Jane Komussar, Beebitoitude kokaraamatu autor Foto: Erakogu

Beebidele on parim puhas ja isevalmistatud toit. Aga kui puuduvad ideed ja oskus seda teha, kas see on ka piisav põhjus, et hakata ostma purgitoitu? Põhjusi, miks lapsele toit ise valmistada, on palju. Oleme palunud “Beebitoitude kokaraamatu” autoril Jane Komussaril vastata mõnedele enim üleskerkinud küsimustele, mis vaevavad paljude emade päid. Samuti jagab ta kasulikke soovitusi, mida kindlasti tasub kõrva taha panna.
Jane elab hetkel Londonis, kasvatab seal oma imearmsat poega ja töötab toitlustuses.

Milline juur- või puuvili võiks olla beebi menüüs, mille peale ei pruugi värske ema kohe tulla?

Soovitaksin näiteks avokaadot ja spargelkapsast, mida võib andma hakata alates beebi 6. elukuust. Minu poeg hakkas avokaadot saama 4. elukuust. Mõlemad on kiudainerikkad ning sisaldavad hulgaliselt vajalikke vitamiine ja mineraale. Avokaadoga on veel eriti lihtne, kuna seda ei pea keetma- lõika vaid pooleks, eemalda kivi ja kraabi sisu lusikaga välja.

Teine selline mugav toit on banaan, mille võib kotti pista ja kui väljas olles lapsel kõht tühjaks läheb ning muud käepärast pole, siis seda anda. Toidab kõhtu ja on tervislik ning hea.

Alates 8.-10. elukuust võiks proovida spinatit, mis on samuti rikas paljude erinevate

Otto tundis juba beebina suurt huvi söögitegemise vastu

vitamiinide ja mineraalide poolest, nagu näiteks A-, K- ja C- vitamiin, magneesium, kaltsium, raud ning palju muud. Vajab vaid 1 minut keetmist ja valmis ta ongi. Pea vaid meeles, et spinati keeduvett ei kasutata ning kui vähegi võimalik, osta orgaanilist spinatit.

Kiivi on väga rikas C-vitamiini poolest ja soovitaks sedagi proovida.

Alates 8. elukuust soovitan toitudele hakata lisama maitseaineid, mis ei ole mõeldud ainuüksi maitse andmiseks, vaid aitavad ennetada ka kõiksugu haigusi. Nii nagu iga uue toiduaine puhul, peaks ka maitseainete menüüsse lisamisel järgima 3 päeva reeglit – kui selle aja jooksul vastunäidustust ei teki, kasutada julgelt edasi. Beebitoitude kokaraamatus on eraldi peatükk maitseainete kasulikkusest.

NB! Rõhutaks siinjuures, et uue toiduaine menüüsse lisamisel tekkinud nahalööve ei tähenda kohe allergiat. Kui see juhtub, konsulteeri arstiga ning proovi mõne aja pärast uuesti.

Spinati-küüslaugu-tuunikalapüree (8.-10.k)

  • Pese sobiv kogus spinatit hästi hoolega ning eemalda rikutud lehed. Lase väike kogus vett keema, aseta spinatilehed vette ning keeda 1 minut. Kurna.
  • Suru küüslauk läbi pressi ning jäta 5-10minutiks seisma. See aitab küüslaugu raviomadused kenasti esile tuua.
  • Aseta keedetud spinat, sobiv kogus tuunikala ja küüslauk blenderisse ning püreesta.

NB! Poes müüdav konservtuunikala vees sobib väga hästi, jälgi vaid, et oleks vähese soolasisaldusega.

Mida arvad poes müüdavatest valmispüreedest? Kas oled neid oma lapsele ostnud? Mida peaks ema kindlasti poes müüdavatest beebitoitudest teadma, millega arvestama?

Mina isiklikult ei ole kunagi poes müüdavaid purgitoite pooldanud ega ole neid ka oma lapsele pakkunud. Minu jaoks olid lapse lisatoiduga alustamise esimesed kuus kuud üliolulised tema toitumisharjumuste ja maitsmismeele kujundamisel. Mul ei tulnud mõttessegi minna kergemat teed pidi, pakkudes oma kõige kallimale, kes sõltus igas mõttes minust ja minu otsustest, suhkrut, soola, tärklist ja muid ebavajalikke lisaaineid sisaldavat tehasetoitu. Minu jaoks justkui purgitoite ei eksisteerinudki.

Ma ei andnud endale kunagi võimalust vabandamiseks, et pole piisavalt aega oma lapsele ise toit valmistada. Kui leian aja, et endale söök valmistada, siis miks ma ei peaks leidma aega, et ka lapse tarvis kokkamiseks? Mul ei tulnud mõttessegi valmistada endale maitsev, tervislik, värske, lõhnav, aurav õhtusöök ning samal ajal keerata kaas maha lapse purgitoidult, mis on aastakese jagu juba poeletil seisnud, ja talle seda anda.

Kui ema siiski soovib valmistoite poest osta, peaks ta ennekõike jälgima toidupakendi sedelit: kui palju on lisatud suhkrut, soola ja muid lisaaineid. Valida tuleb toode, milles on seda kõike võimalikult vähe või üldse mitte. Soovitan eelistada orgaanilisi tooteid.

Paljud emad on mures, et nende beebid ei huvitu juurviljadest. Mis nipiga neid juurviljade juurde juhatada? Kuidas sinu laps nendesse suhtub ja kas ta sööb hea isuga?

Minu lapse lemmikud on mitmesugused supid. Kui niisama köögiviljade puhul krimpsutab ta nina ja keeldub söömast, siis supis väikesteks tükkideks lõigatuna sööb ta köögivilju väga hea isuga. Hakklihasupp, mille retsept ka beebitoitude kokaraamatus olemas, on tema lemmik. Ka kodus tehtud frikadellisupp, samuti peedisupp hapukoorega läheb igal ajal.

Spargelkapsa, suvikõrvitsa, rohelise oa jms köögiviljad olen eelnevalt pehmeks aurutanud, purustanud ning erinevates kastmetes jahu asemel kasutanud.

Spargelkapsas, porgand, sibul ja küüslauk maksakastmes serveeritud kartuli või täisteramakaroniga on ka üks poja lemmikuid. Kui laps keeldub niisama keeduköögivilja söömast, kasuta neid köögivilju erinevates toitudes peenestatud või püreeritud kujul.  Muudad sel moel ka lapse jaoks toidu mitmekülgsemaks ja maitsestatumaks.

Minu lapse absoluutne lemmik on aga mehhikopärane riis, mida olen valmistanud pruunist riisist, punasest paprikast, tomatist, jalapeno piprast, sibulast, küüslaugust ja tomatipastast. Talle maitsevad väga ka Cayenne’ pipraga maitsestatud road, näiteks nagu vürtsikad Buffalo kanafileetükid. Cayenne’ pipar sisaldab suurel hulgal nii A-vitamiini kui ka E-, C-, B6-, K- vitamiini ning on lisaks kõigele suurepärase ravitoimega, eriti praegusel külmal ajal.

Mäletan, kui poja menüüsse hakkasin maitseaineid lisama, siis tollal tekitas Cayenne’ pipar kerge lööbe.

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Kui seda mõne aja pärast uuesti pakkusin, ei juhtunud enam midagi ning nüüd käib ta küsimas: “Emme, teeme seda vürtsikat kana”. “Teeme” ütleb ta seetõttu, et talle meeldib minuga koos süüa teha ja leian, et kui laps saab olla protsessis osaline, valides ja ulatades mulle köögivilju, segada, pista potti, käia vahepeal ahjuaknast piilumas jne, siis ta sööb ka palju meelsamini.

Kui laps keeldub juurviljapüreest, siis võiks proovida seda pakkuda vaheldumisi tema lemmikpudru või muu lemmikuga. Näiteks esimene amps või kaks anda lemmikputru, siis püreed, korra veel putru ja siis juba mõned ampsud proovida püreed jälle ja niimoodi vaheldumisi pudruga.  Tasapisi võib pudru ära jätta.

Milline oli sinu lapse lemmiksöök, kui ta veel beebi oli?

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtegi lemmiksööki beebiajast, kuna ta oli mul üsna avatud kõigele uuele ja sõi peaaegu kõike. Mäletan vaid, et paar korda pidin abimehena kasutama banaani- sama süsteemiga, et banaaniamps esimesena, juurviljapüree teisena, banaan, banaan, juurviljapüree, banaan, juurviljapüree, juurviljapüree, juurviljapüree, jne.

Mis on kõige suurem viga, mida värsked emmed beebi lisatoiduga harjutamisel teha võivad/ teevad?

Võib-olla antakse liiga kiiresti alla. Kui laps ajab esimesel korral toidu suust välja, siis see ei tähenda veel, et lapsele toit ei maitse. Ema peaks olema järjepidev ja pakkuma sama toitu edasi, kuni laps on harjunud uue toidu maitse ja tekstuuriga.

Karta ei tule magusa puuvilja alustamist esimese lisatoiduna, vaid poes müüdavat valmistoodangut, mis reeglina on kas liiga magus, soolane või sootuks olematu maitsega. Laps harjub toote maitsega ja võib hiljem tavatoidust keelduda, kuna see maitseb hoopis teistmoodi. Kui nii on juba juhtunud, siis tuleb siiski olla järjekindel ja pakkuda ikka tavatoitu edasi. Alla ei tohi anda.

Samas ei tohi teha toitumisest ka liiga suurt numbrit. Mida närvilisem ema on, seda raskemaks teeb ta lapse jaoks toidu nautimise.

Lapse 1. sünnipäeva toidulaud valmistab alati vanematele muret. Mida panna lauale, et sobiks nii suurele kui ka väikesele?

Lapse 1. sünnipäev on vanemate jaoks alati tähtis sündmus. Mida lauale panna, sõltub erinevatest asjaoludest: kui palju tuleb külalisi, kui palju on vanemaid, kui palju lapsi, mis vanuses lapsed jne.

Et ka ema ise saaks sünnipäevapeost osa, oleks hea valida toidud, mida on lihtne valmistada ning mille saab eelnevalt juba valmis teha.

Näiteks

  • erineva kattega võileivad, kus saab lasta fantaasial lennata, kujundades nägusid, erinevaid kujundeid jms huvitavat (mitte et üheaastane sellest väga hooliks, kuid ta on siiski inimene ja süüakse eelkõige silmadega);
  • tükeldatud köögiviljad dipikastmega (soovitan kergelt läbi aurutada, et kõige väiksematel oleks ohutu süüa); et lastel põnevam oleks, ehita kasvõi porgandikangidest pikk torn ja torka köögiviljadesse väikesed plastmassist dessertkahvlid;
  • tükeldatud puuviljad (kui pakud ka viinamarju, lõika need vähemalt neljaks, et laps ei saaks kurku tõmmata);
  • erinevad salatid, nagu näiteks riisisalat, kartulisalat, makaronisalat vms, mis on ajast aega olnud pea iga eestlase sünnipäevalaual ning miks mitte pakkuda seda ka lapse 1. sünnipäeval.
Lapsele sünnipäevatorti tehes lase fantaasial lennata!

Oma lapse 1. sünnipäeval pakkusin täisterapitsat ja kartulilootsikuid, mille retseptid on ka “Beebitoitude kokaraamatus” olemas.

Pitsa katteks panin kanahakkliha, paprikat, sibulat, jalapeno pipart, juustu.

Ja loomulikult tort! Kui vähegi viitsimist, võiks selle ise valmistada ja kujundada. Ei ole oluline, et ta tuleks välja täiuslik, peaasi, et oleks südamega tehtud. Seda on tore hiljem meenutada ja hea piltidelt vaadata. Raamatu lõpus on olemas pandakoogi retsept, mida on lihtne valmistada. Oma poja 1. sünnipäeva puhul tegin pandakujulise tordi, teisel aastal samast retseptist rekka, kolmandal rongi. Eks näis, mis neljas aasta toob.

Kust tuli mõte selline raamat välja anda? Raamatus on mitmeid uudse lähenemisega retsepte. Kas oled ise kõik need maitsekooslused välja nuputanud?

Mõte niisugune raamat välja anda tekkis siis, kui Ameerikast Eestisse naasin ja poodi minnes avastasin, et seesugust raamatut polegi olemas. Kuna olin Ameerikas lapsehoidja ning pidin lapse toidu ise valmistama, siis sain sealt palju ideid ning huvitavaid retsepte. Eestis neid retsepte oma lapse peal katsetama hakates kohandasin mõned neist ümber ning lapse eelistusi silmas pidades mõtlesin ka ise mõned välja.

Raamatukaante vahele said retseptid, mis on Ameerika pisipiiga ja minu poja lemmikud. Paljud nendest on ka kogu pere lemmikud. Valmistame neid isegi praegu aeg-ajalt, nagu näiteks kartulilootsikuid, kõrvitsapastat, täisterapitsat, suvikõrvitsaomletti, suppe.

Praegusel talvisel ajal, kui külm kummitama tahab tulla, teeme vitamiinipommi porgandi-ingveri-mustasõstrapüree näol. Kui vahel tuleb aga isu pannkookidega maiustada, siis suhkrurikka poemoosi asemel valmistan kiirelt näiteks õunapüree – keedan paar õuna pehmeks, surun kahvliga püreeks ning mõnus hapukas kodutehtud “õunamoos” ongi valmis. Magusa koogi vahel eriti hea.

Jane ja Otto talvises Londonis

Milline on olnud raamatu tagasiside ja millise retsepti järgi valmistatud toit on enim lastele maitsenud?

Minuni jõudnud tagasiside raamatu kohta on olnud väga hea. Seda on näidanud ka kõrge läbimüük.

Kindlasti leidub ka halba arvamust, aga see on normaalne. Ei saagi ju kõigile ühtemoodi meeldida. Samas oleks minust ka rumal eeldada, et kõik raamatus leiduvad retseptid on kõikide laste lemmikud. Ühele maitseb üks, teisele teine. Ise neid läbi katsetades ja oma lapsele pakkudes saab iga ema näha, mis sobib ja mis mitte.

Julgustan siinkohal emasid kohandama retsepte ka vastavalt oma lapse isudele. Ühe aine asendamine teisega ei ole kuritegu, kui lapsele sobib niimoodi paremini. Südamele paneksin ehk vaid seda, et emmed ärgu lähtugu vaid iseenda maitse-eelistustest.  Kui neile endale üks asi ei maitse, siis lapsele võib ikka valmistada ja pakkuda. Kui ema arvab, et jõhvikas on hapu ja lisab automaatselt suhkrut, siis lastele reeglina hapu just maitseb ja emal poleks vaja toitu üle suhkurdada.

Kui palju erineb Inglismaa väikelapse/ beebi menüü Eesti omast?


Ma ei oskagi sellele päris täpselt vastata. Inglismaal on väga palju sisserännanud inimesi maailma erinevatest paikadest ning kõigil neil on kaasas oma maa harjumused ja kombed. Ühed beebid alustavad maisiga, teised kookosega, kolmandad burgeriga, neljandad riisiga, viiendad purgitoiduga, kuuendad ilmselt nii nagu meie – kartuliga.

Ringi vaadates kohtab palju nii ülekaalulisi lapsi kui ka imepeenikesi, kelle puhul võiks arvata, et nad on kehva söömaga. Kui ema siseneb lapsekäruga ühistransporti, siis kohe, kui laps hakkab nihelema või häält tõstma, antakse lapsele esimese asjana pihku krõpsupakk. Last loodetakse sel moel vaigistada, aga minu meelest on see vale. Toidupoes ringi liikudes ja emade ostukärudesse piiludes (ma ei saa sinna midagi parata!) kohtab palju kas purgitoite või muud rämpstoitu – pitsasid, friikartulipakke, valmistoodangut, küpsiseid, saia jm ebatervislikku. Õnneks on väga palju ka neid, kes peavad lugu tervislikust toitumisest ning teevad võimalikult palju ise.

Kas lased oma lapsel vahel ka hea ja paremaga patustada? Kui seda teed, siis mida talle lubad?

No ikka lasen. Eks ta on mul kõike saanud proovida ja maitsta. Ta on mul üsna suur maiasmokk, nagu vast enamik lapsi. Tema parimad hetked on ilmselt need, kui ta saab Eestisse vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal lapse õnneks ja emme õnnetuseks magusaga piiri ei peeta. Küll aga kehtib meil kodus reegel – magus on okei, kuid ainult pühapäeviti ehk siis kord nädalas. Sööme jäätist, kommi, kooki või muud head-paremat. Lapse jaoks on siis,  mida oodata. Olen tähele pannud, et sellest reeglist on ainult kasu tekkinud. Mitte ainult ma ise ei ole rahulikum, vaid ka lapse käitumine on muutunud paremaks. Vahel, kui tunnen, et ta on eriti tubli olnud ja hästi käitunud, olen ka nädala sees teda kommiga premeerinud. Need on tema jaoks väga ootamatud, kuid samas ka väga üllatavad ja meeldivad hetked olnud.

Kas raamatule on ka järge tulemas?

Häid ja huvitavaid retsepte, mis kahjuks esimese osa kaante vahele ei mahtunud, on veel küllaga. Kahjuks ei ole saanud mahti kirjastusega teise osa väljaandmist arutada.

Fotod pärinevad Jane erakogust

Author

Maria on hariduselt alushariduse pedagoog (lõpetanud TÜ Cum laude). Elab Tallinnas ning kasvatab abikaasa Kaarliga kahte last ning kolmas on tulekul. Maria on üks Nupsu.ee asutajatest.

1 Comment

  1. karmen & luna-mai ! Reply

    Meil on ka Jane raamat kodus olemas. See oli kohe minu põhimõte, et lapsele teen ise süüa! Nii läkski. Mulle meeldis talle süüa teha, mässamist oli, aga tegleikult üsna vähe, kui on olemas käepärased miksrid, mis püreestavad toidu mõne sekundiga ning kui asi juba tükkideni läks, pole suurt pingutada ju midagi.
    Muidugi sõime me ka purgitoite. Vahel oli kiire, olin mugav, kuskile sõitu kaas oli lihtsam osta see purk. Aga ma soovitan üldjuhul teha kõigil oma lastele ise süüa. Sa tead siis,MIDA su laps sööb. Mul on olnud ka põhimõte, et komm pole toit. Esimesed kommiampsud sai laps ehk peale 2 eluaastat. Ei näe ma ka, et laps sellepst millegist ilma oleks jäänud. Pigem ongi see, et kui lähme sünnipäevale ningsaame torti süüa, sööb laps mõned ampsud ning ütleb et ei taha. Küsib väga konkreetselt soolast toitu ning saab aru, et natuke kasvamist veel ning ka siis on võimalus poes mõnel päeval kuus ise kommi valida 🙂 Niiet on mida oodata. Teine asi, mis ma olen lapse menüüst täiesti välja jätnud on kohuke. Nüüd on mu laps 2,5 ning ma ei kurda tema isude üle. Ning kui kunagi on plaanis teine laps, kavatsen ma ise talle uuesti süüa teha 🙂

Write A Comment

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.