valmis on. Kui läheb kauem, on su kehal selleks omad põhjused. Alati on hea neid instinkte järgida.

9. Harjuta sünnituseelset pärakupiirkonna masserimist
Uuringud on näidanud, et esmasünnitajad saavad rebendite tekkimise võimalust vähendada, kui masseerivad alates 34. rasedusnädalast pärakupiirkonda.