Category

Suhted

Category

6 – 7aastaste laste seksuaalse arengu toetamine kodus ja lasteaias

Seksuaalsus on inimese sisemine omadus, mida kantakse endas sünnihetkest alates. Laps on seega juba vastsündinuna valmis nautima kõike, mida aistingud talle pakuvad. Seksuaalsuse kaudu püüdleb laps, sarnaselt täiskasvanule, eelkõige turvalise koosolemise poole.

Suurt mõju lapse seksuaalsele küpsemisele avaldavad täiskasvanud lapse ümber, kelle suunamine kujundab lapse hoiakuid igas eluvaldkonnas, ka seksuaalsuses. Seksuaalkasvatuse kvaliteet mõjutab otseselt, kuidas inimene end täiskasvanuna oma kehas ja lähisuhetes tunneb ning kuidas oma seksuaalsete tunnetega toime tuleb.

6- 7aastaste laste seksuaalse arengu eripära

Lapse seksuaalsus koolieelses eas väljendub peamiselt uudishimus oma keha ja sellega toimuvate muutuste vastu. Laps esitab arvuliselt küsimusi, otsides selgust kõiges, mis talle arusaamatu näib. Vanuses 6- 7 eluaastat ollakse ühtviisi uudishimulikud nii terve maailma kui ka seksuaalsust puudutavate teemade vastu. Iseäranis iseloomulikud on sellele vanusele küsimused lapse sünni- ja eostamisloo kohta. Soovitakse teada, kuidas „lapsi saadakse“ ja tehakse järeldusi seksi ja viljastumisprotsessi omavaheliste seoste kohta, mis on enamasti ebaasjalikud ja vajavad täiskasvanupoolset selgitust. Lapsed võivad väljendada huvi suguelundite vastu ning esitatada küsimusi poiste ja tüdrukute suguelundite erinevuste kohta. Esineda võib ka vastastikust suguelundite katsumist, mis põhineb eelkõige uudishimul, mitte seksuaalsel tegevusel.

Senisest olulisemaks muutub selles vanuses laste jaoks sõprussuhete loomine ning sotsiaalsed suhted eakaaslastega. On üsna tavaline, et eelistatakse eelkõige samasoolisi mängukaaslasi. 7-ndal eluaastal hakatakse tähelepanu pöörama soorollide sotsialiseerumisele ning veedetakse aega ka vastassoost laste seltsis. Täiskasvanud võivad selles vanuses laste seas märgata seksuaalse alatooniga mängude vähenemist, kuid seda eelkõige seetõttu, et neid mänge osatakse senisest oskuslikumalt varjata.

Lastel kujuneb välja lõplik pilt soorollidest ja soostereotüüpidest ning hakatakse käituma ühiskonnas väljakujunenud tavadele vastavalt. Armastatakse kanda riideid, mis rõhutavad selgelt seda, kas lapse näol on tegemist poisi või tüdrukuga ning otsitakse teadlikult tegevusi, mis viitavad väga otseselt nais- või meessoole. Kujunemas on lõplik sooidentiteet.

6- 7aastane laps on seega seksuaalsuse seisukohalt saavutanud teatava küpsuse. Üha selgemalt teadvustab laps endale, mis on sobiv ning mis ebasobiv. Keha, mis on senimaani tekitanud hulgaliselt küsimusi, on senisest tuttavlikum. Oluliseks muutub eakaaslaste heakskiit ning tekib vajadus olla kaaslaste hulgas aksepteeritud.

Perekonna ja lasteaia roll 6- 7aastaste laste seksuaalkasvatuses

Seksuaalkasvatus on osa kasvatusest, mis keskendub inimese arengule, seksuaalsele küpsemisele, inimsuhetele ja tervisele. Seksuaalkasvatus pole üksnes teadmiste andmine nimetatud valdkondades, vaid tegelemine isiksuse kõikide aspektidega, mistõttu ei saa seksuaalkasvatuse rolli ignoreerida. Seksuaalkasvatus peaks olema igapäevase kasvatustegevuse normaalne osa.

Koolieeliku jaoks on kodu ja lasteaed kaks kõige olulisemat arengukeskkonda, kus lapse seksuaalse arengu toetamise läbi arendatakse välja küps ja terviklik täiskasvanuea seksuaalsus. Seksuaalteemaliste teadmiste andmisel on oluline nii lasteaias kui ka kodus säilitada avatud suhtumine seksuaalsust puudutavatese küsimustesse ning pakkuda lapsele aruteludele avatud õhkkonda. Seksuaalkasvatus peab olema järjepidev ja lähtuma eakohasuse printsiibist. Vastama peab ainult neile küsimustele, mis laps esitab ning mille vastu ta tõelist huvi tunneb. Vältida tuleb väljamõeldud vastuste kasutamist ning ebamugavustunde väljendamist, sest need võivad lapsele edastada valesignaale ning luua eeldused vääritimõistmisele ja usaldamatusele.

Tõhusa seksuaalkasvatuse läbiviimisel on üheks olulisimaks faktoriks lapsevanemate ning lasteaiaõpetajate vaheline koostöö, mis põhineb avatud suhtlusel ja vastastikusel toetusel. Koostöö arendamiseks on vajalik välja selgitada lapsevanemate hoiakud seksuaalsuse vallas. Abiks võivad olla spetsiaalselt lapse seksuaalse arengu käsitlemiseks korraldatud lapsevanemate koosolekud või loengud, mille eesmärgiks on edendada vanemate arusaamist seksuaalelu anatoomiast ja seksuaalkäitumisest ning vähendada tundlikkust seksuaalsete mõistete ja sõnade suhtes.

Iga täiskasvanu on seksuaalkasvataja juba pelgalt lapsega koos olemise tõttu, mistõttu on oluline harjutada end seksuaalsusest kõnelema viisil, mis ei ole ebamugav ei lapsele ega täiskasvanule endale. Ainult nii saab tagada lapsele parima võimaliku seksuaalkasvatuse.

Uurimistulemused

2010. aasta veebruaris ja märtsis 5 erineva Harjumaa lasteaia lapsevanemate ja lasteaiaõpetajate vahel läbiviidud uurimuse eesmärgiks oli välja selgitada lapsevanemate ja lasteaiaõpetajate arvamused 6-7aastaste laste seksuaalsest arengust ning seksuaalkasvatusest kodus ja lasteaias.

Uurimistulemuste põhjal võib lapsevanemate ja lasteaiaõpetajate teadmisi hinnata võrdlemisi heaks. Mõlemad osapooled on teadlikud, et 6- 7aastaste laste seksuaalset arengut iseloomustab huvi lapse sünni ja eostamise vastu. Seksuaalse sisuga küsimusi esitavad 6- 7aastased lapsed lapsevanematele ja lasteaiaõpetajatele harva, kuid leitakse, et neile küsimustele on oluline koheselt vastata. Lastega vestlemist seksuaalsust puudutavatel teemadel peavad lapsevanemad lihtsaks. Lasteaiaõpetajad hindavad seda keeruliseks, sest nad leiavad, et ei oska anda laste küsimustele eakohaseid vastuseid. Seksuaalkasvatusega alustamisel on mõlema osapoole arvates peamine laste huvidest lähtumine ja nende eakohane rahuldamine. Hätta jäädakse seksuaalkasvatuses olulisima välja toomisega. Koostöö seksuaalkasvatuse vallas on oluline nii lasteaiaõpetajatele kui lapsevanematele. Seega võib eeldada, et nii lasteaiaõpetajad kui ka lapsevanemad püüavad laste huvi igakülgselt ning oma teadmistele vastavalt rahuldada, püüdes kõrvale jätta valehäbi ning ebamugavustunde.

Autor:  Triin Rass/www.teatoimeta.ee
Teksti koostamisel on kasutatud järgmisi allikaid:
1. Almann, S. (2000). Laps ja seksuaalsus : miks? millal? kuidas? Tallinn: Ilo.
2. Cacciatore, R. (2008). Laste seksuaalkasvatus. Tallinn: Varrak.
3. Stoppard, M. (1998). Küsimused, mida lapsed küsivad ja kuidas neile vastata. Tallinn:

Päeva tip: Ole nakatunud heast tujust!

Kui sa tahad, et su lapsed tuleksid küpselt toime oma tujudega, pead ise oma tujudega küpselt hakkama saama. Tihtipeale võib juhtuda, et karjuvatel vanematel on karjuvad lapsed. Mossitavad vanemad õhutavad oma lapsi mossitama. Hädaldavate vanemate lapsed kipuvad hädaldama. Mitte alati, aga palju sagedamini kui muidu.

Loomulikult on tujude nakkamisel ka positiivne külg- mõjutada seda paremuse suunas. Alusta sellega juba täna!

Päeva tip on võetud: “Lapsevanema mängureeglid” Richard Templar.

Miks lapsed valetavad?

Valetamine põhjustab nn Pinocchio efekti.

Briti arengupsühholoog väidab, et lapsed omandavad valetamis- ja manipuleerimisoskuse juba enne aastaseks saamist, ning selgitab, mis eesmärgil nad seda teevad.
Praeguseni on kehtinud teooria, mille kohaselt õpib laps valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt, kirjutab The Times.

Briti arengupsühholoog Vasudevi Reddy väidab, et isegi kaheksa-üheksakuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema. Näiteks võib laps, kes ei taha mängimist lõpetada, teeselda kurtust ja ema jutule mitte vastata, või karistusest pääsemiseks head nägu teha.

Psühholoog Richard Woolfson sellesse teooriasse ei usu ja arvab, et sageli võivad täiskasvanud lapselt tulevaid signaale lihtsalt valesti tõlgendada. Tema sõnul ei teeskle laps tahtlikult kurtust, vaid on piisavalt isekas ja käitub nii nagu tema tahab.

Miks lapsed valetavad ja kas vanemad peaksid muretsema?

Uuringu on näidanud, et lapsed ei oska valetada – täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15 protsendil kordadest. Ometi ollakse visad üritama. Reddy sõnul ei tehta seda kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.

Woolfsoni sõnul ei tohi siinkohal last õpetades aga liiga karm olla. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist reakstiooniga välisele ohule, näiteks pahasele emale.

Samas on olukordi, kus lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Üheks selliseks puhuks on teiste süüdistamine. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda “Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee.” selgitab Reddy. Tema sõnul on oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.

“Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele,” selgitab Reddy.

Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. “Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse,” paneb Reddy südamele.

Kogu tõde valetamisest:

Valetaja kehakeel: suu katmine sõrme või käega, silmade hõõrumine või nina puudutamine, sage pilgutamine ja suletud käed. Valetades liigub veri nina otsa ja tekib kerge punetus ehk Pinoccio efekt.

Kellele valetatakse? Virginia ülikooli uuringust selgus, et 50 protsenti tudengitest valetab emaga vesteldes. Ühe tööotsingufirma andmeil valetab iga kolmas inimene oma CV-s. 5000 naise hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et 73 naistest ei julgeks oma mehele öelda, et nad teise mehe last ootavad.

Mis me valetame? Iga neljanda vale eesmärk on kergendada sotsiaalset suhtlust (“Söök oli väga hea.”). Samuti püütakse valetades ennast teistele huvitavamaks teha.

Mida teha kui laps valetab?

Ärge kaotage enesevalitsust. Kui te reageerite liiga ägedalt, siis eitab laps oma valetamist edaspidi veel järjekindlamalt, et teie viha vältida. laitke maha valetamist, kuid hoidke end vaos.

Rakendage mõistlikke karistusi. Need peaksid vastama vale tõsidusele. Liialdatud karistuse puhul riskib teie laps pigem valetamisega.

Öelge oma lapsele, et armastate teda. Ta peab teadma, et see on endiselt nii, kuigi te teate, et ta valetas teile. Ta peab õppima, et teid võib tema käitumine pahandada, kuid te armastate teda hoolimata valest.

Arutlege selle üle, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tõtt rääkinud. Ta saab aru, et see oleks talle samuti pahanduse kaela toonud, kuid see oleks olnud parem kui valetamise tagajärgedega silmitsiseismine.

Õhutage teda tõtt rääkima. Seletage talle, et võib tulla hetki, mil ta peab teile millestki ebameeldivast rääkima, kuid te eelistaksite kuulda tõtt.

Sulle võib veel huvi pakkuda: Õpetame lastele ausust ja vastutustunnet

Allikas: The Times; “Miks lapsed nii käituvad”, Dr. Richard C. Woolfson

Külmapühad õues: sammudes mööda loomajälgi

Lumi ja lapsed on alati suured sõbrad. Neid ei heiduta külm ega pakane. Kui vähegi ilm kannatab siis minge kas või korraks õue end tuulutama ja mõnusat krõbedat talveilma nuusutama.

Hea võimalus külmapühadel lõbusalt lastega koos õues veidi aega veeta, rännata loomariiki ja asuda mööda loomajälgi astuma. Võite meisterdada dinosauruste, karude, leopardite, lumeinimese või mõne teise lemmiku käpajäljed. Laske fantaasial lennata.

Selleks läheb sul vaja:

Tugev papp
käärid
kummipael või kingapael

1.Joonistage papile mitmesuguste loomade jalajäljed, olgu need teie laste jalgadest veidi suuremad.
2. Lõigake need välja ja tehke kumbagi serva väike auk.
3. Kinnitage need kummipaela või kingapaeltega tema saabaste külge.
4. Laske tal nendega lume sees ringi kõndida. Te võite teha erinevaid jälgi ja lasta tal arvata, kelle jäljed need on.

Susan Dazzo, “151 võimalust olla lahe ema”, Kirjastus Ersen