Category

Mitmikud

Category

Ujumine raseduse ajal

Kindlasti peaksid konsulteerima enne kui ujumisega alustad oma arsti või ämmaemandaga.

Vesi ja ujumine on üks paremaid võimalusi hea füüsilise vormi saavutamiseks ja hoidmiseks, seda ka raseduse ajal.

Kindlasti peaksid konsulteerima enne kui ujumisega alustad oma arsti või ämmaemandaga. Kui oled enne rasedust ujumisega tegelenud siis tõenäoliselt võid ka sellega jätakata.

Kui sa ei olnud sportlikult aktiivne enne rasedust ja soovid alustada ujumisega nüüd, isegi kui oled juba teises trimestris, pead alustama rahulikult. Oluline on end enne ja pärast treeningut venitada. Võta aega soojenduseks ja lõdvestuseks, ära üle pinguta.

Ujumine on suurepärane viis vormi hoidmiseks seepärast, et sa kasutad kahte suurt lihasgruppi (käed ja jalad).See on hea koormus sinu südamele ja kopsudele. Ujumine annab sulle kaaluta tunde hoolimata rasedusega juurde lisandunud kilodest. See on väga ohutu treening seda põhjusel, et risk vigastusi saada on väga väike.

Igasugune aeoobne liikumine on kasulik sinu tervisele. See aitab toota ning kasutada sinu kehal hapniku, mis on kasulik sulle kui ka su lapsele. Samuti parandab see verevarustust, arendab ja tugevdab lihaseid, vähendab turseid ning kasvatab vastupidavust.

Ujumine kulutab kaloreid, peletab väsimust ning annab hea une. Regulaarne treening nagu ujumine aitab sul toime tulla psüühhiliste ja emotsionaalsete pingetega raseduse ajal.

Ohutus:

Soovitatav on juua klaas vett, 20 minutit enne treeningut ja seda korrata iga 20 minuti järel.Treeningu lõppedes joo samuti klaas vett.

Esimene trimester:
Kui sinus on piisavalt energiat siis püüa ujuda vähemalt 30 minutit päevas. Ujumine hommikupoolikul hoiab sul ära pepöörituse ja annab energiat kogu päevaks. Head treeningstiilid rasedana on rinnuli- ja seliliujumine.

Teine trimester:
Sinu kasvav rasedus ei takista sul ujumist, sest see on lihtne last ootavale naisele. Sa ei pea muutma varasemat režiimi kui tunned end hästi. Võib olla vajad sa nüüd juba mugavamaks treeninguks spetsiaalset kõhtu toetavat trikood.

Kolmas trimester:
Vesi toetab sinu luustikku ja liigeseid sel ajal kui treenid ning samuti kaitseb sind ülekuumenemise eest. Rinnuliujumine (konna asend) on erti kasulik just kolmandal trimestril, see venitab rinnalihaseid ja lühendab seljalihaseid.

Soovitatav oleks kasutada ka hingamistoru, et vabastada kael pingest sel ajal kui üles ujud, et hingata ja taas uuesti vette sukeldud.

Soovitatavad ujumisstiilid kõhubeebiga ujumisel:

Seliliujumine
Seliliujumine erineb teistest stiilidest selle poolest, et ujuja ei näe, mille suunas ta liigub. Seetõttu on alati vaja enne kontrollida, kes ujub eespool. Tasuks ka lugeda, kui palju tõmbeid kulub basseini ühest otsast teise jõudmiseks – nii väldite õnnetusi.

Oluline on hoida keha ja kaela sirgelt ning samal joonel. Pea peab puhkama vees, justnagu voodis padjal. Väga oluline on ka jalgade õige asend, sest see kindlustab kogu kehale korrektse hoiaku. Põlved peavad olema vee all, jalalöögid pikad ja kiired, kasutada tuleb lüües puusaliigest. Käed ei tohi kunagi üksteist “kinni püüda”, vaid nad tuleb tuua ükshaaval sirutatult ette.

Rinnuliujumine
Kutsutakse ka konnaujumiseks, mis on vast kõige populaarsem stiil harrastusujujate seas. Samas peetakse seda üheks kõige aeglasemaks edasi liikumise viisiks vees, kuid see ei tähenda, et antud stiili ei annaks jõuliselt ja kiirelt ujuda.

Rinnuliujumise puhul on oluline, et nii jalad kui käed töötaksid samaaegselt ja sünkroonis. Õlad peavad olema ühel joonel, puusad vees. Jalgu tuleb sirutada kiirelt suunaga taha ning jälgida, et kumbki neist ei lööks kuidagi viltu või vindiga. Pöiad peavad olema sirutatud väljapoole.

Antud stiili saab jõulisemaks muuta, kui tõsta rind ja õlad rohkem veest välja.

Erinevate allikate põhjal

Ebakorrapärane veritsus

Täisealise naise tsüklis võib samuti aegajalt esineda ebakorrapärasusi.

Normaalne tsükli pikkus võib naistel kõikuda 24 kuni 35 päeva vahel. Tsükli alguseks loetakse esimest vereerituse päeva st. menstruatsiooni algust. Ebakorrapärast vereeritust menstruatsioonide vahepeal esineb kõige sagedamini teismelistel tüdrukutel ning naistel, kes hakkavad jõudma menopausi.

Tüdruku tsükli regulaarseks muutumine võib võtta aega kuni 3 aastat. Selle aja jooksul võib muutuda vereerituse hulk ja tsükli pikkus, kuid neid nähtusi peetakse loomulikeks ning põhjust muretsemiseks ei ole.

Täisealise naise tsüklis võib samuti aegajalt esineda ebakorrapärasusi. Tsükli pikkuse mõnepäevane kõikumine on normaalne. Arsti poole tuleks pöörduda, kui vereerituse hulk on suurenenud, menstruatsioonid on muutunud ebaregulaarseks või seksuaalvahekorraga kaasneb veritsus.

Ebaregulaarsel vereeritusel võivad olla järgmised põhjused:

  • rasedus;
  • ovulatsioon;
  • tsüklid, mille jooksul munasarjad ei vabasta munarakku;
  • kasvajad;
  • pingeline eluperiood;
  • põletikud;
  • organismi hormonaalse tasakaalu muutused;
  • üldine tervislikku seisundi halvenemine – näiteks diabeet;
  • ravimid – näiteks verevedeldajad.

Iga naine peaks pidama menstruatsioonikalendrit. Samuti tuleks kalendrisse märkida, kui esineb palavikku ja valusid – taoline lisainformatsioon aitab sinu arsti. Pöördu arsti poole, kui ebaregulaarse vereeritusega kaasneb suur verejooks ning tugev valu.

Tsükli korrapäraseks muutmiseks kasutatakse kõige sagedamini kombineeritud rasestumisvastaseid tablette. Raskematel juhtudel on vajalik kirurgiline sekkumine.

Uriinipidamatus – ebameeldiv üllatus meeldival ajal

Naised tunnevad, et urineerimine on palju tihedam, kui varem ja paljudel naistel võivad esineda ka tahtmatud uriinilekked.

Rasedus muudab sind. Pidevalt muutuv meeleolu, keha muutumine. Enamasti toob rasedus kaasa positiivseid emotsioone, kuid on ka niisugust, mis rõõmu ei valmista. Naised tunnevad, et urineerimine on palju tihedam, kui varem ja paljudel naistel võivad esineda ka tahtmatud uriinilekked.

Seda küll enamasti raseduse lõpupoole. Peamiselt on see tingitud emaka suurenemisest ja sellest johtuvalt on surve põiele suurem. Raseduse aegseid uriinilekkeid on väga ebameeldiv ja piinlik kogeda. Kuid neid esineb sagedamini, kui me arvata oskame – ligi 40% rasedatest kogeb lapse ootamise ajal uriinilekkeid ning umbes 30% jääb uriinipidamatus püsima ka peale rasedust. Kaebused võivad teatud vanuses süveneda ka seoses üleminekuperioodi saabumisega.

Ehkki raseduseaegne uriinipidamatus on küllaltki levinud nähtus, kiputakse sel teemal pigem vaikima ning sageli häbenetakse ka arstilt nõu küsida. Natukene naljakas ju on, et isegi günekoloogi juures, kellele kurdetakse vägagi intiimseid probleeme, kipuvad naised sellel teemal pigem vaikima. Arvatakse, et tegemist on mööduva probleemiga. Enamasti see nii ongi, kuid tark tegu oleks seda ka arstile mainida, et olla kindel, et ei ole mingit püsivat põhjust.

Miks see juhtub? Raseduse ajal muutub sinu emakas suuremaks ja raskemaks, avaldades survet põiele ja vaagnapõhjalihastele, mistõttu ei pruugi lihased suurenenud survele vastu pidada. Nii piisabki vaid mõnest liigutusest, aevastusest või naerupahvakust, et lisakoormus liialt suureks kasvaks, lastes lihastel lõtvuda ning võimaldades uriini lekkimist. Suurim on uriini lekkimise tõenäosus raseduse lõpu poole, kui raskus ja surve on suurim, ning ka mõned päevad peale sünnitamist, kui lihased ja vaagnapõhi alles taastuvad.

Mida teha, et uriinipidamatus mind kimbutama ei tuleks? Üks palju räägitud ja mitmeks asjaks kasulik võimalus on regulaarne vaagnapõhjalihaste treenimine, mis aitab nimetatud lihaseid tugevdada. Tugevamad lihased aitavad sind lisaks pidamatuse vältimisele või parandamisele ka sünnitusel ning suurendavad muuhulgas seksuaalset naudingut. Ega ilmaasjata neid kunagi ka „Seksi ja linna“ sarjas tutvustatud. Õpetuse, kuidas nimetatud lihaseid treenida, leiab hõlpsalt internetist (nt. Kegeli harjutused) ning loomulikult selgitab neid sulle soovi korra ka günekoloog.

Lisaks regulaarsele treeningule tuleks vältida kõhukinnisust, mis on raseduse ajal paljusid kimbutavaks probleemiks – söö täisteratooteid, köögi- ja puuvilja ning kindlasti tarbi ohtralt vedelikku. Rohke vedeliku tarbimisega tuleb aga esile teine oluline teema – sage WC-s käimine, mis mõnikord naisi asjatult muretsema paneb. Hoidumaks uriinilekete eest ei tohiks kindlasti vältida vedeliku tarbimist ning samuti ei tohiks tualetti minemist edasi lükata. Raseduse ajal on sage WC-s käimine täiesti normaalne, sest kasvav emakas surub põiele ning nii tekib soov urineerida kiiremini.

Kui aga pidamatus on tekkinud, on üks olulisemaid küsimusi, kuidas sellest lahti saada või kas ehk möödub see seisund iseenesest. Mõistlik oleks iseeneslikule möödumisele mitte lootma jääda – sageli möödubki pidamatus ise, kuid milleks nii kaua kannatada?

Raseduseaegse (ja –järgse) pidamatuse n-ö raviks sobivad need samad vaagnapõhjalihaste harjutused, mida tuleb teha järjepidevalt. Nagu iga treeninguga, nii võtab ka siin mõned kuud aega, enne kui tulemusi tunnetama hakkad, mistõttu ei tohiks esimese nädalaga kohe alla anda. Räägi tekkinud olukorrast kindlasti ka oma günekoloogile, sest häbeneda pole siin midagi ning mida kiiremini sa olukorrale leevenduse leiad, seda kiiremini kaob ka häbitunne.

Allikas: Kristiina Pennar, Eha Topolev (MTÜ Inkotuba)

Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine rasedana

Suitsetamine pole kasulik ei rasedale ega mitterasedale, kuid eriti tähtis on, et raseduse ajal ei suitsetata. Sama kehtib nuusktubaka kohta.

Suitsetamine pole kasulik ei rasedale ega mitterasedale, kuid eriti tähtis on, et raseduse ajal ei suitsetata. Sama kehtib nuusktubaka kohta.

Suitsetamise ajal satuvad sinu organismi paljud kahjulikud ained, mis lähevad verre ja vere kaudu kogu organismi laiali. Need ained jõuavad läbi platsenta ja nabaväädi ka looteni. Teatud aineid koguneb loote organismi rohkem kui ema organismi. Need on süsinikmonooksiid ehk vingugaas ja nikotiin. Vingugaas vähendab veres olevat elutähtsat hapnikku.

Võrreldes suitsetava emaga koguneb loote organismi kaks korda nii palju vingugaasi. Suitsetava ema üks sigarett võrdub seega kahe sigaretiga loote jaoks. Lisaks sellele püsib vingugaas loote veres tunduvalt kauem kui ema veres.

Nikotiin tubakasuitsus ja nuusktubakas ahendab platsenta veresooni. Seetõttu väheneb verevool lootele ja loode saab vähem hapnikku. Nii pole raske mõista, miks suitsetavate emade lapsed on sündides väiksemad ja vastuvõtlikumad kõigile haigustekitajatele.

Suitsetamisest hoidumine pole tähtis mitte ainult raseduse ajal. See kehtib ka sünnitusjärgse perioodi kohta. Nikotiin imendub rinnapiima ja halvendab lapse enesetunnet. Lapsed on tubakasuitsu suhtes tunduvalt tundlikumad kui täiskasvanud. Suitsetavate vanemate lapsed ei ole mitte sagedamini haiged, vaid haiguse kulg on pikem ja raskem. Astmahaiged lapsed reageerivad ka riiete ja juuste külge jäänud suitsulõhnale. Seepärast pole kasu sellestki, kui suitsetate õues.

Oodatav laps võiks olla põhjuseks, et kogu pere lõpetaks suitsetamise. Paljud suitsetajad tahavad lõpetada ja on seda palju kordi proovinud. Rasedus on ebatavaliselt hea juhus, et ka isa võiks olla motiveeritud suitsetamist lõpetama. Ämmaemand naistenõuandlast võib sind toetada, kui omal käel suitsetamisest loobuda on raske.

Alkohol

Alkoholi kuritarvitamine raseduse ajal võib põhjustada lootekahjustusi.


Alkoholi kuritarvitamine raseduse ajal võib põhjustada lootekahjustusi. Tänapäeval teab enamus, et raseduse ajal on alkoholi tarvitamine kahjulik. On tõsi, et alkoholkahjustusega lapsi sünnib vähem kui muidu. Et normaalne areng saaks jätkuda, on tähtis, et kõik teaksid – alkohol ja rasedus ei kuulu kokku.

Kui rase naine tarbib alkoholi, mõjub see lapsele sama palju kui naisele endale. Alkoholis sisalduv etanool läheb vabalt läbi platsenta. Alkohol on eriti mürgine kasvavatele kudedele ja seepärast on loode tundlikum kui täiskasvanu. Alkohol mõjutab luude ainevahetust, häirib kasvu ja võib kahjustada närvikude ja ajurakke.

Risk on suurim pikaajalise tarbimise korral. Kuna pole täpselt teada, milline kogus alkoholi on kahjulik, on parem raseduse ajal alkoholi üldse mitte tarvitada.

Allikas: Elina Piirimäe, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Rasedustoksikoos

Preeklampsiat, mida nimetatakse ka rasedusaegseks hüpertensiooniks ja rahvasuus rasedustoksikoosiks, saab õigeid näpunäiteid järgides enamasti vältida. Raskematel juhtudel aga ohustab haigus nii ema kui lapse elu.

Rasedustoksikoos ehk pereclampsia (lad.k) ehk preeclampsia (ingl.k)

Rasedustoksikoosiks nimetatakse olukorda, kus tervel naisel tõuseb pärast 20. rasedusnädalat vererõhk, millega kaasnevad sageli ka tursed kätel ja jalgadel, peavalu ning neerude läbilaskvus valkudele (albumiinile). Raskematel juhtudel kujunevad lisaks ka nägemishäired, ülakõhuvalu, neeru- ja hingamispuudulikkus.

Kui ravi ei alustata õigeaegselt, võib preeklampsia kahjustada nii ema kui last. Keegi ei tea täpselt, mis rasedustoksikoosi põhjustab, kuid ennetamise ja varajase ravi korral on peaaegu alati võimalik haigus kontrolli all hoida.

Rasedustoksikoosi ravitakse eelkõige puhkusega, vajadusel ka ravimitega. Rasketel juhtudel võib olla otstarbekas kutsuda sünnitus esile või teha keisrilõige.

Kuidas haigust ennetada või leevendada?
Peamine on alustada õigest toitumisest. Sool on üks vererõhu kõrgendajaid. Soola tarbimist tuleks vähendada juba siis, kui jalgadele tekivad tursed.

Toksikoosi ravis lülitatakse menüüst lisaks soolale välja ka valge suhkur (toite saad magustada kas mee või rafineerimata toorsuhkruga), valge jahu tooted, rõõskkoor, või ja muud hulgaliselt rasva sisaldavad toiduained.

Hea oleks üle minna juur- ja puuviljadieedile. Kindlasti peaks sööma ka putrusid ja täisteraleiba ning lihatoodetest eelistada pigem täislihast valmistatud toite. Mõne inimese jaoks on taoline dieet tavaline, ent teine ei suuda uskuda, et sellisest menüüvalikust söönuks saab. Kõik oleneb harjumusest ja toitumistavadest.

Kõik kommid, šokolaad ja muu selline ei ole samuti toksikoosi ajal soovitav. Magusaisu saab leevendada näiteks meega või kuivatatud puuviljadega.

Jooma peaks parasjagu, et jääkained organismist väljuksid. Parasjagu on ligikaudu 1,5–2 liitrit vedelikku päevas. Mingil juhul ei tohi tursete kartuses joomist vähendada.

Jalgade verevarustuse parandamiseks on soovitatav neid igal võimalikul juhul kõrgemal hoida. Hea oleks ka jahutada jalgu mõne spetsiaalse jahutava geeliga. Jahutamine parandab jalgades vere- ja ainevahetust ning mõjub rahustavalt. Kui jalad on väga paistes, võivad aidata toetavad sukad.

Samuti on väga hea ainevahetuse reguleerija vesi. Seega on ujumine või vannide tegemine tursete puhul väga hea. Võib teha ka ainult jalavanne, kuhu võiks lisada veidi meresoola.

Lõõgastumisprotsessis osalev mineraalaine magneesium on samuti rasedustoksikoosi ennetusel väga oluline. Vererõhu tõus on otseselt seotud veresoonte seinte lihaste spasmiga, mis alaneb lisamagneesiumi tarbimisel.

Magneesiumi vajalik kogus rasedal ja imetaval naisel on 350–450mg päevas. Magneesiumi aitavad rakkudel paremini omastada vitamiinid B6 ja C.

Magneesiumi sisaldus toiduainetes (mg/100g):
Kliid 480
Mandlid 280
Pähklid 160
Kuivatatud pruunid oad 131
Kaer 130
Kuivatatud herned 120
Rukkijahu 110
Oder 65
Täisteraleib 51
Tuunikala 43
Siig 32
Räim 30

Proovida võib ka järgmisi harjutusi
1. Istu põrandal, jalad ees. Siruta päkad ette välja ja hoia. Tõmba varbad enda poole, nii et kannad kerkivad maast ja hoia. Edasi tee mõlemas suunas päkaringe, seejärel varbad harali-kokku-harjutus.

2. Seisa seina ääres, siruta jalg taha, teine jalg kõverda, lase keharaskus sellele jalale, toeta kõverdatud küünarnukkidega seina ja venita tagumist jalga. Korda sama teise jalaga.

3. Leba selili, tõsta jalad ja hoia sirgelt vastu seina. Lase aeglaselt alla mõlemale poole kõrvale, kõverda põlvedest, pane jalatallad kokku. Hoia ja tõsta jälle üles. Tee harjutusi rahulikult ja vastavalt enesetundele, tunnetades samas pingeid.

Ohtliku seisundi tunnused
Kui naisel tekib raseduse ajal kõrvades kohin, silme ees on täpid, pea valutab ja sõrmed on paistes (sõrmused pigistavad) ning jalanõud ei lähe kuidagi jalga ja vaatamata sellele, et ta pidevalt vedelikku tarbib, ei aja üldse pissile, on küll põhjust KOHE arsti juurde minna.

Harva võib preklampsiast kujuneda eklampsia – seisund, mis on eluohtlik nii emale kui lapsele, sest sellega kaasnevad krambihood ja naine võib langeda koomasse.

Preeklampsia tõsiseim oht lootele on hapnikupuuduse kujunemine, mis pidurdab loote arengut või tekib verevarustushäirete tõttu platsenta irdumise oht. Reeglina on võimalik raviga tüsistusi vältida.

Allikas: Elina Piirimäe, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus