Category

Toitumine

Category

Madleen Simsoni soovitused lapsevanemale (II-osa)

Toitumisspetsialist ning raamatu “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” kaasautor Madleen Simson jagab lapsevanemale soovitusi tervislikust toitumisest.

Millised  tervise- ja toitumisalased raamatud  võiksid olla lapsevanema öökapil kohustuslikuks kirjanduseks?

Ühest vastust või konkreetset nimekirja on raske anda. Käsitlusi laste toitumisest, kasvatusest ja psühholoogiast on väga erinevaid. Kindlasti sobivad raamatud, mis räägivad nn puhtast toitumisest, sest see peaks olema iga lapsevanema prioriteet (näiteks “Puhta toidu raamat”, autorid Ülle Hõbemägi ja Kaarina Nauri).
Arvestades igapäevast suhkruküllust meie (ja eriti laste) menüüs, tasub kindlasti lugeda raamatut “Suhkur – magus enesetapp”. Silmiavav lugemine on ka “Toidu demagoogia”, milles paljastatakse kaasaegse toidutehnoloogia varjukülgi, mis on ohuks meie tervisele. Kindlasti leiab sellest raamatust ka häid argumente teismelistega tervisliku toitumise teemal väitlemiseks.
Ka meie raamat “Toidu mõju lapse…” on kirjutatud universaalsust silmas pidades, et see aitaks erinevaid valest toidust tingitud tervisehädasid ära tunda või lihtsalt tõsta teadlikkust ohtudest, mis võivad tuleneda tänapäevasest keskkonnast või ületöödeldud toidust.

Igihaljas teema – beebi ja lehmapiim. Paljud noored emad foorumis leiavad: “Lehmapiima peal oleme me kõik kasvanud ja meiega on kõik korras. Miks ei või siis ma oma neljakuusele lehmapiima anda? Ja kui mul ei ole hetkel raha, et rpa-d osta, kas ma pean jätma siis lapse nälga?”

Beebile on parim rinnapiim ja emad, kellel on probleeme imetamisega, peaksid kindlasti konsulteerima imetamisnõustajaga. Praktiliselt kõik naised on võimelised imetama ja iga ema suudab toota oma lapse või laste (kaksikute, mitmikute) jaoks piisavas koguses rinnapiima. Kuna ema rinnapiim on lapse jaoks ainuõige koostisega ja selle toitainete sisaldus vastab ideaalselt lapse vajadustele, peaks rinnaga toitmine olema siiski prioriteet.

Kui see siiski ei ole võimalik, siis järgmine parim alternatiiv oleks doonorpiim (mis kahjuks Eestis kuigi levinud ei ole). Edasi on kolm valikut: rinnapiimaasendaja, lehmapiim või taimsed piimad. Kõigil on omad vead. RPA pulbrid on kunstlikult töödeldud, „rikastatud“ erinevate komponentidega, need on vähendatud valgusisaldusega, lisaks ka suur kogus vett lapse ebaküpsete neerude jaoks, pluss vee saastatus jne. Mahe lehmapiim on jälle liiga rasvane, valede kasvuhormoonidega, liiga kõrge valgusisaldusega, mis koormab neere jne.

Taimsed piimad on üldjuhul eelnevatest kallimad. Soja või jaanikauna baasil valmistatud asendajad on kohati veelgi ebaloomulikumad kui lehmapiima baasil tehtud variandid. Riisi- ja mandlipiimal puudub vajalike toitainete sisaldus. Taimsete piimade kasutamine tuleb kindlasti täiendada ja tasakaalustada vanusele sobivate teiste toitudega, et ei tekiks toitainete vaegust (nt aed- ja puuviljatummid ja püreed, sobivad mahlad jms).

Alla aastasele lapsele lehmapiima andmise osas ollakse meditsiini- ja toitumisteadlaste ringkondades aga üsna ühte meelt – tegemist on raskesti seeditava toiduga, mis koormab imiku neere, seedeorganeid, immuunsüsteemi jne. (Siinkohal soovitan huvilistel tutvuda legendaarse dr. Spocki viimaste uuringutega.)

Tõsi on ka see, et tänapäevane lehmapiim ei ole koostiselt võrreldav sellega, mil „meie kõik selle peal kasvasime“. Tollal oli loomade kasvukeskkond oluliselt puhtam, neile tehti vähem vaktsiine, puudusid kunstlikud toidulisandid jne. Antibiootikumide kasutamine udarapõletike korral on täna tavaline ja sagedane. Lehmade üldised söötmis- ja pidamistingimused erinevad samuti kardinaalselt – suurfarmides kasutatakse sageli tööstuslikku toitu, karjamaad on üleväetatud jne.

Seejuures oli ka inimese enda organism tugevam, immuunsust ei survestanud sellisel määral keskkonnatoksiinid ja seedesüsteem sai paremini hakkama lehmapiima lõhustamisega. Juba tänaste emade raseduseaegne toitumine võib olla kehvem (pean siin silmas just toitainete vaegust igapäevases ületöödeldud toidus), mis tähendab, et ka lapse organism ei arene piisavalt tugevaks ja hästi toimivaks (seedeensüümide nõrkus, soolestiku düsbioos, raskemetallide jäägid organismis jne).

Ka kuumtöötlemine ehk pastöriseerimine mõjutab piima koostisosade struktuuri ja muudab selle raskemini omastatavaks. Kui piima edaspidi tarbida, siis on soovitav osta kuumtöötlemata toorpiima ja teha sellest ise hapupiima – hapendamisprotsess viib piima omamoodi eelseeditud kujule.

Lehmapiima sobimatuse osas on mõtlemapanevad ka ametlikud laktoositalumatuse näitajad – statistika järgi vaevab see probleem igat neljandat eestlast! Teoreetiliselt tähendab see ühte inimest neljaliikmelises peres ehk pea iga pere toidulaual peaks leiduma ka laktoosivabu piimatooteid!

Milline on aga olukord tegelikkuses – kui paljud meist teavad täna elementaarseid laktoositalumatuse tunnuseid (kõhuvalud, gaasid, kõhulahtisus, puhitus, kaalulangus jms) ja oskavad neid ka piimatoodete tarbimisega seostada?
Üsna levinud on olukord, kus loetletud sümptomid painavad inimest aastaid, enne kui leitakse, et põhjus peitub traditsioonilises ja süütuks peetud lehmapiimas. Rahvatervise seisukohast on selles valguses tehtav piimapropaganda (ilma vastavate lisaselgitusteta) äärmiselt vastutustundetu.

Mitu kommi päevas/ nädalas võib anda tervele lapsele, kellel ei ole mingisugust toidutalumatust? Milline komm, šokolaad või maiustus see võiks olla?

Kas peabki laps saama iga päev või iga nädal kommi? Kommid võiksid jääda nn pidupäeva maiustuseks (sünnipäevad, pühad, preemia). Pealegi on neile ju hulga tervislikumaid alternatiive (müsli- või seemnebatoonid, kuivatatud puuviljad jms).
Kogus sõltub kindlasti ka muu magusa tarbimisest. Suhkrut saab laps väga mitmetest allikatest (lasteaias/koolis joodud morss või magus tee, saiakesed, hommikupudrule lisatud moos, kissell või kohuke jne).

Kommid/šokolaad võiksid olla E-ainete-, trans- ja hüdrogeenitud rasvade vabad. Ideaalis võiks kakao pärineda mahepõllumajandusest, sest sel juhul ei sisalda see pestitsiidide jääke ja raskemetalle. Ja pigem harjutada laps sööma mõru šokolaadi kui väga magusat ja väikese kakaosisaldusega piimašokolaadi.

Kui laps on väga energiline või lausa hüperaktiivne, tasub magusat, eriti suhkrul põhinevaid tooteid, kindlasti vältida. Üks tilluke magus šokolaadibatoonike on väikese kehamassiga tegelase jaoks üsna suur energiakogus, mille mahalaadimine võib väljenduda rahmeldamises, keskendumis- ja tähelepanuraskustes, jonnakuses, seletamatutes tundepuhangutes jne.

Milline mõju võib olla meie laste ebatervislikul toitumisel 30-40 aasta pärast? Millised haigused või tervisehädad neid siis kimbutavad?

Juba praegu on näha 1950ndatel alguse saanud tööstuslikult toodetud toidu tarbimise tagajärjed. Seda kinnitab kõikvõimalik tervisealane statistika – ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, diabeet, vähk, sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, Alzheimer, erinevad psüühikahäired.

Kõiki neid haigusi on suuremal või vähemal määral seostatud elustiiliga, sh ebatervisliku toitumisega ning täna esineb neid haigus aina noorematel inimestel.

Näiteks väikelaste kasvajatesse haigestumise arvnäitajad on pidevalt tõusnud. Tööstusliku toidu tootmise esirinnas on heaoluriik Ameerika, kus statistika järgi pea üks laps 100st autismispektri häirega.

On teadlasi, kes püstitanud uuringutele ja statistikale toetudes mõtlemapanevaid hüpoteese – näiteks, et tänapäeva laste põlvkond sureb varem, kui nende vanemad (just tänu valedele toitumisharjumustele maast madalast).

 

Isetehtud beebitoidud – soovitusi “Beebitoitude kokaraamatu” autorilt Jane Komussarilt

Jane Komussar, Beebitoitude kokaraamatu autor Foto: Erakogu

Beebidele on parim puhas ja isevalmistatud toit. Aga kui puuduvad ideed ja oskus seda teha, kas see on ka piisav põhjus, et hakata ostma purgitoitu? Põhjusi, miks lapsele toit ise valmistada, on palju. Oleme palunud “Beebitoitude kokaraamatu” autoril Jane Komussaril vastata mõnedele enim üleskerkinud küsimustele, mis vaevavad paljude emade päid. Samuti jagab ta kasulikke soovitusi, mida kindlasti tasub kõrva taha panna.
Jane elab hetkel Londonis, kasvatab seal oma imearmsat poega ja töötab toitlustuses.

Milline juur- või puuvili võiks olla beebi menüüs, mille peale ei pruugi värske ema kohe tulla?

Soovitaksin näiteks avokaadot ja spargelkapsast, mida võib andma hakata alates beebi 6. elukuust. Minu poeg hakkas avokaadot saama 4. elukuust. Mõlemad on kiudainerikkad ning sisaldavad hulgaliselt vajalikke vitamiine ja mineraale. Avokaadoga on veel eriti lihtne, kuna seda ei pea keetma- lõika vaid pooleks, eemalda kivi ja kraabi sisu lusikaga välja.

Teine selline mugav toit on banaan, mille võib kotti pista ja kui väljas olles lapsel kõht tühjaks läheb ning muud käepärast pole, siis seda anda. Toidab kõhtu ja on tervislik ning hea.

Alates 8.-10. elukuust võiks proovida spinatit, mis on samuti rikas paljude erinevate

Otto tundis juba beebina suurt huvi söögitegemise vastu

vitamiinide ja mineraalide poolest, nagu näiteks A-, K- ja C- vitamiin, magneesium, kaltsium, raud ning palju muud. Vajab vaid 1 minut keetmist ja valmis ta ongi. Pea vaid meeles, et spinati keeduvett ei kasutata ning kui vähegi võimalik, osta orgaanilist spinatit.

Kiivi on väga rikas C-vitamiini poolest ja soovitaks sedagi proovida.

Alates 8. elukuust soovitan toitudele hakata lisama maitseaineid, mis ei ole mõeldud ainuüksi maitse andmiseks, vaid aitavad ennetada ka kõiksugu haigusi. Nii nagu iga uue toiduaine puhul, peaks ka maitseainete menüüsse lisamisel järgima 3 päeva reeglit – kui selle aja jooksul vastunäidustust ei teki, kasutada julgelt edasi. Beebitoitude kokaraamatus on eraldi peatükk maitseainete kasulikkusest.

NB! Rõhutaks siinjuures, et uue toiduaine menüüsse lisamisel tekkinud nahalööve ei tähenda kohe allergiat. Kui see juhtub, konsulteeri arstiga ning proovi mõne aja pärast uuesti.

Spinati-küüslaugu-tuunikalapüree (8.-10.k)

  • Pese sobiv kogus spinatit hästi hoolega ning eemalda rikutud lehed. Lase väike kogus vett keema, aseta spinatilehed vette ning keeda 1 minut. Kurna.
  • Suru küüslauk läbi pressi ning jäta 5-10minutiks seisma. See aitab küüslaugu raviomadused kenasti esile tuua.
  • Aseta keedetud spinat, sobiv kogus tuunikala ja küüslauk blenderisse ning püreesta.

NB! Poes müüdav konservtuunikala vees sobib väga hästi, jälgi vaid, et oleks vähese soolasisaldusega.

Mida arvad poes müüdavatest valmispüreedest? Kas oled neid oma lapsele ostnud? Mida peaks ema kindlasti poes müüdavatest beebitoitudest teadma, millega arvestama?

Mina isiklikult ei ole kunagi poes müüdavaid purgitoite pooldanud ega ole neid ka oma lapsele pakkunud. Minu jaoks olid lapse lisatoiduga alustamise esimesed kuus kuud üliolulised tema toitumisharjumuste ja maitsmismeele kujundamisel. Mul ei tulnud mõttessegi minna kergemat teed pidi, pakkudes oma kõige kallimale, kes sõltus igas mõttes minust ja minu otsustest, suhkrut, soola, tärklist ja muid ebavajalikke lisaaineid sisaldavat tehasetoitu. Minu jaoks justkui purgitoite ei eksisteerinudki.

Ma ei andnud endale kunagi võimalust vabandamiseks, et pole piisavalt aega oma lapsele ise toit valmistada. Kui leian aja, et endale söök valmistada, siis miks ma ei peaks leidma aega, et ka lapse tarvis kokkamiseks? Mul ei tulnud mõttessegi valmistada endale maitsev, tervislik, värske, lõhnav, aurav õhtusöök ning samal ajal keerata kaas maha lapse purgitoidult, mis on aastakese jagu juba poeletil seisnud, ja talle seda anda.

Kui ema siiski soovib valmistoite poest osta, peaks ta ennekõike jälgima toidupakendi sedelit: kui palju on lisatud suhkrut, soola ja muid lisaaineid. Valida tuleb toode, milles on seda kõike võimalikult vähe või üldse mitte. Soovitan eelistada orgaanilisi tooteid.

Paljud emad on mures, et nende beebid ei huvitu juurviljadest. Mis nipiga neid juurviljade juurde juhatada? Kuidas sinu laps nendesse suhtub ja kas ta sööb hea isuga?

Minu lapse lemmikud on mitmesugused supid. Kui niisama köögiviljade puhul krimpsutab ta nina ja keeldub söömast, siis supis väikesteks tükkideks lõigatuna sööb ta köögivilju väga hea isuga. Hakklihasupp, mille retsept ka beebitoitude kokaraamatus olemas, on tema lemmik. Ka kodus tehtud frikadellisupp, samuti peedisupp hapukoorega läheb igal ajal.

Spargelkapsa, suvikõrvitsa, rohelise oa jms köögiviljad olen eelnevalt pehmeks aurutanud, purustanud ning erinevates kastmetes jahu asemel kasutanud.

Spargelkapsas, porgand, sibul ja küüslauk maksakastmes serveeritud kartuli või täisteramakaroniga on ka üks poja lemmikuid. Kui laps keeldub niisama keeduköögivilja söömast, kasuta neid köögivilju erinevates toitudes peenestatud või püreeritud kujul.  Muudad sel moel ka lapse jaoks toidu mitmekülgsemaks ja maitsestatumaks.

Minu lapse absoluutne lemmik on aga mehhikopärane riis, mida olen valmistanud pruunist riisist, punasest paprikast, tomatist, jalapeno piprast, sibulast, küüslaugust ja tomatipastast. Talle maitsevad väga ka Cayenne’ pipraga maitsestatud road, näiteks nagu vürtsikad Buffalo kanafileetükid. Cayenne’ pipar sisaldab suurel hulgal nii A-vitamiini kui ka E-, C-, B6-, K- vitamiini ning on lisaks kõigele suurepärase ravitoimega, eriti praegusel külmal ajal.

Mäletan, kui poja menüüsse hakkasin maitseaineid lisama, siis tollal tekitas Cayenne’ pipar kerge lööbe.

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Kui seda mõne aja pärast uuesti pakkusin, ei juhtunud enam midagi ning nüüd käib ta küsimas: “Emme, teeme seda vürtsikat kana”. “Teeme” ütleb ta seetõttu, et talle meeldib minuga koos süüa teha ja leian, et kui laps saab olla protsessis osaline, valides ja ulatades mulle köögivilju, segada, pista potti, käia vahepeal ahjuaknast piilumas jne, siis ta sööb ka palju meelsamini.

Kui laps keeldub juurviljapüreest, siis võiks proovida seda pakkuda vaheldumisi tema lemmikpudru või muu lemmikuga. Näiteks esimene amps või kaks anda lemmikputru, siis püreed, korra veel putru ja siis juba mõned ampsud proovida püreed jälle ja niimoodi vaheldumisi pudruga.  Tasapisi võib pudru ära jätta.

Milline oli sinu lapse lemmiksöök, kui ta veel beebi oli?

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtegi lemmiksööki beebiajast, kuna ta oli mul üsna avatud kõigele uuele ja sõi peaaegu kõike. Mäletan vaid, et paar korda pidin abimehena kasutama banaani- sama süsteemiga, et banaaniamps esimesena, juurviljapüree teisena, banaan, banaan, juurviljapüree, banaan, juurviljapüree, juurviljapüree, juurviljapüree, jne.

Mis on kõige suurem viga, mida värsked emmed beebi lisatoiduga harjutamisel teha võivad/ teevad?

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Karta ei tule magusa puuvilja alustamist esimese lisatoiduna, vaid poes müüdavat valmistoodangut, mis reeglina on kas liiga magus, soolane või sootuks olematu maitsega. Laps harjub toote maitsega ja võib hiljem tavatoidust keelduda, kuna see maitseb hoopis teistmoodi. Kui nii on juba juhtunud, siis tuleb siiski olla järjekindel ja pakkuda ikka tavatoitu edasi. Alla ei tohi anda.

Samas ei tohi teha toitumisest ka liiga suurt numbrit. Mida närvilisem ema on, seda raskemaks teeb ta lapse jaoks toidu nautimise.

Lapse 1. sünnipäeva toidulaud valmistab alati vanematele muret. Mida panna lauale, et sobiks nii suurele kui ka väikesele?

Lapse 1. sünnipäev on vanemate jaoks alati tähtis sündmus. Mida lauale panna, sõltub erinevatest asjaoludest: kui palju tuleb külalisi, kui palju on vanemaid, kui palju lapsi, mis vanuses lapsed jne.

Et ka ema ise saaks sünnipäevapeost osa, oleks hea valida toidud, mida on lihtne valmistada ning mille saab eelnevalt juba valmis teha.

Näiteks

  • erineva kattega võileivad, kus saab lasta fantaasial lennata, kujundades nägusid, erinevaid kujundeid jms huvitavat (mitte et üheaastane sellest väga hooliks, kuid ta on siiski inimene ja süüakse eelkõige silmadega);
  • tükeldatud köögiviljad dipikastmega (soovitan kergelt läbi aurutada, et kõige väiksematel oleks ohutu süüa); et lastel põnevam oleks, ehita kasvõi porgandikangidest pikk torn ja torka köögiviljadesse väikesed plastmassist dessertkahvlid;
  • tükeldatud puuviljad (kui pakud ka viinamarju, lõika need vähemalt neljaks, et laps ei saaks kurku tõmmata);
  • erinevad salatid, nagu näiteks riisisalat, kartulisalat, makaronisalat vms, mis on ajast aega olnud pea iga eestlase sünnipäevalaual ning miks mitte pakkuda seda ka lapse 1. sünnipäeval.
Lapsele sünnipäevatorti tehes lase fantaasial lennata!

Oma lapse 1. sünnipäeval pakkusin täisterapitsat ja kartulilootsikuid, mille retseptid on ka “Beebitoitude kokaraamatus” olemas.

Pitsa katteks panin kanahakkliha, paprikat, sibulat, jalapeno pipart, juustu.

Ja loomulikult tort! Kui vähegi viitsimist, võiks selle ise valmistada ja kujundada. Ei ole oluline, et ta tuleks välja täiuslik, peaasi, et oleks südamega tehtud. Seda on tore hiljem meenutada ja hea piltidelt vaadata. Raamatu lõpus on olemas pandakoogi retsept, mida on lihtne valmistada. Oma poja 1. sünnipäeva puhul tegin pandakujulise tordi, teisel aastal samast retseptist rekka, kolmandal rongi. Eks näis, mis neljas aasta toob.

Kust tuli mõte selline raamat välja anda? Raamatus on mitmeid uudse lähenemisega retsepte. Kas oled ise kõik need maitsekooslused välja nuputanud?

Mõte niisugune raamat välja anda tekkis siis, kui Ameerikast Eestisse naasin ja poodi minnes avastasin, et seesugust raamatut polegi olemas. Kuna olin Ameerikas lapsehoidja ning pidin lapse toidu ise valmistama, siis sain sealt palju ideid ning huvitavaid retsepte. Eestis neid retsepte oma lapse peal katsetama hakates kohandasin mõned neist ümber ning lapse eelistusi silmas pidades mõtlesin ka ise mõned välja.

Raamatukaante vahele said retseptid, mis on Ameerika pisipiiga ja minu poja lemmikud. Paljud nendest on ka kogu pere lemmikud. Valmistame neid isegi praegu aeg-ajalt, nagu näiteks kartulilootsikuid, kõrvitsapastat, täisterapitsat, suvikõrvitsaomletti, suppe.

Praegusel talvisel ajal, kui külm kummitama tahab tulla, teeme vitamiinipommi porgandi-ingveri-mustasõstrapüree näol. Kui vahel tuleb aga isu pannkookidega maiustada, siis suhkrurikka poemoosi asemel valmistan kiirelt näiteks õunapüree – keedan paar õuna pehmeks, surun kahvliga püreeks ning mõnus hapukas kodutehtud “õunamoos” ongi valmis. Magusa koogi vahel eriti hea.

Jane ja Otto talvises Londonis

Milline on olnud raamatu tagasiside ja millise retsepti järgi valmistatud toit on enim lastele maitsenud?

Minuni jõudnud tagasiside raamatu kohta on olnud väga hea. Seda on näidanud ka kõrge läbimüük.

Kindlasti leidub ka halba arvamust, aga see on normaalne. Ei saagi ju kõigile ühtemoodi meeldida. Samas oleks minust ka rumal eeldada, et kõik raamatus leiduvad retseptid on kõikide laste lemmikud. Ühele maitseb üks, teisele teine. Ise neid läbi katsetades ja oma lapsele pakkudes saab iga ema näha, mis sobib ja mis mitte.

Julgustan siinkohal emasid kohandama retsepte ka vastavalt oma lapse isudele. Ühe aine asendamine teisega ei ole kuritegu, kui lapsele sobib niimoodi paremini. Südamele paneksin ehk vaid seda, et emmed ärgu lähtugu vaid iseenda maitse-eelistustest.  Kui neile endale üks asi ei maitse, siis lapsele võib ikka valmistada ja pakkuda. Kui ema arvab, et jõhvikas on hapu ja lisab automaatselt suhkrut, siis lastele reeglina hapu just maitseb ja emal poleks vaja toitu üle suhkurdada.

Kui palju erineb Inglismaa väikelapse/ beebi menüü Eesti omast?


Ma ei oskagi sellele päris täpselt vastata. Inglismaal on väga palju sisserännanud inimesi maailma erinevatest paikadest ning kõigil neil on kaasas oma maa harjumused ja kombed. Ühed beebid alustavad maisiga, teised kookosega, kolmandad burgeriga, neljandad riisiga, viiendad purgitoiduga, kuuendad ilmselt nii nagu meie – kartuliga.

Ringi vaadates kohtab palju nii ülekaalulisi lapsi kui ka imepeenikesi, kelle puhul võiks arvata, et nad on kehva söömaga. Kui ema siseneb lapsekäruga ühistransporti, siis kohe, kui laps hakkab nihelema või häält tõstma, antakse lapsele esimese asjana pihku krõpsupakk. Last loodetakse sel moel vaigistada, aga minu meelest on see vale. Toidupoes ringi liikudes ja emade ostukärudesse piiludes (ma ei saa sinna midagi parata!) kohtab palju kas purgitoite või muud rämpstoitu – pitsasid, friikartulipakke, valmistoodangut, küpsiseid, saia jm ebatervislikku. Õnneks on väga palju ka neid, kes peavad lugu tervislikust toitumisest ning teevad võimalikult palju ise.

Kas lased oma lapsel vahel ka hea ja paremaga patustada? Kui seda teed, siis mida talle lubad?

No ikka lasen. Eks ta on mul kõike saanud proovida ja maitsta. Ta on mul üsna suur maiasmokk, nagu vast enamik lapsi. Tema parimad hetked on ilmselt need, kui ta saab Eestisse vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal lapse õnneks ja emme õnnetuseks magusaga piiri ei peeta. Küll aga kehtib meil kodus reegel – magus on okei, kuid ainult pühapäeviti ehk siis kord nädalas. Sööme jäätist, kommi, kooki või muud head-paremat. Lapse jaoks on siis,  mida oodata. Olen tähele pannud, et sellest reeglist on ainult kasu tekkinud. Mitte ainult ma ise ei ole rahulikum, vaid ka lapse käitumine on muutunud paremaks. Vahel, kui tunnen, et ta on eriti tubli olnud ja hästi käitunud, olen ka nädala sees teda kommiga premeerinud. Need on tema jaoks väga ootamatud, kuid samas ka väga üllatavad ja meeldivad hetked olnud.

Kas raamatule on ka järge tulemas?

Häid ja huvitavaid retsepte, mis kahjuks esimese osa kaante vahele ei mahtunud, on veel küllaga. Kahjuks ei ole saanud mahti kirjastusega teise osa väljaandmist arutada.

Fotod pärinevad Jane erakogust

Lapsega köögis: Kaeraküpsised ja matemaatika

lapsed-kokkavadKoos koolieelikust lapsega (5-6a) küpsetamine pakub rõõmu nii vanemale kui lapsele. Emana pead ainult varuma veidi kannatust, sest lapse käsi pole nii kindel kui sinu oma. Küll köögi koristamisega kah pärast hakkama saab.

Kuidas valmistada koos lapsega kaerahelbeküpsiseid ning samas ka matemaatikat ja lugemist harjutada?

Köögis kaerahelbeküpsistega mässamine õpetab koolieelikut toiduaineid mõõtma, ühesuguseid portsjoneid võtma ja kella pealt aega vaatama. Retsepti järgi toimetamine annab lapsele kogemuse ja pakub lapsele eeskuju erinevate ülesannete lahendamiseks.

Kõigepealt loe koos lapsega retsepti tekst hoolikalt läbi. Kui laps ei oska veel lugeda, siis peab ta hoolikalt kuulama. Pärast seda on vaja kontrollida, kas kõik vajalikud toiduained on valmis pandud. Edasi tuleb tegutseda samm-sammult retsepti järgi.

Kaeraküpsiste retsepti puhul saab lapsele näidata, mis tähendab veerand. Näitlikusta seda lapsele nii, et valad teelusikatäie soola taldrikule. Siis jagad selle neljaks võrdseks osaks ja nii näebki laps, et üks osa sellest soolast on veerand.

Käeulatuses peaksid olema ka köögikaal ja detsiliitrine mõõtetops. Kõik vajaminevad ained saab laps ise kausikesse segada. Või sulatamise peaks ema igaks juhuks enda kanda võtma.

Kaeraküpsised
Vaja läheb:
200 g võid (või küpsetusmargariini)

2 dl suhkrut

2 dl kaerahelbeid

4 dl jahu

¼ tl söögisoodat

¼ tl soola

  • Võta koos lapsega pakist 200 g võid (või küpsetusmargariini), kaaluge see koos üle. Sulata või ja lase jahtuda.
  • Nüüd saab laps mõõta kaussi ka ülejäänud ained. Lase lapsel need ka korralikult läbi segada.
  • Kata ahjuplaat küpsetamispaberiga ning näita lapsele, kuidas sinna supilusikaga ühesuuruseid tainapätsikesi tõsta. Lusika sisse peab iga kord võtma enam-vähem sama palju tainast.
  • Lase lapsel plaat tainapätsikestega täita.
  • Küpsetage küpsiseid ahjus 200⁰ juures 15 minutit. Lapsele võib ka seletada nüüd kella pealt, et 15 minutit on sama mis veerand tundi.

Ja veerand tunni pärast saategi koos neid mõnusaid küpsiseid maitsta. Ka nüüd saad matemaatikaga tegeleda, kui lased lapsel igale pereliikmele ühepalju küpsiseid jagada.

Allikas: “Õpime arvutama”, Eva-Maria Kangro, Merit Lage

Retsepti soovitused: Tervislikult teistmoodi hommikusöögid

Madleen Simson ja Egle Oja soovitavad oma raamatus “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele “tervislikke retsepte, mis sobivad erinevate toidutalumatuste all kannatavatele inimestele. Alljärgnevalt anname mõned hommikusöögi soovitused.

Tatrapätsid

2 tassi tatrajahu, 2 muna, veidi soola, 1-2 tassi vett, 1/2 -1 tl soodat. Segada kõik koostisosad ja küpsetada pannil palmirasvas.

Riisikakud

1-2 tassi riisijahu, 2 muna veidi soola, vett, veidi soodat. Segada kõik koostisosad. Võib lisada päevalille-või linaseemneid, veidi lina- või kanepijahu. Suvel lisada rohelisi ürte. Kõige paremini maitsevad soojalt.

Hüpikute müsli

Umbes 2 tassi riisihelbeid, 1 kuubikuteks lõigatud õun, 1 kuubikuteks lõigatud apelsin ( või muid puuvilju ja marju, sõltuvalt talumatusest), veidi sukaadi, 2 spl fruktoosi, 2-3 spl linaseemneid ( või muid seemneid), 200 g rosinaid ( või muid kuivatatud ja hakitud puuvilju), 1 spl jaanikaunajahu, soovi korral pähkleid.

Segada kõik koostisosad ja valada üle riisipiima või puhta veega. Valmistada eelmisel õhtul, kuna segu peab mõnda aega seisma.

Riisikettad munavõidega

Munavõie: keedetud munad, murulauku või tilli, veidi rapsiõli, soola; võib lisada ka peeneks hakitud paprika-või kurgikuubikuid.

Purustada keedetud munad kahvliga. Munavõie tuleb väga ilusa välimusega, kui kasutada hästi kollaseid mahemune, maitserohelist ja punast paprikat.

Riisikettad (galetid) on kiire ja mugav hommikusöök: peale võib määrida piimavaba margariini, sellele asetada sinki, kala, keedumuna, moosi, mett või mida iganes, mis maitseb. Soolaste puhul võib lisada kurgi-paprikaviile ja suvel kindlasti lehtsalatit.

Miks on valge suhkur halb?

Madleen Simson ja Egle Oja selgitavad oma raamatus “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele”, miks peaksid vanemad hoolega üle vaatama oma koduse toidulaua.

Meie, vanemad, oleme ju need, kes kujundavad oma laste toitumisharjumused ja valikud. Need valikud ja otsused käivad kaasas meie lastega kogu elu. Võiksime siiski süveneda ja mõelda, kas oleme teinud kõik endast  oleneva, et lastest kasvaksid terved ja elujõulised inimesed.

Üheks suurimaks ohuallikaks on valge suhkur. Kui  lapse toit on pidevalt liiga magus, on see tema kehale suur koormus, mis kokkuvõttes kurnab nii immuun-, seede- kui ka närvisüsteemi.

Sellega on kõik toitumisteadlased ja arstid ühel nõul, et valge suhkur ei sobi meie menüüsse. Seda soovitatakse vältida mitmetel põhjustel.

Peamised põhjused valge suhkru vältimiseks:

  • on keemiliselt puhas toode, mis ei sisalda ühtegi toitainet (ei vitamiine ega mineraalaineid)
  • saadakse rafineerimise tulemusel, milleks kasutatavad ained on toksilised ja nende jäägid säilivad lõpptootes
  • viib kaltsiumi organismist välja, põhjustades kaariest
  • annab tühje kaloreid
  • suurendab isu ning tekitab kõhukinnisust ja ülekaalulisust
  • nõrgendab immuunsüsteemi
  • soodustab mineraalainete väljaviimist organismist
  • võib soodustada käitumishäireid, agressiivsust, hüperaktiivsust ning tähelepanu- ja ärevushäireid
  • on sõltuvust tekitav aine (sarnaselt tubakale ja alkoholile).

Uuringud on tõestanud, et suhkur (sahharoos) on sõltuvust tekitav aine, mis tõenäoliselt vallandab või võimendab hüperaktiivsust.

Näiteks on võrreldud hüperaktiivsete ja tavaliste laste agressiivseid reaktsioone ning üldist rahutust olukorras, kus menüü oli sarnane. Selgus, et hüperaktiivsete laste grupis seostus sama koguse suhkru manustamine agressiivsuse ja rahutusega ning mõju oli seda suurem, mida väiksemad olid lapsed.

Allikas: “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele”, Madleen Simson, Egle Oja, Kirjastus Stella Borealis, 2010