Category

Adopteerimine

Category

Mullu lapsendati Eestist välismaale 15 last

2011. aastal lapsendamiste arv eelnevate aastatega võrreldes Eestis mõnevõrra vähenes ning uue pere leidis kodumaal või võõrsil 110 last.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Helena Nõmmik ütles ERRi uudisteportaalile, et esialgsetel andmetel leidis rahvusvaheline lapsendamine mullu aset 15 korral: 9 last leidis uue pere Rootsis ning 6 last USA-s. Eestis läks uude perre 52 last ning peresisene lapsendamine toimus 43 korral.

2010. aastal lapsendati ühtekokku 131 Eesti last, neist 28 välismaale. Üheksa last siirdus elama Rootsi, 16 USA-sse, 2 Kanadasse ning 1 laps Prantsusmaale.

Nõmmik selgitas, et otselepingud välisriiki lapsendamiseks on Eestil praegu ainult kolme riigiga: USA, Rootsi ja Soomega. Ülejäänud riikidesse lapsendatakse ainult juhul, kui lapsendajal on Eesti taust või ta on lapsele sugulane.

Allikas: http://uudised.err.ee/

BabyBox : Kas hüljatud beebide kast lahendaks lapsendada soovijate mured?

Tšehhi Vabariigi sünnitushaiglas toimiv BabyBox

Elame jõhkras maailmas, kus pisikese elu polegi kaitstud

Eesti pole erand julmas maailmas, kus varjatakse oma rasedust, kus beebisid visatakse prügikastidesse või tapetakse kohe pärast sündimist. Eestiski on nii tänavalt kui trepikodadest leitud hüljatud beebisid, avastatud on ka õnnetu otsa leidnud vastsündinuid.

 Näiteid Eestimaalt:

  • 17.11.1999 Sõpruse pst ühe maja elanik leidis trepikojast vastsündinud tüdruku. Laps viidi haiglasse ja sealt lastekodusse. Emale anti meedia kaudu teatades võimalus tegu heastada. Ametnik sõnas, et paar aastat varem sünnitas ka üks naine Raekoja platsil ning jättis lapse sinnasamasse. Kedagi ei saanud karistada, sest emad välja ei ilmunud. (Postimees)
  • 31.03.2005 Kolmapäeva õhtul kella poole kuue paiku leiti Narvast Tiimanni tänav 14 asuva korterelamu 2. ja 3. korruse vaheliselt trepimademelt vastsündinud poiss. Kõige rohkem kahe päeva vanune laps lebas seal tekki mähituna. Kohale saabunud kiirabi viis leidlapse Narva haigla lasteosakonda. Tiimanni tänavast leitud lapse ja temaga seotud asjaolude kohta alustas Ida politseiprefektuuri Narva osakond kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 124 alusel – eluohtlikus olukorras abita jätmine. Süüdimõistmise korral võib kohus süüdlast karistada rahatrahvi või kuni kolme aasta pikkuse vabaduskaotusega.
  • Foorumist (13. detsember 2007) – „Mu ema käis kohut, kui leidis prügikastist surnud poisslapse, vastsündinu, kes oli kilekotti pakitud… [Sellel] emal oli endal 4 last, viiendale ei jätnud võimalust! Kõik oli ette planeeritud, varjas oma rasedust. See on siiani meeles mul, kui ema mulle ütles, et leidis lapse…“
  • 21.10.2010 Lääne-Virumaal Tamsalus leiti 18-aastase koolitüdruku kapist vastsündinud lapse vägivallatunnustega surnukeha.

Mis sunnib ema oma last hülgama või tapma?

See on jõhker tegu ning õigustust raske leida. Samas on ilmne, et need emad, kes jätavad oma lapse kuskile koridori, pole päris paadunud jõhkardid. Muidu viskaksid nad beebid ju prügikasti või toimiksid nii nagu Indias, kus vastsündinud tüdrukute surmamisest on kujunenud omaette teadus. On uuritud ka oma lapsi tapnud emade psühholoogilist tausta, kuid tulemused näitavad, et nad pole psüühiliselt haiged, vaid lihtsalt meeleheitel.

Lapse hülgamiseni ei vii tänapäeval üldjuhul siiski mitte konkreetsete vanemate, vaid ühiskonna üldine  hoolimatus, mis tõukab mõne ema väljapääsutu perspektiivini. Lapse hülgaja ei kaalutle funktsionaalselt oma teo plusse ja miinuseid. Oma lapse hülgamine on tänapäeval nii tohutu häbi, et selle taga on enamasti inimelu kõigekülgne ummik, mitte kaalutletud alatud motiivid. (“Ülearused beebid“, Valle-Sten Maiste31.10.2008 Sirp)“

Kui inimene on omadega ummikus, kas poleks siis õigem last mitte eostada?

Kahtlemata oleks see kõige õigem teguviis, seda teab iga vähegi sotsiaalselt teadlik ning eetiliselt toimiv täiskasvanu. Arvatavasti hoidub tänapäeval enamasti lapsesaamisest selline inimene, kes teab, et ei suuda last üles kasvatada. Siin võib leida mitmeid aga-sid. Vähene seksuaalharidus koolides, rasedusvastaste vahendite halb kättesaadavus, üheöösuhted, äpardused olemasolevate vahenditega (katkenud kummid, välja tulnud spiraalid jne), mõtlematus ja teadmatus, ka ärakasutamine. Põhjusi soovimatuks raseduseks on sama palju kui erinevaid inimesi.

Soovimatut sündi ennetab abort?

Pilt on illustratiivne Foto: Istock.com

Üks võimalus soovimata või uuringute järgi haigeks osutunud lapsest vabaneda on aborti teha. Näiteks sooritatakse Inglismaal Daily Maili andmetel aastas ligemale 1,2 miljonit aborti. 22% aborditegijaist moodustavad  alla 20-aastased naised. 2008. aastal ei olnud Naine24 teatel numbrid ilusad ka Eestis — 24% abordi teinud naistest olid nooremad kui 20-aastased.

2010. aastal  tehti Eestis Tervise Arengu Instituudi andmetel 9114 aborti. Aastatel 1992-2010 sooritati samade andmete kohaselt Eestimaal kokku ühtekokku 303438 aborti, mis moodustab kena viiendiku meie oletatavast rahvaarvust. Spetsialistide sõnul on abort muutunud justkui “lihtsaks väljapääsuks”, mitte millekski, mida tuleks kaaluda vaid viimase võimalusena. Kui inimestele jagataks rohkem infot rasedusest hoidumise ja õigeaegse pereplaneerimise kohta, oleksid numbrid palju kordi väiksemad. Uurimused on näidanudki, et kui jagada rasestumisvastaseid vahendeid tasuta, väheneb ka abortide arv.

Viljatud emad on samal ajal meeleheitel

Loomulikult leiab eelpool nimetatu aset samal ajal, kui paljud naised püüavad meeleheitlikult rasedaks jääda ning mitmedki pered tahavad lapsi saada või siis vähemalt lapsendadagi. Arutatakse, kas kasutada surrogaatemasid, spermadoonorlust või võtta ette lapsendamise keerukas kadalipp; käiakse viljatusravi protseduuridel. On teada emasid, kes Eestist lahkunud, et kasutada pere juurdekasvuks surrogaatema abi.

Kui leidub nii arvukalt neid, kes ei soovi last, aga ka rohkesti neid, kes lapse saamise nimel teeksid kõik, kas siis poleks arukas ka Eestimaal võtta kasutusele BabyBoxid? Ehk leevendaks see lastetute perede muresid?

Mis on Babybox?

BabyBox on nn hüljatud beebide kast (spetsiaalne tuba), mis saab alguse erilisest avast haigla seinas. Sealtkaudu saab lapse asetada vastsündinu jaoks turvalisse ruumi spetsiaalsele lauale. Beebikasti luuk ei avane väljastpoolt enam pärast seda, kui laps on sinna asetatud. Kui beebikasti luuk on sulgunud, saavad haiglatöötajad häire tänu kastis (spetsiaalses väikeses toakeses)  asetsevatele liikumisanduritele. Hüljatud lapse tervist kontrollitakse ning enamasti saavad selle beebi lapsendada inimesed, kes on avaldanud lapsendamissoovi.

BabyBoxid on maailmas väga mitmel pool olemas

Juba 12. sajandil lasi paavst Innocentius III Vatikanis eraldada nurgakese, kuhu emad võisid panna oma soovimatud lapsed. Ka kirikutrepid ja nunnakloostrite läved olid varasemal ajal need kohad, kuhu pandi korvike hüljatud vastsündinuga. Nad võeti kuskile peresse kasvatada ning nii ei läinud nende elukesed kohe pärast sündi Looja karja. Praegu on hüljatud laste kaste juba Itaalias, Ungaris, Lõuna-Aafrikas, Saksamaal, Belgias, Tšehhis, Austrias, Šveitsis, Slovakkias, Lätis ja Jaapanis.

Kuna Indias on siiani kombeks vastsündinud tüdrukuid majanduslikel põhjustel surmata, töötati ka seal välja “hälliprojekt”, millega kutsuti vanemaid üles soovimatuid lapsi mitte tapma, vaid jätma tervisekeskustes selleks spetsiaalselt välja pandud hällidesse. Paraku ei ole see meetod tütarlaste tapmisele Indias lõppu teinud.

Saksamaal on alates 2000. a loodud ligemale 75 sellist BabyBoxi, et anda vastu tahtmist emaks saanutele võimalus oma beebi hüljata. 5 aasta jooksul paigaldati nendesse kastidesse 25 imikut.

Kuna Tšehhis leiti enne BabyBoxi programmiga alustamist igal aastal kümmekond hüljatud või surmatud vastsündinut, otsustati sealgi luua emadele legaalne võimalus oma laps hüljata teadmisega, et keegi kindlasti kuskil tema eest hoolitseb. Tšehhis kavatsetakse hüljatud laste kastid rajada kõigisse suurematesse keskustesse, nii et neid saaks kokku 70.

Ameerikas on mitmetes osariikides vastu võetud otsus, et vastsündinu vanemad võivad jätta soovimatu lapse igasse meditsiinipunkti ning ka tuletõrjesse, ilma et neile esitataks mingeidki lisaküsimusi.

Lätis on BabyBoxid olemas juba Liepajas, Daugavpilsis ja Riias. 23. dets 2009. a pandi Riias BabyBoxi esimene vastsündinu. 2011. a jooksul jäeti Lätis heitlaste kasti 12 last, neist 7 tüdrukut ja 5 poissi. Kõik need lapsed on leidnud oma kodud, nad on lapsendatud.

Allikad: Naine24, internet

Mis Sa arvad, kas võtaksid endale lapsendamiseks ühe väikese tibukese BabyBoxist, kui sul endal ei õnnestu lapsi kuidagi saada?

 

10 küsimust, mida ei tohiks öelda adopteerivale lapsevanemale

Need laused võiksid jätta küsimata:

  • “Kes on tema tõelised vanemad?”
  • “Kas sa pole mitte hea inimene, et selle lapse lapsendasid?”
  • “Kuidas sai lapse päris ema nii armsa beebi ära anda?”
  • “Kas sa tead midagi lapse taustast?”
  • “Mis saab siis kui ta hakkab oma päris vanemaid otsima?”
  • “Sinu lapsed näevad nii erinevad välja, kumb neist on sinu oma?”
  • “See on sama tunne, kui saaksid ise lapse, kas pole nii?”
  • “Miks ta anti adopteerimisele?”
  • “Kui palju sa maksid oma lapse eest?”
  • “Nüüd kui sa lapse adopteerisid, siis sa jääd kindlasti rasedaks, kas sa ei arva?”

Naabrid, võõrad, sõbrad ja isegi perekond võivad soovida ainult head, aga välja võib kukkuda hoopis vastupidi. Tihtipeale ei saa nad ise arugi, et esitavad pealetükkivaid ja taktitundetuid küsimusi.

Vastused adopteerimist puudutavatele küsimustele põhinevad alljärgnevatel põhitõdedel:

  • Lapsendamine on püsiv.
  • Lapsendamine on seaduslik, see hõlmab ka vastava sisulist kohtuotsust.
  • Lapsendamine on samuti hea viis luua perekond.
  • Mõned punktid lapsendamisest on privaatsed.
  • Enamjaolt kõikidest lapsendatavatest kasvavad korralikud ja tublid inimesed.
Allikas: www.parents.com

Lapsendamine, eestkoste seadmine ja hooldamine

Lapsendamine on õiguslik toiming, mis loob lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ega saa olla seotud tingimustega.

Lapsendada võib ainult alaealist (kuni 18-aastast isikut) ainult lapse huvides.

 Lapsendada saab:

• orbu,
• last, kelle vanem on andnud nõusoleku lapsendamiseks,
• last, kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud,
• last, kelle vanemad on tunnistatud teadmata kadunuks.
Vähemalt 10-aastast last võib lapsendada üksnes tema nõusolekul. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.

Lapsendaja peab olema vähemalt 25-aastane füüsiliselt ja vaimselt terve isik, kes on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Erandlikult võib kohus lubada lapsendajaks olla ka nooremal täisealisel isikul. Vanusevahe peab siiski olema soovitavalt 15-40 aastat. Abielupaari puhul võetakse kuldne kesktee.

Lapsendamise sooviga tuleb pöörduda enda elukohajärgse maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes aitab lapsendajal kohtule vastavad dokumendid ette valmistada ja suunab koolitusele.

Eestkoste alaealise üle seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud või kelle teovõimet on piiraud, kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud või kes on perekonnast eraldatud ilma vanema õiguste ära võtmiseta.

Eestkoste võidakse seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest (vanem kannab karistust kinnipidamisasutuses, vanema tervislik seisund ei võimalda last kasvatada, vms). Eestkoste võib seada ka täisealise isiku üle. Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse avalduse alusel. Lapse eestkostja on tema seaduslik esindaja.

Perekonnas hooldamine on alternatiivne teenus laste lastekodule või turvakodule tagamaks lapsele stabiilset ja turvalist perekeskkonda. Perekonnas hooldamine võib olla lühi- või pikaajaline sõltuvalt lapse vajadusest, eesmärk on lapse tagasipöördumine bioloogilisse perekonda. Hooldusperekonna ja eestkosteasutuse (lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse) vahel ja võimalusel vanema osalusel sõlmitakse hooldusleping. Perekonnas hooldamist rakendatakse, kui laps jääb ilma oma vanemate hoolitsusest ja eestkoste ega asendamine ei ole võimalikud.

Eestkostetava või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus on 2007. aastal 1500 krooni lapse kohta kuus. Toetust saavad kuni 16- aastased lapsed juhul kui laps ei õpi ja kuni 19-aastased kui laps õpib.

Loe Tartu linnapea kogemustest kasulastega.

Vaata perekonnaseaduse peatükke nr 10, 11 ja 12.

Eesti Kasuperede Liit

Sotsiaalministeerium

Urmas Kruuse nägi kasupoistega kurja vaeva

„Te olete hullud peast, segi! Mõelge hästi järele, mida te teete!“ Nii keelitasid Tartu linnapead Urmas Kruuset tema sõbrad, tuttavad ja sugulased, kui kuulsid noore pere plaanist võtta kasulasteks kaks varateismelist poissi.

„Väga paljud ütlesid, et mõelge järele,“ meenutab Kruuse ja märgib, et eks see otsus nooruse power`ist tuli. Nüüdne meer oli toona 29 ja tema abikaasa kõigest 24. Peres kasvasid juba neljane poiss ja viiene tüdruk. Kuna aga õnnetul kombel sai surma abikaasa õde, kellest jäid maha kaks last, oli poiste endi juurde võtmine linnapea sõnul ainuõige võimalus. Sugulased hakkasid juba vara jagama ning poisid (toona 13- ja 8-aastane) oleks ilmselt lastekodusse sattunud. Laste isa oli küll elus, kuid Kruuse sõnutsi täiesti vastutusvõimetu.

„Abikaasa on meenutanud, et mina tegin selle otsuse, et tema ei julgenud teha,“ ütleb Kruuse kasulaste perre võtmise kohta. Et juriidiliselt korrektne olla, siis ei olnud tegu lapsendamisega, vaid laste hooldamisega kuni nende täisealiseks saamiseni. Eestis on nimelt kolm võimalust võõra lapse eest hoolitseda: lapsendada (lapse ja lapsendaja vahel kehtivad samad õigused ja kohustused, mis bioloogiliste lapse ja tema vanema vahelgi), hooldamine (lapse hooldamine ja tema huvide eest seismine kasuperes tavaliselt kuni lapse täisealiseks saamiseni) ja alaealise üle eestkoste seadmine (samuti lapse kasvatamine ning tema huvide ja õiguste kaitsmine). Kui lapsendamine on tingimusteta ja tähtajatu, siis hooldamine ja eestkoste võivad olla ajutised ning on sisuliselt alternatiiviks lastekodule.

Kruuse (42) nentis, et tal ja abikaasa Katrinil (38) ei olnud illusiooni hakata poistele emaks ja isaks. Peamine oli pakkuda turvalist kodu, muretseda riided selga, toit lauale ning anda haridus.

Keerulised peresuhted
Nüüd nendib mees, et need ajad olid tervele perele väga keerulised. Kasupoisid tulid hoopis teistsugusest peremudelist. „Meie väärtusnõuded, hoiakud, töösse suhtumine, absoluutselt kõik oli teistsugune.“ Kruuse enda lapsedki pidid uue olukorraga harjuma, sest laste vanuseline järjekord muutus, kui äkki ilmusid perre n-ö vanemad vennad. Kruuse ja tema abikaasa käisid kasupoistega ka psühholoogi juures, et saada aru, millest nii põhimõttelised erimeelsused tulevad.

„Psühholoogid on öelnud, et teatud tingimustel ei ole võimalik piltlikult öeldes kandilist muna ümarikku auku suruda,“ räägib Kruuse. „Sa võid lihvida ääri, aga pead oma käitumist vastavalt muutma.“ Uue pere nõudmised osutusid poistele liiga kõrgeteks ja nad kibelesid kiiresti iseseisvaks. Noorem poiss Raido oli kodus kuus ja vanem Kristjan kolm aastat, enne kui läksid Tallinnasse kooli ja vanaema juurde elama. Nüüd käivad mõlemad tööl ja teenivad ise endale leiva lauale.

Kruuse tunnistab, et on kasupoiste pärast palju koolis direktorite jutul käinud. Raido (nüüd 22) lõpetas üheksanda klassi kolm aastat hiljem ning Kristjanil (27) jäigi lõpuklass pooleli. Suhted poistega läksid ikka väga sassi ning mõnda aega piirdus üksteisega suhtlemine sünnipäevaks sõnumite saatmisega. „Praegu ma arvan, et meie suhted on paremad.“ Kuna ka pere nooremad lapsed Kerstin (19) ja Raner (17) elavad ja õpivad Tallinnas, saavad kõik neli vahetevahel kokku, käivad näiteks koos söömas või sõidutab Kristjan nooremaid vajadusel trenni.

Kooli lõpetanud Kerstin ja tema kasuvend Kristjan. Foto: Erakogu

Hirmutav bürokraatia
„Ma olen mõelnud, et kas ma praegu teeks selle otsuse. Ja mu aus vastus on, et ma ei tea. Sellepärast, et mingil hetkel oli see nii põrgulikult raske ja pole kindel, kas ma tahaksin seda uuesti teha,“ räägib Kruuse mõtlikult. Juba ainuüksi bürokraatia kadalipp, mis tuli läbida laste hooldusõiguse saamiseks, võttis aega ligi aasta. Ametnikud väitsid esiotsa, et laste isa on poiste kasvatamiseks piisavalt võimekas. Selle peale pööritab Kruuse praegu silmi ja ütleb, et tõsised alkoholiprobleemid viisid mehe neli aastat pärast naise surma hauda.

Siis meenub Kruusele kurikuulus sotsiaaltöötaja külaskäik, mida pelgavad kõik lapsendada soovivad inimesed. „Ma mäletan, et me pabistasime õudselt, kui see ametnik pidi tulema. Tõsijutt.“ Õnneks veendus sotsiaaltöötaja, et nende Elva kolmetoaline korter ja elamistingimused on igati korralikud.

Elvas elas Kruusede perekond 2002. aastani, siis otsustati pealinna elu maitsta. Kerstin lootis Tallinnast uue sobiva tantsupartneri leida. Miskipärast otsustas pereisa aga kohalikel valimistel osaleda. Kodupartei reformierakond võitis ning Urmas Kruusest sai Elva linnapea. „Ja siis hakkas meil selline kuivamaa meremehe elu,“ muigab ta. Lapsed olid koguaeg Tallinnas, isa sõitis neile nädalavahetusteks külla ning Revalia tantsukoolis õpetav abikaasa Katrin andis neljapäeviti ja reedeti Elvas ning ülejäänud nädalapäevadel Tallinnas tantsutunde.

Kevadest juhib Urmas Kruuse Tartu raadi ning kinnitab, et laste teema on talle seni südamelähedane. Linnapea idealistlik ja maailmaparanduslik soov oleks anda igale lapsele armastav perekond. Tal on küllalt tuttavaid, kes on endile lapse lapsendanud ja tahaks seda veelgi teha, ent protsess on väga pikk. „Küsimus on lapses ja selles mõttes on see (pikk protsess – toim) mõistetav. Aga kui bürokraatia on nii karm, et võtab inimeselt lõpuks isu last enda juurde saada, siis see on halb märk,“ leiab Kruuse. Kes keeruka protsessi läbi teeb, peaks Kruuse hinnangul adopteeritud last kasvatades olema valmis oma ego alla suruma. „Ja püüdma aru saada ka lapse taustast ja millisest situatsioonist ta on tulnud.“

Reeglite konflikt
12-aastase kogemusega sotsiaaltöötaja Andres Siplane nendib, et sageli on hooldusperedel idealistlikud ettekujutused võõra lapse perre võtmisel ning kui laps ootustele ei vasta, on pettumus suur. „Inetult suur arv lapsi antakse lastekodusse tagasi.“ Ka Siplase sõnul satuvad vanemliku hoolitsuseta laps ja kasupere reeglite konflikti, kuna senised eluviisid on kummalgi väga erinevad olnud.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Signe Kaplan tunnistab, et sageli satuvad kasulapsed ja kasuvanemad omavahel teravatesse vastuoludesse, kuid õnneks julgevad üha enam ka psühholoogi abi otsida. Kuigi lapsendamine loob lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelise suhte nagu tavapäraseltki, on ette tulnud üksikud juhtumid, mil vastuoludest ei saada üle ning vanem on lapsest loobunud.
Kaplani sõnul vaidlevad eksperdid üle maailma, kas ja kui palju peaks sotsiaaltöötaja sekkuma pereellu pärast lapsendamist. Kindel on üks, et lapsendatud lastega võib rohkem probleem tekkida kui bioloogiliste järeltulijatega.

Kaplan nendib, et lapsendamine on keerukas protsess, kuid seda eelkõige lapse huvides. „Kui bioloogiliselt laps saada, valmistutakse selleks 9 kuud, me tahame, et lapsendamisel oleks sarnane aeg,“ räägib Kaplan. Selle aja jooksul vestleb potentsiaalne lapsevanem või lapsevanemad sotsiaaltöötajaga ning läbitakse koolitus, kus selgitatakse põhjalikult kõike, mis võõra lapse lapsendamisega kaasneb.

Turvaline lapsendada 2-3 aastast
Kuigi Hollywoodi staaride eeskujul ei ole Eestis tohutut lapsendamise trendi, on viimaste aastatega Kaplani kinnitusel rohkem adopteerima hakatud. Tema sõnul on perekonnad muutunud nii materiaalselt kui emotsionaalsemalt stabiilsemateks, olles valmis nägema võõra lapse kasvatamisel lisavaeva ja tegema lisakulutusi. „Levinuimad lapsendamise motiivid on lastetus ja lapse abistamise soov,“ märgib Kaplan.

Veel mõned aastat tagasi sooviti lapsendada eelkõige imikuid. „Minu isiklik arvamus on, et turvalisem on lapsendada 2-3 aastast,“ ütleb Kaplan ja täpsustab, et selleks ajaks on teada lapse arengu eripärad ja tervislik seisund. Imikueas ei saa selliseid asju prognoosida.

Urmas Kruuse lisab, et lastekodulast saab enda juurde võtta ka vaid nädalavahetuseks. „Aga seda võimalust väga palju ei kasutata.“ Tartu meer märgib, et vahel on tal endal olnud tunne, et võibolla saab veel mõnda last aidata. „Tõesti on käinud see mõte peast läbi.“ Samas nendib ta, et kasupoiste tulek muutis nende pereplaneerimist. „Kahe lapsega ei olnud mõttes piirduda, me arvasime alati, et meil on piisavalt jõudu, et neid rohkem üles kasvatada. Aga me ei ole veel piisavalt vanad, nii et…“