Category

Vanemaharidus

Category

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Mustritorni ladumine

Kas teie laps suudab tuvastada ja eristada mustreid? Kui soovite arendada lapse tähelepanuvõimet, siis see mäng sobib ideaalselt.

mustritorni-ladumineVaruge hulk klotse, millest oleks võimalik laduda mustritorni. Tehke mustrile algus ja seejärel laske lapsel alustatud mustrit jätkata. Muster peaks olema lapsele arusaadav ja jätkatav. Alustuseks võiksite valida 2 värvi ja panna värvid korduma üle ühe. Seejärel, kui laps on juba osavam, proovige kolme värviga jne.

Öeldakse, et mustrite tundmine on üks olulisemaid vaimseid oskuseid ja selle varajane õppimine on otseses seoses intelligentsusega. Mustreid on elus kõikjal – proovige lapsega neid avastada.

Loote ultraheli- ja doppleruuring raseduse III trimestril


Ultraheli- ja doppleruuringut tehakse kõhukaudse anduriga raseduse 34.–36. nädalal. Selles raseduse järgus on lootel juba välja arenenud kõik elundid ja kestab kasvu ja küpsemise periood. Loode kaalub sellel ajal 2400–2600 g. Ta pikkus on 44–46 cm. Loode sarnaneb kehaproportsioonidelt vastsündinuga, enamik neist on keeranud ennast peaseisu. Tal on välja arenenud näo miimilised lihased ja ta oskab juba naeratada. Loode on võimeline avama silmi. Silma reetina ja aju vahel on olemas ühendus ning lootel on silma tekkinud pilk, mis on iseloomulik mõistusega inimesele. Aju käbinääre on hakanud tootma hormooni melatoniin, mis kujundab lootel välja ööpäevarütmi. Loode magab sel perioodil ööpäevast 90–95%.

Lootel on välja arenenud juba kõik 5 meelt.

  • Ta näeb läbi ema kõhukatete läbikumavat valgust
  • Ta on suuteline kuulma emaüsast väljastpoolt tulevat isa häält
  • Ta hingab ja neelab lootevett ning tunneb selle lõhna ja maitset
  • Tal on olemas naha puute- ja valutundlikkus

Lootel on olemas nagu vastsündinul lapsel kulmud, ripsmed ning varba- ja sõrmeotsi katavad küüned. Osal loodetel on ka juuksed. Süda tuksub 120–160 korda minutis, kaks korda kiiremini kui emal ehk niisama kiiresti kui ema ja isa süda kokku.

loodeLoote ultraheliuuringul hinnatakse platsenta asetsust, suurust ja küpsust. Oluline on täpsustada, et platsenta alumine serv ei kataks emakakaela ega takistaks lapse sündi.

Eelnenud keisrilõikuse korral on võimalik hinnata emaka armi terviklikkust, mis on oluline info sünnituse juhtimise plaani koostamisel.

Hinnatakse lootevee hulka, et seda poleks liiga vähe või liiga palju.

Oluline on hinnata, kas loode on peaseisus. 3% juhtudel jäävad looted tuharseisu. Sellisel juhul on võimalik haigla tingimustes naisele pakkuda loote välist pööret.

Mõõtes loote kolju suurust, kõhu ümbermõõtu ja reieluu pikkust, on võimalik hinnata loote kasvu ja ligikaudu ennustada lapse sünnikaalu. Loote sünnitähtaega ei saa enam täpsustada. See annab võimaluse üles leida looteid, kellel on tekkinud hiline üsasisene kasvupeetus ja kelle kasvu ja heaoluseisundit tuleb tulevikus sagedamini hinnata.

Mõõtes ultraheli- ja doppleruuringuga emakaarterite, nabaväädiarterite, ajuarterite ja maksasisese veresoone ductus venosus´e verevooluindekseid, saab hinnata loote heaoluseisundit.

Nimetatud ultraheliuuringu ajal on võimalik pere soovil hinnata ka lapse sugu.

Eriti saavad kasu sellest ultraheliuuringust need tulevased emad, kellel

  • esineb loote üsasisene kasvupeetus või kahtlus sellele
  • kahtlustatakse loote hiigelkasvu
  • kahtlustatakse vähest või liigset lootevee hulka
  • on varasemate ultraheliuuringute ajal jäänud platsenta eesasetsuse kahtlus
  • lootel on varasemate ultraheliuuringutega diagnoositud väärareng ja seetõttu on vaja loodet jälgida dünaamikas
  • on raseduse ajal diagnoositud preeklampsia või rasedusaegne diabeet
  • on kaksikud
  • jääb kahtlus, et loode on tuharseisus
  • anamneesis on loote üsasisene surm või ebaselge põhjusega loote kasvupeetus
  • lootel on tekkinud muutused südametoonides või on vähenenud loote liigutused
  • on tekkinud verine eritis tupest kahtlusega platsenta enneaegsele irdumisele
  • on sünnituse juhtimise plaani koostamiseks vaja teada prognoositavat loote sünnikaalu

Ultraheliuuringu lõppedes tutvustatakse perele tulemusi ja selgitatakse täpselt võimalike kõrvalekallete olemust, põhjust ja prognoosi lapsele. Antakse soovitusi loote edasise jälgimise kohta.

Oluline on teada, et enamik loodetest kasvavad ja sünnivad tervena ja pakuvad tulevikus vanematele siirast rõõmu.

Video: Kuidas last turvaliselt riietada?

Lastele rõivaid ostes tuleb peale kena välimuse ning materjali mugavuse tähelepanu pöörata ka riietuse turvalisusele. Ei tee paha üle vaadata ka olemasolev garderoob, sest lemmikdressidki võivad lapse tervise ohtu seada.

Kinnitusnöörid

Kinnitusnöörid võivad tekitada vigastusi ning halvimal juhul isegi puua, kui need kuhugi kinni jäävad. Kui laps ronib mänguplatsil või puu otsas, mängib aedade ja uste läheduses, võivad nöörid lihtsasti takerduda ja palju pahandust teha. Lahenduseks on trukkide ja kinnituskrõpsudega joped ja dressid. Ka toariided võiksid olla ilma paelteta.

Väikesed osad

Nööpide, litrite, pärlikeste ning muude rõivakaunistuste kinnitusi tuleb hoolikalt kontrollida. Samuti tuleb vaadata, kas riietel on terava otsaga lukke, haake või kaunistusi, mis lahti tulles võiksid kahjustada lapse õrna nahka.

Nimesildid

Laste riideid ja koolitarbeid sildistades peaksid vanemad mõtlema ka sellele, et sildid, millel on lapse nimi kõigile selgelt nähtav, võivad silma jääda ka soovimatutele võõrastele. Juhul kui nimesildid siiski pannakse, võiks need õmmelda või kinnitada riiete ja tarvete siseküljele.

Päikesekaitse

Hoolimata sellest, millises maailma kohas te ka elaks, on otsene päikesekiirgus lapse nahale liiast. Selle vältimiseks tuleb kanda tiheda koega riideid, kust päikesekiired nii lihtsalt läbi ei pääse. Kuigi tume kaitseb UV-kiirguse eest rohkem, tõmbab ta ka enam soojust ligi. Niisiis peab hoolikalt mõtlema ka riietuse värvusele. Müüakse ka spetsiaalseid, täielikult UV-kiirgust tõkestavaid lasteriideid.

Müts on seejuures olulisimaid riietusesemeid, sest kaitseb lapse nägu kahjulike kiirte eest. Samas tuleb tähele panna, et mütsi serv lapse nägemist ei segaks.

Jalanõud

Kui lapsele meeldib toas ringi joosta, võiks ta kanda libisemisvastaseid sokke. Nii sise- kui ka välisjalanõud peavad olema mugavad ning universaalsed, et nendega oleks turvaline ka joosta ja mängida. Võimaluse korral tuleb vältida mitmesuguseid kõrgendusi, nagu kontsad või kõrged täistallad. Need võivad põhjustada nikastusi ja kukkumist. Kingapaelad peavad olema tugevasti seotud. Veel parem on osta jalanõud, mida kinnitatakse krõpsuga.

Helkurid

Välisriiete soetamisel tuleb silmas pidada helkurite kvaliteeti. Poelettidel on müügil lastetooteid, mille helkur ei ole Eestis kehtivate turvanõuete kohane. Helkur tuleb rõivastele kinnitada nii, et see oleks nähtav võimalikult mitmest suunast. Kuna maanteel peab kõndima vasakpoolsel teepeenral, tuleb rippuv helkur kinnitada paela ja haaknõelaga enda riiete paremale, sõiduteepoolsele küljele, näiteks tasku serva külge nii, et helkur jääb rippuma umbes põlve kõrgusele (umbes samal kõrgusel asetsevad ka sõidukituled). Päeval, kui helkurit ei ole vaja, saab sel moel kinnitatud helkuri panna taskusse, et see lahti ei tuleks ega kaoks.

Video: Lisatoiduga alustamine

Lisatoitu tuleb hakata andma kui laps selleks valmis on.  Esimesel kuuel elukuul on beebi ainsaks toiduks ja joogiks rinnapiim. Juhul kui ema ei saa last rinnaga toita on , siis on toiduks imikule piimasegu. Lehma- ega kitsepiim ei sobi esimesel eluaastal raskesti seeditavate valkude tõttu.

Enne lapse pooleaastaseks saamist ei ole seedesüsteem tahketeks toitudeks valmis. Lisatoiduga õige ajani ootamine vähendab toiduallergia ohtu ja lühendab lusikaga toitmiselt ise söömisele ülemineku aega. Eesti arstid soovitavad anda kuuenda elukuuni ainult rinnapiima, kuigi vanemate hinnangul on lapsed valmis lisatoitu saama varemgi.

Laps vajab rinnapiima või selle asendajat esimese eluaasta lõpuni. Mõlemast toidust omastab ta kergesti seeditavaid ja vajalikke vitamiine, rauda ja valke. Tahke toit kõiki neid ei asenda. Lisatoiduks on lapsele peale piima vaja teisigi jooke. Esimeseks lisajoogiks sobib puhas keedetud vesi.

Kuidas aru saada, kas laps on valmis tahket toitu sööma?

Kui laps on selleks valmis, annab ta ise märku nii:

  • Ta peab oskama kindlalt pead hoida.
  • Et tahket toitu vastu võtta ja alla neelata, peab olema kadunud refleks toitu keelega suust välja lükata.
  • Kui beebi ei ole valmis söötmistoolis istuma, peab ta siiski oskama sirgelt istuda ja korralikult neelata.
  • Lapse suu ja keel arenevad samaaegselt seedesüsteemiga. Laps peab oskama toitu keelega kurgu poole lükata ja neelata. Kui ta õpib õigesti neelama, väheneb ka ilastamine, samal ajal võib aga ilastada ka hammaste tuleku pärast.
  • Enamik beebisid on lisatoiduks valmis, kui sünnikaal on kahekordistunud ja nad on vähemalt neljakuused.
  • Lapsel on kõht tühi ka pärast 8-10 (rinnapiima või pudelitoidu) söögikorda päevas.
  • Beebi jälgib tähelepanelikult iga sinu suutäie liikumist ja sirutub kahvli järele, kui sellega sööd.

Kuidas alustada?

Tavaliselt alustatakse lusikatäie juurviljapüree või pudruga, seejärel suurendatakse tasapisi kogust. Harjumiseks on soovitatav pakkuda veega keedetud vedelat putru, millele võib hiljem lisada piima, veidi ka lehmapiima. Lapsele, keda toidetakse piimaseguga, võib seda lisada ka pudrule. Piimasegu ei tohi keeta, mistõttu tuleb see lisada toiduvalmistamise lõpul.

Juurviljadest sobib alustuseks hästi kartul, lillkapsas või porgand.

Kui beebit lusikalt söömine ei ahvatle, laske tal toiduga tutvuda – nuusutada ja maitsta. Oodake, kuni ta on valmis sööma. Ei tohiks panna tahkemat toitu beebi pudelisse, muidu ta ei saagi aru, et seda tuleb süüa püstiasendis ja lusikaga. Pakkuge tahket toitu enne rinnapiima andmist, muidu saab ta piimast kõhu täis ning võib muust toidust keelduda. Samuti on soovitatav lisatoitu anda päeva esimesel poolel. Nii on kergem tähele panna kõrvalnähte või seedehäireid ja laps saab ka öösel rahulikumalt magada.

Alguses pakkuge lisatoitu kord päevas ja lapsele sobival ajal, mitte siis, kui beebi on pahur või väsinud. Alguses ta ilmselt palju ei söö, kuid andke aega harjuda. Mõned beebid peavad tahke toidu söömist rohkem harjutama. Varsti on laps valmis sööma päevas mitu supilusikatäit lisatoitu. Kui toidukogus suureneb, lisage menüüsse tahkemaid toite ning teinegi söögikord.

Pakkuge uusi toite järk-järgult ja ükshaaval, pidades vähemalt kolm päeva vahet. Nii jõuab õigel ajal jälile, kui tekib mõne toiduaine allergia (kõhulahtisus, punnis kõht, suurenenud gaasid või lööve). Kui perekonnas on kellelgi toiduallergiat olnud või on lapsel vastavaid märke, pidage uute toitude pakkumisel nädal vahet.

Kui beebi toitu ei taha, ei tohi sundida, vaid tuleb proovida nädala pärast uuesti.
Pidage meeles: Ärge jätke menüüst välja ühtegi toitu, kuna see endale ei maitse. Vältige toite, mis võivad tekitada allergiat ning mida on suurem oht kurku tõmmata.

Millal on kõht täis?

Lapse isu on erinev, nii ei pruugi söödud toiduhulga järgi aru saada, millal tal kõht täis on. Kui laps naaldub söötmistoolis tahapoole, keerab pea eemale, hakkab lusikaga mängima või keeldub järgmise lusikatäie ees suud avamast, on kõht ilmselt täis. Mõnikord aga hoiab beebi uue lusikatäie ees suud kinni, sest pole eelmisega lõpetanud.

Mitu korda päevas lisatoitu anda?

Alguses saab beebi poolvedelat teraviljaputru või juurviljapüreed kord päevas. Kaheksandaks elukuuks peaks ta saama tahket toitu kolm korda päevas. Siis peaks päevamenüüsse kuuluma:

  • Rinnapiim või rauaga rikastatud piimasegu
  • Puder
  • Kollased ja rohelised köögiviljad
  • Puuviljad
  • Piiratud koguses valke sisaldavaid toiduaineid, nagu kanaliha, kodujuust ja liha

Kus last toita ja milliseid söötmisvahendeid läheb vaja?
Korralike söömisharjumuste kujundamiseks on vaja söötmistooli. Kui laps sööb tahket toitu, kuluvad segaduse vältimiseks ära ka pudipõll, plastmassist alt iminapaga kauss ja kummist otsaga lusikas.

Kui beebi ei ole valmis söötmistoolist sööma, toitke teda süles. Peamine, et ta oleks istuvas asendis.

Kuidas kujundada tervislikke toitumisharjumusi?

  • Ärge toitke last üle. Jälgige, kui beebi annab märku, et kõht on täis.
  • Ärge sundige last sööma toite, mis talle ei meeldi. Austage tema eelistusi ning vältige toiduteemalisi võimuvõitlusi.
  • Jälgige, et beebi saaks piisavalt valke, süsivesikuid, puuvilja ja köögivilja. Piirake magusat, soolast ja rasvarikkaid toite.
  • Vältige kiirtoite.
  • Ärge kasutage toitu preemiana saavutuse eest, vaid pühendage lapsele palju tähelepanu, kallistage ja jagage suudlusi.
  • Toitke last söötmistoolis, mitte televiisori ees või n-ö jooksu pealt.

Mitmekülgne toitumine, erinevate maitsetega kohanemine on hilisema täisväärtusliku toitumise alus.