Category

Perelood

Category

Isetehtud beebitoidud – soovitusi “Beebitoitude kokaraamatu” autorilt Jane Komussarilt

Jane Komussar, Beebitoitude kokaraamatu autor Foto: Erakogu

Beebidele on parim puhas ja isevalmistatud toit. Aga kui puuduvad ideed ja oskus seda teha, kas see on ka piisav põhjus, et hakata ostma purgitoitu? Põhjusi, miks lapsele toit ise valmistada, on palju. Oleme palunud “Beebitoitude kokaraamatu” autoril Jane Komussaril vastata mõnedele enim üleskerkinud küsimustele, mis vaevavad paljude emade päid. Samuti jagab ta kasulikke soovitusi, mida kindlasti tasub kõrva taha panna.
Jane elab hetkel Londonis, kasvatab seal oma imearmsat poega ja töötab toitlustuses.

Milline juur- või puuvili võiks olla beebi menüüs, mille peale ei pruugi värske ema kohe tulla?

Soovitaksin näiteks avokaadot ja spargelkapsast, mida võib andma hakata alates beebi 6. elukuust. Minu poeg hakkas avokaadot saama 4. elukuust. Mõlemad on kiudainerikkad ning sisaldavad hulgaliselt vajalikke vitamiine ja mineraale. Avokaadoga on veel eriti lihtne, kuna seda ei pea keetma- lõika vaid pooleks, eemalda kivi ja kraabi sisu lusikaga välja.

Teine selline mugav toit on banaan, mille võib kotti pista ja kui väljas olles lapsel kõht tühjaks läheb ning muud käepärast pole, siis seda anda. Toidab kõhtu ja on tervislik ning hea.

Alates 8.-10. elukuust võiks proovida spinatit, mis on samuti rikas paljude erinevate

Otto tundis juba beebina suurt huvi söögitegemise vastu

vitamiinide ja mineraalide poolest, nagu näiteks A-, K- ja C- vitamiin, magneesium, kaltsium, raud ning palju muud. Vajab vaid 1 minut keetmist ja valmis ta ongi. Pea vaid meeles, et spinati keeduvett ei kasutata ning kui vähegi võimalik, osta orgaanilist spinatit.

Kiivi on väga rikas C-vitamiini poolest ja soovitaks sedagi proovida.

Alates 8. elukuust soovitan toitudele hakata lisama maitseaineid, mis ei ole mõeldud ainuüksi maitse andmiseks, vaid aitavad ennetada ka kõiksugu haigusi. Nii nagu iga uue toiduaine puhul, peaks ka maitseainete menüüsse lisamisel järgima 3 päeva reeglit – kui selle aja jooksul vastunäidustust ei teki, kasutada julgelt edasi. Beebitoitude kokaraamatus on eraldi peatükk maitseainete kasulikkusest.

NB! Rõhutaks siinjuures, et uue toiduaine menüüsse lisamisel tekkinud nahalööve ei tähenda kohe allergiat. Kui see juhtub, konsulteeri arstiga ning proovi mõne aja pärast uuesti.

Spinati-küüslaugu-tuunikalapüree (8.-10.k)

  • Pese sobiv kogus spinatit hästi hoolega ning eemalda rikutud lehed. Lase väike kogus vett keema, aseta spinatilehed vette ning keeda 1 minut. Kurna.
  • Suru küüslauk läbi pressi ning jäta 5-10minutiks seisma. See aitab küüslaugu raviomadused kenasti esile tuua.
  • Aseta keedetud spinat, sobiv kogus tuunikala ja küüslauk blenderisse ning püreesta.

NB! Poes müüdav konservtuunikala vees sobib väga hästi, jälgi vaid, et oleks vähese soolasisaldusega.

Mida arvad poes müüdavatest valmispüreedest? Kas oled neid oma lapsele ostnud? Mida peaks ema kindlasti poes müüdavatest beebitoitudest teadma, millega arvestama?

Mina isiklikult ei ole kunagi poes müüdavaid purgitoite pooldanud ega ole neid ka oma lapsele pakkunud. Minu jaoks olid lapse lisatoiduga alustamise esimesed kuus kuud üliolulised tema toitumisharjumuste ja maitsmismeele kujundamisel. Mul ei tulnud mõttessegi minna kergemat teed pidi, pakkudes oma kõige kallimale, kes sõltus igas mõttes minust ja minu otsustest, suhkrut, soola, tärklist ja muid ebavajalikke lisaaineid sisaldavat tehasetoitu. Minu jaoks justkui purgitoite ei eksisteerinudki.

Ma ei andnud endale kunagi võimalust vabandamiseks, et pole piisavalt aega oma lapsele ise toit valmistada. Kui leian aja, et endale söök valmistada, siis miks ma ei peaks leidma aega, et ka lapse tarvis kokkamiseks? Mul ei tulnud mõttessegi valmistada endale maitsev, tervislik, värske, lõhnav, aurav õhtusöök ning samal ajal keerata kaas maha lapse purgitoidult, mis on aastakese jagu juba poeletil seisnud, ja talle seda anda.

Kui ema siiski soovib valmistoite poest osta, peaks ta ennekõike jälgima toidupakendi sedelit: kui palju on lisatud suhkrut, soola ja muid lisaaineid. Valida tuleb toode, milles on seda kõike võimalikult vähe või üldse mitte. Soovitan eelistada orgaanilisi tooteid.

Paljud emad on mures, et nende beebid ei huvitu juurviljadest. Mis nipiga neid juurviljade juurde juhatada? Kuidas sinu laps nendesse suhtub ja kas ta sööb hea isuga?

Minu lapse lemmikud on mitmesugused supid. Kui niisama köögiviljade puhul krimpsutab ta nina ja keeldub söömast, siis supis väikesteks tükkideks lõigatuna sööb ta köögivilju väga hea isuga. Hakklihasupp, mille retsept ka beebitoitude kokaraamatus olemas, on tema lemmik. Ka kodus tehtud frikadellisupp, samuti peedisupp hapukoorega läheb igal ajal.

Spargelkapsa, suvikõrvitsa, rohelise oa jms köögiviljad olen eelnevalt pehmeks aurutanud, purustanud ning erinevates kastmetes jahu asemel kasutanud.

Spargelkapsas, porgand, sibul ja küüslauk maksakastmes serveeritud kartuli või täisteramakaroniga on ka üks poja lemmikuid. Kui laps keeldub niisama keeduköögivilja söömast, kasuta neid köögivilju erinevates toitudes peenestatud või püreeritud kujul.  Muudad sel moel ka lapse jaoks toidu mitmekülgsemaks ja maitsestatumaks.

Minu lapse absoluutne lemmik on aga mehhikopärane riis, mida olen valmistanud pruunist riisist, punasest paprikast, tomatist, jalapeno piprast, sibulast, küüslaugust ja tomatipastast. Talle maitsevad väga ka Cayenne’ pipraga maitsestatud road, näiteks nagu vürtsikad Buffalo kanafileetükid. Cayenne’ pipar sisaldab suurel hulgal nii A-vitamiini kui ka E-, C-, B6-, K- vitamiini ning on lisaks kõigele suurepärase ravitoimega, eriti praegusel külmal ajal.

Mäletan, kui poja menüüsse hakkasin maitseaineid lisama, siis tollal tekitas Cayenne’ pipar kerge lööbe.

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Kui seda mõne aja pärast uuesti pakkusin, ei juhtunud enam midagi ning nüüd käib ta küsimas: “Emme, teeme seda vürtsikat kana”. “Teeme” ütleb ta seetõttu, et talle meeldib minuga koos süüa teha ja leian, et kui laps saab olla protsessis osaline, valides ja ulatades mulle köögivilju, segada, pista potti, käia vahepeal ahjuaknast piilumas jne, siis ta sööb ka palju meelsamini.

Kui laps keeldub juurviljapüreest, siis võiks proovida seda pakkuda vaheldumisi tema lemmikpudru või muu lemmikuga. Näiteks esimene amps või kaks anda lemmikputru, siis püreed, korra veel putru ja siis juba mõned ampsud proovida püreed jälle ja niimoodi vaheldumisi pudruga.  Tasapisi võib pudru ära jätta.

Milline oli sinu lapse lemmiksöök, kui ta veel beebi oli?

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtegi lemmiksööki beebiajast, kuna ta oli mul üsna avatud kõigele uuele ja sõi peaaegu kõike. Mäletan vaid, et paar korda pidin abimehena kasutama banaani- sama süsteemiga, et banaaniamps esimesena, juurviljapüree teisena, banaan, banaan, juurviljapüree, banaan, juurviljapüree, juurviljapüree, juurviljapüree, jne.

Mis on kõige suurem viga, mida värsked emmed beebi lisatoiduga harjutamisel teha võivad/ teevad?

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Karta ei tule magusa puuvilja alustamist esimese lisatoiduna, vaid poes müüdavat valmistoodangut, mis reeglina on kas liiga magus, soolane või sootuks olematu maitsega. Laps harjub toote maitsega ja võib hiljem tavatoidust keelduda, kuna see maitseb hoopis teistmoodi. Kui nii on juba juhtunud, siis tuleb siiski olla järjekindel ja pakkuda ikka tavatoitu edasi. Alla ei tohi anda.

Samas ei tohi teha toitumisest ka liiga suurt numbrit. Mida närvilisem ema on, seda raskemaks teeb ta lapse jaoks toidu nautimise.

Lapse 1. sünnipäeva toidulaud valmistab alati vanematele muret. Mida panna lauale, et sobiks nii suurele kui ka väikesele?

Lapse 1. sünnipäev on vanemate jaoks alati tähtis sündmus. Mida lauale panna, sõltub erinevatest asjaoludest: kui palju tuleb külalisi, kui palju on vanemaid, kui palju lapsi, mis vanuses lapsed jne.

Et ka ema ise saaks sünnipäevapeost osa, oleks hea valida toidud, mida on lihtne valmistada ning mille saab eelnevalt juba valmis teha.

Näiteks

  • erineva kattega võileivad, kus saab lasta fantaasial lennata, kujundades nägusid, erinevaid kujundeid jms huvitavat (mitte et üheaastane sellest väga hooliks, kuid ta on siiski inimene ja süüakse eelkõige silmadega);
  • tükeldatud köögiviljad dipikastmega (soovitan kergelt läbi aurutada, et kõige väiksematel oleks ohutu süüa); et lastel põnevam oleks, ehita kasvõi porgandikangidest pikk torn ja torka köögiviljadesse väikesed plastmassist dessertkahvlid;
  • tükeldatud puuviljad (kui pakud ka viinamarju, lõika need vähemalt neljaks, et laps ei saaks kurku tõmmata);
  • erinevad salatid, nagu näiteks riisisalat, kartulisalat, makaronisalat vms, mis on ajast aega olnud pea iga eestlase sünnipäevalaual ning miks mitte pakkuda seda ka lapse 1. sünnipäeval.
Lapsele sünnipäevatorti tehes lase fantaasial lennata!

Oma lapse 1. sünnipäeval pakkusin täisterapitsat ja kartulilootsikuid, mille retseptid on ka “Beebitoitude kokaraamatus” olemas.

Pitsa katteks panin kanahakkliha, paprikat, sibulat, jalapeno pipart, juustu.

Ja loomulikult tort! Kui vähegi viitsimist, võiks selle ise valmistada ja kujundada. Ei ole oluline, et ta tuleks välja täiuslik, peaasi, et oleks südamega tehtud. Seda on tore hiljem meenutada ja hea piltidelt vaadata. Raamatu lõpus on olemas pandakoogi retsept, mida on lihtne valmistada. Oma poja 1. sünnipäeva puhul tegin pandakujulise tordi, teisel aastal samast retseptist rekka, kolmandal rongi. Eks näis, mis neljas aasta toob.

Kust tuli mõte selline raamat välja anda? Raamatus on mitmeid uudse lähenemisega retsepte. Kas oled ise kõik need maitsekooslused välja nuputanud?

Mõte niisugune raamat välja anda tekkis siis, kui Ameerikast Eestisse naasin ja poodi minnes avastasin, et seesugust raamatut polegi olemas. Kuna olin Ameerikas lapsehoidja ning pidin lapse toidu ise valmistama, siis sain sealt palju ideid ning huvitavaid retsepte. Eestis neid retsepte oma lapse peal katsetama hakates kohandasin mõned neist ümber ning lapse eelistusi silmas pidades mõtlesin ka ise mõned välja.

Raamatukaante vahele said retseptid, mis on Ameerika pisipiiga ja minu poja lemmikud. Paljud nendest on ka kogu pere lemmikud. Valmistame neid isegi praegu aeg-ajalt, nagu näiteks kartulilootsikuid, kõrvitsapastat, täisterapitsat, suvikõrvitsaomletti, suppe.

Praegusel talvisel ajal, kui külm kummitama tahab tulla, teeme vitamiinipommi porgandi-ingveri-mustasõstrapüree näol. Kui vahel tuleb aga isu pannkookidega maiustada, siis suhkrurikka poemoosi asemel valmistan kiirelt näiteks õunapüree – keedan paar õuna pehmeks, surun kahvliga püreeks ning mõnus hapukas kodutehtud “õunamoos” ongi valmis. Magusa koogi vahel eriti hea.

Jane ja Otto talvises Londonis

Milline on olnud raamatu tagasiside ja millise retsepti järgi valmistatud toit on enim lastele maitsenud?

Minuni jõudnud tagasiside raamatu kohta on olnud väga hea. Seda on näidanud ka kõrge läbimüük.

Kindlasti leidub ka halba arvamust, aga see on normaalne. Ei saagi ju kõigile ühtemoodi meeldida. Samas oleks minust ka rumal eeldada, et kõik raamatus leiduvad retseptid on kõikide laste lemmikud. Ühele maitseb üks, teisele teine. Ise neid läbi katsetades ja oma lapsele pakkudes saab iga ema näha, mis sobib ja mis mitte.

Julgustan siinkohal emasid kohandama retsepte ka vastavalt oma lapse isudele. Ühe aine asendamine teisega ei ole kuritegu, kui lapsele sobib niimoodi paremini. Südamele paneksin ehk vaid seda, et emmed ärgu lähtugu vaid iseenda maitse-eelistustest.  Kui neile endale üks asi ei maitse, siis lapsele võib ikka valmistada ja pakkuda. Kui ema arvab, et jõhvikas on hapu ja lisab automaatselt suhkrut, siis lastele reeglina hapu just maitseb ja emal poleks vaja toitu üle suhkurdada.

Kui palju erineb Inglismaa väikelapse/ beebi menüü Eesti omast?


Ma ei oskagi sellele päris täpselt vastata. Inglismaal on väga palju sisserännanud inimesi maailma erinevatest paikadest ning kõigil neil on kaasas oma maa harjumused ja kombed. Ühed beebid alustavad maisiga, teised kookosega, kolmandad burgeriga, neljandad riisiga, viiendad purgitoiduga, kuuendad ilmselt nii nagu meie – kartuliga.

Ringi vaadates kohtab palju nii ülekaalulisi lapsi kui ka imepeenikesi, kelle puhul võiks arvata, et nad on kehva söömaga. Kui ema siseneb lapsekäruga ühistransporti, siis kohe, kui laps hakkab nihelema või häält tõstma, antakse lapsele esimese asjana pihku krõpsupakk. Last loodetakse sel moel vaigistada, aga minu meelest on see vale. Toidupoes ringi liikudes ja emade ostukärudesse piiludes (ma ei saa sinna midagi parata!) kohtab palju kas purgitoite või muud rämpstoitu – pitsasid, friikartulipakke, valmistoodangut, küpsiseid, saia jm ebatervislikku. Õnneks on väga palju ka neid, kes peavad lugu tervislikust toitumisest ning teevad võimalikult palju ise.

Kas lased oma lapsel vahel ka hea ja paremaga patustada? Kui seda teed, siis mida talle lubad?

No ikka lasen. Eks ta on mul kõike saanud proovida ja maitsta. Ta on mul üsna suur maiasmokk, nagu vast enamik lapsi. Tema parimad hetked on ilmselt need, kui ta saab Eestisse vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal lapse õnneks ja emme õnnetuseks magusaga piiri ei peeta. Küll aga kehtib meil kodus reegel – magus on okei, kuid ainult pühapäeviti ehk siis kord nädalas. Sööme jäätist, kommi, kooki või muud head-paremat. Lapse jaoks on siis,  mida oodata. Olen tähele pannud, et sellest reeglist on ainult kasu tekkinud. Mitte ainult ma ise ei ole rahulikum, vaid ka lapse käitumine on muutunud paremaks. Vahel, kui tunnen, et ta on eriti tubli olnud ja hästi käitunud, olen ka nädala sees teda kommiga premeerinud. Need on tema jaoks väga ootamatud, kuid samas ka väga üllatavad ja meeldivad hetked olnud.

Kas raamatule on ka järge tulemas?

Häid ja huvitavaid retsepte, mis kahjuks esimese osa kaante vahele ei mahtunud, on veel küllaga. Kahjuks ei ole saanud mahti kirjastusega teise osa väljaandmist arutada.

Fotod pärinevad Jane erakogust

Isa eeskuju laste soorolli omandamisel

Isad ja pojad

Inimeste subjektiivset heaolu mõjutab see, kui kindlalt ennast oma soorollis tuntakse. Laps samastab end oma vanematega, kui need on toetavad ja hoolitsevad. Kui vanemad on liiga kontrollivad, siis samastumist ei toimu.

Poiste puhul rõhutatakse, et nad ilma isa eeskujuta ei omanda hästi oma soorolli. Neil puudub eeskuju, kellega end samastada. Isa näitab pojale ette kindlaid käitumismalle ja meherolli piirid. Seetõttu on poistele samast soost vanema eeskuju väga tähtis.

Ilma isata üles kasvanud poistel esineb järgmisi probleeme:

  • nad ei tule toime oma soorolli määratlemisega
  • tekib küsitavaid momente sooidentsuse arengus
  • nad ei saa koolis hakkama
  • neil esineb raskusi psühholoogilise kohanemisega
  • nad ei suuda kontrollida oma agressiivsust

Üksi poegi kasvatavad emad teevad seda sagedamini üsna jäikadele ja traditsioonilistele tõekspidamistele toetudes. Nad peavad kinni tavapärasest mehemallist ning usuvad siiralt, et keskkonnas on levinud halvustav suhtumine meestesse, kelles leidub ka naiselikke jooni. Isade arusaam mehelikkusest ja mehelikust käitumisest on tavaliselt tunduvalt avaram ning arusaavam.

Et vältida riske, mida toob poegade kasvatamisel kaasa üksikemadus, on soovitatav kaasata poegade kasvatamisse sotsiaalsed isad. Need on poistele tugiisikuteks ning autoriteetideks ja aitavad soorollil  ja sooidentiteedil välja areneda. Sotsiaalsed isad võivad olla kasuisad, vanaisad, poisteklassi meesõpetajad, mõne klassivenna isa, keegi meessoost sugulastest jne. Selleks, et poistel kujuneks püsiv identiteet, on neile kindlasti vaja ka psühholoogilist isa – meest, kellega ajada mehejuttu, kes oleks eeskujuks, toetaks ja mõistaks poissi.

Isad ja tütred

Tütardele on isa eeskuju ja olemasolu samamoodi oluline. Kuigi tütred ei räägi enamasti isadega intiimsetel teemadel, seovad neid isadega ühised tegevused. Tütre seotus isaga ei sõltu sellest, kas isa elab perega koos või mitte. Isal on võimalik tütrele toeks olla ka uue perega elades, kaugel töötades ja perest lahus elades.

Isal on oluline mõju tütre sooidentiteedi ja seksuaalsuse kujunemisele. Lapsepõlves kogetav lähedane suhe vastassoost lapsevanemaga mõjutab olulisel määral hilisemaid paarisuhteid. Tütar õpib emalt oma soole vastava käitumise, isalt aga saab kinnitust oma naiselikkusele. Isa mõjutab oluliselt oma tütarde eneseväärikuse kujunemist ja seksuaalsust. Tüdrukud, kellel on olnud oma isaga hea suhe, tunnevad end oma soorollis turvaliselt.

Ilma isata kasvanud tüdrukutel on raskusi sooidentiteedi väljakujunemisel ning nad ei tunne end koolis kindlalt. Tavaliselt algavad varem nende tütarlaste seksuaalkontaktid. Naised, kes pole tundnud isa kinnitust lapseeas, käituvad hilisemas paarisuhtes veidralt – nad otsivad küll lähedust, kuid samas umbusaldavad mehi.

Isad kasvatavad naiselikke naisi ja toimetulevaid ning armastavaid pereisasid. Isa hinnatakse kõrgemalt siis, kui ta elab koos perega. Ka suhted isaga on tavaliselt siis paremad. Isaga kooselu annab noorukitele head eeldused eluga toimetulekuks – nad kohanevad  kergemini, nad on tuleviku suhtes lootusrikkamad ja endaga rohkem rahul. Kindlasti mõjutab pere kooselu või üksikvanemlus laste edasist pereelu, sest nad käituvad üldjuhul nii, nagu nende vanemad neile eeskuju näitasid.

Korras peresuhetel on kombeks jätkuda põlvkondade kaupa, nii nagu ka vanemate rikkis tundeelu, konfliktid, perevägivald ja peres ilmnevad lahkhelid kanduvad vanematelt üle lastele. Mida enam on meil praegu isasid, kes hindavad kõrgelt perega koosolemise aega ning suhteid lastega, seda enam on selliseid isasid ka nende poegade hulgas ja korras peresuhetega naisi nende tütarde hulgas.

Refereeritud artiklist “Isa osa noorukite heaolu kujunemisel”, ajakiri Sotsiaaltöö, 4/2011

Meeste rollid ja rollivalikute eelistused Eesti peres

Meestel on perekonnas täita vähemalt neli olulist rolli:

  • Perekonna majandusliku kindlustatuse tagaja ehk leivakapi täitja
  • Abikaasa
  • Isa
  • Töötaja

Mehed ise arvavad, et hea isa olemiseks peavad nad eelkõige eeskujulikult täitma oma leivateenija rolli.  Eestis ongi see arvamus isa rollist kõige enam levinud, seda kipuvad õigeks pidama nii mehed kui naised. Ühe 1993. a läbi viidud uuringu alusel arvas 84% eestlastest, et mehe peamine ülesanne on raha teenida, naise kohus lapsi kasvatada. Rõhutati, et mees peab end realiseerima töö ja eduka karjääri kaudu.  2003. a arvas sedasama 79% eesti meestest.

2006. a uuriti üliõpilaste arusaamu sellest, mis juhtuks, kui mees teeniks perekonnas vähem kui naine.  Naisüliõpilased teatasid, et sel juhul tunduks mees neile tossike ja tallaalune ning võimusuhted perekonnas muutuksid naiste kasuks. Nad arvasid, et meest, kes teenib vähem, on raske austada ja et see ajab närvi, kui mees vähe raha koju toob. Iga neljas vastaja teatas, et sellisel suhtel poleks tulevikku ja järgneks lahutus.  Vaid iga kümnes vastaja oleks olukorrast aru saanud ja ütles, et see suhet kuidagi ei mõjutaks.

Mis olukorras on siis mehed, kellele niisuguseid nõudmisi esitatakse? Kõige enam kardavad nad töötuks jäämist ja seda, et ei tule omadega toime. Samuti pelgavad nad oma töövõime kaotust. Alles siis tuleb hirm oma lähedaste pärast. Meestele avaldab niisugune ühiskondlik surve tahes-tahtmata mõju. Nii töötavad nad alalõpmata mitmel alal, otsivad töövõimalusi välismaal ja selle tõttu jääb tagaplaanile nende roll abikaasana ja isana. Mida enam keskendub mees majandusliku toimetuleku küsimustele, seda vähem suudab ta täita oma abikaasarolli ja isakohuseid, sest tal puudub selleks lihtsalt aeg. Nii puudub peres ka emotsionaalne turvalisus, sest halb on nii majanduslik toimetulematus kui ka vähene aeg perega tegelemiseks.

Meeste valikuid põhjustab ka perekonna arengustaadium. Nii näitavad Ameerikas läbi viidud uuringud, et mehed alustavad rohkem töötamist, kui nad on saanud või saamas esimese lapse isaks. Huvitaval kombel oleneb meeste töötundide kasv ka sündinud laste soost. Nimelt töötavad poegade isad aastas rohkem 84 tundi, tütarde isad aga ainult 31 tundi rohkem. Ilmselt tunnetavad mehed peremudelina rohkem sellist peret, kus on kasvamas ka poegi ning tunnevad poegade ees suuremat vastutust. Eestis pole niisugust seost täheldatud.

Loomulikult kasvas ka Eesti meeste töötundide arv seoses lapse sünniga, koguni 35,1 tunnilt nädalas 41,6 tunnini nädalas. Väike arvutus siia juurde näitab, et Eesti isad peavad normaalse toimetuleku tagamiseks ühe lapse sünni korral töötama aastas 280 tundi rohkem kui seni (3x rohkem kui Ameerikas). Eriti hull muutus toimus aga meestega, kellel perekonnas kolm või enam alaealist last – nende keskmine töökoormus nädalas kippus ületama 54 töötundi, mis aastas teeb 397 töötundi rohkem kui meestel, kellel lapsi pole. (NB! Siit arvutusest on maha arvamata puhkus. Aga mehed ei puhka ju niikuinii.)

Mehed peavad oma töösaavutusi ja tööd üldiselt tähtsaimaks osaks mehelikkuse mudelis. Töötus on nende jaoks isiklik ebaõnnestumine, mille tõttu nad kaotavad enda arvates ka suure osa oma mehelikkusest.

Kauem ja rohkem töötavatel isadel on peresuhted problemaatilisemad, sest vähem jääb aega laste ja naistega suhtlemiseks. Samas tingib majandusliku toimetulematusega seotud stress meeste veel suurema rahulolematuse endaga. Loomulikult mõjutab meeste rahulolu iseendaga ka see, kuidas nad suudavad ühildada oma pereisa ja abikaasa rolli töötaja ja leivateenija rolliga.

Kõige enam on endaga rahul mehed, kes leiavad, et neil on laste jaoks piisavalt aega. Järgnevad need, kellel enda arvates laste jaoks piisavalt aega pole. Kolmandal kohal endaga rahulolu poolest on mehed, kel lapsi pole ja kõige depressiivsemad ning neurootilisemad ja endaga kõige vähem rahul on mehed, kes leidsid, et neil pole oma laste jaoks üldse aega või on seda liiga vähe. Nad olid teiste meestega võrreldes vähem rahul ka oma materiaalse olukorraga, peresuhetega ning eluga tervikuna.

Hea uudis on see, et meeste rahulolu oma eluga ning nende vaimne tervis sõltub otseselt sellest, kuidas ta enda arvates isarolli täita suudab. Isa rolli edukuse võtmeküsimus on selles, kui palju mees oma laste jaoks aega leiab.  Seega ei saa väita, et mehed isadusest ei hooli.  Nagu näitab seoses isadusega suurenenud töötundide arv, on isadus ja meeste töökus väga suurel määral üksteisega seotud.

Halb uudis on see, et kui mees ületähtsustab oma rolli pere majandusliku kindlustatuse tagajana, võib jääda unarusse isarolli täitmine. Nii on leitud, et jõukatest peredest pärit noorukitel esineb keskmisest enam probleeme, eriti mis puudutab sõltuvusainete kasutamist, ärevust ja depressiooni. Selle nähtuse põhjuseks peetakse ühelt poolt perepoolset survet elus midagi saavutada ja olla edukas oma tegevustes, teiselt poolt aga isoleeritust vanematest, kellel pole aega oma lastega tegeleda.

Meeste tehtud valikud ning see, mil määral nad oma erinevaid rolle peres tähtsustavad, mõjutavad otseselt nii nende endi kui ka nende abikaasade ja laste subjektiivset heaolu.

Refereeritud ajakirjast Sotsiaaltöö 4/2011

Uuring: Kolme tüüpi isadus

Isa roll pereelus on väga suur. Keskkonda, milles lapsed kasvavad, on viimastel aastakümnetel mõjutanud päris mitmed tegurid:

Areng toimub kahes suunas: ühelt poolt suureneb nende isade arv, kes aktiivselt osalevad laste kasvatamise protsessis ja teiselt poolt kasvab ka nende isade hulk, kes oma lapse elust kaovad ja perest kaugenevad. Põhjusi, miks isad peredest kaugenevad, on mitmeid. Esikohal on lahutus, seejärel tulevad töönarkomaania, vastutustundetus ja alkoholism. Pärast lahutust käituvad isad samuti mitut moodi: nad võivad oma perede elust hoopistükkis distantseeruda, kuid on ka isasid, kes pärast lahutust jätkavad aktiivselt osalemist laste kasvatamise protsessis.

2006. a moodustasid üksikvanema leibkonnad umbes 16% kõigist lastega leibkondadest. Suureneb üksikisade osakaal, kuid 90% üksikvanematest moodustavad siiski emad. Palju on ka korduvabielusid ning vabaabielusid ning neist pärinevate laste osakaal on Eesti ühiskonnas üpriski suur. Kui suhe puruneb ja luuakse uus, keskendub isa nendele lastele, kelle emaga ta parasjagu koos elab.

Kuna olukord on kujunenud keeruliseks, räägitakse nüüd kolme tüüpi isadusest:

Uuringute tulemused  (2006) näitavad, et ligikaudu 40% eesti keelt kõnelevatest isadest on oma laste jaoks piisavalt aega. Selle numbri puhul on arvestatud ka laste hinnanguid.

Niisiis on Eestimaal psühholoogilisi isasid eesti keelt kõnelevate meeste hulgas umbes 40%. Need mehed leiavad piisavalt aega oma lastega rääkimiseks, nende murede kuulamiseks ja on laste jaoks alati olemas, sõltumata sellest, kas nad elavad laste emaga koos või mitte, on lapse boiloogilised isad või mitte.

Refereeritud ajakirjast Sotsiaaltöö, 4/2011

Üksikvanem – miks?

Tavaliselt on Eestis üksikvanemluse põhjuseks see, et vanemate kooselu lakkab või lahutatakse abielu. Näiteks 2008.a lahutanud pooltel peredel oli alaealisi lapsi ning kokku puudutas 2008. a vanemate lahutus 2500 last. Kuna registreerimata kooselud on Eestis samuti väga levinud, võib oletada, et teist samapalju lapsi kannatas, kui läksid lahku niisama koos elanud vanemad.

2000. aastatel on olulisel määral vähenenud nende laste arv, kes kelle sünniakti polegi isa nime kantud või on seda tehtud ema ütluste põhjal. 2000. a moodustasid vallaslapsed ehk tuvastamata isadusega lapsed kõigist elussündidest 18%, 2008. a aga 7% – 1180 last. Siin võib põhjuste hulka arvestada isade kasvanud teadlikkust ja huvi oma lastega tegeleda, aga ilmselt ka koolidesse viidud põhjalikumat seksuaalkasvatust ja teadlikumat sündimuskäitumist üldse. Ilmselt juhtudel, kui teatakse, et isast niikuinii tolku lapse kasvatamisel pole või ta ei tunnista näiteks oma isadust, jäetakse isa nimi sünnidokumenti kandmata ka puhtmateriaalsetel põhjustel.

Nii saab üksikema taotleda üksikvanema lapse toetust.  Samas on lapse suhtes väär jätta isa andmed sünnidokumenti kandmata, sest see riivab lapse õigust tunda mõlemaid vanemaid. Riigi poliitika ei tohiks ametkondade arvates ei otseselt ega kaudselt soodustada tuvastamata isadusega laste sündimist. See võib olla põhjuseks, miks üksikvanema toetused on püsinud samad juba palju aastaid, hoolimata vahepeal toimunud meeletust elukalliduse tõusust.

Üksikemasid tekib ka nn „üheöösuhete tagajärjel“, sest 2008. a sündis 500 last just niimoodi, et vanemad polnud abielus ega isegi elanud mitte koos. See arv moodustas 3% kõigist elussündidest. Mitte alati ei saa öelda, et neil emadel on püksivärvliga probleeme, vaid sageli võib põhjus olla hoopis selles, et ema ei soovigi elada koos lapse isaga.

Üksikvanemluse tekkepõhjuseks võib olla ka teise poole surm. Eestis on eelkõige levinud tendents, et mehed kipuvad enne õiget aega surema. Põhjusi võib üles lugeda mitmeid: suur töökoormus seoses enneolematult madalate palkadega, mis sunnib lisatöid otsima; riski- ja sõltuvuskäitumine, mis tähendab siis purjus peaga autorooli istumist ja kihutamist; narkootikumide ning alkoholi kuritarvitamine; põhjuste hulka võib ka lugeda õnnetused ja vigastused, mis saadakse kas töö käigus või vabal ajal ekstreemkäitumist harrastades.

Üksikvanemlus pole stabiilne seisund, sest üksi jäänud vanem võib leida endale uue partneri, samuti võib muutuda lahkunud poole osadus lapse kasvatamisel positiivses suunas. Üksikemadus võib olla nii naise teadlik valik kui ka soovimatult tekkinud olukord. Riigil tuleks teha mõlemas suunas tööd: esiteks, tagada kõigile lastele, ka isata või emata lastele, normaalsed võimalused äraelamiseks ja teiseks, teha eeltööd selle nimel, et ennetada soovimatult tekkinud üksikemadust.

Praktikas tähendab see seksuaalkasvatuse tõhustamist ning noortele rasedusvastaste vahendite senisest paremat tutvustamist, samas ka vahendite hinna reguleerimist nii, et need oleksid kõigile taskukohased. Tundub, et noored suudavad hinna tõttu osta vaid kondoome (kui sedagi). Teadupoolest pole ei kondoomid ega ka SOS-pillid kõige turvalisem rasedusvastane vahend. Kui noored ei tea teisi võimalusi või ei suuda osta tõhusamaid vahendeid, eksisteerib ikkagi suur võimalus soovimatuks rasestumiseks või koguni vajaduseks aborti teha.

Allikas: ajakiri Sotsiaaltöö 2/2010