Category

Koolilaps

Category

Miks ja millal lapsega silmaarsti juurde?

Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee
Foto: Tiina Luht/ Fotograatsia.ee

Ennetamaks erinevaid nägemisprobleeme peaksid lapsevanemad oma lapsed kolmeaastaselt silmaarsti juurde kontrolli viima.

Kui selles vanuses avastatakse, et lapse silmanägemist on vaja parandada, siis õigeaegse sekkumisega võib laps n-ö probleemist välja kasvada.

Silmaarst testib lapse nägemisteravust, silmade liikuvust ja optilist ehitust. Laste nägemishäired tuleb varakult diagnoosida ja ravida.

Kui lapse silmade optiline ehitus ei ole korras ja nägemisteravus ei ole piisav või esineb strabism ehk kõõrdsilmsus, siis arst määrab lapsele raviprillid. Sageli saavad lapsed oma esimesed raviprillid 3-4 aasta vanuselt ja kannavad neid pidevalt kooliea alguseni. Vahel tuleb prillid määrata juba 1-2 aasta vanusele lapsele.

Prille kandes silmad ei väsi nii palju, laps hakkab nägema selgemini nii kaugele kui lähedale. Silmalihaste kontroll ja silmade koostöö on parem. Prille õigesti kandes areneb kiiremini ka nägemisteravus. Kas ja kui palju tuleb prille edasi kanda koolieas, sõltub, kui palju on selleks ajaks muutunud silmaehitus ja paranenud nägemisteravus.

Kui silmade nägemisteravus ei ole võrdne, üks silm näeb halvemini, siis tuleb hakata amblüoopset ehk laiska silma „treenima”. Lisaks raviprillide kandmisele tuleb paremini nägevat silma kinni katta teatud aeg iga päev, et nõrgem silm hakkaks rohkem nägema. Seda nimetatakse oklusioonraviks ja selle ravi pikkuse määrab silmaarst.

Silmaarsti poole võiks pöörduda laps, siis kui:

  • vaatab televiisorit väga lähedalt või kissitab silmi
  • pikemaajalise lähitöö ajal kurdab väsimust, kipitust silmades või peavalu
  • istub laua ääres kõveras, vaatab lähedalt ja pea viltu
  • lugemisel ja kirjutamisel kortsutab kulme, katab ühe silma kinni
  • hõõrub sagedasti silmi
  • pingutab sageli silmi
  • kaotab sageli lugemisel järje, ajab tähti ja ridu segamini
  • on punaste silmadega ning laud võivad ketendada.

Kuidas lapse silmi hoida ja kaitsta?

Kõige enam rikub lapse silmi erinevate ekraanide liigne vaatamine.

Alla kolmeaastased lapsed ei peaks üldse arvuti taga aega veetma, sest ekraanilt tulev info ja helid tekitavad müra ning väsitab üldiselt, mis omakorda väsitab lapse silmi.

Lasteaialapse ekraaniaeg ei tohiks ületada 20 minutit päevas. Algklassides on see aeg 30 minutit ja vanemates klassides 45 minutit korraga. Koolilapsel ei ole soovitatav üle 1-2 tunni päevas arvutit kasutada.

Vältima peaks ka pimedas või hämaras toas televiisori vaatamist, mis omakorda väsitab silmi ja tekitab silmade punetust ja väsimust. Oluline on jälgida, et televiisori vaatamine ja arvuti kasutamine ei tule uneaja arvelt.

Allikad: Õpetajate leht/10.2016; silmalaser.ee

Lugema õpetamine: “Drillimisest ei ole kasu”

lapsele-lugemineSageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule, kirjutab Perekeskus Sina ja Mina.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida. Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala.

Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis mänguline:

    • Näiteks: „Arva ära, mis sõna ma ütlesin?” Häälida näiteks K-A-T-U-S. „Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”
    • Leiame toast, tänavalt vm. K- tähega algavaid sõnu.
    • Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.
    • Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada ja see on normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis sageli on lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. Ka siis ei tohiks vanem rutata ise esimest arvutust ära tegema. Selle asemel lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda lapsele loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vanemad laste lugema, kirjutama või arvutama õpetamisel drillimise või liigse abistamise asemel harjutada mänguliselt, lasta lapsel proovida ja leida lahendusi ning olla kogu õppeprotsessis last toetav, et ta tunneks hakkamasaamise tunnet.

Ene Raudla on kliiniline lapsepsühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja.

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Kuidas aidata last koolitöös?

koolilaps

Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast taset eilsega.

• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.

• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.

• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.

• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.

• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.

• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.

• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.

• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.

• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.

• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.

• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.

• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.

• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.

Allikas: http://aidi.adisain.eu/

Müüte andekatest lastest

„Andekad lapsed saavad iseseisvalt hakkama.“„Õppekavad andekatele lastele on elitaarsed.“
Taolised müüdid pärsivad paljude andekamate laste arenguvõimalusi. Rahvusvaheline Andekate Laste Liit (NAGC) koostas nimistu enim levinud müütidest ning neid ümberlükkavatest tõenditest, mis puudutavad andekate laste õpetamist.

Kui mitmed nendest väärarusaamadest on raskendanud Sinu, Sinu laste või kooli püüdlusi edasijõudnud õpilastele võimetekohast haridust pakkuda?

MÜÜT: Andekad lapsed ei vaja abi, nad saavad iseseisvalt hakkama.
TÕDE: Kas saadaksid tippsportlase ilma treenerita olümpiamängudeks treenima? Andekad lapsed vajavad juhendamist hästi koolitatud õpetajatelt, kes panevad nende võimed proovile ning toetavad seeläbi nende arengut. Mitmed erivõimelised lapsed võivad oma eakaaslasi nii palju edestada, et on juba enne kooli algust omandanud rohkem kui pool alghariduse õppekavast. Selle tulemuseks on igavlemine ja frustratsioon, mis võivad omakorda viia kehvade õpitulemuste, loiduse või ebatervete harjumusteni. Õpetajal on annete märkamisel ning nende arendamisel ülioluline roll.

MÜÜT: Õpetajad esitavad kõikidele õpilastele väljakutseid, seega sobtuvad andekad lapsed tavaklassi.
TÕDE: Olgugi, et õpetajad püüavad kõigi õpilaste võimeid proovile panna, ei ole nad sageli erivõimeliste laste vajadustega kursis ega suuda neid parimal võimalikul viisil juhendada. Paljudel õpetajatel puudub akadeemiliselt kõrgelt arenenud laste õpetamiseks vajalik koolitus. Õpetajad on sunnitud nentima, et liigagi tihti on helgematel õpilastel koolis igav, kuna neile ei suudeta piisavalt arenguvõimalusi pakkuda. Samas ei ole kõik õpetajad võimelised andekaid õppureid ära tundma ega neile tuge pakkuma.

MÜÜT: Andekad lapsed tõstavad klassi üldist akadeemilist taset pakkudes eeskuju või võistlusmõmenti.
TÕDE: Keskmised või alla keskmise tasemega õpilased ei näe andekates klassikaaslastes eeskujusid. Kellegi järgimine või kellegi peale lootmine, kelle suhtes on kõrged ootused, ei tõsta nõrgema õpilase enesehinnangut. Samamoodi tuleb ka andekatel lastel pigem kasuks suhelda akadeemiliselt samal tasemel olevate klassikaaslastega, madala või keskmise tasemega klassis hakkab neil igav, nad muutuvad pahurateks ja kaotavad motivatsiooni.

keskendumisraskusedMÜÜT: Kõik lapsed on andekad.
TÕDE: Igal lapsel on tugevaid ja positiivseid omadusi, kuid kõik lapsed ei ole andekad akadeemilises mõistes. Koolikeskkonnas tähendab „andekas“, et võrreldes klassi- või eakaaslastega on lapsel ülendatud õpivõime ja ta suudab erinevates ainevaldkondades, ka kujutavas kunstis, omandatut paremini rakendada. Säärane ülivõimekus nõuab muudatusi tavapärases õppekavas tagamaks laste arengu jätkusuutlikkust. Andekus ei tähenda, et õpilane on hea või parem kui teised, see mõiste võimaldab vastata nende unikaalsetele õppimisvajadustele.

MÜÜT: Edasijõudnute programmid on andekate laste jaoks sotsiaalses plaanis kahjulikud.
TÕDE: Akadeemiliselt erivõimelistel lastel on tavaklassis sageli igav, nad tunnevad, et ei sobitu eakaaslaste seltskonda ning kalduvad suhtlema vanemate õpilastega, kes on vaimsete võimete poolest neile sobivamad kaaslased. Uurimustest on selgunud, et paljud andekad lapsed on õnnelikumad suheldes vanemate õpilastega, kellega jagavad huvisid kui oma eakaaslaastega. Sellest tulenevalt tasuks erivõimeliste laste puhul kaaluda varasemat lasteaeda minekut, klasside vahelejätmist, kooli enneaegset lõpetamist või muud edasijõudnutele mõeldud lähenemist.

MÜÜT: Edasijõudnute õppekavad on elitaarsed.
TÕDE: Andekatele õpilastele mõeldud õppekavade eesmärk on ülivõimekate laste abistamine. Erivõimelisi õppureid leidub kõigis kultuurides, rahvustes ja sotsiaalmajanduslikes gruppides. Kuid paljud neist jäävad ilma võimalusest oma potensiaali maksimaalselt rakendada tulenevalt programmide ja teenuste viletsast rahastamisest ning puudulikest teadmistest kuidas andekust ära tunda. Näiteks üheainsale testitulemusele toetudes võivad tähelepanuta jääda omanäolise kultuurilise tausta ja võimalustega õpilased. Lisaks sellele sõltuvad enamus erivõimelistele lastele mõeldud õppeprogrammidest ainuüksi kohalikest omavalitsustest ja vanemate nõudlusest, kuna puudub piisav riiklik rahastamine. See tähendab, et hoolimata vajadusest, suudavad ainult kõrgema elukvaliteediga ringkondades tegutsevad koolid pakkuda vastavasisulist õpet ning sellest tulenevalt jääb mulje elitarismist.

MÜÜT: See õpilane ei saa olla andekas, kuna ta saab halbu hindeid.
TÕDE:  Kehvad õpitulemused väljendavad vasturääkivust õpilase saavutuste ja tegelike võimete vahel. Probleemi põhjuseid on erinevaid tulenevalt iga lapse kogemustest. Andekatel lastel võib hakata igav, nad võivad muutuda pahurateks, mille tulemusena kaotavad huvi, omandavad halvad õpiharjumused või muutuvad koolikeskkonnas ebakindlateks. Mõned õpilased võivad hakata oma võimeid peitma püüdes sotsiaalselt eakaaslastega sobituda, teistel võib jällegi esineda õpiraskusi, mis andekust varjavad. Mis iganes põhjuseks, on äärmiselt oluline, et täiskasvanutepoolne hoolikas ja tähelepanelik abi aitaks erivõimelisel lapsel madalast saavutusvajadusest välja murda, et oma potensiaali täiel määral rakendada.

MÜÜT: Andekad lapsed on koolis rõõmsad, populaarsed ja hästi kohanenud.
TÕDE: Mitmed erivõimelised lapsed tulevad oma kogukonnas ja koolikeskkonnas suurepäraselt toime. Siiski leidub andekaid lapsi, kes on erineva emotsionaalse ja moraalse intensiivsusega, tundlikud neile seatud ootuste ja tunnete suhtes, perfektsionistid ning sügavalt mures ühiskondlike probleemide pärast. Teised jällegi ei jaga klassikaaslaste huve, mille tulemuseks on eraldatus või narrimine. Tulenevalt sellistest raskustest muutub kooliskäimine pigem katsumuseks kui rõõmsaks kogemuseks.

MÜÜT:  See laps ei saa olla andekas, kuna tal on erivajadus.
TÕDE: Mõnedel andekatel lastel on ka õpiraskused või muud erivajadused. Need „kahekordselt erilised“ õpilased jäävad sageli tavaklassis märkamatuteks, kuna nende erivajadus ja andekus varjavad vastastikku üksteist jättes lapsest „tavalise“ õpilase mulje. Leidub kahekordselt erilisi õpilasi, kellel esineb õpiraskuseid, mille tulemusena ei peeta neid edasijõudnutele mõeldud programmide jaoks sobilikeks. Mõlemal juhul on oluline keskenduda lapse võimetele ning pakkuda talle lisaks õpiabile ka võimetele vastav õppekava.

MÜÜT: Andekate õpetamine eeldab külluslikult ressursse.
TÕDE: Erivõimelistele lastele võimetekohase hariduse pakkumine ei vii ilmtingimata pankrotti. Täielikult väljatöötatud andekate õppeprogramm võib tunduda tohutult mastaapne ja keerukas ettevõtmine. Kuid selle alustamiseks piisab vaid ringkonna ja kogukonna liikmete poolsest mõistmisest, et andekad lapsed vajavad midagi teistsugust, pühendumusest pakkuda võimetekohast õppekava ja juhendamist ning asjakohast õpetajakoolitust, mis võimaldaks andekust ära tunda ja edasi arendada.