Category

Treening

Category

Kas varajane spetsialiseerumine spordis annab eelise või hoopis võtab?

Teadliktreening.com on kirjutanud ühest väga olulisest teemast. Teema, mis igapäevaselt esile ei kerki aga millega lapsevanem peab last kasvatades kokku puutuma. Laps ja sport. Kuidas teha õige valik? Mida peaks treeningu valimisel arvestama ja teadma ? Mitu treeningut valida ja millal alustada …?

See on väga tavaline nähtus, et ainult ühe spordialaga tegeletakse juba varajasest east. Seda nimetatakse ühele spordialale spetsialiseerumiseks. Lapsevanemad ja treenerid arvavad, et see annab lapsele eelise saada teistest paremaks, saavutada kõrge tase eesmärgiga saada professionaalne leping, sponsorid ja muud majanduslikud toetused.

sport
Kas varajane spsetsialiseerumine on eelis või pigem karuteene lapsele?

Tegelikult aga ei ole lapse kogemuse piiramine ühele spordialale hea variant. Varajane ühele spordialale spetsialiseerumine on seotud sotsiaalse isolatsiooni, läbipõlemise, ülekoormuse ja muude probleemidega.

Ühele spordialale pühendumine tähendab, et laps peab tegutsema keerulises täiskasvanute poolt juhitud maailmas, mis on üks suur äri. Noorte sporti tuleks täiskasvanute spordist lahus hoida. Ka talendikatel lastel ja teismelistel on siiski laste ja teismeliste vajadused. Nad ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud.

Sporditeaduse kirjanduses pakutakse välja, et enamus spordialade puhul võiks spetsialiseerumine toimuda puberteedieas või pärast puberteediiga. Mõned spordialad nõuavad varajasemat spetsialiseerumist (näiteks tennis ja iluvõimlemine), aga nende spordialadega on tulevikus lastel ja noortel ka suuremad riskid.

Sageli pole lapsed ise need, kes tahavad spetsialiseeruda, vaid neile surutakse seda väliselt peale. Lapsevanemaid ja treenereid ahvatlevad potentsiaalsed majanduslikud hüved. Noori talente otsitakse ning nendega käitutakse kui väärtuslike toodetega, mitte inimestena. Kui palju on lapsel kõiges selles sõna sekka öelda?

Arvatakse, et selleks, et spordis meistriks saada, on vaja vähemalt 10 000 tundi harjutada. Sellel on oma mõju spetsialiseerumisele, kuna arvatakse, et ühe spordialaga tegelemine aitab neid tunde kiiremini täis saada. See tähendab aga, et muudeks tegevusteks jääb vähem aega. Hea sportlik sooritusvõime ei sõltu lihtsalt ühele treeningule kulutatud ajast. Lapsel peab olema lõbus, spordi tegemine peab olema nende jaoks mäng, mitte töö.

Kuigi lapse või noore tõenäosus jõuda spordis kõrgele tasemele on väga väike, on sellegi poolest paljudel see eesmärgiks. Kahjuks aga võib ainult ühe spordialaga tegelemine vähendada lapse heaolu.

Lapse sporti peaks lähenema pikaajalise visiooniga. Iga laps on indiviid, kellele tuleb omamoodi läheneda. Tähtsam on lapse areng inimesena kui spordi sooritus. See võib lühiajaliselt tuua kehvemad tulemusi, kuid tagab pikaajaliselt hoopis suurema heaolu ja edu. Suurema tõenäosusega säilib lapsel nii huvi spordi vastu ka täiskasvanuna.

Noorte sportlaste elud on väga reguleeritud ja selle tõttu kaotavad nad oma elu üle kontrolli. Au ja kuulsus võib tekitada arvamuse, et sportlane on väärtuslik asi, mitte inimene.

Läbipõlemist seostatakse varajase spetsialiseerumisega.

See ei juhtu kohe, vaid pika aja peale. Laps või noor võib tunda, et ta ei suuda neid füüsilisi ja psühholoogilisi nõudeid, mida talle määratakse, täita. Võib tekkida krooniline stress, tujuprobleemid, uneprobleemid, huvi kadumine trenni vastu, depressioon, energiapuudus, sagedasti haigeks jäämine ja muud sellist. Sellist läbipõlemist süvendavad kriitiline ja mitte toetav tagasiside treeneritelt, kohtunikelt, vanematelt ja teistelt inimestelt.

“Äärmiselt oluline on, et lapsevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale.”

Spordipsühholoogias ei soovitata läheneda sportlasele kui vahendile, see tähendab vahendina mingi eesmärgi realiseerimiseks. Parem on läheneda sportlasele kui indiviidile. See tähendab, et tuleb tagada iga konkreetse indiviidi psüühiline tervis. See ei välista aga edukaid tulemusi võistlustel.

Väga varajane spetsialiseerumine toob endaga ühest küljest kaasa psühholoogiliselt kiirema tüdinemise ja väljalangemise. 12. eluaastani peaks laps kindlasti mitut asja tegema ja laps ise selle enda jaoks mõnusa spordi leidma.

Laste treenimine peaks olema mitmekülgne. Laste sport peab olema lõbus, arendav ja enesehinnangut ja -kindlust ülesehitav ning õpetama lastele psühholoogilise oskusi, näiteks lõdvestumist.

Vanuse poolest võib noorsportlased jagada piltlikult öeldes nelja gruppi:

kuni kümneaastased;
11-14 aastased;
14-16 aastased;
üle 16 aastased.
Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus. Treenerid võiksid neil aidata hästi lühiajalisi eesmärke seada – mis on selle harjutuse mõte, mis on tänase treeni mõte jne. Oluline on mõista, et lapsepõlves pole võitmine tähtis.

Last ei tohiks liiga palju kritiseerida. Kui kritiseerida, siis kriitika peaks olema tulevikku suunatud – mismoodi järgmisel korral teisiti teha. See peaks olema instrueeriv ja informatiivne, mitte sildistav ja emotsionaalne. Võidu eest premeerimise eest võivad tulla hilisemad läbipõlemised ja probleemid. Laps on kriitika ja korrigeerimise suhtes vastuvõtlik siis, kui ta ühe kriitika või korrektsiooni kohta saab viis või seitse tunnustust.

11-14 aastastega võib juba hakata rääkima veidi pikematest eesmärkidest – 6 kuud kuni aasta – ja ka pikemaajalistest eesmärkidest, karjäärisihtidest. See on vanus, kus peab õppima toime tulema frustratsiooni ja oma tahtmise mittesaamisega.

Äärmiselt oluline on, et lastevanemad ei paneks enda lastele liiga suuri pingeid peale. Kui laps hakkab mõtlema, et vanemate rõõmustamiseks pean võitma, on tulemuseks see, et väiksemad lapsed hakkavad ebaausalt käituma.

Spetsialiseerumise soovitused:

Lapsed peavad olema valmis füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, et ühes spordialas spetsialiseeruda.
Kõigepealt tuleb arendada atleetlikkust (üldfüüsilist võimekust) ja alles siis spordi-spetsiifilisi tehnilisi, taktikalisi ja füüsilisi omadusi.
Lapsed vajavad erinevaid spordioskusi, et nad suudaksid ühest spordialast teise üle minna.
Kui spetsialiseerumine toimub õigel ajal, aitab see ära hoida läbipõlemist, huvi kadumist ja vigastusi.

Varajase spetsialiseerumise negatiivsed tagajärjed:

  • Edukas lühiajaliselt, puudujääkidega pikaajaliselt.
  • Piirab erinevate oskuste arengut.
  • Vähendab võimalust, et lapsel on sporti tehes lõbus.
  • Vähendab erinevate treeneritega, kelle käe all mitmekülgselt areneda, kokkupuudet.
  • Suurendab vigastuseriski.
  • Vähendab sotsiaalsete oskuste arengut väljaspool spordikommuuni.
  • Loob liigselt võitmise mentaliteedi ning tegelikult vähesed saavutavad spordis midagi suurt.
  • Vähendab vabadust, suurendab kohustusi.
  • Suurendab riski psühholoogiliselt läbi põleda.
"Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus"
“Kuni kümne aastaste puhul on oluline, et nad ei tunneks survet ja et neil oleks lõbus”

Ilo Rihvk noorte spordist:

“Kas meil on vaja 12-aastaseid maailmameistreid või pika ja eduka karjääriga sportlasi ja eelkõige terveid inimesi? Vaadates ringi ja kuulates erinevate spordialade treenerite arvamust treeningprotsessist, siis on mulle jäänud mulje, et meil on varajane spetsialiseerumine ja ühele spordialale keskendumine trendiks. Kindlasti soodustab selle situatsiooni teket ka riiklik spordi rahastamise süsteem — pearaha. See on kurjast ja sellele pikalt peatuma ei ole mõtet jääda. Ma olen kuulnud ühe treeneri poolt lauset: “Me peamegi tegema valestardi, et saada sponsoritelt raha”, ehk saavutama noorelt edu, et meelitada enda ligi sponsoreid. Minu jaoks on esimesel kohal sportiva lapse tervis ja alles siis edu! Laps peab arenema mitmekülgselt ja kasvatama endale alla tugevad juured, mille pealt tulevikus tegusid tegema hakata.”

Praktilised soovitused:

  • Treeni võimalikult mitmekülgselt, vältida tuleks sama liigutuse üleliigseid kordusi.
  • Tõsta treeningkoormust tasapisi (maksimaalselt 10% nädalast nädalasse).
  • Monitoori sportlaste väsimust, lihasvalu, motivatsiooni ja muid näitajaid, et teada, kuidas treeningutest taastutakse.
  • Igal nädalal võiks olla vähemalt 1-2 puhkepäeva.
  • Innusta last tegelema erinevate spordialadega ning spetsialiseeruma hilisemas eas (pigem mitte enne teismelise iga).
  • Lapsevanemad ei tohiks liigselt segada lapse treeningprotsessi. Kui on põhjust arvata, et treener on ebakompetentne või teeb valesid otsuseid, siis tuleb temaga sellest rääkida või äärmisel juhul laps mujale trenni viia. Lapsevanem ei peaks treeninguid juhtima, ta pole selleks pädev, kui ta pole selleks vastavat õpet saanud.

Autorid: Risto Uuk, Kristjan Koik, Ilo Rihvk
Toimetanud: Maria Veike

Klotsipusle voolimismassist

klotsipusleTeil läheb vaja voolimismassi ning erineva suuruse ja kujuga klotse. Laotage voolimismass laiali ning vajutage klotsidega voolimismassi sisse jäljed. Laotage klotsid mänguala kõrvale lapse siruulatuse kaugusesse ning hakake mängima!

Laske oma lapsel proovida asetada klotse sobivale kohale. See on arendav puslemäng, mis on iga kord uus ja omamoodi. Vastavalt lapse arengutasemele võite ajaga voolimismassi pinda laiendada ja klotside arvu suurendada. See mäng on hea ruumitaju õpetamiseks, silma-käe koordinatsiooni ja motoorika arendamiseks.

Üleorganiseeritud laps

Kui lapsel on liiga palju erinevaid huvialasid valitud, võib vabalt juhtuda, et ta kurnab end ära. Vaba aeg ei paku talle siis lõbu.

Miks üleorganiseerimine hea pole?

  • Otsustusvõime

Sulle tundub, et arendad lapse otsustusvõimet, kui ta peab valima erinevate tegevuste vahel ja oma aega planeerima. Mingil määral on see kindlasti nii, kuid kui tal on liiga palju erinevaid etteplaneeritud tegevusi ja teda tassitakse ühest trennist teise, võib see hoopis tema otsustusvõimet kahandada. Kui on teada, et teisipäeviti on tantsutrenn, esmaspäeviti maalimine ning reedeti ujumine, siis mida tal enam otsustada tuleb.

  • Kurnatus

Laps vajab ka vaba aega ja võimalust omaette olla. Liiga paljude tegevustega tema päeva täitmine võib teda väsitada, muuta ta närviliseks ja tülpinuks.

  • Stress

Mõnikord on nii, et lapsele seatakse liiga suuri ootusi. Kui paned lapse trenni, kus raudselt aetakse taga iga grupiliikme edukust, võib see tekitada temas stressi, eriti kui ta tajub oma ebaedu.

Kuidas teada saada, kas sinu lapse vaba aeg on üle organiseeritud?

Küsi endalt mõned lihtsad küsimused:

1. Kas sinu lapsel jagub ka mänguaega?

Kui sinu lapsel pole kunagi aega, et oma mänguasjadega rahulikult mängida, võib tekkida küll kahtlus, et oled ta üle organiseerinud.

2. Kas sinu laps tegeleb oma hobiga innukalt?

Kui laps ei näita oma hobi suhtes enam erilist indu üles, jälgi teda hoolega – võib-olla tasub mõni hobi ära jätta, et uuele tegevusele ruumi anda või lasta lapsel lihtsalt laps olla. Kui lapsele tema harrastus ei meeldi, võib olla tegemist liigse tagantsundimisega.

3. Kas sinu laps on närviline?

Kui sinu lapsel on liiga palju harrastusi või tal on hobi suhtes kahtlusi ja see ei tekita temas positiivseid emotsioone, muutub laps virilaks ja tõrksaks. Mõni teine võib olla jällegi tujukas ja riiuhimuline. Stress avaldub lastel erinevalt, kasulik on jälgida lapse käitumist.

4. Kas laps ütleb, et tahab oma hobiga tegelemist lõpetada?

Kui laps seda korduvalt väidab, pole ilmselt kasu tema äraostmisest ega lohutamisest, sundimisest ega keelitamisest. Võiksid lapse otsust aktsepteerida.

Allikas: „Miks lapsed nii käituvad?“, dr Richard C. Woolfson

Laps ja tema hobi – millal alustada?

Mida arvavad laste hobidega tegelemisest meie põhjanaabrid?

Vantaa Tantsukooli rektor Isto Turpeinen räägib nii:

Hobidega võib alustada võimalikult vara, sest meie maailm põhineb sotsiaalsel suhtlusel. Tütarlapsed on selleks valmis 3-4 – aastaselt, poisid aasta või paar hiljem. See, kui regulaarne on hobiga tegelemine, sõltub lapsest. Eelkooliealistele piisab 1-2 korrast nädalast, algkooliealistele 1-3 korrast nädalas. Kolm korda nädalas hobiga tegelemist on juba sellel piiril, et last tuleks jälgida.

Last ei tohiks surve alla asetada, sest

    • esiteks, laps ei vaja õnnelik olemiseks mitte hobisid, vaid põhivajaduste rahuldamist, täiskasvanute olemasolu oma elus, nende armastust ja lähedust.
    • teiseks, kui lapsel on tugev kalduvus omaette nokitsemiseks, ei tasu talle survet avaldada ja teda tassida teistega koos midagi tegema.
    • kolmandaks, harrastust ei peaks võtma liiga tõsiselt. Sellega peab alati kaasnema mängulisus ning tähelepanu tuleb pöörata lapse füüsilisele arengule tervikuna. Lapsevanem ei tohiks oma nägemust hobi või lapse tuleviku kohta seada tähtsamaks lapse vajadustest. Täiskasvanud peavad siinkohal jääma täiskasvanuiks, oskama oma last ära kuulata ja teda toetada.

Jari Sinkkonen: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Kui tegevus on lapsele meelepärane, siis selgub tavaliselt aja jooksul ise see aeg, mida laps hobi peale kulutab. Näiteks kui laps valmistub tantsuetenduseks, võib ta proovide lõppjärgus harjutada iga päev. Kogu oma jõudu pingutades saab laps aru töö väärtusest ning kogeb rahulolu, kui tulemused paranevad. Koos teistega tegutsedes intensiivistuvad lapse jõupingutused, adrenaliinisisaldus tema veres kasvab. Lapsele jääb kauneid mälestusi ühistegemistest ning teadmine, et ta oli tähtis osake milleski suures ja võimsas.

Hoopiski teine jutt on äärmuslik olukord, kus laps hakkab otsima täiskasvanute tunnustust ning püüab igas asjas olla igal juhul parim. Selline laps võib kogeda kiusamist või olla ise kiusaja. Ta võib muutuda tundekülmaks või passiivseks. Vanemad peaksid mõistma, et igal harrastustegevusel on pikaajaline mõju, nii heal kui halval kogemusel selles vallas.

Jari Sinkkonen - Soome psühhiaater

Ei ole olemas mingit rusikareeglit selles suhtes, millal lapse hobitegevus võiks alata. Pigem võiks see toimuda hiljem, aga kui harrastustega alustatakse varakult, siis peab see toimuma võimalikult mänguliselt.

Põhimõtteliselt võib muidugi alustada väga varakult. Aga samas, kui laps näiteks alustab pillimänguga, siis hiljem alustades õpib ta juba paari korraga ära selle, mille peale tal varasemas eas kulub pool aastat. Miks siis lapselt enne õiget aega võtta ära tema mänguaeg?

Harrastused on iseenesest hea asi. Laps õpib valitsema oma keha või häälte maailma ning seega kogeb tõsist rahuldust. Harrastus on loomulik ja vahva ning sellega on tore tegeleda, kui seda tehakse ainult iseenda heaks. Hobiga tegeleda on mõnus, kui suhe treeneriga on korras: kui ta on lapsele heaks täiskasvanu eeskujuks, ei pressi peale oma tahtmist, ei eelista üht last teisele ega ürita lapse kaudu ennast teostada ega sea oma isiklikke vajadusi esiplaanile.

Halvemal juhul rügab laps teiste tarbeks ja üritab rahuldada nende vajadusi. Niisugusel juhul võib laps tunda, et teda ahistatakse hingeliselt.  See võib kaasa tuua ärrituvuse, soovi tegevus lõpetada või siis tõsised psüühikahäirete sümptomid. Lapsevanem peab jälgima oma last, selgeks tegema, millises tujus ta on ning vajadusel asjasse sekkuma.

Mitu korda nädalas on sobiv?

Siingi puudub Jari Sinkkoneni arvates rusikareegel. Lapsevanem peab jälgima lihtsalt oma last ja tema meeleolu. Sinkkonen peab kohtlaseks neid lapsevanemaid, kes tassivad oma lapsi ühest ringist ja trennist teise, et need saaksid inspiratsiooni ja jumala pärast ei igavleks ega tolgendaks kuskil tänaval vanamemmedelt kotte röövides. Igavlemine kuulub elu juurde ja annab kujutlusvõimele põhjust tööle hakata. Vägivalla põhjused on siiski kusagil mujal kui hobide puudumises.

Eraldi peatükk on Sinkkoneni arvates vanemad, kes kahetsevad, et on oma lastele mitu erinevat harrastust “muretsenud” ja on siis hädas nende ühest trennist teise toimetamisega. See peavalu on nende enda tekitatud ning igal täiskasvanul on õigus ka ümber mõelda, öelda ühel hetkel, et nüüd aitab, meie lapsele piisab vaid ühest hobist korraga.

Jari Sinkkonen lõpetab humoorikalt: “Olen alati öelnud ja ütlen ka edaspidi: “On suur “oht”, et lapsest, kes ei tegele millegagi (kellel pole ühtegi hobi), kasvab päris normaalne, terve ja õnnelik täiskasvanu.”

Allikas: Kaksplus.fi

Laps ja tema hobi – millest alustada?

Mõni lapsevanem kardab paaniliselt, et kui laps millegagi ei tegele, läheb ta hukka. Mõnel on probleeme, sest ta ei tea, mitu korda nädalas võiks ennekooliealist last trenni või ringi panna.

Mida võiks hobidega tegelemisel arvestada?

1.  Laps peab nägema vanema eeskuju

Selleks, et lapsel tekiks huvi mõne tegevuse vastu, on tal vaja näha, et tema vanemad tegelevad millegagi, mis ei käi nende igapäevaelu juurde – s.t millegagi peale kodutööde, töölkäimise, telekavaatamise, internetis surfamise. Kui ema huvitub lilleseadest, käib seda õppimas kursustel, tassib tuppa oksi ja sammalt ning kasvatab ise kuivatamiseks lilli, näeb tütar, et tegemist on millegi väga väärtuslikuga. Kui isa nikerdab igal vabal hetkel mõne mööblieseme kallal või meisterdab mingeid kujukesi või liimib tikkudest kokku maju, taipab poeg, et see on elustiil – hoida oma käed tegevuses. Kui lapsed võetakse üsna varakult kaasa trenni, saavad nad aru, et see on üks tore vaba aja veetmise võimalus. Käi koos lapsega palli mängimas, jooksmas. Külasta kontserte, muuseume, spordivõistlusi, raamatukogu.

2. Millal peaks laps hobiga tegelemist alustama?

Arengupsühholoog Marju Koor arvab, et vanusest on olulisem, kui lapsevanem  oskab tähele panna, millised tema lapse huvid on. Huvi tuleks arendada välja korrapäraseks tegevuseks, millest omakorda kasvabki välja hobi. On võimalik, et hobist kasvab välja tulevane elukutse. Areneb lapse vastutustunne, enesekontroll ning ajataju. Samuti laieneb tutvusringkond.

Koor soovitab võtta last kui partnerit, et selgitada välja tema nägemus sellest, mida ta kõige parema meelega teha tahab. Soov huviga aktiivselt tegeleda tekib lapses suurema tõenäosusega siis, kui teda selleks ei sunnita. Ise oma mõtteid ja tundeid läbi töötades ning otsustades leiab laps kindlasti tegevuse, mis jääb aastateks nädalaplaani. Kahe silma vahele ei tohi ka jätta lapse võimeid.

Allikas: Eesti Päevaleht