Category

Koolikiusamine

Category

Psühholoog: lastele on agressiivsus loomuomane

Ajakiri Newsweek vestles lastepsühholoog Elizabeth Bergeriga ja uuris, ms tekitab 10-aastastes lastes viha ja vägivalda, mida nad on valmis ka reaalselt rakendama.

Intervjuu aluseks sai mõni aasta tagasi Ameerika avalikkust šokeerinud uudis 8-10aastastest koolilastest, kes plaanisid oma õpetaja uimastamist ja pussitamist. Ideed küll ellu ei viidud, kuid juhtumi suhtes on alustatud uurimist. Alljärgnevalt on toodud väljavõtted psühholoogi arvamusest sellel teemal.

Kas uudis sellise jõhkra kallaletungi kavatsemisest tuli Teile üllatusena?
Berger: Ma ei sooviks rääkida sündmusest, mille üksikasjad on veel selgitamisel ja pole teada, mis täpselt juhtuma pidi. Aga rääkides juhtunust hüpoteetiliselt, saab rääkida kahest erinevast asjast.

Esiteks sellest, mis toimub laste peas, ja teiseks, miks nad selle lõpuks ellu viivad. 11-15-aastaste laste kujutlusvõimet juhivad väga tugevad impulssid, eriti kui asi puudutab lähedasi inimesi.Vaadake näiteks rahvapärimusi, unenägusid, keeleväärtusi ja igapäevaseid väljendeid (“Ma tahtsin ta maha lüüa”, jne). Olen kuulnud nelja-aastast ütlemas, et ta uputab issi jõkke ja jookseb emaga minema. Meid vihastanud inimese suhtes tekkiv impulss on kõigil ühesugune ja see püsib inimeses surmani.

Kuid mis paneb lapsed seda ellu viima?
Tõsiasi, et üks vihane laps saab juhtida tervet kampa, näitab, et tunded on kontrolli alt väljunud. Definitsioon järgi on tegemist teatud käitumis- või õpiraskustega lastega. Täiesti võimalik, et praegune klassi ülesehitus ei võimalda nende lastega tegeleda. Siinkohal ei kritiseeri ma õpetajate pädevust.

See on hüpotees, kuid olukord näitab, et neis lastes on liiga palju negatiivset energiat ja midagi on vaja ette võtta: kas on klassid liiga suured, et on vaja abiõpetajat, või ei tegelda piisavalt laste koduste probleemidega.

Tavaliselt on mitu asja omavahel põimunud. Nii noored inimesed esitavad vanematele, koolile, kogukonnale ja kogu ühiskonnale suured nõudmised. Nad ei eksisteeri eraldatuna. Sellise suure probleemi korral nagu antud juhul võis olla… võiks koostada pika nime kirja mõistetest, mis nende laste antisotsiaalset käitumist selgitaks.

Kust lastel sellised mõtted tulevad? On selles süüdi näiteks telekas või arvutimängud?
Ei. Isegi mõnenädalane vastsündinu on võimeline vihastama, hammustama ja lööma. Agressioon on inimolendi üks osa. See, et me üksteist maha ei tapa, on pikajalise distsiplineeritud inimeseks kasvamise protsessi tulemus.

Noad olid olemas enne, kui tekkis televisioon. Piibel on täis kõige jõhkramaid ja hirmutavamaid mõrvamomente. Samas ei näe me piiblis ohtu sotsiaalsele stabiilsusele. Ei tohi unustada, et vägivaldsed impulsid kuuluvad inimese loomu juurde. Alati on muretsetud lapsepõlves mängitava politsei-päti mängude pärast, kus tehakse pauhh-pauhh ja tapetaksegi teine ära. See on lapsepõlv. Halb on olukord siis, kui see piir 3-4aastaste laste mängude ja reaalsuse vahel pole selge.

Seega telekat ja videomänge pole mõtet süüdistada?
Väga suur intellektualne viga oleks arvata, et vennatapp arenes siis kui mõeldi välja arvutimängud. Küsimus pole selles, miks lapsed vihaseks muutusid. See on neile kui inimestele täiesti omane ja ulatub tagasi aegade algusesse.

Kuidas suhtuda rühmajuhtide tekkesse ja sellistesse organiseeritud grupeeringutesse?
Olukordades, kus puudub täiskasvanute autoriteet – vaadake näiteks lapssõdureid – pole sugugi ebatavaline, et rühma liidriks tõuseb 9-aastane laps. Näiteks Mexico City paljudes kriminaalsetes jõukudes on väepealikke, kes pole veel 10-aastasedki.

Nii et tegemist pole šokiga?
Tegemist on šokiga selles mõttes, et igal lapsel peaks olema tavapärane elu nii perekonnas, kogukonnas kui ka koolis. Kui need aspektid toimivad, ei tule ette sellist veidrat olukorda, kus 9-aastane lapse jõugu liikmeks astub.

Teoreetiliselt võib alla kümneaastane laps olla aga väga allumatu. Läbi ajaloo ja ka praegu on näha, kuidas äärmuslikes olukordades üle maailma võib nii noores inimeses peituda külmavereline tapja ja enesetaputerrorist.

Kui palju mõjutab sellist käitumist näiteks hüperaktiivsus?
Kasvuraskustega lapsed vajavad enda ümber palju tugevamaid struktuure. Alarahastatuse tõttu on riigikoolid aga igal pool hädas nende noorte vajaduste täitmisega.

Kas selline tõenoliselt ettekavatsetud rünnak pole siiski ebaharilik?
Kahtlemata on. Vihase 9-aastase lapse tavapärane reaktsion on: “Küll ma talle alles näitan!” Antud juhtul on tegemist väga harukordse rühma noortega, kes tõenäoliselt plaanisid tahtlikult teise inimese elu ohtu seada. See on väga ebatavaline ja näitab, et kuskil jääb toetusest väga palju puudu.

Kas pole ebatavaline, et lapsed suunasid oma viha autoriteetse täiskasvanu vastu?
Tegemist on vägagi ebatavalise juhtumiga ja seda nii praktiliset kui psühholoogiliselt mõistmatutel põhjustel. Osaliselt võib tegemist olla laste suure jutuga. Kui tegudeks läheb, sõltub kogu täiskasvanute maailma raskus õpetaja autoriteetsusest. Ja see on midagi, mida väga vähesed lapsed julgevad puutuda.

Milline peaks olema lahendus? Kuidas selliseid asju edaspidi vältida?
Ilma diagnoosita on raske määrata ka ravi. Olukorra parandamiseks tuleb vaadata, milline on selle noore inimese lapsepõlv. Lastel on vaja kodu, kus nad saavad oma valu ja viha ilma hukkamõistuta väljendada. Vanemad peavad oskama lastele näidata, et probleeme on võimalik lahendada. Õpetaja peaks olema isik, kelle poole laps mure korral pöörduda julgeb.

18 nõuannet, kuidas ennetada küberkiusamist

Vanemad, lapsed ja kooli juhtkond peaksid tegema koostööd, peatamaks või ennetamaks küberkiusamist. Mõned praktilised nõuanded, kuidas seda teha.

Mida vanemad saavad teha?

1. Hoia arvutit üldruumides. Ära luba arvutit laste magamistubadesse. Jälgi, milliseid lehekülgi nad kasutavad.

2. Õpi kasutama erinevaid sotsiaalvõrgustikke. Tutvu Facebook’i, My Space ‘i, Rate.ee ja Twitteriga. Uuri, kas laps näitaks sulle nende profiili andmeid.

3. Rääkige ja arutlege lastega regulaarselt internetis peituvatest ohtudest. Sisendage, et nad võivad alati tulla ja oma probleemidest teile rääkida. Isegi juhul, kui see on sobimatu, ärritav või ohtlik.

4. Looge usalduslik suhe oma lastega. Seadke piirid, selgitage oma põhimõtteid ning arutage läbi reeglid ohutuks interneti kasutamiseks. Veelgi parem, pange need reeglid koos paika, siis on nad altimad neid täitma.

5. Selgitage lapsele, et ta ei vastaks mitte ühelegi ähvardusele ega kommentaarile avalikult. Ära kustuta mitte ühtegi sõnumit. Selle asemel kogu kokku kõik sõnumid, e-maili aadressid ja avatari informatsioon küberkiusaja kohta. Sul läheb neid vaja kui tahad tõestada, et oled langenud küberkiusamise ohvriks.

6. Ära süüdista lapsi. Kui neid kiusatakse, ole toetav ja arusaaja. Uuri kui kaua on kiusamine kestnud ning kinnita, et leiate koos sellele lahenduse. Anna oma lapsele teada, et te ei süüdista teda ning toonitage, et te olete talle toeks.

7. Ärge alatähtsustage küberkiusamist vastates vaid “õlakehitusega”. Emotsionaalne valu kiusataval on vägagi reaalne, millel võivad olla hilisemad tagajärjed. Ärge narrige lapsi, vastates vaid, “lapsed jäävad lasteks”, lausega.

8. Ärge ähvardage võtta ära arvutit kui nad tulevad su juurde murega. See sunnib neid veel rohkem salatsema.

9. Rääkige koolipsühholoogi ja õpetajatega. Nad saavad hoida end kursis toimuvaga ja jälgida laste käitumist.

10. Kui küberkiusamisele järgneb füüsiline vägivald või see kasvab siis teavita kindlasti politseid.

Mida lapsed saavad teha?

1. Ära vasta küberkiusajale.

2. Ära ole küberkiusaja kaasosaline, vahendades sõnumeid edasi teistele lastele.

3. Salvesta ja prindi välja kõik sõnumid tõestamaks küberkiusamist.

4. Kui sind kiusatakse, informeeri sellest koheselt täiskasvanut. Koos leiate kindlasti sellele lahenduse.

Mida saab kool teha?

1. Null-tolerants kõikidele kiusamisvormidele. Tee selgeks, et igasugune hirmutamine, ahistamine või ähvardav käitumine on tõsine rikkumine, mis lahendatakse kiirelt.

2. Koolides peaks olema kiusamisvastane poliitika ning kõik (koolijuhtkond, õpetajad, vanemad ja õpilased) peavad olema kursis sellega kooliaasta algusest.

3. Lisada kooli õppekavva loeng interneti-turvalisusest teavitamiseks.

4. Kaasata õpilasi, vanemaid ja õpetajaid arutlema küberkiusamise teemadel. Kaasata tuleb võimalikult palju inimesi!

5. Arutleda küberkiusamisega seonduvaid probleeme õpilasnõukogus.

Kas sul on kogemusi küberkiusamisega? Jäta jälg kommentaariumi.

Lastel esineb üha enam närvisüsteemi häireid

Anu Sööt soovitab vanematel lastega rohkem aega koos veeta. Foto: Tiina Luht

Lasteneuroloog Anu Sööt kinnitab, et lastel on stressi ja depressiooni üha rohkem esinema hakanud. Kergematel juhtudel saab neist üle vanemate ja sõprade abiga, raskematel kestab ravi aastaid.

Söödi juurde satub aasta-aastalt rohkem lapsi peavalude, ärevushäirete, paanikahoogude ja kontsentratsiooniraskustega. Neuroloog peab üheks põhjuseks ühiskonna kiiret arengut. Täiskasvanutele tähendab see suurenevat infohulka ja kõrgemaid nõudmisi, mistõttu pidevalt on kiire ja lastele jääb vähem aega.

Stressist ja depressioonist rääkides tuleb vahet teha, et esimene on kergem ja teine juba raske haigus. „Stress võib ka positiivne olla, ta soodustab inimese arengut teatud piirini,“ räägib Sööt. Kui aga stress kestab liiga kaua, tekib depressioon. Sööt rõhutab, et depressioon on juba väga raske probleem, sest sellega tekib enesetapuoht.

Kuidas stressi ja depressiooni lapse puhul ära tunda?
Äärmiselt paljudel lastel on peavalud, mida me nimetame pingepeavaludeks. Väga paljudel on koolistress. Ei ole isegi nii palju depressiooni, kuivõrd seda koolistressi. Selle tagajärjel tekivad need peavalud, mida on äärmiselt raske ravida.

Kui lapsel pea valutab, siis ta seda tavaliselt lapsevanemale ütleb. Või kui laps tuleb koolist, istub oma tuppa ja tahab hästi pikalt vaikust ega soovi rääkida. See ei ole alati ohtlik, kui laps on pärast kooli kuskil tund aega omaette.

Mis peaks mõtlema panema, on see, kui laps ei taha koolist üldse rääkida. Lisaks sellele, et lapsel on peavalud, on ta muutunud väga kinniseks. Kõigil ei ole õppimise stressi, on ka kaaslastega läbisaamise probleemid. Järjest rohkem tuleb välja seda, et igas klassis on mõni laps muutunud teiste poolt tagakiusatavaks. Kes on nõrgem ja enda eest seista ei oska või millegagi teistest erineb, siis lapsed kipuvad olema üsna õelad.

Samas on lastel ka koduprobleemid. Vanemate lahutused elatakse väga raskelt üle ja järjest rohkem on vanematel alkoholiprobleeme. Lapsed väga häbenevad seda.

Kuidas need probleemid välja tulevad?
Need tulevad välja koostöös psühholoogiga. Hea psühholoog oskab lapsega väga hästi kontakti saada ja teda küsitleda. Raskemas depressioonis lapsed satuvad psühhiaatrite vaatevälja.

Kui vanadel lastel stressi ja depressiooni sagedamini esineb?

Kõige sagedamini esineb puberteediperioodis, siis kui koolis läheb raskemaks. Aga on täheldatud, et aastatega peavalud järjest noorenevad. Ei ole mingi ime kui lapsel on pingepeavalud juba lasteaias.

Millest lasteaialastel hingelised probleemid võivad tekkida?

Näiteks sellest, kui laps läheb küllalt varakult lasteaeda. Kõik lapsed ei ole ühesugused, mõni on õrnem, mõni tugevam ja kõigile ei sobi suur lasteaiarühm. Lasteaias on ka tõrjutuse küsimused, võib juhtuda, et see nõrgem, jääb üksinda. Ja üksinda jäämist talub laps halvasti.

Kuidas lasteaialastel stress avaldub?

Näiteks kui kolme-aastane laps läheb lasteaeda, siis tihti vanemad pöörduvad sellise probleemiga, et laps on hakanud püksi pissima. See on sümptom, et tema jaoks on seda, mis seal toimub, liiga palju. Kõik see vähesem tähelepanu, pluss see, et vanemad on tööga hõivatud, avaldub ka lapsel.

Avaldub ka selles, kui hommikul on väga kõva nutuga lasteaeda minek. Pooled lastest ei lähe lasteaeda väga rõõmsa meelega, aga nad harjuvad. Nii et kui paari-kolme nädala pärast on kõik korras, näitab see, et lapsel ei ole mingit depressiooni, oli väike lasteaia stress.

Aga mõni laps on juba pool aastat käinud, läheb hommikul nutuga, ei suhtle teiste lastega, istub nurgas, ei võta mängudest osa jne. Kui on väga tublid kasvatajad, kes suudavad talle eraldi tähelepanu pöörata, siis ka see on võimalik üle elada. Kui seda ei ole, siis järgmine etapp on püksipissimised, siis hakatakse kurtma peavalu ja väsimust.

Mind hämmastab, et tihtipeale vanemad ei tea, mis laps lasteaias teeb, nad ei küsi. Muidugi osa vanemaid ka väidavad, et kui nad küsivad, siis neile ei osata vastata.

Kas väikelaps võib neist probleemidest välja tulla ka vanemate abiga, kui laps näiteks lasteaiast ära võtta?

Kindlasti. Alati ei olegi vaja lasteaiast ära võtta. Võib-olla tuleb kasuks pikem harjutamise periood, et pooleks päevaks viia. Väga oluline on ka see, et õhtuti midagi koos teha, et laps näeb, et ta on vanematele tähtis ja tema jaoks on aega.

Vanemad saavad selle põhilise ära teha. Muidugi peaks olema koostöö lasteaiaga ja kooliga, eriti algklassides. Esimestes klassides peaks vanemad teadma, mis koolis toimub. Need rasked asjad tulevad vanematele vahel väga suure üllatusena. Hiljem tuleb välja, et lapsel on koolis need probleemid juba mitu aastat olnud, aga kui asi läheb alles väga hulluks, siis hakatakse vaatama, mis toimub.

Kuidas depressiooni ravitakse?

Ka lastel asutatakse antidepressante, kuigi alla 12-aastastel me neid väga kasutada ei tahaks. Peamine on psühholoogiline konsultatsioon ja psühhoteraapia, mis peab käima koos vanematega. See nõuab korduvaid visiite ja usalduse kujunemist lapse perekonna ja psühholoogi vahel, et nad hakkaksid rääkima. Vajaduse korral aitab ka keskkonnavahetus, elurežiimi muutus, vahel on väga otstarbekas arvutimängud ära koristada.

Depressiooni ravimine on väga raske. Kui laps läheb samasse keskkonda tagasi ja juba näiteks kaks aastat on seal temaga midagi negatiivset toimunud, siis sellest kipub eluks ajaks jälg jääma.

Osadel juhtudel ollakse Rate.ee-s lapse vastu väga julmad. Tean mõnda suitsiidijuhtu, kus noor inimene ei talu seda, mis tema kohta sinna (rate.ee-sse – toim) kirjutatud on ja mida kõik lugeda saavad.

On ennast isegi ära tapetud selle pärast?

On küll.

Kui pikalt ravi kestab?

Sõltub sellest, kui raske depressiooniga on tegemist ja kui pikalt see eelnevalt on kestnud. Depressiooni ravi on suhteliselt pikk ja alla poole aasta efekti tavaliselt ei ole. Ravi võib kesta aastaid, ka teismeliste puhul. Alati on muidugi see, et kui põhjus saab kõrvaldatud, siis võib ravi kesta ka kuu-kaks. Kui aga põhjus jääb, siis võib olla ravi väga pikk ja alati ei pruugi sel efekti olla.

Kas alla 12-aastastele ei tohi antidepressante anda sellepärast, et need on liiga tugevatoimelised?

Ei saaks öelda, et nad on niivõrd tugevad, kuivõrd esimestel ravinädalatel on suitsiidioht. Antidepressant hakkab oma õiget ravitoimet avaldama kuskil kolme nädala pärast. Algselt ta ehk isegi süvendab mõnel hirmu- ja ängistustunnet ja sellega seoses on esimestel ravinädalatel suitsiidioht. Millegipärast just teismelise perioodis on neid suitsiide olnud rohkem, kui laps hakkab ravi saama.

Alati tuleb meeles hoida, et me teame küll neid ravimitoimeid, aga me ei tea kõike. Antidepressant muudab ikkagi ajus biokeemilisi protsesse ja lapse aju on veel välja kujunemata ning närvisüsteem on hästi õrn. Nii et sellepärast me väga ei taha neid lastel kasutada, aga aasta-aastalt kasutatakse järjest rohkem.

Kuidas antidepressant üldse toimib?

Kuidas kellelegi. Ta mõjutab hormonaalset tasakaalu. Oleneb muidugi depressiooni väljendusest. Depressioon väljendub inimestel erinevalt: mõni on väga rahutu, ei suuda kontsentreeruda, teine on täiesti tuim, midagi ei huvita, kolmas valutab hommikust õhtuni pead ja lamab voodis.

Antidepressant laseb seda probleemi kaugemalt vaadata, ta võtab probleemi teravust maha. Üks suur probleem, mis depressiooni korral tekib, on unehäired.

Ka lastel?

Jah. Kui uni on häiritud, siis läheb asi järjest hullemaks. Antidepressant mõjub unetsüklile. Kui laps saab ennast öösel välja puhata, siis on tema nägemus järgmisest päevast hoopis teine.

Mõnda muudab antidepressant rahulikumaks, võtab ärevust ära, tekitab heaolu tunnet ja sellega seose ka enesehinnang muutub. Depressiooniga inimestel segab ka madal enesehinnang elamast.

Mida soovitaksite vanematele, et lastel juba negatiivse stressi tekkimist ennetada?

Pärast tööd peaks võtma aja maha ja oma lapsega suhtlema. Koolilaste vanemad küsivad tihti ainult seda, et kuidas sul koolis läheb. Tänapäeva vastus on, et normaalselt või siis vastatakse, et vaata e-koolist hindeid.

Õhtuti peaks kuskil tund aega lastega suhtlema ja mitte nii, et see telekas koguaeg taustal mängib. Kui lapsel on juba probleemid tekkinud ja kui vanemad sellest aru saavad ja teda toetama hakkavad, siis enamasti lõppeb kõik positiivselt. Aga kui vanemad jäävad oma märkamisega hiljapeale või ei pööra pärast erilist tähelepanu, et ta ju käis seal psühholoogi juures, siis need asjad positiivselt ei lahene.

Kodul ja perel on kõige suurem tähtsus. Muidugi on tähtis, et lapsel sõbrad oleks, aga ainult sõpradest on ka vähe.

Anu Sööti intervjueeris Sigrid Sõerunurk

Koolivägivallast ei tohi mööda vaadata

Koolikius võib tugevalt mõjutada lapse enesetunnet

Kooliskäimine peaks iga lapse jaoks olema motiveeriv, huvitav ja tore. Uute teadmiste kõrval mängivad mõnusa õpikeskkonna juures rolli inimesed, kes kooliga seotud – õpetajad ja õpilased. Täpselt nagu täiskasvanute enesetundes mängivad rolli suhted töökaaslastega, on ka lapse elus väga tähtsal kohal läbisaamine teda ümbritsevate inimestega. Kahjuks teab pea iga kooliskäinud inimene, et ikka leidub lapsi, keda vähem või rohkem kiusatakse.

Koolivägivald jääb sageli peitu

Koolivägivalda ei suudeta või ei taheta sageli näha. Enamus kiusamisjuhtudest toimub täiskasvanute selja taga ja ohver ei kipu alati oma üleelamistest rääkima. On siis põhjuseks ähvardused, häbi või lausa iseäralik süütunne. Samuti võib olla, et lapsed ei taha panna vanemaid muretsema või kardavad koduste reaktsiooni. Kui mõni vägivallajuhtum avalikuks tuleb, siis peetakse seda sageli pisitüliks, mida ikka laste vahel ette tuleb. Osa koole ei taha tunnistada koolikiusamise esinemist oma koolis ja paljusid juhtumeid on keeruline tõestada/lahendada osaliste vasturääkiva jutu tõttu.

Miks kiusatakse?

Kiusamise põhjused on ääretult erinevad. Pilkamist võib põhjustada lapse riietus, füüsiline omapära, käitumine või paremad hinded. Võimalik, et laps saab vägivalda tunda hoopis vanemate või sugulaste olemuse-tegude pärast. Võib ka olla, et pealtnäha pole ühtki põhjust kiusamiseks, kuid see ei hoia vägivalda ära. Kahjuks on meil üpris levinud suhtumine, et ju on ohver ka kuidagi „süüdi“, kuid kas saab kedagi süüdistada pisut pikema nina, omapäraste näojoonte või etteulatuvate hammaste pärast. Ka need võivad olla põhjused, miks kiusamine alguse saab.

Kuidas last aidata?

Kui on märgata, et laps ei taha enam kooli minna või käib seal vastumeelselt, peab leidma aega, et probleem välja selgitada. Tõenäoliselt ei ole abi ülekuulamistaktikast – sattudes küsimusterahe alla tekib lapsel kergelt hoops süüdlase tunne. Täiskasvanute soovitused võivad olla ka vastuolulised. “Ära tee välja, mine eemale” , “löö vastu” , „kannata ära“, “hakka/ütle vastu”. Kõik see ei pruugi probleemi lahendada, vastuhakk võib pigem võimendada kiusamist ning kui õige on ikka õpetada last vägivallaga vastama. Tasub meeles pidada, et laps räägib vaid siis, kui tunneb turvalisust ja toetust. Last peab abistama tugevate tunnetega toimetulemisel ja sündmuste läbitöötamisel. Vägivalla ohver on alati tundnud alandust ja seda pole kerge tunnistada.

Kuigi lapsed sageli ei taha, et vanemad kooli poole pöörduks (põhjuseks häbi, hirm, kaaslaste tähelepanu vms), on probleemi lahendamiseks oluline pöörduda esialgu klassijuhataja poole. Vajadusel suhelda koolidirektoriga ning võimalusel ka koolipsühholoogiga. Kindlasti silmas pidada, et saavutada tuleb koostöö – vastastikused süüdistamised kasuks ei tule ja liigsed emotsioonid kahjustavad efektiivset probleemilahendust. Siin-seal foorumites on silma jäänud, et soovitatakse vanematel ise kiusajaid hirmutada – nö omakohtu korras, kuid tasub meeles pidada, et ka see on vägivald.

Kas vahetada kooli?

Just hiljuti oli ajakirjanduses juttu Inglismaa psühholoogiaprofessori Peter K Smithi imestusest, et Eestis oodatakse, et kooli vahetab kiusamise ohver. Selle soosimine annab signaali, nagu karistada peaks saama ohver mitte kiusaja. Kuigi kooli vahetamine võib mõjuda väga hästi, ei pruugi see aga kõiki probleeme lahendada. Läbielatu on sageli kahjustanud lapse enesekindlust, kohanemine võõra keskkonna ja uute inimestega tekitab kerget stressi ning uus kool võib tähendada ka muutuseid elukorralduses. Mõnel juhul on tegu just selle õige sammuga – suur elumuutus võimaldab alustada nö puhtalt lehelt. Samas võib laps olla kohanemisperioodil õrn ja haavatav ning sattuda seega taas kergelt kiusajate meelevalda. Arutage lapsega põhjalikult ja püüdke enne muid vahendeid kasutada. Siinkohal rõhutaks veel kooli ja kodu koostöö olulisust. Laps viibib koolis suure osa oma ajast ja nii palju aastaid järjest ning seega on hea õpikeskkond ja rahuldustpakkuvad suhted väga tähtsal kohal. Aidakem lapsel neid luua ja hoida.

Märgid, mis viitavad koolivägivallale

  • laps on endassetõmbunud, väldib koolist rääkimist
  • kooli suhtes on märgatav vastumeelsus
  • lapse asjad ja riided kaovad või on rikutud
  • lapsel tekivad pea- ja kõhuvalud või püüab ta haige teesklemisega koolist koju jääda
  • laps võib olla tujutu ja passiivne
  • laps võib ka toimuvast rääkida ja abi otsida ning sel puhul on oluline vanemate või teiste täiskasvanute reaktsioon

Lapse aitamiseks

  • toeta last igati, sest kodu toetus on ülioluline
  • kuula last aktiivselt ja lase tal rääkida, kuid ära küsitle
  • olukordi lahendades ole kindel, et oled toimunust õigesti aru saanud
  • suhtle õpetajate, koolidirektori ja koolipsühholoogiga
  • ära ärgita last vägivallaga vastama
  • kaitse last, kuid ole õiglane – kui laps on ka ise kokkupõrkeid provotseerinud, räägi nendest temaga
  • üle piiri minevate kiusamisjuhtudega tasub pöörduda politseisse
  • vajadusel kaalu koolivahetust ja aruta seda lapsega. See võib probleeme lahendada, kuid võõras keskkonnas kohanemine ja enda tõestamine ei pruugi lihtsad olla