Category

Lapsevanem

Category

Kui ohtlik on lape saamine pärast 35. eluaastat?

Üldiselt on jutud lapsesaamise ohtlikkusest pärast 35. eluaastat liialdatud, sest enamik neist naistest sünnitab tavapärasel viisil täiesti terve lapsed.

Need ohud, mis üle 35-aastasi sünnitajaid varitsevad, ei sõltu mitte ainult vanusest, vaid ka tervislikust seisundist, olles seega paljuski kontrollitavad.

Uuringud on näidanud, et vanematel naistel võivad raseduse ajal kujuneda suurema tõenäosusega teatud haigused nagu diabeet, kõrge vererõhk või eriolukorrad nagu platsenta eesasetus. Tõsiste tagajärgede vältimiseks on tähtis regulaarselt arstlikus kontrollis käia.

Vanusega suureneb ka surnud lapse sünnitamise oht, kuid uuringute andmeil on see tõenäosus väga-väga väike, sest tänapäeva meditsiin võimaldab selliseid traagilisi juhtumeid ennetada.

Teiseks hilises eas lapse saamisega kaasnevaks probleemiks on geneetilised väärarengud, mis suurenevad märgatavalt ema vanuse kasvades. Kui 35-39 aasta vanuselt on näiteks Downi sündroomiga lapse sünnitamise tõenäosus kahel juhul tuhandest, siis vanuses 40-44 tõuseb see 4:1000 ning üle 45-aastasel koguni 14:1000.

Seepärast soovitatakse üle 40-aastastele sünnitajatele tungivalt geneetilisi uuringuid. Et kromosoomilised kõrvalekalded on nurisünnituse peamiseks põhjuseks, suureneb vanusega ka nurisünnitamise oht.

Ühtlasi on üle 35-aastasel naistel täheldatud sagedasemat sünnituse esilekutsumist ja kaasaaidatud sünnitust.

Lapseootele jääda sooviv naine peaks enne viljastamist külastama arsti ja laskma teha põhjalikud uuringud. Mõlema partneri haiguslood ja nende suguvõsas esinenud haiguste analüüs võimaldab paremini kindlaks teha haigusi, mis ema ja tulevast last võivad ohustada.

Lisaks võimaldab see hinnata oma füüsilist valmisolekut ning teha vajalikud proovid ja uuringud. Seejärel saab juba astuda vajalikud sammud, et end enne rasestumist parimasse vormi viia.

Paraku võib üle 35-aastase naise suurimaks takistuseks olla rasestumine ise. Kahekümnendate esimene pool ehk 20-24 on naise kõige viljakamad eluaastad, 35.-39. eluaastaks langeb naise viljakus pea kolmandiku võrra.

Isegi viljatusravi ja kunstliku viljastamise puhul esineb vanematel naistel rohkem komplikatsioone, mistõttu on probleemide ilmnemisel soovitatav võimalikult kiiresti arsti poole pöörduda.

Kui kõik ülalnimetatud ohutegurid on läbi mõeldud, saab keskenduda aspektidele, mis kaasnevad lapse saamisega olenemata sünnitaja vanusest. Nendeks on kvaliteetne arstiabi, tasakaalustatud toitumine ning emotsionaalne ja majanduslik valmisolek lapse kasvatamiseks, mis saab olema sinu töö järgmised 18 aastat.

Paljud naised, kes on lapse saamise edasi lükanud ja soovivad vanemas eas emaks saada, kogevad, et nende võrdlemisi hea tervis võimaldab raseduse probleemideta lõpuni kanda ja enamikul juhtudel täiesti terve lapse ilmale tuua.

Allikas: http://www.babycentre.co.uk/

Kuidas tulla toime mitme lapsega korraga

Emaks olemine toob kaasa hulga väljakutseid. Foto: Dreamstime / Tomasz Trojanowski
Emaks olemine toob kaasa hulga väljakutseid. Foto: Dreamstime

Kui perre sünnib teine laps, peab lapsevanem hakkama oma tähelepanu jagama. Samal ajal kui tegeled ühe põnniga, saab teine pahandusega hakkama. Kui kontroll kaob, võid tunda end kaheks rebituna.

Ootad, et vanem laps näitaks üles natukenegi mõistmist sinu stressi suhtes, kuid loomulikult ta seda ei tee.

Kes peaks ootama? Kuidas tasakaalustada oma vanema lapse vajadusi ja aidata tal tähti õppida samas kui noorem vajab vannitamist ja magama panekut? Lõpmatuseni ei saa ka täiuslik olla. Vahel on täiesti normaalne tukastada, ärrituda ja tunda kurnatust, kuid mitte igal õhtul.

Loo lapsele realistlik pilt sellest, mis teda ees ootab kui beebi sünnib. Esialgu ei tee ta eriti midagi peale magamise, nutmise, söömise ja mähkmete määrimise. Beebi ei ole mängukaaslane, mängukaaslaseks saab ta alles mõne aasta pärast. Abiks võib olla ka teemakohase kirjanduse ettelugemine, näiteks Eesti Lastekirjanduse Keskuse riiulitelt võib leida sellist kirjandust:

  • A. Pervik “Paula ja Patrik”
  • A. De Petigny “Kaspar saab väikese õe”
  • A. Renoult “Jänes Joonatanist saab suur vend”
  • L. Tungal “Kristiina,see keskmine”
  • K. Soans “Teistmoodi Sirel”

Hoolitse, et sul oleks vanema lapse jaoks eraldi aega. Kumbki vanem peaks veetma iga päev kahekesi aega vanema lapsega. Hämmastav, kuidas isegi 10 minutit segamatut kahekesiolekut võib parandada lapse-vanema suhet, samuti ka käitumist. Lase lapsel valida tegevus, mida koos teete.

Esimene samm

Püüa jääda nii rahulikuks kui võimalik. Proovi mitte oma ärritatuse ja isikliku survega niigi kisarikast olukorda veelgi hullemaks teha. Loe kümneni ja kasuta enda rahustamiseks erinevaid rahunemisnippe.

Teine samm

Vähenda iseendale pandud ootusi ja standardeid. Sa ei saa korraga tegeleda rohkem kui kolme asjaga, proovi kuidas tahad. Ära sea endale ebarealistlikke standardeid nagu korras majapidamine, soe toit laual, kasitud beebi ja täiuseni haritud poeg. Kõige sellega sa päeva lõpuks hakkama ei saa.

Kolmas samm

Ignoreeri paratamatust. Kui tital mähkmeid vahetades ajab suurem laps ümber terve kastitäie asju, ära karju ega satu masendusse – tegele sellega siis, kui sul aega on.

Neljas samm

Ära ürita mängida superema/superisa. Püüa mõista, et vanemana on sul palju tegemist, kuid püüa silmas pidada laste vajadusi ja jälgi, kuidas nemad sellele hullumeelsele elustiilile reageerivad. Võid tunda end taksojuhina, kes tormab peatumata ühest sihtpunktist teise, sest Janel on ju ujumistrenn, Toomas tuleb viia jalgpallitrenni ja Luise tuua lasteaiast. Samal ajal kui sina ühest kohast teise sõidad, saavad nemad rahulikult autos võileiba süüa.

Viies samm

Palu abi kui seda vajad ja see võimalik on. Su abikaasa saab mõned ülesanded enda peale võtta. Raskel hetkel võid alati mõne lähedal elava sugulase appi kutsuda. Kui saad seda lubada, palka endale lapsehoidja, kas või kõige raskemaks paariks tunniks päevas.

Allikad: iVillage; peresuhted.ee

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Kuidas aidata last koolitöös?

koolilaps

Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast taset eilsega.

• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.

• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.

• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.

• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.

• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.

• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.

• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.

• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.

• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.

• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.

• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.

• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.

• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.

Allikas: http://aidi.adisain.eu/

Loendamine klotside abil

Loendama õppimine on samm mõistmiseni, mida arvud tähendavad. Kuidas õpetada lapsele loendamist? Kuidas aidata tal mõista, et loendamisel viimasena öeldud arvsõna ei ole viimasena loendatud eseme nimetus, vaid loendatud esemete hulga nimetus?

Kirjutage paberile number ning loendage vastav kogus klotse selle numbri juurde. Seoseid võite luua läbi erinevate värvide. Loendage valjult koos lapsega. Vahva, eksole!