Category

Tervishoid

Category

Miks ja millal lapsega silmaarsti juurde?

Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee
Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee

Ennetamaks erinevaid nägemisprobleeme peaksid lapsevanemad oma lapsed kolmeaastaselt silmaarsti juurde kontrolli viima.

Kui selles vanuses avastatakse, et lapse silmanägemist on vaja parandada, siis õigeaegse sekkumisega võib laps n-ö probleemist välja kasvada.

Silmaarst testib lapse nägemisteravust, silmade liikuvust ja optilist ehitust. Laste nägemishäired tuleb varakult diagnoosida ja ravida.

Kui lapse silmade optiline ehitus ei ole korras ja nägemisteravus ei ole piisav või esineb strabism ehk kõõrdsilmsus, siis arst määrab lapsele raviprillid. Sageli saavad lapsed oma esimesed raviprillid 3-4 aasta vanuselt ja kannavad neid pidevalt kooliea alguseni. Vahel tuleb prillid määrata juba 1-2 aasta vanusele lapsele.

Prille kandes silmad ei väsi nii palju, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui lähedale. Silmalihaste kontroll ja silmade koostöö on parem. Prille õigesti kandes areneb kiiremini ka nägemisteravus. Kas ja kui palju tuleb prille edasi kanda koolieas, sõltub, kui palju on selleks ajaks muutunud silmaehitus ja paranenud nägemisteravus.

Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne, üks silm näeb halvemini, siis tuleb hakata amblüoopset ehk laiska silma „treenima”. Lisaks raviprillide kandmisele tuleb paremini nägevat silma kinni katta teatud aeg iga päev, et nõrgem silm hakkaks rohkem nägema. Seda nimetatakse oklusioonraviks ja selle ravi pikkuse määrab silmaarst.

Silmaarsti poole võiks pöörduda laps, siis kui:

  • vaatab televiisorit väga lähedalt või kissitab silmi
  • pikemaajalise lähitöö ajal kurdab väsimust, kipitust silmades või peavalu
  • istub laua ääres kõveras, vaatab lähedalt ja pea viltu
  • lugemisel ja kirjutamisel kortsutab kulme, katab ühe silma kinni
  • hõõrub sagedasti silmi
  • pingutab sageli silmi
  • kaotab sageli lugemisel järje, ajab tähti ja ridu segamini
  • on punaste silmadega ning laud võivad ketendada.

Kuidas lapse silmi hoida ja kaitsta?

Kõige enam rikub lapse silmi erinevate ekraanide liigne vaatamine.

Alla kolmeaastased lapsed ei peaks üldse arvuti taga aega veetma, sest ekraanilt tulev info ja helid tekitavad müra ning väsitab üldiselt, mis omakorda väsitab lapse silmi.

Lasteaialapse ekraaniaeg ei tohiks ületada 20 minutit päevas. Algklassides on see aeg 30 minutit ja vanemates klassides 45 minutit korraga. Koolilapsel ei ole soovitatav üle 1-2 tunni päevas arvutit kasutada.

Vältima peaks ka pimedas või hämaras toas televiisori vaatamist, mis omakorda väsitab silmi ja tekitab silmade punetust ja väsimust. Oluline on jälgida, et televiisori vaatamine ja arvuti kasutamine ei tule uneaja arvelt.

Allikad: Õpetajate leht/10.2016; silmalaser.ee

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Kõrvaklapid kurdistavad noori

Juba praegu on igal kümnendal Eesti elanikul kuulmisega probleeme, lähiajal aga võib olukord veelgi hullemaks minna, sest kõrvaklappidest muusika kuulamine laastab noorte kuulmist.

“Täpne statistika kuulmislanguse kohta puudub, kuid hinnanguliselt esineb kuulmishäireid 10–12 protsendil Eesti elanikest,” rääkis Qvalitas Arstikeskuse kõrvaarst Marina Tšerkassova.

Ta tõi näite, et kõrvaklappidest muusika kuulamine annab müra kuni 100 detsibelli, aga näiteks tehases töötades peab juba 85-detsibellise müraga kasutama kuulmiskaitsevahendeid. Ka tihe ööklubide ja kontsertide külastamine kahjustab kuulmist.

“Kui neid asju teha mõõdukalt, siis ei ole põhjust muretsemiseks, aga liiale minnes võivad tagajärjed olla väga kurvad,” pani arst inimestele südamele.

Lisaks valjule muusika kuulamisele võivad kuulmishädasid põhjustada kõrvahaigused, peatraumad, geneetiline soodumus, aga ka mõned üldhaigused.

Laste puhul tasuks vanematel lisaks tähelepanu pöörata nende käitumisele. «Kui laps on äkki liiga rahulik või vastupidi – liiga agressiivne. Samuti tuleb tähelepanelikult suhtuda sellesse, kui laps ei hakka õigel ajal rääkima,» rääkis arst.

Et oma kuulmist säästa, soovitas Tšerkassova tähelepanu pöörata üldisele mürale enda ümber. “Teler ei pea mängima maksimumtugevusega ning ka lemmikmuusikat saab kuulata tasasema heliga,” jagas arst näpunäiteid.

Vähendada tuleks kõrvaklappidest muusika kuulamist ja seda võib teha kuni 1,5 tundi päevas, kusjuures helitugevus ei tohiks ületada 80 detsibilli.

“Kui on ette nähtud, et mingi tegevuse tegemisel peab kasutama kaitsevahendeid, siis tuleks seda ka järgida,” toonitas ta. Kõrvatroppe kasutades tuleks kindlasti kasutada apteegis müüdavaid troppe, sest lihtsalt tavalise vatitropi kasutamine ei anna mingit kasu.

Lapsevanemad aga peaksid dr Tšerkassova sõnul hoolega valima ostetavaid mänguasju, kuna paljud neist tekitavad pidevat liigset müra.

Nii nagu hambaid kontrollitakse regulaarselt, tuleks arsti kinnitusel ka kuulmist regulaarselt kontrollida.

«Mina leian, et lastel võiks olla n-ö kuulmisepass, kuhu regulaarselt nende kuulmise tulemused üles märgitakse. Nii oleks väga lihtne jälgida muutuseid kuulmises,» rääkis arst. Samuti tuleks tohtri sõnul lastele nii koolis kui kodus selgitada kuulmisega seotud riske ning rõhutada, et kuulmiskahjustused võivad jääda kogu eluks.

Allikas: Piret Kliimaki magistritöö Eesti Maaülikoolis/ Tarbija 24

Video: Kuidas lastele hügieeni õpetada?

Parim viis on alustada isikliku hügieeni põhitõdedega võimalikult vara, siis kui laps on alles väike ja õpialtis. Tõenäosus, et sinu kümneaastane rutiinselt kaks korda päevas hambaid peseks on suurem, kui oled seda õpetanud maast madalast. Luba lapsel vaadata näiteks kuidas sa ise hommikuti ja õhtuti hambaid ja käsi pesed, dushi all käid ja enda hügieeni eest hoolitsed. Lapsed õpivad ja jäljendavad oma pereliikmeid.

Võid teha värvilise postri, lisades sinna igapäevased tegevused, mida laps rutiinselt tegema peaks. Kasuta kleepse tehtud tegevuste premeerimiseks. Päevast päeva neid ülesandeid täites kinnitub selline mudel ning varsti teevad nad seda iseenesest mõistetavalt.

Õpeta lastele kätepesu, mis kestaks vähemalt 30 sekundit sooja jooksva vee all. Korralik kätepesu aitab ära hoida bakterite levikut ja ennetada nakkuseid. Võid osta koju meeldiva lõhnaga seepe, et seebipesu mõnusamalt sujuks. Eriti tähtis on käte pesemine enne söögi tegemist ja sööma hakkamist. Käsi tuleb kindlasti pesta ka pärast tualetis käimist, muidu kanname edasi kõik need bakterid, mis meil soolestikus elavad. Käsi tuleb pesta alati pärast õues käimist.

Seleta lapsele, kui oluline on suuhügieen. Lase tal valida endale sobiv hambapasta ja hambahari. Õpeta puhastama ka keelt ja regulaarselt puhastama hambaniiti.

Hoia asju lihtsatena. Võid ju oodata, et laps käiks vannis või dushi all, peseks hambaid ja kannaks puhtaid riideid, kuid ära eelda, et ta neid asju kogu aeg meeles peab. Sinu kohus on positiivselt juhendada ning tema oskusi lihvida.

Tee vanniskäimine lõbusaks. Laulge laule ja mängige vannis mänguasjadega. Õpeta lapsele puhtust läbi nalja ja rõõmu.

Imiku ja väiksema lapse vannitamist ära jäta liiga hilja peale. Laps on väsinud ja ta võib ainuüksi selle tõttu pesemisse trotslikult suhtuda.

Ära arvusta ega kritiseeri last. Pigem julgusta teda hügieeni eest paremini hoolt kandma.

Suhtu positiivselt. Ära karda lapsega rääkida isiklikust hügieenist nagu kehalõhn või halb hingeõhk. Ja ära unusta, sina oled eeskuju!

Mida rohkem mikroobe lapsepõlves, seda tervem tulevik

Soovite, et teie laspest kasvaks tugev ja terve inimene? Siis hoolitsege selle eest, et ta ei kasvaks üles piinlikkuseni puhtaks nühitud ja steriliseeritud keskkonnas.

USA teadlased saavad lõpuks ametlikult kinnitada, et varases lapsepõlves kõiksugu mikroobidega kokku puutumine mõjutab märkimisväärselt täiskasvanueas tundlikkust kõiksugu allergiate ja autoimmuunsete haiguste suhtes.

Olgu selleks siis heinapalavik, astma või põletikuline soolehaigus, vahendab Physorg.com.
Katse käigus selgus, et kui panna bakterivabad hiired esimestel elunädalatel mikroobidega keskkonda, siis nende immuunsüsteem normaliseerus ja kõnealuseid haigusi õnnestus edaspidi vältida. Kui seda tehti aga täiskasvanud hiirtega, siis samasugust tulemust ei ilmnenud.

Teadlaste sõnul on see näide sellest, kui oluline on immuunsüsteemil mikroobidega kohanemine just kõige varasemal eluperioodil. Nende sõnul on võimalik edasiste uurimuste käigus asuda tuvastama konkreetseid mikroobidega seotud faktoreid, mis on vastutavad allergiakaitse ja autoimmuunsete haiguste vastase reaktsiooni tekke eest. Seejuures rõhutavad teadlsed, et hiirtel tuvastatud mehhanism vajab edasise töö käigus kindlasti ka inimeste peal testimist.

Allikas: Kõnealune uuring ilmus ajakirja Science veebilehel/ Vahendas: teadus.err.ee