Category

Toitumine

Category

Milleks meile piimhappebakterid?

Piimhappebakterite soodsast toimest meie seedimisele ja immuunsussüsteemile on enamik meist juba kuulnud. Piimhappebaktereid on erinevaid ning igaühel on erinev toime meie organsimile.

Täiskasvanud inimese organismis elab kokku umbes kilogramm mikroobe, millest enamik on normaalsed ja kahjutud, kuid mõni võib olla kahjulik või muutuda kahjulikuks, kui ravi või haiguste tagajärjel mikroobide tasakaal muutub.

Alljärgnevalt toome välja tuntumate piimhappebakterite nimetused ning toime organismile.

Lactobacillus acidophilus – selle bakteri teatud tüvedel on eriti positiivne toime inimese seedesüsteemile. See bakter kuulub ka vaginaalse mikrofloora koostisse, kus aitab hoida madalat pH-taset ning seeläbi ennetada tupeseent ja muid naistehädasid.
L. acidophilus loob happelise keskkonna, mis omakorda aitab kaasa haigusi tekitavate organismide hävimisele ning pidurdab nende paljunemist. Seega saavad head bakterid edumaa ja organismis tekib kiiremini mikrofloora tasakaal.

On uuringud, mis väidavad, et L. acidophilus suudab endaga koos organismist halba kolesterooli väljutada. L. acidophiluse tüvi DDS-1 aitab toota B-grupi vitamiine (nt. B12) ja aitab B-grupi vitamiinidel ka paremini imenduda. Bakter aitab soodustada ka kaltsiumi ainevahetust, mis on oluline näiteks osteoporoosi ennetamiseks.

Bacillus coagulans – selle bakteri toime sarnaneb L. acidophilusele, kuid kuna suur osa

Kindlasti tasub probiootikume apteegist küsida pärast antibiootikumiravi, aga ka näiteks kõhuhädade leevendamiseks, reisil seedehädade vältimiseks ja sügisesel viiruserohkel ajal tervise tugevdamiseks.

L. acidophilustest hukkub läbides happelist maokeskkonda, siis B. coagulans läbib mao ja suundub soolestikku sealsesse mikrofloorasse tasakaalu looma ja seda ka säilitama.
Bakter toodab soolestikus piimhapet, millega surub maha ebasoovitavad mikroorganismid ja aitab takistada nende paljunemist. Uuringutes on leitud, et B. coagulans aitab normaliseerida kolesterooli taset.

Lactobacillus bulgaricus – see kõige esimesena avastatud piimhappebakter aitab peensoole mikrofloora puhta ja tasakaalustatuna hoida. Suudab lõhustada laktoosi lihtsamateks suhkruteks, mistõttu sobib ka neile, kes laktoosi ei talu. Bakter toodab piimhapet ja aitab luua happelise keskkonna, mis on ebasoodus n-ö pahadele bakteritele.

Bifidobacterium bifidum – sellel bakteril on tugev omadus lagundada süsivesikuid ja laktoosi. Sünteesib piim- ja äädikhapet, millega tekitab soolestikku happelisema keskkonna ja muudab sellega keskkonna ebasoodsaks kahjulikele mikroorganismidele. Aitab imenduda luurakkude ainevahetuseks vajalikul kaltsiumil, südame ja närvisüsteemi tööks vajalikul magneesiumil, luude tugevuseks vajalikul tsingil.

Streptococcus salivarius subsp. thermophilus – inimesed, kellel on piimasuhkru talumatus, ei saa piima juua, ent saavad süüa hapendatud piimatooteid (jogurt, juust, kohupiim), sest seal on laktoos lagundatud lühemaahelaliseteks suhkruteks.
Streptococcus thermophilus aitab just sellel põhjusel laktoositalumatusega inimestel piima juua. Selleks, et Streptococcus thermophiluse bakterid paljuneksid, on oluline tarbida ka Lactobacillus bulgaricust. Bakter suudab mao happelises keskkonnas ellu jääda ning hakata paljunema peensooles – ehk patsient võib antud heast bakterist abi saada.

Kaitse viiruste eest

Piimhappebakterite kuure soovitatakse sageli haigestuvatele lastele, neile, kes sageli põevad kuseteede infektsioone ning kandidoosi, vanemaealistele patsientidele, kes kannavad hambaproteese ning kellel kipub tekkima suu limaskesta seenpõletik.

Probiootikume on aastate jooksul palju uuritud ning tõestatud nende roll piimasuhkru lammutamisel, mistõttu on neist abi piimaallergia korral.

Preparaadid soodustavad B-grupi vitamiinide ja raua imendumist, luude ainevahetuseks vajaliku kaltsiumi ja fosfori omastamist, aitavad kõrvaldada organismile kahjulikke ühendeid, võivad vähendada kasvaja tekke riski ja vere kolesteroolitaset.

Kindlasti tasub probiootikume apteegist küsida pärast antibiootikumiravi, aga ka näiteks kõhuhädade leevendamiseks, reisil seedehädade vältimiseks ja sügisesel viiruserohkel ajal tervise tugevdamiseks.

Allikas: Tarbija 24/ Kliinik.ee

Uuring: Raseda kesine dieet võib ohustada sündivat last

Raseduseaegse toitumise olulisust on raske ülehinnata. Sellest sõltub järglase tervis nii lapsena kui ka juba vanemas eas. Suurbritannia teadlased on avastanud, et kesine toitumine raseduse jooksul võib suurendada koguni järelkasvu riski haigestuda II tüüpi diabeeti ja teistesse vanusega seotud haigustesse hilisemas elus.

Cambridge’i ja Leicesteri ülikooli teadlased leidsid testides nii rottide kui inimestega, et indiviididel, kes kannatavad üsas olles ebapiisava toitumise käes, on hilisemas elus rohkem probleeme varurasvade õigesti talletamisega.

Rasvade säilitamine õigetes kehapiirkondades on oluline, kuna vastasel juhul võivad lipiidid ladestuda näiteks maksas või lihastes, mis toob suure tõenäosusega kaasa terviseprobleemi.

Üks viise, kuidas meie keha tuleb toime arenenud riikide rikkaliku toidulauaga, on rohkemate kalorite talletamine rasvarakkudes. Kui need rakud ei suuda vastu võtta ülejääki, koguneb rasv teistesse piirkondadesse, nagu maks. Seal on nad palju ohtlikumad, põhjustades näiteks II tüüpi diabeeti.

Teadlased leidsid, et seda protsessi kontrollib molekul nimega miR-483-3p. Ilmnes, et molekuli toodeti rohkem nende isikute organismis, kes emaüsas olid kannatanud kesise toitumise käes.

Kui tiinetele rottidele söödeti madala proteiinisisaldusega toitu, oli nende järglaste miR-483-3p tase kõrgem. Nii arenesid neil välja väiksemad rasvarakud, mistõttu varurasvade talletamine täiskasvanuna oli raskendatud. Sellised rotid läksid kõrge kalorsusega dieedi korral väiksema tõenäosusega paksuks, kuid olid suuremas ohus suhkurhaiguse kujunemisel. Molekuli tase oli kõrgem ka madala sünnikaaluga inimeste organismis.

Allikas: err.ee

6 põhjust, miks Coca-Colale ja limonaadile “Ei!” öelda

Vesi, piim, juurvilja,-puuviljamahl peaksid olema dieedipidajate valik.

„Kütkestav aura, mahe maitse ning kerge värskendav toime teevad sellest eelistatuima valiku neile, kes soovivad nautida kaloritevaba kihisevat karastusjooki. Tänu fännide võrratule lojaalsusele on Coca-Cola light tänasel päeval nr. 3 karastusjook maailmas, olles tugevalt seotud tervislikkuse, moe ja iluga.“ – nii reklaamitakse Coca-Cola Lighti. Kihisevad karastusjoogid! Milline imeline tunne on võtta lonks ja tunda, kuidas mullikesed hakkavad suus väikeste plõksatustega lõhkema! Valad klaasi ja näed, kuidas mullikesed mööda klaasi seina üles endale teed rajavad. Unustamatu maitse ning värskendav toime!

Jah, nad karastavad ja värskendavad loomulikult. Jah, neist on saanud elustiili osa – vaadake lapsi, kes käivad ringi, Coca-Cola kaheliitrine plastpudel ühes, krõpsupakk või hamburger teises käes! Kuid… on ka vastuväiteid nende jookide tarbimisele.

See vajalik kaltsium!

Alustan sellisest vajalikust ainest organismis, nagu seda on kaltsium. Kes on kuulnud osteoporoosist, luude hõrenemise haigusest, teavad ka, et tegemist on olukorraga, kus kaltsiumi vähesuse tõttu luud hõrenevad ning muutuvad hapraks. Osteporoosi esineb ka lastel ja noorukitel, mitte ainult vanemaealistel. Kui korralikult toituda, on kaltsiumit organismis piisavalt. 99% kaltsiumist paikneb inimese luudes ja hammastes. 1% kaltsiumist ringleb ioonina organismis ning aitab korraldada närvisüsteemi, südame ja lihaste tööd, aitab kaasa vere hüübimisele ja rinnapiima tekkimisele ning reguleerib veresoonte läbilaskvust. Kindlasti tuleb mõnedele emmedele tuttav ette väljend, et „lapsed viivad hambad suust“.  See on seotud asjaoluga, et kõigist elusolendeist vajavad kaltsiumi  kõige enam just rasedad ja last rinnaga toitvad emad. Nende päevane kaltsiumivajadus on 1350 – 1550 mg päevas!

Üks kuuest olulisest veast, mida algajad dieedipidajad teevad, on kindlasti alkoholi, suhkru ja koorega kohvi, meieritoodete ja kihisevate karastusjookide tarbimine

Kaltsiumil aitavad organismis imenduda ained, mis sisaldavad D-, C- ja A- vitamiini, magneesiumi, rauda ja küllastamata rasvhappeid. Kõige rohkem sisaldavad kaltsiumit piim ja piimatooted, kala, linnu- ja loomaliha ning munad ja taimne toit. Kolmveerand liitrit piima, jogurtit või kefiiri katab enam-vähem päevase kaltsiumivajaduse. Üks klaas piima annab 0,24 – 0,27 g Ca.

Nüüd aga ainetest, mis viivad kaltsiumi endaga organismist minema. Nendest esikohal ongi meile nii armsad kihisevad karastusjoogid! Veel tegelevad kaltsiumi ekspordiga hapud puuviljad, kohv, kui seda juua üle kahe tassi päevas, alkohol, puuviljamahlad! ja liiga soolane toit. Kihisevaid karastusjooke palju tarbivad inimesed kuuluvad osteoporoosi riskirühma ning neil on soovitatav käia oma luutihedust kontrollimas.

Alkoholi aseaine

Teine asjaolu, mis räägib kihisevate karastusjookide vastu, on Vermonti ülikooli teadlaste uuring, mille tulemused on hämmastavad. Vermonti teadlased eesotsas dr Sara Solnickiga väidavad, et kihisevate karastusjookide tarbimine muudab noored vägivaldseks ja agressiivseks. Nimelt uurisid nad noori, kes erinevas koguses neid jooke joovad. Nad leidsid, et viis korda nädalas kihisevat karastusjooki manustavad noored käituvad tunduvalt agressiivsemalt kui nende eakaaslased ja haaravad ka sagedamini relva järele. 23% noorukitest, kes jõid vähemalt ühe purgi karastusjooki nädalas, haarasid relva järele, see protsent kasvas aga 43%-ni nende hulgas, kes jõid nädalas iga päev kaks purki kihisevat jooki, seega kokku nädalas 14 purki.

Teadlased ei suuda jõuda otsusele, mis nendes jookides niisugust mõju avaldab. Nad on üpriski kindlad, et asi pole suhkrus, kuna seda leidub ka paljudes muudes jookides ja toitudes. Teadlased arvavad, et nendes jookides leidub veel mingeid aineid, mis niisugust mõju avaldavad. Nad võrdsustavad kihisevad karastusjoogid alkoholi asendajaga noorte hulgas. Uurimistulemuste avaldamise järel on võetud sõna teemal, et tuleks piirata kihisevate karastusjookide müüki ja nende toodete arendamist. Briti Karastusjookide Assotsiatsioon seab aga uuringu tulemused kahtluse alla, väites, et teada pole, millised on nende vägivaldsete noorukite sotsiaalsed tingimused ning nende vanemate kasvatuslikud harjumused.

Juurviljamahlad on tervisele kasulikud

Üks kuuest olulisest veast, mida algajad dieedipidajad teevad, on kindlasti  alkoholi, suhkru ja koorega kohvi, meieritoodete ja kihisevate karastusjookide tarbimine,  mis kõik  panustavad oluliselt kalorite kogunemisse.

Ülalmainitud jookide asemel soovitatakse dieedipidajatel  juua vett, kooritud piima, magustamata teed, juurviljamahla ja väikestes kogustes 100%-st puuviljamahla.

Neile, kes tahavad kauem noored püsida!

Geniusbeauty  avaldas uudise, et Harvardi ülikooli teadlaste väitel võivad karastusjoogid kiirendada vananemisprotsessi. Soodajookides, töödeldud toidus ja küpsistes sisalduvad fosfaadid kuivatavad nahka ja võivad põhjustada lihaste atroofiat ning südame- ja neeruhaigusi. Ainuüksi paari karastusjoogi joomine nädalas suurendab oluliselt riski. Laborihiired, keda toideti fosfaadirikka toiduga, elasid keskmisest elueast vähem, mis toetab väidet karastusjookide toksilisusest. Ameerika teadlased on varem ka väitnud, et kaks või enam soodajooki nädalas kahekordistab pankrease alatalitluse vähiriski. Karastusjookide valmistajad aga eitavad suurenenud muret fosfaadisisalduse pärast. Briti Karastusjookide Assotsiatsiooni esindaja sõnas avalikult, et karastusjoogid moodustavad vaid 3% fosfaadi kogusummast, mida inimesed saavad erinevatest toitudest.

Rikkis DNA, maksatsirroos ja Parkinsoni tõbi

Independent on Sunday teatel näitas Briti teadlaste uuring, et karastusjookides sisalduv tavaline säilitusaine, mida leidub näiteks Fantas ja Pepsi Maxis, suudab DNAs välja lülitada eluks vajalikke osi.  Tulemuseks võib olla maksatsirroos või Parkinsoni tõbi — mõlemat on seni seostatud peamiselt vananemise või alkoholi kuritarvitamisega.

Mures ollakse eelkõige toidulisandi E211 ehk naatriumbensoaadi pärast, mida lisatakse karastusjookidesse hallituse vältimiseks. Samal põhjusel sisaldub see aine ka marinaadides ja kastmetes. Kui naatriumbensoaat satub joogis kokku tavalise C-vitamiiniga,  moodustub kantserogeensete omadustega benseen.

Sheffieldi ülikooli molekulaarbioloogia ja biotehnoloogia professor Peter Piper katsetas naatriumbensoaadi mõju rakkudele laborikatsetes ning avastas, et  bensoaat kahjustas DNA energivahetust reguleerivaid mitokondreid. Piperi sõnul tekitab naatriumbensoaat nii tõsiseid kahjustusi, et suudab mitokondrid täiesti rivist välja lülitada. Mitokondrid tarbivad hapnikku, luues sellest energiat. Kui neid kahjustada, saab rakkude funktsioon tõsist kahju. Selliste kahjustusega seostatakse tänapäeval mitmeid haigusi — Parkinsoni tõbe ning teisi neurodegeneratiivseid haigusi, aga ka üldiselt kogu vananemisprotsessi.

Krõbistab sõrgadega söögitorus?

USA-s tehtud uuringute põhjal on liigset kihisevate karastusjookide tarbimist seostatud ka 20. sajandi viimase veerandsaja aasta jooksul kuus korda suurenenud  söögitoruvähki haigestumisega. Süsihappegaasi sisaldavate karastusjookide tootmine kasvas riigis aastail 1946–2000 neli ja pool korda. Kihiseva joogi tarbimine üle 90 liitri aastas ei mõju hästi joogis sisalduva süsihappegaasi sisalduse tõttu. Sellise piiri ületamiseks peaks inimene iga kahe päeva tagant jooma pooleliitrise pudeli limonaadi. See polegi nii suur kogus, sest palju ostetakse ju isegi kaheliitriseid pudeleid.

Allikad:

femalefirst.co.uk

Selma Teesalu. „Laste ja noorukite osteoporoos – luude hõrenemine“.  Tartu, 1998

eestisport.ee

buduaar.ee

Forte

Postimees.ee

Mida vajab Sinu beebi 9 kõhukuu jooksul?

Eriti oluline on loote aju ja närvirakkude areng – selleks kulub umbes viiendik ema toidust saadud energiast, kirjutab ajakirjas Pere ja Kodu Mai Maser ning annab nõu, kuidas raseduse ajal toituda.

Kahele inimesele, emale ja arenevale lootele suunatud jõud ja energia tuleb täisväärtuslikust toidust, liikumisest ning rõõmsast meeleolust.

Loode vajab täiendavaid toitaineid ja selleks peab tulevane ema sööma mitmekülgselt. Samas ei maksa toiduga liialdada. Raseduse esimesel trimestril ehk alguskuul piisab tavalisest toidust, pigem suurendada vitamiinide- ja mineraaliderikast toitu ehk puu- ja köögivilju.

Alates 4. kuust on lisaenergiat vaja päevas umbes 300 kcal (see on võrdne näiteks ühe jogurtitopsi, 100 g forelli või ühe banaaniga).

Kolmandal trimestril ehk 6.-9. kuul tuleks süüa sagedamini ja vähem korraga. Toiduenergia vajadus suureneb imetamise ajal ning siis on lisaks vaja 500-600 kcal. Ühtegi dieeti raseduse ajal pidada ei tohi.

Teraviljatoodetest on head täisterapuder- ja leib. Põhilised toitained on raud, B-rühma vitamiinid, taimsed valgud ja mineraalained. Loobuda tasub valgest saiast ja koogikestest ning süüa tumedast jahust tooteid, pruuni riisi ja tumedaid makarone.

Köögi- ja puuviljad on head vitamiinide ja mineraalide allikad. Nendes on palju C-vitamiini, mis tugevdab veresoonte seinu ja hoiab hambad-igemed terved.

Foolhape ja folaatide vajadus suureneb raseduse alguses. Parimaks folaatide allikaks on roheline köögivili, näiteks spinat, kõik kapsad, oad ja kartul. Naine peaks saama iga päev 0,5 mg foolhapet vähemalt kolm kuud enne rasestumist kuni raseduse esimese trimestri lõpuni. Foolhape aitab ära hoida loote võimalikke väärarenguid: seljaaju songa, huulelõhet ja südamerikkeid, mis võivad tekkida 28 päeva peale viljastumist.

Liha, kala ja muna on olulised valgu allikad. Valguvajadus suureneb eriti raseduse teisel poolel. Valgust ehitatakse loote lihased, ensüümid ja hormoonid.

Rauavajadus kahekordistub raseduse ajal, kuna loode vajab seda vere punaliblede

Puuviljad on head vitamiini allikad

loomiseks. Raud imendub lihast ja kalast 15-30%, taimsetst toiduainetest aga vaid 5-8%. Rauarikkamad on seemned ja täisteratooted, aprikoosid, spinat, kõrvits, kartulid ja oad.

Samas on oluline teada, et raua liigtarbimine on tervisele kahjulikum, kui kerge rauavaegus ehk aneemia. Maksa ei tasuks raseduse ajal süüa rohkem kui 100 g päevas, sest maksas leiduvat A-vitamiini kogust on lihtne üle doseerida ning see omakorda võib põhjustada loote väärarenguid.

Oomega 3-rasvhapped, eriti DHA on vajalikud loote närvisüsteemi normaalseks arenguks ning asendamatuks komponendiks ajus ning silma võrkkesta fosfolipiidides. Oomega 3-rasvahapped on eriti olulised alates raseduse kolmandast trimestrist ja lapse elu esimese poolaasta jooksul.

Kõige rohkem sisaldavad DHA-d kalad, näiteks heeringas, sardiin ja lõhe – 300-2100 mg 100 g kohta. Vähem on seda linnulihas ja kanamunades – 40 mg 100 g kohta.

Kahjuks leidub kalades ka raskemetalle ning sel põhjusel ei ole soovitav kala üle kahe korra nädalas süüa, kuna siis on elavhõbedast tingitud riskid väiksemad. Elavhõbe on eriti ohtlik loote ajurakkudele.

Piimatooted on oluline kaltsiumiallikas nii emale kui lootele, mõjutades lapse luustiku ja hammaste arenemist. Rase ja imetav ema vajab päevas 900 mg kaltsiumi, mida saab kõige paremini just piimast ja piimatoodetest. Last ootav ema peab iga päev jooma piima ja sööma kodujuustu, juustu, hapukoort ja muid piimatooteid, sest need sisaldavad loote arenguks vajalikke A-, B-, ja D-vitamiine ning mineraalaineid.

D-vitamiin tekib organismis ka päikesevalguse toimel. Seetõttu peaks iga päev viibima värskes õhus vähemalt poolt tundi. D-vitamiini allikateks on kala, juust, piimasaadused ja munad. Vajadusel võib võtta ka kalamaksaõli.

E-ained meie toidulaual

E-aineid kasutatakse palju magusatööstuses.

Kaasaegse keemia areng on toonud toidu kasvatajatele ja tootjatele palju kergendust, kuid samal ajal tarbijatele palju põhjendatud, aga ka mittepõhjendatud muresid, kirjutab staažikas keemik Aili Kogerman.

Toiduainete tööstuslik valmistamine on tegelikult väga keeruline protsess. Selle käigus on toidule vaja ja võimalik lisada lausa uskumatult palju erinevaid keemilisi aineid ja seda ikka selleks, et muuta valmistoit maitsvamaks, kaunimaks, ostjale atraktiivsemaks, suurendada toidu säilivusaega… Ühesõnaga selleks, et suurendada toodete konkurentsivõimet turul. See on halastamatu konkurents ja keemia pakub üksteise ületrumpamiseks piiramatuid võimalusi.

Tarbijate säästmiseks ongi Euroopa Liidus loodud ühine lisaainete süsteem –E-ainete süsteem. Kõik toidule lisatavad E-ained teaduslikult uuritud, testitud ja saanud kasutusloa.

Tähised E100-199 märgivad toidule lisatud värvaineid, E200 – 299 näitavad säilitusaineid, E300 –399 antioksüdante.

Edasi tulevad mitmesugused tehnoloogilised lisaained: geelimoodustajad, paksendid, emulgaatorid (E400 – 499), happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained (E500 –599), maitse- ja lõhnakorrigeerijad (E600 – 699)… Kunstlike magusainete tähised jäävad vahemikku E900 – 999. Näiteks E954 on sahhariin, E951 on aspartaam, E967 on ksülitool jne.

Pidurivedelik saia sisse

Nii mõnedki nendest E-ainetest tunduvad kogenud keemiku pilgule sissesöömiseks mittesobivatena. Näiteks E1520 on propüleenglükool, mis on kasutusel pidurivedelikuna ja üllatuslikult lubatud kasutada ka mõnedes pagaritoodetes niiskuse säilitaja ja hallituse ärahoidjana. Uskumatu!

Uskumatu on ka asjaolu, et toiduainetetööstuses on väga laialdaselt kasutusel suhkruasendaja aspartaam (E951) ja maitsekorrigeerija naatriumglutamaat (E621). Mõlemad on tuntud neurotoksiinid, mis mõjuvad hävitavalt ajule ja põhjustavad mäluhäireid.

Lisaks nimetatud aspartaamile ja naatriumglutamaadile tekitavad minus kui keemikus kõhklust eredavärvilised želeed, kompvekid, joogid ja munavärvid, millele annavad ligitõmbava tooni asovärvid.

Samas tuletan meelde, et kõik E-ained on hoolikad testitud ja juhul kui neid kasutatakse vastavalt lubatud kogustele, siis ei tohiks nad tervisele erilist ohtu kujutada. Lõppeks pole ju põhjust umbusaldada toiduainete tehnolooge, kes vastutavad toiduainete kvaliteedi eest.

Võimatu loobuda

Ometi olen seda meelt, et toidu valikul peab olema hoolas ja eriti laste puhul. Kuigi lisaaine kogus toidus on ohutu, võivad need toimida allergeenidena, koguneda organismi jne.

Kui tarbija tunneb E-ainete sümbolite tähendust on tal lihtne loobuda mingist konkreetsest toiduainest. Kogu lisaainete bukletist loobuda saab ainult üleminekul täiesti naturaalmajapidamisele ja ka siis mitte, sest toiduaineid on vaja maitsestada ja konserveerida ka koduses majapidamises.

Kõrgemal tasandil soovitaksin Eestis kriitiliselt luubi alla võtta meil lubatud E-ainete nimekirja, mis on väga pikk. Paljud selles nimekirjas olevatest ainetest tuleks välja praakida. Loodan, et selle ideega liituvad vastutavad toiduainete keemikud ja tehnoloogid ja et selle teemaga hakkab lõpuks tegelema ka riigikogu, kelle võimuses on anda välja seadus, mis piiraks E-ainete kasutamist Eesti toidus.

Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:

toiduvärvid (E 100 – E 199)
säilitusained (E 200 – E 299)
antioksüdandid (E 300 – E 399)
emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499)
mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:

Värvained (E 100 – E 199) – eriti ohtlikud on sünteetilised asovärvid – ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud (vt. E-ainete tabel).

Säilitusained (E 200- E 299) – see grupp on kõige laiem – ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid – nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, jäätistes, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust.

Maitsetugevdajad (E 620 – E 623) – enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike) lapsed üldse süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osadel inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.

Sünteetilised suhkruasendajad (E 950 – E 954) – neid leidub karastusjookides, närimiskummides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur – nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.

Light-tooted– light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete “tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites. Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4-5 ligi, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvademaid piimatooteid.

Hüdrogeenitud rasvad (trans-rasvad) – ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena. Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks trans-rasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on nende odavus, pakkumaks tarbijale odavamat hinda, on tootjad neid varmad kasutama. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega – viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.

Allikas: Tarbija24.ee/tervitus.ee