Category

Vaba aeg

Category

Üleorganiseeritud laps

Kui lapsel on liiga palju erinevaid huvialasid valitud, võib vabalt juhtuda, et ta kurnab end ära. Vaba aeg ei paku talle siis lõbu.

Miks üleorganiseerimine hea pole?

  • Otsustusvõime

Sulle tundub, et arendad lapse otsustusvõimet, kui ta peab valima erinevate tegevuste vahel ja oma aega planeerima. Mingil määral on see kindlasti nii, kuid kui tal on liiga palju erinevaid etteplaneeritud tegevusi ja teda tassitakse ühest trennist teise, võib see hoopis tema otsustusvõimet kahandada. Kui on teada, et teisipäeviti on tantsutrenn, esmaspäeviti maalimine ning reedeti ujumine, siis mida tal enam otsustada tuleb.

  • Kurnatus

Laps vajab ka vaba aega ja võimalust omaette olla. Liiga paljude tegevustega tema päeva täitmine võib teda väsitada, muuta ta närviliseks ja tülpinuks.

  • Stress

Mõnikord on nii, et lapsele seatakse liiga suuri ootusi. Kui paned lapse trenni, kus raudselt aetakse taga iga grupiliikme edukust, võib see tekitada temas stressi, eriti kui ta tajub oma ebaedu.

Kuidas teada saada, kas sinu lapse vaba aeg on üle organiseeritud?

Küsi endalt mõned lihtsad küsimused:

1. Kas sinu lapsel jagub ka mänguaega?

Kui sinu lapsel pole kunagi aega, et oma mänguasjadega rahulikult mängida, võib tekkida küll kahtlus, et oled ta üle organiseerinud.

2. Kas sinu laps tegeleb oma hobiga innukalt?

Kui laps ei näita oma hobi suhtes enam erilist indu üles, jälgi teda hoolega – võib-olla tasub mõni hobi ära jätta, et uuele tegevusele ruumi anda või lasta lapsel lihtsalt laps olla. Kui lapsele tema harrastus ei meeldi, võib olla tegemist liigse tagantsundimisega.

3. Kas sinu laps on närviline?

Kui sinu lapsel on liiga palju harrastusi või tal on hobi suhtes kahtlusi ja see ei tekita temas positiivseid emotsioone, muutub laps virilaks ja tõrksaks. Mõni teine võib olla jällegi tujukas ja riiuhimuline. Stress avaldub lastel erinevalt, kasulik on jälgida lapse käitumist.

4. Kas laps ütleb, et tahab oma hobiga tegelemist lõpetada?

Kui laps seda korduvalt väidab, pole ilmselt kasu tema äraostmisest ega lohutamisest, sundimisest ega keelitamisest. Võiksid lapse otsust aktsepteerida.

Allikas: „Miks lapsed nii käituvad?“, dr Richard C. Woolfson

Mida teha, kui laps tahab oma hobi nurka visata?

Lapsevanemad panevad oma lapse tavaliselt ikka mingisse trenni või õhutavad teda hobiringis käima. Seda tehakse varakult ning sageli vaadatakse välja trenn või hobi, mille kohta arvatakse, et see teeb lapsele head.

Sageli puutuvad lapsevanemad kokku ka probleemiga, et nende laps ei tahagi enam trennis või ringis käia. Laps on iga kord pahur, kui peab minema, väidab endal kõhu vmt valutavat või jääb kogunisti haigeks. Mõnikord jätkavad vanemad ikkagi seda läbi vaeva ja viletsuse käivat harrastust, hoolimata aina virilamaks muutuvast lapsest.

Mida teha, kui laps ei taha enam trenni minna?

1. Tee selgeks, kas hobi pole tema jaoks mitte liiga raske. Kui see on nii, leidke koos midagi kergemat. Kui ballett ei sobi, ehk saab laps hakkama hoopis lihtsamat sorti tantsutrenniga.

2. Selgita, kas asi pole mitte treeneris. Jälgi treeninguid ja oma last nendes ja tee omad järeldused.

3. Uuri lapselt, miks talle trenn või huviring ei sobi. Hoidu hinnangutest ning etteheidetest. Pigem selgita lapsevanemana välja, mis on tekkinud vastumeelsuse põhjuseks. Paku lapsele erinevaid lahendusi. Aruta temaga läbi, millised neist talle kõige sobilikumad on. Eesmärgiks peab olema lapse, mitte iseenda vajaduste rahuldamine.

4. Uuri, millised huvialad on sinu lapse sõpradel ja millistes trennides või ringides nad käivad. Võib-olla on su lapse soov hoopis koos sõpradega mingi muu huvialaga tegeleda.

5. Ürita last mõista, kui ta ei soovi käia huvialaringis ega trennis. Küsi, mida ta näeb selles positiivset, kui ta seal ei käi. Siit võivad selguda tegelikud põhjused.

Allikas: Eesti Päevaleht 

Laps ja tema hobi – millal alustada?

Mida arvavad laste hobidega tegelemisest meie põhjanaabrid?

Vantaa Tantsukooli rektor Isto Turpeinen räägib nii:

Hobidega võib alustada võimalikult vara, sest meie maailm põhineb sotsiaalsel suhtlusel. Tütarlapsed on selleks valmis 3-4 – aastaselt, poisid aasta või paar hiljem. See, kui regulaarne on hobiga tegelemine, sõltub lapsest. Eelkooliealistele piisab 1-2 korrast nädalast, algkooliealistele 1-3 korrast nädalas. Kolm korda nädalas hobiga tegelemist on juba sellel piiril, et last tuleks jälgida.

Last ei tohiks surve alla asetada, sest

    • esiteks, laps ei vaja õnnelik olemiseks mitte hobisid, vaid põhivajaduste rahuldamist, täiskasvanute olemasolu oma elus, nende armastust ja lähedust.
    • teiseks, kui lapsel on tugev kalduvus omaette nokitsemiseks, ei tasu talle survet avaldada ja teda tassida teistega koos midagi tegema.
    • kolmandaks, harrastust ei peaks võtma liiga tõsiselt. Sellega peab alati kaasnema mängulisus ning tähelepanu tuleb pöörata lapse füüsilisele arengule tervikuna. Lapsevanem ei tohiks oma nägemust hobi või lapse tuleviku kohta seada tähtsamaks lapse vajadustest. Täiskasvanud peavad siinkohal jääma täiskasvanuiks, oskama oma last ära kuulata ja teda toetada.

Jari Sinkkonen: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Kui tegevus on lapsele meelepärane, siis selgub tavaliselt aja jooksul ise see aeg, mida laps hobi peale kulutab. Näiteks kui laps valmistub tantsuetenduseks, võib ta proovide lõppjärgus harjutada iga päev. Kogu oma jõudu pingutades saab laps aru töö väärtusest ning kogeb rahulolu, kui tulemused paranevad. Koos teistega tegutsedes intensiivistuvad lapse jõupingutused, adrenaliinisisaldus tema veres kasvab. Lapsele jääb kauneid mälestusi ühistegemistest ning teadmine, et ta oli tähtis osake milleski suures ja võimsas.

Hoopiski teine jutt on äärmuslik olukord, kus laps hakkab otsima täiskasvanute tunnustust ning püüab igas asjas olla igal juhul parim. Selline laps võib kogeda kiusamist või olla ise kiusaja. Ta võib muutuda tundekülmaks või passiivseks. Vanemad peaksid mõistma, et igal harrastustegevusel on pikaajaline mõju, nii heal kui halval kogemusel selles vallas.

Jari Sinkkonen - Soome psühhiaater

Ei ole olemas mingit rusikareeglit selles suhtes, millal lapse hobitegevus võiks alata. Pigem võiks see toimuda hiljem, aga kui harrastustega alustatakse varakult, siis peab see toimuma võimalikult mänguliselt.

Põhimõtteliselt võib muidugi alustada väga varakult. Aga samas, kui laps näiteks alustab pillimänguga, siis hiljem alustades õpib ta juba paari korraga ära selle, mille peale tal varasemas eas kulub pool aastat. Miks siis lapselt enne õiget aega võtta ära tema mänguaeg?

Harrastused on iseenesest hea asi. Laps õpib valitsema oma keha või häälte maailma ning seega kogeb tõsist rahuldust. Harrastus on loomulik ja vahva ning sellega on tore tegeleda, kui seda tehakse ainult iseenda heaks. Hobiga tegeleda on mõnus, kui suhe treeneriga on korras: kui ta on lapsele heaks täiskasvanu eeskujuks, ei pressi peale oma tahtmist, ei eelista üht last teisele ega ürita lapse kaudu ennast teostada ega sea oma isiklikke vajadusi esiplaanile.

Halvemal juhul rügab laps teiste tarbeks ja üritab rahuldada nende vajadusi. Niisugusel juhul võib laps tunda, et teda ahistatakse hingeliselt.  See võib kaasa tuua ärrituvuse, soovi tegevus lõpetada või siis tõsised psüühikahäirete sümptomid. Lapsevanem peab jälgima oma last, selgeks tegema, millises tujus ta on ning vajadusel asjasse sekkuma.

Mitu korda nädalas on sobiv?

Siingi puudub Jari Sinkkoneni arvates rusikareegel. Lapsevanem peab jälgima lihtsalt oma last ja tema meeleolu. Sinkkonen peab kohtlaseks neid lapsevanemaid, kes tassivad oma lapsi ühest ringist ja trennist teise, et need saaksid inspiratsiooni ja jumala pärast ei igavleks ega tolgendaks kuskil tänaval vanamemmedelt kotte röövides. Igavlemine kuulub elu juurde ja annab kujutlusvõimele põhjust tööle hakata. Vägivalla põhjused on siiski kusagil mujal kui hobide puudumises.

Eraldi peatükk on Sinkkoneni arvates vanemad, kes kahetsevad, et on oma lastele mitu erinevat harrastust “muretsenud” ja on siis hädas nende ühest trennist teise toimetamisega. See peavalu on nende enda tekitatud ning igal täiskasvanul on õigus ka ümber mõelda, öelda ühel hetkel, et nüüd aitab, meie lapsele piisab vaid ühest hobist korraga.

Jari Sinkkonen lõpetab humoorikalt: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Allikas: Kaksplus.fi

Laps ja tema hobi – millest alustada?

Mõni lapsevanem kardab paaniliselt, et kui laps millegagi ei tegele, läheb ta hukka. Mõnel on probleeme, sest ta ei tea, mitu korda nädalas võiks ennekooliealist last trenni või ringi panna.

Mida võiks hobidega tegelemisel arvestada?

1.  Laps peab nägema vanema eeskuju

Selleks, et lapsel tekiks huvi mõne tegevuse vastu, on tal vaja näha, et tema vanemad tegelevad millegagi, mis ei käi nende igapäevaelu juurde – s.t millegagi peale kodutööde, töölkäimise, telekavaatamise, internetis surfamise. Kui ema huvitub lilleseadest, käib seda õppimas kursustel, tassib tuppa oksi ja sammalt ning kasvatab ise kuivatamiseks lilli, näeb tütar, et tegemist on millegi väga väärtuslikuga. Kui isa nikerdab igal vabal hetkel mõne mööblieseme kallal või meisterdab mingeid kujukesi või liimib tikkudest kokku maju, taipab poeg, et see on elustiil – hoida oma käed tegevuses. Kui lapsed võetakse üsna varakult kaasa trenni, saavad nad aru, et see on üks tore vaba aja veetmise võimalus. Käi koos lapsega palli mängimas, jooksmas. Külasta kontserte, muuseume, spordivõistlusi, raamatukogu.

2. Millal peaks laps hobiga tegelemist alustama?

Arengupsühholoog Marju Koor arvab, et vanusest on olulisem, kui lapsevanem  oskab tähele panna, millised tema lapse huvid on. Huvi tuleks arendada välja korrapäraseks tegevuseks, millest omakorda kasvabki välja hobi. On võimalik, et hobist kasvab välja tulevane elukutse. Areneb lapse vastutustunne, enesekontroll ning ajataju. Samuti laieneb tutvusringkond.

Koor soovitab võtta last kui partnerit, et selgitada välja tema nägemus sellest, mida ta kõige parema meelega teha tahab. Soov huviga aktiivselt tegeleda tekib lapses suurema tõenäosusega siis, kui teda selleks ei sunnita. Ise oma mõtteid ja tundeid läbi töötades ning otsustades leiab laps kindlasti tegevuse, mis jääb aastateks nädalaplaani. Kahe silma vahele ei tohi ka jätta lapse võimeid.

Allikas: Eesti Päevaleht

Füüsiliselt aktiivne laps saavutab paremaid õpitulemusi

Kas paremaid tulemusi õppetöös saavutab laps, kes istub rohkem õpikute ja arvuti taga, et teadmisi ammutada? Või hoopiski see, kes teeb päevas tund aega mõõdukalt trenni?

Hollandi teadlased analüüsisid süstemaatiliselt varasemaid uuringutulemusi ning väidavad, et kehaliselt aktiivsete laste õpitulemused on paremad. Uuringutulemusi hakati üle vaatama just seetõttu, et kardeti heade hinnete jahil olevate õpilaste kehalise koormuse vähenemist.  Analüüsiti ligemale 12 000 vanuses 6 – 18-aastase varasemates uuringutes osalenu kehalise aktiivsuse ja õpitulemuste seoseid.

Teadlased leidsid, et suurem kehaline koormus soodustab laste ja noorte paremaid õpitulemusi.  Ilmselt on füüsilise aktiivsuse positiivne mõju tunnetusprotsessidele tingitud suurenenud vere- ja hapnikuvoolust ajju. Tõusev noradrenaliini ja endorfiinide tase vähendab stressi ja parandab meeleolu, see omakorda aitab luua uusi närvirakke ja toetab uute seoste loomist ajurakkude vahel.

Niisiis – tunnike trenni päevas mitte ei varasta väärtuslikku õpiaega, vaid soodustab igati uute teadmiste omandamist.

Allikas: ERR